3-1-1-70-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-70-13

Määruse kuupäev

3. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi V.P süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-12-12324

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.P kaitsja vandeadvokaat Gennadi Kull, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Kelly Kruusimägi

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

29. mai 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2013. a määrus ja saata V.P ning tema kaitsja vandeadvokaat

Gennadi Kulli apellatsioonid Harju Maakohtu 11. veebruari 2013. a otsuse peale uueks arutamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Määrata OÜ-le Kull Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks V.P-le määruskaebemenetluses

osutatud riigi õigusabi eest 43 (nelikümmend kolm) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 7

(seitse) eurot ja 20 (kakskümmend) senti. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.P tunnistati Harju Maakohtu 11. veebruari 2013. a otsusega lühimenetluses süüdi ja teda karistati KarS § 200 lg 2 p 4

järgi vangistusega neljaks aastaks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ning

tuginedes KarS § 65 lg-le 2, suurendati V.P-le karistuseks mõistetud kahe aasta ja kaheksa kuu pikkust vangistust Harju

Maakohtu 16. novembri 2012. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o ühe aasta ja kolme kuu võrra.

Liitkaristuseks mõisteti V.P-le vangistus kolmeks aastaks ja üheteistkümneks kuuks.

Varasemalt röövimises süüditunnistatud V.P tunnistati süüdi selles, et ta väänas 29. septembril 2012 kella 14.40 ajal Viimsi

vallas Lubja külas Hundi tee ja Tammepõllu tee vahelisel alal A. A. parema käe seljataha, võttis kannatanult käest ära

kaasaskantava multimeediamängija iPod Touch 2 ja jooksis sündmuskohalt minema. Käe väänamisega põhjustas

süüdistatav kannatanule füüsilist valu.

2. Harju Maakohtu 11. veebruari 2013. a otsuse peale esitasid apellatsioonid V.P ja tema kaitsja vandeadvokaat Gennadi

Kull, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS § 199 lg 2 p 5 järgi ja

mõistetud karistuse kergendamist. V.P tunnistas kannatanult iPod Touch 2 äravõtmist, kuid märkis, et ta ei kasutanud

selleks jõudu. Süüdistatava ütlustega on kooskõlas ka kannatanu poolt politseile tehtud telefonikõne, milles ta käe

väänamist ei maini, seda ei kinnita ka ükski muu kriminaalasjas kogutud tõend. Tunnistajate ütlused on sündmuste osas

vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2013. a määrusega jäeti esitatud apellatsioonid KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel

ilmselt põhjendamatutena läbi vaatamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

3.1. Maakohus on lugenud tõendatuks röövimise. Väide, et süüdistatav ei kasutanud kannatanult iPod Touch 2

äravõtmiseks jõudu, on vastuolus süüdistatava enda ütlustega. V.P ütluste kohaselt lähenes ta tütarlapsele selja tagant ja

haaras iPodi, püüdes seda kannatanult käest ära rebida. Tütarlaps ei lasknud aga kätt lahti ja alles kolmandal katsel õnnestus

V.P iPod kannatanult kätte saada. Seega püüdis V.P esialgu kasutada küll üllatusmomenti, kuid kui see ei õnnestunud, ei

loobunud ta teo toimepanemisest, vaid kasutas jõudu.

3.2. Maakohus on põhjalikult selgitanud, miks ta ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kannatanu pole käe väänamist politseile

tehtud telefonikõnes maininud. Esiteks väitis kannatanu telefonikõnes korduvalt, et tal võeti kõvasti käest kinni, teiseks ei

esitatud kannatanule telefonikõne jooksul täpsustavaid küsimusi ja kolmandaks oli kannatanu selgelt endast väljas.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu nende põhjendustega.

3.3. Maakohus asus õigustatult seisukohale, et tunnistajate ütlused on kannatanu ütlustega kooskõlas. Tunnistajad

kirjeldasid sündmust sarnaselt, põhimõttelisi vastuolusid ütlustes pole. Juhul, kui tunnistajad oleksid kirjeldanud sündmust

täiesti ühte moodi, oleks alust kahelda hoopis selles, et sündmuse kirjeldus võib olla omavahel kokku lepitud. Nii

kannatanu, süüdistatav kui ka kõik tunnistajad on kirjeldanud V.P tegu põhijoontes ühtemoodi - V.P ründas kannatanut

selja tagant, püüdes rebida kannatanult iPodi.

3.4. Mõistes V.P-le karistuseks vangistuse neljaks aastaks, arvestas maakohus kasutatud vägivalla vähest intensiivsust,

röövitud eseme suhteliselt väikest väärtust ja süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Kuigi eeltoodust nähtuvalt on

süüdistatava süü väike, pani ta arutatava kuriteo toime vähem kui üks kuu pärast vanglast vabanemist. Arvestades, et

eelmisel korral karistati V.P vangistusega muuhulgas röövimise eest sanktsiooni minimaalmääras ja et selline karistus pole

mõjutanud teda uute samalaadsete kuritegude toimepanemisest loobuma, tuleb süüdistatavat karistada vangistusega neljaks

aastaks. Ringkonnakohus nõustub ka nende maakohtu seisukohtadega.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2013. a määruse peale esitas määruskaebuse V.P kaitsja G. Kull, kes taotleb

ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja märgib, et nii

KrMS § 326 lg 2 teise lause kui ka Riigikohtu praktika kohaselt on apellatsiooni läbivaatamata jätmine selle ilmse

põhjendamatuse tõttu lubatud erandjuhtudel. Praeguses asjas selline erand puudub. Vaidlustades süüdistatava teo

kvalifitseerimist KarS § 200 lg 2 p 4 järgi, märkis kaitsja apellatsioonis, et V.P ei kasutanud kannatanu suhtes füüsilist

jõudu. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus põhistavad jõu kasutamist sellega, et V.P haaras iPod Touch 2-st kinni ja

püüdis seda enda valdusesse saada. Süüdistatava ja kannatanu vahel puudus otsene füüsiline kontakt. Kannatanul oli

võimalus igal hetkel iPod Touch 2-st lahti lasta, kuid ta ei teinud seda. Eeltoodust tulenevalt võis kannatanu küll haiget

saada, kuid seda mitte V.P füüsilise jõu kasutamise tagajärjel, vaid kannatanu enda tahte tõttu. Kriminaalasjas puuduvad

tõendid, mis osutaksid füüsilise vägivalla kasutamisele kannatanult iPod Touch 2 äravõtmisel.

5. Määruskaebusele esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Kelly Kruusimägi, kelle hinnangul on

ringkonnakohtu määrus seaduslik. Riigikohtu varasema praktika kohaselt võib ilmselt põhjendamatuks lugeda ka

apellatsiooni, mis vastab üldjoontes küll KrMS §-s 321 sätestatud nõuetele, kuid mida on põhjust pidada perspektiivituks.

Sellisel juhul peab ringkonnakohus küsimust apellatsiooni ilmsest põhjendamatusest eriti põhjalikult kaaluma. Praeguses

asjas analüüsis ringkonnakohus põhjalikult apellantide väiteid füüsilise jõu kasutamise kohta, viitas süüdistatavale mõistetud

karistusega seoses kohtupraktikale ja pidas apellatsioone õigustatult perspektiivituiks. Ringkonnakohtu määruse

põhjendused on lahendi lugejale jälgitavad ja Riigikohtu poolt määruskaebemenetluses kontrollitavad.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku 11. peatükis sätestatud

apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu

KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole

võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, s.t need sisaldavad mõne õigusliku keelu

rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine

reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on

perspektiivitu apellatsiooniga (vt koos edasiste viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. novembri 2011. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-86-11, p 7).

7. Kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et praegusel juhul ei olnud ringkonnakohus õigustatud jätma esitatud apellatsioone

KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel läbi vaatamata. Kolleegiumi hinnangul vaidlustati apellatsioonides tõenditele antud

hinnangut, süüteo õiguslikku kvalifitseerimist ja karistuse mõistmist. Apellatsioonide kohta tuli ringkonnakohtul kujundada

läbikaalutud seisukoht kohtumenetluse poolte ärakuulamise põhjal KrMS 11. peatükis sätestatud korda järgides. Nähtuvalt

vaidlustatud määrusest pole ka ringkonnakohus pidanud apellantide etteheiteid õiguslikult asjakohatuteks ega põhjendanud

apellatsioonide läbivaatamata jätmist sellega, et maakohtu seisukohad on kõigis apellatsioonides vaidlustatud aspektides

kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Seetõttu ei saanud ringkonnakohus lugeda V.P ega tema kaitsja apellatsioone

ilmselt põhjendamatuteks.

8. Kolleegium märgib sedagi, et ringkonnakohtu määruses pole viidatud apellantide väiteid kummutavale kohtupraktikale,

vaid hinnatud kriminaalasjas kogutud tõendeid ja vastatud apellatsioonides esitatud sisulistele argumentidele

materiaalõiguse kohaldamise kohta. Seega on kohus apellatsioonid siiski sisuliselt läbi vaadanud ja lahendanud. Vaatamata

asjaolule, et KrMS § 331 lg 11 lubab ringkonnakohtul kriminaalasja ka kirjalikult läbi vaadata, tuleb kõnealune

ringkonnakohtu lahend kolleegiumi hinnangul tühistada, sest KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt peab ringkonnakohus, jättes

kriminaalasja kirjalikus menetluses läbivaatamise tulemusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata,

tegema kohtuotsuse.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 28. märtsi 2013. a määruse ja saadab V.P ning tema kaitsja apellatsioonid

uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab kaitsja määruskaebuse.

10. V.P kaitsja esitas koos määruskaebusega Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks

kriminaalasja materjaliga tutvumise ja määruskaebuse koostamise eest OÜ-le Kull Advokaadibüroo summas 43,20 eurot

(sh käibemaks 7,20 eurot). Taotlusest nähtuvalt kulutas kaitsja nii kriminaalasja materjalidega tutvumiseks kui ka

määruskaebuse koostamiseks pool tundi. Kokku osutas kaitsja V.P-le õigusabi ühe tunni jooksul. Kolleegium leiab, et

taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse

15. detsembri 2009. a otsuse (1. aprillil 2013 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2 ja 23 juhindudes rahuldada. Kuna

Riigikohus rahuldab kaitsja määruskaebuse, tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe