3-1-1-62-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-62-13

Määruse kuupäev

10. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Kolmanda isiku H1 vara arestimine konfiskeerimise

tagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2013. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur, Riigiprokuratuuri riigiprokurör Piret Paukštys,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Kolmanda isiku H1 esindaja, vandeadvokaat Paavo Paal

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

8. mai 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2013. a määrus H1 vara arestimisest

keeldumise kohta ning saata H2 määruskaebus ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks teises

kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Määrata Advokaadibüroo Aksum Reval OÜ-le makstava riigi õigusabi tasu suuruseks H1-le

määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 57 (viiskümmend seitse) eurot ja 60

(kuuskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 9 (üheksa) eurot ning 60 (kuuskümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 6. detsembril 2012 alustati kriminaalmenetlust KarS § 372 lg 2 p 3 ja KarS § 394 lg 1 tunnustel

seoses sellega, et H2 tegutses ajavahemikus mai 2012 kuni 25. september 2012 finantsteenuse

pakkujana, omamata registreeringut majandustegevuse registris. Samuti varjas H2 ajavahemikul mai

2012 kuni 25. september 2012, omamata registreeringut majandustegevuse registris, oma

ebaseaduslikus majandustegevuses kasutatud rahaliste vahendite päritolu ja tehingutest tegelikku

kasusaajat. Alaealise H1 kontole nr XXXXXXXXXXXX (AS S) laekus firmast N 7169,68 eurot.

Sellest 840 kanti edasi A. N.-ile ja 1920 eurot võeti pangaautomaadist välja.

2. 25. septembril 2012 piiras rahapesu andmebüroo H1-l arvelduskonto XXXXXXXXXXXX

kasutamist kuni 30 ööpäevaks. 17. oktoobril 2012 andis H2 rahapesu andmebüroole seletuse, mille

kohaselt tegeleb ta veebiraha müügiga, kasutades selleks oma laste arvelduskontosid. Veebiraha

müügiks oli ta valmistanud Interneti kodulehekülje http://oazis.whostas.com, kus pakkus veebiraha

vahetamise

teenust.

24. oktoobril

2012

piiras

rahapesu

andmebüroo

arvelduskonto

nr XXXXXXXXXXXX (jääk 2349,83 EUR) kasutamist kuni 60 ööpäevaks. 21. novembril 2012

andis H2 rahapesu andmebüroole seletuse arvelduskontodel toimunud tehingute kohta, mille kohaselt

kasutab ta oma laste H1 ning H3 arvelduskontosid veebiraha müümiseks. Enda kontosid ta ei saa

kasutada, kuivõrd need on arestitud.

3. Riigiprokuratuuri prokuröri abi Kaito Puusepp esitas 18. detsembril 2012 Harju Maakohtule

taotluse arestida konfiskeerimise tagamiseks H1 AS S kontol nr XXXXXXXXXXXX asuvad

rahalised vahendid summas 2349,83 eurot, kui rahapesu objektiks olev vara. Taotluses märgiti, et

vahendid laekusid arvelduskontodele tuvastamata isikutelt N kontodelt. Vähemalt osa raha võtsid

sularahaautomaatidest välja kolmandad isikud oma nägu varjates. H2 keeldus oma N konto väljavõtte

avaldamisest ning andis ebaõiget teavet rahapesu andmebüroole selle kohta, et tema ise on

ainuisikuliselt laste arvelduskontodelt sularaha välja võtnud, varjates sellega vara päritolu ning

tehingute tegelikku kasusaajat. Järelikult on alust arvata, et tegemist on kuritegeliku tegevuse

tulemusel saadud vara tõelise olemuse, päritolu ja omandiõiguse varjamisega, samuti selle

muundamise, ülekandmise, omandamise või valdamisega eesmärgiga varjata või hoida saladuses vara

ebaseaduslikku päritolu. Sellist eelkirjeldatud tegevust on võimalik käsitada rahapesuna KarS § 394

tunnustel.

4. Harju Maakohtu 20. detsembri 2012. a määrusega rahuldati prokuratuuri taotlus ja arestiti

kolmanda isiku H1 AS S kontol nr XXXXXXXXXXXX olev raha 2349,83 eurot kui rahapesu

objektiks olev vara. Maakohus leidis määruses, et kriminaalasja materjalide pinnalt on alust arvata, et

tegemist on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara tõelise olemuse, päritolu ja omandiõiguse

varjamisega, samuti selle muundamise, ülekandmise, omandamise või valdamisega eesmärgiga

varjata või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu. Sellist eelkirjeldatud tegevust on võimalik

käsitada rahapesuna KarS § 394 tunnustel. KarS § 394 lg 5 tulenevalt võib kohus KarS § 394

sätestatud kuriteo eest kohaldada kuriteo vahetuks objektiks olnud vara konfiskeerimist vastavalt

KarS § 83 lg-le 2.

5. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse ringkonnakohtule H1 seaduslik esindaja H2, kes

palus tühistada maakohtu määruse ja vara aresti alt vabastada. H2 ei tegele äritegevusega Eesti

territooriumil ning tal ei ole kandeid Eesti majandustegevuse registris. Ta oli üksnes vahendaja

klientide ja e-valuutavahetuspunkti vahel ja võttis tasumiseks vastu raha e-maksusüsteemist N, kus

iga klient oli tuvastatud turvateenistuse poolt. Seega ei olnud alust eeldada, et tegemist on kuriteoga

rahapesu- ja terrorismi rahastamise seaduse mõttes. Tal ei ole võimalik oma N konto väljavõtet

avaldada, sest N süsteemis on kasutajate identifitseerimine omavahel ettenähtud vaid e-mailiga.

Seega N maksete ajaloos on näha vaid: e-mail, kuupäev ja summa. Selleks, et saada kasutajate nimed,

on vaja esitada ametlik avaldus N süsteemi turvateenistusele. Seda võimalust aga tal ei ole.

6. Ringkonnakohus määras H1-le KrMS § 41 lg 3 alusel esindaja riigi õigusabi korras.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2013. a määrusega tühistati Harju Maakohtu 20. detsembri

2012. a määrus. Ringkonnakohtu põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised. Maakohus on jätnud

arvesse võtmata asjaolu, et arestitud raha ei kuulu H2-le. Pole selge, kas H2-le üldse on käesolevaks

kahtlustust esitatud. KarS § 83 lg 2 alusel oleks saanud arestida vaid kuriteo toimepanijale kuuluvat

vara. Erandina saab arestida konfiskeerimise tagamiseks ka kolmandale isikule kuuluvat vara KarS §

83 lg 3 alusel, kuid H1 ei ole käesoleval juhul kolmanda isikuna menetlusse kaasatud. Seda arvamust

toetab ka asjaolu, et taotlust ei ole esitatud kolmanda isiku vara arestimiseks ning sellele sättele ei

viidata ei prokuröri ega ka maakohtu poolt. KrMS § 401 lg 1 kohaselt tuleb kolmanda isikuna

kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega

tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud

küsimuse lahendamisel otsustada. Muu hulgas tähendab see, et isik, kes pole kriminaalasjas

kahtlustatav ega süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid

juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna. Sellist järeldust kinnitab kaudselt ka KrMS §

402 lg-s 2 ning § 142 lg-s 1 sätestatu. Kuna H1 ei ole käesolevasse kriminaalmenetlusse kaasatud,

pole käesoleval juhul võimalik arestida tema pangakontol olevat raha konfiskeerimise tagamiseks.

Kolmanda isiku vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks on võimalik üksnes

selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist KarS § 83 lg 3,

§ 831 lg 2 või § 832 lg 3 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist KarS § 84 alusel,

mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist.

Kolmanda isiku vara, mille suhtes saab kohaldada konfiskeerimist, on ammendavalt määratletud

KarS § 83 lg-s 3.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse Riigikohtule riigiprokurör Piret Paukštys. Prokurör

taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist, kuna ringkonnakohus

kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Määruskaebuse põhistused on lühidalt järgmised.

8.1. Ringkonnakohus ei ole määrust koostades arvestanud rahapesu objekti arestimise erisustega, mis

on toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise. KrMS § 142 lg 1 näeb ette lisaks kahtlustatava, kolmanda

isiku ja muude menetlusosaliste vara arestimisele võimaluse arestida ka rahapesu või terrorismi

rahastamise objektiks olevat vara, kusjuures viimatinimetatud süütegude puhul ei ole KrMS §-st 142

tulenevat nõuet, et enne vara arestimist peab olema vara valdaja kahtlustatavana üle kuulatud või

kolmanda isikuna menetlusse kaasatud.

8.2. Rahapesu objekti arestimiseks ei ole kahtlustatava olemasolu nõutav, mistõttu ringkonnakohtu

etteheide selles, et H2 ei ole kahtlustatavana üle kuulatud, ei saa mõjutada arestimise lubatavust.

Lisaks ei ole menetluse kestel üldse võimalik käsitada kedagi kuriteo toimepanijana.

8.3. Rahapesu objekti arestimiseks ei pea olema kogutud tõendid vara kuritegeliku päritolu kohta ja

kellelegi ei pea olema esitatud kahtlustust süüteo toimepanemises. Rahapesu objekti arestimise

otsustamisel tuleb lähtuda sellest, kas kriminaalmenetluse käigus kogutud andmetest nähtub vara

kuritegeliku päritolu põhjendatud kahtlus ja tegeliku omaniku varjamine. Kui selline kahtlus leiab

kinnitust, on alust vara arestimiseks rahapesu objektina ja alles hiljem menetluse käigus on võimalik

välja selgitada, mis konkreetsel KarS § 83 sätestatud alusel rahapesu vahetuks objektiks olnud varast

konfiskeeritakse.

8.4. Selles kriminaalasjas on tegemist piiriülese kuriteoga, mille käigus on rahalised vahendid Eestis

asuvatele kontodele laekunud Ühendkuningriigis registreeritud äriühingu Taanis ja Hollandis

asuvatelt kontodelt. Enamik rahalisi vahendeid on koheselt edasi kantud Lätis asuvatele kontodele või

sularahas välja võetud. Seetõttu on asjaolude väljaselgitamiseks esitatud kiireloomulised

õigusabipalved Ühendkuningriigile ja Läti Vabariigile. Tehingute iseloom annab aluse põhjendatud

kahtluseks, et tegemist võib olla kuriteo tulemusena saadud rahaliste vahendite ülekandmisega.

Ringkonnakohus ei ole ümber lükanud maakohtu määruses tuvastatud põhistatud kahtlust, et H1

kontol olev raha võib olla kuritegeliku päritoluga. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette tähtaegu,

mis aja jooksul tuleb isik menetlusse kolmanda isikuna kaasata. Vastavaid tähtaegu ega kolmanda

isiku kaasamise kohustust ei sätesta ka rahapesu objekti arestimist puudutav regulatsioon, mistõttu

ringkonnakohtul puudus alus maakohtu määruse tühistamiseks ka sel põhjusel, et H1 ei olnud

kriminaalmenetlusse kolmanda isikuna kaasatud. H1 õigusi ei ole rikutud, sest tema seaduslikule

esindajale H2-le tutvustati arestimise määrust juba 28. detsembril 2012 ning talle anti üle määruse

koopia. Samuti vaatas ringkonnakohus läbi tema esitatud kaebuse.

9. Prokuratuuri määruskaebusele esitas vastuse kolmanda isiku H1 esindaja vandeadvokaat Paavo

Paal. Kaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebus tuleks jätta läbi vaatamata. H1 pole selles kriminaalmenetluses kolmanda isikuna

kaasatud. Sellest tulenevalt on ebaseaduslik ja õiglase menetluse põhimõttega vastuolus ka tema

pangakontol olevate rahaliste vahendite arestimine konfiskeerimise tagamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub prokuröri määruskaebuses märgituga, et KrMS § 142 lg

1 teises lauses otseselt märgitu kohaselt on seadusandja pidanud rahapesu või terrorismi rahastamise

objektiks oleva vara arestimise puhul võimalikuks teatud erisusi. Pelgalt vaid kõnealuse sätte pinnalt

aga puudub piisav selgus nende erisuste lubatavas ulatuses. Vara arestimise objekti silmas pidades

loetletakse selles sättes nimelt ühelt poolt menetlusosalised (kahtlustatav, süüdistatav, süüdimõistetu,

tsiviilkostja, kolmas isik), kelle vara võidakse konfiskeerida ja teiselt poolt rahapesu või terrorismi

rahastamise objektiks olevat vara. Seega nähtub seadusest otseselt seadusandja tahe arestida KarS §

394 tunnustele vastava teo menetlemisel ka sellist vara, mis menetleja esialgse arusaama kohaselt ei

kuulu ühelegi menetlusosalisele. Küsimus sellest, kui kaua võib KarS § 394 tunnustele vastava teo

menetlemisel selline impersonaalne vara arestimine kesta, ei kuulu käesoleva menetluse esemesse.

11. Kolleegium on aga seisukohal, et erisused rahapesu objektiks oleva vara arestimisel kohalduvad

üksnes juhul, kui rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Seejuures ei

peeta silmas mitte rahapesust ja selle objektiks olevast varast tegelikku kasusaajat RahaPTS § 8

mõistes. Rahapesu objektiks oleva vara omanikuna tuleb kindlasti käsitada rahapesus kahtlustatavat,

kelle arvelduskontol paikneva summa osas on olemas rahapesu põhjendatud kahtlus ja kellele kuulub

nõue panga (kontopidaja) vastu kontol märgitud ulatuses. Selline nõue panga vastu kuulub

kontoomanikule, s.o konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu (VÕS § 709 lg 1) poolele

(käsundiandjale), kelle korralduste alusel on kontopidaja õigustatud ja kohustatud kontol oleva

rahaga toiminguid tegema. Nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata

sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul

lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees.

Arvelduslepingust tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule kui selle

konto avamise aluseks oleva arvelduslepingu poolele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri

2011. a otsus asjas 3-1-1-89-11, p 19.1).

12. Käesolevas kriminaalasjas taotleb prokuratuur H1 arveldusarvel oleva raha arestimist. Vaidlust ei

ole selles, et taotluses märgitud arveldusarve kuulub piiratud teovõimega alaealisele H1-le. Kuigi

tehinguid H1 kontol oleva rahaga tegi tema seaduslik esindaja H2, ei teki sellest esindussuhtest

seaduslikule esindajale endale isiklikku nõudeõigust AS-i S pangakontol oleva H1 raha suhtes. Seega

on ebaõige prokuratuuri taotluses ja maakohtu määruses esitatud seisukoht, et H1 vara tuleb arestida

KrMS § 142 lg 1 ja KarS § 83 lg 2 alusel kui kuriteo toimepanemises kahtlustatava isiku vara

konfiskeerimise tagamiseks. Nii nagu eelmises punktis märgitud, ei kohaldu selles asjas KrMS § 142

lg 1 teisest lausest tulenevad rahapesu objektiks oleva vara arestimise erisused, kuna vara omanik

(H1) on teada ja tema kaasamine kriminaalmenetlusse on võimalik. Järelikult ei pea paika

prokuratuuri määruskaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud

arvestamata rahapesu objektiks oleva vara arestimise erisustega.

13. Eeltoodust lähtuvalt on vaidluse esemeks kolmanda isiku H1 vara arestimine. Ringkonnakohus on

õigesti märkinud, et prokuratuur pole kriminaalasja kaasanud kolmandat isikut, s.o H1 ja on rikkunud

seega KrMS § 40¹ lg 1 nõudeid. Ebaõige on prokuratuuri määruskaebuses esitatud väide, et

menetlejal on piiramatu kaalutlusõigus selles osas, millal kolmas isik menetlusse kaasata. Nimelt

tuleb KrMS § 401 lg 1 mõtte kohaselt kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei

ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle

võidakse KrMS § 142 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada (vt ka Riigikohtu üldkogu

30. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-2-3-12, p 58, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.3 ja 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12,

p 13). Lähtuvalt KrMS § 40¹ lg 1 mõttest ja PS § 32 lg-test 1 ja 2 taandub menetleja kaalutlusõigus

nullini, kui menetlustoiminguga oluliselt piiratakse kolmanda isiku põhiõigusi. Sellisel juhul tuleb

kolmas isik vahetult või esindaja kaudu viivitamatult menetlusse kaasata.

14. Prokuratuur H1 kriminaalmenetlusse ei kaasanud, kuigi see oleks olnud nõutav tema vara

arestimise taotluse esitamise hetkest. Ringkonnakohus määras 16. jaanuari 2013. a määrusega H1-le

esindaja riigi õigusabi korras (KrMS § 41 lg 3). Toimiku materjali kohaselt võttis H1 esindaja

ülesanded vandeadvokaat Paavo Paal, kes osales ka ringkonnakohtu istungil. Sellega heastas

ringkonnakohus prokuratuuri minetuse ja kaasas kolmanda isiku kriminaalmenetlusse. Kuna kolmas

isik oli määruskaebuse arutamisele ringkonnakohtus kaasatud, oli ringkonnakohtul endal võimalik

maakohtu määruse tühistamisel prokuratuuri taotlust lahendada või saata taotlus maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Järelikult rikkus ringkonnakohus prokuratuuri taotlust sisuliselt hindamata jättes

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

15. Seoses piiratud teovõimega alaealise kolmanda isikuna kaasamisega märgib kriminaalkolleegium

järgmist. Kuna kriminaalasjas võivad alaealise ja tema seadusliku esindaja, kes on samas

kriminaalasjas kahtlustatavaks, huvid olla PKS § 120 lg 6 ja § 180 mõttes vastuolus, ei piisa üksnes

H2 menetlusse kaasamisest. Enne seadusliku esindaja määramist tuleb kaaluda kolmanda isiku teiste

seaduslike esindajate kaasamist menetlusse. Samuti tuleb KrMS § 40¹ lg 1 ja § 16 lg 1 tähenduses

lugeda menetlejaks reeglina seda asutust, kes on konkreetse menetlusstaadiumi eest vastutav. KrMS §

30 lg 1 ja § 213 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur. Seega peab kolmanda isiku

kohtueelsesse kriminaalmenetlusse kaasamise otsustuse tegema üldjuhul prokuratuur, mitte üksiku

menetlustoimingu üle otsustav kohus. Samas ei ole kohtu poolt kohtueelses menetluses vara

arestimise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel kolmanda isiku kaasamine ja talle

esindaja määramine oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks, sest selliselt toimides tagatakse

kolmandale isikule tegelikult tema õigused.

16. Seoses ringkonnakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas pole välja selgitatud kahtlustatavat, märgib

kriminaalkolleegium, et isikut tuleb käsitada kahtlustatavana näiteks ka siis, kui on esitatud tema vara

arestimise taotlus, milles on sedastatud kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginev põhjendatud

kahtlus, et isik on toime pannud kuriteo. Selline taotlus vastab kolleegiumi hinnangul

menetlustoimingule allutamise mõistele KrMS § 33 lg 1 tähenduses. Vara arestimise taotlus on

suunatud sellele, et isiku suhtes võetaks vastu teda tema vara kaudu vahetult puudutav menetluslik

otsustus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-2-13, p 5.3).

Kuna prokuratuur on vara arestimise taotluses otsesõnu lugenud H2 selles kriminaalasjas

kahtlustatavaks, tuleb teda ka käsitada kahtlustatavana KrMS § 33 lg 1 teise alternatiivi tähenduses.

Samas pole see järeldus käesolevas asjas olulise tähendusega, kuna prokuratuur taotleb kolmanda

isiku H1 kontol oleva vara arestimist.

17. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ka maakohus H1 vara arestides ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohtu määrus, millega arestiti H1

arveldusarve, on tehtud tuginedes KarS § 83 lg-le 2. Maakohtu menetlusse ei olnud kaasatud

kolmandat isikut ja maakohtu määruses puuduvad põhistused KrMS § 145 lg 1 p 1 ja § 339 lg 1 p 7

mõistes. Seega tuleb jätta rahuldamata prokuratuuri taotlus Harju Maakohtu 20. detsembri 2012. a

määruse jõustamiseks. Samas on ringkonnakohtul võimalik taotluse uuel läbivaatamisel kõrvaldada

maakohtu eksimused ja teha asjas uus seaduslik ning põhjendatud määrus.

18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 28. jaanuari 2013. a määruse ning saadab H2

määruskaebuse Harju Maakohtu 20. detsembri 2012. a määruse H1 arveldusarve arestimise peale

Tallinna

Ringkonnakohtule

uueks

läbivaatamiseks

teises

kohtukoosseisus.

Prokuratuuri

määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

19. Kolmanda isiku esindaja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 57 euro ja

60 sendi suuruses summas, sh käibemaks 9 eurot ja 60 senti. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud

toimingud on vajalikud ja nende tegemiseks kulutatud aeg põhjendatud ning lähtudes riigi õigusabi

seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega

kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest

2 ja 16 tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 57 eurot ning 60 senti (sh käibemaks 9 eurot ja 60

senti). Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 tuleb see summa jätta riigi kanda.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe