3-3-1-6-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-6-13

Määruse kuupäev

5. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Väino Tiitsi kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2012. a määrus haldus-

asjas nr 3-10-2405

Menetluse alus Riigikohtus

Väino Tiitsi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Väino Tiitsi määruskaebus. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24. septembri

2012. a määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-10-

2405.

2. Rahuldada Väino Tiitsi taotlus riigilõivust vabastamiseks ja haldusasja toimikust koopia

saamiseks Tallinna Halduskohtu 20. septembri 2011. a otsuse koopia osas. Edastada Väino

Tiitsile Tallinna Halduskohtu 20. septembri 2011. a otsuse haldusasjas nr 3-10-2405 koopia.

3. Edastada Väino Tiitsi 15. ja 17. mai 2012. a avaldused Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Väino Tiits esitas 16. septembril 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Tallinna

Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks tema kasuks välja mõista 7500 krooni. Kaebuse kohaselt

tekitas vangla kaebajale kahju sellega, et vangla kartserikambris on halb ventilatsioon, wc ei ole

ümbritsetud seinaga ning kambris 85 ei ole kaebajal võimalik laua taha istuda ja üksinda wc-s käia,

sest ta jalg on haige. Hilisemas täienduses lisas kaebaja, et halva ventilatsiooni tõttu ei kuiva pestud

riided kambris ära ja võib tekkida tuberkuloos. Kaebaja oli eelnevalt esitanud vanglale kahju

hüvitamise taotluse, kuid vangla jättis taotluse rahuldamata. Kaebaja taotles ka vangla kahju

hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuse tühistamist.

Kaebaja esitas riigilõivust vabastamise ja menetlusabi taotluse, milles soovis riigi õigusabi

esindamiseks halduskohtumenetluses ja haldusmenetluses.

2. Tallinna Halduskohus andis 29. aprilli 2011. a määrusega kaebajale riigi õigusabi esindamiseks

halduskohtumenetluses.

3. Tallinna Halduskohtu 20. septembri 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuasja toimiku

kohaselt saadeti kohtulahend e-kirjaga Tallinna Vanglale ja kaebajat riigi õigusabi korras esindanud

advokaadile.

4. Kaebaja teatas 15. ja 17. mail 2012 halduskohtule esitatud kirjades, et ta soovib esitada

apellatsioonkaebust. Samuti esitas ta kohtule taotluse saada haldusasja toimikust koopia, kuna

kavatseb edasi kaevata ja ta ei ole kohtuotsust saanud.

Halduskohus selgitas kaebajale 23. mai 2012. a kirjas, et apellatsioonitähtaeg on mööda lastud, kuid

seda on võimalik ennistada. Kaebajal on võimalik küsimust arutada advokaadiga. Halduskohus vastas

koopia taotlusele, et kohtuotsus on kaebajale saadetud ning koopiate saamiseks tuleb tasuda riigilõiv.

Kaebaja vastas 31. mai 2012. a kirjas, et tal puudub võimalus advokaadile helistada, ning palus

halduskohtul advokaadiga ühendust võtta. Halduskohus vastas 7. juuni 2012. a kirjaga, et kohus ei

vahenda isiku ja tema esindaja suhtlemist. Vangla ei saa piirata kinnipeetava suhtlemist advokaadiga.

Kaebajal on võimalik saata advokaadile kiri või talle helistada.

Kaebaja vastas 14. juuni 2012. a kirjaga, milles teatas, et tal puudub kirja saatmiseks raha ning vangla

e-kirja advokaadile saata ei võimalda. Kaebaja palus halduskohtul tema advokaadile teatada, et ta

tuleks kaebaja juurde vanglasse.

Kaebaja kordas 18. ja 28. juuni 2012. a kirjades halduskohtule taotlust saada kogu toimikust koopia

ning esitas riigilõivust vabastamise taotluse.

Tallinna Halduskohus jättis 26. juuni 2012. a kirjaga kaebaja 14. juuni 2012. a kirjas esitatud taotluse

läbi vaatamata, leides, et on juba kaebaja samasisulise taotluse osas 7. juuni 2012. a kirjas seisukoha

võtnud.

5. Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2012. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest

vabastamiseks koopiate saamiseks rahuldamata. Määrus edastati ka kaebaja advokaadile.

6. Kaebaja esitas 6. juulil 2012 Tallinna Halduskohtu esimehele kirja, kus märkis, et kohus ei olnud

tema taotlust advokaadile edastanud ning palus selle asja lahendada.

Halduskohus edastas kaebaja avalduse advokaadile ning advokaat kinnitas avalduse kättesaamist

9. juulil 2012.

7. Kaebaja kirjutas edaspidi korduvalt (12. ja 16. juulil 2012) halduskohtule, teatades, et advokaat

talle ei vasta ning küsis nõu, mida teha. Samuti taotles kaebaja jätkuvalt riigilõivust vabastamist ja

koopiat toimikust. Kaebaja esitas 9. augustil 2012 halduskohtule ka kaebuse advokaadi peale, kuna

advokaat ei tule kaebaja juurde ning palus midagi ette võtta.

8. Tallinna Halduskohus jättis 24. septembri 2012. a määrusega kaebaja taotluse riigilõivust

vabastamiseks ja taotlused koopiate saamiseks läbi vaatamata. Halduskohus leidis, et kohus on

kaebaja samadel asjaoludel ja alusel 20. juunil 2012 esitatud riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamise taotluse juba 3. juuli 2012. a määrusega lahendanud. Kaebajale on võimaldatud vanglas

käesoleva haldusasja toimikuga tutvuda. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 55

lõikele 3 on kohtul õigus taotleja edasised samasisulised korduvad avaldused jätta tähelepanuta.

9. Kaebaja esitas 2. oktoobril 2012 määruskaebuse halduskohtu 24. septembri 2012. a määrusele,

paludes selle tühistada.

10. Jätkus kirjavahetus kaebaja ja halduskohtu vahel, kus kaebaja soovis koopiat ja selgitust, miks

advokaat talle seda ei too ning halduskohus selgitas, et kaebaja taotlus riigilõivust vabastamiseks

koopiate saamiseks jäeti rahuldamata ja seetõttu ei ole advokaadil võimalik kaebajale koopiaid tuua.

Halduskohus selgitas võimalust toimikuga tutvumiseks.

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. novembri 2012. a määrusega kaebaja 2. oktoobri 2012. a

määruskaebuse rahuldamata. Kaebaja on samadel asjaoludel (Euroopa Kohtule koopiate saatmise

soovist ajendatud koopiate küsimine) ja samal alusel (riigilõivu vabastamise taotluse esitamine

maksejõuetuse alusel) ka varem pöördunud halduskohtusse ning halduskohus on kaebaja taotluse

rahuldamisest 3. juuli 2012. a määrusega keeldunud. Seega on halduskohus samadel asjaoludel ja

samal alusel esitatud kaebaja taotluse juba lahendanud. Olukorras, kus taotluses ei ole välja toodud

varasema olukorraga võrreldes uusi, muutunud asjaolusid, on taotluse läbi vaatamata jätmine

menetlusnormiga kooskõlas.

Ringkonnakohus selgitas kaebajale ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse (EIK) pöördumise korda ja

seda, et kaebaja ei ole täitnud eeltingimusi, mis võimaldaksid tal EIK-sse pöörduda. Lisaks on

kaebaja EIK poole pöördumisel kohustatud lisama kaebusele koopiad haldusasjas koostatud kohtu-

otsustest, kuid mitte kogu haldusasja toimikust. Haldusasja materjalidest võib järeldada, et kaebajale

on saadetud halduskohtu 20. septembri 2011. a kohtuotsus, mistõttu puudub kaebajal vajadus saada

asja materjalidest täiendavaid koopiaid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. V. Tiits esitas määruskaebuse Riigikohtule, millest nähtub, et ta soovib ringkonnakohtu

määruse tühistamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Asjas on vaidlustatud Tallinna Ringkonnakohtu 5. novembri 2012. a määrus, millega ring-

konnakohus jättis rahuldamata kaebaja määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 24. septembri 2012. a

määruse peale. Selle määrusega jättis halduskohus läbi vaatamata kaebaja taotlused koopiate saamisel

riigilõivust vabastamiseks ja taotlused kogu toimikust koopiate saamiseks.

Kohtud asusid seisukohale, et kuivõrd Tallinna Halduskohus lahendas kaebaja samasisulise avalduse

koopiate saamiseks 3. juuli 2012. a määrusega, mida kaebaja ei vaidlustanud, ning asjaolud ei olnud

võrreldes varasema avalduse aluseks olnud olukorraga muutunud, oli halduskohtul tulenevalt HKMS

§ 55 lõikest 3 õigus taotleja edasised samasisulised korduvad avaldused jätta läbi vaatamata.

14. Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu. Kaebajale on käesolevas asjas antud riigi õigusabi

tema esindamiseks halduskohtumenetluses. Asja materjalide põhjal on kaebaja alates 15. maist 2012

Tallinna Halduskohtule korduvalt teada andnud, et soovib esitada asjas apellatsiooni ning on palunud

halduskohtul edastada see soov riigi õigusabi korras määratud esindajale. Halduskohtu ja kaebaja

vahelisest kirjavahetusest tuleneb, et kaebaja ei saanud esindajaga kontakti. Seega pidi halduskohtul

juba 3. juuli 2012. a määruse tegemise ajal olema alus kahtluseks, et riigi poolt määratud esindaja

võis olla jätnud kohustused kaebaja esindamisel täitmata. Selle tõttu lasus halduskohtul enne kaebaja

taotluste HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata jätmist täiendav selgitamiskohustus 3. juuli 2012. a

määruse vaidlustamise võimaluse ja vajaduse osas. Samuti oli halduskohtul võimalus reageerida

kaebajale riigi õigusabi korras määratud esindaja võimalikule tegevusetusele riigi õigusabi seaduse §

20 lg 31 kohaselt. Selgitamiskohustuse rikkumisele ja kaebajale riigi õigusabi korras määratud

esindaja väidetavale tegevusetusele ei pööranud tähelepanu ka ringkonnakohus.

15. Kolleegiumi hinnangul viis selgitamiskohustuse rikkumine antud juhtumil olukorrani, kus

kaebaja menetluslikud õigused jäid kaitseta. Seetõttu tuleb haldus- ja ringkonnakohtu määrused

kaebaja taotluste läbi vaatamata jätmise kohta tühistada.

16. Kolleegium leiab, et tal on menetlusökonoomiat silmas pidades võimalik ja õige lahendada

V. Tiitsi taotlused asja materjalide põhjal ise.

17. Kolleegium nõustub Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2012. a määruses toodud seisukohaga, et

kaebaja riigilõivust vabastamine kogu haldusasja toimikust koopia tegemiseks ei ole õigustatud.

Kaebaja on saanud vanglas korduvalt toimikuga tutvuda ning talle on vanglas tehtud ka koopiaid

selles olevatest dokumentidest (kd I, tl 140, kd III, tl 40).

18. EIK-st V. Tiitsile saadetud kirjas (kd II, tl 32) märgitakse, et V. Tiits ei ole kohtule saatnud

ühtegi siseriikliku kohtu otsust. Sellest võib järeldada, et kaebajale on vajalik asjas tehtud Tallinna

Halduskohtu 20. septembri 2011. a otsuse koopia.

19. Tallinna Halduskohus on 3. juuli 2012. a määruses leidnud, et V. Tiitsil tuleb toimikust koopia

saamiseks tasuda RLS § 58 lg 1 kohaselt riigilõivu iga taotletud lehekülje eest. Tallinna

Ringkonnakohus on 5. novembri 2012. a määruses asunud seisukohale, et haldusasja materjalidest

võib järeldada, et kaebajale on saadetud halduskohtu 20. septembri 2011. a kohtuotsus, mistõttu

puudub kaebajal vajadus saada asja materjalidest täiendavaid koopiaid.

20. Kolleegiumi hinnangul on kohtute seisukoht põhjendamata Tallinna Halduskohtu 20. septembri

2011. a otsuse koopia osas. Haldusasja toimikust ei nähtu, et Tallinna Halduskohtu 20. septembri

2011. a otsus oleks kaebajale isiklikult saadetud või et kaebaja oleks selle muul moel isiklikult kätte

saanud. Haldusasja toimiku kohaselt on halduskohtu otsus saadetud e-kirjaga kaebaja esindajale ja

Tallinna Vanglale (kd I, tl 250). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 217 lg 6 kohaselt loetakse

esindaja käitumine ja teadmine võrdseks menetlusosalise käitumise ja teadmisega. Seega tuleb

halduskohtu otsus lugeda kaebajale esindaja kaudu kätte toimetatuks. Samas näitas kaebaja

kirjavahetus halduskohtuga, et tal puudus esindajaga kontakt. Kinnipeetava rahaliste vahendite

arvestuse (K-raha) väljavõtte kohaselt (kd II tl 11) puudusid vanglas viibival V. Tiitsil taotluse

esitamise ajal vahendid kohtuotsuse ärakirja eest riigilõivu tasumiseks. Eelnevalt (p-s 18) on

kolleegium sedastanud, et V. Tiitsil oli kohtuotsuse koopiat vaja selle saatmiseks EIK-sse. Sellises

olukorras jätsid kohtud kolleegiumi hinnangul kaebaja õigustamatult kohtuotsuse kordusärakirja

taotlemisel riigilõivu tasumisest vabastamata.

21. Eelneva tõttu rahuldab kolleegium V. Tiitsi taotluse riigilõivust vabastamiseks haldusasja

toimikust koopia saamisel osaliselt, vabastades ta riigilõivu tasumisest Tallinna Halduskohtu

20. septembri 2011. a otsuse koopia eest.

22. Käesolevas asjas on kohtud jätnud tähelepanuta kaebaja soovi esitada halduskohtu otsuse peale

apellatsioonkaebus. EIK on viidanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art

6 lg 1 rikkumise olukorras, kus kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi

rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud

tähtaegset kassatsiooni (EIK 22. novembri 2011. a otsus Andreyev vs. Eesti). Olukorras, kus kaebaja

oli teada andnud enda soovist esitada apellatsioonkaebus ning kohtutel pidi toimiku põhjal teada

olema, et kaebaja ei saa ühendust teda riigi õigusabi korras esindama määratud advokaadiga, oli

kohtutel kohustus tagada kaebajale talle määratud riigi õigusabi reaalne osutamine. Halduskohus

oleks pidanud saatma kaebaja apellatsiooni esitamise soovi HKMS § 187 lg 5 teise lause alusel

kohtualluvuse järgsesse ringkonnakohtusse. Ka ringkonnakohus oleks kaebaja määruskaebuse

läbivaatamisel pidanud aru saama, et kaebaja soovis asjas esitada apellatsioonkaebust, mis oli

takistatud selle tõttu, et kaebaja ei saanud talle riigi õigusabi korras määratud esindajaga ühendust.

Sellises olukorras oleks ringkonnakohus pidanud tagama kaebajale temale määratud riigi õigusabi

osutamise, rakendades vajadusel selleks riigi õigusabi seaduse § 20 lg-t 31. Sealjuures tuleb

arvestada, et kuigi apellatsioonitähtaeg asjas oli ajal, mil kaebaja teavitas halduskohut apellatsiooni

esitamise soovist möödunud, võib kaebajale riigi õigusabi osutanud advokaadi väidetav tegevusetus

olla aluseks apellatsioonitähtaja ennistamiseks.

Kolleegium leiab, et tulenevalt eeltoodust tuleb V. Tiitsi 15. ja 17. mai 2012. a avaldused edastada

Tallinna Ringkonnakohtule.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld