3-2-1-60-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-60-13

Määruse kuupäev

Tartu, 5. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Marko Lehtoru pankrotiavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-24811

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Marko Lehtorg (pankrotis)

Puudutatud isik Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

6. mai 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2013. a määrus ja Pärnu Maakohtu

7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24811 osas, milles algatati Marko Lehtoru

kohustustest vabastamise menetlus, jäeti usaldusisiku kohustused võlgniku kanda ja määrati

kohustustest vabastamise menetluses kindlaks Marko Lehtoru kohustused. Tühistada

ringkonnakohtu määrus ka menetluskulude jaotuse osas.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

3. Jätta ülejäänud osas Tallinna Ringkonnakohtu 16. jaanuari 2013. a määrus ja Pärnu

Maakohtu 7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24811 muutmata.

4. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marko Lehtorg (võlgnik) esitas 27. mail 2011 Pärnu Maakohtule avalduse enda pankroti

väljakuulutamiseks ning koos sellega avalduse kohustustest vabastamiseks.

Maakohus avaldas Ametlikes Teadaannetes teate, milles on märgitud võlgniku avaldus kohustustest

vabastamise menetluse alustamiseks ja antud võlausaldajatele võimalus esitada sellele vastuväide.

Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) (võlausaldaja) esitas kohustustest vabastamise avaldusele

vastuväite, paludes jätta taotletud menetlus algatamata, sest võlgnik on süüdi mõistetud maksualases

kuriteos. Pankrotiseaduse (PankrS) § 171 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus sellisel juhul jätta kohustustest

vabastamise menetluse algatamata.

Maakohus kuulutas 22. juuli 2011. a määrusega PankrS § 31 lg 1 alusel välja võlgniku pankroti, sest

võlgniku maksejõuetus on tõendatud.

2. Maakohus lõpetas 7. novembri 2012. a määrusega PankrS § 158 lg 4 alusel võlgniku

pankrotimenetluse raugemise tõttu. Samas algatas maakohus võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse ja jättis usaldusisiku kohustused võlgniku kanda. Maakohus määras kindlaks võlgniku

kohustused ja märkis, et viie aasta möödumisel määruse jõustumisest otsustab kohus võlgniku

taotluse alusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest vabastamise.

Maakohtu määruse põhjendustel ei ole alust kahelda, et võlgnikul ei ole vara nõuete rahuldamiseks ja

pankrotimenetluse kulude katteks. Pankrotivara ei ole võimalik moodustada vara tagasivõitmise ega

tagasinõudmise teel. Ka ei ole alust jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata.

Võlgnik mõisteti süüdi 2. mai 2005. a Tallinna Linnkohtu otsusega kriminaalkoodeksi § 1481 lg 2

järgi ja karistati vangistusega, mille kandmisest ta vabastati karistusseadustiku § 73 lg 1 alusel

tingimisi kolmeaastase katseajaga. Viimane algas kohtuotsuse kuulutamise päevast ja lõppes 2. mail

2008. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 24 lg 1 p 6 kohaselt kustutatakse andmed karistusregistrist,

kui katseaja lõpust on möödunud kolm aastat, ja sama seaduse § 5 lg 1 järgi loetakse isik kuriteo eest

karistatuks kuni andmete registrist kustutamiseni. Seega ei ole võlgnik enam kriminaalkorras

karistatud isik ja PankrS § 171 lg 2 p 1 ei ole enam aluseks keelduda kohustustest vabastamise

menetluse algatamisest.

3. Võlausaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada määruse osas,

milles algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. jaanuari 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjendustel kasutas maakohus PankrS § 171 lg 2 p-s 1 sätestatud

kaalutlusõigust ja kohaldas viidatud õigusnormi õigesti. Kohus juhindub võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamisel PankrS § 171 lg-st 1. PankrS § 173 sätestab kohustused, mida

võlgnikul tuleb võlgadest vabastamise menetluse ajal täita. PankrS § 175 lg 1 näeb ette, et pärast viie

aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku

taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta

määruse. See on piisavalt pikk tähtaeg, mille jooksul peab võlgnik oma käitumisega tõendama, et

võlgadest vabastamine on tema puhul põhjendatud ja võimalik. See, et võlgnikku on varem

maksualases kuriteos karistatud, ei saa olla takistuseks võlgadest vabastamise menetluse

algatamisele, kui karistus on kustunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Määruskaebuses palub võlausaldaja tühistada nii ringkonna- kui ka maakohtu määruse osas,

millega algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus.

Kohtud kohaldasid valesti võlgadest vabastamise menetlust sätestavaid õigusnorme ja jätsid

arvestamata, et võlgniku kuriteoga tekitatud kahju on siiani riigile hüvitamata. Kohtutel tuli

kohaldada PankrS § 171 lg 2 p 1 koosmõjus PankrS § 176 lg-ga 2. Võlgniku pankrotimenetluses

tunnustatud nõuetest moodustab 99,58% maksuhalduri nõue. Seega tuleneb kohtute seisukohast, et

juhul, kui võlgnik täidab menetluse kestel kohtumääruses märgitud võlgniku kohustused, vabaneb ta

kohustusest vaatamata sellele, et tegemist on õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise

nõudega. Samuti ei ole heade kommetega kooskõlas olukord, kus maksualase kuriteo eest karistatud

võlgnik vabaneb sarnaselt heauskse võlgnikuga viie aasta möödumisel oma kohustustest

PankrS § 175 lg 1 järgi.

6. Vastuses võlausaldaja määruskaebusele vaidleb võlgnik kaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 1 ning § 695 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada

osas, milles algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus, jäeti usaldusisiku kohustused

võlgniku kanda ja määrati kohustustest vabastamise menetluses kindlaks võlgniku kohustused. Asi

tuleb saata selles osas TsMS § 701 lg 3 kohaselt maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas

jäävad alama astme kohtute määrused muutmata.

8. Maakohus lõpetas PankrS § 158 lg 4 järgi võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu, märkides

määruse resolutsiooni sellekohased otsustused. Sama määrusega algatas maakohus PankrS § 171 lg 1

järgi võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, jättes usaldusisiku kohustused võlgniku kanda ja

määrates algatatud menetluses kindlaks võlgniku kohustused. Ringkonnakohus jättis maakohtu

määruse muutmata. Ringkonnakohtu määrus on jõustunud TsMS § 456 lg 4 ja § 463 lg 2 järgi osas,

milles võlgniku pankrotimenetlus lõpetati. Kassatsiooniastmes vaieldakse võlgniku kohustustest

vabastamise avalduse lahendamise üle. TsMS § 688 lg 1 ja § 695 järgi kontrollib Riigikohus

ringkonnakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud.

9. PankrS § 171 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamata, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase

kuriteo või karistusseadustiku §-des 380–3811 nimetatud kuriteo toimepanemises. Tuvastatud

asjaoludel on võlgnik süüdi mõistetud maksualases kuriteos. Kohtud asusid seisukohale, et kuigi

võlgnik on süüdi mõistetud kuriteos, ei takista see kohustustest vabastamise menetluse algatamist,

sest andmed võlgniku karistatuse kohta on karistusregistrist kustutatud. Eeltoodust tuleneb, et kohtute

seisukoha järgi viidatud asjaoludel kõnealune säte ei kohaldu.

10. Kolleegium leiab, et kohtud hindasid võlgniku kohustustest vabastamise avalduse lahendamisel

valesti PankrS § 171 lg 2 p 1 kohaldamise eeldusi.

Riigikohus on selgitanud, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise

võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemusena võimaldama

võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja

sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul

alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt Riigikohtu

14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Juhud, mil võlgniku raske süüline

käitumine annab kohtule aluse kaaluda, kas võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatada või

mitte, on loetletud PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5.

Kolleegiumi arvates kohaldub PankrS § 171 lg 2 p 1 juhul, kui võlgnik on süüdi mõistetud

maksualases kuriteos. Viidatud sätte kohaldamine ei sõltu isiku karistatusest, nagu kohtud ekslikult

leidsid karistusregistri seaduse sätetele tuginedes. KarRS § 1 järgi on karistusregister andmekogu,

kuhu kantakse andmed karistatud isiku ja tema karistuse kohta, ning sama seaduse § 3 järgi on selle

registri pidamise eesmärgiks eelkõige usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta.

Karistusregistrisse kantud karistusandmete kustutamise ja arhiivi ülekandmise tähtajad sätestab

KarRS § 24. KarRS § 5 lg 1 järgi on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku

karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni (v.a KarRS § 5

lg-s 2 toodud erandid). Seega lähtutakse kõnealusesse registrisse kantud kehtivatest karistusandmetest

ning erandina ka selles seaduses loetletud juhtudel registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetest

vaid isiku karistatuse, samuti kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel. Isiku karistatus ei ole aga

PanksS § 171 lg 2 p 1 järgi selle sätte kohaldamise eelduseks. Viidatud sätte järgi on süüdi mõistetud

isikuks nii isik, kelle kohta on registris kanne tema karistatuse kohta, kui ka isik, kelle kohta on

sellekohased andmed registrist kustutatud ja üle kantud arhiivi.

11. Kuivõrd asjas on tuvastatud PankrS § 171 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused (vt otsuse p 10), tuleb

maakohtul asja uuel läbivaatamisel kaaluda, kas esiletoodud asjaoludel tuleb võlgniku taotlus

algatada kohustustest vabastamise menetlus rahuldada või rahuldamata jätta. Võlausaldaja on

väitnud, et kohtul tuli võlgniku avalduse lahendamisel arvestada sellega, et võlgniku kuriteoga

tekitatud kahju on siiani riigile hüvitamata. Samuti sellega, et võlgnik taotleb kohustustest

vabastamist olukorras, kus pankrotimenetluses on tunnustatud peamiselt nõuet, mis võlausaldaja

hinnangul on käsitatav õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise nõudena.

12. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173

lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

13. Võlausaldaja on TsMS § 145 järgi kautsjoni tasumisest vabastatud.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks