3-2-1-65-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-65-13

Määruse kuupäev

Tartu, 3. juuni 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Janno Aringo ja Osaühingu Landstein avaldus

menetluskulude kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-10-9071

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Piret Pedaniku ja Jaan Pedaniku määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Piret Pedanik, esindaja vandeadvokaat Heldur Otti

Hageja Jaan Pedanik, esindaja vandeadvokaat Heldur Otti

Kostja Janno Aringo

Kostja Osaühing Landstein (registrikood 10684560)

Asja läbivaatamise kuupäev

6. mai 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-10-9071 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Piret Pedaniku ja Jaan Pedaniku määruskaebuselt tasutud kautsjon

50 (viiskümmend) eurot AB Järve, Otti ja Partnerid OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Piret Pedanik (hageja I) ja Jaan Pedanik (hageja II) esitasid 22. veebruaril 2010 Pärnu Maakohtule

hagi, milles palusid mõista Janno Aringolt (kostja I) ja Osaühingult Landstein (kostja II) solidaarselt

välja 220 000 krooni, s.o 14 060 eurot 56 senti. Maakohus rahuldas hagi 30. juuni 2010. a

tagaseljaotsusega. Tagaseljaotsuse kohaselt ei esitanud kostjad maakohtule tähtaegselt vastust hagi

kohta ega teatanud vastamata jätmise mõjuvast põhjusest.

20. juulil 2010 esitasid kostjad kaja, milles palusid tsiviilasja menetluse taastada, kuna hagiavaldust

ei olnud kostjatele isiklikult allkirja vastu kätte toimetatud, ning tagaseljaotsuse täitmise peatamise

avalduse. Maakohus rahuldas 3. augusti 2010. a määrusega kostjate täitemenetluse peatamise taotluse

ning 10. novembri 2010. a määrusega kostjate kaja, taastades menetluse.

Maakohus jättis 5. juuli 2011. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. oktoobri 2011. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtus ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Riigikohus jättis 1. veebruaril 2012 hagejate

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja kassatsiooniastme menetluskulud hagejate kanda.

2. Kostjad esitasid 2. märtsil 2012 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, märkides enda

õigusabikuludeks 6885 eurot 94 senti koos käibemaksuga. Kostjad palusid mõista hagejatelt

solidaarselt välja õigusabikulu 6400 eurot, mis on kuni 19 200 euro suuruse hinnaga tsiviilasja puhul

teistelt menetlusosalistelt väljamõistetava lepingulise esindaja kulu piirmäär.

Avaldusele lisatud kostjate lepingulise esindaja advokaadibüroo arvete ja kulude nimekirjade kohaselt

on esindaja osutanud kostjatele õigusabi kokku 52 tundi 51 minutit, 2010. a-l tunnitasuga

1800 krooni ja 2011. a-l 115 eurot 4 senti. Kostjad kinnitasid, et kõik kulud on kantud selles

kohtumenetluses ja õigusabikulude hüvitamist nõutakse käibemaksuga, kuna arvete saaja ja maksja

kostja I ei ole käibemaksukohustuslane ega saa käibemaksu tagasi arvestada.

3. Hagejad vaidlesid avaldusele vastu ja palusid jätta selle täielikult rahuldamata.

Õigusabikulude hüvitamine koos käibemaksuga ei ole põhjendatud, kuna kostja I ei ole märkinud,

miks ta ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, ning kostja II ei ole kinnitanud, et ta ei

ole käibemaksukohustuslane. Kostjad ei ole tõendanud, et nad on esindaja arved tasunud.

Kulunimekirjas on märgitud ka toiminguid, mis on seotud täitemenetluse ning muude toimingutega,

mis ei ole seotud selle tsiviilasja kohtumenetlusega. Kostjate menetluskulude väljamõistmine

hagejatelt on äärmiselt ebaõiglane, kuna hagejad tasusid 400 000 krooni kostjale I, mitte kostjale II

kui õigussuhte pooleks olnud isikule.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2012. a määrusega kostjate avalduse ning mõistis hagejatelt

solidaarselt kostjate kasuks välja õigusabikulu 6400 eurot ja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Maakohtu määruse kohaselt ei saa hagejad enam vaidlustada menetluskulude jaotust, kuna

kohtuotsus on jõustunud. Õigusabiarved olid adresseerituid kostjale I, kes need ka tasus.

Menetluskulude avalduse esitajal ei ole kohustust tõendada, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada. Kostja I on kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg-ga 6 kinnitanud,

et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Hagejad ei ole vastupidist tõendanud. Samuti on kostjad kinnitanud, et kostja I on esindajale kõik

kulud tasunud, ja esitanud sellekohased konto väljavõtted. Menetluskulude avalduse, arvete,

kulunimekirjade ja toimiku materjalide põhjal on kostjate esindaja õigusabi osutamiseks kulunud aeg

ja tehtud toimingud piisavalt selged ja arusaadavad. Kuna kohtumenetluse ajal oli vaja peatada

täitemenetlus, olid vajalikud ja põhjendatud ka täitemenetlusega seotud toimingud ja kohtutäituriga

suhtlemine. Seetõttu tuleb ka nende toimingutega seotud kulud hagejatelt välja mõista. Samuti on

põhjendatud välja mõista kostjate esindaja maakohtu istungitel käimise kulud.

Kostjate tegelikud tõendatud õigusabikulud ulatusid 6885 euro 94 sendini (sh käibemaks), kuid

Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 kehtestatud lepingulise esindaja kulude

teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade (kord) kohaselt võib kuni 19 200 euro suuruse

tsiviilasja hinna korral teistelt menetlusosalistelt välja mõista lepingulise esindaja kulu kuni

6400 eurot. Arvestades asja keerukust, kostjate esindaja töömahtu, asjas toimunud kohtuistungite

arvu ning asjaolu, et vaidlus jõudis kassatsiooniastmesse, on vajalik ja põhjendatud kostjate

lepingulise esindaja kulu 6400 eurot.

5. Hagejad palusid määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta

kostjate menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata.

Maakohus ei ole vastanud hagejate väitele, et nendelt on ebaõiglane kostjate menetluskulusid välja

mõista. Maakohus leidis valesti, et hagejad peavad hüvitama ka käibemaksu. Samuti ei ole kohus

vastanud hagejate vastuväitele, et kostja I ei ole nimetanud ühtegi põhjust, miks ta ei saa kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada. Määruses ei ole põhjendatud, kui suur saab olla kummagi kostja

menetluskulude põhjendatav suurus ning et kostjate õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud.

Lisaks jättis maakohus vastamata hagejate vastuväitele, et osa kuludest ei ole seotud selle tsiviilasja

kohtumenetlusega.

Alternatiivselt leidsid hagejad, et kaja esitamise ja menetlemisega seotud kostjate esindaja kulusid ei

saa hagejatelt välja mõista. Samuti ei ole põhjendatud hagimenetlusevälised kulud (sh täitemenetluse

jm kulud). Lisaks ei ole põhjendatud kostjate esindaja või tema advokaadibüroo üldkulude

(nt transpordikulud) väljamõistmine. Põhjendatud ei ole kulud, mis on esitatud arvete alusel, kus

menetlusosaliseks on märgitud Priit Pedanik, sest selle nimega menetlusosalist tsiviilasjas ei olnud.

Maakohtu jõustunud otsuse resolutsioonist ei nähtu, et hagejate kanda tuleb jätta kostjate kaja

menetlemise ja täitemenetlusega seotud kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

6. Kostjad vaidlesid määruskaebusele vastu ning palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata.

7. Maakohtu kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

kohtunikule. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5

alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. veebruari 2013. a määrusega maakohtu määruse osaliselt ning

tegi tühistatud osas uue määruse, millega rahuldas kostjate avalduse osaliselt, mõistes hagejatelt

solidaarselt välja menetluskulu 4930 eurot 26 senti kostjate kasuks ja viivise VÕS § 113 lg 1 teise

lause järgi.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt on kostjate kaja menetlemisega (sh täitemenetlusega) seotud

toimingute põhjendatud ja vajalik õigusabikulu 17 töötunni eest 1955 eurot 68 senti. Kuna tegelikult

kandsid kostjad õigusabikulu 6885 eurot 94 senti, kuid lepingulise esindaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäära tõttu vähendas maakohus hagejatelt väljamõistetavat

õigusabikulu 6400 euroni, tuleb kajaga seotud toimingutele kulunud õigusabikulu arvata maha

kostjate tegelikust õigusabikulust.

Maakohus mõistis põhjendatult hagejatelt kostjate kasuks välja ka kostjate esindaja transpordikulud.

Esindaja sõidud olid tingitud vajadusest osaleda neljal Pärnu Maakohtus toimunud kohtuistungil.

Advokatuuriseaduse (AdvS) § 62 lg 1 järgi on sõidukulud vajalikud õigusteenuse kulud, mille klient

hüvitab. Sõidule kulunud aja tasustamine 50% ulatuses õigusteenuse tunnihinnast tuleneb kostja ja

tema esindaja advokaadibüroo vahel sõlmitud õigusteenuse osutamise kliendilepingust. Seega kuulub

esindaja sõiduaeg kostjale osutatud õigusteenuse hulka ning selleks kulunud aja peavad hagejad

hüvitama 0,5 tunnihinna ulatuses.

Menetlusdokumentide mahtu, menetluse käiku ja tulemust arvestades ei ole ebaõiglane ega

ebamõistlik mõista hagejatelt välja kostjate menetluskulud. Maakohus on õigusabikulude

väljamõistmisel arvestanud asja keerukust, esindaja töömahtu, asjas toimunud istungite arvu ja

asjaolu, et vaidlus jõudis Riigikohtuni. Seega on maakohus põhjendanud, miks tuleb kostjate esindaja

õigusabikulud täies ulatuses hagejatelt välja mõista, ega ole diskretsioonipiire ületanud.

Õigusabikuludelt makstava käibemaksu hüvitamise kohta esitatud määruskaebuse väidetele vastas

maakohus piisavalt põhjalikult.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hagejad paluvad ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega mõisteti hagejatelt välja kostjate

menetluskulud, ning jätta kostjate avaldus täielikult rahuldamata.

Määruskaebuse kohaselt ei ole õigusabikulude väljamõistmine hagejatelt põhjendatud, kuna kostjad

ei ole selgitanud, kui suur on kummagi kostja õigusabikulu. Kostja II ei ole õigusabi eest tasunud,

õigusabi eest tasusid kostja I ja menetlusväline isik, kes ei ole käibemaksukohustuslased. Kostjate

esindaja ajakulu ei ole põhjendatud. Kostjad ei ole tõendanud, et kõik menetluskulud on seotud selle

tsiviilasja menetlusega. Kostjate menetluskulusid on hagejatelt äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik

välja mõista. Hagejatelt ei ole põhjendatud välja mõista täite- ja kajamenetlusega seotud kulusid, sest

see oli tingitud kostjate tegevusest. Samuti ei ole põhjendatud mõista hagejatelt välja kostjate

esindaja transpordikulusid, sest need ei ole õigusabikulud.

10. Kostjad vaidlevad määruskaebusele vastu, paludes jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata.

Kostjate arvates on määruskaebus esitatud hilinemisega ega ole põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ning asi saata

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

12. TsMS § 698 lg 2 kohaselt on Riigikohtule määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib TsMS § 62 lg 2 kohaselt teha

tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni. Kohtulahendi peale kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis esitatavale kaebusele kohalduvad TsMS § 335 lg-d 1 ja 2, mille järgi piisab kirjaliku kaebuse

esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks kaebuse edastamisest kohtule elektronpostiga tingimusel,

et kaebuse originaal esitatakse kümne päeva jooksul (vt ka Riigikohtu 29. mai 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-74-12, p-d 8 ja 9).

Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise tähtpäev möödus 27. veebruaril 2013 kell

24.00. Hagejate esindaja Riigikohtule elektrooniliselt saadetud määruskaebuse sõnumi päises oleva

kirja logi kohaselt jõudis määruskaebus Riigikohtu serverisse 27. veebruaril 2013 kell 23.59.52.

Digitaalallkirjaga määruskaebuse, st kaebuse originaali esitas hagejate esindaja kooskõlas

TsMS § 335 lg-tega 1 ja 2 Riigikohtule 28. veebruaril 2013 kell 00.32. Seega esitati määruskaebus

TsMS § 698 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul.

13. Kostjad esitasid hagejate vastu ühise menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palusid

mõista hagejatelt solidaarselt välja kostjate kasuks nende menetluskulud koos käibemaksuga. Kostja I

kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Avaldusega koos esitati maakohtule kostjale I

koostatud advokaadibüroode arved. Kohtud mõistsid hagejatelt solidaarselt välja menetluskulu

(sh käibemaks) kostjate kasuks, määramata kindlaks kummagi kostja menetluskulu suurust.

14. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole arvestanud sellega, et menetluskulude kindlaksmääramise

menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid (vt Riigikohtu 15. veebruari 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 447

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka

juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud

menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Ka TsMS § 5 lg 3 kohaselt

selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette

nähtud teisiti.

15. Menetluskulude kindlaksmääramise sätete, eelkõige TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 järgi võib

menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult üksnes enda menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist, lisades avaldusele menetluskulude detailset koosseisu sisaldava kulude nimekirja.

Kolleegium leiab, et olukorras, kus menetluskulude kindlaksmääramist ja teistelt menetlusosalistelt

väljamõistmist taotleb mitu isikut ühiselt (nt seetõttu, et neil on olnud ühine esindaja), näitamata

kummagi isiku kulude suurust, peab kohus selle kindlaks tegema. Juhul kui kohus ei ole

menetluskulude hüvitamist nõudvate isikute osa kindlaks määranud, tuleb lugeda, et nende panus

menetluskulude kandmisel oli võrdne ning kummagi menetluskuluks on pool nõutavatest

menetluskuludest (vt ka Riigikohtu 25. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p 14).

Kolleegium märgib, et kuna menetlusosaliste kulude suurus võib olla erinev, on nende

kindlaksmääramine määruse selguse ja täidetavuse tagamise jaoks otstarbekas. Eeltoodut peab

ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel arvestama (TsMS § 695 ja § 693 lg 2).

16. Põhjendamatu on kohtute seisukoht, et hagejatelt tuleb kostjate kasuks menetluskulu välja mõista

koos käibemaksuga, kuna kostja I on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, ning

õigusabiarved on esitatud kostjale I, kes on need ka tasunud. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu, et

kostjale I esitatud arvetes sisalduvad ka kostja II õigusabikulud. Lisaks ei ole oluline, kas arved on

tasutud või kes need tasus (TsMS § 174 lg 4). Õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, et poolel on

tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus (vt nt Riigikohtu 1. oktoobri 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-112-01).

Kuivõrd ka kostja II palus enda kasuks menetluskulud hagejatelt välja mõista, pidi ta kooskõlas

TsMS § 174 lg-tega 3 ja 6 lisama menetluskulude nimekirja, näidates detailselt enda kulude

koosseisu, ning käibemaksu hüvitamiseks kinnitama, et ta ei saa esindajakuludelt käibemaksu tagasi

arvestada. Kostja II ei ole seda teinud. Maakohtule ei olnud siduv kostjate väide, et oluline ei ole, kas

kostja II on käibemaksukohustuslane (III kd, tl 47–48). Menetluskulude koos käibemaksuga

väljamõistmise eelduseks on avaldaja kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui

avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema

kasuks välja ilma käibemaksuta.

17. Kohtute määrused on põhjendamata ka osas, millega mõisteti hagejatelt välja kostjate esindaja

sõidukulud. Maa- ega ringkonnakohtu määrusest ei selgu, millest kostjate esindajate sõidukulud

koosnevad ning millisel õiguslikul alusel tuleb need hagejatelt välja mõista. Seega ei vasta

ringkonnakohtu määrus selles osas TsMS § 465 lg 2 p-s 8 sätestatud nõuetele.

Menetlusosalise õigus nõuda menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ja väljamõistmist teiselt

menetlusosaliselt tuleneb TsMS § 174 lg-st 1. TsMS § 175 lg 1 ja § 144 p 1, samuti korra § 1 järgi on

menetlusosalisele hüvitatavaks menetluskuluks tema esindaja kulud. Kolleegium märgib, et TsMS §-

d 174 ja 175 ning kord ei sätesta, millist liiki esindajakulud teiselt menetlusosaliselt välja

mõistetakse. Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus

ning tsiviilasja hind.

Kolleegium leiab, et eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille

hüvitamist saab nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu

AdvS § 60 tähenduses). Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu,

s.o transpordikulu. Kuna menetlusosalise õigus valida esindajat ei ole TsMS §-de 217 ja 218 järgi

piiratud, võib lepingulise esindaja otsene sõidukulu olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul, kui

tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja

teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus.

Kolleegiumi arvates ei võimalda TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ning korra § 1 mõista

menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest.

TsMS § 217 lg 6 kohaselt on esindaja käitumine ja teadmine võrdsustatud menetlusosalise käitumise

ja teadmisega. Kuivõrd TsMS § 144 p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei

ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Ringkonnakohtu põhjendus, et kostjate esindaja

sõidule kulunud aja hüvitamiseks annab aluse AdvS § 62 lg 1 ning kostjate ja nende esindaja vaheline

kliendileping, ei ole asjakohane. Kliendilepingus lepitakse AdvS § 55 lg 1 kohaselt kokku

õigusteenust osutava advokaadi nimi, tema volitus ja ülesanded ning advokaaditasu vorm ja suurus

või määr. AdvS § 62 lg 1 kohaselt hüvitab klient vajalikud kulud, mida advokaat või advokaadibüroo

pidaja on õigusteenust osutades kandnud. Asjaolu, et kostjate ja nende esindaja sõlmitud leping

sisaldab väidetavalt kokkulepet, mille kohaselt kostjad hüvitavad esindaja sõidule kulunud aja 50%

ulatuses tunnihinnast, ei tähenda, et need kulud on põhjendatud välja mõista teiselt menetlusosaliselt.

Advokatuuriseadus ega kliendileping ei reguleeri menetluskulude teiselt poolelt väljamõistmist.

18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus,

millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt ka

Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).

Põhjendatud ei ole hagejate seisukoht, et lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt

väljamõistmise tingimuseks on asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud. Kostjad ei pea

tõendama, et nad on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Seega ei ole oluline, kas kostjate

esindajale on tasu makstud või kes on selle tasunud. Tsiviilasja menetluskulude jaotusest

(st ringkonnakohtu 20. oktoobri 2011. a otsusest ja Riigikohtu 1. veebruari 2012. a määrusest) ei

nähtu, et hagejad ei pea kandma täite- ja kajamenetluse kulusid. Seega on ka need kulud jäetud

hagejate kanda ning kohtutel ei olnud alust jätta menetluskulude kindlaksmääramisel sellega

arvestamata. Maakohus on põhjendatult leidnud ja ringkonnakohus on sellega õigesti nõustunud, et

menetluskulude väljamõistmise õiglust ja mõistlikkust hinnatakse menetluskulude jaotuse

määramisel põhimenetluses. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses TsMS § 162 lg 4 ei

kohaldu (Riigikohtu 27. veebruari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12).

19. Kooskõlas TsMS § 693 lg-s 2 sätestatuga peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel

otsustama, kas ja kui suures ulatuses tuleb hagejatelt välja mõista mõlema kostja lepingulise esindaja

menetluskulu, sh otsene sõidukulu.

20. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg-te 4 ja 8 alusel tagastada

selle tasunud advokaadibüroole.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu