3-2-1-62-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-62-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Aktsiaseltsi DNB Pank hagi Andrus Prousi (Prous) vastu

166 423 euro 19 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-9843

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi DNB Pank kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

166 423 eurot 19 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts DNB Pank (endised ärinimed AS DnB

NORD Liising ja AS DNB Liising) (registrikood 11315936),

esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Kostja Andrus Prous, esindaja vandeadvokaat Rainer Kuulme

Asja läbivaatamise kuupäev

6. mai 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-9843 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aktsiaseltsile DNB Pank 14. veebruaril 2013 tasutud kassatsioonikautsjon 1664

(üks tuhat kuussada kuuskümmend neli) eurot 23 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts DNB Pank (endised ärinimed AS DnB NORD Liising ja AS DNB Liising) (hageja)

esitas 8. märtsil 2011 Harju Maakohtule hagi Andrus Prousi (kostja) vastu, paludes mõista kostjalt

välja 163 154 eurot 87 senti. 19. jaanuari 2012. a avalduses muutis hageja nõuet ning palus mõista

kostjalt välja 166 423 eurot 19 senti ja viivise sellelt seadusjärgses suuruses kuni kohustuse kohase

täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid nüüdseks pankrotistunud Aktsiaselts HOTRONIC (Hotronic) ja Riigi

Kinnisvara Aktsiaselts (RKA) 31. märtsil 2008 müügilepingu, mille järgi Hotronic müüs RKA-le

turvakontrolliseadmeid – ühe inimese skaneerimise seadme ja kolm X-Ray seadet (seadmed).

Hotronicu esindajana kirjutas lepingule alla kostja kui Hotronicu tolleaegne juhatuse liige.

2. oktoobril 2008 sõlmisid hageja ja OÜ STAFORD & KO (Staford) müügilepingu, millega hageja

ostis Stafordilt samad seadmed, kusjuures müügilepingule kirjutas Stafordi esindajana (juhatuse

liikmena) alla kostja. Samal päeval sõlmisid hageja ja Hotronic liisingulepingu, mille alusel liisis

hageja liisinguandjana seadmed Hotronicule. Kostja tasus liisingumakseid 28. aprillini 2010. Hageja

ütles liisingulepingu 30. septembril 2010 üles. 13. veebruaril 2011 sai hageja teada, et RKA on

seadmed juba varem omandanud.

Kostja on tekitanud hagejale kahju, sest hageja ei saanud müügilepingu järgi seadmete omanikuks

(need oli varem omandanud RKA). Kuna Hotronic on pankrotis, ei ole hagejal võimalik temalt nõuda

liisingumaksete täielikku tasumist. Kostja oli Hotronicu juhatuse liige 25. novembrist 1996 kuni

25. juunini 2008 ja suuraktsionär 1. juulini 2008. Seejärel oli kostja Hotronicu suurosanikuks oleva

OÜ Hotronic Grupp asutaja ja juhatuse liige. Seega oli kostja Hotronicuga seotud nii müügilepingu

kui ka liisingulepingu sõlmimise ajal. Kostja oli ka Stafordi juhatuse liige ja suurosanik alates

3. novembrist 1998. Lisaks oli Staford OÜ Hotronic Grupp osanik. Seega pidi kostja hagejaga

müügilepingu sõlmimise ajal teadma, et seadmed on juba müüdud RKA-le ja et hagejaga sõlmitud

müügilepingut ei ole võimalik täita, seega käitus ta tahtlikult heade kommete vastaselt

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p 8). Kostja vastutab hageja ees ka karistusseadustiku

(KarS) § 209 lg 1 alusel (VÕS § 1045 lg 1 p 7). Karistusõiguse normid on käsitatavad

deliktiõiguslike kaitsenormidena. Kostjale etteheidetavaks teoks on müügilepingu sõlmimise

läbirääkimistel valeandmete avaldamine vastuolus VÕS §-ga 14. Kostja pidi hagejat teavitama, et

Stafordil ei ole seadmete käsutusõigust. Hageja küll teadis, et seadmed asuvad Viru Vanglas, kuid ei

teadnud, et need on RKA omandis, vaid arvas, et need on antud RKA kasutusse. Hageja ei ole

esitanud nõuet Stafordi vastu, kuna viimane on faktiliselt maksejõuetu. Sellele viitab asjaolu, et

Stafordi vara koosneb peamiselt nõuetest seotud isikute vastu ja väärtusetust osalusest OÜ-s Hotronic

Grupp, mille pankrotimenetlus lõppes raugemisega. Samuti on Stafordil maksuvõlg, üks tema

kinnisasjadest on koormatud hüpoteegiga ja kahele kinnisasjale on seatud keelumärked Maksu- ja

Tolliameti kasuks.

Hageja kahjuks on müügilepingu järgne turvaseadmete ostuhind 5 732 872 krooni 64 senti

(366 397 eurot 34 senti), sest hageja ei saanud samaväärset asja vastu. Kahjust tuleb maha arvata

Hotronicu tasutud liisingumaksed 199 974 eurot 15 senti. Seega on hageja otsene varaline kahju

166 423 eurot 19 senti. Kui hageja oleks saanud seadmete omandi, oleks ta kahju saanud katta

seadmete müügist saadud summaga. Alternatiivselt leidis hageja, et talle on tekkinud

puhtmajanduslik kahju, mis koosneb liisingulepingu täitmata jätmisest tekkinud 158 450 euro

35 sendi suurusest kahjust ja 30. septembriks 2010 tasumata liisingumaksetelt sissenõutavaks

muutunud viivisest 0,25% päevas 4704 eurot 62 senti. Kokku on hagejal tekkinud puhtmajanduslik

kahju 163 154 eurot 97 senti.

Kostja teo ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos, sest hagejal ei oleks

topeltmüügilepingust ega ka täitmata jäänud liisingulepingust kahju tekkinud, kui Staford oleks

võimaldanud seadmete omandi ülemineku hagejale. Kui hageja oleks saanud seadmete omanikuks,

oleks ta liisingulepingu rikkumisest tekkinud kahju saanud katta seadmete müügist saadava

summaga. Liisingulepingu ülesütlemise seisuga oli seadmete hinnanguline turuväärtus 185 343 eurot

79 senti. Hageja ei oleks müügilepingut sõlminud ega varakäsutust teinud (müügihinda tasunud), kui

kostja oleks esitanud seadmete kohta õigeid andmeid.

Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 alusel alates hagi

esitamisest (8. märtsist 2011) kuni põhinõude täitmiseni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see läbi vaatamata või rahuldamata.

Kostja arvates ei saa hagi õiguslikult rahuldada. Kostja ei ole hagejaga ega RKA-ga müügi- ega

liisingulepinguid sõlminud. Liisingulepingu poolteks olid hageja ja Hotronic ning müügilepingu

poolteks hageja ja Staford. Kui hageja leiab, et Staford rikkus müügilepingut, peab ta esitama nõude

Stafordi vastu. Kostja ei ole kellelegi kahju tekitanud ega ole rikkunud kohustusi juhatuse liikmena.

Seaduses ei ole keeldu sõlmida müügilepingut eseme suhtes, mis ei ole lepingu sõlmimise ajal müüja

omandis. Kostja ei ole lepingueelsetel läbirääkimistel hagejale väitnud, et Staford on seadmete

omanik. Staford omandas seadmed Hotronicult ja müüs seejärel hagejale. Müügilepingu sõlmimisel

anti hagejale üle seadmete kaudne valdus, mis oli hageja omandiõiguse tekkimise aluseks. Seega ei

ole Staford müügilepingut rikkunud. Nii müügi- kui ka liisingulepingust nähtub, et hageja teadis

nende sõlmimise ajal, et vara asub Viru Vanglas. Hageja teadis müügilepingut sõlmides, et seadmed

omandab RKA. RKA ja Politseiamet tasusid seadmete eest alles 2010. a-l. Hageja ei ole pöördunud

Stafordi poole ega nõudnud müügilepingu rikkumise kõrvaldamist, mistõttu on ta samuti minetanud

nõuete esitamise õiguse kostja vastu. Kui kostja oleks kahju tekitanud juhatuse liikmena Stafordile,

saaks hageja selleks vajalike eelduste olemasolul nõuda kahju hüvitamist Stafordile, kuid hageja ei

ole väitnud ega tõendanud, et ei saa nõuet rahuldada Stafordi vara arvel. Hageja väidetava kahju

suurus on tõendamata, ta ei saa nõuda kostjalt liisingulepingust tulenevate Hotronicu kohustuste

täitmist. Hageja esitatud hindamisaktis on seadmete turuväärtus ilmselgelt üle hinnatud. Kostja

esitatud tõendi kohaselt ei ole sedalaadi seadmetel Eestis ega Euroopas järelturgu. Lisaks on

võimalikud müügilepingust tulenevad nõuded aegunud ja seega on aegunud ka nõue kostja vastu

(VÕS § 220 lg 3). Hageja ei ole pidanud Stafordiga lepingueelseid läbirääkimisi müügilepingu

sõlmimiseks, vajalikud andmed esitas hagejale liisinguvõtja Hotronic. Kuna hageja oli eeltoodud

asjaoludest teadlik, on nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kui hageja ei ole

liisinguandjana taganud vara omandamist liisinguvõtja huvides, vastutab hageja endale sellega

tekitatud kahju eest ise. Sellises olukorras tuleb kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel vähendada nullini.

3. Harju Maakohus jättis 23. aprilli 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Otsuse põhjenduste järgi vastutavad äriühingu juhtorgani liikmed võlausaldaja ees juhul, kui nad

rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu

võlausaldajate kaitseks. VÕS § 14 näeb kohustuse ette eeskätt läbirääkimisi pidavatele tulevastele

lepingupooltele. Kui läbirääkimisi pidav isik avaldab võimalikule lepingupartnerile läbirääkimiste

käigus ebaõigeid andmeid, vastutab selle eest läbirääkimisi pidanud isik, mitte tema esindaja.

Läbirääkimiste käigus müüdud eseme kuuluvuse kohta ebaõigete andmete esitamine lepingu pooleks

olnud juriidilise isiku juhatuse liikme poolt ja seeläbi müügilepingu sõlmimine olukorras, kus müüjal

müüdava asja suhtes omandiõigust ei ole, ei saa iseenesest olla heade kommete vastane tahtlik

käitumine VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Hagi alusena esile toodud asjaolude põhjal ei saa tuvastada

kostja kui Stafordi juhatuse liikme heade kommete vastast tahtlikku käitumist. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja oleks Stafordi juhatuse liikmena avaldanud müügilepingu sõlmimise

läbirääkimistel hagejale ebaõigeid andmeid. Kui hageja väited selle kohta, et ta ei teadnud

müügilepingu sõlmimise ajal seadmete kuuluvusest ega pidanudki teadma, leiaks tõendamist, oleks

tal õigus esitada lepingu rikkumisest tulenev nõue Stafordi vastu.

Kuigi tunnistajate ütlused on vastuolulised, nähtub neist siiski selgelt, et müügilepingu sõlmimise eel

ei pidanud hageja ja Staford sisulisi läbirääkimisi ning hagejal puudus huvi tuvastada, kes on

seadmete omanik. Seadmete valduse ja omandi tegeliku üleandmise kohta hagejale ei ole tõendeid

esitatud ning juba liisingulepingu sõlmimise ajal oli hagejale teada, et seadmed asuvad Viru Vanglas.

Seega pidi hageja teadma, et seadmed ei ole tegelikult Stafordi valduses ja müügilepingu sõlmimine

võis endast kujutada näilikku tehingut, mille tegelikuks eesmärgiks oli liisingulepingu sõlmimist

võimaldava skeemi elluviimine. Seadmete tegelikku valdust ei antud hagejale kunagi üle. Kui hageja

tahe oleks olnud suunatud müügilepingu sõlmimisele ja seadmete omandamisele, pidanuks ta tundma

huvi seadmete enda valdusesse saamise vastu. Valduse saamata jäämisel pidi hageja eeldama, et ta ei

saa ka seadmete omandit. Hageja ja Stafordi vaheline müügileping ning hageja ja Hotronicu vaheline

liisinguleping on näilikud ning hageja ja Hotronicu tegelikuks eesmärgiks oli laenulepingu

sõlmimine. Hagejal võib olla nõudeõigus Hotronicu või Stafordi vastu tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 89 lg 3 alusel, kuid see välistab deliktiõigusliku nõude kostja vastu, sest hageja oli tehingu

näilikkusest teadlik.

Isegi kui hageja oleks tõendanud, et kostja pani toime etteheidetava teo, ei ole hageja tõendanud, et

tal oleks sellest tekkinud kahju hagiavalduses märgitud ulatuses. Hageja väited põhjusliku seose ja

kahju kohta on vastuolulised. Müügilepingu väidetavast rikkumisest tulenevat otsese varalise kahju

hüvitamise nõuet ei saa hageja esitada kostja vastu deliktilisel alusel. Lepingu rikkumisest tuleneva

nõude saab hageja esitada lepingupoole vastu. Samuti on tõendamata hagejal väidetavalt tekkinud

puhtmajandusliku kahju suurus ja põhjuslik seos kostjale ette heidetud, kuid tõendamata teo ja

tekkinud kahju vahel. Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse alusel puhtmajandusliku kahju

eest, vaid üksnes konkreetsete õiguslike huvide kahjustamise eest. Hageja ei ole tõendanud ega välja

toonud, et kostja oleks kahju tekitanud sellise käitumisega, mis rikkus puhtmajandusliku kahju eest

kaitsvat normi. VÕS § 14 sellise kahju eest ei kaitse. Isegi kui hageja saaks kostja vastu esitada

deliktilisel alusel puhtmajandusliku kahju nõude, ei ole ta tõendanud nõude suurust ega põhjuslikku

seost kostja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Puhtmajanduslik kahju tekkis hagejal eeskätt Hotronicu

pankroti tõttu. Kostjale etteheidetava teo ja Hotronicu pankroti vahelisi seoseid ei ole hageja välja

toonud. Hageja ei saa esitada kostja vastu nõuet, mille suuruseks on liisingulepingu järgi saamata

jäänud summa.

Tõendamata on, et liisingueseme väärtus on 185 343 eurot 79 senti. Hageja esitatud hindamisaktist ei

nähtu, et väärtuse määramisel oleks arvesse võetud seadmete turuhinda või et akti koostamisel oleks

seadmeid üle vaadatud. Turuhinna määramisel oleks tulnud välja tuua, milliste hindadega on

analoogilisi seadmeid Eestis või lähiriikides viimasel ajal võõrandatud. Aktis on üksnes üldsõnaliselt

viidatud seadmete eripärale, kasutusvaldkonnale ja arvestatud ekspluatatsioonist tulenevat 40%-list

amortisatsiooni ning sellest lähtuvalt on arvutatud nende väidetav väärtus 2010. a-l. Kohtule esitatud

akt on allkirjata. Seega ei tõenda kõnealune dokument kohtu hinnangul seadmete turuväärtust

2010. a-l. Kostja esitatud hindamisaktist nähtub, et 2010. a oktoobris on ühe röntgenskanneri

turuväärtus olnud 12 000 USA dollarit. Keha skaneerimise seadmetel ei ole hindamisakti kohaselt ei

Eestis ega Euroopas järelturgu. Järelturg on vähesel määral olemas vaid röntgenseadmetel. Hinnangu

andja on kinnitanud, et on konsulteerinud seadmete valmistajatehase Euroopa esindajaga ja hinnang

on nendega kooskõlastatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja väited talle tekitatud kahju suuruse

kohta tõendatud.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. jaanuari 2013. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata ja

apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Otsuse põhjenduste järgi leidis maakohus õigesti, et kostja poolt talle ette heidetud õigusvastase teo

toimepanek ei ole tõendatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusõiguse normide olulisi

rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kuna teo õigusvastasus kui kahju

hüvitamise koosseisu kohustuslik element ei ole tuvastatud, ei olnud teiste koosseisuelementide

käsitlemine maakohtu otsuses asjakohane. Seega tuleb maakohtu otsuse põhjendavast osast jätta välja

käsitlus kahju võimaliku suuruse ja põhjusliku seose kohta.

VÕS § 1045 lg 1 p-des 7 ja 8 sätestatud aluste tõendatuse korral võib juriidilise isiku juhatuse liige

vastutada deliktiõiguslikult ka äriühingu võlausaldaja ees ning seda juhul, kui ta paneb toime

õigusvastase teo, milleks võib olla kohustuse rikkumine, mida ta pidi isiklikult täitma selleks, et

juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Kaitsenormiks VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses ei ole

õigusnormid, mis näevad ette mingi võlasuhte raames eksisteeriva kohustuse. Kui lepingueelsete

kohustuste rikkumine selgub alles pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse

lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on

tekkinud juba enne lepingu sõlmimist. Selliste kohustuste rikkumisest tuleneva kahjunõude võib

lepingupool esitada teise lepingupoole vastu kas erisätete (praegusel juhul müügilepingut

reguleerivate sätete) või alternatiivselt üldsätte (VÕS § 14 lg 2) alusel. Lepingu rikkumisest tuleneva

kahju puhul ei ole juriidiline isik ja tema juhatuse liige teise lepingupoole ees solidaarvõlgnikud.

VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes saab kaitsenormiks pidada ka selliseid karistusõiguse norme, mis

sisaldavad üldisi käitumiskohustusi ja keelde, sh kelmuse keeldu. KarS § 209 järgne käitumine

annaks aluse deliktiõiguslikule vastutusele ka juhul, kui selliselt käitub juhatuse liige, kes esindab

juriidilist isikut lepingueelsetes suhetes võlausaldajaga. Küll aga ei ole hageja toonud esile asjaolusid,

mille alusel saaks asuda seisukohale, et kostja sai füüsilise isikuna müügilepingust varalist kasu.

Seega ei saa väita, et kostja oleks rikkunud kelmuse keeldu.

Topeltmüük ehk sama vara müümine esmalt ühe äriühingu nimel ühele isikule ja seejärel teise

äriühingu nimel teisele isikule võib sõltuvalt faktilistest asjaoludest olla teise ostja suhtes heade

kommete vastane tegu. Tuvastatud asjaolude alusel saab asuda seisukohale, et kuna hageja ei olnud

huvitatud seadmete omandamisest, vaid eesmärgiks oli nende ostmise finantseerimine

(liisingulepingu sõlmimine Hotronicuga) ja seeläbi Stafordile tasutud ostuhinna koos intressiga

tagasisaamine, ei olnud müügileping heade kommete vastane. Lisaks on tõendatud, et Hotronic

liisinguvõtjana asus liisingulepingut täitma, mistõttu ei saa lugeda tõendatuks, et kostjal oli tahtlus

tekitada hagejale müügilepingu täitmata jätmisega kahju. Liisingulepingu kohase täitmise korral ei

oleks müügilepingu eseme omandiõigusest tekkinud probleemi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Samuti palub

hageja võtta asja materjalide juurde tõenditena kriminaaltoimiku materjalid.

Hageja väitel leidis ringkonnakohus ekslikult, et kostja ei ole rikkunud karistusseadustikus sätestatud

kelmuse keeldu. Kelmusega on tegemist ka siis, kui pettuse tagajärjel teeb petetu varakäsutuse ja saab

varalist kahju, kuid varaline kasu ei lähe mitte petjale, vaid kolmandale isikule. Kohtud on jätnud

hindamata tõendid, mis näitavad, et varakäsutusega said kasu kostja valitseva mõju all olevad

äriühingud. Kostja eesmärk oli finantseerida Hotronicuga seotud äriühinguid. Ajal, mil kostja oli

Hotronicu juhatuse liige, sõlmis nimetatud äriühing süstemaatiliselt topeltmüügilepinguid. Seda

kinnitab Hotronicu 2009. a majandusaasta aruanne, millele lisatud audiitori aruandest nähtub, et

Hotronicu kapitalirendikohustused ületasid oluliselt kapitalirendiga finantseeritud varade maksumust.

Teo õigusvastasust tuleb hinnata toimepanemise hetke seisuga. Topeltmüük on heade kommete

vastane, sest taunitav on ühe asja müümine mitmele isikule. Kostja sõlmis müügilepingu teadmisega,

et Staford ei saa hagejale kunagi omandi üleminekut võimaldada. Asjaolu, et liisinguvõtja asus

liisingulepingut täitma, ei muuda kostja tegu õiguspäraseks. See oleks oluline üksnes kahjuhüvitise

suuruse arvestamisel. Äriühingu juhatuse liige võib vastutada õigusvastaselt tekitatud kahju eest ka

VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel. Kohtud on tuvastanud, et kostja oli teadlik RKA-ga sõlmitud

müügilepingust ja seega seadmete omandiõiguse puudumisest ning ta andis hagejale lepingueelsetel

läbirääkimistel seadmete omandiõiguse kohta valeinformatsiooni.

Hageja ei ole sõlminud Stafordiga näilikku tehingut. Asudes seisukohale, et hageja kui ostja ei olnud

huvitatud seadmete omandamisest, vaid üksnes nende ostu finantseerimisest, on kohtud andnud

tuvastatud asjaoludele vale õigusliku hinnangu, jättes arvestamata liisingulepingu olemuse. Hageja ei

oleks sõlminud ei müügi- ega liisingulepingut, kui ta oleks teadnud, et seadmed on juba RKA-le

müüdud. Kui liisinguvõtja rikub liisingulepingut, on liisinguandjal võimalik võtta liisinguese enda

valdusse ja see võõrandada ning katta liisingulepingu rikkumisest tekkinud kahju eseme müügist

saadu arvel. Kohtud on ekslikult järeldanud, et majandus- ja kutsetegevuses peab liisingueseme

valduse üleandmine toimuma alati asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 järgi. Majandustegevuses on

tavapärane liisingueseme omandamine väljanõudeõiguse omandamise kaudu (AÕS §-d 93 ja 94).

See, kas liisinguese oli müüja otseses või kaudses valduses, ei omanud hageja jaoks tähtsust. Hageja

oli teadlik seadmete paiknemisest Viru Vanglas, kuid usaldas kostja väiteid, et seadmed on Viru

Vanglale renditud.

Ringkonnakohus jättis olulises osas vastamata apellatsioonkaebuse põhjendustele. Ringkonnakohus

rikkus ka menetlusõiguse normi, kui jättis rahuldamata hageja taotluse võtta asja materjalide juurde

kriminaaltoimiku tõendid: tunnistaja ülekuulamise protokollid, pangakontode väljavõtted ja

kohtueelse menetluse kokkuvõtte. Hagejal ei olnud kannatanuna kriminaalasja toimikuga võimalik

varem tutvuda.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise

tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

9. Kolleegium käsitleb esmalt olulisi asjaolusid ja vaidluse eset (I), seejärel kostja vastutuse

võimalikke õiguslikke aluseid (II), asja uuel läbivaatamisel hindamist vajavaid küsimusi (III) ning

hageja esitatud tõendite vastuvõtmisest keeldumist apellatsioonimenetluses (IV). Lõpetuseks teeb

kolleegium menetluslikud otsustused (V).

I

10. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· Hotronic ja RKA sõlmisid 31. märtsil 2008 müügilepingu, mille järgi müüs Hotronic RKA-le

seadmed, Hotronicu esindajana kirjutas lepingule alla kostja kui Hotronicu tolleaegne juhatuse

liige;

· 2. oktoobril 2008 sõlmisid hageja ja Staford müügilepingu, mille järgi ostis hageja Stafordilt

samad seadmed, Stafordi esindajana kirjutas lepingule alla kostja kui Stafordi juhatuse liige;

· 2. oktoobril 2008 sõlmisid hageja ja Hotronic liisingulepingu, millega hageja liisis samad

seadmed liisinguandjana Hotronicule;

· nii müügi- kui ka liisingulepingu sõlmimisel teadis hageja, et seadmed asuvad Viru Vanglas;

· Hotronic tasus 28. aprillini 2010 liisingumakseid, seejärel aga lõpetas maksete tasumise ja

hageja ütles liisingulepingu 30. septembril 2010 üles;

· 6. oktoobril 2010 kuulutati välja Hotronicu pankrot;

· kostja oli 25. novembrist 1996 kuni 25. juunini 2008 Hotronicu juhatuse liige ja 1. juulini 2008

suuraktsionär ning alates 3. novembrist 1998 Stafordi juhatuse liige ja suurosanik.

11. Hageja väitel on kostja tekitanud talle kahju sellega, et ei avaldanud hagejale enne Stafordi nimel

müügilepingu sõlmimist asjaolu, et müügilepingu esemeks olevad seadmed on juba müüdud RKA-le,

kes on saanud ka seadmete omanikuks, olgugi et kostja oli neist asjaoludest teadlik. Sellega kallutas

kostja hageja arvates hagejat sõlmima müügilepingut (ja ka liisingulepingut), kuigi teadis, et Staford

ei saa täita oma VÕS § 208 lg 1 järgset kohustust anda hagejale üle seadmete omand.

Hageja arvates rikkus kostja selliselt käitudes VÕS § 14 lg-t 2 ja pani toime ka kelmuse KarS § 209

lg 1 mõttes ning peab vastutama õigusvastaselt tekitatud kahju eest VÕS § 1043 ning § 1045 lg 1 p 7

või 8 alusel.

12. Kostja saab hagejale varalise kahju õigusvastase tekitamise eest VÕS § 1043jj alusel vastutada

üksnes juhul, kui on täidetud vähemalt järgmised eeldused:

· kostja on pannud toime õigusvastase teo VÕS §-de 1045–1049 mõttes;

· kostja on rikkumises süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050);

· hagejale on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lg 1);

· kahju hüvitamine on ette nähtud VÕS §-des 129–132 või kahju hüvitamise võimalus tuleneb

rikutud sätte kaitse-eesmärgist (VÕS § 127 lg 2) ega ole seadusest tulenevat kohustust rikkuva

käitumise puhul (VÕS § 1045 lg 1 p 7) välistatud VÕS § 1045 lg-st 3 tulenevalt;

· õigusvastase teo ja hagejale tekkinud varalise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja

tõendama kostja teo ja selle õigusvastasuse, kahju ning põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel.

Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud õigusvastasust

välistava asjaolu või hooletuse puudumise (vt ka nt Riigikohtu 25. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-30-07, p 10). Juhul kui hageja tahab tugineda kostja tahtlikule õigusvastasele teole, peab ta

seda tõendama ning kostja tahtluse korral on ta õigusvastase teo toimepanemises igal juhul süüdi,

st ta ei saa vabaneda vastutusest VÕS § 1050 järgi.

13. Kohtud on hagi rahuldamata jättes asunud seisukohale, et VÕS § 14, mis sätestab lepingueelseid

läbirääkimisi pidavate poolte kohustused, tekitab kohustusi üksnes lepingueelsetes läbirääkimistes

osalejatele (hilisematele lepingupooltele), mitte aga nende esindajatele, ja lepingueelsete kohustuste

rikkumise korral on kahjustatud poolel õigus lepingu sõlmimise järgselt kasutada lepingu rikkumisest

tulenevaid õiguskaitsevahendeid oma lepingupartneri vastu. Lisaks ei ole hageja ringkonnakohtu

otsuse järgi toonud esile asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et kostja sai müügilepingust

varalist kasu, st et ta oleks rikkunud kelmuse keeldu. Samuti leidis ringkonnakohus, et tõendatud ei

ole, et kostjal olnuks tahtlus tekitada hagejale müügilepingu täitmata jätmisega kahju.

II

14. Nii lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel on võlasuhte osaliseks isik, kes lepingu sõlmib,

st lepingupool või eeldatav lepingupool. Temalt saab nõuda lepingu täitmist, tema vastutab ka lepingu

rikkumise eest ja on võlgnikuks lepingu võimaliku tagasitäitmise (olgu nt lepingu tühisuse,

tühistamise või sellest taganemise korral). Kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub alles

pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks

on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu

sõlmimist (vt Riigikohtu 19. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 14).

15. VÕS § 14 loob läbirääkimisi pidavate isikute vahel seadusest tuleneva võlasuhte, millest

tulenevate kohustuste rikkumise eest vastutab kohustust rikkunud isik VÕS § 115 alusel (vt ka

Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 15). VÕS § 14 lg 1 järgi peavad

lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud

mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega ning kui isikud esitavad üksteisele lepingu

sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed. VÕS § 14 lg 2 kohustab

lepingueelseid läbirääkimisi pidavat või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistavat isikut teatama

teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav

oluline huvi.

Kolleegiumi arvates on müügilepingu sõlmimisel müüja VÕS § 14 lg-s 1 või 2 nimetatud kohustuste

rikkumiseks vähemalt eelduslikult see, kui potentsiaalsele ostjale ei teatata asjaoludest, mis võivad

takistada müüjal müügileping täita, mh anda üle müügiesemeks oleva asja valdus või omand. Valduse

üleandmine ja omandi ülemineku võimaldamine on VÕS § 208 lg 1 järgi müüja põhikohustused,

mille täitmise vastu on ostjal eelduslikult alati oluline huvi. Seega on ostjal ka huvi saada teavet

asjaolude kohta, mis võivad takistada müüjat neid kohustusi täitmast.

16. VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 järgsed kohustused ei laiene kolleegiumi arvates mitte üksnes isikutele,

kelle nimel läbirääkimisi peetakse, vaid ka nende esindajatele või muudele lepingueelsetest

läbirääkimistest osa võtvate isikutele isiklikult.

Poole esindajana läbirääkimistel osalenud isiku vastutus nende kohustuste rikkumise eest ei põhine

aga VÕS §-l 115, vaid VÕS §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7, st on vähemalt eelduslikult leebem.

VÕS § 14 lg-d 1 ja 2 on kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes, mida rikkunud isiku käitumist

saab lugeda õigusvastaseks. Hageja kahju peab VÕS § 1045 lg 3 järgi olema hõlmatud VÕS § 14 lg 1

või 2 kaitse-eesmärgiga. Eelkõige tuleb esindaja vastutus kõne alla, kui teisel poolel on konkreetse

läbirääkimisi pidanud isiku vastu eriline usaldus nt tulenevalt tema ametiseisundist läbirääkimistel

osalevas äriühingus või kui tema majanduslikud huvid kattuvad äriühingu huvidega.

Lisaks peavad esindaja vastutuseks olema täidetud ka muud deliktilise vastutuse eeldused, mh peab

isik olema kahju tekitavas käitumises süüdi (vt otsuse p 12). Esindaja saab tugineda VÕS §-le 1050

juhul, kui kannatanu ei tugine sellele ega tõenda, et esindaja rikkus VÕS § 14 lg-d 1 ja 2 tahtlikult.

17. Lepingueelsetel läbirääkimistel andmete avaldamise või avaldamata jätmise eest võib kõne alla

tulla ka vastutus mõne karistusseadustikus sätestatud normi kui kaitsenormi (VÕS § 1045 lg 1 p 7

mõttes) rikkumise eest, mh KarS §-s 209 sätestatud kelmuse toimepanemisel. Sel juhul on aga

vastutuse eeldused rangemad kui ainuüksi VÕS § 14 lg-st 1 või 2 tulenevate kohustuste rikkumise

puhul. Esiteks peab tegu KarS § 209 lg 1 järgi seisnema tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige

ettekujutuse loomisega varalise kasu saamises, teiseks peab selline tegu olema KarS § 15 lg 1 järgi

toime pandud tahtlikult.

Samuti on vastutuse eeldused rangemad selleks, et lugeda isiku käitumine heade kommete vastaseks

tahtlikuks käitumiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes. Sel juhul peab olema tõendatud, et kostjal oli

algusest peale tahe hagejat kahjustada. Nii KarS § 209 kui VÕS § 1045 lg 1 p 8 puhul peab kostja

tahtlust tõendama hageja.

18. Võimalik lepingueelsete kohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue on VÕS § 127 lg 1

järgi suunatud eelkõige läbirääkimistest ja sellele tuginemisest tingitud negatiivsete varaliste

tagajärgede kõrvaldamisele ehk nn negatiivse kahju (usalduskahju) hüvitamisele (vt ka Riigikohtu

15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16; 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-136-12, p 25). Kui lepingueelsetel läbirääkimistel antud ebaõige oluline teave või olulistest

asjaoludest teatamata jätmine viis lepingu sõlmimiseni, mida teine pool tegelikest asjaoludest teades

ei oleks sõlminud, on kahju hüvitamise nõue suunatud kahju hüvitamisele, mis teisele poolele

lepingust tekkis, st teine pool tuleks kahju hüvitamise kaudu panna võimalikult lähedasse olukorda

võrreldes olukorraga, kus ta oleks olnud lepingut sõlmimata.

III

19. Kohtud leidsid ekslikult, et kostja ei saa vastutada VÕS § 14 lg-tes 1 ja 2 nimetatud kohustuste

rikkumise eest, ega hinnanud seetõttu ka kostja võimalikku vastutust VÕS § 1043 jj alusel. Sel

põhjusel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kostja võimalikku vastutust otsuse II osas väljendatud seisukohtade

valguses uuesti hinnata. Seejuures tuleb käsitleda kostja võimalikku vastutust erinevatel õiguslikel

alustel, kui hageja mõnda neist ei välista. Hinnata tuleb ka kõiki kostja vastuväiteid nõudele.

20. Tuvastatud asjaolusid arvestades nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et hageja majanduslik

eesmärk ei olnud mitte niivõrd seadmete omandamine, vaid nende Hotronicule liisimisest tulu

teenimine. Kui Hotronic oleks liisingumakseid nõuetekohaselt tasunud, ei oleks hageja vaatamata

seadmete omandi saamata jäämisele kostja vastu tõenäoliselt nõudeid esitanud. Sellele viitab mh see,

et Hotronic täitis liisingulepingut ca 1,5 aasta vältel ja hageja hakkas vaatamata sellele, et ta

eelduslikult teadis seadmete omandi mittesaamisest, nõudeid esitama alles pärast seda, kui Hotronic

lõpetas maksete tasumise. Samuti ei ole hageja müügilepingut eksimuse ega pettuse alusel tühistanud.

Seadmete valduse või omandi üleandmine ei pruukinud seetõttu olla läbirääkimistel esmatähtis

teema. Küll aga võis hageja jaoks olla olulise tähtsusega seadmete nn tagatisfunktsioon, st võimalus

liisingulepingust tulenevate Hotronicu kohustuste rikkumise korral seadmed teisiti realiseerida.

Seetõttu saab eeldada, et hagejal oli oluline huvi selle vastu, et enne müügilepingu sõlmimist

teavitataks teda kõigist asjaoludest, mis võivad välistada seadmete omandi saamise (vt ka otsuse

p 15). Kolleegiumi arvates võis selline huvi olla esitatud asjaoludel kostjale vähemalt eelduslikult ka

äratuntav. Asja uuel läbivaatamisel jääb kostjale siiski võimalus neid eeldusi ümber lükata.

21. Nagu kolleegium märkis (vt otsuse p 18), on kostja võimalik vastutus VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 järgi

suunatud usalduskahju hüvitamisele. Iseenesest on usutav hageja põhiväide, et kui ta oleks teadnud,

et ta ei saa seadmete omanikuks, ei oleks ta neid ostnud ega Hotronicule liisinud, isegi kui ta lepingu

sõlmimisel ise seadmete omandiõiguse vastu piisavalt huvi ei tundnud. Sel juhul saab hageja kahju

hüvitamise nõue kostja vastu olla suunatud lepingust tingitud negatiivsete tagajärgede

kõrvaldamisele.

Hageja jaoks on negatiivseks tagajärjeks eelkõige Stafordile seadmete eest tasutud raha. Sellise kahju

hüvitamise nõue on iseenesest hõlmatud VÕS § 14 lg 1 ja 2, KarS § 209 ja VÕS § 1045 lg 1 p 7

kaitse-eesmärgiga. Hüvitisest tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi esmajoones maha arvata võimalik raha,

mille hageja saaks nõuda tagasi Stafordilt müügilepingu rikkumisest tulenevalt. Pooled ei ole

vaielnud, et hüvitisest saab maha arvata ka Hotronicu tasutud liisingumaksed. Kolleegium märgib, et

liisingumaksete mahaarvamine oleks põhjendamatu olukorras, kus Hotronicul oleks õigus nõuda

hagejalt tasutud liisingumaksete tagastamist, kuna hageja ei oleks suutnud talle tagada seadmete

kasutamist ega omandamise võimalust.

22. Hageja kahjuks ei saa olla Hotronicu tasumata jäänud liisingumaksed, kuna need ei ole

põhjuslikus seoses kostjale etteheidetava rikkumise ehk andmete avaldamata jätmisega, mille

tulemusena ei oleks hageja enda väitel liisingulepingut sõlminud.

Samas ei saa hageja olla kahjuhüvitise saamise tõttu paremas olukorras, kui ta oleks olnud siis, kui ta

saanuks Stafordilt seadmete omandi, kuid Hotronic oleks lõpetanud liisingumaksete tasumise. Selline

kahju hüvitamine ei oleks VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 kohustuste eesmärgiga kooskõlas. Nii tuleb arvestada

ka võimalikku tagatisväärtust, mis seadmetel oleks olnud ehk millises ulatuses oleks hageja saanud

oma nõuded rahuldada seadmete arvel, st arvestada tuleb ka nende väärtust, kuid üksnes võimaliku

hüvitise suurust piirava asjaoluna.

23. Kahjuhüvitise vähendamiseks võib olla alust ka VÕS § 139 lg 1 või 2 alusel. Tuvastatud

asjaoludest nähtub, et hageja ei pruukinud müügi- ega ka liisingulepingu sõlmimisel järgida käibes

vajalikku hoolsust, mida temalt kui professionaalselt liisinguandjalt võinuks oodata. Asja uuel

läbivaatamisel saab hinnata, mil määral mõjutasid hagejast endast lähtuvad asjaolud kahju tekkimist.

Tuvastatud asjaolude järgi ei olnud hageja ja Hotronicu sõlmitud leping majanduslikus mõttes

tavapärane liisinguleping, kus liisinguandja omandab kolmandalt isikult liisinguvõtja jaoks

liisingueseme ja annab selle seejärel liisinguvõtja kasutusse (VÕS § 361). Majanduslikult viitab

kostja käitumine Hotronicu ja Stafordi tegevuse korraldamisel soovile saada Hotronicule hagejalt kui

liisinguandjalt finantseeringut (krediiti), mille tagatisena kasutati seadmeid, mis tegelikult tagatise

nõuetele ei vastanud (kuna Staford ei saanud nende omandit üle anda). Esitatud asjaoludel ei ole

usutav, et hageja ei teadnud Hotronicu ja Stafordi vahelistest seostest ja tehingu majanduslikust

sisust. Tuvastatud asjaolude kohaselt teadis hageja vähemalt seda, et seadmed asuvad Viru Vanglas ja

mingeid täiendavaid dokumente talle Stafordi omandiõiguse kohta ei esitatud. Seega ei saanud hageja

eeldada, et seadmed on Stafordi omandis, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu. Hageja ei tundnud

liisingueseme õigusliku seisundi vastu huvi enne, kui liisingumaksete laekumine lakkas. Hageja oleks

pidanud Stafordilt seadmete omandi kohta täiendavaid andmeid küsima ning nende saamisel oleks ta

võinud jätta lepingud sõlmimata ja kahju oleks jäänud tekkimata.

24. Tuvastatud ei ole asjaolusid, millest võiks järeldada, et kostja kavandas sellist seadmete müümise

ja liisimise skeemi algusest peale eesmärgiga petta hagejalt raha tagatiseta välja. Kostja tahtlikku

pettuslikku käitumist Stafordi ja hageja vahel lepingu sõlmimisel hageja arvel kasu saamiseks või

tema kahjustamiseks ei ole tuvastatud. Seega on kohtud tuvastatud asjaoludel kolleegiumi arvates

õigesti leidnud, et kostja ei vastuta hageja ees KarS § 209 ega ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel.

Ainuüksi vara topeltmüük ei anna alust rääkida tehingu heade kommete vastasusest, sellega peab

kaasnema teise poole kahjustamise tahe. VÕS § 12 lg 1 järgi ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et

poolel puudus lepingu sõlmimise ajal lepingu esemeks oleva asja käsutamise õigus.

Eelnev ei välista teistsugust hinnangut, kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse teistsugused

asjaolud.

IV

25. Hageja esitas 19. detsembril 2012 apellatsioonimenetluses uued tõendid ja palus täiendavalt asja

materjalide juurde võtta kostja suhtes alustatud kriminaalmenetluses koostatud kohtueelse menetluse

kokkuvõtte, pangakonto väljavõtte ja kriminaalasjas kogutud tunnistajate ütlused. Ringkonnakohus

jättis hageja taotluse rahuldamata, põhjendades tõendite vastu võtmata jätmist sellega, et samu

tõendeid oli võimalik koguda ka maakohtu menetluses (III kd, tl 105).

26. Samad tõendid esitas hageja ka koos kassatsioonkaebusega. Kassatsioonikohtuna ei ole

Riigikohtul võimalik ei täiendavaid tõendeid vastu võtta ega neid hinnata. TsMS § 688 lg 5 esimese

lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse

ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks.

Ringkonnakohtul tuleb aga asja uuel läbivaatamisel uuesti kaaluda hageja täiendavate tõendite

vastuvõtmist, st Riigikohtu poolt toimikusse võetud tõendite sinna jätmist.

27. Üldjuhul lahendab ringkonnakohus asja maakohtus kogutud tõendite alusel. TsMS § 652 lg 4 järgi

peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu

nõudmisel põhistama ning kui ta seda ei tee, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui

tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.

Kostja täiendavate tõendite asja juurde võtmisega ei nõustunud.

28. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et pangakonto väljavõte on dokumentaalne tõend, mille

hageja oleks saanud esitada ka maakohtu menetluses. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtuga

selles, et kriminaalasja kohtueelse menetluse kokkuvõte ei pruugi omada käesolevas asjas sisulist

tõenduslikku tähendust. Küll aga ei saa nõustuda sellega, et kriminaalasjas pärast maakohtu menetlust

kogutud tunnistajate ütluste vastu võtmata jätmist saab põhjendada sellega, et samad isikud oleks

saanud üle kuulata ka tsiviilasjas. Tunnistaja ütlus ja dokumentaalne tõend on erinevat liiki tõendid

ning seadusest ei tulene, et vaidlusaluseid asjaolusid oleks võimalik tõendada üksnes tunnistaja

ütlustega ja dokumentaalse tõendi esitamine on välistatud. Samuti ei ole TsMS § 232 lg 2 järgi ühelgi

tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.

Eeltoodu ei tähenda seda, et tsiviilasjas tuleks alati võtta asja materjalide juurde kõik asjaga

puutumuses olevad hiljem kogutud kriminaalasja tõendid. Samuti ei välista eeltoodu täiendavate

tõendite vastu võtmata jätmist nende asjakohatuse tõttu. Ringkonnakohtul tuleb tõendite asjakohasust

asja uuel läbivaatamisel hinnata.

V

29. Tasutud kassatsioonikautsjon tuleb kaebuse rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada. Kautsjoni tagastamiseks tuleb hagejal TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause järgi

märkida, kuhu kautsjon tagastada.

30. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve