3-2-1-66-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-66-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Clearstream Banking S.A. hagi AS REC Varad vastu

219 304 euro 92 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-09-63084

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Clearstream Banking S.A. kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

219 304 eurot 92 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Clearstream Banking S.A. (registrikood B 9248),

esindaja vandeadvokaat Triinu Hiob

Kostja AS REC Varad (registrikood 10680533), esindaja

vandeadvokaat Eerik Entsik

Asja läbivaatamise kuupäev

20. mai 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. detsembri 2012. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-09-

63084 muutmata, kuid muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Clearstream Banking S.A. kanda.

4. Arvata Clearstream Banking S.A. kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 2193 (kaks tuhat

ükssada üheksakümmend kolm) eurot 5 senti riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Clearstream Banking S.A. (hageja) esitas Harju Maakohtule 27. novembril 2009 AS REC Varad

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 219 304 eurot 92 senti ja

seadusjärgse viivise.

Hagiavalduse kohaselt emiteeris kostja võlakirju nimega „KalevReal Estate Company võlakiri

20.09.2008" (võlakiri). Hageja hoidis osa võlakirjadest oma klientide nimel enda kontol. 6. novembril

2008 saabus hageja korrespondentpanga kontole kostja edastatud 219 304 eurot 92 senti, mis vastas

hageja arvel olevate võlakirjade lunastussummale. 9. detsembril 2008 lasi hageja ekslikult teha

kostjale ülekande, millega kanti kostjale üle 219 304 eurot 92 senti. Hageja palus kostjalt ekslikult

makstud summa tagastada, kuid kostja keeldus sellest. Makstud summa tuleb tagastada alusetu

rikastumise sätete alusel ning sellelt tuleb maksta võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud

määras viivist alates 1. maist 2009, s.o kuupäevast, millal muutus hageja alusetu rikastumise nõue

sissenõutavaks. Hagejal on nõue kostja vastu sõltumata sellest, et raha kanti AS Luterma kontole.

AS Luterma oli kostja emiteeritud võlakirjade makseagent, kes on kostja esindaja ja vahendab

väärtpaberitelt tehtavaid makseid.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel ei kandnud hageja raha üle

aluseta, vaid kostjalt uute võlakirjade ostmiseks. Kuna hageja kandis raha AS Luterma kontole, siis ei

saaks alusetult rikastunud olla mitte kostja, vaid AS Luterma. Asjaolu, et kostja võlakirjade

emissiooni korraldajaks, garanteerijaks ja makseagendiks oli AS Luterma, ei saa kaasa tuua kostja

vastutust AS Luterma kontole alusetult ülekantud summa tagastamise eest. Võlakirjade emissiooni

korraldajal, garanteerijal või makseagendil saavad olla kohustused üksnes konkreetse võlakirjade

emissiooniga seoses.

3. Harju Maakohus jättis 1. novembri 2010. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et kuna raha kanti AS Luterma kontole, ei ole täidetud VÕS § 1028 lg 1

kohaldamise eeldused, kuivõrd kostja ei ole raha saanud. Hageja ei ole esitanud ka asjaolusid, mis

võimaldaksid kohaldada VÕS § 1029 või § 1030.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja saata asi

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. mai 2011. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale

maakohtule eelmenetluse staadiumisse uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole pooli võrdselt kohelnud, pidades 22. septembri 2010. a

kohtuistungil hageja toodud käsitlust, et AS Luterma oli kostja makseagent, hilinenult esitatuks ning

jättes selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 331 lg 1 alusel tähelepanuta. Kostja esitas oma

väite, et ta pole hagejalt raha saanud, esmakordselt alles 24. mail 2010 toimunud kohtuistungil

kohtuvaidluste käigus. Kui maakohus uuendas kostja esile toodud uue asjaolu tõttu asja sisulise

arutamise, pidi ta andma ka hagejale võimaluse vastuväidete ja tõendite esitamiseks. Nii tähtsa uue

asjaoluga arvestamine tinginuks menetluse uuendamise eelmenetluse staadiumisse. Hageja

22. septembri 2010. a kohtuistungil antud selgitust ei saa pidada uueks asjaoluks. Juba hagiavalduses

kirjeldas hageja asjaolusid selliselt, et kostja emitendina tasus võlakirjade lunastamiseks hageja

pangakontole 219 304 eurot 92 senti. Hageja lasi selle summa ekslikult kostjale kanda.

Hagiavaldusele oli lisatud ekslik korraldus pangale ja Eesti Väärtpaberikeskuse (EVK) väärtpaberi

informatsioon, millest nähtub, et nimetatud väärtpaberite emitendiks oli kostja ja makseagendiks

AS Luterma.

7. Harju Maakohus rahuldas 31. mai 2012. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

219 304 eurot 92 senti.

Maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja hoidis oma klientide nimel oma kontol kostja

emiteeritud võlakirju, mille lunastustähtaeg oli 20. september 2008, ja 6. novembril 2008 kandis

AS Luterma hageja korrespondentpanga kontole üle kostja võlakirjade lunastussumma 219 304 eurot

92 senti ning 9. detsembril 2008 kandis hageja selle summa AS Luterma pangakontole tagasi. Pooled

vaidlevad selle üle, mis põhjusel hageja selle summa AS Luterma pangakontole tagasi kandis ja kas

hagejal on õigus nõuda kostjalt selle summa tagastamist.

Ainuüksi asjaolust, et hageja kandis AS Luterma kontole raha, ei saa järeldada hageja tahet

omandada võlakirju. Hageja ei esitanud võlakirjade omandamiseks kirjalikku ostupakkumist ja

AS Luterma kui võlakirjade emitent pole sellist ostupakkumist ka kirjalikult kinnitanud. Samuti tuleb

arvesse võtta, et võlakirjade eest tasumise tähtpäev oli 20. september 2008, s.o rohkem kui kaks kuud

enne seda, kui hageja tegi AS-ile Luterma pangaülekande, ning hageja ülekantud summa

219 304 eurot 92 senti ei jagu täisarvuna võlakirjade nimiväärtusega 1000 eurot. Võlakirjade

emissioonitingimuste p 8.5 kohaselt saab investori ostupakkumist lugeda kehtivaks juhul, kui see on

esitatud kirjalikus vormis märkimisperioodi jooksul ja kui see on tasutud vastavalt müügikinnituses

ettenähtud summale ja tingimustele. Kuivõrd hageja puhul pole need tingimused täidetud, siis

järelikult ei ole hageja AS Luterma võlakirju omandanud ja makstud raha ei ole alust käsitada

võlakirjade eest makstud summana.

Hageja ekslikult tagastatud raha saajaks tuleb lugeda AS Luterma asemel kostja. Asjaolu, et raha ei

laekunud mitte kostja, vaid AS Luterma kontole, ei tähenda automaatselt seda, et kostja ei saanud olla

raha saajaks. Väärtpaberituru seaduse (VPTS) § 216 lg 2 p 1 teise lause kohaselt on makseagent

emitendi esindaja, kes vahendab väärtpaberitelt tehtavaid makseid. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 115 lg 1 alusel kehtib esindaja tehtud tehing esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu

esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. TsÜS § 116 lg 1 kohasel võib

esindaja tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel

tuleneda tehingu tegemise asjaoludest. Kuivõrd makseagendi esindusõiguse ulatus on seotud kõikide

väärtpaberitega seonduvate maksetega, siis makseagendi vahendatud makse ekslik tagastus

makseagendile ei ole makseagendi esindusõiguse kehtivusalast välistatud. Kuivõrd AS Luterma sai

hagejalt makse tagastuse kostja nimel ja tal oli emitendi ehk kostja makseagendina esindusõigus

võlakirjadega seotud maksetega seonduvates küsimustes kostja esindamiseks, siis on selle

rahasumma saanud kostja kui esindatav. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 tehtud lahendis

asunud seisukohale, et alusetu rikastumise korral soorituse saaja eest üksnes täitmise vastuvõtmiseks

volitatud isikuna vastu võtnud isik ei vastuta soorituse tagastamise eest soorituse õigusliku aluse

äralangemise korral. Seega soorituskondiktsiooni sätete kohaselt on tühise tehingu järgi tasutud

summa võimalik tagasi nõuda isikult, kelle kasuks sooritus tehakse, mitte isikult, kes soorituse saaja

esindajana täitmise vastu võtab. Võlakirjade lunastussumma ekslikul tagasimaksel viitas hageja oma

pangakorralduses konkreetselt AS Luterma 6. novembri 2008. a maksele, mille tegemisel tegutses

AS Luterma kostja makseagendina, ja palus tagastada raha saatjale. Kuivõrd kostja võlakirjade eest

tasus kostja eest lunastussumma AS Luterma ning seda tuleb lugeda kostja nimel tehtud soorituseks,

siis analoogiliselt tuleb lunastussumma ekslikul tagastamisel AS Luterma kontole lugeda raha saajaks

kostja. Kuivõrd kostjal ei olnud õiguslikku alust saada hagejalt 219 304 eurot 92 senti, siis on ta selle

summa võrra alusetult rikastunud. Kuigi praegusel juhul ei ole tegemist tühise tehingu

tagasitäitmisega, on olukord siiski sellega võrreldav ning toodud põhimõte kehtib ka antud

situatsioonis.

Kuivõrd hageja põhinõue on õigustatud, tuleb VÕS § 113 lg 1 ja § 94 järgi rahuldada ka hageja

viivisenõue.

8. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28. detsembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et VPTS § 13 lg 1 järgi lõppevad emissiooni osaliste omavahelised

õigussuhted emissiooni lõppemisega. Asjaolu, et AS Luterma oli kostja võlakirjade emissiooni

makseagendiks, ei tähenda seda, et kostja peaks vastutama pärast emissiooni lõppemist AS Luterma

arvelduskontole alusetult ülekantud mistahes summade tagastamise eest. Maakohtu viidatud

VPTS § 216 kuulub väärpaberituru seaduse 23. peatükki, milles on sätestatud väärtpaberitehingutest

tulenevate kohustuste arveldamise kord, ning nimetatud paragrahv reguleerib süsteemi korraldaja

tegevust. VPTS § 216 lg 2 teise lause kohaselt on makseagendiks emitendi esindaja, kes vahendab

väärtpaberitelt tehtavaid makseid. AS Luterma ei täitnud pärast 6. novembril 2008 võlakirjade

lunastussumma hageja kontole tasumist mingeid makseagendi ülesandeid ega vahendanud

väärtpaberitelt tehtavaid makseid. Seega ei saanud ta olla enam kostja kui emitendi esindajaks. Ei ole

tõendatud, et AS Luterma oli vaidlusaluse rahasumma ülekandmise ajal kostja esindaja. Seega ei

saanud maakohtu viidatud VPTS § 216 lg 2 p 1 ja TsÜS § 115 lg 1 olla hagi rahuldamise aluseks.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kandis raha üle AS-ile Luterma. Ei ole tõendatud, et AS Luterma

oleks hagejalt saadud summa kostjale üle kandnud. Seega ei ole tõendatud, et kostja oleks hageja

soorituse arvel rikastunud.

Asjaolust, et AS Luterma oli kunagi kostja võlakirjade emissiooni korraldaja, garanteerija ja

makseagent, ei saa järeldada, et kõikide ekslikult AS Luterma arvelduskontole ülekantud summade

vastuvõtmisel tegutses AS Luterma kostja esindajana ning et seetõttu on hageja õigustatud nõudma

kostjalt raha tagastamist. Selleks järelduseks ei anna alust ka hageja maksekorralduses märgitud

selgitus, milles on viidatud AS Luterma 6. novembri 2008. a maksele. Hageja väide, et emitent pidi

väärtpaberite registreerimise taotluses märkima makseagendiks oleva emitendi esindaja andmed, ei

tähenda, et pärast emissiooni lõppemist pidi õigussuhe emitendi ja makseagendi vahel jätkuma. Vale

on hageja seisukoht, et ta oli õigustatud arvama, et AS Luterma esindusõigus oli kehtiv ka makse

tagastamise ajal ning eeltoodust tulenevalt on ta õigustatud nõudma raha kostjalt.

Asjaolu, et hageja ei olnud ka ise kindel, kelle vastu tal on õigus nõue esitada, ilmneb hageja

taotlusest asendada kostja AS-iga Luterma. Selle taotluse jättis maakohus rahuldamata. Tsiviilasja

edasisel menetlemisel loobus hageja kostja asendamise taotlusest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja

jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi samale maa- või ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti VPTS § 216 lg 2 p 1. Selle sätte kohaselt on

makseagent emitendi esindaja, kes vahendab väärtpaberitelt tehtavaid makseid. Makseagendi volitus

hõlmab kõiki väärtpaberitega seotud makseid, st makseagendil on õigus teha emitendi nimel nii

võlakirjade eest makseid kui ka võtta vastu tagasimakseid. Maakohus tuvastas, et võlakirjade

lunastussumma ekslikul tagasimaksel viitas hageja maksele, mille AS Luterma tegi hagejale kostja

makseagendina. Rahaülekande tegemise asjaoludest nähtuvalt sai AS Luterma makse kostja

esindajana. Seega tuleb lugeda kostja alusetult rikastunuks.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VPTS § 13 lg-t 1. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millal

lõppes selle sätte mõttes emissioon. Seisukoht, et emissioon lõppes hagejale raha tasumisega, ei

põhine asjas esitatud ja hinnatud tõenditel. Kohtud on tuvastanud, et võlakirjade lunastustähtaeg oli

20. september 2008 ja AS Luterma kostja makseagendina kandis hagejale raha üle 6. novembril 2008.

Seega jätkas AS Luterma kostja makseagendina tegutsemist ka pärast võlakirjade lunastustähtaja

möödumist ning ei ole põhjust järeldada, et see tegevus lõppes hagejale raha ülekandmisega.

Ringkonnakohus on ekslikult jätnud kohaldamata TsÜS § 127 lg 1, mille kohaselt kolmandale isikule

või avalikkusele antud volitus loetakse kolmanda isiku või avalikkuse suhtes kehtivaks, kuni volitust

ei ole samal viisil tagasi võetud või selle lõppemisest teatatud.

Juhul kui hageja nõude rahuldamise eelduseks on asjaolu, et AS Luterma on hagejalt saadud raha

edastanud kostjale, on kohtud rikkunud selgitamiskohustust. Ringkonnakohus oleks pidanud sellisel

juhul andma hagejale võimaluse esitada selle asjaolu tõendamiseks tõendeid või saatma asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei oleks tohtinud otsust põhjendada ka

asjaoluga, et hageja esitas maakohtus taotluse kostja asendamiseks ning hiljem loobus sellest. Poolte

esitatud taotlused ei ole tõendid. Samuti ei ole ringkonnakohus poolte käitumist menetluses võrdselt

hinnanud, kuivõrd ei ole andnud hinnangut sellele, et kostja esialgsed väiteid selle kohta, et hageja

maksis raha kostja võlakirjade omandamiseks, võiks käsitada raha saamise kinnitusena.

12. Hageja esitas taotluse, milles palus tagastada talle enamtasutud riigilõiv 8116 eurot 78 senti.

Taotluse kohaselt tasus hageja hagi esitamisel riigilõivu 145 000 krooni (9267 eurot 18 senti) ning

maakohtu 1. novembri 2010. a otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu samuti

145 000 krooni (9267 eurot 18 senti). Hageja leiab, et riigilõivu tasumise ajal kehtinud

riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 tuleb jätta kohaldamata osas, mille

kohaselt tsiviilasjas hinnaga kuni 3 500 000 krooni tuli nii hagi kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel

tasuda riigilõivu 145 000 krooni (9267 eurot 18 senti). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium on asjas nr 3-4-1-7-12 tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks

RLS § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga 191 734 eurot 94 senti

kuni 223 690 eurot 76 senti tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 9267 eurot 18 senti. Asjas

tuleks kohaldada kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud riigilõivumäära ning sellest rohkem tasutud

riigilõiv hagejale tagastada.

13. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 692 lg 2 alusel jätta muutmata, kuid muuta tuleb

ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

15. Hageja nõuab kostjalt 219 304 euro 92 sendi väljamõistmist, leides, et kostja on hageja arvel

alusetult rikastunud. Asjas on tuvastatud, et hageja ei kandnud seda raha mitte kostja, vaid

AS Luterma pangakontole. Selle asjaolu üle pooled ei vaidle. Hindamaks, kas hageja saab sellises

olukorras kostja vastu alusetu rikastumise nõude esitada, tuleb VÕS § 1028 lg 1 järgi selgitada, kas

siis, kui hageja oleks tegelikult võlgnenud kostjale kõnealuse rahasumma, oleks ta selle raha

ülekandmisega AS-ile Luterma täitnud nõuetekohaselt oma kohustuse kostja ees.

Hageja on tuginenud üksnes asjaolule, et AS Luterma oli võlakirjade emissioonil kostja makseagent.

Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et ainuüksi makseagendi staatusest tulenevalt võis kostjale

võlakirjadega seotud rahalise soorituse teha raha ülekandmisega AS-ile Luterma. Sellist järeldust ei

saa teha hageja viidatud VPTS § 216 lg 2 p 1 teises lauses toodud makseagendi legaaldefinitsioonist,

mille kohaselt on makseagent emitendi esindaja, kes vahendab väärtpaberitelt tehtavaid makseid.

Sarnaselt on makseagendi definitsioon sätestatud ka VPTS § 15 lg 3 p-s 2, mille kohaselt on

makseagent emitendi väärtpaberitelt tehtavate maksete vahendaja. Nendest definitsioonidest ei nähtu

õigust teha emitendile sooritusi makseagendi vahendusel. Seaduses on makseagendi ülesandena

märgitud üksnes emitendi nimel väljamaksete tegemine (vt VPTS § 216 lg 2 p 1 esimene lause ja

Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse § 10 lg 2 p 4).

Hageja ei ole tuginenud ka sellele, et kostja väärtpaberitelt tasutud üleliigne raha tuli tagastada AS-

ile Luterma tulenevalt pooltevahelisest tehingust või pooltevahelisest varasemast praktikast.

Seega tuvastasid kohtud õiguslikult veenvalt, et AS Luterma ei olnud kostja eest rahalise kohustuse

täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik ning seetõttu ei saa kostjat lugeda alusetult rikastunuks

sellega, et hageja kandis AS Luterma arvelduskontole raha.

16. Tulenevalt käesoleva otsuse eelmises punktis märgitust ei ole ka tähtis, millal lõppes AS Luterma

makseagendiks olek. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu tõlgendus, et makseagendi volituste

lõppemise sätestab VPTS § 13 lg 1, on ekslik. See säte annab üksnes väärtpaberite emissiooni

legaaldefinitsiooni, mis ei reguleeri ajaliselt väärtpaberite emissiooniga tekkivate õiguste ja

kohustuste piire, sh ei piiritle makseagendi ülesannete täitmist.

17. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel võib menetlusosaline

nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis

sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi

jõustumisest.

18. Hageja taotlus enamtasutud riigilõivu tagasisaamiseks on oma olemuselt iseseisev kohtuasi ja see

tuleb võtta eraldi kohtuasjana Riigikohtu menetlusse.

19. Kuna kolleegium jätab hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu