3-2-1-53-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-53-13

Määruse kuupäev

Tartu, 5. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Marek Haasma vastu

20 191 euro 45 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-18714

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marek Haasma määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood

10434248), esindaja Sven Jürgenson

Kostja Marek Haasma, esindaja vandeadvokaat Gennadi Kull

Asja läbivaatamise kuupäev

6. mai 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-18714

ja Pärnu Maakohtu 17. oktoobri 2012. a määrus samas tsiviilasjas.

2. Teha uus määrus, millega rahuldada kaja, taastada menetlus ja saata asi menetluse

jätkamiseks Pärnu Maakohtule.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada Deivi Vahile (Vaht) (konto nr 10010335657014) Marek Haasma määruskaebuselt

4. detsembril 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot ja 28. detsembril 2012

tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 10. mail 2012 Pärnu Maakohtule Marek Haasma

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista 20 191 eurot 45 senti ja alates hagi esitamisest

kuni põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks on 0,25% põhinõudest 16 733 eurot 22 senti päevas.

Hagi kohaselt sõlmisid Aktsiaselts Corporent (üürileandja) ja Osaühing Strongam (üürnik) 22. juulil

2005 üürilepingu, mille alusel andis üürileandja üürnikule üürile sõiduauto. Üürileandja loovutas

lepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused hagejale. Üürnik pidi üürilepingu p 2.1

kohaselt tasuma üüri, kõrvalkulud ning muud lepingu alusel tasuda tulevad summad. Lepingu p 5.11

kohaselt pidi üürnik tasuma kohustusliku liikluskindlustuse ja/või vabatahtliku kaskokindlustuse

makseid. Üürnik jättis tasumata järgmised arved:

1) ajavahemiku 31. detsember 2008 kuni 30. jaanuar 2009 eest 15 850 krooni 64 senti;

2) ajavahemiku 31. jaanuar 2009 kuni 28. veebruar 2009 eest 15 850 krooni 64 senti;

3) ajavahemiku 1. märts 2009 kuni 30. märts 2009 eest 15 850 krooni 64 senti;

4) ajavahemiku 31. märts 2009 kuni 30. aprill 2009 eest 15 850 krooni 64 senti;

5) ajavahemiku 1. mai 2009 kuni 30. mai 2009 eest 15 850 krooni 64 senti;

6) ajavahemiku 31. mai 2009 kuni 30. juuni 2009 eest 15 850 krooni 64 senti;

7) ajavahemiku 1. juuli 2009 kuni 30. juuli 2009 eest 15 850 krooni 64 senti.

Üürniku koguvõlg on 6681 eurot 35 senti (osamakse 4017 eurot 48 senti, intress 565 eurot 64 senti ja

kindlustusmaksed 2098 eurot 23 senti). Lepingu p 6.4 kohaselt pidi üürnik tasuma viivist, mille

määraks on 0,25% tasumata summast päevas. Üürnikul on tasumata viivis 1915 eurot 65 senti. Kuna

üürnik ei täitnud kohaselt lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi, luges hageja lepingu 20. maist 2009

ennetähtaegselt üles öelduks. Kuna üürnik autot vabatahtlikult ei tagastanud, kasutas hageja enda

valduse taastamiseks Credit Expert OÜ abi, kellel õnnestus vara valdus 26. juunuil 2009 taastada.

Hageja maksis selle teenuse eest 1062 eurot 86 senti. Tegemist on üürniku lepingurikkumisest

põhjustatud kuluga. Hageja tasus A2-Autowelt OÜ-le parkimise ja pesu eest 91 eurot 44 senti. Ka see

on üürniku tekitatud kulu. Lepingu p 9.3 kohaselt peab üürnik tasuma hagejale leppetrahvi 20% kogu

üürilepingu järgi tasumisele kuuluvast üürist. Lepingu kohaselt oli üüriperioodiks 22. juuli 2005 kuni

25. mai 2010 ehk 60 kuud ning üür oli 13 844 krooni kuus. Seega tuli üüri tasuda kokku

830 640 krooni, millest tulenevalt on leppetrahv 166 128 krooni (10 617 eurot 51 senti).

Üürileandja ja kostja sõlmisid käenduslepingu, mille kohaselt vastutab kostja üürileandja ees

solidaarselt üürnikuga üürilepingust tulenevate üürniku rahaliste kohustuste täitmise eest. Hageja

saatis kostjale 24. märtsil 2009 teate, milles teatas käenduslepingust tulenevatest kohustustest ning

kohustusest pärast üürilepingu ülesütlemist tasuda leppetrahvi.

2. Kostja hagile ei vastanud.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 26. juuni 2012. a tagaseljaotsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 20 191 eurot 45 senti ja alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks

on 0,25% põhinõudest 16 733 eurot 22 senti päevas.

Maakohus leidis, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva

kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

VÕS § 101 lg 1 p-de 1, 4 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

kohustuse täitmist, lepingu üles öelda ning täitmisega viivitamisel nõuda viivist. Kuna kostja rikkus

lepingulist raha maksmise kohustust, oli hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmist kohtu kaudu.

Kuna kostja viivitas nimetatud kohustuse täitmisega, on hagejal õigus nõuda viivist. VÕS § 142 lg-

st 1 ja § 145 lg-test 1 ja 2 tuleneb käendaja vastutus kohustuse täitmise eest.

4. Kostja esitas maakohtu tagaseljaotsuse peale kaja, milles palus menetluse taastada. Kostja leidis, et

tagaseljaotsuse tegemise eeldused ei olnud täidetud. Hagiavalduses toodud asjaolud ei ole õiged ning

on õiguslikult põhjendamata. Kostja ei ole sõlminud üürileandjaga käenduslepingut. See on võltsitud.

Üürileandja nõue ei ole hagejale üle läinud, kuna ei ole kehtivat käsutustehingut ning kostjale ei ole

sellest teatatud.

5. Hageja vaidles kajale vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

6. Pärnu Maakohus jättis 17. oktoobri 2012. a määrusega kaja rahuldamata ning menetluse

taastamata.

Maakohus leidis, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 viimase lause kohaselt

loetakse juhul, kui kostja ei ole hagile tähtaegselt vastanud, hageja esitatud faktilised väited kostja

poolt omaksvõetuks. Kostja jättis hagile vastamata. Seega pidi kostja arvestama, et kohus loeb hageja

väited kostja poolt omaksvõetuks ning need ei vaja seetõttu tõendamist. Kohus ei pea tagaseljaotsuse

tegemisel vaatlema ega hindama tõendeid, vaid võib tagaseljaotsusega rahuldada hagi ulatuses, milles

hageja nõue oli kostjale teatavaks tehtud. Kohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega, kuna leidis, et

hagiavalduses esitatud asjaoludel oli hagi õiguslikult veenev. Tagaseljaotsuses on kohus märkinud

lühikokkuvõtte hagi veenvuse kontrollist, st seda, et on nimetanud hageja esitatud, kostjale teatavaks

tehtud ja kostja poolt omaksvõetuks loetud faktiväited, samuti viidanud hagi rahuldamise aluseks

olevatele õigusnormidele.

Kostja tugines kajas järgmistele argumentidele: hagiavalduse rahuldamisel ei saa õiguslikult

põhjendatud asjaoluks olla hageja esitatud kostja võltsitud allkirjaga käendusleping, mida kostja ei

ole sõlminud; hageja ei ole tõendanud nõude aluseks olevast üürilepingust tuleneva nõudeõiguse

loovutamist hagejale, mistõttu ei saa hageja olla isikuks, kellel on nõue kostja vastu; nõude hagejale

loovutamise teadet ei ole kostjale edastatud. Käenduslepingu kehtetuse tuvastamine eeldab

käenduslepingu kui tõendi hindamist, mida kohus ei saa tagaseljaotsust tehes ega ka kaja lahendades

teha. Kuna hagiavaldusest nähtus üürilepingust tuleneva nõudeõiguse loovutamine hagejale, oli

hagejale üle läinud ka üürilepingu tagamiseks kostjaga sõlmitud käenduslepingust tulenev

nõudeõigus, sest VÕS § 167 kohaselt lähevad nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja

kõrvalkohustustest tulenevad õigused, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on

üleantavad, nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Seega oli hageja hagiavalduses märgitud

asjaoludel õigustatud esitama nõuet kostja vastu. Hagiavalduses märgitu kohaselt pidi kostja olema

teadlik nõude üleandmisest hagejale, kuna hageja saatis kostjale 24. märtsil 2009 teatise, milles teatas

käenduslepingust tulenevast kohustusest ja võimalikust leppetrahvist lepingu ülesütlemisel. Kohtule

ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et üürilepingust ja selle tagamiseks hagejaga sõlmitud

käenduslepingust tulenev nõudeõigus ei ole hagejale üle läinud, kuna loovutamist pole toimunud

(loovutamislepingut ei ole sõlmitud) või et loovutamisleping on kehtetu. Eeltoodu alusel oli hagi

rahuldamine õiguslikult põhjendatud ja tagaseljaotsus nõuetekohaselt õiguslikult põhjendatud

tagaseljaotsuses märgitud asjaoludel.

7. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

määrus, millega kaja rahuldada ja menetlus taastada. Kostja leidis, et haginõue ei olnud õiguslikult

põhjendatud. Hagis ei olnud välja toodud, et üürilepingu ülesütlemise teade oleks üürnikule

edastatud, mistõttu ei saa lugeda ka üürilepingut üles öelduks. Üürilepingu järgi ei saa üürnikult

nõuda valduse taastamise ning auto parkimise ja pesu kulu. Hagis ei ole märgitud, et hageja oleks

esitanud üürnikule leppetrahvinõude. Seega on ta selle VÕS § 159 lg 2 järgi kaotanud. Leppetrahvi

kokkulepe on ka tüüptingimusena tühine.

8. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. novembri 2012. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohtadega. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on

tagaseljaotsust nõuetekohaselt põhjendanud. Määruskaebuses toodud uusi põhjendusi menetluse

taastamiseks ei saa määruskaebuse lahendamisel arvestada. Kostja ei ole neid vastuväiteid kajas

esitanud, mistõttu ei saa nendega arvestamata jätmist maakohtule ette heita.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub nii maakohtu kui ka

ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega kaja rahuldada ja menetlus taastada.

Kostja leiab, et ringkonnakohus jättis ekslikult määruskaebuses esitatud uued väited kontrollimata.

TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuses esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Samuti peab

kohus kaja lahendamisel omal algatusel hagi õiguslikku põhjendatust kontrollima. Haginõue ei olnud

õiguslikult põhjendatud. Hagis ei olnud välja toodud, et üürilepingu ülesütlemise teade oleks

üürnikule edastatud, mistõttu ei saa lugeda ka üürilepingut üles öelduks. Ainuüksi hagis sisalduvat

väljendit, et hageja luges üürilepingu ennetähtaegselt üles öelduks, ei saa pidada piisavaks.

Üürilepingu ülesütlemiseks on vajalik tahteavaldus, mis tuleb selle saajale kätte toimetada.

Üürilepingu järgi ei saa üürnikult nõuda valduse taastamise ning auto parkimise ja pesu kulu. Kohtud

jätsid tähelepanuta VÕS § 334 lg 1. Hagis ei ole märgitud, et hageja oleks esitanud üürnikule

leppetrahvinõude. Seega on ta selle VÕS § 159 lg 2 järgi kaotanud. Leppetrahvi kokkulepe on

tüüptingimusena VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt ebamõistlikult kahjustav ning tühine. VÕS § 44 kohaselt

tuleb sellise tüüptingimuse tühisust eeldada ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul.

Leppetrahv 10 617 eurot 51 senti on ilmselgelt ebamõistlikult suur ning kahjustab üürniku huve.

11. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel tuleb tühistada

ka maakohtu määrus, millega jäeti kostja kaja rahuldamata ja menetlus taastamata. Kaja tuleb

rahuldada, asjas menetlus taastada ning asi saata menetluse jätkamiseks maakohtule.

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ekslikult piirdunud määruskaebuse lahendamisel üksnes

nende kostja väidete kontrollimisega, mille kostja kajas esitas. TsMS § 407 lg 1 paneb kohtule hagi

õigusliku põhjendatuse (veenvuse) kontrollimise kohustuse ning hagi õiguslikku põhjendatust tuleb

kohtul omal algatusel kontrollida ka kaja lahendamisel (TsMS § 417 lg 2 teine lause), samuti

määruskaebuse lahendamisel, mis esitatakse maakohtu määruse peale, millega menetlus jäeti

taastamata, ja ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule esitatud määruskaebuse lahendamisel ning

seda sõltumata määruskaebuse väidetest (vt Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-187-12, p 13). Seega oleks ringkonnakohus pidanud praeguses asjas kontrollima omal algatusel

hagi veenvust tervikuna. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus rikkus kostja määruskaebuses

esitatud vastuväiteid arvestamata jättes ka TsMS § 662 lg-t 3, mille kohaselt võib määruskaebuses

esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kuna hagi veenvuse kontrollimisel ei hinnata tõendeid ega

tuvastata asjaolusid, on kolleegiumil võimalik ringkonnakohtu menetlusnormide rikkumine

kõrvaldada (vt ka Riigikohtu 6. juuni 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-12, p 12).

14. Kolleegium leiab, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, mistõttu ei võinud TsMS § 407 lg 1 järgi

asjas hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Seega tuleb TsMS § 417 lg 2 teise lause ja § 415 lg 1 p 3

alusel kaja rahuldada ja menetlus taastada.

15. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks,

et ta oli üürilepingu üles öelnud. Hagis sisalduvat lauset „Kuna Üürnik ei tasunud kohaselt Lepingust

tulenevaid rahalisi kohustusi, luges hageja lepingu ennetähtaegselt üles öelduks 20.05.2009" ei saa

pidada selleks piisavaks. VÕS § 195 lg 1 kohaselt saab lepingu üles öelda ülesütlemisavalduse

esitamisega teisele lepingupoolele. Lepingut ei ole võimalik lihtsalt lugeda üles öelduks. Hageja ei

ole hagiavalduses märkinud, et ta oleks lepingu üles öelnud või kostjale ülesütlemisavalduse

esitanud. Kuna hageja esitatud asjaolude järgi ei olnud üürileping erakorraliselt üles öeldud, ei ole

õiguslikult põhjendatud ka hageja nõuded, mis tulenevad lepingu erakorralisest ülesütlemisest,

st leppetrahvi, vara valduse taastamiseks tehtud kulu hüvitamise ja auto parkimise ning pesu kulu

hüvitamise nõue.

Kolleegium märgib, et kostja väide, et leppetrahvinõue lõppes VÕS § 159 lg 2 järgi, ei ole iseenesest

kaja rahuldamise aluseks. Oma olemuselt on tegemist kostja vastuväitega hagile, mida tagaseljaotsuse

tegemisel ei arvestata. Seega ei ole leppetrahvinõude tagaseljaotsusega rahuldamise eelduseks, et

hagist nähtuks, kas ja millal on teisele poolele leppetrahvi nõudmisest teatatud. Üksnes juhul, kui

hagiavalduses on välja toodud asjaolud, millest nähtub, et leppetrahvi nõudmisest ei ole mõistliku aja

jooksul teatatud, peab kohus seda tagaseljaotsuse tegemisel arvestama. Kuivõrd praeguses asjas oli

üürnikuks äriühing ning VÕS § 44 kohaselt üksnes eeldatakse VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud

tüüptingimuste ebamõistlikkust lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma

majandus- või kutsetegevuses, st tüüptingimuste kasutajal on võimalus see eeldus ümber lükata, siis

kehtib eespool VÕS § 159 lg 2 kohta öeldu ka tüüptingimuste kehtivuse kohta.

16. Kolleegiumi hinnangul ei ole hagis esitatud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ka ülejäänud

hagis esitatud nõuded. Hagi veenvus hõlmab mh seda, et hagist nähtuks selgelt, millised on hageja

nõuded, sh nõuete suurus ning nõude aluseks olevad asjaolud. Praeguses asjas on hageja välja toonud

küll lepingust tuleneva üürniku kohustuse tasuda üüri ja kindlustusmakseid, kuid hagis esitatud väited

üürniku võla suuruse kohta on vastuolulised. Hagi kohaselt on üürnik jätnud tasumata seitse makset,

millest igaühe suurus on 15 850 krooni 64 senti (1013 eurot 4 senti). Koguvõlg on selle järgi 7 *

1013 eurot 4 senti = 7091 eurot 28 senti. Seejuures ei ole täpsustatud, millest arvetes nõutud summad

koosnesid. Samas on hageja välja toonud, et üürniku koguvõlg on 6681 eurot 35 senti (osamakse

4017 eurot 48 senti, intress 565 eurot 64 senti ja kindlustusmaksed 2098 eurot 23 senti).

Lisaks eeltoodud vastuolule võla suuruse osas ei nähtu hagist ka seda, millisel alusel ning millise

ajavahemiku eest nõuab hageja intressi. Üldjuhul ei ole üürilepingu järgi üürnikul üürileandjale

intressi maksmise kohustust. Samuti ei nähtu hagist, mida kujutab endast hagis nimetatud osamakse.

Hageja on välja toonud, et üürnik oli kohustatud tasuma üüri, kuid ei ole selge, kas osamakse puhul

on tegemist üüriga.

17. Menetluskulude jaotus tuleb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt lahendada maakohtus,

sh arvestades TsMS § 169 lg-s 2 sätestatut.

18. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel kostjale tagastada.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu