3-3-1-13-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-13-13

Otsuse kuupäev

3. juuni 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Lea Laarmaa ja Ivo Pilving

Kohtuasi

A kaebus Harju Maavalitsuse 2012. a kirja tühistamiseks ning

Harju Maavalitsuse kohustamiseks vaadata uuesti läbi taotlus

rahvastikuregistri andmete muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2012. a otsus haldusasjas

Menetluse alus Riigikohtus

A kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 2012. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 2012. a otsus

haldusasjas ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

3. Tagastada kautsjon.

4. Käesoleva otsuse avaldamisel asendada kaebaja (laste isa) nimi tähemärgiga „A“, laste ema

nimi tähemärgiga „B“ ning laste nimed tähemärkidega „C“, „D“ ja „E“. Avaldada otsus ilma

selles viidatud kohtuasjade numbriteta. Otsuses viidatud kohtulahendite ja muude

dokumentide kuupäevadest avaldada vaid aastaarvud.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A esitas 2012 Harju Maavalitsusele avaldused rahvastikuregistri andmete parandamiseks ja

muutmiseks. Avaldaja palus kanda rahvastikuregistrisse tema hooldusõigust tõendavad andmed

kolme alaealise lapse kohta.

Avaldaja märkis, et tal oli laste hooldusõigus 1. juulini 2010, mil jõustus uus perekonnaseadus (PKS).

Avaldaja ning laste ema vahel on Harju Maakohtu 2007. a määrusega tsiviilasjas kinnitatud

kompromiss, millega lepiti kokku vanemate lastega suhtlemise kord ning mille kohaselt määrati laste

elukohaks ema elukoht. Avaldaja hinnangul kaotas ta hooldusõiguse tulenevalt PKS § 214 lg-st 3.

2. Harju Maavalitsus teatas 2012 vastuseks avaldustele järgmist: „Teie poolt esitatud kohtumäärus

2007 on rahvastikuregistrisse kantud. Kahjuks ei saa perekonnaseisuasutus, Harju MV, muuta

hooldusõiguse andmeid Teie poolt esitatud avalduse „Andmete parandamise ja muutmise avaldus“

alusel. Avaldaja A saaks esitada hooldusõiguse andmete muutmiseks avalduse PKS § 214 lg 4 alusel.

Niisugust avaldust esindaja kaudu esitada ei saa, kuna tuleb esitada isiklikult. Mõlemad vanemad

peavad esitama avalduse koos ja kokkuleppel. Kui kokkulepe puudub, saab hooldusõigust muuta

ainult kohtu kaudu.“

3. A esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles 2012. a vastuse tühistamist ja Harju Maavalitsuse

kohustamist avalduste uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leidis järgmist:

1) PKS § 214 lg 3 tõttu kaotas kaebaja perekonnaseaduse jõustumisel 1. juulil 2010 vanema hooldus-

õiguse. Laste emaga 2007 kokkulepet sõlmides ei olnud kaebaja teadlik hiljem jõustuva

perekonnaseadusega kaasnevatest tagajärgedest, st hooldusõiguse kaotamisest. Uue perekonna-

seaduse jõustumisega on kaebaja seatud varasemast halvemasse olukorda;

2) PKS § 214 lg 3 on vastuolus põhiseadusega, eelkõige selles sätestatud õiguskindluse ja õigus-

pärase ootuse põhimõttega;

3) vastustaja on jätnud arvestamata kaebaja põhjendatud huvi, sh huvi võtta osa Stockholmi Haldus-

kohtus 2012 toimuvast kohtuistungist, kus arutatakse lastele hoolduse määramist. Laste ema on

Rootsis laste väärkohtlemise tõttu paigutatud kinnipidamisasutusse ja laste suhtes on kohaldatud

sotsiaalhoolekannet. Kaebaja esitas 2012 Harju Maakohtule avalduse vanema hooldusõiguse

tuvastamiseks, kuid kohus jättis avalduse menetlusse võtmata pädevuse puudumise tõttu. Laste

huvidest lähtuvalt ei ole põhjendatud nende paigutamine sotsiaalhoolekandeasutusse.

4. Tallinna Halduskohus jättis 2012. a otsusega haldusasjas kaebuse rahuldamata järgmiste

põhjendustega:

1) maavalitsuse vastus ei ole haldusakt, vaid toiming, mille vaidlustamiseks ei saa esitada tühistamis-

nõuet. Kaebuses ekslikult esitatud tühistamisnõue ei takista asja lahendamist, kuna kaebaja on

esitanud ka kohustamistaotluse. Tegemist on kohase õiguskaitsevahendiga, kuna kaebaja tahe on

suunatud sellele, et vastustaja sooritaks taotletava toimingu (registrikande);

2) kohustamisnõude rahuldamiseks ei ole alust, kuna vastustaja toiming oli õiguspärane. Vastustaja

on avaldusi rahuldamata jättes lähtunud seadusest. Rahvastikuregistri kannete tegemine või nende

muutmine toimub seaduses loetletud alusdokumentide andmete alusel ning registri töötlejal ei ole

õigust kande tegemise aluseid ise tuvastama hakata. Tegemist on formaliseeritud menetlusega;

3) PKS § 214 lg 4 kuni 7. juulini 2012 kehtinud redaktsioonis nägi ette, et kui vanema hooldusõigus

loetakse sama paragrahvi lõike 1 kohaselt kuuluvaks lapse vanematele ühiselt või lõike 3 kohaselt

ühele vanemale, siis võivad lapse vanemad kahe aasta jooksul alates seaduse jõustumisest esitada

perekonnaseisuametnikule isiklikult ühise avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja vanema

hooldusõiguse andmiseks ühele vanemale või hooldusõiguse andmiseks vanematele ühiselt (alates 7.

juulist 2012 kehtib selleks kolmeaastane tähtaeg). Kaebaja ei ole vastustajale ega ka kohtule esitanud

sellist ühist avaldust ega kohtulahendit, mis võimaldaks tema hooldusõiguse andmeid rahvastiku-

registrisse kanda;

4) tegemist ei ole kaalutlusõiguse alusel tehtava toiminguga. HKMS § 43 lg 4 p 2 kohaselt lõpeb

toimingu menetlus põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada. Harju Maavalitsus on 2012. a

vastuses selgitanud, miks avaldust ei ole võimalik rahuldada.

5. Apellatsioonkaebuses taotles kaebaja halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist,

millega tema kaebus rahuldatakse. Juhul kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks uut otsust teha,

palus apellant asja uueks läbivaatamiseks saatmist halduskohtule. Apellant taotles ka PKS § 214 lg 3

põhiseaduspärasuse kontrollimist.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ning vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märkis järgmist:

1) arvestades kaebuse eesmärki, milleks on vanema hooldusõiguse taastamine, ei saa kaebus olla

tulemuslik. Maakohtu jõustunud määrust arvestades ei saanud vastustaja teha rahvastikuregistris

kannet kaebaja kui vanema hooldusõiguse kohta;

2) kuigi PKS § 214 lg 3 tekitas olukorra, kus laste hooldusõigus oli vaid nende emal, ei ole see säte

käesolevas vaidluses asjakohane, kuna vastustaja lähtub rahvastikuregistri kannete tegemisel ja

muutmisel vaid rahvastikuregistri seadusest (RRS). Pole alust ka eeldada, et põhiseadusega oleks

vastuolus RRS § 26 lg 2 p 25, mille kohaselt on rahvastikuregistri kande alusdokumendiks jõustunud

kohtulahend, millega määratakse lapse elukohaks ühe vanema elukoht;

3) PKS § 214 lg-s 4 sätestati võimalus kahe aasta jooksul (7. juulil 2012 jõustunud redaktsiooni

kohaselt kolme aasta jooksul) seaduse jõustumisest esitada vanemate ühine avaldus vanematele ühise

hooldusõiguse andmiseks. PKS § 138 kohaselt on võimalus taotleda kohtult hooldusõiguse üle-

andmist. Kaebaja puhul on maakohus leidnud, et kuna laste vanemad on Rootsi Kuningriigi

kodanikud ja laste elukoht Rootsis, ei ole Eesti kohus pädev vastavat avaldust lahendama, vaid

kaebaja peab oma õigusi kaitsma Rootsi kohtus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kaebaja tühistada haldus- ja ringkonnakohtu otsused ning saata asi

uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator taotleb ka PKS § 214 lg 3 põhiseaduse vastaseks ja

kehtetuks tunnistamist. Kassaator esitab järgmised väited:

1) ringkonnakohtu otsus on põhjendamata. Kohus ei ole võtnud seisukohta PKS § 214 lg 3 põhi-

seaduspärasuse osas, kuigi see norm on tekkinud vaidluse keskseks põhjuseks ning on seetõttu ka

praeguse vaidluse lahendamisel asjassepuutuv;

2) PKS § 214 lg 3 on vastuolus põhiseaduse § 27 lg-tega 3 ja 4. Nende sätete eesmärgiga ei ole koos-

kõlas olukord, kus seadusemuudatuse tulemusena jääb vanem hooldusõigusest ilma pelgalt seetõttu,

et laste elukohaks on määratud teise vanema elukoht. Kassaator ei saanud selliseid tagajärgi ette näha

2007. aastal maakohtus kompromissi sõlmides. Lapsevanema hooldusõiguse äravõtmine või

piiramine on õigustatud vaid erandlikel juhtudel, eelkõige kui vanema hooldusõiguse teostamine ei

ole kooskõlas lapse huvide või heaoluga;

3) kõnealune norm takistab kassaatoril enda õiguste kaitsmist ka Rootsi Kuningriigis. Nähtuvalt

Stockholmi Södermalmi linnaosavalitsuse kirjast, mis on esitatud ka ringkonnakohtule, ei ole tal

vanema hooldusõiguse puudumise tõttu võimalik osaleda Rootsi kohtus toimuvas menetluses, sh

saada informatsiooni menetluse kohta. Ringkonnakohus ei ole seda tõendit arvestanud.

8. Vastuseks halduskolleegiumi päringule esitas vastustaja asjassepuutuva teabe kaebaja hooldus-

õigust puudutavate rahvastikuregistri kannete kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Praegune vaidlus on ajendatud Harju Maavalitsuse keeldumisest teha kaebaja 2012. a avalduste

alusel rahvastikuregistris kanded hooldusõiguse kohta tema laste suhtes. Halduskohtule esitatud

kaebuses palus kaebaja kohustada maavalitsust uuesti läbi vaatama avalduse hooldusõiguse

kandmiseks rahvastikuregistrisse. Kaebaja väited kassatsioonimenetluses seonduvad peaasjalikult

PKS § 214 lg 3 põhiseadusvastasusega ja selle normi asjassepuutuvusega praeguse vaidluse

lahendamisel.

1. juulil 2010 jõustunud PKS § 214 lg 3 sätestab: „Kui enne käesoleva seaduse jõustumist on kohus

lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha, siis loetakse alates käesoleva seaduse jõustumisest

vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud.“

10. RRS § 21 lg 1 p 11 annab aluse kanda rahvastikuregistrisse andmed vanema hooldusõiguse kohta

(hooldusõiguse kuuluvus, hooldusõiguse osaline või täielik üleandmine ühele vanemale, hooldus-

õiguse peatumine ja taastamine, isikuhooldusõiguse täielik äravõtmine).

Nähtuvalt rahvastikuregistri kannetest ja Harju Maavalitsuse poolt Riigikohtule esitatud teabest on

rahvastikuregistrisse tehtud kanded kaebaja kolme lapse sünniakti alusel ning neid kandeid on

muudetud vastavalt Tallinna Linnakohtu 2004. a otsusele tsiviilasjas (lapsendamise kohta).

Tuginedes Harju Maakohtu 2007. a määrusele, tegi Harju Maavalitsuse ametnik 2012 rahvastiku-

registri kande, mille sisuks on „Määrata C, D ja E elukohaks B elukoht“. 2012 on tehtud ka andmete

parandamise ja muutmise kanne, kus märgiti, et kaebaja hooldusõigus kolme lapse osas on tühistatud.

Rahvastikuregistri andmetest nähtuvalt on registrisse kantud kolme lapse osas täieliku

varahooldusõiguse ja täieliku isikuhooldusõiguse tühistamine 1. juuli 2010. a seisuga (uue

perekonnaseaduse jõustumise kuupäev).

Rahvastikuregistri andmete ja Harju Maavalitsuse esitatud teabe kohaselt ei sisaldanud register muid

kandeid kaebaja vanemaõiguste ega laste hooldusõiguse kohta.

11. Halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamine ei sõltu käesolevas asjas üksnes PKS § 214 lg 3

põhiseaduspärasusest.

Reeglina tehakse asjaolud halduskohtumenetluses kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS

§ 158 lg 2 ls 1). Eriti oluline on see kohustamisnõude puhul. Sõltumata sellest, kas maavalitsuse

keeldumine oli õiguspärane, ei pruugi kohustamisnõude rahuldamine olla võimalik, kui kaebajal ei

saa ka kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu enam olla laste suhtes hooldusõigust, mida

rahvastikuregistrisse kanda (vt ka halduskolleegiumi 24. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-1-12, p

20).

Enne praeguses asjas PKS § 214 lg 3 kohaldamise õiguspärasuse ja selle sätte põhiseaduspärasuse

analüüsimist tuleb seetõttu välja selgitada, kas kohustamiskaebuse rahuldamine oleks PKS § 214 lg 3

kohaldamata jätmise korral võimalik hoolimata aastatel 2010 kuni 2013 muutunud asjaoludest.

Sellest sõltub PKS § 214 lg 3 asjassepuutuvus praeguse vaidluse lahendamisel.

12. Kolleegium nõustub halduskohtuga, et rahvastikuregistri kande, sh perekonnaseisukande

tegemine toimub formaliseeritud menetluses. Siiski võib perekonnaseisuametnik perekonnaseisu-

kande tegemiseks vajaliku asjaolu kindlakstegemiseks rakendada uurimispõhimõtet (perekonnaseisu-

toimingute seaduse (PKTS) § 6 lg 1 ls 2).

RRS § 28 lg 3 kohaselt kannavad perekonnaseisuametnikud perekonnaseisuandmeid rahvastiku-

registrisse perekonnaseisutoimingute seaduses sätestatud korras.

PKTS § 6 lg 1 esimese lause kohaselt esitatakse perekonnaseisukande tegemiseks seaduses sätestatud

nõuetele vastav avaldus ning seaduses sätestatud juhtudel dokument, mis tõendab registrisse kantavat

asjaolu. PKTS § 13 lg 2 kohaselt muudetakse isiku perekonnaseisuandmeid tema avalduse,

kohtuotsuse, perekonnaseisuasutuse otsuse või muu muudatust tõendava dokumendi alusel.

Perekonnaseisuasutuse otsuse alusel muudetakse andmeid üksnes juhul, kui perekonnaseisuasutusel

on registrisse kantava asjaolu kinnitamise või tuvastamise pädevus.

PKTS § 13 lg 4 näeb ette, et kui isik leiab, et tema kohta rahvastikuregistrisse kantud perekonnaseisu-

andmed on valed, kuid andmete muutmiseks puudub sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud alus,

muudetakse perekonnaseisuandmeid registrisse kantavat asjaolu tuvastava kohtulahendi alusel.

13. Eelnevast tulenevalt pidi kaebaja esitama vastustajale dokumendi, mis tõendab tema hooldus-

õiguse kuuluvust, ulatust ja liiki. Dokumendi esitamise võimatuse korral oleks kaebaja pidanud

esitama kohtulahendi, millega on tema hooldusõigus tuvastatud või kindlaks määratud.

Kaebaja ei ole hooldusõigust tõendavat dokumenti ega hooldusõigust tuvastavat või kindlaks-

määravat kohtulahendit vastustajale ega kohtule selle haldusasja raames esitanud.

Käesolevas asjas esitatud dokumendid (eelkõige Tallinna Linnakohtu 2004. a otsus tsiviilasjas

lapsendamise kohta ning eelnevalt viidatud määrus tsiviilasjas) võivad tõendada, et kaebajal olid

vanema õigused varasema, 1. juulini 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi. Vaidlus praeguses asjas

ei puuduta aga kaebaja õigusi enne 1. juulit 2010 ning ainuüksi nende õiguste olemasolust ei järeldu

vältimatult hooldusõiguse kuuluvus, ulatus ja liik praegusel ajal.

14. Toimiku materjalidest nähtuvalt asus teine vanem (ema) koos lastega 2010. aastal, s.o rohkem

kui aasta enne kaebaja poolt avalduse esitamist Harju Maavalitsusele, elama Rootsi. Harju Maakohtu

2007. a kompromissi kinnitava kohtumääruse resolutsiooni p 1.4 näeb ette: „Kõik lapsi puudutavad

vaidlused lahendatakse Eesti Vabariigi kohtutes Eesti Vabariigi seaduste järgi ja lähtutakse Eesti

Vabariigi seadustest. Omavahelised lapsi puudutavate vaidluste lahendamisel lähtutakse Eesti

Vabariigi seadustest." Kolleegium rõhutab, et kompromissi kinnitava kohtumääruse tsiteeritud punkt

hõlmas võimalikke vanemate vahelisi vaidlusi kompromissi ulatuses kokku lepitud õiguste ja

kohustuste üle ega puuduta vaidlusi, mis väljuvad kompromissi raamidest. Nende puhul tuleneb

kohtualluvus rahvusvahelise eraõiguse või Euroopa Liidu normidest.

Jõustunud on Tallinna Ringkonnakohtu 2012. a määrus tsiviilasjas, mille kohaselt ei ole Eesti kohus

pädev menetlema kaebaja avaldust hooldusõiguse tuvastamiseks, kuna laste alaline elukoht on

Rootsis.

15. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 65 järgi kohaldatakse vanema ja lapse vahelistele pere-

konnaõiguslikele suhetele lapse elukohariigi õigust. Euroopa Liidu Nõukogu 27. novembri 2003. a

määruse (EÜ) 2201/2003 art 8 lg 1 kohaselt on vanemliku vastutuse asjus pädevus selle liikmesriigi

kohtul, kus asub lapse alaline elukoht hagi esitamise ajal. Kohtule esitatud Stockholmi Halduskohtu

2012. a otsuse mitteametliku tõlke kohaselt on lastele määratud kohaliku omavalitsuse poolne

hooldus. Kohtuotsusest (tl 19) nähtuvalt kehtib otsus hoolduse kohta koheselt. Alates detsembrist

2011 on ema olnud vahi all ja lapsed elavad hooldusperedes. Stockholmi Södermalmi linna-

osavalitsus on 2012 keelanud lastega suhtlemise nii laste emal kui ka kaebajal (tl 16–17). Södermalmi

linnaosavalitsuse 2012. a kirjas märgitakse, et Rootsi kohus on asunud seisukohale, et kaebaja ei ole

oma laste „seaduslik eestkostja“ (tl 98).

16. Isegi kui jätta PKS § 214 lg 3 kohaldamata ning lähtuda sellest, et kaebaja oli hooldusõiguslik

vanem 1. juuli 2010. a seisuga, loovad sündmused Rootsis tõsise kahtluse, et Rootsi õigus välistab

kaebaja hooldusõiguse praegusel ajal. Ka juhul, kui kaebaja hooldusõigus ei oleks välistatud, ei ole

ilma Rootsi õigust kohaldamata Eesti halduskohtul võimalik võtta seisukohta, kas hooldusõigus

kuulub üksnes kaebajale või ühiselt laste emaga, samuti tuvastada, kas hooldusõigus on täielik või

piiratud.

Niisuguses olukorras ei saa Eesti haldusorganid ega halduskohus otsustada kaebaja soovitud registri-

kande tegemist.

17. HKMS § 59 lg 1 kohaselt lasub kaebajal reeglina kohustus tõendada neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited. Samuti võib kohtu nõudmisel kohustada teda tõendama asjaolusid, mille

puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kahtluse korral peab kohus või

haldusorgan uurimispõhimõttest tulenevalt koguma asjaolu kohta täiendavaid tõendeid või tegema

tõendi esitamise ülesandeks menetlusosalisele (HKMS § 2 lg 4 ls 1). Praegusel juhul on asjakohane

nõuda hooldusõiguse üksikasjade ja kuuluvuse kohta täiendavate tõendite esitamist kaebajalt. Just

temal oli ja on võimalik näiteks pöörduda Rootsi kohtute või teiste asutuste poole, et alustada

menetlust laste hooldusõiguse tuvastamiseks või endale üleandmiseks.

18. Kuna kohtud ei ole praeguses haldusasjas kaebajale tema tõendamiskoormust selgitanud, tuleb

kassatsioonkaebus rahuldada. Haldus- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada ning saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kui kaebaja ei esita enda hooldusõigust tõendavat Rootsi kohtu

otsust või muud dokumentaalset tõendit või kui tuvastatavate asjaolude põhjal selgub, et kaebaja ei

saa olla hooldusõiguslik vanem, ei ole PKS § 214 lg 3 praegusel juhul asjassepuutuv säte. Ka selle

sätte puudumisel poleks siis võimalik kohustamiskaebust rahuldada.

Kolleegium märgib, et HKMS § 95 lg-s 1 nimetatud aluste esinemisel (sh võimalik kohtumenetlus

Rootsi kohtus A hooldusõiguse üle) on halduskohtul võimalik peatada asja menetlus.

19. RRS § 6 lg 1 kohaselt on rahvastikuregistrisse kantud andmetel üldjuhul informatiivne ja

statistiline tähendus. Kolleegium selgitab, et rahvastikuregistri kanne kaebaja hooldusõiguse kohta ei

ole vajalik tema õiguste kaitseks Rootsis. Ühise hooldusõiguse lõppemine ning veelgi enam vastava

kande puudumine rahvastikuregistris ei väära asjaolu, et kaebaja on laste vanem ega välista tema

EIÕK art-st 8 tulenevaid õigusi. Kolleegium rõhutab eeltoodule tuginedes, et tõhusaim viis eesmärgi

saavutamiseks on kaebajal kui Rootsis elavate laste vanemal nõuda endale hooldusõiguse üleandmist

Rootsi kohtus. Sellise nõude esitamist ei saa takistada ka PKS § 214 lg 3 regulatsioon ega kahtlused

selle sätte põhiseaduspärasuses.

20. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et Harju Maavalitsuse keeldumine registrikande

tegemisest oli toiming, mitte aga haldusakt, mille vaidlustamiseks saaks esitada tühistamiskaebuse.

21. HKMS § 107 lg 4 ls 1 alusel tuleb tagastada kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon.

22. Käesoleva otsuse avaldamisel tuleb isikute identifitseerimise vältimiseks asendada HKMS § 175

lg 3 ls 1 alusel kaebaja (laste isa) nimi tähemärgiga „A“, laste ema nimi tähemärgiga „B“ ning laste

nimed tähemärkidega „C“, „D“ ja „E“. Otsuse avaldamisel tuleb tekstist tervikuna välja jätta selles

viidatud kohtuasjade numbrid ja osaliselt kohtulahendite ja muude dokumentide kuupäevad (HKMS

§ 175 lg 4).

Tõnu Anton, Lea Laarmaa, Ivo Pilving