3-2-1-59-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-59-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Eventus Ehitus Osaühingu hagi Osaühingu Tallinna

Elektrijaam vastu 29 545 euro 90 sendi väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-26939

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eventus Ehitus Osaühingu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

29 545 eurot 90 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eventus Ehitus Osaühing (registrikood 11179025),

esindaja vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper

Kostja Osaühing Tallinna Elektrijaam (registrikood

10938397), esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma

Asja läbivaatamise kuupäev

29. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-26939.

Saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Eventus Ehitus Osaühingule kassatsioonkaebuselt 27. detsembril 2012 tasutud

kautsjon 295 (kakssada üheksakümmend viis) eurot 46 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eventus Ehitus Osaühing (hageja) esitas 9. juunil 2011 Harju Maakohtule hagi Osaühingu Tallinna

Elektrijaam (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista põhivõla 29 545 eurot 90 senti ning viivise.

Hageja väitel sõlmisid pooled 9. augustil 2010 ehitustööde töövõtulepingu, mille alusel kohustus

hageja tegema Tallinna Elektrijaama kütuse vastuvõtusõlme ehitustöid. 17. jaanuaril 2011 edastas

hageja kostjale tööde üleandmise-vastuvõtmise akti kavandi. 18. jaanuaril 2011 toimus tööde

üleandmise koosolek ja tööde ülevaatamine. 19. jaanuaril 2011 edastas hageja kostjale tööde

üleandmise-vastuvõtmise akti koos lisadega. 25. veebruaril 2011 ja 4. märtsil 2011 edastas hageja

kostjale oma märgukirjad. Kostja teatas hagejale 23. märtsil 2011, et talle ei ole hageja pakutud

lahendus vastuvõetav. Hageja vastas sellele 29. märtsil 2011. 11. aprillil 2011 saatis kostja hagejale e-

kirja ja palus soodsate ilmade saabumise tõttu tööd lõpetada. Pooled pidasid kirjavahetust, kuni kostja

teatas 20. aprillil 2011 hagejale kirjaga, et ütleb lepingu üles. Samuti esitas kostja hageja vastu

leppetrahvinõude.

Hageja ei teinud töid puudustega ega viivitanud omaalgatuslikult, mistõttu kostja ei saanud lepingut

üles öelda. Tööde tegemiseks antud täiendav tähtaeg oli ebamõistlikult lühike, arvestades tööde

mahtu.

Tööde üleandmise-vastuvõtmise akti lisas 1 fikseerisid pooled 18. jaanuaril 2011 vaegtööde loetelu.

Hageja oleks saanud tööd teha kokku lepitud kuupäevaks (30. aprilliks 2011). Varikatuse vaegtööde

osas pooled kokkulepet ei saavutanud ja seetõttu on töö praeguseni tegemata. Osa kostja 13. aprilli

2011. a kirjas viidatud töid ei ole vaegtööd, vaid lisatööd. Kostjal ei ole õigust nõuda leppetrahvi, sest

ta esitas leppetrahvinõude alles pärast mõistliku tähtaja möödumist (20. aprillil 2011). Kostja ei

esitanud vastuväiteid lepingu p-s 16.6 toodud tähtaja jooksul tööde üleandmise-vastuvõtmise aktile.

Seega on hageja tööd kostjale üle andnud ja kostja on need vastu võtnud.

Esialgu lepingus kokku lepitud tööde hind oli 4 597 299 krooni. Lepingu kestuse jooksul muudeti

korduvalt lepingu hinda, kuna osa töid jäi ära ning lisandusid lisatööd. Muudetud lepingu hinnaks oli

koos käibemaksuga 4 307 119 krooni. Kostja on hagejale tasunud 3 775 678 krooni. Hageja esitas

kostjale 14. veebruaril 2011 arve summas 29 545 eurot 90 senti, mis on tasumata ja millest tuleneb

kostja võlgnevus. Arve esitati kostjale akti nr 5 alusel. Kuigi esinesid mõned vaegtööd, ei õigustanud

see tööde vastuvõtmisest keeldumist ja arve tasumata jätmist. Hea usu põhimõttega on vastuolus

tööde vastuvõtmisest keeldumine ebaoluliste puuduste tõttu.

Pangagarantii andmisest ei ole hageja keeldunud ja tal on see valmidus olemas.

Täitedokumentatsioon saadeti kostjale 12. jaanuaril 2011. Lisa- ja muudatustööd lepiti poolte vahel

kokku ehituse- ja projekteerimiskoosolekutel, mis toimusid regulaarselt. Viimaseid protokolle kostja

ei allkirjastanud, kuid need tuleb lugeda kostja poolt aktsepteerituks, kuna kostja ei esitanud nendele

vastuväiteid. Tegemata jäi transportööride rajatise värvimine ning lõpetamata varikatuse ehitus.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 3 alusel võis hageja kostja käitumisest selgelt aru saada, et

muudatustöödes saavutati kokkulepe ehitus- ja projekteerimiskoosolekutel.

2. Kostja vaidles hagile vastu, leides, et poolte volitatud esindajad ei ole sõlminud kirjalikke

kokkuleppeid, millega muudeti lepingu hinda. Hageja tunnistas vaegtöid, kuid ei ole neid

kõrvaldanud.

Lepingu p 7.2 järgi oli ehituse üleandmise lõpptähtpäev 17. jaanuar 2011. Tööde vastuvõtmine pidi

toimuma pärast kõigi puuduste kõrvaldamist ja dokumentatsiooni üleandmist. Seega leppisid pooled

kokku, et 17. jaanuariks 2011 pidid olema kõik vaegtööd kõrvaldatud. Tegelikult algas 17. jaanuaril

2011 alles tööde ülevaatamine ja vaegtööde fikseerimine. Hageja rikkus sellega lepingut. Kostja ei

ole töid 18. jaanuari 2011. a aktiga vastu võtnud.

Hageja tehtud tööd olid puudustega. Hagejal ei ole vajalikke oskusi ja teadmisi tööde kohaseks

tegemiseks. 18. jaanuari 2011. a aktis ja 2. veebruari 2011. a protokollis on hageja andnud tähtaegu

vaegtööde kõrvaldamiseks, kuid tunnistab samas, et varikatuse ja transportööride rajatise puudused

jäid kõrvaldamata. Tegemata jäid siseseina viimistlustööd, lumetõkke paigaldamine katusele ja

ukseesise katmine plekiga. Neid töid on hageja nimetanud lisatöödeks. Hageja ei esitanud kostjale ka

pangagarantiid, ei korraldanud koolitusi ega andnud üle kohast täitedokumentatsiooni.

Töö oli ulatuslike puudustega. Kostja saatis hagejale 11. aprillil 2011 kirja, milles teatas, et

ilmastikuolud võimaldavad puudusi kõrvaldada. Hageja kirjale ei vastanud. Kostja andis hagejale

13. aprilli 2011. a kirjaga puuduste kõrvaldamise tähtajaks 20. aprilli 2011. Hageja esindaja ei

viidanud oma 19. aprilli 2011. a kirjas tähtaja ebapiisavusele. 20. aprilliks 2011 oli möödunud kolm

kuud ajast, mil tööd tuli üle anda. Kostja ütles hagejaga lepingu üles. Hageja rikkumine seisnes

mittekohaste tööde tegemises. Kostja kaotas mõistliku huvi hageja kohustuste edasise täitmise vastu.

Lepingu p 12.6 järgi oli kostjal õigus leping üles öelda.

Tööde lõplikku vastuvõtmist ja vaegtööde kõrvaldamist ei toimunud. Kostja esitas 20. aprillil 2011

hagejale 29 399 euro suuruse leppetrahvi nõude tööde üleandmisega viivitamise eest alates

18. jaanuarist 2011 ja tasaarvestas selle hageja nõudega kostja vastu. Kui hagejal on kostja vastu

rahaline nõue, on see lõppenud tasaarvestuse tulemusena. Kostja esitas leppetrahvinõude kohe, kui

selgus, et hagejal ei ole huvi töid teha. Lepingu p 12.3 alusel oli kostjal õigus nõuda iga viivitatud

päeva eest 5000 krooni ehk 319 eurot 56 senti. Akti nr 5 puhul ei ole tegemist tööde vastuvõtmisega,

vaid rahalise seisu ühepoolse fikseerimisega.

Puudused töödes ei olnud ebaolulised. Kostja hinnangul on puuduste kõrvaldamise miinimumväärtus

700 000 krooni ehk 44 738 eurot 15 senti. Lisaks on 2011. a suvel ilmnenud mitmed lõpetamata tööd

ja praaktööd. Kostjal on õigus tasaarvestada oma nõudeid hageja vastu. Kostjal on õigus nõuda

hagejalt lepingu p 5.10 alusel leppetrahvi ka pangagarantii esitamata jätmise eest (27. detsembri

2011. a seisuga 98 104 eurot 38 senti). Kostja esitas hinnapakkumise, milles oli puuduste

kõrvaldamise maksumuseks hinnatud 57 599 eurot, millele lisandub käibemaks.

3. Harju Maakohus jättis 13. aprilli 2012. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt võimaldas leping hinda muuta ning lisa- või muudatustöödes kokku

leppida selgelt ainult kirjaliku kokkuleppe alusel. Poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel oli

võimaldada lepingu hinda muuta vaid erandjuhtudel. Hageja esitatud protokollidest ei tulene kostja

kui tellija sõnaselget nõustumist lugeda mingi töö lisatööks, mis suurendaks lepingu hinda. Hageja

viidatud ehituskoosolekute protokolle ei saa lugeda poolte kokkulepeteks lepingute muutmisel

VÕS § 13 lg 3 alusel. Suurt osa protokolle ei ole kostja allkirjastanud ning kostja tunnistaja ütluste

kohaselt esitas kostja protokollide kohta korduvalt suulisi pretensioone. Koosolekute protokollide

koostamise kord ei näinud ette, et protokollide suhtes esitatavad pretensioonid tuleb tingimata esitada

kirjalikult. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit ega ühtegi kostja kirjalikku kinnitust, mille

alusel oleks kostja hageja lisatööde ettepanekutega nõustunud. Poolte leping ei näinud ette võimalust

leppida lisatööde tegemises kokku hageja ühepoolselt saadetud e-kirjaga.

Kohus ei lugenud tõendatuks hageja väiteid, mille kohaselt tegi ta lisaks ärajäänud töödele veel

lisatöid, mis suurendasid lepingu hinda ja mille eest oleks kostja pidanud täiendavalt tasuma. Hageja

võib lisatööde eest nõuda kostjalt üksnes seda summat, mille võrra on kostja lisatöödega nõustunud

(39 561 krooni ehk 2528 eurot 41 senti).

Töövõtulepingu järgi oli ehitise üleandmise lõpptähtpäev 17. jaanuar 2011. Tööde vastuvõtmine pidi

lepingu p 16.2 järgi toimuma pärast tööde lõplikku valmimist ja kõigi vaegtööde kõrvaldamist,

täitedokumentatsiooni ja garantiikirjade esitamist ning koolituste korraldamist. Kõik tööde

vastuvõtmisega seotud aktid pidi tellija läbi vaatama, aktsepteerima või esitama sellest loobumise

põhjuse viie päeva jooksul, kui esitatud dokumentide maht ja sisu seda võimaldab lepingu p 16.6

kohaselt. Pooled leppisid kokku selles, et iga kuu koostatakse n-ö vaheaktid, milles fikseeritakse seni

tehtud tööd ja mille alusel kostja pidi hagejale tasuma. Kuna tööde lõplik vastuvõtmine eeldas

lepingu järgi kõigi vaegtööde tegemist, ei olnud tööd järelikult 17. jaanuaril 2011 veel valmis,

sõltumata sellest, kas kostja hageja aktile nr 5 alla kirjutas või mitte. Hageja ei ole tõendanud akti

nr 5 edastamist kostjale, st et tema tasunõue on sissenõutav VÕS § 637 lg 3 järgi. 17. jaanuariks 2011

ei olnud hageja kõrvaldanud veel mitmeid vaegtöid, mis jäidki tegemata.

Hageja rikkus oma lepingulisi kohustusi. 17. jaanuaril 2011 ei olnud hageja kõiki töid veel lõpetanud

ning hageja ei olnud veel 2011. a aprilli alguseks vaegtöid likvideerinud. Hageja esitatud 2. aprilli

2011. a protokolli ei ole allkirjastanud kõik väidetavalt koosolekul osalenud ning hageja ei ole

tõendanud selle protokolli saatmist kostjale. Hageja jättis lisaks tööde õigel ajal tegemisele esitamata

ka pangagarantii. Hageja tasunõue kostja vastu ei olnud muutunud sissenõutavaks. Hagejal tuli

esmalt täita enda lepingust tulenevad kohustused ja töö kostjale üle anda, alles seejärel sai hageja

esitada kostja vastu tasunõude.

Kohus ei nõustu, et vaegtööde maht oli lepinguliste tööde mahuga võrreldes väike. Samuti ei nõustu

kohus hageja väidetega, et kostja andis hagejale tööde lõpetamiseks ebamõistlikult lühikese tähtaja.

Vaegtööde tegemise maksumuseks on 57 500 eurot, mis moodustab lepinguliste tööde kogumahtu

arvestades märkimisväärse osa.

Kostja andis hagejale korduvalt täiendavaid võimalusi tulla vaegtöid parandama, kuid sisuliselt

hageja midagi vaegtööde likvideerimiseks ette ei võtnud. Lepingu ülesütlemine selle rikkumise tõttu

oli põhjendatud. Kuna kostja ütles lepingu üles hageja kui töövõtja rikkumise tõttu, puudub hagejal

õigus nõuda kostjalt kokku lepitud tasu maksmist VÕS § 655 lg 2 alusel. Eeltoodu tõttu tuleb hageja

tasunõue kostja vastu jätta rahuldamata ning seda sõltumata sellest, et kostjal oli õigus tasaarvestada

oma leppetrahvinõue hageja tasunõudega. Kuna kohus jätab rahuldamata hageja põhinõude kostja

vastu, tuleb rahuldamata jätta ka hageja viivisenõue kostja vastu.

Täiendavalt märkis kohus seda, et kostja leppetrahvinõue hageja vastu oli põhjendatud ning kostja ei

esitanud oma leppetrahvinõuet ebamõistlikult hilja. Lepingu p 12.3 andis kostjale õiguse nõuda

hagejalt tähtaega ületanud tööde puhul leppetrahvi ning kostjal oli lepingu p 12.4 kohaselt õigus

tasaarvestada oma leppetrahvinõue hageja tasumata arvetega. Kostja ei teatanud hagejale oma

leppetrahvinõudest ebamõistlikult hilja, vaid ta teatas sellest koos lepingu ülesütlemise teatega, kui

oli selge, et hagejal puudub sisuline huvi ja soov vaegtöid lõpetada. Kostja ootas hagejalt vaatamata

tööde tähtaja ületamisele tööde lõpetamist, kuid 20. aprillil 2011 sai selgeks, et töid ei lõpetatagi.

Kostja esitas oma leppetrahvinõude siis, kui oli teada leppetrahvi lõplik summa.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Apellatsiooniastme menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus

muutmata. Apellatsiooniastme menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. detsembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid.

Pooltevaheline leping võimaldas lepingu hinda muuta ning lisa- või muudatustöödes kokku leppida

selgelt ainult mõlemapoolse kirjaliku kokkuleppe alusel. Hageja koostas koosolekute protokolle, kuid

sugugi mitte kõiki protokolle ei olnud kostja allkirjastanud. Lepingust ei tulene, et ehituskoosoleku

protokollidega võinuks muuta lepingu olulisi tingimusi. Hageja ei ole esitanud kohtule ühtegi tõendit

ega ühtegi kostja kirjalikku kinnitust või e-kirja, mille alusel oleks kostja hageja lisatööde

ettepanekutega nõustunud.

Hageja rikkus oma lepingulisi kohustusi. 17. jaanuariks 2011 ei olnud hageja kõiki töid veel

lõpetanud ning hageja ei olnud veel 2011. a aprilli alguseks vaegtöid likvideerinud. Hageja esitatud

2. veebruari 2011. a protokolli (I kd, tl 52–53) ei ole allkirjastanud kõik väidetavalt koosolekul

osalenud ning hageja ei ole tõendanud selle protokolli saatmist kostjale. Kirjalikke kokkuleppeid

poolte vahel, mis oleksid võimaldanud hagejal kõrvaldada vaegtöid hageja soovitud ajal, sõlmitud ei

olnud. Hageja jättis lisaks tööde õigel ajal tegemisele esitamata ka pangagarantii ning maakohus ei

nõustunud põhjendatult hageja käsitlusega, mille kohaselt oli tal VÕS §-le 111 tuginedes õigus jätta

pangagarantii esitamata. Hageja tasunõue kostja vastu ei olnud sissenõutav. Pangagarantii esitamisest

keelduda võimaldaks ainult VÕS § 111 lg-s 4 toodud asjaolud, mida hageja ei ole esile toonud ega

tõendanud.

Leppetrahvinõude esitamine koos lepingu ülesütlemisega 20. aprillil 2011 oli põhjendatud, kuna

selleks ajaks oli kostjale lõplikult selge, et lepingu täitmine pole enam võimalik, ja ühtlasi oli selge

leppetrahvi periood ning lõplik summa. Kostja on ka hagejale 13. aprillil 2011 saadetud kirjas

viidanud võimalikule leppetrahvinõude esitamisele. Leppetrahvi suuruse on pooled kokku leppinud

lepingus. Leppetrahv ei ole ülemäära suur ning vastab lepingus kokkulepitule.

Lisaks ülaltoodule on kostja põhjendatult tuginenud ka asjaolule, mille kohaselt on ta hageja

võimalike nõuete osas teinud tasaarvestuse leppetrahviga ning ka seetõttu ei tule hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuses esitatud uutele väidetele ringkonnakohus hinnangut ei andnud ja jättis need

tähelepanuta, kuna ei ole põhjendatud, miks neid ei saanud esitada maakohtus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu ja

maakohtu otsuse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda.

Otsusest pole aru saada, kas hagi rahuldamata jätmise põhjuseks oli see, et hageja nõue pole

sissenõutav või et kostja selle tasaarvestas. Nõude puudumine välistab võimaluse nõue kehtivalt

tasaarvestada. Lisaks ei ole võimalik mõista, kas leppetrahvinõue on lõppenud või mitte.

Kohtuotsused ei taga õigusselgust.

Maakohus jättis eelmenetluses välja selgitamata töövõtulepingu sisu, jättes arvestamata lepingu osaks

oleva ehituse töövõtulepingu üldtingimused (ETÜ 2005). ETÜ 2005 p-de 104, 148 ja 210

rakendamisel oleks kohtud teinud teistsuguse otsuse, sest oleks tuvastanud hageja kui töövõtja

tasunõude sissenõutavaks muutumise; isegi juhul, kui kostja oleks lepingu kehtivalt üles öelnud, ei

välista see hageja õigust saada tasu tehtud töö eest; kostjal ei ole kehtivat ja tasaarvestatavat

leppetrahvinõuet hageja vastu. Lisaks lisatööde eest tasu nõudele oli haginõude aluseks ka

lepingujärgsete tehtud tööde eest tasu nõue.

Kohtud oleks pidanud lisatööde puhul VÕS § 13 lg 3 kohaldamiseks hindama tellija käitumist ehk

muu hulgas fakti, et tellija ei väitnud ega tõendanud, et ta oleks lisatööde tegemisele ja/või

muudatuste tulemusena tööde faktilisele ärajäämisele kunagi esitanud mingeid vastuväiteid.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et vähemalt 39 561 krooni väärtuses lisatööde

kokkuleppimise on kostja omaks võtnud. Kostja esindaja on istungil märkinud, et „hageja akti nr 5 on

kostja kätte saanud". Kostja on aktid aktsepteerinud. Igal juhul muutus tasunõue sissenõutavaks

VÕS § 638 alusel, kuna tegemist oli ebaoluliste puudustega. VÕS § 6 lg 2 alusel tuleks jätta

kohaldamata töövõtulepingu p-s 16.2 sisalduv tingimus, et tööde vastuvõtmine pidi toimuma pärast

tööde lõplikku valmimist ja kõigi vaegtööde kõrvaldamist. Töövõtulepingu p 16.2 on tühine

tüüptingimus. Töövõtja ei nõua tellijalt lepingulist tasu ületavate summade tasumist.

Kohtud kohaldasid ekslikult VÕS § 655 lg-d 1 ja 2, mis reguleerivad töövõtulepingu ülesütlemist.

VÕS § 655 lg 2 ei piira tasu maksmist juba tehtud töö eest. Kohtute seisukoht, et töövõtulepingu

ülesütlemine vabastab tellija tehtud tööde eest tasumise kohustusest, ei põhine kehtival

materiaalõigusel.

Kohtud jätsid hindamata, kas hageja 27. jaanuari 2011. a e-kirja tuleks käsitada VÕS § 107 lg 1

mõistes heastamisettepanekuna. Heastamise lõppemiseni või nurjumiseni ei olnud töövõtulepingu

ülesütlemine VÕS § 107 lg 3 kohaselt lubatud ja vastav avaldus on seega õigustühine. Kostja ei

saanud 20. aprillil 2011 esitatud avalduse alusel kestvuslepingut kehtivalt lõpetada ka ebamõistliku

lisatähtaja määramise (seitse päeva) ja tööde tegemise võimaldamata jätmise tõttu.

Leppetrahvinõue ei saanud olla suurem kui 319 eurot 56 senti. ETÜ 2005 p 104 määrab, et tellijal on

õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi, kui töövõtja rikub lepingut (sealhulgas ei pea kinni tähtaegadest),

kui lepingus on leppetrahv kokku lepitud. Kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti, on tellija

kohustatud 14 päeva jooksul, v.a vahetähtaegade rikkumisel, pärast kohustuse rikkumise avastamist

töövõtjale teatama, et ta nõuab lepingus kokku lepitud leppetrahvi. Kui tellija ei ole säärast teadet

nimetatud aja jooksul töövõtjale edastanud, kaotab ta õiguse leppetrahvi nõuda. Leppetrahvi

kogusumma ei tohi ületada kümmet protsenti lepingu hinnast. Praegusel juhul teatas kostja hagejale

leppetrahvist esimest korda 20. aprillil 2011. Kui eeldada, et hageja pidi töövõtulepingujärgsed tööd

lõpetama ja kostjale üle andma hiljemalt 17. jaanuaril 2011, pidi kostja väidetud rikkumisest teada

saama alates 18. jaanuarist 2011. Kostja oli kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda. ETÜ 2005 p-s 3.4

sätestatud leppetrahvi piirmäära 10% lepingu hinnast arvestades saaks olla leppetrahvi nõue

maksimaalselt 23 939 eurot 71 senti. Kohtud on vääralt kohaldanud VÕS § 159 lg-t 2, leides, et

leppetrahvinõue on esitatud õigel ajal. Leppetrahvinõude esitamine sisuliselt kolm kuud pärast

rikkumise avastamist on ebamõistlik. Kaalumata on jäetud VÕS § 162 lg 1 kohaldamine.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses muu hulgas sellele, et maakohus jättis välja selgitamata

töövõtulepingu sisu, jättes arvestamata lepingu osaks oleva ehituse töövõtulepingu üldtingimused

(ETÜ 2005). Ringkonnakohus jättis aga tsiviilasja uueks arutamiseks maakohtule tagasi saatmata.

Põhjendatud on iseenesest see, et poolte sõlmitud ehitustööde töövõtulepingu p-s 3.4 on märgitud, et

lepinguga reguleerimata küsimustes juhinduvad pooled ehituse töövõtulepingute üldtingimustest

(ETÜ 2005). Seega on ETÜ 2005 töövõtulepingu osaks ning poolte kokkuleppe kohaselt tuli lepingus

reguleerimata küsimustes juhinduda ETÜ 2005 tingimustest. ETÜ 2005 sissejuhatavas osas on

märgitud, et ETÜ 2005 koos ehituse töövõtulepingu näidise vormiga on koostatud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel ja toetusel. ETÜ 2005 on soovitusliku iseloomuga

dokument, mida kasutatakse ehituse töövõtulepingute sõlmimisel kui ehituse valdkonna ja

ehituslepingute sõlmimise head tava. Tegemist pole seega materiaalõigusega, mida kohus peaks

poolte väidetest sõltumata ise kohaldama. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ei tuginenud

maakohtus oma nõude põhjendamisel ETÜ 2005 sätetele.

Kassatsioonkaebuses on hageja viidanud sellele, et ETÜ 2005 p-de 104, 148 ja 210 rakendamisel

oleks kohtud teinud teistsuguse otsuse. ETÜ 2005 p 104 kohaselt on tellijal õigus nõuda töövõtjalt

leppetrahvi, kui töövõtja rikub lepingut (sealhulgas ei pea kinni tähtaegadest), kui lepingus on

leppetrahv kokku lepitud. Kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti, on tellija kohustatud 14 päeva

jooksul, v.a vahetähtaegade rikkumisel, pärast kohustuse rikkumise avastamist töövõtjale teatama, et

ta nõuab lepingus kokku lepitud leppetrahvi. Kui tellija ei ole säärast teadet nimetatud aja jooksul

töövõtjale edastanud, kaotab ta õiguse leppetrahvi nõuda. Leppetrahvi kogusumma ei tohi ületada

10% lepingu hinnast. ETÜ p 148 kohaselt, kui tellija ei ole viie tööpäeva jooksul tehtud tööde akti

saamisest arvates tagastanud töövõtjale tehtud tööde aktseptitud akti või teatanud kirjalikult

aktseptimisest ega esitanud aktseptimisest keeldumise põhjendust, loetakse tehtud tööde akt tellija

poolt aktseptituks. Töövõtja väljastab arve ning tellija on kohustatud tasuma arve ettenähtud tähtaja

jooksul. ETÜ 2005 p 210 kohaselt, kui tellija ütleb lepingu üles ETÜ 2005 punktis 209 nimetatud

põhjustel, tasutakse töövõtjale kogu tehtud (proportsionaalselt tehtud mahuga) lepingu objektiks

oleva töö eest, millest on maha arvestatud tellijale lepingu ülesütlemisega ja lepingu objektiks oleva

töö katkestamisega tekitatud mõistlikud otsesed kulud, saamata jäänud tulu, põhjendatud kahju ning

leppetrahvid ja viivised. Leppetrahve tähtaegadest mittekinnipidamise eest arvestatakse kuni lepingu

ülesütlemiseni. Samas on ETÜ 2005 vastavatele sätetele (sh sellele, et ETÜ 2005 p-s 104 on

sätestatud leppetrahvinõude esitamiseks erinev tähtaeg võrreldes seaduses sätestatuga) hageja

hakanud tuginema alles apellatsioonkaebuses. Kuigi ringkonnakohus oleks pidanud ka ETÜ 2005

kohaldamise kohta selge seisukoha võtma, ei oleks ainuüksi selle rikkumise tõttu alust otsust

tühistada, kuna ka apellatsioonkaebuse esitamisel pole hageja ETÜ 2005 üldtingimusi kohtule

esitanud.

11. Kolleegium leiab, et kohtud on põhjendatult tuvastanud, et poolte leping võimaldas lepingu hinda

muuta ning lisa- või muudatustöödes kokku leppida selgelt ainult kirjaliku kokkuleppe alusel.

Maakohus leidis ka, et ühestki hageja esitatud protokollist ei tulene kostja kui tellija sõnaselget

nõustumist lugeda üks või teine töö lisatööks, suurendades seeläbi lepingu hinda. Maakohus asus

seisukohale, et tõendatud ei ole hageja väited, et ta tegi lisaks ärajäänud töödele veel lisatöid, mis

suurendasid lepingu hinda ja mille eest oleks kostja pidanud täiendavalt tasuma. Maakohus on

viidanud sellele, et kostja on lisatöödega nõustunud 39 561 krooni ehk 2528 euro 41 sendi osas, ning

on lugenud lepinguliste tööde hinnaks 239 247 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus on

maakohtu otsuse põhjendustega TsMS § 654 lg 6 järgi nõustunud.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et osa töödest jäi hagejal tegemata. Samas ei nähtu maakohtu otsusest,

missuguste tööde puhul maakohus tuvastas, et tegemist oli vaegtöödega – maakohus viitas hageja

seisukohale, et vaegtööd esinesid varikatuse osas, transportööride rajatises, sõelahoones, kütuse

vastuvõtu osas, konveieriruumis ja dokumentatsiooni osas. Refereerides hageja seisukohti, viitas

maakohus sellele, et hageja kõrvaldas sõelahoone, kütuse vastuvõtu ja konveieriruumi vaegtööd ja

kõrvaldas dokumentatsiooni puudutavad puudused aktis märgitud kuupäevadeks ning transportööride

rajatiste vaegtöid ei saanud hageja õigel ajal kõrvaldada, sest seda ei võimaldanud ilmastikuolud.

Kostja seisukohtade kajastamisel märkis maakohus otsuses, et kõrvaldamata jäid varikatuse ja

transportööride rajatise puudused, samuti jäid tegemata siseseina viimistlustööd, lumetõkke

paigaldamine katusele ja ukseesise katmine plekiga, mida hageja on ekslikult nimetanud lisatöödeks.

Kuigi pooled on osa tööde tegemata jätmist tunnistanud, jääb maakohtu otsusest arusaamatuks,

missugused tööd on maakohus lugenud tegemata töödeks või puudustega tehtud töödeks

(vaegtöödeks). See ei selgu ka ringkonnakohtu otsusest.

13. Maakohus on praegusel juhul leidnud ja ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega

TsMS § 654 lg 6 alusel nõustunud, et kuna hageja ei ole tõendanud 2010. a jaanuari akti nr 5

edastamist kostjale, ei ole tõendatud, et hageja tasunõue kostja vastu oleks sissenõutav VÕS § 637

lg 3 järgi. Kohtud on ekslikult tuginenud sellele, et tõendatud ei ole, et akt nr 5 oleks kostjale

edastatud. Kassatsioonkaebuses on hageja juhtinud tähelepanu sellele, et tegelikult on kostja esindaja

istungil märkinud, et „akti nr 5 on kostja kätte saanud" (I kd, tl 123). Kohtud pole sellele tähelepanu

pööranud.

14. Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu põhjendustega, on leidnud, et kostjal oli õigus leping üles

öelda. Samas on hageja tuginenud kassatsioonkaebuses asjaolule, et VÕS § 655 lg 2 ei piira tasu

maksmist juba tehtud töö eest.

VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu

üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta

lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas

või oleks võinud mõistlikult omandada. See säte võimaldab tellijal töövõtulepingu seega igal ajal üles

öelda sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud. VÕS § 655 lg 2 kohaselt ei kohaldata aga

selle paragrahvi lõikes 1 sätestatut, kui tellija on lepingu üles öelnud seetõttu, et töövõtja rikkus

lepingut. Maakohus on otsuses leidnud ja ringkonnakohus sellega nõustunud, et kuna kostja ütles

lepingu üles hageja kui töövõtja rikkumise tõttu, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt kokku lepitud

tasu maksmist VÕS § 655 lg 2 alusel. Eeltoodu tõttu jättis maakohus hageja tasunõude rahuldamata.

Iseenesest on õige see, et VÕS § 655 lg-st 2 tulenevalt ei saa hageja kui töövõtja nõuda kostjalt kokku

lepitud tasu maksmist, kui tellija on lepingu üles öelnud või lepingust taganenud seetõttu, et töövõtja

rikkus lepingut. Kolleegium nõustub aga hagejaga, et VÕS § 655 lg 2 ei välista töövõtja tasunõuet

juba tehtud töö eest, nagu võiks ekslikult välja lugeda maakohtu otsusest. Nimetatu ei tulene ka

Riigikohtu varasemast praktikast (vt Riigikohtu 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-

11). Kolleegium märgib, et VÕS § 655 lg-st 2 tulenevalt tuleb VÕS § 655 lg 1 teist lauset kohaldada

siis, kui töövõtulepingut ei ole rikutud. VÕS § 655 ei sätesta tasu saamist juba tehtud töö eest ning ei

ole seetõttu asjakohane (vt Riigikohtu 25. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-09, p 14). Kui

töövõtulepingut on oluliselt rikutud, on tellijal õigus töövõtulepingust taganeda. Sellisel juhul

kohalduvad asjas lepingust taganemise üldsätted. Praegusel juhul on kostja oma 20. aprilli 2011. a

avalduses märkinud, et hageja on oluliselt rikkunud lepingu tingimusi, viidates küll sellele, et ütleb

seetõttu lepingu üles (I kd, tl 49). Kuigi kohtud on viidanud sellele, et hageja rikkus lepingulisi

kohustusi, on viidatud lepingu lõpetamise alusena VÕS §-le 655. Ringkonnakohus peab asja uuel

läbivaatamisel muu hulgas selgelt tuvastama, kas eeldused lepingust taganemiseks olid täidetud või

mitte ja kas kostja avaldust võiks tõlgendada lepingust taganemise avaldusena.

Riigikohus on varem selgitanud, et töövõtulepingust taganemisel teise poole olulise lepingurikkumise

tõttu ja selle ülesütlemisel VÕS § 655 lg 1 kohaselt on erinevad õiguslikud tagajärjed. Tulenevalt

VÕS § 188 lg 2 esimesest lausest vabastab kehtiv lepingust taganemine mõlemad lepingupooled

nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta lepingust

taganemine enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. VÕS § 189 lg 1 esimese lause

kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel

üleantu tagastamist (või üleantu väärtuse hüvitamist VÕS § 189 lg 2 järgi) ning saadud viljade ja muu

kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Kui tellija on aga töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1

alusel üles öelnud, on töövõtjal jätkuvalt õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see,

mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega

omandas või oleks võinud mõistlikult omandada (vt Riigikohtu 21. septembri 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 12).

Praegusel juhul ei nähtu kohtute otsustest, kas ja missugused tööd, mille eest hageja tasu nõuab,

hageja tegelikult tegi või tegemata jättis.

15. Kuna kohtud pole selgelt tuvastanud, missuguseid töid tegi hageja puudustega või jättis tegemata,

on arusaamatu ka kohtute järeldus, et nõustuda ei saa hageja väitega, et vaegtööde maht oli

lepinguliste tööde mahuga võrreldes väike.

16. Lisaks sellele tugineb hageja asjaolule, et otsusest pole aru saada, kas hagi rahuldamata jätmise

põhjuseks oli hageja sissenõutavaks muutunud nõude puudumine või kostja tasaarvestus.

Kohtud leidsid, et kuna kostja ütles lepingu üles hageja kui töövõtja rikkumise tõttu, ei ole hagejal

õigust nõuda kostjalt kokku lepitud tasu maksmist VÕS § 655 lg 2 alusel. Eeltoodu tõttu tuleb hageja

tasunõue kostja vastu jätta rahuldamata ning seda sõltumata sellest, et kostjal oli õigus tasaarvestada

oma leppetrahvinõue hageja tasunõudega. Täiendavalt märkis maakohus, et kostja leppetrahvinõue

hageja vastu oli põhjendatud ning kostja ei esitanud oma leppetrahvinõuet ebamõistlikult hilja.

Kolleegium leiab, et kohtute otsustest on aru saada, et kohtud on esmalt leidnud, et hagejal ei ole

tasunõuet, ning viidanud seejärel sellele, et isegi kui tasunõue eksisteeriks, oleks põhjendatud lugeda

see tasaarvestatuks leppetrahvinõudega.

17. Hageja tugineb kassatsioonkaebuses ka sellele, et leppetrahvinõue on põhjendamatu või ei tohiks

olla vähemasti suurem kui 319 eurot 56 senti (tuginedes ETÜ 2005 p-le 104). Nagu eespool märgitud,

ei tuginenud hageja ETÜ 2005 p-le 104 maakohtus ega esitanud ka üldtingimuste teksti kohtule,

mistõttu ei ole nimetatud lepingupunkti arvestamata jätmine maakohtule etteheidetav.

Hageja leiab ka, et kostja kaotas õiguse nõuda leppetrahvi, kuna ei järginud mõistliku aja nõuet

VÕS § 159 lg 2 mõttes. Praegusel juhul pidi hageja töövõtulepingujärgsed tööd

lõpetama 17. jaanuaril 2011, leppetrahvist teatas kostja hagejale aprillis 2011. VÕS § 159 lg 2

kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast

kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta nõuab leppetrahvi. Asja

materjalidest ja maakohtu tuvastatust nähtuvalt ootas kostja hagejalt, vaatamata tööde tegemise

tähtaja ületamisele pärast 17. jaanuari 2011, et viimane vaegtööd likvideeriks, ja esitas viimasele ka

sellekohaseid ettepanekuid. Kostja esitas leppetrahvinõude pärast rikkumise heastamise

ebaõnnestumise selgumist. Sellele viitas sisuliselt ka maakohus. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

põhjendustega.

Samas ei nähtu kohtute otsustest, kui suur oli kostja leppetrahvinõue, mida pidasid kohtud

põhjendatuks ja mille alusel sai tasaarvestus toimuda. Maakohus on otsuses küll viidanud, et kostja

esitas 20. aprillil 2011 hagejale leppetrahvinõude tööde üleandmisega viivitamise eest alates

18. jaanuarist 2011 summas 29 399 eurot ja tasaarvestas selle hageja nõudega kostja vastu. Kostja

viitas ka sellele, et kostjal on õigus nõuda hagejalt lepingu p 5.10 alusel leppetrahvi ka pangagarantii

esitamata jätmise eest ning et selle esitamisega on hageja viivitanud 27. detsembri 2011. a seisuga

307 päeva ja leppetrahvi suuruseks on 98 104 eurot 38 senti. Kolleegium märgib, et tasaarvestuse

põhjendatuks lugemisel peab otsusest nähtuma ka selge arvutus, mis osas on tasaarvestus toimunuks

loetud.

18. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et selles asjas on Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium 11. aprilli 2013. a otsuses nr 3-4-1-31-12 tunnistanud, et 1. jaanuarist 2011

kuni 30. juunini 2012 kehtinud riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 25.06.2012, 3) § 57

lõiked 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 olid põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle

28 760 euro 24 sendi kuni 31 955 eurot 82 senti tuli hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasuda

riigilõivu 3195 eurot 58 senti. Seda tuleb asja edasisel menetlemisel arvesse võtta.

19. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull