3-2-1-63-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-63-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

AKTSIASELTSI TOILA V.V. hagi Osaühingu

VR-Arendus vastu 35 609 euro 44 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-68637

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu VR-Arendus kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

35 609 eurot 44 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AKTSIASELTS TOILA V.V. (registrikood 10579389),

esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee

Kostja Osaühing VR-Arendus (registrikood 10108327),

esindaja vandeadvokaat Anne Tammer

Asja läbivaatamise kuupäev

6. mai 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-68637 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Osaühingu VR-Arendus kassatsioonkaebuselt 26. veebruaril 2013 tasutud

kautsjon 356 (kolmsada viiskümmend kuus) eurot 9 senti Peeter Loomägi kontole

nr 10002022924000 (AS SEB Pank).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AKTSIASELTS TOILA V.V. (hageja) esitas 20. oktoobril 2008 Viru Maakohtule hagi

Osaühingu VR-Arendus (kostja) vastu 109 331 krooni 65 sendi saamiseks. Hageja suurendas

menetluse käigus nõuet 447 835 krooni 6 sendi võrra. Kokku nõudis hageja kostjalt 557 166 krooni

71 senti (35 609 eurot 44 senti).

Hagiavalduse kohaselt rentis hageja Toila vallalt viimasele kuuluvaid reoveepuhasteid. Hageja ja

Toila Vallavalitsuse vahel sõlmitud rendilepingu p 4.1.1 kohaselt kohustus hageja osutama reovee

puhastamise teenust Toila alevikus olevatele klientidele. Toila vald oli omandanud 18. oktoobril 2004

reovee puhastamise seadmed Viru Kalatööstuse OÜ-lt. Viru Kalatööstuse OÜ osutas heitvee

puhastamise teenust hagejaga samadel alustel ja samadele klientidele. Peamine Viru Kalatööstuse OÜ

klient oli kostja, kellele kuulusid Toila alevikus olevad vee- ja kanalisatsioonitorustikud.

Kostja tasus Viru Kalatööstuse OÜ-le reovee puhastamise eest, kuid ühel hetkel maksed katkesid.

Viru Kalatööstuse OÜ pöördus oma õiguste kaitseks kohtu poole ja tsiviilasjas nr 2-05-15065

tuvastas Viru Maakohus, et kostja ja Viru Kalatööstuse OÜ olid lepingulistes suhetes, mille kohaselt

saatis kostja elanikelt kogutud reovee Viru Kalatööstuse OÜ puhastusseadmetesse. Maakohus

tuvastas kostja kohustuse maksta Viru Kalatööstuse OÜ-le reovee puhastamise eest.

Alates puhastusseadmete omandamisest saatis hageja kostjale iga kuu arveid puhastatud reovee eest.

Kostja tagastas kõik hageja saadetud arved ja väitis, et poolte vahel puudus heitvee puhastamise

leping. Kostja seaduslik esindaja ei pidanud võimalikuks tellida reovee puhastamise teenust hagejalt

ja teatas hagejale, et kostja teenindas kliente vaid reovee kogumise ja suunamisega kuni

puhastusseadmeteni.

Kostja nimetatud seisukohtadega oli vastuolus kostja 29. aprilli 2003 kiri oma klientidele, milles

kostja teavitas, et Toila Vallavalitsuse 28. aprilli 2008 määruse nr 2 (määrus) kohaselt hakkas alates

1. augustist 2003 reovee ühe kuupmeetri puhastamise hind olema 8 krooni. Alates 1. augustist 2003

võttis kostja oma klientidelt iga kuupmeetri reovee puhastamise eest 8 krooni, kuigi kostja neile ise

reovee puhastamise teenust ei osutanud – seda kinnitab kostja esindaja 6. märtsi 2006. a kiri hageja

esindajale.

Kui asuda seisukohale, et pooltel ei olnud lepingulist suhet, siis tuleks hagi rahuldada käsundita

asjaajamise sätete alusel. Kostjal oli võimalik osta reovee puhastamise teenust ainult hagejalt, sest

kostjale kuuluv torustik suubub hageja reoveepuhastitesse. Kuigi kostja ise taotles Toila vallalt reovee

puhastamise tasu kindlaksmääramist, ei tasunud kostja hagejale alates 2004. aastast reovee

puhastamise eest ja tugines sellele, et poolte vahel puudus leping. Samas keeldus kostja lepingu

sõlmimisest. Hageja leiab, et reovee puhastamise eest klientidelt tasu võttes tegutses kostja hageja

kasuks. Kostja pidi oma klientidelt kogutud reovee puhastamise tasu hagejale edastama.

Poolte vahel toimus samadel asjaoludel kohtuvaidlus (tsiviilasi nr 2-06-23094), kus hageja nõudis

kostjalt enne 2006. aasta augustit puhastatud reovee arvete tasumist. Tartu Ringkonnakohus leidis, et

hagi tuli rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel. Ringkonnakohus leidis selles kohtuasjas

tehtud otsuse p-s 7 järgmist: "Kuna poolte vahel puudus leping reovee puhastamisteenuse

osutamiseks (kostja ei ole andnud hagejale õigust ega kohustanud teda reovee puhastamise teenust

osutama) ning hageja tegutsemise eesmärgiks oli abistada kostjat. Hageja selline tegevus (reovee

puhastamine ehk käsundita asjaajamine) vastas kostja huvile ja tahtele ning reovee puhastamine oli

oluline avalikes huvides." Hageja leidis, et hagi tuli igal juhul rahuldada viidatud ringkonnakohtu

otsuses toodud õiguslikul alusel.

2. Kostja vaidles hagile vastu, paludes selle jätta rahuldamata. Vastuväidete kohaselt omab kostja

Toila vallas vee- ja kanalisatsioonitorustikke, mille kaudu ta osutab valla elanikele vee- ja heitvee

ärajuhtimise teenust. Kostja ei ole kunagi osutanud oma klientidele heitvee puhastamise teenust ja

vastavad seadmed ei ole kostjale kunagi kuulunud. Tulenevalt Toila Vallavalitsuse ja hageja vahel

sõlmitud rendilepingust kohustus hageja osutama reovee puhastamise teenust Toila aleviku

klientidele. Aastaid saatis hageja mingil põhjusel reovee puhastamisega seotud arveid kostjale, kes

nende tasumisest keeldus. Kui kostjal oli olnud lepinguline suhe puhastusseadmete eelmise omaniku

Viru Kalatööstuse OÜ-ga, siis ei läinud see suhe puhastusseadmete müümisel Toila vallale üle.

Puhastusseadmete võõrandamist ei saa käsitada ettevõtte võõrandamisena, kuivõrd see ei olnud

kasutuses iseseisva majandusüksusena. Seega puudus kostja ja hageja vahel lepinguline suhe.

Tsiviilasjas nr 2-05-15065 tehtud otsuses leidis Viru Maakohus, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

seaduse (ÜVVKS) § 14 lg-st 2 tulenevalt kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu ainult

veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna. Maakohus leidis, et Viru Kalatööstuse OÜ oli

kasumi teenimiseks loodud äriühing, millel oli vaba valik teenuste osutamisel ja osutatavate teenuste

eest tasu saamisel, ning kohalik omavalitsus ei saanud tema majandustegevust reguleerida. Seega ei

saanud kohalik omavalitsus Viru Kalatööstuse OÜ-le ka heitvee puhastamise hindu kehtestada. Oma

nõude suuruse põhistamisel tugines hageja aga määrusele, millega oli määratud tasu tarbitud vee,

reovee ärajuhtimise ja ka reovee puhastamise eest. Kostjale jäi arusaamatuks, kuidas oli võimalik

tema majandustegevust reguleerida olukorras, kus kostja heitvee puhastamise teenust ei osutanud.

Kuivõrd Toila Vallavalitsuse ja hageja vahel sõlmitud rendilepingu kohaselt pidi hageja reovee

puhastamise teenust osutama ja Toila Vallavalitsus oli hageja ainuosanik, siis oli heitvee puhastamise

hinna määramisel tegemist sisuliselt siseaktiga, mis sidus valda ja valla ainuosalusega

munitsipaalettevõtet. Seetõttu ei oma tähendust, et kostja oleks justkui taotlenud Toila Vallavalitsuselt

muu hulgas ka reovee puhastamise hinna määramist. Kostja esitas omal ajal veevarustuse ja heitvee

ärajuhtimise teenuse hinna kindlaksmääramiseks põhjendatud taotluse, milles näidati heitvee

ärajuhtimisega seotud kulutusi. Heitvee puhastamise teenuse hinna määras kohalik omavalitsus

kostjast sõltumatult, sest kostja pole heitvee puhastamise teenust kunagi osutanud ja ei taotlenud

heitvee puhastamise teenuse hinna kindlaksmääramist. Kostja arvutuste kohaselt oleks ainuüksi

heitvee ärajuhtimise hind pidanud olema 10,60 kr/m³ kohta. Toila vald määras meelevaldselt 8 kr/m³

heitvee puhastusteenuse tasuks ning kõigest 2,60 kr/m³ heitvee ärajuhtimise hinnaks. Seeläbi

kuritarvitas vald oma positsiooni ja andis ebaproportsionaalse eelise hagejale kui oma

munitsipaalettevõttele.

Kostja lähtus Viru Maakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-05-15065 ja asus seisukohale, et ka tema oli

vaba teenuse hinna kehtestamisel ja ei lähtunud määrusest. Nii küsis kostja klientidelt 10 kr/m³ ainult

kanalisatsiooniteenuse, mitte aga heitvee puhastamise eest. Kostja ei olnud valla vee-ettevõte,

mistõttu kujunes kostja ja tarbijate vaheline õigussuhe turutingimustes, sõltumata valla veevarustuse

hindadest.

Kostja ei nõustunud, et hagi oleks saanud rahuldada käsundita asjaajamise sätete alusel, eriti kui

hageja oli seisukohal, et kostja oli asjaajaja. Kostja vaidles algusest peale tasunõudele vastu. Kuivõrd

ei olnud tuvastatud, et kostja nõudis klientidelt raha kavatsusega see hagejale edasi anda, polnud

võimalik rääkida kostjast kui käsundita asjaajajast. Hageja ei kiitnud kordagi heaks, et kostja oleks

tema eest ja tema nimel klientidelt raha võtnud ning see ei olnud kuidagi hageja huvides ega vastanud

hageja eeldatavale tahtele. Selline väidetav asjaajamine ei olnud ka avalikes huvides. Ka hageja

lugemine käsundita asjaajajaks on välistatud. Vee puhastamist ei saanud näha kostja varaliste huvide

kaitsmiseks tegutsemisena või kohustuse täitmisena, kuivõrd kostjal ei olnud kohustust

veepuhastamise teenust osutada. Hageja tegutses vallaelanike huvides ja oli vallas ainus isik, kes

tegeles valla vee puhastamise ja vee vastuvõtmisega. Kuivõrd kostja keeldus hagejalt

veepuhastusteenuse ostmisest, siis pidi vald klientidelt kanalisatsiooniteenuse ja heitvee puhastamise

teenuse eest raha koguma ja hagi oleks tulnud esitada hoopis klientide, mitte kostja vastu.

Isegi kui saaks väita, et poolte vahel oli leping või üks pooltest oli käsitatav käsundita asjaajajana,

polnud väidetava tegevuse eest tasustamisel võimalik aluseks võtta määrust. Väidetava teenuse eest

tasu küsimiseks pidi hageja esmalt tõendama, milliseid kulutusi ta kostja torustikku läbiva heitvee

puhastamiseks tegi. Kostjale oli teada ainult Toila valla ja hageja vahelisest rendilepingust tulenev

renditasu 120 krooni aastas. Ühtegi muud kulutust hageja kohtule ei esitanud.

Kostja ei tunnistanud ka hageja arvetel märgitud heitvee koguseid. Ajavahemikul august 2005 kuni

september 2007 oli vee kogus, mida puhastati, ca 600 m³. Alates oktoobrist 2007 suurenes

puhastatava vee kogus viis korda ehk 3349 m³-ni. Hageja nõue 2007. a oktoobris, novembris,

detsembris ja 2008. a jaanuaris esitatud arvete eest oli alusetu, kuivõrd arved heitvee puhastamise

eest olid eelneva kahekümne kuu lõikes olnud 5000–6000 krooni. Ka edasistel kuudel oli hageja

arvetel märgitud heitvee kogus kordades suurem kui varasematel aastatel. Heitvee koguse suhtelist

konstantsust ühe valla raames tõendasid kostja poolt Ida-Virumaa keskkonnateenistusele saadetud

kvartaliaruanded, millest nähtub, et heitvee kogus jäi keskmiselt 600 m³ juurde ja kvartalikoguseks

oli keskmiselt 1800 m³.

Kostjale jäi selgusetuks hageja esitatud viivisearvestus ja see, kust tulenes arvetele märgitud

viiviseprotsent 0,15, mida hageja rakendas kostjale esitatavatele arvetele alates jaanuarist 2007.

Kostja hageja viivisearvestust ei tunnistanud.

3. Viru Maakohus rahuldas 3. veebruari 2012. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 35 609 eurot 44 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt tegutses kostja vaidlusalusel ajavahemikul Toila vallas vee-ettevõtjana

ÜVVKS § 7 lg 1 tähenduses. Kostja vee-ettevõtjana oli ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse

tähenduses eraõiguslik juriidiline isik, kes varustas kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu

veega ja korraldas kliendi kinnistu kanalisatsioonist reo-, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase-

ja pinnavee ärajuhtimist ja puhastamist.

Tulenevalt ÜVVKS § 72 lg 1 p-st 1 ja p-st 2 pidi kostja vee-ettevõtjana lisaks konkurentsiseaduse

§ 18 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuete täitmisele pidama oma raamatupidamises kulude kohta eraldi

arvestust tegevuste kaupa, mh ka arvestust veevarustuse ja reovee ärajuhtimise ja puhastamise kohta.

ÜVVKS § 14 lg 1 p 1 ja p 2 alusel võis kostja veevarustuse ning reo-, sademe- ja drenaaživee ning

muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimise ja puhastamise teenuse eest võtta tasusid, sh: 1) tasu võetud

vee eest ja 2) tasu reovee ärajuhtimise ja puhastamise eest.

Maakohus luges kostja kirjadega (vt kohtutoimiku I kd, tl 133–134) tõendatuks, et kostja rakendas

Toila valla elanikele tariifi 17 krooni ühe kuupmeetri eest abonendile, kellel olid olemas

joogiveevarustuse ja reovee ärajuhtimise süsteemid, alates 1. septembrist 2005. Hind koosnes:

a) veevarustuse tasu (puhas vesi) 6,40 kr/m3 + 18% km ja b) tasu reovee ärajuhtimise eest

10,60 kr/m3 + 18% km. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sätetega oli kostjale kui vee-

ettevõtjale pandud nii reovee ärajuhtimise kui ka reovee puhastamise kohustus, mille eest kostja

klientidelt ka raha kogus.

Maakohus leidis võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg 1 alusel, et kostja kiitis reovee puhastamise

hageja poolt vaikivalt heaks, kui juhtis oma torustikest reovett otse hageja puhastusseadmetesse.

Samuti vastas hageja tegevus käsundita asjaajamisel (reovee puhastamisel) kostja huvile ja

eeldatavale tahtele, kuivõrd ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse sätetega oli reovee puhastamise

kohustus pandud kostjale. Hageja täitis ilma käsundita kostja eest reovee puhastamise kohustuse.

Kostja kohustust reovett puhastada tõendas asjaolu, et kostja esitas Ida-Virumaa

Keskkonnateenistusele aruandeid, mis sisaldasid ka andmeid kostja puhastatud reovee kohta.

VÕS § 1023 lg 2 alusel võis oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja (hageja)

nõuda soodustatult (kostjalt) reovee puhastamise eest mõistlikku tasu. Hageja nõudis kostjalt arvete

esitamisega mõistlikku tasu, kuid kostja keeldus hagejale käsundita asjaajamise eest mõistlikku tasu

maksmast. Kostja vastuväited puhastatud reovee koguse ja osutatud teenuse maksumuse osas tuli

jätta arvestamata, kuna hageja esitatud arved ja võlasumma arvestus olid õiged. Maakohus luges

tõendatuks, et võlasumma suuruse vaidlustamise korral oleks kostja pidanud maakohtule esitama

omapoolse võlasumma arvestuse (mida kostja õigeks pidas) ja tõendid, mis lükkaksid ümber hageja

esitatud arvetes nimetatud teenuse osutamise arvetel näidatud koguses. Kostja neid tõendeid

maakohtule ei esitanud, mistõttu luges maakohus tõendatuks, et hageja esitatud arvestus ja tõendid

olid õiged. Samuti ei esitanud kostja kohtule dokumentide võltsituks tunnistamise avaldust, kuigi oli

varem korduvalt viidanud, et hageja esitatud tõendid olid fiktiivsed.

4. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada

täies ulatuses. Kostja leidis, et poolte vahel puudus lepinguline suhe. Kumbki pool ei ole teise kasuks

käsundita asja ajanud. Kostja ei vastuta hageja ega Toila Vallavalitsuse ees reovee puhastamise

kulude eest, kuna aastatel 2005–2008 ei olnud kostja määratud valla vee-ettevõtjaks, ta ei tegelenud

reovee puhastamise teenuse osutamisega, kostja ei ole kasseerinud raha reovee puhastamise eest,

kostjal ei olnud reovee puhastamise kohustust. Hageja on arvetele kirjutanud näidud meelevaldselt.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes see jätta läbi vaatamata või rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 21. detsembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata,

maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on nähtuvalt asja materjalidest hageja lisanud kostjale

esitatud arvetele alates jaanuarist 2007 kuni juunini 2008 viivise (vt kohtutoimiku I kd, tl 192–221).

Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud viivise määra ega suurust ning seetõttu ringkonnakohus

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 651 lg 1 alusel ei kontrolli seda, kas maakohus on õigesti

rahuldanud hagi viivise väljamõistmise osas.

Viidates VÕS § 1018 lg-tele 1 ja 2, leidis ringkonnakohus, et maakohus on õigesti asunud

seisukohale, et praegusel juhul on täidetud käsundita asjaajamise eeldused, kuna poolte vahel puudus

leping reovee puhastamise teenuse osutamiseks (kostja ei ole andnud hagejale õigust ega kohustanud

teda reovee puhastamise teenust osutama) ning hageja tegutsemise eesmärgiks oli abistada kostjat.

Hageja selline tegevus (reovee puhastamine ehk käsundita asjaajamine) vastas kostja huvile ja tahtele

ning reovee puhastamine oli oluline avalikes huvides. Praegusel juhul tuleb soodustatu tahet

asjaajamiseks eeldada, kuna soodustatu tahet tuleb hinnata, lähtudes objektiivsetest kriteeriumidest

(mitte soodustatu subjektiivsest nägemusest). Asjaajamise heakskiitmine soodustatu poolt oleks

vajalik juhul, kui asjaajamine ei vastaks soodustatu huvile või tema eeldatavale tahtele või kui

asjaajamine ei oleks oluline avalikes huvides. Seetõttu ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et kuna

kostja ei ole asjaajamist heaks kiitnud, siis ei ole täidetud käsundita asjaajamise eeldused. Samuti oli

reovee puhastamine oluline avalikes huvides, sest kostja oma tegevusega (s.o heitvee juhtimisega

kanalisatsioonitorustiku kaudu) reostaks keskkonda juhul, kui hageja ei puhastaks kostja

kanalisatsioonitorustiku kaudu puhastusseadmetesse juhitavat heitvett.

Alusetu on kostja väide, et ta on nn transiitfirma, kelle torustikku reovesi läbib, ning tal ei teki

seetõttu mingeid õigusi ega kohustusi. Asja materjalidest nähtub, et Toila Vallavalitsus kehtestas

28. aprilli 2003. a määrusega nr 2 (vt kohtutoimiku I kd, tl 181) kostja taotluse alusel veevarustuse ja

heitvee teenuste hinnad Toila valla elanikele ning tasu suuruseks reovee puhastamise eest kehtestati

8 kr/m3, millele lisandub käibemaks. 29. aprilli 2003. a kirjaga teatas kostja oma klientidele

(vt kohtutoimiku I kd, tl 185) määrusest ning alates 1. augustist 2003 kehtestatud uutest hindadest.

Teatest nähtuvalt on uus vee- ja kanalisatsiooniteenuse komplekshind kokku 20,05 kr/m3 (sh reovee

puhastamine 8 kr/m3 + käibemaks). Asjaolu, et kostja on 29. juulil 2005 teatanud oma klientidele, et

tasu reovee ärajuhtimise eest on 10,60 kr/m3 + käibemaks, ning on jätnud märkimata, et see sisaldab

reovee puhastamise tasu 8 kr/m3 + käibemaks (vt kohtutoimiku I kd, tl 134), ei tõenda seda, et tema

märgitud reovee ärajuhtimise tasus ei sisaldunud ka reovee puhastamise tasu määras, mis oli

kehtestatud 2003 määrusega. Samuti ei tõenda nimetatud asjaolu see, et kostja on märkinud

klientidele esitatud arvetele teenusena „kanalisatsioon" ja ei ole märkinud reovee puhastust. Kostja ei

ole esitanud tõendit selle kohta, et tal oli õigus nõuda oma klientidelt tasu ainuüksi reovee

ärajuhtimise eest 10,60 kr/m3 + käibemaks. Seega on kostja võtnud klientidelt raha reovee

puhastamise eest ilma sellist teenust osutamata. Alusetu on kostja väide, et hageja peaks talle

maksma reovee transiidi eest. Kostja on ju ise oma klientidelt võtnud juba tasu reovee ärajuhtimise

eest ning on arusaamatu, miks peaks hageja tasuma teist korda kostjale heitvee ärajuhtimise eest.

VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel

tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja

asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles

käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks.

Apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt puudub alus rahuldada hageja nõue täies ulatuses, sest Toila

Vallavalitsuse kehtestatud reovee puhastamise tasu ei tõenda hageja kantud reovee puhastamise

kulusid, vaid käsundita asjaajamise sätete alusel tuleks nõude esitamisel välja selgitada faktilised

kulutused, mida hageja kandis reovee puhastamise tõttu. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud kostja

seisukohaga. Reovee puhastamise tasu suurus 8 kr/m3 on kehtestatud kostja taotluse alusel määrusega

ning eelduslikult vastas sellises määras tasu kehtestamine taotleja (kostja) huvidele. Seetõttu ei ole

põhjendatud kostja väide, et hageja on jätnud tõendamata asjaajamisel tehtud kulutuste suuruse.

Kostja väitel on hageja märkinud esitatud arvetele näidud meelevaldselt. Hageja on kostja väitele

vastu vaielnud ning selgitanud, et on arvetel märgitu aluseks võtnud Ida-Virumaa

Keskkonnateenistuse andmed, mille kohaselt on kostja põhjaveevõtu mahuks puurkaevust nr 2476

aasta keskmine kokku 16 952 m3, ühes kuus 1413 m3; aasta keskmine põhjaveevõtu maht on olnud

aluseks puhastatava reovee mahu arvutamisel. Kostja vastuväidet hageja puhastatud reovee mahule ei

tõenda kostja esitatud Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse õiendid, sest nimetatud õiendid kajastavad

puurkaevust nr 3211 väljapumbatud vee kogust. Eeltoodust lähtudes ei ole alust kahelda arvetel

kajastatud puhastatud reovee kogustes.

Iseenesest õige on kostja väide, et Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse väljastatud vee erikasutusloast

ei tulene kostjale heitvee puhastamise kohustust, kuid vee erikasutusloa p 10.4 kohaselt oli nõutavaks

reovee puhastusviisiks selle pidev suunamine Toila aleviku puhastusseadmetesse ning kostja ei

saanud eeldada, et kolmas isik talle kuuluvate (renditud) puhastusseadmetega puhastab tasuta kogu

reovee, mille kostja juhtis puhastusseadmetesse.

Asjakohane ei ole kostja taotlus vabastada notariaalsele arvele deponeeritud summad. Notari

ametikontole ei ole summasid deponeerinud kohus ning kohtul ei ole alust tühistada kolmepoolne

kokkulepe ja vabastada deponeeritud summad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ning saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kohtute otsused on põhjendamata (rikutud on TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8). Hageja ei ole

tõendanud heitvee koguseid ja kulutusi, mida ta on heitvee puhastamiseks kandnud. Puhastatud

reovee hulka ei ole mõõturitega mõõdetud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb reovee

koguse kindlakstegemisel lähtuda puurkaevust nr 3211 väljapumbatud põhjavee kogusest ning miks

kostja esitatud õiendid Ida-Virumaa Keskkonnateenistusele (vt kohtutoimiku I kd, tl 143–151) reovee

kohta ei tõenda hageja veepuhastusseadmetesse läinud reovee kogust. Kohtuotsusest ei selgu,

kummast kaevust (nr 2476 või 3211) pumbatud põhjavesi üldse hageja veepuhastusseadmetesse

jõuab, millisel määral ning miks tuleb eelistada ühe kaevu andmeid teisele.

Kohtuotsusest ei selgu, kui palju 35 609 eurost 44 sendist moodustab tasu reovee puhastamise eest

ning kui suur on viivis. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud

viivise määra ega suurust. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus tervikuna ning

kostja on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses. Pooled ei ole lepingut sõlminud.

Järelikult ei ole ka poolte kokkulepet viivise maksmiseks rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral. Hageja koostatud arvetel on märgitud viivisemäär 0,15%. Kohtud ei ole põhjendanud, kas ja

millisel õiguslikul alusel ning määral on hageja õigustatud viivist nõudma, kui pooled ei ole vastavat

kokkulepet sõlminud. Kohtuotsusest ei selgu, millises summas, millise ajavahemiku eest ning

millistelt summadelt on viivis arvestatud. Kuna hageja ei esitanud viivise arvestusi, puudus kostjal

võimalus kontrollida hageja viivisenõuet. Sellest tulenevalt ei saanud kostja esitada kohtule viivise

vähendamise taotlust.

Käsundita asjaajamise kohaldamisel ei oleks tohtinud võtta aluseks määrust, millega kehtestati reovee

puhastamise tasu 8 kr/m3. Asjas ei ole tuvastatud, et kohaliku omavalitsuse kehtestatud hind vastaks

reovee puhastamise tegelikele kuludele. VÕS § 1023 lg 1 alusel hagi rahuldamiseks tuleb kindlaks

teha, milliseid kulutusi hageja on kostja kanalisatsioonitorustikku läbiva heitvee puhastamiseks

teinud. Reovee transiit ja selle puhastamine 28. aprillil 2003 kehtestatud hindadega ei vastanud kostja

huvidele ega tahtele. VÕS §-de 1018 ja 1023 kohaldamine on välistatud, sest ei esine mitte ühtegi

VÕS § 1018 lg 1 p-des 1–3 loetletud eeldust. Poolte vahel ei tekkinud käsundita asjaajamise

võlasuhet. Hageja soodustas hoopis vallaelanikke.

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta kassatsioonkaebus rahuldamata

ning menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada.

10. Kostja vaidlustab muu hulgas selle, et kohtud jõudsid vääralt järeldusele, et poolte vahel oli

käsundita asjaajamise õigussuhe.

VÕS § 1018 lg 1 kohaselt, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks,

ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita

asjaajajal VÕS §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab

asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale

tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigel ajal täitmata soodustatu seadusest tulenev

kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides

oluline.

Kolleegium leiab, et kohtud on praegusel juhul põhjendatult leidnud, et käsundita asjaajamise

eeldused on täidetud, kuna pooltel ei olnud omavahelist lepingut reovee puhastusteenuse osutamiseks

ning hageja tegutsemise eesmärgiks oli abistada kostjat. Hageja tegevus (reovee puhastamine) vastas

kostja huvile ja tahtele ning reovee puhastamine oli oluline avalikes huvides. Kolleegium märgib, et

käsundita asjaajamise puhul ei oma tähtsust see, kas kostjal oli seadusest tulenev kohustus reovett

puhastada või mitte. Oluline on faktiline olukord, et kostjale kuulunud torustik suubus reovee

puhastitesse, kus hageja reovett puhastas. Sellele pole kostja vastu vaielnud.

11. Kostja on muu hulgas tuginenud kassatsioonkaebuses sellele, et käsundita asjaajamise sätete

kohaldamisel ei oleks tohtinud aluseks võtta Toila Vallavalitsuse määrust, millega kehtestati reovee

puhastamise tasu 8 krooni/m3.

Ringkonnakohus on praegusel juhul leidnud, et ei nõustu kostja seisukohaga, et määrusega

kehtestatud reovee puhastamise tasu ei tõenda hageja kantud reovee puhastamise kulusid.

Ringkonnakohus leidis, et reovee puhastamise tasu suurus 8 kr/m3 on kehtestatud kostja taotluse

alusel Toila Vallavalitsuse 28. aprilli 2003. a määrusega nr 2 ning eelduslikult vastas sellises määras

tasu kehtestamine taotleja (kostja) huvidele.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et käsundita asjaajamise korral saaks tugineda

otse Toila Vallavalitsuse määruses kehtestatud reovee puhastamise tasule, mis tõendaks hageja kantud

reovee puhastamise kulusid. Kõnealuse määrusega on kehtestatud hind, mida kostja võib

maksimaalselt nõuda oma klientidelt (vt ka Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-113-

11, p 35–37). Käsundita asjaajamise puhul ei saa määrust otse kohaldada. Kohtud, lähtudes

määrusest, on kohaldanud vääralt materiaalõigust (VÕS § 1023 lg-t 1 ja 2).

VÕS § 1023 lg 1 kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel

tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja

asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles

käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks.

VÕS § 1023 lg 2 kohaselt võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja

nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita asjaajaja ei või soodustatult tasu

nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu

kolmandalt isikult.

Tuginedes VÕS § 1023 lg-tele 1 ja 2, peaks seega hageja kui käsundita asjaajaja tõendama enda

kulutusi, mida ta reovee puhastamisel kandis, ja tasu nõudmiseks mõistliku tasu suurust. Kuna selles

osas ei ole kohtud selgitanud hagejale, et tulenevalt VÕS § 1023 lg-test 1 ja 2 on viimane kohustatud

tõendama kulutuste ja mõistliku tasu suurust, on hagejal õigus asja uuel läbivaatamisel esitada uusi

tõendeid kulutuste ja mõistliku tasu kohta (vt ka Riigikohtu 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-21-13, p 19).

12. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata ka poolte tõendeid heitvee koguste kohta.

Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu seisukoht, et kostja vastuväidet hageja puhastatud reovee

kogusele ei tõenda kostja esitatud Ida-Virumaa Keskkonnateenistuse õiendid, sest nimetatud õiendid

kajastavad puurkaevust nr 3211 väljapumbatud vee kogust, hageja on esitanud andmed põhjaveevõtu

mahu kohta puurkaevust nr 2476. Asja uuel läbivaatamisel tuleb muu hulgas selgeks teha, kas

tegemist oli ikka erinevate puurkaevudega, millele hageja ja kostja viitavad. Asja materjalidest

nähtub, et kostjale väljastatud vee erikasutusloas on viidatud puurkaevu passi nr-le 3211 ja puurkaevu

katastri nr-le 2476, mis viitab sellele, et tegemist on sama puurkaevu erinevate tähistustega

(vt kohtutoimiku III kd, tl 119).

13. Põhjendatud on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus leidis ekslikult, et

apellatsioonkaebuses ei vaidlustanud kostja viivise määra ega suurust. Kostja vaidlustas

apellatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tervikuna ning taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist

täies ulatuses. Sellega on kostja vaidlustanud ka viivise määra ja suuruse ning ringkonnakohus oleks

pidanud kontrollima ka maakohtu otsust viivise väljamõistmise osas.

14. Hageja on praegusel juhul märkinud kostjale esitatud arvetele „Viivis – 0,15%". Kolleegium

märgib, et käsundita asjaajamise võlasuhte puhul ei saa käsundita asjaajaja viivist ühepoolselt

määrata. Seega saanuks kohtud lähtuda VÕS § 113 lg 1 alusel seadusjärgsest viivise määrast. Seda

tuleb ringkonnakohtul ka asja uuel läbivaatamisel arvestada.

15. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Viru Maakohus on kostja taotlusel (vt kohtutoimiku I kd,

tl 130–131) 8. novembri 2010. a määrusega (vt kohtutoimiku I kd, tl 159) kaasanud iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna menetlusse Toila valla (Toila Vallavalitsuse kaudu). TsMS § 213 lg 1 kohaselt võib

kolmas isik, kes ei esita iseseisvat nõuet menetluseseme suhtes, kuid kellel on õiguslik huvi selle

vastu, et vaidlus lahendataks ühe poole kasuks, menetlusse astuda hageja või kostja poolel. Iseseisva

nõudeta kolmanda isiku võib TsMS §-s 216 sätestatud alusel ja korras menetlusse kaasata ka poole

taotlusel. Kolleegiumi arvates ei olnud Toila valla kolmanda isikuna kaasamine põhjendatud. Seetõttu

ei ole teda käsitatud ka menetlusosalisena Riigikohtus ega menetlusdokumente talle edastatud.

16. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Tambet Tampuu