3-3-1-80-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-80-12

Otsuse kuupäev

12. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

Vladimir Aerulo kaebus vabaduse võtmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2012. a otsus haldus-

asjas nr 3-08-709

Menetluse alus Riigikohtus

Vladimir Aerulo kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Vladimir Aerulo kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2011. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

7. septembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-08-709. Teha uus otsus, millega rahuldada

Vladimir Aerulo kaebus ja mõista Justiitsministeeriumilt välja Vladimir Aerulo kasuks hüvitis

2000 (kaks tuhat) eurot lisaks Tallinna Halduskohtu 12. aprilli 2010. a otsusega haldusasjas

nr 3-08-709 välja mõistetud hüvitisele.

3. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo riigieelarvest makstavaks tasuks Riigikohtus

osutatud riigi õigusabi eest 328 (kolmsada kakskümmend kaheksa) eurot 80 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Aerulo mõisteti süüdi Viru Maakohtu 12. juuni 2006. a ja 14. detsembri 2006. a

otsustega karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi ning alates 14. detsembrist 2006

pidi V. Aerulo liitkaristusena kandma 1 aasta 3 kuu ja 26 päeva pikkust vangistust. Karistuse

kandmisaja algust loeti 14. detsembrist 2006.

2. Viru Maakohtu 29. jaanuari 2008. a määrusega vabastati V. Aerulo põhiseaduse § 23 lg 2, § 12

lg 1 ja Kars § 5 lg 2 alusel temale mõistetud karistuse edasisest kandmisest seoses 15. märtsil 2007

jõustunud KarS muudatusega, mille kohaselt kuritegu, mille eest V. Aerulo süüdi mõisteti ja tema

vabadusekaotuslik karistus muudeti väärteoks. V. Aerulo vabastati tema avalduse alusel Viru Maa-

kohtu 29. jaanuari 2008. a määrusega vanglast 30. jaanuaril 2008.

3. V. Aerulo esitas 10. märtsil 2008 Rahandusministeeriumile avalduse alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamiseks 320 kalendripäeva eest. Rahandusministeerium jättis 26. märtsi 2008. a

kirjaga nr 4-4-3668 avalduse rahuldamata, leides, et puudub alus kahju hüvitamiseks.

4. V. Aerulo esitas 16. aprillil 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi

26. märtsi 2008. a kirja nr 4-4/3668 tühistamiseks, tema kasuks alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju 326 830 krooni hüvitamiseks ja riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks. Kaebuse

põhjendused:

1) Riigikohus on 17. märtsi 2003. a otsuses kriminaalasjas nr 3-13-10-02 asunud seisukohale (p

26), et põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse

kandmise ajale. Kaebaja viibis alates 15. märtsist 30. jaanuarini 2008 alusetult vanglas.

2) AVVKHS ei näe ette kahju hüvitamise alust, kui isikult on võetud vabadus karistusena teo eest,

mis karistuse kandmise ajal muudetud seaduse kohaselt ei ole enam kuritegu. Seadusandja ei ole

kehtestanud ka rakendussätteid, mille alusel peale 15. märtsi 2007. seadusemuudatusi oleks karistuse

kandmisest vabastatud isikud, kes olid kinnipidamisasutustes tegude eest, mis muutunud õiguse järgi

ei olnud enam kuriteod. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2007.a määrusega nr 3-1-2-2-

07 leiti, et vastavad küsimused tuleb lahendada KrMS § 431 alusel.

4) Kaebajale tuleb kahju hüvitada seaduse analoogiast tulenevalt AVVKHS § 5 lg-s 1 sätestatud

määrade alusel. V. Aerulolt oli alusetult vabadus võetud 322 päeva. AVVKHS kohaselt on

päevamääraks 1015 krooni, millest tulenevalt on V. Aerulol õigus hüvitisele 326 830 krooni.

5. Rahandusministeerium leidis vastuses, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohtu 4. juuni 2008.a otsusega jäeti V. Aerulo kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjendused:

1) Rahandusministeeriumi 26. märtsi 2008.a kiri nr 4-4/3668 on õiguspärane. Kaebuse esitajalt ei

võetud vabadust alusetult, vaid õiguspäraselt. V. Aerulo suhtes ei ole tehtud õigeksmõistvat otsust,

tema suhtes ei ole kriminaalmenetlust lõpetatud ega süüdi mõistvat otsust tühistatud. Seetõttu ei ole

AVVKHS praegusel juhul kohaldatav.

2) V. Aerulo ei saa tugineda riigivastutuse seaduse (RVastS) sätetele, kuna ta pöördus kohtusse

Rahandusministeeriumi vastu AVVKHS § 4 lg 6 alusel.

3) Karistusaja lühendamine kergema karistusseaduse jõustumise tõttu ei ole võrdsustatav alusetu

vabaduse võtmisega.

7. V. Aerulo esitas Tallinna Halduskohtu 4. juuni 2008.a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

palus halduskohtu otsus tühistada ja mõista hüvitis välja.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 4. juuni 2009.a otsusega haldusasjas nr 3-08-709 V. Aerulo

apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus jättis

rahuldamata V. Aerulo kaebuse kahju hüvitamiseks põhiseaduse § 25 ja riigivastutuse seaduse alusel.

Ülejäänud osas jäi halduskohtu otsus muutmata. Kohus saatis asja tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale halduskohtule. Ringkonnakohtu põhjendused:

1) V. Aerulo tuli pärast 15. märtsi 2007 jõustunud KarS muudatusi vabastada temale mõistetud

vangistuse kandmisest.

2) Kahjunõude seisukohalt on oluline hinnata, kas kohus peab pidi V. Aerulo vabastamise küsimuse

lahendama süüdimõistetu enda või tema kaitsja taotluse alusel või on riigil kohustus algatada süüdi-

mõistetu vabastamine vangistuse kandmisest olukorras, kus tegu, mille toimepanemise eest isikut

karistati, on karistusseaduse leevendamise tõttu muutnud väärteoks, mille eest karistusena vangistuse

kohaldamine ei ole võimalik.

3) Kuna V. Aerulo puhul olid pärast 15. märtsi 2007.a jõustunud seadusemuudatusi täidetud samad

tingimused, mis on kirjeldatud KarSRS § 1 lg-3, siis oli käesoleval juhul võimalik analoogia korras

kohaldada ka karistusseadustiku rakendamisel ettenähtud menetlusnorme.

4) Puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve alustamiseks, sest AVVKHS ei ole põhiseadusega

vastuolus.

9. V. Aerulo esitas kassatsioonkaebuse, milles taotles Tallinna Halduskohtu 4. juuni 2008. a otsuse ja

Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2009. a otsuse haldusasjas nr 3-08-709 osalist tühistamist.

Riigikohus kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud.

10. V. Aerulo esitas Tallinna Halduskohtule täpsustatud kaebuse, milles taotles Eesti Vabariigi

Prokuratuurilt ja Justiitsministeeriumilt ajavahemikul 15. mai 2007 – 30. jaanuar 2008 ebaseadusliku

vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu poolt õiglases määras.

11. Justiitsministeerium kaebusega ei nõustunud ning palus selle jätta rahuldamata.

12. Tallinna Halduskohus rahuldas 12. aprilli 2010. a otsusega V. Aerulo kaebuse ning mõistis

Justiitsministeeriumilt V. Aerulo kasuks välja mittevaralise kahju 10 000 krooni. Kohtuotsuse

põhjendused:

1) Kaebaja kuulus nende isikute hulka, kellele seadusemuudatus laienes, samas aga ei saa välja tuua

mingit konkreetset tähtaega, mille jooksul oleks pidanud läbi viima kinnipeetavate vabastamine.

Vastustaja selgitas kohtule, et vanglad esitasid vabastamisele kuuluvate nimekirjad Justiits-

ministeeriumile ja kohtutele. Vangla esitatud nimekirjast oli välja jäänud V. Aerulo. Seda võib

käsitada vanglapoolse eksimusena, millest võib järeldada, et V. Aerulo vabastati vangistusest hiljem

võrreldes teiste, nimekirja kantud kinnipeetavatega.

2) Kaebajale ei saa ette heita tegevusetust, kuna ta viibis kinnipidamisasutuses, kus info levik ja

kättesaadavus on piiratud. Vangla teda muudatustest ei informeerinud.

3) V. Aerulolt ei võetud vabadust alusetult, vaid ta viibis vangistuses jõustunud süüdimõistvate kohtu-

otsuste alusel ning karistusseadustiku muudatustega avanes tal võimalus vabaneda vangistusest enne

karistuse lõpptähtaega.

4) Karistusõiguslike muudatuste puhul peab seadusandja arvestama sellega, et eranditult kõigil

süüdistatavatel ja süüdimõistetutel tekib PS § 23 lg 2 teises lauses sisalduvast põhiõigusest lähtuvalt

täiesti võrdne subjektiivne õigus enda suhtes kergendava karistusseaduse kohaldamiseks.

5) Mõistlik ja kohane hüvitis on 10 000 krooni.

13. V. Aerulo esitas Tallinna Halduskohtu 12. aprilli 2010. a otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles taotles vaidlustatud otsuse osalist tühistamist.

14. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 25. jaanuari 2011. a otsusega V. Aerulo kaebuse osaliselt.

Kohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega V. Aerulo kasuks jäeti välja mõistmata mittevaralise

kahju hüvitis 10 000 krooni ületavas summas. Kohus saatis asja tühistatud osas samale halduskohtule

uueks läbivaatamiseks.

15. Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2011. a otsusega jäeti V. Aerulo kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused:

1) Kahju ei tekitatud prokuratuuri tegevusetuse tõttu. Prokuratuur lähtus seadusest, tal ei lasunud

kohustust teha taotlusi vabaduskaotusliku karistust kandvate isikute suhtes, kes olid süüdi mõistetud

kuriteo eest, mis hiljem seadusemuudatuse alusel enam kuritegu ei olnud.

2) Kahju ei tekitatud maakohtu poolt. Kohtutele ei saa ette heita erinevat tõlgendamist üsnagi

ebaselges õigussituatsioonis ning sellises olukorras lahendab vaidluse lõplikult alles Riigikohus.

3) Vanglal on kinnipeetavate suhtes kohustus teavitada vanglasisestest kinnipidamist puudutavatest

regulatsioonidest, kinnipeetavate juriidilist nõustamist vangla ei teosta. Kinnipeetaval on õigus

advokaadile ning neil on juurdepääs seadustele, kohtulahenditele.

16. V. Aerulo esitas Tartu Halduskohtu 20. detsembri 2011. a otsuse peale apellatsioonkaebuse.

Apellant taotles halduskohtu otsuse tühistamist osas, milles jäi kahjunõue rahuldamata Justiits-

ministeeriumi ja Riigiprokuratuuri vastu, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega tema

kaebus rahuldada.

17. Tallinna Ringkonnakohtu 7 septembri 2012. a otsusega jäeti Tallinna Halduskohtu

20. detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-08-709 muutmata ja V. Aerulo apellatsioonkaebus

rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt on kaebajale õiglases suuruses hüvitis juba välja makstud.

Prokuratuuri ja kohtu õigusvastase tegevusena saaks kõne alla tulla periood 15. septembrist 2007

20. jaanuarini 2008. AVVKHS §-s 5 sätestatud hüvitise arvutamise metoodika kohaselt oleks

hüvitise suurus iga ööpäeva eest 1015 krooni, mida ei saa käesoleval juhul pidada põhjendatuks.

AVVKHS alusel määratava hüvitisega loetakse hüvitatuks ka saamata jäänud tulu. Kaebaja taotleb

üksnes mittevaralise kahju hüvitamist. Olukorras, kus isik viibib vangistuses teadmisega, et ta kannab

jõustunud kohtuotsusega talle kuriteo eest määratud karistust ega ole teadlik toimunud seaduse-

muudatusest ning sellest tulenevast vangistusest vabanemise võimalusest, ei saanud talle teadmatuses

oleku ajal kaasneda hüvitamist vajavaid hingelisi kannatusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

18. V. Aerulo taotleb kassatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2011. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 7. septembri 2012. a otsuste tühistamist osas, milles kohtud jätsid kahjunõude

rahuldamata Justiitsministeeriumi ja Riigiprokuratuuri vastu 639 eurot 12 senti ületavas osas.

Kassaator taotleb uue otsuse tegemist, millega mõistetaks välja hüvitis kohtu poolt määratud õiglases

suuruses. Riigil oli positiivne käitumiskohustus tegemaks toiminguid V. Aerulo vabastamiseks

edasisest karistuse kandmisest. Riigil lasus V. Aerulo vabastamise kohustus pärast seadusemuudatusi

mõistliku aja jooksul. Mõistlik aeg on käesoleva juhtumi eripära arvestades mitte üle kahe kuu.

V. Aerulole ei ole mõistetud hüvitist selle eest, et prokuratuur jättis mõistliku aja jooksul tema

vabastamise taotluse kohtule esitamata ning Tartu Maakohus ei vabastanud teda ennetähtaegse

vabastamise menetluses. Seetõttu tuleb mõistlikus määras hüvitis mõista välja ka nimetatud

minetuste eest.

19. Justiitsministeerium ei nõustu vastuses kassatsioonkaebusega ja palub jätta see rahuldamata.

Vastuse väidete kohaselt:

1) Kassatsioonkaebus ei vasta nõuetele, kuna kassaator märkis kassatsioonkaebuses vale vastustaja.

2) Kassatsioonkaebuse menetlemisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kassatsioon-

kaebuse nõue puudutab kahjunõuet, mis talle on juba välja mõistetud. Justiitsministeerium leiab, et

täiendava hüvitise väljamõistmine ei oleks põhjendatud ning oleks ilmselgelt ebavõrdne ja ebaõiglane

antud juhtumi asjaolusid arvestades.

3) Isikuautonoomiast on tuletatav, et iga isik määrab ise hinna, mille eest on valmis oma isiku-

õigustest loobuma. Seejuures tuleb lisaks isiku väljendustele arvesse võtta ka tema objektiivset

käitumist. Antud juhul oli kassaator oma õigusvastaste ja süüliste tegudega nende kogumis

põhjustanud endalt vabaduse võtmise jõustunud kohtulahendiga. Seega oli ta oma mõne aasta

vabaduse hinna määranud mõnele tuhandele kroonile.

4) Põhimõtet, et jõustunud kohtuotsust on kohustatud täitma kõik isikud, saab pidada õiguskorra

toimimise üheks nurgakiviks. Selline siduvus kehtib nii vanglale, kohtule ja prokuratuurile kui ka

seadusandjale, kes saanuks olukorda muuta oma tahteavaldusega, mida aga ei toimunud. Küll oli

võimalik kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamine kohtu poolt seaduses ettenähtud

korras, mis võis viia isiku karistuse kandmisest vabastamiseni. Konkreetsete sellekohaste muutunud

karistusseaduse alusel esitatud taotluste lahendamisel olid kohtud siiski eri meelt. Õiguslik olukord

oli ebaselge ning kassaator kannatas selle all.

5) Riigikohus väljendas detsembris 2007 selgelt, et karistust kandev isik saab taotleda enda

vabastamist kohtult KrMS §-s 431 sätestatud korras enda või kaitsja taotluse alusel. Seega ei saa

prokuratuurile või kohtule ette heita, et need institutsioonid sama aasta märtsist septembrini ei

astunud omaalgatuslikke samme kassaatori karistuse kandmisest vabastamiseks. Eelnimetatud

lahendi pretsedendimõju alusel prokuratuurile üle aasta varem toimet omava kohustuse omistamine ja

sellega seotud riigi vastutus ei ole põhjendatud.

6) Riigikohtu 17. märtsi 2003. a otsusest asjas nr 3-1-3-10-02 nähtub PS § 23 lõike 3 liberaalne

tõlgendus: kaitseala ulatumine karistuse kandmise ajale. Justiitsministeerium märgib, et nimetatud

liberaalset tõlgendust ei saa põhjendada rahvusvaheliste inimõiguste dokumentidega ega rahvus-

vaheliste inimõiguste kaitse institutsioonide praktikaga. Nimetatud otsus ei kujuta endast

vaieldamatut pretsedenti, millest tuleneks isikule soodsama karistussätte mõju ulatumine jõustunud

kohtuotsuse alusel kohaldatud karistuse kandmise ajale, millest tulenevalt oleks riigil, sh

prokuratuuril või kohtul olnud positiivne kohustus astud omal algatusel ja mingi aja jooksul samme

kassaatori karistuse täideviimise tingimusteta lõpetamiseks.

7) Tegemist ei ole kriminaalmenetluses õiguspärase kahju tekitamisega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Vaidlust pole selles, et seoses 15. märtsi 2007. a karistust leevendava seadusemuudatusega tuli

V. Aerulo vabastada edasisest vangistuse kandmisest. Riigikohtu püsiva praktika kohaselt (17. märtsi

2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, 7. detsembri 2007. a määrus asjas nr 3-1-2-2-07) tuleb PS § 23

lg 2 teist lauset tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale. KarS § 5 lg 2

kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab

isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsuses asjas nr 3-4-1-19-07

leiti, et leebema seaduse kehtima hakkamisel saab jõustunud kohtuotsusest tuleneva karistuse

täideviimist jätkata üksnes tingimustel ja ulatuses, milles seda samadel asjaoludel võimaldaks teha ka

uus seadus. Olukorras, kus seadusandja ei ole süüdimõistetute PS § 12 lg 1 esimese lause ja § 23 lg 2

teise lause järgsete õiguste kitsendamiseks aluseid ette näinud, ei saa seadusreservatsiooni

põhimõttest tulenevalt ka kohus konkreetse süüdimõistetu õigust leebema seaduse tagasiulatuvale

kohaldamisele piirata. Üldkogu rõhutas, et kohtul ei ole kaalutlusõigust ning puudub võimalus jätta

süüdimõistetu olukord kergendava seadusega vastavusse viimata.

21. Vangistusseaduse (VangS) § 73 kohaselt vabastatakse kinnipeetav vanglast karistuse ära-

kandmisel, samuti teistel seaduses ettenähtud alustel (nt vabastamine tingimisi enne tähtaega VangS

§ 76). Praegusel juhtumil ei sätesta seadus, et vangla oleks enda algatusel olnud kohustatud

V. Aerulod vanglast vabastama.

22. Eelnevast nähtuvalt ei saa vaidlust olla ka selles et V. Aerulo edasisest karistuse kandmisest

vabastamise otsuse pidi tegema kohus. Samas on vastustajad väitnud, et kuni Riigikohtu 7. detsembri

2007. a määruseni asjas nr 3-1-2-2-07 puudus vajalik selgus, millises menetluskorras tulnuks kohtul

nimetatud küsimused otsustada. Õige on seisukoht, et 15. märtsi 2007. a seadusemuudatuste

rakendamisel ei olnud asjakohased KarSRS §-des 1, 9, 10 ja 33 sätestatud menetlusnormid, kuivõrd

nimetatud normide toime oli piiratud üksnes kriminaalkoodeksi järgi süüdi mõistetud isikute olukorra

vastavusse viimiseks KarS 1. septembril 2002 jõustunud redaktsiooniga. Kolleegium ei nõustu

Tallinna Ringkonnakohtu 7. septembri 2012. a otsuses väljendatud vastupidise seisukohaga, mille

kohaselt kaebaja vabastamine tulnuks otsustada KarSRS § 1 lg-st 6 ja §-st 33 lähtudes prokuröri

taotluse alusel maakohtu poolt kuue kuu jooksul pärast muudatuste jõustumist. Eelnimetatud

7. detsembri 2007. a määruse kohaselt tuli leebema seaduse tagasiulatuva kohaldamise küsimused

lahendada KrMS § 431 alusel. Nimetatud sätte kohaselt KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata

küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi

teinud kohus või kohtulahendi täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. Kolleegium

möönab, et selge menetlusliku regulatsiooni puudumine võis mõjutada 15. märtsi 2007. a

seadusemuudatuse järgset kohtupraktikat. Samas ei saa menetlusnormi ebaselgus olla piisavaks

põhjuseks isikute põhiõiguste eiramiseks. Kohus peab tema pädevusse kuuluva kohtuasja lahendama

ka siis, kui sellekohane menetluslik erinorm puudub, algatades vajadusel põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse. Märkida tuleb aga asjaolu, et KrMS § 431 kehtis ka 15. märtsi 2007. a

seadusemuudatuse ajal ning kohtud tuginesid sellele normile ka enne Riigikohtu osutatud määrust.

Tartu Vangla esitas juba 8. oktoobril 2007 KrMS §-le 431 tuginedes maakohtule taotluse lahendada

kinnipeetava vabastamise küsimus, kuna tegu oli dekriminaliseeritud (Riigikohtu üldkogu 2. juuni

2008. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 4). Seega näitab ka haldusorgani rakenduspraktika, et edasise

karistuse kandmisest vabastamise küsimuse lahendamisel peeti võimalikuks kohaldada KrMS § 431

ning seda olukorras, kus Riigikohus ei olnud veel KrMS § 431 tõlgendust andnud.

23. Riigikohtu 7. detsembri 2007. a määruse p 12 kohaselt toimub isiku olukorda kergendavast

seadusemuudatusest tekkinud küsimuse lahendamine KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus

menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Kolleegium möönab, et KrMS §-s 432 ei

ole kehtestatud süüdimõistetu või tema kaitsja taotluse esitamise kohustust. Sellise taotluse esitamise

nõue, eriti olukorras, kus isiku suhtes ei ole vabadusekaotust reaalselt kohaldatud, võib olla küll

olemuslikult kooskõlas KrMS § 432 loogikaga, kuid ei ole normis selgesõnaliselt väljendatud.

24. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et leebema karistusseaduse tagasiulatuv kohaldamine ei

ole pelgalt karistust kandva isiku küsimus. Seaduse selline kohaldamine ning isiku edasisest karistuse

kandmisest vabastamine on vaieldamatult oluline avalik huvi. Avalik võim peab tagama

karistusvõimu teostamise legitiimsuse, sh karistusmeetmete kohaldamise täpse vastavuse seadusega,

ja isikute põhiõigused. Isiku vangistusest mittevabastamine toob kaasa ka avaliku ressursi täiendava

kulu. Seetõttu peab avalik võim isiku karistuse kandmisest vabastamisel ilmutama piisavat aktiivsust.

Kolleegium peab mõistlikuks, et isiku karistuse edasisest kandmisest vabastamine toimuks

täitevvõimu initsiatiivil ja korraldusel.

Seaduses sellise regulatsiooni puudumine, mis selgesõnaliselt paneks eelnimetatud kohustuse täitev-

võimule, ei tingi vältimatult ja alati põhiseaduse vastast olukorda. Ka käesoleval juhul vabastati

V. Aerulo karistuse edasisest kandmisest tema taotluse alusel. Tõsi, V. Aerulo esitas sellise taotluse

tunduvalt hiljem, kui seda võimaldanuks jõustunud seadusemuudatus. Kaebaja väitel, mis on eluliselt

usutav, sai ta karistuse kandmisest vabastamise võimalusest ja selleks vajalikest toimingutest teada

kaasvangidelt ja seda alles oktoobris 2007.

Täitevvõimul lasus kohustus tulemuslikult teavitada vangistuses viibivat isikut sellest, et tegu on

dekriminaliseeritud ja et tal on õigus pöörduda maakohtu poole. Vastustajate väited, et kinni-

peetavatel on piisavad võimalused tutvuda seadusemuudatustega ning saada teavet oma õiguste

kohta, ei ole veenvad. Kolleegium leiab, et täitevvõimu teostavad asutused on oluliselt rikkunud neil

lasuvat teavitamiskohustust, millega kaasnes kestev õigusvastane vabadusõiguse riive. Vastustajate

väide, et sellist teavitamise kohustust pole ei prokuratuurile ega ka vanglale seadusega pandud ja

seetõttu pole ka teabe mitteandmine etteheidetav, pole eelnimetatud põhjustel vastutusest vabanemise

alus.

Teavitamiskohustusega seoses peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et põhiseaduse § 14 sätestab

avaliku võimu kohustuse tagada isikute põhiõigused ja vabadused. Juhul, kui isiku põhiõiguste ja

vabaduste kasutamiseks ja kaitseks on vajalik avaliku võimu poolne tegevus, peab riik looma asja-

kohase ja toimiva menetluskorra. Isiku põhiseaduslik õigus menetlusele hõlmab endas õigust teabele

kohasest menetlusest. Isiku selle õiguse ja vastava avaliku võimu kohustuse olemasolu ei sõltu

sellest, kas seadusandja on igas konkreetses õigussuhtes sellise õiguse ja kohustuse eraldi

reguleerinud. Selles asjas olid isiku võimalused teabe hankimiseks omal algatusel sedavõrd piiratud,

et täitevvõimu piisava aktiivsuse puudumine vastava teabe edastamata jätmisel isikule tõi kaasa

põhiseaduse § 14 rikkumise.

25. Asjakohase regulatsiooni puudumise tõttu on ebaselge, kas V. Aerulole tekitas kahju Justiits-

ministeerium, Riigiprokuratuur või Tartu Vangla. Kõigil eelnimetatutel oli kohustus V. Aerulod

teavitada. Selle kohustuse täitmisel oleks isiku õiguste rikkumist tõenäoliselt välditud. Kolleegium

loeb piisavalt usutavaks, et teavitamiskohustuse mittetäitmise ja vangistuse kandmise jätkumise vahel

on põhjuslik seos. Tuvastada pole võimalik konkreetse haldusorgani osakaalu kahju tekitamisel.

Kolleegium ei pea V. Aerulo kassatsioonkaebuse taotluste lahendamisel vajalikuks sellist osakaalu ka

määrata. Tegemist on justiitssfääri asutustega, seepärast on kohane pidada vastustajaks Justiits-

ministeeriumi. Asjaolu, et Justiitsministeeriumilt on V. Aerulo kasuks hüvitis juba välja mõistetud, ei

ole takistuseks samalt organilt täiendava hüvitise väljamõistmisel. Eelmainitut kinnitab ka RVastS

§ 12 lg 4, mis võimaldab mitme avaliku võimu kandja solidaarvastutust, kui erinevate organite

tegevuse või tegevusetuse tõttu ei ole nende vastutust võimalik täpselt piiritleda.

26. V. Aerulo väidab, et tema karistuse kandmisest vabastamise küsimus oleks tulnud lahendada

kahe kuu jooksul, arvates leebema karistusseaduse kehtestamisest, seega 15. maiks 2007. Kolleegium

möönab, et selline arvestus võib mõjutada kahjuhüvitise nõude ulatust. Kohtuasja materjalidest

nähtuvalt ei informeeritud V. Aerulod leebemast karistusseadusest üldse. Põhjust on aga arvata, et

nõuetekohase teabe edastamisel oleks V. Aerulole tagatud võimalus vabaneda edasise karistuse

kandmisest. Seega lähtub kolleegium sellest, et teavitamata jätmise tulemusena kandis V. Aerulo

õigusvastaselt karistust 15. maist 2007 kuni vabastamiseni 30. jaanuaril 2008.

27. Kaebaja on menetluse käigus loobunud esialgsest seisukohast, et asjassepuutuv seadus on

AVVKHS ning taotlusest tunnistada AVVKHS sätted põhiseaduse vastaseks osas, mis ei anna alust

selles seaduses nimetatud hüvitise saamiseks juhul, kui isikult on võetud vabadus karistusena kuriteo

eest, mis vangistuse kandmise ajal ei olnud enam kuritegu. Lisaks märgib kolleegium, et kuna

halduskohtu jõustunud otsusega jäeti kahju hüvitamise kaebus AVVKHS alusel rahuldamata, siis ei

ole asja praeguses etapis enam asjakohane tugineda AVVKHS-s sätestatud alustele. Tallinna

Halduskohtu 12. aprilli 2010. a otsusega mõisteti V. Aerulo kasuks välja hüvitis 10 000 krooni, milles

tugineti PS §-le 25 ning RVastS § 9 lg-le 1 ja § 7 lg-le 2 ning § 12 lg-le 1.

Kassaator on esitanud taotluse tunnistada riigivastutuse seaduse sätted põhiseadusega vastuolus

olevateks osas, milles need ei näe ette kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist,

kui isikult on võetud vabadus teo eest, mis vangistuse kandmise ajal ei ole enam kuritegu. Kassaatori

nimetatud väide ei ole põhjendatud. Tema nõue on halduskohtu poolt lahendatud, tuginedes

riigivastutuse seadusele. V. Aerulo kaebust ei ole alust tõlgendada viisil, et tema poolt nõutav

mittevaraline kahju on tekitatud kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga. Seega RVastS

§ 15 lg 1 ei ole antud juhul asjassepuutuv norm.

28. Sisuliselt taandub vaidlus küsimusele, kas V. Aerulo kasuks Justiitsministeeriumilt välja

mõistetud mittevaralise kahju hüvitis on piisav ja õiglane. Tallinna Ringkonnakohus on 7. septembri

2012. a kohtuotsuses leidnud, et kaebajale on õiglases suuruses hüvitis juba välja mõistetud.

Kolleegium leiab, et täitevvõimu tegevusetus põhjustas isiku õigusvastase ja kestva vabadusevõtmise,

millega on täidetud RVastS § 9 lg 1 kohaldamise eeldused. Ekslik on ringkonnakohtu väide, et

olukorras, kus isik viibib vangistuses teadmisega, et ta kannab jõustunud kohtuotsusega talle kuriteo

eest määratud karistust ega ole teadlik toimunud seadusemuudatusest ning sellest tulenevast

vangistusest vabanemise võimalustest, ei saanud talle teadmatuses oleku ajal kaasneda hüvitamist

vajavaid hingelisi kannatusi.

Kolleegiumi hinnangul ei ole alust siduda RVastS § 9 lg 1 järgi väljamõistetava mittevaralise kahju

hüvitise suurus AVVKHS-s sätestatud hüvitise fikseeritud määradega. Riigivastutuse seaduse alusel

mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tehakse individuaalne otsus, mis tagab õiglase

hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume.

RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega

ning arvestades süü vormi ja raskust. Nõuetekohaselt isiku teavitamata jätmine tõi selles asjas kaasa

olukorra, kus isiku karistuse kandmisest vabastamise küsimust ei lahendatud mõistliku aja jooksul

ning isik pidi seetõttu kandma vangistust umbes kaheksa kuud. Seetõttu loeb kolleegium sellist

rikkumist ja sellega põhjustatud tagajärge oluliseks. Vastavalt RVastS § 13 lg 1 p-le 2 arvestatakse

hüvitise suuruse määramisel objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel. Sellised takistused

kolleegiumi hinnangul selles asjas puuduvad. Kolleegiumi hinnangul ei saanud kaebaja ise oma kahju

vähendada või ära hoida. Kolleegium leiab, et selle kohtuasja lahendamise kestus, mille

ülemäärasusele osutab kassaator, ei mõjuta väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust.

29. Eeltoodut arvestades loeb kolleegium V. Aerulole Tallinna Halduskohu otsusega määratud

hüvitise 10 000 krooni ilmselgelt ebapiisavaks. V. Aerulo kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

Kolleegium peab õiglaseks lisaks halduskohtu poolt välja mõistetud 10 000 kroonile mõista

täiendavalt välja hüvitis 2000 eurot Justiitsministeeriumilt V. Aerulo kasuks. Seetõttu tühistab

kolleegium Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2011. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu

7. septembri 2012. a otsuse. Seega on V. Aerulo kahjuhüvitise lõplikuks suuruseks halduskohtu poolt

juba välja mõistetud 10 000 krooni ning lisaks Riigikohtu poolt väljamõistetav hüvitis 2000 eurot.

30. Kolleegium leiab, et kassaatori esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 328

eurot 80 senti tuleb rahuldada kooskõlas riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23. Riigi õigusabi

tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo välja Eesti

Advokatuur. Otsuse resolutsiooni punkt 3 saadetakse täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks

OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving