3-1-1-43-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-43-13

Otsuse kuupäev

10. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Olev Tomsoni süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

24. oktoobri

2012.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-11-7144

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olev Tomsoni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Kalju Kutsar

ja kolmanda isiku I. T. esindaja vandeadvokaat Anu Vilt,

kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindajad

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Külli Saks ja vanemprokurör Kristiina

Laas

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. aprill 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2012. a ja Tartu Maakohtu 24. aprilli 2012. a

otsused osas, millega:

1.1 Olev Tomson tunnistati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta kasutas 565 058 krooni

92 senti Ü raha Valgas Xxxxx X asuva kinnistu parendamiseks tellitud kaupade ja teenuste eest

tasumiseks sel ajal, mil kinnistu kuulus veel Ü-le;

1.2 Olev Tomsonile mõisteti KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistus;

1.3 jäeti kinnistu asukohaga Valga linn, Xxxxx X (registriosa nt YYYYYY) tsiviilhagi

tagamiseks aresti alla ja otsustati selle tingimuslik konfiskeerimine. Selleks jätta maakohtu

otsuse

resolutiivosast

välja

tekst

alates

sõnadest

"22.12.2010.

Tartu

Maakohtu

eeluurimiskohtuniku määrusega (IV, 82-85) konfiskeerimise tagamiseks arestitud kinnistu [..]"

(maakohtu otsuse lk 2 viimane lõik) kuni sõnadeni "kompensatsiooniks tema tehtud kulutuste

eest Xxxxx X, Valga kinnistusse)." (maakohtu otsuse lk 5 esimene lõik).

2. Mõista Olev Tomsonile KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud

vangistust.

3. Tunnistada Olev Tomson käesoleva resolutsiooni punktis 1.1 nimetatud teos süüdi KarS

§ 2172 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

4. Mõista Olev Tomsonile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

5. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et Olev Tomson peab mõistetud karistusest kohe ära

kandma 6 (kuus) kuud vangistust. Ülejäänud osas ei pöörata Olev Tomsonile mõistetud

vangistust täitmisele, kui Olev Tomson ei pane 4 (nelja) aastase katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu. Katseaja algust lugeda 24. aprillist 2012.

6. Jätta Olev Tomsonile kuuluv OÜ T osa ja mootorsõiduk Citroën (ZZZ ZZZ) Ü

tsiviilhaginõude täitmise tagamiseks aresti alla, kuid täpsustada maakohtu resolutiivosa, jättes

sellest välja teksti selle kohta, et vara tuleb vabastada aresti alt alates hetkest, mil seda vara on

võimalik kannatanu tsiviilhagi heastamiseks realiseerida, ja et kannatanu peab esimesel

võimalusel kohtule ja Olev Tomsonile teatama, kui ta ei soovi arestitud vara tsiviilhagi

heastamiseks.

7. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

8. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

9. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Valge&Uiga kassatsioonimenetluses Olev Tomsonile

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 192 (ükssada üheksakümmend kaks) eurot

(sh käibemaks 32 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

10. Mõista Eesti Vabariigilt Olev Tomsoni kasuks välja 50 (viiskümmend) eurot

kassatsioonimenetluses I. T. valitud esindajale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Olev Tomson anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2 järgi selles, et

tema, olles 19. aprillist 1996 kuni 11. detsembrini 2008 Ü (edaspidi Ü) juhatuse liige, pööras

ajavahemikul 8. septembrist 2006 kuni 11. detsembrini 2008 ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku

kasuks talle usaldatud Ü vara summas 1 204 623 krooni 61 senti ja lisaks püüdis seda teha veel 45

394 krooni ulatuses. Omastamine leidis aset järgmiselt.

1.1 8. septembril 2006 sõlmis O. Tomson Ü esindajana korteriomandite müügilepingu Ü ja enda poja

T. T. vahel. Selle lepinguga müüs Ü kolm Valgas Xxxxxxxx X/X asuvat mitteeluruumidest

korteriomandit (edaspidi ka Xxxxxxxx X/X kinnistud) T. T.-le koguhinnaga 60 000 krooni.

O. Tomson kinnitas müügilepingus Ü esindajana, et kogu müügisumma on Ü-le tasutud, jättes

tegelikult T. T.-lt kinnistute eest raha nõudmata ja varjates toimunud tehingut Ü raamatupidaja eest.

Sel viisil pööras O. Tomson kinnistud 60 000 krooni väärtuses T. T. kui kolmanda isiku kasuks.

1.2 Ü nõukogu võttis 9. mail 2007 vastu otsuse müüa Valgas Xxxxx X asuv kinnistu (edaspidi Xxxxx

X kinnistu) 900 000 krooni eest O. Tomsonile. Kinnistu müüdi selle summa eest O. Tomsoni

osalusega äriühingule OÜ T 26. märtsil 2008. Pärast nõukogu 9. mai 2007. a müügiotsuse tegemist,

täpsemalt 15. maist 2007 kuni 11. detsembrini 2008 tellis O. Tomson Ü nimel erinevatelt isikutelt

kaupu ja teenuseid, mida kasutati Xxxxx X kinnistu parendamiseks ja selle ümberehitamiseks äri- ja

spordirajatiseks. Nende kaupade ja teenuste eest esitatud arved kogusummas 855 456 krooni 92 senti

tasus raamatupidaja O. Tomsoni korralduste alusel Ü rahast. Sealhulgas vähemalt 290 398 krooni

ulatuses tasus Ü Xxxxx X kinnistuga seotud kulude eest pärast kinnistu müümist OÜ-le T. Muu

hulgas lasi O. Tomson Xxxxx X parendamiseks kaupu tarninud ja teenuseid osutanud ettevõtjatel

esitada kaupade ja teenuste eest arved Ü-le ja märkida arvetele kaubad või teenused, mida Ü-le

tegelikult ei tarnitud ega osutatud. Osadel juhtudel märkis O. Tomson arvetele ise, et tegemist on

mõne Ü objektiga seotud kuluga. Ühtlasi andis O. Tomson Ü raamatupidajale korralduse need arved

tasuda.

1.3 29. maist 2007 4. detsembrini 2008 andis O. Tomson Ü raamatupidamisele korraldusi tasuda Ü

raha arvel kokku 289 166 krooni 69 senti kaupade ja teenuste eest, mida O. Tomson kasutas tegelikult

isiklikes huvides, pöörates Ü raha enda ja kolmanda isiku kasuks.

1.4 18. septembril 2008 sõlmis O. Tomson AS-ga B lepingu sanitaartehnilisteks töödeks Ü objektidel,

kuid tegelikult tegi AS B 2008. a kevadest kuni sügiseni 24 190 krooni eest töid Xxxxx X kinnistul.

Nende tööde kohta esitas AS B 29. detsembril 2008 kokkuleppel O. Tomsoniga arve summas 24 190

krooni Ü-le, kuid Ü uus juhatus keeldus arve eest tasumast. Samuti tegi U OÜ kokkuleppel

O. Tomsoniga 2008. a kevadest hilissügiseni elektritöid Xxxxx X kinnistul. Nende tööde kohta esitas

U OÜ Ü-le arve summas 21 204 krooni, kuid Ü uus juhatus keeldus arve tasumisest.

2. 7. märtsil 2011 esitas Ü kannatanuna O. Tomsoni vastu tsiviilhagi, milles palus O. Tomsonilt enda

kasuks välja mõista 71 748 eurot 72 senti.

3. Tartu Maakohtu 24. aprilli 2012. a otsusega tunnistati O. Tomson KarS § 201 lg 2 p 2 järgi süüdi ja

teda karistati vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks. KarS § 73 alusel määras kohus, et mõistetud

vangistusest tuleb O. Tomsonil kohe ära kanda 6 kuud vangistust. Ülejäänud osas jättis kohus

mõistetud vangistuse tingimisi 4-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

4. Maakohus rahuldas ka kannatanu tsiviilhagi, mõistes O. Tomsonilt Ü kasuks välja 71 748 eurot 72

senti.

5. Sama kohtuotsuse resolutiivosas märkis maakohus muu hulgas järgmist (kirjaviis ja esiletõstmised

muutmata):

"22.12.2010.a Tartu Maakohtu eeluurimiskohtuniku määrusega (IV,82-85) kannatanu Ü

tsiviilhagi tagamiseks arestitud Olev Tomsonile kuuluv vara - 1. OÜ T (registrikood 11478160:

V,127-128) osakapital nimiväärtusega 40 000 Eesti krooni, milleks hetkel on äriregistri andmetel

2556 eurot (V,127-128), ja

2. mootorsõiduk CITROEN C3 (2004) registreerimismärgiga ZZZ ZZZ (IV,81), - vabastada

kannatanu kasuks selle vara realiseerimiseks aresti alt kohtuotsuse jõustumise järgselt alates

hetkest, kui kannatanu Ü kasuks on võimalik seda vara tsiviilhagi (71 748,72 eurot) osaliseks

heastamiseks realiseerida.

Juhul kui kohtuotsuse jõustumise järgselt kannatanu Ü arestitut (osakapitali nimiväärtusega

2556 eurot ja sõidukit reg nr ZZZ ZZZ) tsiviilhagi osaliseks heastamiseks ei soovi, siis tuleb sellest

kannatanul esimesel võimalusel kohtule ja Olev Tomsonile teatada, et kohus saaks määrusega

võtta selles osas täiendavalt seisukoha nende esemete aresti alt vabastamiseks ja Olev

Tomsonile alles jätmiseks.

22.12.2010.a Tartu Maakohtu eeluurimiskohtuniku määrusega (IV,82-85) konfiskeerimise

tagamiseks arestitud kinnistu, asukohaga Valgas, Xxxxx X (registriosa YYYYYY), mille

omanikuks kinnistusregistri andmetel on I. T., KrMS § 306 lg 1 p 12,13 alusel ja KarS § 83¹ lg 3

alusel jätta kohtuotsuse jõustumise järgselt kannatanu Ü tsiviilhagi (71 748,72 eurot)

tagamiseks aresti alla kuni tsiviilhaginõude (71 748,72 eurot) hüvitamiseni.

Kannatanule tsiviilhagi (71 748,72 eurot) täielikust rahalisest hüvitamisest tuleb Ül ja Olev

Tomsonil kohtule esimesel võimalusel teatada (et kohus saaks otsustada kinnistu, asukohaga

Valgas, Xxxxx X 1, registriosa YYYYYY, konfiskeerimismenetluse 54 673,66 euro ulatuses

riigituludesse käivitumise või konfiskeerimise asendamise).

Juhul kui kohtuotsuse jõustumisest hiljemalt 1 (ühe) kuu jooksul ei ole tsiviilhagi (71 748,72

eurot) kannatanule hüvitatud, siis jääb kinnistu, asukohaga Valgas, Xxxxx X (registriosa

YYYYYY), mille omanikuks kinnistusregistri andmetel on I. T., edasiselt kannatanu Ü

tsiviilhagi (71 748,72 eurot) tagamiseks aresti alla kuni selle kinnistu kannatanu Ü kasuks

realiseerimiseni - kas selle kinnistu omanikuks kinnistusregistris Ü kandmiseni (kui sellega

nõustuvad ja seda soovivad kannatanu Ü, I. T., T. T. ning Olev Tomson) või selle kinnistu

kohtutäituri vahendusel kannatanu kasuks võõrandamiseni.

Juhul kui kohtuotsuse jõustumise järgselt kannatanu Ü arestitut (kinnistut, asukohaga Valgas,

Xxxxx X 1, registriosa YYYYYY) tsiviilhagi heastamiseks ei soovi, siis tuleb sellest kannatanul

esimesel võimalusel kohtule, I. T.-le, T. T.-le ja Olev Tomsonile teatada, et kohus saaks

määrusega võtta selles osas täiendavalt seisukoha.

Juhul kui kannatanu Ü arestitud kinnistut, asukohaga Valgas, Xxxxx X 1 (registriosa

YYYYYY), tsiviilhagi hüvitamiseks enda kasuks realiseerimist ei soovi (näiteks kannatanule

tsiviilhagi rahalise hüvitamise korral), siis KarS § 831 lg 2 p 1,2 alusel konfiskeerida kinnistu,

asukohaga Xxxxx X 1, Valga linn (registriosa YYYYYY), kuni 54 673,66 euro (vastab 855 456,92

Eesti kroonile, mis moodustub järgmistest süüdistuses kajastatud summadest: 268 599,40+

283 200+220 631,24+23 600+7198+7080+45148,28) ulatuses, s.t mitte suuremas ulatuses kui

54673,66 eurot, riigituludesse. Sellisel juhul edastada jõustunud ja jõustumise märkega kohtuotsuse

koopia KrMS § 421¹ alusel konfiskeerimise kohaldamiseks Valga Maavalitsusele. Jõustunud ja

jõustumise märkega kohtuotsuse saamisest alates on Valga Maavalitsusel lubatud teha

konfiskeerimise riigituludesse kohaldamiseks vajalikke toiminguid ja sellest hetkest alates vabaneb

aresti alt ka 22.12.2010.a määrusega arestitud kinnistu - et Valga Maavalitsus saaks teha kinnistuga,

asukohaga Valgas, Xxxxx X 1, vajalikke toiminguid konfiskeeritu riigituludesse kuni 54673,66 euro

ulatuses realiseerimiseks. Juhul kui kinnistu realiseerimisest õnnestub saada riigituludesse

konfiskeerimisele minev summa 54673,66 eurot ja lisaks õnnestub kanda ka konfiskeerimisega

kaasnevad kulud, siis ülejääv rahasumma kanda Olev Tomsoni pangaarvele (kompensatsiooniks tema

tehtud kulutuste eest Xxxxx X, Valga kinnistusse).

Juhul kui kannatanu Ü arestitud kinnistut, asukohaga Valgas, Xxxxx X 1 (registriosa

YYYYYY), tsiviilhagi hüvitamiseks enda kasuks realiseerimist ei soovi (näiteks kannatanule

tsiviilhagi rahalise hüvitamise korral) ning kui Olev Tomson, I. T. ja T. T. on üksmeelsel ja ühisel

seisukohal, et nende jaoks on kinnistu, asukohaga Valgas, Xxxxx X 1 (registriosa YYYYYY),

konfiskeerimisest ja konfiskeerimismenetlusest otstarbekam tasuda riigituludesse 54 673,66

eurot, siis kohus sellega ka nõustub, sest ka riigile on 54 673,66 euro riigituludesse kohene ja

kiire tasumine konfiskeerimismenetlusest otstarbekam ning sellisel juhul kuulub kohaldamisele

KarS § 84 - KarS § 84 alusel kohaldada konfiskeerimise asendamist 54 673,66 euro

riigituludesse kandmiseks.

Konfiskeerimise asendamise kohaldamise taotlus tuleb Olev Tomsonil, I. T.-l ja T. T.-l ühiselt kohtule

esitada esimesel võimalusel (soovitavalt notariaalsena, et kohus ei peaks hakkama eraldi istungit

pidama Olev Tomsoni, T. T. ja I. T. tegeliku tahte väljaselgitamiseks), kui soovitakse

konfiskeerimismenetluse asemel konfiskeerimise asendamise kohaldamist. Selles taotluses tuleb ka

kajastada, millal on 54 673,66 eurot riigituludesse ära tasutud või millal seda lähiajal tehakse. Kohus

saab konfiskeerimise asendamise kasuks määrusega otsustada alles alates hetkest kui riigituludesse

on 54 673,66 eurot ära tasutud. Konfiskeerimise asendamise kohaldamise taotluse esitamise korral,

kui selles ei ole kajastatud, millal 54 673,66 eurot riigile tasuti või millal see lähiajal tasutakse, ei

kuulu konfiskeerimise asendamise kohaldamise taotlus rahuldamisele ning käivitub eelpool

nimetatud tingimuste esinemisel konfiskeerimismenetlus.

Konfiskeerimise

asendamise

kohaldumisel

tuleb

673,66

eurot

tasuda

riigituludesse

Rahandusministeeriumile (makse saaja) pangakontole nr 10220034796011 AS SEB Pank,

viitenumber 2800049874 või pangakontole nr 221023778606 Swedbank AS, viitenumber

2800049874 või pangakontole nr 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, viitenumber

2800049874, selgituseks märkida: „süüdistatava nimi, 1-11-7144, konfiskeerimise asendamine

54673,66 euro ulatuses 24.04.2012.a Tartu Maakohtu, Tartu kohtumaja kohtuotsuse alusel".

Lähtudes asjaoludest, et kinnistu, asukohaga Valga linnas, Xxxxx X, hindamine (I,21-28, s.h

fotod kinnistust 19.12.2007.a seisuga) toimus nn kinnisvarabuumi ajal ja selle n.ö laineharjal, mil

kinnistute hinnad olid n.ö laes, ja sellel ajal 19.12.2007.a hinnati selle kinnistu koguväärtuseks

750 000 Eesti krooni (I,21-28), millest turuväärtuseks oli 590 000 krooni ja ca 1600 m² kinnistu

hoonestamata osa tõstis täiendava ehitamisvõimaluse tõttu kinnistu väärtust 160 000 krooni võrra,

ning hindamise ajaks oli Olev Tomson jõudnud kuritegelikult saadut paigutada kinnistusse

juba vähemalt 275 679,4 (268 599,4 + 7080) krooni väärtuses (vt selle kohta süüdistuses märgitud

ja tasutud 2007.a arveid - I tabel tervikuna 268 599,4 krooni ulatuses + 7080 krooni A.K.Montage

OÜ arve) ja kõige enam sai olla kuritegelikult saadut paigutada kinnistusse 367 216,8 (268 599,4

+ 7080+91537,4) krooni väärtuses (kui juurde arvata ka süüdistuses kajastatud viimase tabeli arved

2007.a kohta, välja arvatud 20.12.2007.a Probex OÜ arve ja 20.12.2007.a AS Tevo Kaup OÜ arve,

kuna 19.12.2007.a hindamise ajaks ei olnud nendel arvetel kajastatud kaupa veel jõutud kinnistusse

paigutada), siis oli selle kinnistu turuväärtus 09.05.2007.a Ü nõukogu otsuse (I,19) tegemise ajal

sellel asunud hoone täielikust amortiseeritusest ja lagunenud olekust lähtudes väga väike ja

tühine, võrreldes sellesse kuritegelikult paigutatu järgse olukorraga, on kohus seisukohal, et

kinnistu kohtutäituri kaudu müügi korral ei pruugi selle kinnistu realiseerimisest jätkuda

kannatanule kogu tsiviilhaginõude hüvitamiseks ja selle kinnistu realiseerimis- ja

täitemenetluse kulude eest tasumiseks. Seetõttu ei pea kohus selle mitteotstarbekohasusest

lähtudes põhjendatuks kohaldada KarS § 831 lg 3 viimases lauses sätestatud võimalust -

paralleelselt käivitada veel ka konfiskeerimise menetlus riigituludesse tsiviilhagi rahuldamisest

ülejäävas osas. Juhul kui kannatanu eelistab kinnistu, asukohaga Valga linn, Xxxxx X, müüa

täitemenetluse käigus kohtutäituri vahendusel, ja kui täitemenetluse korras õnnestub kogu kannatanu

tsiviilhaginõue ja täitemenetlusega kaasnevad kulutused hüvitada, siis kanda kohtutäituri kaudu

tsiviilhaginõude rahuldamisest ja täitemenetluse kulude tasumisest ülejääv rahasumma Olev Tomsoni

pangaarvele (kompensatsiooniks tema tehtud kulutuste eest Xxxxx X, Valga kinnistusse)."

6. Maakohtu otsuse põhiosas esitatud seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

6.1 Hinnates kriminaalasjas esitatud tõendeid, leidis kohus, et süüdistuses kirjeldatud O. Tomsoni

tegevus on tõendatud. Tegemist oli kavatsetult toime pandud jätkuva teoga, mis on kvalifitseeritav

KarS § 201 lg 2 p 2 järgi.

6.2 Ü nõukogu 26. mai 2006. a otsusega anti luba müüa Valgas Xxxxxxxx X/X asuva kinnistu Ü-le

kuuluv osa 8,8 miljoni krooni eest. Sellest summast vähemalt 5,8 miljonit krooni pidi laekuma ostu-

müügi vormistamise ajaks ja 3,0 miljonit krooni hiljemalt 30. juuniks 2008. 29. juunil 2006 müüs Ü

(esindaja O. Tomson) Valgas Xxxxxxxx X/X asuvad korteriomandid nr 1, 6, 8, 10, 11, 12, 13, 14

kokku 8,8 miljoni krooni eest A. S.-ile. 8. septembri 2006. a müüs Ü (esindaja O. Tomson) kokku 60

000 krooni eest kolm korteriomandit T. T.-le, kes on O. Tomsoni poeg. 8. septembri 2006. a

müügilepingu punkti 3.2 kohaselt oli kogu müügisumma 60 000 krooni müüjale tasutud enne lepingu

sõlmimist. Tegelikult ei olnud seda raha Ü-le tasutud. Samuti jättis O. Tomson kõnealuse

korteriomandite müügitehingu kohta Ü raamatupidamisele andmed esitamata, tehes seda eesmärgiga

tehingut raamatupidamise eest varjata. Müügisumma 60 000 krooni tasuti ühistule alles 10. mail

2009, s.o pärast seda, kui Ü uus juhatus oli 8. septembri 2006. a lepingust teada saanud ja esitanud

O. Tomsoni vastu kuriteokaebuse ja hagi kohtusse. O. Tomson, kes kajastas korteriomandite pojale

võõrandamist väliselt müügitehinguna, jättis müügisumma T. T.-lt sisse nõudmata ettekavatsetult.

Kinnitades 8. septembri 2006. a lepingu sõlmimisel, et müügisumma 60 000 krooni on Ü-le tasutud,

kuid jättes tegelikult müügisumma T. T.-lt sisse nõudmata, pööras O. Tomson lepingus nimetatud

kolm korteriomandit T. T. kasuks.

6.3 Ü nõukogu 9. mai 2007. a otsusega lubati müüa Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest

O. Tomsonile. Ü nõukogu 25. märtsi 2008. a otsusega anti O. Tomsonile volitus müüa Xxxxx X

kinnistu 900 000 krooni eest OÜ-le T, mille osanikuks on O. Tomson. 26. märtsil 2008 müüs Ü

Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest OÜ-le T. 25. veebruaril 2009 müüs OÜ T Xxxxx X kinnistu

900 000 krooni eest I. T.-le. Ü ei andnud O. Tomsonile luba ühistu raha eest kinnistul ehitustegevust

alustada ega parendada Xxxxx X kinnistut suuremal määral, kui seda on kinnistu elementaarne

korrashoid (lumekoristus, muru niitmine jmt). Pärast nõukogu 9. mai 2007. a otsust hakkas

O. Tomson aga kasutama talle usaldatud ühistu raha Xxxxx X kinnistu parendamiseks ja seal

ehitustegevuse arendamiseks. O. Tomson kulutas pärast Ü nõukogu poolt Xxxxx X kinnistu

müügiotsuse

vastuvõtmist

kinnistu

isiklikes

huvides

parendamiseks

ja

spordirajatiseks

ümberehitamiseks kokku vähemalt 855 456 krooni 92 senti ühistu raha. Sellest summast 290 398

krooni kulutati pärast Xxxxx X kinnistu müümist OÜ-le T. Aastatel 2007-2008 oli Ü majanduslikult

väga raskes olukorras ja kinnistuid müüdi põhitegevuse kahjumi katmiseks. Sellises olukorras ei

olnud Ü huvides finantseerida võõrandatava Xxxxx X kinnistu parendamist. O. Tomson eelistas

Xxxxx X kinnistu parendamist Ü põhitegevusega seotud arvete maksmisele, lähtudes seejuures

isiklikest huvidest. Kuna kinnistu müügiaeg olenes O. Tomsonist endast, oli tal kasulik müügiga

viivitada ja enne seda ühistu raha kinnistusse paigutada. Kasutades Ü raha Xxxxx X kinnistu

parendamiseks, pööras O. Tomson selle raha enda ja OÜ T kasuks. O. Tomsoni tegevusele ei saa

õiguslikku alust anda ka kriminaalasja menetlejale esitatud kokkulepe Ü nõukogu esimehe P. U.-ga.

Isegi kui selline kokkulepe tõesti sõlmiti, on tuvastatud, et nõukogu ülejäänud liikmeid sellest ei

informeeritud ja nõukogult ühistu arvel Xxxxx X kinnistu parendamiseks luba ei küsitud.

O. Tomsonile kui pikaajalisele juhatuse liikmele ja õigusalase kõrgharidusega isikule pidi olema

teada, et ainuüksi nõukogu esimehega sõlmitud kokkuleppel õiguslikku tähendust pole ja see ei saa

asendada nõukogu kui kollegiaalorgani otsust. Samuti ei teavitatud väidetavast kokkuleppest Ü

raamatupidamist. Mitmed asjaolud kinnitavad, et ülimalt suure tõenäosusega mingit kokkulepet P. U.

ja O. Tomsoni vahel ei olnudki ja O. Tomsoni poolt menetlejale esitatud dokument on võltsitud.

Samuti on alusetud O. Tomsoni väited selle kohta, et tal oli õigus saada tasu 0,4% ühistu eelmise kuu

brutokäibest.

6.4 Tõendatud on ka see, et O. Tomson andis 29. maist 2007 4. detsembrini 2008 Ü

raamatupidamisele korraldusi tasuda ühistu rahast 289 166 krooni 69 sendi ulatuses arveid, millel

märgitud kaupu ja teenuseid kasutas O. Tomson tegelikult isiklikes huvides.

6.5 Pooltele tuleb jätta võimalikult laiad võimalused pärast kohtuotsuse jõustumist otsustada, mil

viisil nad endi huve realiseerida soovivad. Pärast kohtuotsuse jõustumist on kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) §-des 431-432 sätestatud korras võimalik lahendada kohtuotsuse täitmisel

tekkivad ja täpsustamist vajavad küsimused eraldi määrustega.

6.6 Suurema osa rahast, mis O. Tomson Ü-lt omastas, kasutas ta Xxxxx X kinnistu parendamiseks.

Saades aru, et tema käitumine on Ü-s teravdatud tähelepanu all, müüs O. Tomson 25. veebruaril 2009

OÜ T esindajana Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest I. T.-le. O. Tomson müüs kinnistu, vältimaks

selle konfiskeerimist. I. Tomson oli Xxxxx X kinnistut omandades teadlik OÜ T ja O. Tomsoni

ebaseaduslikest meetoditest kinnistu arendamisel. Samuti luges kohus tuvastatuks, et I. Tomson ei

maksnud Xxxxx kinnistu eest OÜ-le T ega O. Tomsonile midagi. Seega on olemas nii KarS § 831 lg 2

punktis 1 kui ka punktis 2 sätestatud alus Xxxxx X kinnistu konfiskeerimiseks I. T.-lt.

6.7 KarS § 831 lg 3 teise lause alusel tuleb konfiskeeritava vara - Xxxxx X kinnistu - suurust

vähendada 71 748 euro 72 sendi võrra. Kuna kannatanu nõue on suur ja kinnisvaraturg kehvas seisus,

ei pruugi täitemenetluses kohaldatav kiirmüügihind seda nõuet ja kinnistu realiseerimiskulusid katta.

Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks konfiskeerida tsiviilhagi hüvitamisest ja kinnistu

realiseerimiskuludest ülejäävat osa, sest O. Tomson on sellesse kinnistusse paigutanud ka seaduslikke

vahendeid (vähemalt 900 000 krooni kinnistu ostmiseks). Kui tsiviilhagi rahuldamisest ja kinnistu

realiseerimiskuludest peaks veel midagi üle jääma, siis tuleb see summa tagastada O. Tomsonile

(kompensatsiooniks seaduslike vahendite kinnistusse paigutamise eest). Kuna O. Tomson lõi OÜ T

ainult Xxxxx X kinnistu omandamiseks ja enda isikule kattevarjuks, tuleb ülejääv raha tagastada

O. Tomsonile, kes on ka OÜ T ainukene juhatuse liige.

6.8 Kui kannatanu ei soovi Xxxxx X kinnistu realiseerimist enda nõude katteks, tuleb Xxxxx X

kinnistu konfiskeerida 54 673 euro 66 sendi (855 456 krooni 92 sendi) ulatuses. Sama summa

ulatuses on põhjendatud kohaldada kohtuotsuse resolutiivosas kajastatud tingimuste esinemisel

konfiskeerimise asendamist. O. Tomsonil on Xxxxx X kinnistut võimalik säilitada, kui ta tasub

kannatanule tsiviilhaginõude (sest siis ei ole kannatanul põhjust kinnistu realiseerimist tsiviilhagi

katteks nõuda) ja kui O. Tomson tasub riigituludesse konfiskeerimise asendamisele vastava

summa 54 673 eurot 66 senti (mis seondub ebaseaduslikult Xxxxx X kinnistusse paigutatud

kannatanu rahaga). Lisaks on O. Tomsonil sellisel juhul vaja saavutada ka kokkulepe I. T.-ga, kelle

nimel praegu kinnistu on, et kinnistu saaks uuesti tagasi vormistatud O. Tomsoni või OÜ T nimele.

7. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid O. Tomson, tema kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Kalju Kutsar ja kolmanda isiku I. T. esindaja vandeadvokaat Anu Vilt.

O. Tomson ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja O. Tomsoni õigeksmõistmist. I. T.

esindaja palus tühistada maakohtu otsuse I. T.-le kuuluva Xxxxx X kinnistu aresti alla jätmist ja

konfiskeerimist puudutavas osas.

8. Tartu Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

8.1 Väär on apellantide arvamus, et tulenevalt tulundusühistuseaduse (TÜS) § 58 lg-st 4 ja § 39 lg-

st 8 ei olnud Ü juhatuse liikmetel ilma Ü üldkoosoleku otsuseta õigust O. Tomsoni vastu

kuriteokaebust ega tsiviilhagi esitada. Kuriteoteate esitamine ei ole tehing, mistõttu on süüdistatava

viited TÜS § 58 lg-le 4 ja § 39 p-le 8 asjakohatud. KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõtte

kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud kriminaalmenetlust

toimetama sõltumata sellest, kes kuriteoteate esitab. Samuti oli Ü juhatuse liikmel õigus esitada

O. Tomsoni vastu tsiviilhagi, sest kriminaalmenetluses ei tulene juhatuse liikmete selline õigus mitte

tulundusühistuseadusest, vaid KrMS § 37 lg-st 2 ja § 38 lg 1 p-st 2. Üldkoosoleku otsust pole selleks

vaja.

8.2 Nõustuda ei saa O. Tomsoni ja tema kaitsja seisukohaga, et O. Tomsoni süüditunnistamine

Xxxxxxxx X/X korteriomandite omastamises on alusetu, kuna selles osas on kriminaalmenetlus

22. märtsi 2011. a määrusega lõpetatud. Lõuna Prefektuuri 22. märtsi 2011. a määrusega lõpetati

menetlus osas, mis puudutas O. Tomsoni poolt 29. juunil 2006 A. S.-igaiga ja 8. septembril 2006 T.

T.-ga tehtud kinnisvaratehingute müügihinda, A. S.-i kohustuse tähtaja ajatamist ja aastatel 2001-

2006 isiklikes huvides korraldatud Ü majandustehinguid. Kriminaalmenetlust ei lõpetatud kogu

Xxxxxxxx X/X korteriomanditega seonduvas.

8.3 Sõlmides T. T.-ga korterite müügilepingu, kavatsuseta nõuda ostjalt lepingujärgse müügihinna

tasumist, pööras O. Tomson ühistu vara, s.o kolm Xxxxxxxx X/X asuvat korteriomandit,

ebaseaduslikult T. T. kasuks. Ehkki T. T. tasus 10. mail 2009 müügilepingus kokku lepitud

ostusumma 60 000 krooni ühistule, ei välista see O. Tomsoni tegevuse koosseisupärasust. Hilisem

ostusumma tasumine on käsitatav üksnes kahju hüvitamisena, sest kinnistuid müües puudus

O. Tomsonil kavatsus nõuda müügisumma tasumist. Ü-le kuulunud kolme Xxxxxxxx X/X

korteriomandi võõrandamisel T. T.-le oli sisuliselt tegemist kinkega, ehkki see tehing vormistati

müügilepinguna. Sellist järeldust kinnitab seegi, et O. Tomson jättis Ü tehingust teavitamata ega

esitanud lepingut ühistu raamatupidamisele. Ü nõukogu 26. mai 2006. a otsusega oli O. Tomsonile

antud luba üksnes korteriomandite müümiseks, mitte aga nende kinkimiseks. Muu võõras vara KarS

§ 201 mõttes hõlmab ka kinnisasju ja seega on kinnisasja ebaseaduslik enda kasuks pööramine

kvalifitseeritav omastamisena. Kriminaalasja lahendamise sisukohalt ei ole tähtsust tsiviilasjas nr 2-

09-17197 tehtud otsusel, sest selles tsiviilasjas ei andnud kohus hinnangut Ü ja T. T. vahel sõlmitud

müügilepingu seaduslikkusele, vaid üksnes Ü viivisenõude põhjendatusele.

8.4 Tellides Ü nimel ja arvel Xxxxx X kinnistu parendamiseks kaupu ja teenuseid, pööras O. Tomson

ühistu vara ebaseaduslikult enda ja OÜ T kasuks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et

Ü nõukogu 9. mai 2007. a otsusest tulenevalt puudus O. Tomsonil luba kinnistu parendamiseks

elementaarset korrastamist ületavas osas. O. Tomsoni esitatud kokkulepe P. U.-ga ei ole

usaldusväärne tõend ega välista süüdistatava tegevuse ebaseaduslikkust. Ringkonnakohtu hinnangul

on tegemist võltsinguga. Kuid isegi, kui selline kokkulepe O. Tomsoni ja P. U. vahel sõlmiti, on see

äriseadustiku (ÄS) § 322 lg 7 kohaselt tühine. Seadusest ja Ü põhikirjast tulenevalt ei olnud Ü

nõukogu esimees pädev tegema otsuseid nõukogu kui kollektiivorgani asemel. O. Tomson pidi sellise

kokkuleppe tühisusest teadlik olema. Asjaolu, et O. Tomson tegi süüdistuses kajastatud kulutusi

Xxxxx X kinnistule iseenda, mitte Ü huvides, nähtub sellest, et kõik kulutused on tehtud pärast Ü

nõukogu 9. mai 2007. a otsust kinnistu O. Tomsonile müüa. Selle otsusega garanteeriti O. Tomsonile

Xxxxx X kinnistu omandamise võimalus kuni 1. oktoobrini 2008. Osaliselt parendas O. Tomson

Xxxxx X kinnistut Ü arvel ka pärast kinnistu võõrandamist 26. märtsil 2008.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid O. Tomsoni kaitsja K. Kutsar ja I. T.

esindaja A. Vilt.

10. O. Tomsoni kaitsja kassatsioonis taotletakse nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse

tühistamist ja O. Tomsoni õigeksmõistmist. Kassaatori põhiväited on järgmised.

10.1 Kinnisasja omastamine KarS § 201 mõttes ei ole võimalik, kuna ebaseadusliku teo tulemusena

sõlmitud asjaõigusleping oleks tühine ja seega ei tekiks kinnisasja omandajal kinnisasjale

omandiõigust. Korteriomandite võõrandamisel T. T.-le olid täidetud kõik AÕS §-s 641 nimetatud

tingimused: sõlmitud oli notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja selle alusel tehti kanne

kinnistusraamatusse. Tehing toimus vara omanikult saadud volituse alusel. T. T. omandiõigust Valgas

Xxxxxxxx X/X korteriomanditele ei ole kunagi vaidlustatud. On arusaamatu, milles seisnes T. T.-le

müüdud kinnistute ebaseaduslik pööramine kolmanda isiku kasuks. Asjaolu, et seadusliku tehingu

tulemusena müüjale laekuma pidanud rahasumma jäi teatud ajaks tasumata, ei muuda tehingut

ebaseaduslikuks. Müüjal on võlaõiguslik nõue ostja vastu. Praeguseks on T. T. võlgnevuse tasunud.

Kaitsjale jääb arusaamatuks ringkonnakohtu seisukoht, et O. Tomson kinkis kinnistud T. T.-le.

Ostuhinna tasumata jätmine ei ole võrdsustatav tasuta võõrandamisega. Seega võiks küsimus olla

korteriomandite eest tasumisele kuluva rahasumma võimalikus pööramises kolmanda isiku kasuks,

mitte aga korteriomandite kui kinnisasjade omastamises. O. Tomsoni ei saa Xxxxxxxx X/X

korteriomandite võõrandamisega seoses karistada ka seetõttu, et kriminaalmenetlus nende tehingute

hinnaga seonduvas on uurija 22. märtsi 2011. a määrusega lõpetatud.

10.2 Tunnistades O. Tomsoni süüdi 1 122 623 krooni 61 sendi Ü raha omastamises, jätsid kohtud

tähelepanuta, et O. Tomsonil oli Ü juhatuse liikmena seadusest ja ühistu põhikirjast tulenev õigus

tellida kaupu ja teenuseid ning korraldada nende eest tasumist. Seega ei saa ainuüksi ühe või teise

arve tasumiseks korralduse andmist käsitelda võõra raha omastamisena. O. Tomsonile esitatud

süüdistuse tekstist nähtuvalt ei heideta talle sisuliselt ette mitte ühistu raha omastamist, vaid ühistu

raha arvel ostetud kaupade ja teenuste kasutamist Xxxxx X kinnistu parendamiseks. Seega on

süüdistus vastuoluline ning ebatäpne, sest raha ja raha eest ostetud kaupade ja teenuste omastamine

on erinevad teod. Sellised puudused süüdistuses ja kohtuotsustes on käsitatavad kaitseõiguse olulise

rikkumisena.

10.3 Xxxxx X kinnistu kuulus 25. märtsini 2008 Ü-le. Ü-l oli õigus oma vara parendada, korrastada

ja hooldada. Seega ei saa sellel kinnistul ühistu raha arvel tööde tegemist ebaseaduslikuks pidada.

O. Tomsoni tegevusele Xxxxx X kinnistu korrastamisel andis seadusliku aluse Ü nõukogu 9. mai

2007. a otsus ja nõukogu esimehe P. U.-ga 26. jaanuaril 2007 sõlmitud kokkulepe. 25. märtsil 2008. a

tegi Ü nõukogu otsuse, millega lubas müüa Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest OÜ-le T, mille

osanikuks on O. Tomson. Seega kinnitas nõukogu veelkord soovi võõrandada kinnistu varem

kokkulepitud tingimustel O. Tomsoniga seotud äriühingule. Selleks ajaks valminud eksperthinnangu

kohaselt oli Xxxxx X kinnistu turuväärtus 19. detsembri 2007. a seisuga 750 000 krooni.

Eksperthinnangu lisadeks olevatel fotodel on kajastatud kinnistu seisukord ja tehtud tööd. Ü

nõukogul oli seega piisavalt informatsiooni, otsustamaks, kas tehing O. Tomsoniga sõlmida ning

milline võiks olla müügihind. On ilmne, et kui Ü ei oleks kinnistut müünud, ei tõusetuks küsimust

kinnistul tehtud tööde seaduslikkusest.

10.4 Tsiviilhagi on esitanud isik, kellel ei ole selleks pädevust. Ü juhatuse liikmel I. L.-il ei olnud

õigust Ü nimel O. Tomsoni vastu tsiviilhagi esitada, sest Ü üldkoosolek ei ole O. Tomsoni vastu

tsiviilhagi esitamist otsustanud ega selleks ühistu esindajat määranud. TÜS § 39 lg 8 kohaselt on

juhatuse või nõukogu liikmega õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles vaidluses ühistu

esindaja määramine ainult ühistu üldkoosoleku pädevuses. Asjas nr 3-2-1-54-05 tehtud Riigikohtu

lahendi punkti 21 kohaselt kehtib see nõue ka juhatuse endise liikme osas. Nõustuda ei saa

ringkonnakohtu käsitlusega, mille kohaselt tuleneb juhatuse liikme õigus hagi esitamiseks KrMS § 37

lg-st 2 ja § 38 lg 1 p-st 2. Seega pidanuksid kohtud jätma Ü tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata.

11. I. T. esindaja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu ja maakohtu otsuste tühistamist osas, mis

puudutab Xxxxx X kinnistu konfiskeerimist. Kassaatori põhiväited on järgmised.

11.1 KarS § 831 alusel süüteoga saadud vara konfiskeerimisel peab kohus tõendama konfiskeeritava

vara pärinemise arutatava kriminaalasja esemeks olevast süüteost (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-73-

10). Lähtudes samadest põhjendustest, millele tuginetakse O. Tomsoni kaitsja kassatsioonis, leiab I.

T. esindaja, et O. Tomson tegutses Ü raha eest Xxxxx X kinnistut parendades seaduslikult ega

omastanud ühistu vara.

11.2 Ebaõige on kohtute seisukoht, et I. Tomson pidi olema teadlik O. Tomsoni ebaseaduslikest

meetoditest Xxxxx X kinnistu parendamisel ja et I. Tomson omandas Xxxxx X kinnistu olulises osas

O. Tomsoni arvel, teades, et kinnistu võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks.

12. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja selle

tühistamiseks alust ei ole. Prokuratuuri põhiväited on järgmised.

12.1 Kassatsioonides korratakse apellatsioonides toodud väiteid, esitamata asjaolusid, mis võiksid

tingida kohtuotsuse muutmise. Nii esimese kui ka teise astme kohus on pööranud piisavalt tähelepanu

süüdistatava, tema kaitsja ning kolmanda isiku esindaja vastuväidetele.

12.2 Kassaatorite kinnitusel oli Ü nõukogul 25. märtsil 2008, mil Xxxxx X kinnistu otsustati müüa

OÜ-le T, teada 19. detsembri 2007. a hindamisakt, kus oli kajastatud kinnistu seisukord ja seal tehtud

tööd. Tegelikult tehti kohtus kindlaks, et O. Tomson hindamisakti ühelegi nõukogu liikmele ei

tutvustanud ja seda tõenäoliselt just seetõttu, et selles kajastusid tehtud parendused.

12.3 Seaduslik on ka konfiskeerimisotsustus. Xxxxx X kinnistut parendati vähemalt 855 456

krooni 92 sendi ulatuses Ü-lt omastatud raha arvel. On alust arvata, et ka ülejäänud süüdistuses

nimetatud summad kulusid O. Tomsonil Xxxxx X kinnistu parendamiseks. Kuna kinnistul asuv

amortiseerunud

kauplusehoone

ja

seda

ümbritsev

tühermaa

ehitati

ümber

kaasaegseks

spordirajatiseks, on kinnistu ja sellel asuva hoone ning rajatise näol tegemist süüteoga saadud varaga

KarS § 831 mõttes.

13. Riigikohus esitas KrMS § 3601 alusel kohtumenetluse pooltele järgmise kirjaliku küsimuse: "Kas

O. Tomsonile KarS § 201 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud käitumine, mis seisnes Ü raha

kasutamises Valgas Xxxxx X asuva kinnistu parendamiseks sel ajal, mil kinnistu kuulus veel Ü-le,

võib olla kvalifitseeritav KarS § 2172 lg 1 järgi Ü usalduse kuritarvitamisena? Sellele küsimusele

vastates tuleks muu hulgas eraldi hinnata ka seda, kas O. Tomsoni poolt Ü arvel süüdistuses

nimetatud kulutuste tegemine Xxxxx X kinnistule oli kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st

35 tulenevate juriidilise isiku juhtorgani liikme üldiste kohustustega, sh kohustusega käituda

juriidilise isiku jaoks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ja kohustusega olla juriidilisele isikule

lojaalne."

14. O. Tomson märgib oma kirjalikus vastuses kokkuvõtlikult järgmist.

14.1 Kõigi Ü kulul Xxxxx X kinnistul tehtud parendustööde tegemise aluseks oli Ü nõukogu

esimehega 26. jaanuaril 2007 sõlmitud kokkulepe, millest oli teadlik ka nõukogu. Ühistu nõukogu

9. mai 2007. a otsusega anti heakskiit kinnistu korrastamiseks ja seega ka 26. jaanuari 2007. a

kokkuleppele. Järelikult olid kõik kulutused (nii enne kui ka pärast kinnistu võõrandamist) tehtud

ühistu lepinguliste kohustuste täitmiseks ja seega seaduslikud. O. Tomson leiab, et juhatuse liikmena

pidi ta täitma nõukogu otsuseid ja kindlustama äriühingu lepingute täitmise. Seetõttu ei saa tema

käitumine olla käsitatav ei omastamise ega usalduse kuritarvitamisena.

14.2 Olukorras, kus äriühingu juhatuse liige tegutseb nõukogu otsuse alusel, vabaneb ta

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 1 järgi vastutusest TsÜS §-s 35 sätestatud kohustuste

rikkumise eest. O. Tomson tegutses enda kinnitusel Ü nõukogu 9. mai 2007. a ja 25. märtsi 2008. a

õiguspäraste otsuste alusel ega vastuta seega TsÜS § 37 lg 1 kohaselt nende otsuste täitmise eest.

14.3 Esitatud süüdistus on tervikuna põhjendamatu ja seotud Ü ebaseadusliku ülevõtmisega.

15. O. Tomsoni kaitsja vastuses leitakse, et O. Tomsoni tegevus Xxxxx X kinnistu parendamisel ei

vasta ka usalduse kuritarvitamise koosseisule.

15.1 9. mail 2007 andis Ü nõukogu nõusoleku Xxxxx X kinnistu müügiks ja lubas eelnevalt teha

kinnistul korrastustöid. Nõukogu jättis oma otsuses määratlemata korrastustööde mahu ja

maksumuse. Sellega jättis nõukogu täitmata olulise kohustuse, tekitades olukorra, kus järgnenud

tegevust oli võimalik mitmeti mõista. Xxxxx X kinnistu võõrandati 25. märtsil 2008 OÜ-le T. Selle

hetkeni oli ühistul võimalik tehingust loobuda, jätta kinnistu ühistule või võõrandada see kellelegi

teisele. Sellisel juhul oleksid kinnistul selleks ajaks tehtud tööd suurendanud objekti väärtust ja olnud

seega Ü huvides.

15.2 Otsustamaks, kas O. Tomson käitus Xxxxx X kinnistul parendustöid korraldades Ü jaoks

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning kas ja kui suures ulatuses sai ühistu tehingu

tulemusena kahju, ei piisa senise menetluse käigus kogutud tõenditest. Kinnistu ei olnud Ü

tavapärases majandustegevuses vajalik ja seda ei õnnestunud teatud aja jooksul müüa. Samal ajal

vajas Ü raha ja kõige reaalsemaks võimaluseks raha saada oligi kasutult seisva kinnisvara müümine.

Seda, kas majanduslikult oleks olnud otstarbekam müügihinda vähendada, püüda parendustega

kinnistu väärtust tõsta või hoone konserveerida, et see tulevikus müüa, ei ole kogutud tõendite põhjal

võimalik määratleda.

16. I. T. esindaja leiab O. Tomsoni kaitsja vastuses märgituga sarnastel põhjustel, et O. Tomsoni

tegevus Xxxxx X kinnistu parendamisel ei vasta usalduse kuritarvitamise koosseisule.

17. Prokuratuur on seisukohal, et O. Tomsoni käitumine, mis seisnes Ü raha kasutamises Xxxxx X

asuva kinnistu parendamiseks ajal, mil kinnistu kuulus veel Ü-le, on kvalifitseeritav omastamisena

KarS § 201 järgi.

17.1 Kuigi enne Xxxxx X kinnistu võõrandamist Ü vahenditest kinnistule tehtud kulutused olid

tehtud Ü-le kuulunud varale, ei olnud need kulutused kantud Ü huvidest, vaid O. Tomsoni ja temaga

seotud OÜ T huvidest. Kinnistu võõrandamisel muutusid varem tehtud parendused ehk võõras vara

OÜ T omaks. O. Tomsoni tegevus oli kantud soovist rikastuda Ü arvelt ehk saada enda valdusse

paremas seisus vara, kui see oli nõukogu otsuse tegemise ajal. O. Tomsoni poolt Ü ja OÜ T

esindajana Xxxxx X kinnistu võõrandamine oli Ü-le kahjulik. Seega kuritarvitas O. Tomson tema

poolt juhitava Ü usaldust. Sellele vaatamata on O. Tomsoni käitumine kvalifitseeritav KarS § 201

järgi, sest lisaks kannatanul suure varalise kahju tekkimisele, sai OÜ T suure varalise kasu.

O. Tomsoni poolt enne 26. märtsi 2008 Xxxxx X kinnistule Ü vahenditest kulutuste tegemist tuleb

käsitada ettevalmistava tegevusena võõra vara omastamiseks. OÜ T sai Ü nõukogu poolt fikseeritud

müügihinna eest lisaks kinnistule veel vara - kinnistule sisseviidud ümberehitused ja parendused -,

mille võõrandamiseks Ü nõukogu ei olnud O. Tomsonile volitusi andnud.

17.2 Samas on prokuratuur seisukohal, et O. Tomson rikkus oma tegevusega TsÜS §-s 35 sätestatud

juriidilise isiku juhtorgani liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium käsitleb esmalt O. Tomsoni süüditunnistamist ja karistamist (I), Ü juhatuse liikme

õigust esitada kannatanu nimel tsiviilhagi (II) ja annab seejärel hinnangu käesoleva otsuse punktis 5

osundatud maakohtu otsustusele vara arestimise ja konfiskeerimise kohta (III). Lõpuks võtab

Riigikohus kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kassatsioonimenetluse kuludega

seonduvad küsimused (IV).

I

(A)

19. Sissejuhatavalt märgib kolleegium, et faktiliste asjaolude tuvastamisel on kohtud järginud

kriminaalmenetlusõiguse norme, mh põhistanud piisavalt kõiki järeldusi, milleni tõendeid hinnates

jõuti. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale

jälgitav. Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada. Seetõttu jätab

kolleegium tähelepanuta poolte sellised väited, mis ei põhine mitte kohtute tuvastatud faktidel, vaid

poolte käsitlusel sündmuste käigust. Nii näiteks on ringkonnakohus tuvastanud, et mingit kokkulepet

Ü raha kasutamiseks Xxxxx X kinnistu parendamiseks O. Tomsonil ühistu nõukogu esimehe P. U.-ga

ei olnud, ühistu nõukogu sellistest kulutustest ei teadnud ega kiitnud neid heaks. Järelikult puudub

kolleegiumil alus O. Tomsoni käitumisele õigusliku hinnangu andmisel sellise väidetava

kokkuleppega arvestada.

(B)

20. O. Tomsoni süüditunnistamine Xxxxxxxx X/X kinnistute omastamises (vt käesoleva otsuse

punktid 1.1, 6.2 ja 8.2-8.3) on seaduslik ja põhjendatud. Võõrandades Ü juhatuse liikmena kolm Ü

korteriomandit T. T.-le, kavatsuseta nõuda nende eest lepingus sätestatud müügihinna tasumist,

pööras O. Tomson kinnistud T. T. kui kolmanda isiku kasuks. Ekslik on O. Tomsoni kaitsja

kassatsioonis väljendatud seisukoht, et kinnisasja omastamine ei ole võimalik, kuna ebaseadusliku teo

tulemusena sõlmitud asjaõigusleping oleks tühine ja seega ei tekiks omandajal kinnisasjale

omandiõigust (vt otsuse punkt 10.1). Esiteks ei muutnud O. Tomsoni kavatsus jätta müügisumma

sisse nõudmata Xxxxxxxx X/X kinnistute võõrandamiseks sõlmitud võlaõiguslikku lepingut

iseenesest tühiseks. Teiseks tuleb silmas pidada, et TsÜS § 6 lg 4 kohaselt ei sõltu käsutustehingu

kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. Lähtudes asjaõiguses

kehtivast abstraktsiooniprintsiibist tuleb asjaõiguslepingu kui käsutustehingu kehtivust hinnata lahus

selle aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust. See tähendab ka seda, et müügilepingu kui

võlaõigusliku ehk kohustustehingu tühisusest ei tulene iseenesest asjaõiguslepingu kui käsutustehingu

tühisus. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-3-10,

p 25 jj.) Seega on alusetu kaitsja väide, et O. Tomsoni tegevuse ebaseaduslikkus Xxxxxxxx X/X

kinnistute müügilepingute sõlmimisel välistanuks kinnistute omandi ülemineku T. T.-le ja seega ka

vara kolmanda isiku kasuks pööramise. Asjaolu, et T. T. on jätkuvalt Xxxxxxxx X/X kinnistute

omanik ja Ü pole müügilepingut vaidlustanud, ei mõjuta O. Tomsoni vastutust nende kinnistute T. T.

kasuks pööramise eest.

21. Mis puudutab kassaatori väidet, et seoses Xxxxxxxx X/X kinnistute omastamisega on

kriminaalmenetlus O. Tomsoni suhtes kohtueelse menetleja 22. märtsi 2011. a määrusega lõpetatud,

siis jagab kolleegium nii maa- kui ka ringkonnakohtu seisukohta, et kõnealusest määrusest ei ole

võimalik sellist otsustust välja lugeda. Vastupidi, uurija 22. märtsi 2011. a määruse põhiosast nähtub

selgelt, et kriminaalmenetluse osaline lõpetamine ei hõlma Xxxxxxxx X/X kolme korteriomandi

pööramist T. T. kasuks.

(C)

22. Järgnevalt käsitleb kolleegium O. Tomsoni süüditunnistamist selles, et ta Ü juhatuse liikmena tegi

või püüdis teha ühistu arvel kulutusi enda ja kolmanda isiku huvides (vt käesoleva otsuse punktid

1.2-1.4, 6.3-6.4 ja 8.4).

23. Kohtud tuvastasid, et O. Tomson tellis 15. maist 2007 11. detsembrini 2008 Xxxxx X kinnistu

parendamiseks kaupu- ja teenuseid, mille eest esitatud arved kogusummas 855 456 krooni 92 senti

tasuti O. Tomsoni korralduste alusel Ü rahast. Sealhulgas 290 398 krooni ulatuses tasus Ü Xxxxx X

kinnistuga seotud kulude eest pärast 26. märtsi 2008, mil Ü oli Xxxxx X kinnistu müünud OÜ-le T.

Ülejäänud osas - s.o 565 058 krooni 92 sendi ulatuses - tasus Ü Xxxxx X kinnistu parendamiseks

tehtud kulude eest ajal, mil ühistu oli kinnistu omanik, kuid ühistu nõukogu oli juba võtnud vastu

otsuse anda luba müüa Xxxxx X kinnistu 900 000 krooni eest O. Tomsonile. Lisaks püüdis

O. Tomson ajal, mil kinnistu kuulus juba OÜ-le T, kasutada veel 45 394 krooni Ü raha kinnistu

parendamisega seoses esitatud arvete maksmiseks. Peale selle tasus Ü O. Tomsoni korraldusel

289 166 krooni 69 sendi ulatuses arveid kaupade ja teenuste eest, mida tegelikult kasutati O. Tomsoni

või kolmanda isiku huvides.

24. Kolleegium leiab, et osas, mis puudutab 290 398 krooni kulutamist ja katset kulutada veel 45 394

krooni Xxxxx X kinnistu parendamiseks ajal, mil kinnistu ei kuulunud enam Ü-le, samuti 289 166

krooni 69 sendi ulatuses Ü tegevusega mitteseotud arvete tasumist, on O. Tomsoni käitumine

süüdistuses ja kohtuotsustes õigesti kvalifitseeritud KarS § 201 lg 2 p 2 järgi omastamisena suures

ulatuses. Andes Ü juhatuse liikmena korraldusi kasutada Ü raha selleks, et tasuda talle endale ja/või

kolmandale isikule tarnitud kaupade ning osutatud teenuste eest, pööras O. Tomson enda või

kolmanda isiku kasuks arvete tasumiseks kasutatud Ü raha, mis KarS § 201 kohaselt oli käsitatav

O. Tomsonile usaldatud võõra varana. O. Tomsoni selline tegevus oli KarS § 201 mõttes

ebaseaduslik, sest vastupidiselt T. T. poolt väidetule toimus Ü kõneksolevate kulutuste tegemine

kohtute poolt tuvastatu kohaselt Ü pädeva organi nõusolekuta. Ainetu on O. Tomsoni kaitsja väide, et

kuna O. Tomsonil oli Ü juhatuse liikmena seadusest ja ühistu põhikirjast tulenev õigus tellida kaupu

ja teenuseid ning korraldada nende eest tasumist, siis ei saa tema tegevust vaadelda omastamisena.

See, et äriühingu juhatusel on seadusest ja lepingust tulenev õigus ning kohustus ühingut juhtida ja

esindada, sh äriühingu nimel tema vara käsutada ja kohustusi võtta, ei anna juhatuse liikmele õigust

ühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Kohtud tuvastasid, et O. Tomsoni tegevus Ü

vara enda kasuks pööramisel moodustas ühe jätkuva teo. Seega ületab tema poolt Ü-lt omastatud

summa - 579 564 krooni 69 senti, millele lisandub omastamiskatse objektiks olnud 45 394 krooni -

2008. a kehtinud kuupalga alammäära (4350 krooni) enam kui sajakordselt. Järelikult on omastamine

karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 8 p 2 kohaselt toime pandud suures ulatuses

(KarS § 201 lg 2 p 2).

25. Samas on süüdistuses ja kohtuotsustes ekslikult KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud

O. Tomsoni käitumine, mis seisnes selles, et ta kasutas 565 058 krooni 92 senti Ü raha Xxxxx X

kinnistu parendamiseks ajal, mil kinnistu kuulus veel Ü-le. Ü raha kasutamist Ü omandis oleva

kinnistu parendamiseks ei saa käsitada selle raha pööramisena O. Tomsoni või mõne kolmanda isiku

kasuks, sest nende isikute faktilise võimu all oleva vara koosseis ega väärtus Ü kinnistu parendamise

tõttu ei suurenenud. Prokuratuuri arvates tuleks O. Tomsoni poolt enne Xxxxx X kinnistu

võõrandamist Ü rahast kinnistule kulutuste tegemist käsitada ettevalmistava tegevusena võõra vara

omastamiseks, sest kinnistu võõrandamisel muutusid varem tehtud parendused ehk võõras vara OÜ T

omaks (vt punkt 17.1). Kolleegium märgib, et selline käsitlus on ekslik. 26. märtsi 2008. a

müügilepingu alusel omandas OÜ T Xxxxx X kinnistu. Selle tehingu seaduslikkust pole süüdistuses

kahtluse alla seatud. Võõrandamise ajaks Xxxxx X kinnistu osaks muutunud parendusi kui selliseid

ega nendest tingitud kinnistu väärtuse võimalikku tõusu ei saa käsitada iseseisva varana, mis võiks

olla KarS §-s 201 nimetatud kuriteo objektiks. Näiteks kui kinnistule rajatakse ehitis, muutub see

TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluliseks osaks, mis TsÜS § 53 lg 2 kohaselt ei saa kuuluda kellelegi

teisele peale kinnisasja omaniku. AÕS § 107 lg 3 sätestab, et kui vallasasi ühendatakse maatükiga sel

viisil, et ta muutub maatüki oluliseks osaks, laieneb maatüki omand maatükiga ühendatud asjale.

Mõistetavalt ei saa varana KarS § 201 mõttes käsitada ka selliseid kinnistu seisundis tehtud

muudatusi, nagu näiteks amortiseerunud ehitiste või nende osade lammutamist, kinnistule teede

rajamist vmt. O. Tomsonile esitatud süüdistuses ei ole välja toodud ühtegi sellist Ü kulul Xxxxx X

kinnistule tehtud parendust, mis ei oleks muutunud kinnisasja oluliseks osaks ja mis seega võinuks

moodustada iseseisvalt omastamise objekti. Seega ei saanud O. Tomson neid ka Xxxxx X kinnistu

võõrandamisel või pärast seda OÜ T kasuks pöörata.

26. Olles ära kuulanud kohtumenetluse poolte argumendid (vt käesoleva otsuse punktid 13-17) ja

neid kaalunud, asub kolleegium seisukohale, et KrMS § 3602 lg-st 3, § 352 lg-st 1, § 268 lg-st 6 ja

§ 306 lg 1 p-st 3 juhindudes tuleb eelmises punktis osutatud O. Tomsoni käitumine kvalifitseerida

KarS § 201 lg 2 p 2 asemel KarS § 2172 lg 1 järgi usalduse kuritarvitamisena. Seda järgmistel

põhjustel.

27. KarS § 2172 lg 1 tunnistab karistatavaks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara

käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise või teise isiku

varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui

puudub KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Ü juhatuse ainukese liikmena oli O. Tomsonil TsÜS

§ 34 lg-st 1 ja TÜS § 55 lg-st 1 ning §-st 58 tulenev Ü vara käsutamise ja Ü-le kohustuse võtmise

õigus. Selle õiguse kasutamisel pidi O. Tomson muu hulgas järgima TsÜS §-s 35 ette nähtud

juriidilise isiku juhtorgani liikme üldisi kohustusi, s.t täitma oma seadusest või põhikirjast tulenevaid

kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalne. TsÜS

§-s 35 ette nähtud juhatuse liikme üldisest hoolsuskohustusest tulenev käitumisstandard eeldab

eeskätt seda, et äriühingu juhatuse liige toimiks ühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.

(Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05, p 31 ja

kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 16.2.) Samuti TsÜS §-s 35

fikseeritud juhatuse liikme lojaalsuskohustus eeldab muu hulgas, et juhatuse liige ei oleks oma otsuse

tagajärgedest isiklikult huvitatud ja väldiks juriidilise isiku juhtimisel enda ning juriidilise isiku

huvide konflikti.

28. Tellides pärast seda, kui Ü nõukogu oli 9. mail 2007 võtnud vastu otsuse Xxxxx X kinnistu 900

000 krooni eest talle müüa, Ü nimel ja arvel kinnistu parendamiseks 565 058 krooni 92 sendi

väärtuses kaupu ja teenuseid, toimis O. Tomson ilmselgelt isiklikes huvides ja ühistu seisukohalt

majanduslikult ebaotstarbekalt. Kohtute tuvastatu kohaselt pidas Ü nõukogu nii 9. mai 2007. a

müügiotsuses silmas Xxxxx X kinnistu müüki olemasoleval, mitte renoveeritud kujul. Xxxxx X

kinnistul oli ühistu kulul lubatud teha üksnes jooksvaid korrastustöid, nagu lumekoristus, muru

niitmine jmt. Seejuures oli nõukogu 9. mai 2007. a otsuses juba kindlaks määranud ka müügihinna -

900 000 krooni -, mis tähendab, et kinnistule pärast seda tehtud parendused ei toonud automaatselt

kaasa Ü poolt kinnistu müügist saadava summa suurenemist. Siinkohal on oluline, et Ü ainukese

juhatuse liikmena oli O. Tomsonil võimalik Xxxxx X kinnistu täpne müügiaeg ja -tingimused (välja

arvatud nõukogu poolt otsustatud müügihind) ise kindlaks määrata. Kohtud tuvastasid, et O. Tomsoni

poolt nii enne kui ka pärast Xxxxx X kinnistu võõrandamist kinnistule Ü arvel kulutuste tegemine oli

kantud ühtsest tahtlusest. Selle valguses väärib märkimist, et Ü arvel kinnistule tehtud kulutuste

kogusumma - 855 456 krooni 92 senti - moodustas enam kui 95% kinnistu müügihinnast. Kui sellele

summale lisada O. Tomsoni poolt Ü raamatupidamisele tasumiseks esitatud arved (45 394 krooni),

mille tasumisest Ü uus juhatus keeldus, siis ületab O. Tomsoni poolt pärast nõukogu 9. mai 2007. a

müügiotsust Ü arvel Xxxxx X kinnistu parendamiseks tehtud ja teha kavatsetud kulutuste

kogusumma seda summat, mis Ü-le kinnistu müügist laekus. Seegi kinnitab järeldust, et kulutuste

tegemine Xxxxx X kinnistu parendamiseks ei saanud tervikuna olla Ü huvides. Ühtlasi oli O. Tomson

pärast nõukogu 9. mai 2007. a otsust Ü arvel Xxxxx X kinnistut parendades selges huvide konfliktis,

sest oma tegevusega suurendas ta selle vara väärtust, mis temal või tema osalusega äriühingul oli

võimalik tulevikus fikseeritud hinnaga omandada.

29. Eeltoodust tulenevalt ei saa ka nõustuda O. Tomsoni kaitsja kirjalikus vastuses väljendatud

seisukohaga, et tuvastatud asjaolude pinnalt pole võimalik otsustada, kas Xxxxx X kinnistu

parendamine oli Ü jaoks majanduslikult otstarbekas või mitte (vt käesoleva otsuse punkt 15.2).

Olukorras, kus kinnistu parendamiskulu moodustas sedavõrd suure osa kinnistu müügihinnast, ei

saanud nende kandmine olla Ü huvides. Täiendavat käibekapitali, mille puudusega kaitsja kinnistu

müüki põhjendab, Ü Xxxxx X kinnistu müügist sisuliselt ei saanud, sest peaaegu sama summa, mis

kinnistu müügist laekus, kulus selle parendamiseks. See näitab, et Xxxxx X kinnistu (tulevane) müük

ei saanud kinnistu parendamiseks tehtud kulutusi Ü seisukohalt majanduslikult otstarbekaks muuta.

Kohtud on tuvastanud, et erinevalt O. Tomsoni väidetust, ei andnud Ü nõukogu heakskiitu Xxxxx X

kinnistu parendamiskulude kandmiseks. Seetõttu on ainetu arutleda süüdistatava kirjalikus vastuses

väljendatud arvamuse üle, et O. Tomsoni vastutus juhatuse liikme kohustuste rikkumise eest on TsÜS

§ 37 lg 1 teise lause alusel välistatud (vt otsuse punkt 14.2). Siiski peab kolleegium vajalikuks

märkida, et TsÜS § 37 lg 1 teise lause kohaselt vabaneb juhtorgani liige vastutusest üksnes juhul, kui

pädeva organi otsus, mille alusel ta tegutses, on õiguspärane. Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik

otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste (sh TsÜS §-s 35 ette

nähtud kohustuste) rikkumise eest.

30. Märgitud põhjustel leiab kolleegium, et tellides ajal, mil Xxxxx X kinnistu kuulus Ü-le, kuid

ühistu nõukogu oli juba võtnud vastu otsuse kinnistu 900 000 krooni eest O. Tomsonile müüa, Ü

nimel ja arvel kinnistu parendamiseks 565 058 krooni 92 sendi väärtuses kaupu ja teenuseid, käskides

ühistul nende eest tasuda, rikkus O. Tomson Ü juhatajana TsÜS §-st 35 tulenevat hoolsus- ja

lojaalsuskohustust. Seetõttu oli tema kõnealune tegevus vaadeldav Ü vara käsutamise ja Ü-le

kohustuste võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisena KarS § 2172 lg 1 mõttes. O. Tomsoni

käsitletava teo tagajärjel vähenes Ü vara 565 058 krooni 92 sendi võrra. See summa, mis on

vaadeldav Ü-le tekitatud otsese varalise kahjuna, ületas teo lõpuleviimise ajal (2008. a) kehtinud

kuupalga alammäära (4350 krooni) enam kui sajakordselt. Seega on KarSRS § 8 p 2 kohaselt

tegemist suure varalise kahjuga, mis vastab KarS § 2172 lg-s 1 ette nähtud koosseisulisele tagajärjele.

Kohtute tuvastatu kohaselt kasutas O. Tomson süüdistuses märgitud Ü raha isiklikes huvides Xxxxx

X kinnistu parendamiseks tahtlikult (kavatsetult). Seega täidab tema käitumine ka usalduse

kuritarvitamise subjektiivse koosseisu.

31. Seoses O. Tomsonile KarS § 201 lg 2 p 2 järgi süüks arvatud käitumise osalise

ümberkvalifitseerimisega KarS § 2172 lg 1 järgi väheneb talle omistatava omastamise ulatus. Seetõttu

vähendab kolleegium O. Tomsonile KarS § 201 lg 2 p 2 järgi mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkust

vangistust, mõistes talle omastamise eest karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Tunnistades

O. Tomsoni osas talle inkrimineeritud käitumises KarS § 201 lg 2 p 2 asemel süüdi KarS § 2172 lg 1

järgi, karistab kolleegium teda selle kuriteo eest vangistusega 1 aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõistab

Riigikohus O. Tomsonile liitkaristuseks 2 aastat vangistust. Mõistetud vangistuse jätab kolleegium

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel osaliselt täitmisele pööramata samadel tingimustel, nagu seda tegid ka

maakohus ja ringkonnakohus.

II

32. Kolleegium ei nõustu O. Tomsoni kaitsja arvamusega, nagu esitanuks Ü nimel tsiviilhagi selleks

õigust mitteomav isik ja et seetõttu pidanuksid kohtud jätma tsiviilhagi läbi vaatamata. Samas on

ekslik ka ringkonnakohtu põhjendus, et tulundusühistust kannatanu juhatuse liikme õigus ühistu

nimel tsiviilhagi esitada ei tulene tulundusühistuseadusest, vaid vahetult KrMS § 37 lg-st 2 ja § 38

lg 1 p-st 2.

33. Seoses ringkonnakohtu viimativiidatud seisukohaga selgitab kolleegium, et KrMS § 37 lg 2 ja

§ 38 lg 1 p 2 ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega

ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses

teostada. See tähendab ka seda, et kui seadus (näiteks TÜS § 58 lg 4 koostoimes § 39 p-ga 8) piirab

juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline

piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. Juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme

esindusõigus ei saa kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitades olla ulatuslikum kui samasuguse hagi

esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Siinkohal meenutab kolleegium, et kohtupraktika kohaselt saab

kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi esemeks olla üksnes nõue, mida TsMS § 1 kohaselt on

põhimõtteliselt

võimalik

läbi

vaadata

ka

tsiviilkohtumenetluses

(vt

nt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-73-09, p 9). Põhjused, miks

seadusandja on juhatuse liikme esindusõigust teatud õigusvaidluste pidamisel piiranud, ei olene

sellest, kas see vaidlus lahendatakse tsiviil- või kriminaalmenetluse raames.

34. Vaatamata eelmises punktis märgitule on kolleegium erinevalt kassaatorist seisukohal, et Ü

juhatuse liige I. L. oli pädev ühistu nimel O. Tomsoni vastu tsiviilhagi esitama. Seda järgmistel

põhjustel.

35. TsÜS § 34 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste

isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks. TÜS § 58 lg 1 esimene lause näeb ette, et ühistut

võib kõikide tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et

juhatuse liikmed esindavad ühistut mitmekesi või ühiselt. I. L. oli O. Tomsoni vastu tsiviilhagi

esitamise ajal ja on ka praegu Ü juhatuse ainukene liige. Seega oli ja on tal TsÜS § 34 lg-st 1 ja TÜS

§ 58 lg-st 1 tulenev üldine pädevus Ü-t esindada, sh Ü nimel õigusvaidlusi pidada.

36. Iseenesest on õige kaitsja seisukoht, et I. L. kui Ü juhatuse liikme esindusõigust piirab erinormina

TÜS § 58 lg 4, mis sätestab, et juhatuse liikmel ei ole õigust esindada ühistut selliste tehingute

tegemisel, mille puhul vastavalt seadusele otsustab esindaja määramise eraldi üldkoosolek või

nõukogu. Samuti näeb TÜS § 39 p 8 ette, et üldkoosoleku pädevuses on mh juhatuse või nõukogu

liikmega tehingu tegemise otsustamine, tehingu tingimuste määramine, õigusvaidluse pidamise

otsustamine ning selles tehingus või vaidluses ühistu esindaja määramine. O. Tomsoni kaitsja arvates

laieneb osutatud sättes märgitu ka O. Tomsonile kui Ü juhatuse endisele liikmele, mistõttu olnuks

temaga õigusvaidluse pidamise otsustamine, samuti selles vaidluses ühistu määramine Ü

üldkoosoleku pädevuses ja I. L.-il ilma üldkoosoleku otsuseta TÜS § 58 lg 4 kohaselt hagi esitamise

õigus puudub.

37. Kolleegium kaitsja tõlgendusega ei nõustu. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et ajal, mil I. L. Ü

nimel O. Tomsoni vastu tsiviilhagi esitas, ei olnud O. Tomson enam Ü juhatuse (ega nõukogu) liige.

TÜS § 39 p-s 8 sätestatu ei hõlma tehingute tegemist ega õigusvaidluste pidamist juhatuse ja nõukogu

endiste liikmetega. Kõnealune säte räägib üksnes juhatuse või nõukogu liikmest, mitte aga endisest

liikmest (vrd nt pankrotiseaduse § 19 lg-ga 3). Isik on juriidilise isiku juhtorgani liige volituste

tekkimisest kuni nende lõppemiseni. TÜS § 39 p 8 eesmärk on vältida võimalikku huvide konflikti

juhatuse

või

nõukogu

liikme

ja

ühistu

vahel

(vrd

ka

Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 16. veebruari 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-170-10, p 13.) Sellisest huvide konfliktist

ei saa aga rääkida olukorras, kus isik, kellega ühistu tehingu teeb või õigusvaidlust peab, ei kuulu

enam ühistu juhtorganitesse ega saa seeläbi ühistu tahet mõjutada. Lisaks märgib kolleegium, et TÜS

§ 58 lg-st 4 ja § 39 p-st 8 tulenev juhatuse liikme esindusõiguse piirang on kehtestatud üksnes ühistu

kaitseks, vältimaks olukorda, kus juhatuse või nõukogu liige kasutab oma ametiseisundit juhtorgani

liikmena ühistu huvide vastaselt. Kassaatori viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuni 2005. a

määrusele asjas nr 3-2-1-54-05 pole asjakohane, sest osutatud tsiviilasjas polnud tegemist äriühingu

nõudega juhatuse endise liikme vastu. Samuti ei kohaldatud selles asjas tulundusühistuseadust.

38. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et TÜS § 58 lg 4 ja § 39 p 8 ei ole praeguses asjas

kohaldatavad ega piira seega Ü juhatuse TsÜS § 34 lg-st 1, TÜS § 55 lg-st 1 ja § 58 lg-st 1 tulenevat

õigust esindada ühistut O. Tomsoni kui ühistu juhatuse endise liikmega peetavas õigusvaidluses.

Seega on Ü nimel tsiviilhagi esitanud selleks pädev isik ja kohtud on hagi õigustatult läbi vaadanud.

III

39. Järgnevalt käsitleb kolleegium maakohtu poolt vara arestimise ja konfiskeerimise kohta tehtud

otsustusi (vt käesoleva otsuse punkt 5).

40. Riigikohus märgib esmalt, et kohtuotsuse resolutiivosa (KrMS §-d 313-314) peab olema selgelt

arusaadav ja täidetav. Eksitav on esitada resolutsioonis teavet, mis seaduse kohaselt peab sisalduma

kohtuotsuse põhiosas või sissejuhatuses. See üksnes raskendab resolutiivosa mõistmist.

Enesestmõistetavalt peavad resolutiivosa otsustused põhinema seaduslikul alusel ja nende täitmine

peab olema õiguslikult võimalik.

41. Käesoleva otsuse punktis 5 osundatud osa maakohtu otsuse resolutsioonist, mida ka

ringkonnakohus ei muutnud, ei vasta kohtuotsuse resolutiivosale esitatavatele nõuetele. See on

ebaselge, laialivalguv, kohati vastuoluline ja sisaldab ettekirjutusi, mille täitmine ei ole õiguslikult

võimalik. Samuti on kohus väljunud oma pädevuse piiridest, asudes lahendama küsimusi, mis ei ole

seaduse kohaselt mitte haginõuet menetleva kohtu, vaid kohtutäituri pädevuses. Lisaks puudub kohtu

otsustusel Xxxxx X kinnistu arestimise ja tingimusliku konfiskeerimise kohta seadusest tulenev alus.

Resolutsioon sisaldab ka suures mahus põhistusi, mille koht ei saa olla kohtuotsuse resolutiivosas.

Üksikasjades seisneb maakohtu otsuse resolutsiooni ebaõigsus muu hulgas järgnevas.

42. O. Tomsonile kuuluva OÜ T osa ja mootorsõiduki Citroën kannatanu nõude täitmise tagamiseks

aresti alla jätmine on kolleegiumi hinnangul iseenesest seaduslik ja põhjendatud. Asjakohatu on aga

maakohtu täiendav otsustus vabastada need esemed aresti alt alates hetkest, kui vara on võimalik

kannatanu nõude täitmiseks realiseerida. Kõnealuste asjade arestimine ei takista nende müümist

täitemenetluses arestitud nõude täitmiseks. Arest lõpeb kas asja müügiga täitemenetluses või asja

arestist vabastamisega täitemenetluse seadustiku (TMS) § 77 või § 49 lg 1 alusel. Seega pole kohtul

selleks, et asju saaks täitemenetluses müüa, vaja neid eelnevalt arestist vabastada. Alusetu on ka

maakohtu otsustus kohustada kannatanut teavitama maakohut sellest, kui ta ei soovi arestitud vara

"tsiviilhagi osaliseks heastamiseks", et kohus saaks määrusega võtta seisukoha esemete aresti alt

vabastamiseks ja O. Tomsonile jätmiseks. Nagu kolleegium varemgi on selgitanud, otsustab selle üle,

millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, kohtutäitur, kaaludes seejuures

sissenõudja ja võlgniku huve (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-22-07, p-d 9.1-9.2). Samas sätestab TMS § 77 lg 1, et kohtutäitur vabastab sissenõudja

taotlusel ja võlgniku nõusolekul asja arestist, isegi kui muu arestitud vara ei ole küllaldane

täitedokumendi täitmiseks. Järelikult kui Ü peaks mingil põhjusel soovima, et OÜ T osale ja

mootorsõidukile Citroën tema sissenõuet ei pöörataks, on see küsimus lahendatav TMS § 77 lg 1

korras ja mingit alust kriminaalasjas otsuse teinud kohtu poole pöörduda tal ei ole. Samuti puudub

kriminaalasja lahendanud kohtul pädevus asuda kohtutäituri asemel vara aresti alt vabastama.

Eeltoodud põhjustel tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni OÜ T osa ja mootorsõiduki Citroën

arestimist puudutavas osas KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel täpsustada, jättes kohtuotsusest välja viited

vara realiseerimiseelse arestist vabastamise ja kannatanu teavitamiskohustuse kohta.

43. Kohtud on alusetult jätnud Ü tsiviilhagi rahuldamise kohta tehtud otsustuse täitmise tagamiseks

aresti alla Xxxxx X kinnistu. Ü tsiviilhagi oli suunatud üksnes O. Tomsoni vastu ja selle alusel

mõistis kohus Ü kasuks rahasumma välja üksnes O. Tomsonilt. Xxxxx X kinnistu kuulub aga

kohtuotsuse järgi I. T.-le. KrMS § 142 lg 1 kohaselt on võimalik isiku vara kriminaalmenetluses

arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude

või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Tsiviilhagi tagamiseks ei saa arestida vara, mis ei

kuulu sellele kahtlustatavale, süüdistatavale, tsiviilkostjale või kolmandale isikule, kelle vastu

esitatud või esitatava tsiviilhagi tagamiseks vara arestimine toimub. Eeltoodud järeldus põhineb

tõsiasjal, et kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi katteks välja teatud vara, ei ole

võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval

materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus

see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 9 ja 12. novembri 2012. a määrus

asjas nr 3-1-1-102-12, p 8.) I. Tomson ei ole andnud nõusolekut enda kinnisasja müümiseks

O. Tomsoni kohustuse täitmiseks. Seega ei saa I. T.-le kuuluvat Xxxxx X kinnistut O. Tomsoni suhtes

tehtud kohtuotsuse täitmise tagamiseks aresti alla jätta ja kohtuotsused tuleb selles osas tühistada.

44. Samas märgib kolleegium, et isegi kui kohtute otsustus Xxxxx X kinnistu arestimise kohta oleks

jõustunud, puudunuks täitedokument, mille alusel olnuks täitemenetluses võimalik kinnistu

O. Tomsonilt väljamõistetud summa sissenõudmiseks müüa. Praeguses asjas tehtud kohtuotsust

poleks saanud sellise täitedokumendina käsitada, sest I. T.-lt kui Xxxxx X kinnistu omanikult ei ole

raha välja mõistetud, samuti ei ole ta võtnud kohustust taluda sundtäitmist talle kuuluvate

kinnisasjade suhtes. (Vt lähemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. veebruari 2013. a määrus asjas

nr 3-2-1-185-12.)

45. Maakohus otsustas ka seda, et kui kannatanu ei soovi Xxxxx X kinnistu müüki oma rahuldatud

tsiviilnõude katteks, siis tuleb see kinnistu KarS § 831 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel kuni 54 673 euro 66

sendi ulatuses konfiskeerida. Kohus lisas, et sellisel juhul tuleb jõustunud kohtuotsuse koopia

edastada konfiskeerimise kohaldamiseks Valga Maavalitsusele. Juhul kui kinnistu müügist laekub

rohkem kui 54 673 eurot 66 senti, tuleb ülejäänud summa (pärast konfiskeerimiskulude

mahaarvamist) kanda O. Tomsoni pangakontole.

46. Kolleegium märgib esmalt, et seadus ei näe ette võimalust eseme tingimuslikuks

konfiskeerimiseks, nagu kohtud seda Xxxxx X kinnistu puhul tegid. Kohus peab otsustama

konfiskeerimise küsimuse kohtuotsuse tegemisel (välja arvatud KrMS §-s 4031 sätestatud juhul) ilma

edasilükkavate või äramuutvate tingimusteta. Konfiskeerimisotsustuse tingimusetust kinnitab seegi,

et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus

automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid

toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud esemete omanikuks. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

17. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-26-13, p 11. Erandina ei toimu omandi üleminekut siis, kui

konfiskeerimise objekt ei kuulu konfiskeerimise ajal konfiskeerimisotsustuse adressaadile (vt

Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 56).) Samuti ei saa kohus lükata

konfiskeerimisotsustuse tegemist kohtuotsuse täitmise staadiumi. Kohus ei ole KrMS §-des 431-432

ette nähtud menetluses pädev konfiskeerima eset, mida kohtuotsuse tegemisel ei konfiskeeritud.

Praeguses asjas tehtud maakohtu otsuse pinnalt jääb arusaamatuks seegi, kellele on adresseeritud

kohtu korraldus edastada juhul, kui kannatanu Xxxxx X kinnistu müüki ei soovi, jõustunud

kohtuotsuse koopia Valga Maavalitsusele. Igal juhul puudub kohtu sellisel otsustusel seadusest

tulenev alus. Konfiskeerimise objekti riigi omandisse minekut ei saa seada sõltuvusse kellegi

otsustusest kohtuotsuse koopia maavalitusele saata või siis maavalitsuse järgnevatest toimingutest.

47. Asja, sh kinnistut, ei ole võimalik konfiskeerida mingi rahasumma ulatuses, nagu kohtud seda

tegid. Selline konfiskeerimisotsustus ei ole täidetav, sest asjadel puudub kindlaksmääratud ja püsiv

hind, millest lähtudes oleks võimalik järeldada, milline osa teatud rahasumma ulatuses konfiskeeritud

asjast konfiskeerimisel riigi omandisse läheb. Konfiskeerimise objektiks saab olla asi (selle omand)

tervikuna või kaasomandi osa.

48. Kohtul puudub alus näha asja konfiskeerimisel ette, et konfiskeeritud ja seega riigi omandisse

läinud asja müügist riigile laekunud raha tuleb mingis osas tagastada süüdismõistetule või

konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Teistsugune on olukord siis, kui isikult mõistetakse

konfiskeerimise asendamise korras välja rahasumma ja konfiskeerimisnõude täitmiseks müüakse

mõni kohustatud isiku asjadest: sellisel juhul tuleb konfiskeerimisnõude täitmisest ülejääv summa

tagastada asja senisele omanikule. Praegu nägi aga kohus ette, et O. Tomsonile (mitte I. T.-le, kes on

Xxxxx X kinnistu omanik) tuleb teatud asjaolude esinemisel tagastada osa rahast, mis saadakse

konfiskeeritud Xxxxx X kinnistu müügist. Sellisel otsustusel ei ole õiguslikku alust.

49. Sõltumata eeltoodust tõdeb kolleegium, et Xxxxx X kinnistu ei ole käsitatav süüteoga saadud

varana KarS § 831 mõttes. Kinnistu omandamise ega selle omandamiseks kasutatud raha

seaduslikkust pole kriminaalasjas kahtluse alla seatud. Asjaolu, et kinnistu parendamiseks

kasutatakse kuriteoga saadud vara, ei muuda kinnistut ennast kuriteoga saadud varaks, mida oleks

võimalik KarS § 831 lg-te 1 või 2 alusel konfiskeerida. Küll on põhimõtteliselt võimalik, et olukorras,

kus kuriteo toimepanija kasutab kuriteoga saadud vara oma legaalselt omandatud kinnistu

parendamiseks, mõistetakse kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu temalt KarS § 84 alusel

välja, jättes vajadusel mingi talle kuuluva eseme - nt selle sama kinnistu - konfiskeerimise

asendamise nõude tagamiseks aresti alla. Juhul kui kriminaaltulu arvel parendatud kinnistu kuulub

kolmandale isikule, on teatud tingimustel võimalik kinnistu parendamiseks kasutatud kriminaaltulu

ka sellelt kolmandalt isikult KarS § 84 alusel välja mõista ja vajadusel kinnistu nõude tagamiseks

arestida. Eeskätt tuleb selline võimalus kõne alla siis, kui kolmas isik omandas kriminaaltulu arvel

parendatud kinnistu täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil

turuhinnast oluliselt soodsamalt (KarS § 831 lg 2 p 1) või kui ta teadis, et kinnistu võõrandatakse talle

konfiskeerimise vältimiseks või et talle juba kuuluvale kinnistule tehakse kriminaaltulu arvel

parendusi konfiskeerimise vältimiseks (KarS § 831 lg 2 p 2).

50. Järgnevalt otsustas maakohus, et kui kannatanu Xxxxx X kinnistule sissenõuet pöörata ei soovi

(nt kui kannatanu nõue täidetakse muul viisil) ja kui O. Tomson, I. Tomson ning T. T. ühiselt leiavad,

et nad eelistavad Xxxxx X kinnistu konfiskeerimisele riigile 54 673 euro 66 sendi tasumist, tuleb

kohaldada KarS § 84 ja kanda riigi tuludesse 54 673 euro 66 senti. Kohus märkis, et konfiskeerimise

asendamise taotlus tuleb O. Tomsonil, I. T.-l ja T. T.-l esitada esimesel võimalusel, soovitavalt

notariaalsena, vältimaks vajadust kohtuistungi korraldamiseks. Kohus selgitas, et ta saab

konfiskeerimise asendamise määrusega otsustada hetkest, mil eelnimetatud rahasumma on riigile

laekunud. Kolleegium märgib, et tegemist on seadusväliste ja mittetäidetavate otsustustega.

51. Esiteks puudub kohtul pädevus selleks, et teha pärast kohtuotsuse jõustumist määrus, millega

asendatakse kohtuotsuses mingi eseme konfiskeerimise kohta tehtud otsustus otsustusega

konfiskeerimise asendamise kohta. Nagu kolleegium eelnevalt selgitas, läheb konfiskeerimisotsustuse

jõustumisel konfiskeeritud asja omandiõigus automaatselt konfiskeerimisotsustuse adressaadilt riigile

üle. Ei ole õiguslikku mehhanismi, tagastamaks juba konfiskeeritud ja riigi omandisse läinud asja

omandit konfiskeerimise asendamise tõttu konfiskeerimisotsustuse adressaadile. Kehtivas õiguses

puudub menetlus, mille raames saaks isik taotleda tema suhtes jõustunud kohtuotsusega kohaldatud

vara konfiskeerimise asendamist raha väljamõistmisega KarS § 84 alusel. Ühtlasi ei saa maakohus

kohtuotsuse

täitmise

käigus

asuda

jõustunud

kohtuotsust

revideerima

ja

kehtivat

konfiskeerimisotsustust tühistada. Muu hulgas ei ole see võimalik KrMS §-des 431-432 ette nähtud

korras. Sõltumata märgitust jääb kolleegiumile arusaamatuks, millest tulenevalt leidis kohus, et

konfiskeerimise asendamise taotluse peaksid kohtule esitama I. T., O. Tomson ja T. T. ühiselt ning

kuidas saab kriminaalmenetluses kohtule esitatud taotluse lahendamiseks kohtuistungi korraldamise

vajadus oleneda sellest, kas taotlus on notariaalses vormis. Praeguses asjas jääb ebaselgeks seegi,

kelle suhtes KarS § 84 kohaldamist kohus silmas pidas.

52. Maakohus otsustas KarS § 831 lg 3 teisele lausele viidates ka seda, et kui kannatanu eelistab

pöörata sissenõude Xxxxx X kinnistule ja kui täitemenetluses õnnestub kinnistu müügist saada

summa, mis ületab kannatanu nõuet ja täitekulusid, siis lähtudes otstarbekusest ei käivitata

paralleelselt konfiskeerimismenetlust tsiviilhagi rahuldamisest ülejääva summa riigi tuludesse

kandmiseks. Kannatanu nõude rahuldamisest ja täitekuludest ülejääva rahasumma käskis kohus

kanda O. Tomsoni pangakontole. Kolleegium märgib, et ka nendel kohtu otsustustel puudub

seaduslik alus. Olenemata sellest, et kannatanu nõuet ei ole võimalik Xxxxx X kinnistule pöörata (vt

otsuse punkt 43) ja et Xxxxx X kinnistu ise ei ole käsitatav süüteoga saadud varana (vt otsuse punkt

49), jääb arusaamatuks, milline on see "konfiskeerimismenetlus", mille käivitamist kohus

otstarbekaks ei pea, ja millisel alusel oleks võimalik täitemenetluses I. T. kinnistu müügist pärast

sissenõude rahuldamist ja täitekulude katmist ülejäänud raha tagastada hoopis O. Tomsonile.

53. Ei saa jätta märkimata, et maakohtu erinevad otsustused on ka sisemiselt ebaloogilised. Ühelt

poolt leidis kohus, et kui kannatanu ei soovi Xxxxx X kinnistule sissenõuet pöörata, tuleb kinnistu

konfiskeerida või selle asemel KarS § 84 alusel riigi kasuks 54 673 eurot 66 senti välja mõista ja

lisaks peab O. Tomson muu vara arvel tasuma kannatanu nõude summas 71 748 eurot 72 senti.

Teisalt otsustas kohus, et kui kannatanu soovib sissenõude pööramist Xxxxx X kinnistule, siis

tasutakse kinnistu müügist saadud rahast nõue ja täitekulud ning ülejäänud raha tagastatakse

O. Tomsonile. Sellisel juhul konfiskeerimise ega selle asendamise kohaldamist maakohus ette ei

näinud. Järelikult maakohtu otsusest lähtudes sõltuks O. Tomsoni ja I. T. varaliste kohustuste maht

väga olulises ulatuses sellest, kas kannatanu soovib sissenõude pööramist Xxxxx X kinnistule või

mitte. Isegi kui seaduses sätestatut mitte arvestada, ei ole kohtu sellist käsitlust võimalik mõista.

54. Kolleegium ei pea vajalikuks käsitleda üksikasjalikult kõiki vigu, mis maakohus Xxxxx X

kinnistu aresti alla jätmise, tingimusliku konfiskeerimise ja selle asendamisega seoses tegi. Eelnevalt

toodud põhjused on piisavad, järeldamaks, et maakohtu kõnealused otsustused on ebaseaduslikud ja

tuleb tühistada. Kolleegiumi hinnangul tuleb selleks maakohtu otsuse resolutsioonist tervikuna välja

jätta tekst, mis algab sõnadega "22.12.2010. Tartu Maakohtu eeluurimiskohtuniku määrusega (IV, 82-

85) konfiskeerimise tagamiseks arestitud kinnistu [..]" ja lõpeb sõnadega "kompensatsiooniks tema

tehtud kulutuste eest Xxxxx X, Valga kinnistusse)." (kohtuotsuse lk 2 viimane lõik kuni kohtuotsuse

lk 5 esimene lõik).

55. Kuna prokuratuur maakohtu konfiskeerimisotsustust ei vaidlustanud, puudub käesolevas asjas

võimalus kaaluda, kas rahasumma, mille ulatuses O. Tomson Xxxxx X kinnistut kuriteoga saadud

vara arvel parendas, tuleks I. T.-lt KarS § 831 lg 2 p-de 1 või 2 ja KarS § 84 alusel välja mõista. I. T.-

lt KarS § 84 alusel rahasumma väljamõistmine kas Riigikohtu otsusega või kriminaalasja uuel

arutamisel maa- või ringkonnakohtu otsusega võiks KrMS § 3602 lg-te 1 ja 3 ja § 361 lg 1 p 7 või

§ 361 lg 2 ja § 341 lg 5 nõuete vastaselt raskendada I. T. olukorda võrreldes Tartu

Maakohtu 24. aprilli 2012. a otsusega.

IV

56. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt Tartu Maakohtu 24. aprilli 2012. a ja Tartu Ringkonnakohtu

24. oktoobri 2012. a otsused, tehes tühistatud osas ise uue otsuse. Samuti täpsustab kolleegium KrMS

§ 361 lg 1 p 2 alusel ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud maakohtu otsuse resolutiivosa.

Süüdistatava kaitsja ja kolmanda isiku esindaja kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.

57. Süüdistatava O. Tomsoni määratud kaitsja K. Kutsar esitas taotluse määrata talle O. Tomsonile

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu 192 eurot (sh käibemaks 32 eurot senti).

Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks 1 tund ja kassatsiooni

koostamiseks 4 tundi. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi

seaduse § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a

otsuse (1. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2 ja 16 juhindudes rahuldada. Lähtudes

KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb O. Tomsoni kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud

tasu menetluskuluna riigi kanda.

58. Kolmanda isiku I. T. esindaja A. Vilt esitas taotluse hüvitada O. Tomsonile 250 eurot, mis

O. Tomson tasus OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must kolmandale isikule I. T.-le apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Kolleegium märgib, et kuna I. T. valitud esindajale

apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi hüvitamist ringkonnakohtult ei taotletud, ei saa seda enam

teha ka kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2012. a otsus asjas

nr 3-1-1-44-12, p 10). Ehkki Riigikohtule esitatud hüvitamistaotluses pole välja toodud, millise osa

taotletud summast moodustavad õigusabikulud kassatsioonimenetluses, peab kolleegium võimalikuks

lähtuda eeldusest, et kassatsioonimenetluse kulude osakaal on 50% ehk 125 eurot. Arvestades seda, et

I. T. esindaja kassatsioon põhineb suures osas O. Tomsoni kaitsja kassatsiooni seisukohtade

kordamisel, peab kolleegium kolmanda isiku esindajale kassatsioonimenetluses makstud tasu

mõistlikuks suuruseks 50 eurot. See summa tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 186 lg 1 alusel riigilt

O. Tomsoni kui kulu kandja kasuks välja mõista.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg