3-2-1-61-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-61-13

Määruse kuupäev

Tartu, 12. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

OÜ Sorensen Invest avaldus Meelis Osa pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. jaanuari 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-28013

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Meelis Osa määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlausaldaja OÜ Sorensen Invest (registrikood 10502636)

Võlgnik Meelis Osa, esindaja vandeadvokaat Heldur Otti

Pankrotihaldur Indrek Lepsoo

Asja läbivaatamise kuupäev

13. mai 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-28013 ja

Harju Maakohtu 19. novembri 2012. a määrus samas tsiviilasjas.

2. Saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada määruskaebuselt 1. veebruaril 2013 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

Koidu Osa pangakontole.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Sorensen Invest (võlausaldaja) esitas 18. juulil 2012 Harju Maakohtule avalduse Meelis Osa

(võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Pankrotiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja ALG Liisingu Aktsiaselts (laenuandja) 31. märtsil

2008 laenulepingu, mille alusel andis laenuandja võlgnikule laenu 273 815 eurot 22 senti (leping I),

ning 2. juunil 2009 laenulepingu, mille alusel sai võlgnik laenuandjalt laenu 68 331 eurot 77 senti

(leping II). Laenulepingute täitmise tagamiseks seati võlgniku kinnisasjadele laenuandja kasuks

hüpoteegid 95 867 eurot 47 senti ja 415 425 eurot 71 senti.

Kuna võlgnik rikkus laenu tagastamise kohustust, ütles laenuandja 10. veebruaril 2012 lepingud üles

ja nõudis leppetrahvi. 31. mail 2012 loovutas laenuandja võlausaldajale lepingutest tuleneva nõude

211 530 eurot 44 senti, s.o hüpoteeke ületava osa (sh lepingust I tulenev intressi ja leppetrahvi nõue

149 206 eurot 45 senti ja lepingust II tulenev viivise ja leppetrahvi nõue 62 323 eurot 99 senti).

Laenulepingutest tulenevate nõuete osa, mille täitmine on tagatud hüpoteekidega, laenuandja

võlausaldajale ei loovutanud. Laenuandja teatas 4. juunil 2012 võlgnikule nõude loovutamisest.

Võlausaldaja esitas samal kuupäeval võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik ei ole oma kohustusi

täitnud.

Võlgnik on püsivalt maksejõuetu, sest tema kohustused ületavad oluliselt tema vara ning võlgnik ei

suuda juba pikka aega oma sissenõutavaks muutunud rahalisi kohustusi täita. Võlgnik on asunud

tegema lähikondsega tehinguid, mis vähendavad tema vara väärtust ja kahjustavad võlausaldajate

huve.

2. Harju Maakohus võttis pankrotiavalduse 16. augusti 2012. a määrusega menetlusse ning teatas

menetlusosalistele eelistungi toimumisest 10. septembril 2012. Maakohus andis võlgnikule võimaluse

esitada kuni eelistungini pankrotiavalduse kohta vastuväite.

3. Võlgnik esitas 7. septembril 2012 taotluse eelistungi edasilükkamiseks. Taotluse kohaselt ei ole

võlgnikule antud piisavalt aega õigusabi osutaja leidmiseks, et koostada vastuväide ja esitada asjaga

seotud dokumente. Maakohus jättis 10. septembri 2012. a eelistungil võlgniku taotluse rahuldamata.

Eelistungil ja pärast eelistungit esitatud vastuväites vaidles võlgnik pankrotiavaldusele vastu. Võlgnik

märkis, et ta on esitanud maakohtule hagi, milles palub tuvastada enda ja ALG Liisingu Aktsiaseltsi

(laenuandja) sõlmitud laenulepingute ning võlausaldaja ja laenuandja sõlmitud nõudeõiguse

loovutamise lepingu tühisus. 28. septembri 2012. a määrusega nimetas maakohus võlgniku ajutiseks

halduriks Indrek Lepsoo.

4. Harju Maakohus rahuldas 19. novembri 2012. a määrusega võlausaldaja avalduse ja kuulutas välja

võlgniku pankroti. Maakohus nimetas võlgniku pankrotihalduriks I. Lepsoo ning jättis menetluskulud

võlgniku kanda.

Maakohus leidis, et võlgniku maksejõuetus ei ole ajutine, mistõttu on põhjendatud kuulutada välja

tema pankrot. Võlausaldaja nõude aluseks on võlgniku ja laenuandja leping I ja leping II. Lepingu I

alusel andis laenuandja võlgnikule laenu 273 815 eurot 22 senti. 10. veebruaril 2012 ütles laenuandja

lepingu I üles, määrates kohustuste täitmise tähtpäevaks 27. veebruari 2012. a. Võlgnik ei täitnud

kohustust. Lepingu I järgi oli nõude suurus 31. mai 2012. a seisuga 622 261 eurot 99 senti, millest

põhivõlg oli 260 205 eurot 27 senti. Samaks ajaks oli lepingu II järgi nõude suurus 161 920 eurot

74 senti, millest põhivõlg oli 67 836 eurot 45 senti.

Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude vaidlustamiseks esitatud hagi menetlemine ei too igal juhul

kaasa võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata jätmist. Pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lg 1 teise

lause koostoimes PankrS § 15 lg 3 p-ga 1 kohaldamiseks peab kohus kontrollima võlausaldaja

pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust ka siis, kui

selle nõude vaidlustamiseks on võlgnik esitanud hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse. Kohus ei

ole tsiviilasjas nr 2-12-38673 võlgniku esitatud hagiavaldust menetlusse võtnud.

Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikul on vara 670 000 – 930 000 euro väärtuses, võlgniku

kohustuste maht on 5. novembri 2012. a seisuga 2 209 884 eurot 29 senti. Järelikult on tõendatud, et

võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust

olukorrast tulenevalt ajutine. Seetõttu on võlgnik maksejõuetu. Ajutine haldur on tuvastanud, et

võlgniku maksejõuetuse on põhjustanud võlgniku rahavoogude ebapiisav prognoosimine, sh võlgniku

tegelikke majanduslikke võimalusi ületavate kohustuste võtmine, mida ta ei ole praegu suuteline

täitma. Suurte kohustuste võtmise on tinginud eelkõige mitu aastat tagasi olnud kinnisvaraturu

kõrgaeg ning turul olnud võimalused teenida suurt kasumit. Võlgnikul ei ole sissetulekut, mille arvel

ta saaks oma kohustusi täita. Ajutise halduri hinnangul ei ole esialgse teabe kohaselt võlgniku

maksejõuetus põhjustatud kuriteo tunnustega tegudega.

5. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega jätta pankrot välja kuulutamata.

Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata võlgniku taotluse lükata istung edasi. Arvestades asja

keerukust ja mahtu, ei suutnud võlgnik kohtukutse kättesaamise ja istungi toimumise vahele jäänud

lühikesel ajal esitada tõendeid selle kohta, et ta maksis võlausaldajale 16 319 eurot 77 senti.

Maakohus ei hinnanud võlgniku esitatud order-kviitungeid, mis tõendavad, et ta on nimetatud

rahasumma võlgnikule maksnud. Määruses nimetatud laenulepingutest tulenev koguvõlg erineb

ajutise halduri aruandes märgitud kohustusest laenuandja vastu. Ajutine haldur on tuvastanud, et

võlgniku kohustuse suurus laenuandjale on 791 323 eurot 99 senti. Samas on võlausaldaja märkinud,

et tal on võlgniku vastu üksnes 211 530 euro 44 sendi suurune nõue.

Kuna pankrotiavalduse esitas võlausaldaja, on maakohus alusetult analüüsinud laenuandja ja

võlgniku laenusuhet. Võlausaldaja nõude ja selle selguse kohta ei ole maakohus seisukohta võtnud.

Võlausaldaja nõue ei ole selge, kuna võlgnikul on selle kohta vastuväited, mida kohus ei arvestanud.

Võlausaldaja nõude suuruseks ei saa kuidagi olla 784 182 eurot 73 senti, võla tegelik suurus ei ole

teada, sest võlausaldaja on esitanud selle kohta valeandmeid. Võlausaldaja nõude olemasolu

kindlakstegemine eeldab asjaolude kindlakstegemist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis

väljub pankrotimenetlusest.

6. Pankrotihaldur leidis, et maakohtu määrus on põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust.

7. Võlausaldaja palus samuti jätta määruskaebuse rahuldamata. Alternatiivselt palus võlausaldaja

muuta kohtumääruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle Tallinna Ringkonnakohtule

läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. jaanuari 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Määruse kohaselt ei ole maakohus pankrotiavalduse läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

Määruskaebusest ei nähtu, mis põhjusel ei olnud võlgnikul võimalik esitada oma vastuväiteid

edasises menetluses. Samuti ei nähtu kaebusest, millised olulised väited või tõendid jäid võlgnikul

esitamata seetõttu, et maakohus ei lükanud eelistungit edasi. Võlgnik oli eelistungi toimumisest

teadlik ning osales seal koos oma esindajaga. Seega ei ole põhjendatud määruskaebuse väide, et liiga

lühikese etteteatamisaja tõttu ei olnud võlgnikul võimalik leida endale eelistungile esindajat.

Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, mille kohaselt ei olnud võlgnikul võimalik esitada kohtule

tõendeid sularaha maksete kohta. Toimikus on tasumist tõendavad order-kviitungid, millest nähtub, et

võlgnik tegi kõik maksed 2009. a-l. Võlgnik esitas maakohtule oma seisukoha pankrotiavalduse

kohta ning osales koos lepingulise esindajaga ka kohtuistungil, kus võlausaldaja kinnitas, et ei vaidle

nende maksete saamisele vastu. Kõik maksed tehti enne pankrotiavalduse esitamist ja nende võrra on

ka nõuet vähendatud. Võlgnik ei ole neid väiteid ümber lükanud.

Põhjendatud ei ole võlgniku väide, mille kohaselt ei hinnanud maakohus võlausaldaja nõuet, vaid

hindas laenuandja ja võlgniku laenusuhteid. Kuna võlausaldaja omandas laenuandja nõude

loovutamise teel, pidi maakohus hindama laenulepingust tulenevat nõuet. Võlausaldaja nõue on

piisavalt selge. Võlgniku vastuväited ei ole tõendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Võlgnik palub määruskaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse ning teha uue

määruse, millega jätta võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldamata ja võlgniku pankrot välja

kuulutamata.

Määruskaebuse kohaselt ei ole võlausaldajale nõude loovutamine selge, kuna nõude loovutamise

lepingus ei ole kirjas, kas loovutatud nõue katab kõrvalnõudeid või põhinõuet. Kõrvalnõudeid ei saa

loovutada ilma põhinõuet loovutamata. Seetõttu on loovutamine tühine. Võlgniku vastu esitatud nõue

on tõendamata ja põhistamata, kuna pankrotimenetluses ei ole esitatud arvutusi selle kohta, kui palju

on laenu tasutud ning kuidas ja mis alusel on kujunenud põhi- ja kõrvalnõuete suurus. Kuna

võlausaldaja ei ole oma tõendamiskohustust täitnud ning kohtud ei ole nõude tõendatust ja suurust

uurinud ega tuvastanud, tuleb pankrotiavaldus jätta PankrS § 10 lg 4 ja § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 alusel

rahuldamata. Võlausaldaja nõue on ebaõige või ebaselge, sest osa põhivõlast on tasutud. Lepingu II

järgi on avaldaja põhinõude suuruseks seega üksnes 52 011 eurot 81 senti, mitte 67 836 eurot

45 senti, mida avaldaja nõuab. Sellest tulenevalt on avaldaja märkinud valesti ka talle loovutatud

viivise ja leppetrahvi nõude suuruse. Laenuandjal ei olnud õigust nõuda võlgnikult leppetrahvi ja

seda nõuet võlausaldajale loovutada, sest leppetrahvi esitamise mõistlik aeg oli möödunud. Lisaks on

võimalik viivist ja leppetrahvi vähendada ning laenuandja põhinõue on osaliselt aegunud. Lepingud I

ja II on deklaratiivsed võlatunnistused varasemate laenude kohta, mitte iseseisvad laenulepingud ega

abstraktsed võlatunnistused. Võlgniku vastu esitatud nõue on oluliselt väiksem, kui on märgitud

pankrotiavalduses. Seega oleks pidanud kohtumenetluses ilmnema, et nõue on täielikult hüpoteegiga

tagatud ja pankrotti ei ole alust välja kuulutada. Kohtud ei ole rakendanud hagita menetluses kehtivat

uurimisprintsiipi ja selgitanud välja olulisi asjaolusid. Võlgnik jäi kohtumenetluses vajaliku kaitseta,

kuna tal ei olnud esindajat.

11. Võlausaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta määrused muutmata või saata asja

uueks lahendamiseks maa- või ringkonnakohtule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud, mistõttu tuleb nii maa- kui ka

ringkonnakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ja asi saata uueks lahendamiseks

maakohtule.

13. Kohus kuulutab PankrS § 31 lg 1 kohaselt pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Olenemata

füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest jätab kohus PankrS § 31 lg 2 järgi pankroti välja

kuulutamata, kui esineb PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus. Kohus

võib siiski pankroti välja kuulutada, kui esineb PankrS § 15 lg 3 p-s 6 nimetatud alus ajutise halduri

nimetamata jätmiseks.

Võlgnik leiab, et maakohus ei võinud tema pankrotti välja kuulutada, sest poolte vahel on vaidlus,

mis tuleb lahendada hagimenetluses, nõue on pandiga tagatud ning võlausaldaja nõue ei ole selge,

st esinevad PankrS § 15 lg 3 p-des 1, 2 ja 4 nimetatud asjaolud.

14. Õige on maakohtu seisukoht, et PankrS § 15 lg 3 p 1 ja PankrS § 31 lg 1 teise lause alusel peab

kohus kontrollima pankrotiavaldusele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust ka siis, kui võlgnik

on esitanud nõude vaidlustamiseks hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse (vt Riigikohtu 10. aprilli

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-07, p 12). Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt ei ole maakohus

kohtumääruse tegemise ajaks võlgniku tsiviilasjas nr 2-12-38673 esitatud hagi menetlusse võtmist

otsustanud.

15. Maa- ja ringkonnakohtu määruse ning pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu

kokku 211 530 euro 44 sendi suurune nõue, mis koosneb võlausaldajale loovutatud intressi-, viivise-

ja leppetrahvinõudest. VÕS § 164 lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude teisele isikule loovutada

tervikuna või osaliselt. Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seaduse järgi keelatud või kui

kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Loovutamise

piirangud on sätestatud VÕS §-s 166. Võimaldades loovutada nõudeid osaliselt, ei piira seadus

kõrvalnõuete loovutamist ilma põhinõuet üle andmata. Seega on ekslik võlgniku seisukoht, et

laenuandja ei saanud intressi-, viivise- ja leppetrahvinõuet võlausaldajale loovutada ilma põhinõuet

loovutamata.

16. PankrS § 3 lg 3 järgi peab pankrotiasja menetlev kohus omal algatusel võtma tarvitusele abinõud,

et selgitada välja pankrotimenetluse jaoks olulised asjaolud, ja korraldama selleks vajalike tõendite

kogumise. Pankroti väljakuulutamine on TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt hagita asi, mille

läbivaatamisel ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste, asjaolude ega nendele antud

hinnanguga ning mille läbivaatamisel peab kohus kontrollima avalduse vastavust seadusele ja

avalduse tõendatust ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid (TsMS § 475 lg-d 5 ja 7). Ka

TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui

seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Hagita menetluse kohtumäärusele kohaldatakse TsMS § 478 lg 1

järgi üldjuhul hagimenetluses tehtava kohtumääruse sätteid. Lisaks PankrS § 31 lg-tes 5 ja 6

nimetatule tuleb pankrotimääruses märkida mh kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused, mille alusel

kohus järeldusteni jõudis (TsMS § 463 lg 2, § 465 lg 2 p 8 ning § 442 lg 8).

Õige on võlgniku seisukoht, et pankrotiavaldusest ei nähtu ja kohtud ei ole tuvastanud võlausaldaja

nõude täpset koosseisu ja suuruse kujunemist. Pankrotiavalduses on esitatud küll kõrvalnõuete suurus

(I kd, tl 5), kuid kõrvalnõuete arvutusi ei ole toodud. Kolleegium leiab, et pankrotiavalduse

põhistamiseks või nõude olemasolu tõendamiseks PankrS § 10 lg 1 ning PankrS § 15 lg 3 p 4 mõttes

ei piisa ainuüksi nõude suuruse märkimisest. Lisaks on kohtud jätnud välja selgitamata, kas võlgnik

on osa põhivõlast tasunud, mistõttu võivad võlausaldajale loovutatud nõuded olla esitatud vales

suuruses (vt võlgniku vastuväited nt I kd, tl 356 ja II kd, tl 13–14). Ringkonnakohtu määruse kohaselt

ei ole võlgnik lükanud ümber võlausaldaja väidet, et võlgniku enne pankrotiavalduse esitamist tehtud

maksete võrra on nõuet vähendatud. Samas ei ole määrusest jälgitav, kuidas seda tehti. Samuti ei ole

kohtud kontrollinud, kas võlausaldajale loovutatud nõue võib olla tagatud hüpoteegiga, nagu väidab

võlgnik (vt nt I kd, tl 355).

17. Määruskaebuse kohaselt ei ole võlausaldajal õigust nõuda leppetrahvi, kuna leppetrahvi nõudmise

mõistlik aeg oli möödunud. Samuti leiab võlgnik määruskaebuses, et viivist ja leppetrahvi tuleb

vähendada ning vaidlusalused laenulepingud on deklaratiivsed võlatunnistused. Lisaks on võlgnik

seisukohal, et osa laenuandja nõudest on aegunud. Need väited jätab kolleegium tähelepanuta, sest

võlgnikul on võimalik esitada need maakohtus.

18. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma põhjendatud seisukoha võlausaldaja nõude

selguse ja võlgniku vastuväidete kohta. Kui võlausaldaja nõue on ebaselge, tuleb pankrotiavaldus

jätta rahuldamata ja pankrot PankrS § 31 lg 2 teise lause kohaselt välja kuulutamata.

19. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.

20. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb võlgnikule TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon. Võlgnik on palunud kooskõlas TsMS § 149 lg 8 esimese lausega

tagastada kautsjoni selle tasunud isiku kontole.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Jaak Luik