3-1-1-108-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-108-12

Otsuse kuupäev

31. mai 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Ott

Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi

Olev

Mihkelsoni

ja

Allar

Mihkelsoni

süüdistuses KarS § 3892 lg 1 - § 25 lg-te 2 ja 4 järgi;

Aurincop OÜ süüdistuses KarS § 3892 lg 3 - § 25 lg-te 2 ja 4

järgi ning Allan Selteri süüdistuses KarS § 3892 lg 1 - § 25

lg-te 2 ja 4 - § 22 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

27. aprilli

2012.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-10- 14520

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Olev Mihkelsoni, Allar Mihkelsoni ja Aurincop OÜ kaitsjad

vandeadvokaadid Kaarel Kais ning Rait Kaarma, kassatsioon;

Allan Selteri kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kristi Rande

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

8. mai 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a otsus, välja arvatud osas, millega

jäeti rahuldamata kaitsjate määruskaebused maakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

otsustuse peale, ja osas, millega mõisteti riigilt Aurincop OÜ ning Allan Selteri kasuks välja

hüvitis apellatsioonimenetluse kulude katteks.

2. Jõustada Harju Maakohtu 22. detsembri 2011. a otsus, kuid muuta kohtuotsuse põhiosa,

asendades selles toodud õiguslikud põhistused ettevõtte ülemineku küsimuses Riigikohtu

põhistustega.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Aurincop OÜ kasuks välja 5162 (viis tuhat ükssada kuuskümmend

kaks) eurot 44 senti ja Allan Selteri kasuks 660 (kuussada kuuskümmend) eurot

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks.

4. Kassatsioonid rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Olev Mihkelson ja Allar Mihkelson anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 3892

lg 1 - § 25 lg-te 2 ning 4 järgi ja Aurincop OÜ süüdistatuna KarS § 3892 lg 3 - § 25 lg-te 2 ning 4

järgi selles, et Aurincop OÜ juhatuse liige O. Mihkelson ja A. Mihkelson esitasid 17. septembril 2009

ühiselt ja kooskõlastatult valeandmeid Aurincop OÜ 2009. a augustikuu käibedeklaratsioonis. Selle

teo eesmärk oli tekitada alusetu käibemaksu tagastusnõue summas 2 050 000 krooni. Allan Selter anti

kohtu alla süüdistatuna KarS § 3892 lg 1 - § 25 lg-te 2 ja 4 - § 22 lg 3 järgi eelmärgitud kuriteole

kaasaaitamises. Täpsemalt seisnes süüdistatavate käitumine süüdistuse kohaselt alljärgnevas.

O. Mihkelson deklareeris kokkuleppel A. Mihkelsoniga raamatupidaja vahendusel Aurincop

OÜ 2009. aasta augustikuu käibedeklaratsioonis teadvalt ebaõigeid andmeid, näidates põhivara

soetamist summas 12 300 000 krooni, sellelt arvestatud käibemaksu 2 050 000 krooni ja

enammakstud käibemaksu 2 025 423 krooni. Nende andmete ebaõigsus tulenes järgnevast.

2009. a märtsis leppisid A. Mihkelson ja O. Mihkelson kokku, et OÜ L müüb talle kuuluva "T maja"

kinnistu (edaspidi T kinnistu) Aurincop OÜ-le. Seda selleks, et tekitada olukord, kus Aurincop OÜ

saaks riigile esitada sisendkäibemaksu tagastusnõude, mille arvelt oleks võimalik maksta tagasi

pangalaenu ja finantseerida arendustegevust. Kinnistu müügilt tekkiv käibemaksukohustus sooviti

teadlikult jätta maksejõuetu OÜ L kanda. OÜ L ei saanud ega kavatsenudki seda maksukohustust

täita.

Kuriteoplaani elluviimiseks korraldati tehingute jada, mille tulemusena muudeti OÜ L juhatus ja

vahetati osanikud ning sõlmiti kinnistu näilik müügitehing. A. Mihkelson ja O. Mihkelson lõid

maksuhaldurile ebaõige ettekujutuse käibe olemasolust järgmiselt.

O. Mihkelson omandas 31. märtsil 2009 A. Mihkelsonilt OÜ L osa ja asus osaühingu juhatuse

liikmeks. 9. aprillil 2009 sõlmitud laenulepingu refinantseerimise lepinguga (summas 353 467 eurot)

võttis Aurincop OÜ enda kanda OÜ L laenukohustuse S AS ees. 3. augustil 2009 võõrandas

O. Mihkelson kokkuleppel A. Mihkelsoniga OÜ L osa A. Selterile. Tegelikult jätkas OÜ L juhtimist

kuni 2009. a septembrikuuni A. Mihkelson kokkuleppel O. Mihkelsoniga. A. Mihkelson pidas

läbirääkimisi panga laenuhalduritega osaühingu laenu refinantseerimiseks ja kinnisasja müümiseks.

O. Mihkelson oli 31. märtsist 3. augustini 2009 OÜ L osanik ja juhatuse liige. Selle aja jooksul

valmistas A. Mihkelson ette kinnisasja müügi Aurincop OÜ-le ja OÜ L juhatuse liikmete ning

osanike vahetuse. O. Mihkelson tagas osaühingu osade ja kinnistu võõrandamiseks tehtud tehingute

tegemise, valdas OÜ L raamatupidamisdokumente ning esitas maksudeklaratsioone.

21. augustil 2009 müüs OÜ L juhatuse liige A. Selter A. Mihkelsoni korraldusel osaühingule kuuluva

T kinnistu arenduse Aurincop OÜ-le. Kinnistu eest OÜ L Aurincop OÜ-lt raha ei saanud.

Müügisumma tasaarvestati Aurincop OÜ nõuetega OÜ L vastu. Tehinguga suurendati OÜ L

kohustusi tasumisele kuuluva käibemaksu võrra. Majandusraskustes OÜ L ei saanud ega

kavatsenudki käibemaksu tasuda. 21. augusti 2009. a lepingus kokkulepitud kinnistu müügihind oli

12 300 000 krooni (sh käibemaks 2 050 000 krooni), ehkki kinnistu tegelik turuväärtus ei ületanud

3 000 000 krooni. Müügihinna suurendamisega suurendasid O. Mihkelson ja A. Mihkelson Aurincop

OÜ sisendkäibemaksu.

17. septembril 2009 sõlmis Aurincop OÜ S AS-ga OÜ L laenulepingu refinantseerimise lepingu

summas 279 736 eurot 81 senti. Selle lepinguga lõppes OÜ L laenukohustus S AS ees ja kohustus

anti üle Aurincop OÜ-le. Kinnisasja ja lepingute ülemineku järel OÜ L kinnisvaraalane tegevus

lõppes ja sama tegevus jätkus Aurincop OÜ-s.

T kinnistu müügi näol oli tegemist näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89

lg 1 tähenduses. Eelkirjeldatud tehingute tulemusena võttis Aurincop OÜ üle OÜ-le L kuulunud T

kinnisvaraarenduse (kinnistu ja lepingud) kui ettevõtte võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 lg 2

tähenduses. Seega tulenevalt käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 2 p-st 1 T kinnistu müügist käivet ei

tekkinud. Kinnistu müügiga varjati ettevõtte üleminekut ja see toimus maksusoodustuse saamise

eesmärgil.

Maksu- ja Tolliamet alustas 6. oktoobril 2009 üksikjuhtumi kontrolli ja peatas käibemaksu

enammakse ettemaksukontole kandmise. Seetõttu jäi kuritegu toimepanijatest sõltumatutel põhjustel

lõpule viimata.

Tagastusnõue tekitati Aurincop OÜ huvides, sest osaühingu käibemaksu enammakse tagastamisega

sooviti saada raha kinnisvaraarenduseks või tasaarvestada tagastusnõue olemasolevate ja tulevikus

tekkivate maksunõuetega.

A. Selter aitas A. Mihkelsoni ja Olev Mihkelsoni teole kaasa sellega, et leppis 2009. a augustis

A. Mihkelsoniga kokku, et ta hakkab OÜ L juhatuse liikmeks ning allkirjastab äriühingu esindajana

müügilepingu, millega OÜ L müüb T kinnistu Aurincop OÜ-le. A. Mihkelson korraldusel allkirjastas

A. Selter 21. augustil 2009 OÜ L nimel lepingu, millega näidati, et OÜ L võõrandas T kinnistu

Aurincop OÜ-le. Lepingu tegelik eesmärk oli luua Aurincop OÜ-le näilik õigus sisendkäibemaksu

suurendamiseks ja riigilt käibemaksu enammakse tagasiküsimiseks. A. Selteri aktiivne tegevus

lepingu sõlmimisel muutis võimalikuks maksuhaldurile valeandmete esitamise. Samuti tugevdas

A. Selteri tegevus O. Mihkelsoni ja A. Mihkelsoni tahet maksuhaldurile valeandmete esitamisel.

2. Harju Maakohtu 22. detsembri 2011. a otsusega mõisteti kõik süüdistatavad neile esitatud

süüdistuses õigeks. Kohus mõistis menetluskuluna riigilt välja 3260 eurot 70 senti O. Mihkelsoni

kasuks, 1437 eurot 75 senti A. Mihkelsoni kasuks, 1644 eurot 13 senti Aurincop OÜ kasuks ja 1980

eurot A. Selteri kasuks.

2.1 Maakohus tuvastas järgmised faktilised asjaolud:

1) 8. veebruaril 2006 ostis OÜ L OÜ-lt T 13 000 000 krooni eest T kinnistu. Kaks päeva varem, s.o

6. veebruaril 2006 oli OÜ L sõlminud S AS-ga laenulepingu, mille alusel sai ta T kinnistu ostuks

laenu limiidiga 9 000 000 krooni. Laenu tagatiseks seati T kinnistule hüpoteek, samuti lepiti kokku

käendus;

2) ajast, mil OÜ L T kinnistu ostis, tegutses kinnistul rentnikuna OÜ P. Viimase poolt kuni 2009. a

augustini tasutud rent oli OÜ L ainukene sissetulek. Muud majandustegevust peale T kinnistu

omamise ja väljarentimise OÜ-l L 2009. a seisuga ei olnud. Töötajaid osaühingul ei olnud;

3) 2009. a tekkisid OÜ-l L võlgnevused pangakohustuste täitmisel. 5. märtsil 2009 esitas S AS

kohtutäiturile täitmisavalduse OÜ L vastu. Nõude sisuks oli hüpoteegiga tagatud nõue 9 093 557

krooni 93 senti ja viivis 0,150% päevas. T kinnistule seati kohtutäituri poolt keelumärge S AS

kasuks;

4) pärast täitemenetluse alustamist pöördusid O. Mihkelson ja A. Mihkelson S AS poole eesmärgiga

leida tekkinud olukorrale lahendus. Pangaga jõuti kokkuleppele, mille kohaselt O. Mihkelson ostis

OÜ L osad, Aurincop OÜ (ainuosanik O. Mihkelson) jäi laenu garanteerijaks, samuti jäi laenu tagama

A. Mihkelsoni isiklik käendus summas 3 000 000 krooni. Pank loobus OÜ L kahe ülejäänud juhatuse

liikme isiklikust käendusest. Samas loovutasid need isikud 31. märtsil 2009 enda või enda juhitavate

äriühingute nõuded OÜ L vastu (kogusummas 5 872 815 krooni 60 senti) tasuta Aurincop OÜ-le või

O. Mihkelsonile, kes talle loovutatud nõuded 10. augustil 2009 omakorda tasuta Aurincop OÜ-le

loovutas. Samuti loovutas O. Mihkelson 2 560 000 krooni eest Aurincop OÜ-le enda 2 560 000

krooni suuruse nõude OÜ L vastu (nõue oli tekkinud O. Mihkelsoni poolt OÜ-le L antud laenudest).

Lisaks omandas Aurincop OÜ 450 000 krooni eest OÜ B 1 150 000 krooni suuruse nõude OÜ L

vastu. Maakohus leidis, et nõuete loovutamise lepingute objektiks olnud nõuded tulenesid

laenulepingutest, mille tegelik olemasolu on tõendatud;

5) 9. aprillil 2009 sõlmiti OÜ L (juhatuse liige O. Mihkelson) ja S AS vahel 6. veebruari 2006. a

laenulepingu refinantseerimise leping summas 353 467 eurot. Lepingu tagatiseks oli hüpoteek T

kinnistule, A. Mihkelsoni isiklik käendus (3 000 000 krooni) ja Aurincop OÜ garantii (3 000 000

krooni);

6) 9. aprillil 2009 laekus OÜ L pangakontole O. Mihkelsonilt 2 067 000 krooni selgitusega "omaniku

laen" ja OÜ-lt B (juhatuse liige ja osanik A. Mihkelson) 1 000 000 krooni selgitusega "omaniku

laen". Nende summade arvelt tasus OÜ L 59 000 krooni kohtutäituri tasu ja 3 000 000 krooni S AS-le

võla katteks;

7) 3. augustil 2009 võõrandas O. Mihkelson OÜ L osa A. Selterile;

8) 21. augustil 2009 müüs OÜ L (esindaja A. Selter) T kinnistu Aurincop OÜ-le. Kinnistu müügihind

oli lepingu kohaselt 12 300 000 krooni, sh käibemaks 2 050 000 krooni. Aurincop OÜ tasus OÜ-le L

T kinnistu eest nõuete tasaarvestamise ja pangakohustuse ülevõtmisega;

9) müügi ajal asusid T kinnistul hooned, mis detailplaneeringu kohaselt kuulusid lammutamisele.

Rentnikke hoonetes ei olnud. Osa kinnistul asuvatest hoonetest oli selleks ajaks lammutatud;

10) pärast T kinnistu müüki oli OÜ Li tegevuseks äriregistri kohaselt enda või renditud kinnisvara

üürileandmine ja käitus. Reaalselt OÜ L enam kinnisvaraäriga ei tegelenud;

11) Aurincop OÜ põhikirjaliseks tegevuseks oli nii enne kui ka pärast T kinnistu ostmist mh

kinnisvara vahendus, arendus ja haldamine. Süüdistatavate ütluste kohaselt oli Aurincop OÜ

põhiliseks tegevusalaks kinnisvara rentimine. Kinnisvara arendusega Aurincop OÜ ei tegelenud.

Aurincop OÜ on praeguseni T kinnistu omanik. Süüdistatavate ütluste kohaselt on lõppeesmärk leida

kinnistule ostja või investor, kuna Aurincop OÜ-l endal puudub soov kinnistu arendamisega tegeleda;

12) 17. septembril 2009 esitas Aurincop OÜ Maksu- ja Tolliametile käibedeklaratsiooni, milles

kajastus sisendkäibemaks summas 2 063 184 krooni (sh põhivara soetamiselt tasutud käibemaks

summas 2 050 000 krooni). Enammakstud käibemaksu summana deklareeriti 2 025 423 krooni.

Deklaratsiooni esitas e-maksuameti kaudu raamatupidaja O. Mihkelsonilt saadud andmete alusel;

13) 17. septembril 2009 tegi OÜ L juhatuse liige A. Selter S AS-le avalduse, millega soovis

ennetähtaegselt tasuda 1 000 000 krooni 9. aprilli 2009. a laenulepingu põhiosa kustutamiseks. Selle

summa tasus pangale Aurincop OÜ. OÜ-l L endal laenumakse tasumiseks raha polnud;

14) samal päeval, s.o 17. septembril 2009 sõlmisid S AS ja Aurincop OÜ (esindaja O. Mihkelson)

laenulepingu, millega refinantseeriti S AS ja OÜ L 9. aprilli 2009. a laenuleping. Lepingujärgne

laenulimiit oli 279 736 eurot 81 senti. Laenu tagatiseks oli T kinnistule seatud hüpoteek ja

A. Mihkelsoni isiklik käendus. Selle lepinguga lõppes OÜ L laenukohustus krediidiasutuse ees ja

laenukohustus tekkis Aurincop OÜ-l;

15) 21. augustil 2009 sõlmitud T kinnistu müügilt ei ole OÜ L käibemaksu tasunud;

16) väide, et T kinnistu väärtus ei ületanud 3 000 000 krooni, pole tõendatud;

17) maksuhaldur Aurincop OÜ käibedeklaratsioonis näidatud tagastusnõuet ei aktsepteerinud.

2.2 Maakohus märkis, et osaühingud Aurincop ja L olid käibemaksukohustuslased ja pidid sellest

tulenevalt lisama võõrandatava kauba maksustatavale väärtusele käibemaksu. Sisendkäibemaksu

mahaarvamine eeldab tehingut. Praeguses asjas on tõendatud, et tehing toimus. Vaidlus on selles, kas

tegemist oli ettevõtte üleminekuga, millele ei tohtinud käibemaksu lisada. Hinnates asjas nr 3-3-1-20-

11 tehtud Riigikohtu otsuses toodud kriteeriumidest lähtudes süüdistuses kirjeldatud tehinguid, asus

maakohus seisukohale, et esinevad tunnused, mis viitavad sellele, et T kinnistu müügitehinguga

toimus ettevõtte üleminek OÜ-lt L Aurincop OÜ-le. Esinevad ka põhjendatud kahtlused OÜ L osa

A. Selterile müümise asjaolude suhtes. Neid kahtlusi kinnitavad tõendid ei ole aga piisavad

süüdistatavate süüditunnistamiseks. Maakohus põhjendas oma sellist seisukohta järgmiselt.

2.2.1 Aurincop OÜ omandas tõepoolest OÜ L osa, mis sai iseseisvalt edasi tegutseda ja moodustas

eraldivõetuna kogu OÜ L identiteedi. Samas tuleb ettevõtte üleminekut tuvastades hinnata ka poolte

tahet. On selge, et Aurincop OÜ soovis 21. augustil 2009 omandada T kinnistu, mitte OÜ-d L või

selle osa. Pärast T kinnistu müüki Aurincop OÜ-le ei tegelenud OÜ L enam kinnisvara valdkonnas.

See ei ole aga ettevõtte ülemineku hindamisel määrav. Kuna OÜ L oli kinnistu müügi ajal raskes

majanduslikus olukorras ja T kinnistu oli OÜ L ainuke kinnisvaraprojekt, ei olnud tal võimalik samas

valdkonnas jätkata. Aurincop OÜ tegeles nii enne kui ka pärast T kinnistu ostu kinnisvara

väljarentimisega, mitte arendusega. Aurincop OÜ soovis T kinnistu müüa, mitte selle

detailplaneeringut ellu viia, nagu seda oli kavatsenud teha OÜ L. Kinnisvaraarendus ja kinnisvara

väljarentimine on erinevad tegevusvaldkonnad. Tähtsust ei ole sellel, et 2009. a alguses (ajal kui OÜ

L osanik oli O. Mihkelson) ja septembris 2009 võis Aurincop OÜ otsida T kinnistule rentnikke.

Aurincop OÜ põhituluks oligi renditulu kinnisvaralt. Seega jätkas Aurincop OÜ omandatud kinnistul

enda igapäevast majandustegevust, mitte ei võtnud üle OÜ L majandustegevust (kinnisvaraarendust).

2.2.2 Aurincop OÜ-l oli mõistlik osta T kinnistu tema kätte koondatud nõuete tasaarvestuse ja OÜ L

pangalaenu tasumise teel. Tehing oli kasulik ka OÜ-le L.

2.2.3 Aurincop OÜ pangaga sõlmitud refinatseerimisleping oli iseseisev tehing. Aurincop OÜ ei

võtnud üle OÜ L lepinguid. Aurincop OÜ-lt saadud müügihinna eest tasuti OÜ L võlgnevus panga

ees. Leping OÜ-ga Li lõpetati ja Aurincop OÜ sõlmis pangaga uutel tingimustel uue laenulepingu.

2.2.4 OÜ-lt L kinnistut ostes teadis Aurincop OÜ-d esindanud O. Mihkelson müüja rasket

majanduslikku olukorda ja ta võis eeldada, et OÜ L kinnistu müügilt käibemaksu ei tasu. Samas oli

Aurincop OÜ-l kohustus tasuda müüjale käibemaks, mille OÜ L müügihinnale lisas. Tõendid ei

kinnita versiooni, et käibemaks lisati müügisummale selleks, et saada riigilt alusetu

käibemaksutagastus. O. Mihkelson küsis raamatupidajalt, kas viimane on maksuametist küsinud, kas

ehitisteta (lammutatavate ehitistega) kinnistu müügil tuleb müügisummale käibemaks lisada.

Raamatupidaja konsulteeris selles küsimuses telefonitsi Maksu- ja Tolliameti käibemaksu infoliiniga

ning sai jaatava vastuse. Järelpärimise tegemist maksuhaldurile kinnitab ka jälitusprotokollis

kajastatud kõne O. Mihkelsoni ja raamatupidaja vahel.

2.2.5 Prokuratuur ei ole tõendanud süüdistatavate otsest tahtlust ega kavatsetust kuriteo

toimepanemiseks, s.t seda, et A. Mihkelson ja O. Mihkelson oleksid planeerinud kogu tehingute jada

eesmärgiga tekitada näiliku tehingu tulemusena alusetu käibemaksu tagastusnõue. Ka O. Mihkelsoni

poolt OÜ L vastu suunatud nõuete koondamine oli majanduslikult mõistlik. Seejuures olid loovutatud

nõuded reaalsed, mitte näilikud.

2.2.6 Puuduvad tõendid selle kohta, kas Aurincop OÜ oleks pärast enammakse ettemaksukontole

laekumist esitanud tagastusnõude täitmise taotluse. Praegu ei ole Aurincop OÜ sellist taotlust

esitanud.

2.3 Seoses O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ kaitsjate menetluskulude hüvitamise

taotlusega märkis maakohus järgmist. Kaitsjad esitasid kohtule taotluse hüvitada O. Mihkelsonile

9782 eurot 8 senti, A. Mihkelsonile 4313 eurot 27 senti ja Aurincop OÜ-le 6165 eurot 49 senti

valitud kaitsjatele makstud tasu. See taotlus on põhjendatud üksnes osaliselt. Kaitsjad Rait Kaarmaa

ja Kaarel Kais kaitsesid ühiselt nii O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni kui ka Aurincop OÜ-d. Arvestades

seda, et suuremas osas kaitsjate töö kõigi kolme süüdistatava kaitsmisel kattus, on taotluses märgitud

kaitsjatasu ebamõistlikult suur. Aurincop OÜ-le kui käibemaksukohustuslasele hüvitatava kaitsjatasu

hulka ei saa arvestada õigusteenuse osutajate arvetel näidatud käibemaksu, sest süüdistataval on KMS

§ 31 järgi õigus need summad sisendkäibemaksuna tagasi nõuda.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Tambet Grauberg, kes taotles

õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja palus kõik süüdistatavad neile esitatud süüdistuses süüdi

tunnistada ning neid karistada. O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ kaitsjad R. Kaarma

ning K. Kais esitasid maakohtu otsuse peale määruskaebuse, milles taotlesid kohtuotsuse tühistamist

süüdistatavatele hüvitatud menetluskulude suuruse osas, paludes mõista riigilt välja O. Mihkelsoni

kasuks 9782 eurot 8 senti, A. Mihkelsoni kasuks 1437 eurot 75 senti ja Aurincop OÜ kasuks 5137

eurot 91 senti.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus

O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni, A. Selteri ja Aurincop OÜ õigeksmõistmises, samuti õigusabi eest

makstud tasu riigilt väljamõistmises. Ringkonnakohus tunnistas O. Mihkelsoni ja A. Mihkelsoni

KarS § 3892 lg 1 - § 25 lg-te 2 ja 4 järgi süüdi ning karistas neid vangistusega vastavalt 1 aastaks ja 2

kuuks ning 1 aastaks ja 4 kuuks. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud vangistused

tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. A. Selteri tunnistas ringkonnakohus süüdi KarS

§ 3892 lg 1 - 25 lg-te 2 ja 4 - § 22 lg 3 järgi ning mõistis talle karistuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti

KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Aurincop OÜ

tunnistati süüdi KarS § 3892 lg 3 - § 25 lg-te 2 ja 4 järgi ning teda karistati rahalise

karistusega 12 000 eurot. Prokuratuuri apellatsioon rahuldati osaliselt, kaitsjate määruskaebus jäeti

rahuldamata. Kaitsjate taotlused süüdistatavatele apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks

rahuldati, mõistes riigilt välja Aurincop OÜ kasuks 3173 eurot 28 senti ja A. Selteri kasuks 792 eurot.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Kriminaalasjas kogutud tõenditest tuleneb üheselt, et alates 2009. a märtsikuust kuni 21. augustini

2009 toimunud tehingute tulemusena on Aurincop OÜ-le läinud üle OÜ L ettevõtte, s.o terviklik

kinnisvaraarendus (kinnisasi ja lepingud). Selle tulemusena OÜ L kinnisvara-alane tegevus lõppes ja

sama tegevus jätkus Aurincop OÜ-s. T kinnistu müügiga varjati ettevõtte üleminekut, millest KMS

§ 4 lg 2 p 1 kohaselt käivet ei teki. Põhjendades oma seisukohta ettevõtte ülemineku kohta, märkis

ringkonnakohus järgmist.

4.1.1 Kuna OÜ L majandustegevuse üheks osaks oli kinnistult renditulu saamine, sai Aurincop OÜ

kinnistu ülevõtmisega võimaluse ühendada kinnisvaraarendus enda majandustegevusega, teenides

sellelt kuni kinnistu realiseerimiseni renditulu. Alates 2009 sügisest otsis O. Mihkelson T kinnistule

rentnikke, mis tõendab, et hoonete rentimine oli Aurincop OÜ jaoks sama iseloomulik

majandustegevus kui OÜ-le L. Rentnike otsimisega T kinnistule 2009 septembris jätkas Aurincop

OÜ OÜ L majandustegevust (kinnisvaraarendus), mis toetab järeldust ettevõtte kui terviku

üleandmise kohta.

4.1.2 Maakohtu järeldus, et O. Mihkelson ja A. Mihkelson soovisid T kinnistu müüa, mitte OÜ L

arendust üle võtta ega rentnikke otsida, on ümber lükatud kinnisvarabüroo teatise ja

jälitusprotokolliga,

millest

nähtub

Aurincop

OÜ

otsene

huvi

T

kinnistul

vee-

ja

kanalisatsioonisüsteemi väljaehitamiseks. Oluline ei ole, kas arendus viiakse lõpuni hoonete

ehitamisega või millises valmimisjärgus kinnistu müüakse. Aurincop OÜ jätkas kinnistu

korrastamisega ja osade hoonete lammutamisega, mis on sisuliselt kinnistu arendamise üks etapp.

4.1.3 OÜ-sse L ei jäänud pärast 21. augusti 2009. a tehingut vara, mille abil kinnisvaraga seotud

tegevust jätkata. Seega on täidetud oluline ettevõtte ülemineku kriteerium - kinnisasja ja muude

materiaalsete vahendite üleminek. Samuti võttis Aurincop OÜ juba 9. aprillil 2009 üle OÜ L

laenukohustuse. 17. septembri 2009. a refinantseerimise lepinguga võttis Aurincop OÜ üle kohustuse

tasuda laen, mis oli 2006. a võetud kinnisvaraarenduseks. Tegemist ei olnud lepingu sõlmimisega

uutel tingimustel, nagu maakohus seda otsuses leidis. Laenukohustuse ülevõtmine tõendab

O. Mihkelsoni ja A. Mihkelsoni ühist eesmärki võtta OÜ L kinnisvaraarendus üle Aurincop OÜ-sse.

4.1.4 Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et pärast 21. augustit 2009 jätkas OÜ L sisulise

majandustegevusega.

4.1.5 7. aprillist 3. augustini 2009 oli OÜ-l L ja Aurincop OÜ-l ühine juhatuse liige (O. Mihkelson) ja

sama tegevuskoht.

4.1.6 Väär on maakohtu hinnang, et tõendatud pole A. Mihkelsoni poolt tehingute juhtimine ja

asjaolu, et A. Selter ei olnud OÜ L tegelik juht. Tõenditest nähtub A. Mihkelsoni organiseeriv roll

ettevõtte üleminekul. A. Selter oli variisik, kes ei omanud tegelikku kontrolli OÜ L tegevuse üle.

4.1.7 T kinnistu müügitehingule eelnenud tegevused, s.o laenukohustuse ülevõtmine ja A. Selteri

vormistamine OÜ L juhatuse liikmeks olid vajalikud, et valmistada ette OÜ-le L kuuluva

kinnisvaraarenduse võõrandamine Aurincop OÜ-le. Need tehingud olid kogumis ebatavalised, sest

sõltumatud pooled ei oleks sarnastel asjaoludel samasugust tehingut teinud.

4.1.8 Süüdistatavad seadsid endale eesmärgiks käibemaksu enammakse saamise maksuhaldurile

valeandmete esitamisega selliselt, et teostasid ettevõtte varjatud ülemineku ja kajastasid ettevõtte

võõrandamist käibemaksuga maksustatava tehinguna. Ettevõtluses tegutsevate inimestena, pidid

O. Mihkelson, A. Mihkelson ja A. Selter endale teadvustama, et 21. augusti 2009. a tehingu näol ei

ole tegemist kauba võõrandamisega, nagu leidis maakohus, vaid ettevõtte üleandmisega, mida ei tohi

seadusest tulenevalt käibedeklaratsioonis maksustatava käibena kajastada.

4.2 Süüdistatavate tegu jõudis katsestaadiumi. Rahandusministri 19. detsembri 2009. a määrusega

nr 51 kinnitatud "Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse

kandmise, tasumise ja tagastamise kord" (kord) § 12 p 1 alusel tekib tagastusnõue käibedeklaratsiooni

esitamisega ja § 13 lg 1 alusel kantakse tekkinud enammakse isiku ettemaksukontole pärast seda, kui

maksuhaldur on tagastusnõude aktsepteerinud. Juhul kui maksuhaldur lugenuks Aurincop OÜ

käibedeklaratsiooni õigeks, oleks enammakse tagastatud äriühingu ettemaksukontole ja siis olnuks

see raha Aurincop OÜ käsutuses. Korra § 11 alusel täidetakse maksukohustused ettemaksukontolt

automaatselt ja mingeid täiendavaid toiminguid maksukohustuslasel vaja teha ei ole. Seetõttu ei

jäänud süüdistatavate tegu ettevalmistamis-staadiumi, sest raha käsutamiseks ei oleks Aurincop OÜ-l

olnud vaja täiendavat tagastustaotlust esitada.

4.3 Puutuvalt O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja OÜ Aurincop kaitsjate määruskaebusesse

õigusabikulude osaliselt väljamõistmata jätmise kohta, märkis ringkonnakohus, et menetlus-

dokumentide koostamine ja õigusabi osutamine esimeses kohtuastmes ei olnud sedavõrd keerukas

ega töömahukas, et kaitsjate poolt maakohtule esitatud taotluses märgitud tasusummasid mõistlikuks

lugeda. Kohtukolleegium tõdes sarnaselt maakohtuga, et suuremas osas kaitsjate töö kattus.

Maakohtu kindlaks määratud summad on kriminaalmenetluse seadustik (KrMS) § 175 lg 1 p 1 mõttes

mõistlikud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja

Aurincop OÜ kaitsjad vandeadvokaadid Kaarel Kais ja Rait Kaarma ning A. Selteri kaitsja

vandeadvokaat Sven Sillar.

6. O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ kaitsjad taotlevad oma kaitsealuseid puudutavas

osas ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja maakohtu õigeksmõistva otsuse jõustamist.

Samuti taotletakse kassatsioonis: 1) KarS §-de 3891 ja 3892 põhiseadusvastaseks ja kehtetuks

tunnistamist osas, milles nende normide objektiivse teokoosseisu osa on tagastusnõude suurendamine

või tekitamine; 2) KMS § 4 lg 2 p 1 ja ettevõtte ülemineku kriteeriumeid sisaldava õigustloova akti

andmata jätmise põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamist. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes

paluvad kaitsjad jätta riigi kanda. Kassaatorite põhjendused on järgmised.

6.1 KarS §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseisu subjektiivse külje täitmiseks peab toimepanijal

maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes olema vähemalt otsene tahtlus (KarS § 16

lg 3), tagastusnõude suurendamine või tekitamine, mis on vältimatult vajalik tagajärje saabumiseks,

eeldab aga kavatsetust (KarS § 16 lg 2). Kuna KarS § 3892 näol on tegemist blanketse

süüteokoosseisuga, peab toimepanija tahtlus hõlmama ka blanketti täitva normi asjaolusid. KarS § 17

lg 1 sätestab, et isik, kes tegu toime pannes ei tea asjaolu, mis vastab süüteokoosseisule, ei pane tegu

toime tahtlikult. Riigikohus on rõhutanud, et kuna üldkeeleline paralleelhinnang ja vastavate

asjaolude sotsiaalse tähenduse mõistmine kujutavad endast tahtliku käitumise eeldust, siis tuleb

toimepanija eksimust koosseisu normatiivse tunnuse sotsiaalse tähenduse suhtes käsitada eksimusena

süüteokoosseisule vastavas asjaolus KarS § 17 mõttes, mis välistab tahtluse (otsus asjas nr 3-1-1-96-

06). Süüdistusaktis kirjeldatud ettevõtte ülemineku näol on tegemist keerulise õigusliku

konstruktsiooniga. Süüdistatavatel ei olnud võimalik aru saada, et T kinnistu sundtäitmise vältimiseks

tehtud tehingud ja hilisemad tehingud võiksid endast kujutada ettevõtte üleminekut. Kriminaalasjas ei

ole ühtegi tõendit, mis süüdistatavate sellist arusaamist kinnitaks. Aurincop OÜ esitas

käibedeklaratsioonis maksuhaldurile andmed T kinnistu müügitehingu kohta. Tehinguid nõustasid ja

lepinguid aitasid koostada õigusteadmisi omavad juristid (sh notar), kellest keegi ei tulnud selle

peale, et tegemist võiks olla ettevõtte üleminekuga. Ka maksuhaldur ei lähtunud algselt sellest, et

tegemist oli ettevõtte üleminekuga. Kriminaalmenetlust alustati 24. septembril 2009. Ei kohtueelses

menetluses ega prokuratuuri 4. novembri 2010. a süüdistusaktis ega selle 19. aprilli 2011. a

parandatud versioonis ei väidetud, et tegemist oli ettevõtte üleminekuga. Prokurör asus sellisele

seisukohale alles 2. detsembril 2011 süüdistusakti muutes. Seejuures ei olnud süüdistuse muutmine

tingitud uute faktiliste asjaolude ilmnemisest. Eeltoodu taustal ei saa rääkida tahtlikult toime pandud

süüteost.

6.2 Süüdistatavate tegu ei jõudnud kuriteokatse staadiumi. Karistusseadustik määratleb karistatava

teo alguspunktina katsestaadiumi. Kui isikul on süüteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja veel

üht või mitut käitumisakti, on tema käitumine üldjuhul mittekaristatavas ettevalmistamisstaadiumis

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-17-03). KarS § 3892 lg 1 näeb ette karistuse valeandmete esitamise

eest tagastusnõude tekitamise eesmärgil. Isegi valeandmeid sisaldava deklaratsiooni esitamisega ei

ole maksukelmuse katse veel alanud. Tagastusnõude täitmiseks tuleb maksukorralduse seaduse

(MKS) § 33 ja § 106 kohaselt esitada maksuhaldurile tagastamistaotlus või tahteavaldus

tasaarvestuseks.

6.3 Ringkonnakohus jättis alusetult kohaldamata KarS § 39 lg 1. Muu hulgas jälitusprotokolliga on

tuvastatud, et O. Mihkelson pidas tehingu käibemaksustamise küsimuses nõu raamatupidajaga, kes

küsis telefoni teel arvamust ka Maksu- ja Tolliametist. Süüdistatavatel puudub süü, sest enne tehingu

tegemist kontrolliti T kinnistu müügitehingu käibemaksustamisega seotud aspekte. Süüdistuses

märgitud ajal ei olnud ka Riigikohtu praktika ettevõtte ülemineku osas välja kujunenud.

6.4 Ringkonnakohus kohaldas vääralt KMS § 4 lg 2 p 1, TsÜS § 661 ja VÕS § 180 lg-t 2. Kohus jättis

tähelepanuta Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-20-11 punktis 11 väljendatud seisukoha, et reeglina ei

piisa ettevõtte ülemineku tuvastamiseks sellest, et makseraskustes äriühing võõrandab kinnistu

omandajale, kelle juhatuse liikmed olid varasemalt äripartnerid ja omandaja omandas pangalt nõude

võõrandaja vastu ning kinnistut koormava hüpoteegi. Käesolevas asjas on ringkonnakohus asunud

vääralt seisukohale, et kui omandaja refinantseerib võõrandaja poolt kinnistu omandamiseks võetud

laenu, siis on tegemist lepingu ülevõtmisega, hoolimata sellest, et sõlmitakse uus laenuleping, millel

on teistsugused tingimused. Samuti on ebaõige ringkonnakohtu tõlgendus, mille kohaselt kujutab

kinnisasjale üürnike otsimine endast kinnisvara arendust, mistõttu oli OÜ L ja Aurincop OÜ ettevõtte

tüüp sama. Ettevõtte tüübi puhul tuleb teha vahet kinnisvara rentimisel ja kinnisvaraarendusel.

Tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2001/23/EÜ art 1 kohaldamisel (Euroopa Kohtu

otsused asjades nr C-24/85; C-458/05, liidetud kohtuasjad nr C-127/96, C-229/96, C-74/97 ja C-

232/04, C-233/04) peavad ettevõtte üleminekut kinnitama kõik asjaolud ja tõendid kogumis ning

nende vastastikuses seoses. Ettevõtte ülemineku tõendamisel on otsustav kriteerium see, kas üksus

säilitab oma identiteedi, mis oleneb eelkõige sellest, kas tema tegevus jätkub reaalselt või seda

alustatakse uuesti. Ettevõtte üleminek peab puudutama stabiilset majandusüksust, mille tegevus ei

piirdu vaid ühe kindla lepingu täitmisega. Euroopa Kohus on otsuses asjas nr C-497/01 märkinud, et

ülevõtja peab tahtma jätkata üle võetud ettevõttega. Aurincop OÜ omandas kinnisvaraarenduse

objektiks olnud T kinnistu ega ole selle arendamisega jätkanud. Tegemist ei olnud ega ole stabiilse ja

funktsioneeriva majandusüksusega, vaid kasutusest välja langenud kinnistuga, mis ei teeni tulu.

6.5 Ringkonnakohus tugines faktilistele asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud, rikkudes nii

KrMS § 268 lg 5 nõudeid. Nimelt on kohtukolleegium ettevõtte üleminekut kinnitava argumendina

kasutanud väidet, et Aurincop OÜ on jätkanud kinnistu korrastamise ja osade hoonete lammutusega,

mis on sisuliselt kinnistu arendamise üheks etapiks. Kriminaalasjas ei ole aga arutluse objektiks

olnud ega millegagi tõendatud, et Aurincop OÜ oleks pärast T kinnistu omandamist tegelenud

kinnistu korrastamisega ja osade hoonete lammutusega. T kinnistul küll toimus lammutamine, kuid

seda siis, kui kinnistu omanik oli veel OÜ L. Seega on kohus tuginenud faktidele, mida ei ole

süüdistuses kirjeldatud ja mida ei ole menetluses arutatud ning mis ei vasta tegelikkusele. Lisaks jääb

ringkonnakohtu otsusest arusaamatuks, milliste tõendite alusel on kõnealused asjaolud tuvastatud.

6.6 KarS §-d 3891 ja 3892 on põhiseadusvastased. KarS §-de 3891 ja 3892 üheks koosseisuliseks

tunnuseks on tagastusnõude tekitamine. Seega on tagastusnõude tekitamise näol tegemist

süüteokoosseisu osaga, mis peaks olema reguleeritud mõnes maksuseaduses. Ainuke norm, mis seda

küsimust selgelt käsitleb on rahandusministri 19. detsembri 2008. a määruse nr 51 § 12. Sellise

küsimuse reguleerimine määruses on aga vastuolus PS § 23 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2.

6.7 Põhiseadusega on vastuolus ka KMS § 4 lg 2 p 1 ja ettevõtte ülemineku kriteeriume sätestava

õigustloova akti andmata jätmine. KMS § 4 lg 2 p 1 ei ole piisavalt õigusselge ei seaduse rakendaja

(maksuhalduri) ega ka selle adressaatide (maksukohustuslased) jaoks, kuna sellest ei nähtu ettevõtte

ülemineku kriteeriumid. Seadusandja peaks põhiseaduskohase õigusselguse saavutamiseks andma

käibemaksukohustuslastele juhiseid, näiteks nagu on väärtpaberituru seaduse § 18815 lg-s 1 avatud

turumanipulatsiooni mõiste.

7. A. Selteri kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava

õigeksmõistmist, samuti A. Selteril kohtumenetluses tekkinud menetluskulude hüvitamist.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus eksis süüteo ettevalmistamise ja süüteokatse piiritlemisel, lugedes

süüteo ettevalmistamise ekslikult süüteokatseks. KarS § 3892 sisaldab kaheteolist koosseisu -

valeandmete esitamist ja enammakstud maksusumma tasaarvestamist või tagastamist. Ainult

valeandmete esitamine, millele ei lisandu maksu tagastamise eelduseks olevat maksumaksja tegu, ei

ole kuritegu. KarS § 3891 koosseis ei saa realiseeruda enne, kui maksumaksja taotleb maksuhaldurilt

maksusumma tagastamist. MKS § 106 lg-test 1 ja 3 järeldub, et seadusandja ei käsita maksusumma

tagastamise taotlusena käibedeklaratsiooni esitamise fakti. Toimikus ei ole ühtegi tõendit, millest

nähtuks, et Aurincop OÜ on taotlenud tagastusnõude täitmist. Seega, isegi kui süüdistatavatel olnuks

tõsikindel plaan maksusumma väljapetmiseks, ei jõudnud nende tegevus karistatavasse

katsestaadiumi. Tegemist oli üksnes kuriteo ettevalmistamisega. Maksusüüteo ettevalmistamine

karistatav ei ole.

8. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör Kristi Rande jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata

ja mõlemad kassatsioonid rahuldamata. Prokuratuuri väited on järgmised.

8.1 Süüdistatavate süüditunnistamine on toimunud kogutud tõenditest lähtuvalt põhjendatult ja

seaduslikult ning ringkonnakohtu otsus on piisavalt motiveeritud. Erinevalt maakohtust on

ringkonnakohus andnud süüdistatavate tehingutele tervikliku hinnangu. Tegemist on tehingutega,

mida ükshaaval on võimalik põhjendada, kuid tervik annab ettekujutuse süüdistatavate

kuriteoplaanist.

8.2 Ringkonnakohus on õigesti järeldanud, et süüdistatavate tegu jõudis kuriteokatse staadiumi.

8.3 Kassaatorid on püüdnud väita, et süüdistatavad olid koosseisu- või vähemalt keelueksimuses.

Kohtulikul uurimisel on aga leidnud kinnitust, et OÜ-le L kuuluva kinnisvaraarenduse võõrandamine

oli planeeritud tegevus. Arvestades süüdistatavate O. Mihkelsoni ja A. Mihkelson kogemust mitmete

äriühingute juhatuse liikmetena ja osanikena, oli neil mõistliku elukogemuse põhjal teada, et tegemist

ei olnud tavapärase kinnistu müügiga, vaid kogu senise ettevõtluse üleviimisega teise äriühingusse.

8.4 Alusetu on kassaatorite väide, nagu oleks riiklik süüdistus muutnud oma õiguslikku seisukohta

vaidlusaluse tehingu kohta. Süüdistuse sisuline seisukoht ei ole muutunud - menetluse algusest peale

on süüdistus väljendanud arusaama, et tegemist on näiliku tehinguga, sest tehingu pooled on TsÜS

§ 89 lg 1 tähenduses jätnud mulje tehingu olemasolust.

8.5 Puudub alus KarS §-e 3891 ja 3892 ning KMS § 4 lg 2 p 1 põhiseadusvastaseks tunnistada.

9. 13. novembril 2012 esitasid O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ kaitsjad Riigikohtule

täiendavad õiguslikud seisukohad ja taotluse menetluskulude hüvitamiseks.

9.1 Kassaatorid vaidlevad prokuratuuri kassatsioonivastusele vastu ja osutavad ka sellele, et

mitmetele kassatsiooni väidetele pole prokuratuur üldse vastanud. Muu hulgas märgitakse kaitsjate

kirjalikes seisukohtades, et arusaamatuks jääb prokuratuuri viide TsÜS § 89 lg-le 1, sest isegi

ringkonnakohtu süüdimõistvas otsuses pole tuvastatud, nagu oleks T kinnistu võõrandamise näol

olnud tegemist näiliku tehinguga. Samuti esitavad kaitsjad täiendavad õiguslikud põhistused selle

kohta, miks KMS § 4 lg 2 p 1 ja KarS §-d 3891 ja § 3892 on nende hinnangul põhiseadusega

vastuolus. Ühtlasi märgivad kassaatorid, et T kinnistu võõrandamise näol ei olnud ka objektiivselt

tegemist ettevõtte üleminekuga, sest see kinnistu polnud toimiv majandusüksus, vaid laenudega

koormatud kinnistu.

9.2 Kaitsjad esitasid Riigikohtule ka süüdistatavate poolt kassatsioonimenetluses kantud või

kandmisele kuuluvate menetluskulude nimekirja. Esimese ja teise astme kohtus kantud

menetluskulude nimekirjad on tähtaegselt esitatud nendele kohtutele. Kokkuvõttes taotlevad kaitsjad

kõigi varasemates kohtuastmetes esitatud menetluskulude riigilt väljamõistmist süüdistatavate kasuks

ja lisaks kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu (5162 eurot 62 senti) hüvitamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium põhjendab esmalt, miks tuleb süüdistatavad õigeks mõista (I), lahendab seejärel

kriminaalmenetluse kulude hüvitamisega seonduvad küsimused (II) ja selgitab lõpuks väljaspool

kriminaalasja lahendamise piire seda, kas maksuhaldurile tagastusnõude suurendamise eesmärgil

teadvalt valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamisega on KarS §-s 3892 ette nähtud süüteo

katse alanud või algab süüteokatse alles tagastusnõude täitmise taotluse esitamisega (III).

I

11. KarS § 3892 lg 1 järgi on karistatav maksuhaldurile teadvalt valeandmete esitamine tagastusnõude

suurendamise või tekitamise eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati

või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. KarS § 3892 lg 3 näeb sama teo eest

ette juriidilise isiku vastutuse.

12. Valeandmetena, mille maksuhaldurile esitamist või sellele kaasaaitamist O. Mihkelsonile,

A. Mihkelsonile, Aurincop OÜ-le ja A. Selterile ette heidetakse, käsitatakse süüdistuses Aurincop

OÜ 2009. aasta augustikuu käibedeklaratsioonis T kinnistu ostuga seoses esitatud andmeid põhivara

soetamise kohta (summas 12 300 000 krooni) ja sellelt arvestatud sisendkäibemaksu (2 050 000

krooni) kohta. Osutatud summade ebaõigsus tuleneb süüdistuse kohaselt sellest, et T kinnistu

võõrandamine, millelt OÜ L müüjana käibemaksu ja Aurincop OÜ ostjana sisendkäibemaksu

deklareeris, ei ole käsitatav käibena. Seda seetõttu, et T kinnistu võõrandamine OÜ-lt L Aurincop

OÜ-le koos kinnistuga seotud OÜ L laenukohustuse väidetava üleminekuga on prokuratuuri arvates

õiguslikult hinnatav ettevõtte üleandmisena. Ettevõtte üleandmisest aga KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt

käivet ei teki. Sel põhjusel ei olnudki Aurincop OÜ-l süüdistuse kohaselt õigust T kinnistu

ostutehingult arvestatud käibemaksu - 2 050 000 krooni - sisendkäibemaksuna oma maksustatavalt

käibelt maha arvata ja seda tehes esitasid süüdistatavad maksuhaldurile valeandmeid.

13. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud

kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Käibemaksu objektiks on sama seaduse § 1 lg 1

p 1 kohaselt käive. KMS § 4 lg 1 määratleb, mis on käive, ja selle paragrahvi teine lõige juhud, mil

käivet ei teki. Seega ei saa käibeks mitteolevalt tehingult tekkida käibemaksu tasumise kohustust,

millele vastaks õigus tasutud käibemaksu mahaarvamiseks sisendkäibemaksuna.

14. Järelikult oleneb see, kas Aurincop OÜ 2009. a augustikuu käibedeklaratsioonis maksuhaldurile

esitatud andmed olid süüdistuses märgitud asjaoludel ebaõiged, sellest, kas T kinnistu võõrandamine

OÜ-lt L Aurincop OÜ-le koos kinnistu ostmiseks võetud OÜ L laenukohustuse lõppemise ja

Aurincop OÜ laenukohustuse tekkimisega oli käsitatav ettevõtte üleandmisena KMS § 4 lg 2 p 1

tähenduses. Maakohus vastas kõnealusele küsimusele eitavalt, ringkonnakohtu arvates oli aga

praegusel juhul tegemist ettevõtte üleminekuga. Kolleegiumi hinnangul taandub küsimus ettevõtte

üleminekust praeguses asjas küsimusele, kas Aurincop OÜ-le üle läinud T kinnistu (või kinnistu koos

sellega seotud laenukohustusega, juhul kui jaatada ka laenukohustuse üleminekut Aurincop OÜ-le)

moodustas ettevõtte.

15. Ettevõtte mõiste sätestab TsÜS § 661, mille kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik

tegutseb. VÕS § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle

majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud.

Ettevõtte üleminekut reguleerib täpsemalt võlaõigusseaduse 9. peatüki 4. jagu (§-d 180-185).

16. Eesti kohtupraktikas on ettevõtte mõiste sisustamisel tuginetud ka Euroopa Liidu Nõukogu

12. märtsi 2001. a direktiivile 2001/23/EÜ "Ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul

töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta" - seda ka vaidlustes, mis pole

tekkinud tööõigussuhete pinnalt (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2011. a otsus asjas

nr 3-2-1-131-11, p 10 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 16. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-6-12,

p 11). Viidatud direktiivi mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav

majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on

majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena (direktiivi art 1 lg 1 punkt b). Euroopa Kohus on

kõnealuse direktiivi tõlgendamisel leidnud, et ettevõtte ülemineku tuvastamisel on otsustavaks

kriteeriumiks, kas kõnealune üksus säilitab oma identiteedi, millele võib muu hulgas viidata see, kas

tegevus jätkub või alustatakse seda uuesti. Ettevõtte ülemineku regulatsiooni kohaldamiseks peab

üleminek puudutama püsivat majandusüksust, mille tegevus ei piirdu üksnes ühe kindla lepingu

täitmisega. Üksuse mõiste tähendab seejuures inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis

võimaldab konkreetse eesmärgiga majandustegevuse elluviimist. (Vt nt Euroopa Kohtu 15. detsembri

2005. a otsus liidetud kohtuasjades nr C-232/04 ja C-233/04, p-d 31-32.) Euroopa Kohus on ettevõtte

üleminekut käsitlenud ka seoses Euroopa Ühenduste Nõukogu 17. mai 1977. a direktiivi

77/388/EMÜ art 5 lg 8 (praegu asendab seda Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 19)

tõlgendamisega. Nii on Euroopa Kohus leidnud, et tuvastamaks ettevõtte või ettevõtte iseseisva osa

üleandmine viidatud direktiivi art 5 lg 8 tähenduses, peavad üle antud vara osad tervikuna

võimaldama iseseisva majandustegevuse jätkamist. Kõnealune säte laieneb sellise ettevõtte või

ettevõtte iseseisva osa üleandmisele, mille koosseisus on materiaalne vara või vajaduse korral

immateriaalne vara, mis koos moodustavad iseseisvat majandustegevust teostava ettevõtte või

ettevõtte osa, kuid ei hõlma pelgalt sellist kauba võõrandamistehingut nagu kaubavarude müük (vt

Euroopa Kohtu 10. novembri 2011. a otsus kohtuasjas nr C-444/10, p-d 24-25). Ka Riigikohtu

tsiviilkolleegium on märkinud, et ettevõtte ülemineku kindlakstegemisel tuleb eelkõige kontrollida,

kas üle on läinud iseseisev majandusüksus, mis jätkab oma tegevust. Kui terviklikku majandusüksust

ei ole ettevõtluse eripära tõttu võimalik tuvastada, võib majandusüksuseks olla töötajate üksus, millel

on püsivad ühised ülesanded. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-

41-11, p 15.)

17. Eeltoodust järeldub, et ettevõttena TsÜS § 661 ja ka KMS § 4 lg 2 p 1 tähenduses ei saa käsitada

pelgalt varakogumit, mida ei kasutata majandustegevuseks ja millel puudub seega ka ettevõtte

identiteet. Seda isegi mitte juhul, kui tegemist on ettevõtja (äriseadustiku § 1) või muu isiku ainukese

varaga. Juba TsÜS §-s 661 ettevõtte mõiste defineerimisel kasutatud terminid "majandusüksus" ja

"tegutseb", samuti VÕS § 180 lg-s 2 nimetatud "majandamine" viitavad sellele, et ettevõtte mõiste on

lahutamatult seotud majandustegevusega. Seejuures ei saa majandustegevusena käsitada mitte

igasugust tulu saamisele orienteeritud tegevust.

18. Teatud juhtudel võib kinnisasi olla vaadeldav ettevõttena ja selle võõrandamine või koormamine

ettevõtte üleminekuna. Näiteks on kriminaalkolleegium varem viidanud ettevõtte ülemineku

võimalusele olukorras, kus kinnistu omanikust osaühing seadis enda kinnistule teise osaühingu

kasuks 99 aastaks tasuta kasutusvalduse (asjaõigusseaduse § 201), piiramata kasutusvaldust mõne

kasutusviisi välistamisega kasutusvaldaja poolt. Seejuures oli kasutusvalduse esemeks olnud kinnistu

näol tegemist kinnistu omaniku majandustegevuse tuumikvaraga, sest kinnistu omaniku kogu

majandustegevus seisnes kinnistu oluliseks osaks olevas hoones asuva võõrastemaja pidamises, maja

haldamises ja ruumide väljarentimises ning kaubandustegevuses. Kinnistule tasuta kasutusvalduse

seadmise tõttu lakkas kinnistu omaniku majandustegevus (võõrastemaja pidamine, maja haldamine,

kaubandustegevus). (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-

61-09, p 17.) Kinnisasi, mis majandusüksuse identiteeti ei kanna, aga ettevõtet ei moodusta. Seda

sõltumata sellest, kas tegemist on isiku ainukese varaga või mitte. Nii on Riigikohtu

halduskolleegium selgitanud, et organisatsiooniliseks tervikuks oleva ettevõtte osa (käitise)

üleminekut ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et makseraskustesse sattunud äriühing võõrandas

korteriomandid teisele äriühingule, kes korraldas poolelioleva elamu valmisehitamise (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 1. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 11).

19. Võttes aluseks kohtute tuvastatud faktilised asjaolud, leiab kolleegium, et T kinnistul, nagu ka

OÜ-l L tervikuna, puudus süüdistuses märgitud ajal selline püsiv tulu teenimisele suunatud tegevus,

mida õiguslikult saaks käsitada majandustegevusena. Majandustegevusena TsÜS § 661 mõttes ei ole

vaadeldav see, et OÜ L omas T kinnistut kavatsusega see tulevikus välja arendada, tegi selle äriplaani

elluviimiseks mõningaid ettevalmistavaid töid (olemasolevate hoonete lammutamine) ja tasus

kinnistu ostmiseks võetud laenu. Sarnaselt ei ole majandustegevuse kvaliteeti Aurincop OÜ

hilisematel püüdlustel leida võimalus kinnistul vee- ja kanalisatsioonisüsteemi väljaehitamiseks. OÜ-

l L polnud ühtegi töötajat, samuti puudusid kliendisuhted ja tootmisvahendid. Varasemal perioodil oli

T kinnistul asuvaid hooneid (mis detailplaneeringu järgi kuulusid lammutamisele) rentnikuna

kasutanud OÜ P, kellelt laekuv renditulu oli ühtlasi OÜ L ainukene sissetulek. Seejuures oli tegemist

kapitalitulu ehk n-ö passiivse tuluga: prokuratuur pole väitnud ega kohtud tuvastanud, nagu

tegelenuks OÜ L ise aktiivselt rendipinna haldamise, korrashoiu vmt tegevusega. Kapitalitulu

teenimist T kinnistu kasutusse andmiselt ei saa vaadelda majandustegevusena, mis võiks anda aluse

pidada kinnistut majandusüksuseks. Seetõttu pole ettevõtte ülemineku tuvastamise seisukohalt

tähendust ka asjaolul, et Aurincop OÜ, kelle kinnistu omanikuks saades oli rendileping OÜ-ga P

lõppenud, otsis (edutult) T kinnistule uut rentnikku. Kriminaalasjas pole tuvastatud ka mingeid muid

asjaolusid, mis viitaksid T kinnistu majandustegevuses osalemisele.

20. Märgitust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et T kinnistul koos OÜ L poolt selle kinnistu

ostmiseks võetud laenukohustusega ei olnud ajal, mil Aurincop OÜ kinnistu omandas,

majandusüksuse identiteeti ja need ei moodustanud TsÜS § 661 tähenduses ettevõtet. Tegemist

polnud majandustegevuseks rakendatud vara ja isikute organiseeritud kogumiga.

21. Kuna T kinnistu ja sellega seotud laenukohustus ettevõtet ei moodustanud, ei saa kinnistu

võõrandamine Aurincop OÜ-le (ja kinnistuga seotud laenukohustuse üleminek Aurincop OÜ-le, kui

sellist üleminekut üldse jaatada) olla käsitatav ettevõtte üleandmisena KMS § 4 lg 2 p 1 mõttes.

Seega ei ole O. Mihkelson, A. Mihkelson ja Aurincop OÜ süüdistuses märgitud asjaoludel

maksuhaldurile valeandmeid esitanud ega sellele kaasa aidanud.

22. KrMS § 268 lg 1 järgi toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 näeb ette, et

süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad

süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust

tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Praeguses asjas

tugineb

süüdistus

Aurincop

OÜ

2009.

aasta

augustikuu

käibedeklaratsioonis

näidatud

sisendkäibemaksusumma ebaõigsust väites üksnes sellele, et T kinnistu võõrandamise näol oli

tegemist ettevõtte üleminekuga. Süüdistuses ei väideta ega tugineta sellistele faktilistele asjaoludele,

millest võiks järeldada, et Aurincop OÜ poolt T kinnistu ostult sisendkäibemaksu deklareerimine oli

väär mingil muul põhjusel.

23. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et O. Mihkelsonile, A. Mihkelsonile ja

Aurincop OÜ-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta KarS §-s 3892 ette nähtud kuriteo

objektiivsele koosseisule mitte üksnes seetõttu, et saabumata jäi koosseisuline tagajärg, vaid ka

põhjusel, et täitmata on tunnus "valeandmete esitamine".

24. Lisaks leiab kolleegium, et O. Mihkelson, A. Mihkelson ja Aurincop OÜ ei realiseerinud

suureulatusliku maksukelmuse (KarS § 3892) subjektiivset koosseisu: asjas pole tuvastatud

süüdistatavate tahtlust esitada maksuhaldurile süüdistuses märgitud asjaoludel valeandmeid.

Valeandmed KarS § 3892 mõttes on normatiivne koosseisutunnus. Kolleegium on varem selgitanud,

et normatiivsete koosseisutunnuste puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust,

küll on aga vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise

õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p 19 ja 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12,

p 15). KarS §-s 3892 ette nähtud kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt minimaalselt

otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3) maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes, sh vähemalt

üldisel kujul teadmist selle kohta, miks esitatavad andmed ebaõiged on. Praeguses asjas ei ole

ringkonnakohus oma süüdimõistvas otsuses üheselt tuvastanud, nagu oleksid süüdistatavad Aurincop

OÜ 2009. aasta augustikuu käibedeklaratsiooni esitades arvanud, et T kinnistu võõrandamise näol on

tegemist ettevõtte üleandmisega ja et seetõttu pole kõnealune tehing käibemaksuga maksustatav.

Apellatsioonikohus piirdus ühelegi tõendile viitamata üldsõnalise ja oletusliku tõdemusega, et

ettevõtluses tegutsevate inimestena pidid O. Mihkelson, A. Mihkelson ja A. Selter endale

teadvustama, et 21. augusti 2009. a tehingu näol ei ole tegemist kauba võõrandamisega, vaid ettevõtte

üleandmisega. Seevastu maakohus, kes erinevalt ringkonnakohtust tugines süüdistatavate subjektiivse

külje analüüsimisel konkreetsetele tõenditele, asus seisukohale, et süüdistatavate arvates oli T

kinnistu võõrandamine käibemaksuga maksustatav (vt lähemalt käesoleva otsuse punkt 2.2.4).

Eelnevat arvestades ei saa lugeda tuvastatuks O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ (otsest)

tahtlust maksuhaldurile süüdistuses märgitud asjaoludel valeandmeid esitada. Seetõttu ei vasta nende

tegu ka KarS §-s 3892 sätestatud kuriteo subjektiivsele koosseisule.

25. Vastutus kuriteole kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest eeldab tulenevalt aktsessoorsuse

põhimõttest tahtlikku õigusvastast põhitegu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2008. a

otsus asjas nr 3-1-1-7-08, p 11). Seetõttu välistab O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ teos

maksukelmuse objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnuste puudumine ka A. Selteri karistamise

maksukelmuse katsele kaasaaitamise eest.

26. Järelikult tuleb Riigikohtul KrMS § 361 lg 1 p-st 5 ja § 362 p-st 1 juhindudes Tallinna

Ringkonnakohtu 27. aprilli 2012. a otsus süüdistatavate süüditunnistamist ja karistamist puudutavas

osas tühistada ning jõustada Harju Maakohtu 22. detsembri 2011. a õigeksmõistev otsus. Kuna

põhjendused, millele tuginedes Riigikohus praeguses asjas ettevõtte üleminekut eitas, erinevad

maakohtu poolt samas küsimuses esitatud põhjendustest (vt punkt 2.2 jj), muudab kolleegium KrMS

§ 361 lg 1 p 3 alusel osaliselt maakohtu otsuse põhiosa, asendades selles toodud õiguslikud

põhistused ettevõtte ülemineku küsimuses käesoleva otsuse põhistustega.

27. Normid või nende puudumine, mille suhtes kassaatorid taotlevad põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse alustamist (vt käesoleva otsuse punktid 6, 6.6 ja 6.7), ei ole praeguses kohtuasjas

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 esimese lause tähenduses

asjassepuutuvad. Seda põhjusel, et süüdistatavad tuleb õigeks mõista sõltumata vaidlustatud normide

või nende puudumise põhiseaduspärasusest (vrd Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas

nr 3-1-1-24-05, p-d 16-17). Seetõttu jätab kolleegium kaitsjate taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse alustamiseks läbi vaatamata.

II

28. O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ kaitsjate kassatsioonis taotletakse kõigis

kohtuastmetes tekkinud menetluskulude riigi kanda jätmist. 13. novembril 2012 Riigikohtule esitatud

menetluskulude hüvitamise taotluses paluvad kaitsjad süüdistatavatele hüvitada kõik kulud, mis

nähtuvad maa-, ringkonna- ja Riigikohtule esitatud kuludokumentidest.

29. Kolleegium selgitab esmalt, et KrMS § 306 lg 1 p 14 ja § 190 kohaselt lahendab kohus

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise küsimuse üldjuhul kahes etapis. Esmalt tuleb võimaluse korral

kindlaks määrata, millised kriminaalmenetluse kulud (KrMS § 173 lg 1), sh millised menetluskulud

(KrMS § 175) millises summas menetlusosalistel või riigil on tekkinud. Olles kriminaalmenetluse

kulude koosseisu ja suuruse kindlaks määranud, peab kohus teises etapis KrMS § 173 lg-test 2-4 ja

kriminaalmenetluse seadustiku 7. peatüki 2. jao sätetest juhindudes otsustama, milline isik millises

ulatuses või osas need kulud hüvitama või kandma peab. Erandjuhtudel, eeskätt siis, kui

menetluskulude absoluutsumma pole kriminaalmenetluse kulude otsustuse tegemise ajal teada, võib

menetluskulude jaotuse otsuses väljendada murdosades (vt KrMS § 190 p 1 ja § 192 lg 2 p 1). KrMS

§ 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstav tasu käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles

see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata

ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist.

30. Praeguses asjas luges maakohus O. Mihkelsonil, A. Mihkelsonil ja Aurincop OÜ-l esimese astme

kohtu menetluses tekkinud menetluskulu suuruseks vastavalt 3260 eurot 70 senti, 1437 eurot 75 senti

ja 1644 eurot 13 senti, mõistes need summad KrMS § 181 lg 1 alusel riigilt süüdistatavate kasuks

välja (vt käesoleva otsuse punkt 2). Seejuures jättis maakohus osa kaitsjate taotluses näidatud

kaitsjatasu-summadest menetluskulu hulka arvamata ja seega ka süüdistatavatele hüvitamata, kuna

leidis, et taotluses näidatud kaitsjatasu tervikuna on ebamõistlikult suur (vt käesoleva otsuse punkt

2.3). Kaitsjad vaidlustasid maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude suuruse

määruskaebuses (vt käesoleva otsuse punkt 3). Ringkonnakohus, vaadates läbi kaitsjate

määruskaebust, nõustus maakohtu otsustusega lugeda süüdistatavate poolt valitud kaitsjatele esimese

astme kohtus osutatud õigusabi eest makstud tasu ebamõistlikult suureks, s.t seda tasu osaliselt

menetluskulu hulka mitte arvata (vt käesoleva otsuse punkt 4.3). Samas jättis ringkonnakohus

süüdimõistva kohtuotsuse tegemise tõttu KrMS § 180 lg 1 alusel süüdistatavate kanda ka selle osa

süüdistatavate poolt esimese astme kohtu menetluses kaitsjatele makstud tasust, mis oli arvatud

menetluskulu hulka.

31. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu süüdimõistva otsuse ja jõustab maakohtu

õigeksmõistva otsuse, tuleb O. Mihkelsonile, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ-le KrMS § 181 lg 1

kohaselt hüvitada ka nendel esimese astme kohtus tekkinud menetluskulud. O. Mihkelsonil,

A. Mihkelsonil ja Aurincop OÜ-l esimese astme kohtus tekkinud menetluskulude suuruse (ehk

süüdistatavate poolt selles kohtuastmes makstud kaitsjatasude mõistliku ulatuse) kohta on olemas nii

maa- kui ka ringkonnakohtu seisukoht. Kassatsioonis ei ole vaidlustatud ringkonnakohtu otsust osas,

millega jäeti maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude suurus muutmata ja kaitsjate

määruskaebus rahuldamata. Ka kaitsjate 13. novembri 2012. a taotluses pole esitatud ühtegi

argumenti selle kohta, miks on esimese ja teise astme kohtu hinnang süüdistatavatel maakohtus

tekkinud menetluskulude suuruse kohta väär. Kolleegium ei näe praeguses asjas põhjust muuta

kohtute hinnangut süüdistatavatel esimese astme kohtus tekkinud menetluskulude suuruse kohta ka

KrMS § 191 lg 3 alusel. Seetõttu ei tühista Riigikohus ringkonnakohtu otsust osas, millega

apellatsioonikohus ei rahuldanud O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ kaitsjate

määruskaebust, milles vaidlustati maakohtu otsustust jätta osa süüdistatavate poolt valitud kaitsjatele

tasutud või tasumisele kuuluvaid summasid kui ebamõistlikke menetluskulu hulka arvamata.

Järelikult tuleb O. Mihkelsonil, A. Mihkelsonil ja Aurincop OÜ-l esimese astme kohtus tekkinud

menetluskulude suuruseks lugeda maakohtu poolt kindlaks määratud summad. KrMS § 181 lg 1

kohaselt tuleb need summad süüdistatavatele täies ulatuses hüvitada. Selleks tühistab Riigikohus

ringkonnakohtu otsuse ka osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse riigilt

süüdistatavate kasuks menetluskulude katteks hüvitise väljamõistmise kohta, jõustades maakohtu

otsuse ka selles küsimuses.

32. Aurincop OÜ poolt (ka O. Mihkelsoni ja A. Mihkelsoni eest) apellatsioonimenetluses valitud

kaitsjatele makstud tasu arvas ringkonnakohus täies ulatuses menetluskulu hulka ja jättis selle kulu

KrMS § 185 lg 1 ja lg 2 teise lause alusel riigi kanda (õiguslikult korrektsem olnuks küll sama

summa väljamõistmine riigilt Aurincop OÜ kasuks). Selles osas kolleegium ringkonnakohtu otsust ei

muuda. Nii saab süüdistatavate apellatsioonimenetluse kulu hüvitatud.

33. O. Mihkelsoni, A. Mihkelsoni ja Aurincop OÜ kaitsjad esitasid Riigikohtule taotluse hüvitada

Aurincop OÜ-le viimase poolt kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu summas 5162 eurot 62

senti (ilma käibemaksuta). Sellest summast 4098 eurot 44 senti tasus Aurincop OÜ Advokaadibüroo

LAWIN AS-le ja 1064 eurot 18 senti Alvin Rödl&Partner Advokaadibüroo OÜ-le. Valitud kaitsjatele

makstud tasu hõlmab taotlusele lisatud dokumentide kohaselt ringkonnakohtu otsuse analüüsi (1 tund

12 minutit), telefoninõupidamist S. Sillariga ja kassatsiooniteate koostamist (18 minutit), kassatsiooni

kavandamist, struktuuri paikapanekut ja nõupidamisi (1 tund 30 minutit), kassatsiooni koostamist,

nõupidamisi ja kassatsiooni kohtusse saatmist (31 tundi 30 minutit), kliendile edasiste toimingute

kohta e-kirja koostamist (15 minutit), Riigikohtult elukohast lahkumiseks loa taotlemist (30 minutit),

S. Sillari kassatsiooni läbivaatamist (24 minutit), prokuratuuri kassatsioonivastuse läbitöötamist,

sellele vastamist ja täiendavate õiguslike põhistuste koostamist ning menetluskulude hüvitamise

taotluse koostamist (18 tundi 12 minutit). Kokku tasus Aurincop OÜ kassatsioonimenetluses õigusabi

eest mahus 53 tundi 51 minutit. Õigusabi tasumäär on taotluse kohaselt 95,87 €/h.

34. Arvestades, et taotluses märgitud summa hõlmab tasu kokku kolme süüdistatava kaitsmise eest, ja

pidades samuti silmas käesoleva kriminaalasja keerukust ning kassatsiooni argumenteerituse taset,

leiab kolleegium, et kaitsjate taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Riigikohus loeb 5162 eurot

62 senti KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel kassatsioonimenetluse kuluks ja mõistab selle KrMS § 186 lg 1

alusel riigilt Aurincop OÜ kasuks välja.

35. Ka A. Selteri kaitsja kassatsioonis taotletakse kohtumenetluses kantud õigusabikulude A. Selteri

kasuks väljamõistmist. Jõustades käesoleva otsusega Harju Maakohtu otsuse, jõustab kolleegium

muu hulgas ka maakohtu otsustuse lugeda A. Selteri poolt esimese astme kohtu menetluses valitud

kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka ja mõista see riigilt A. Selteri kasuks välja. Samuti jätab

Riigikohus

muutmata

ringkonnakohtu

otsuse

osas,

milles

sellega

hüvitati

A. Selteri

apellatsioonimenetluse kulu. Kaitsja taotlus hüvitada A. Selterile kassatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu - 660 eurot, mis hõlmab ringkonnakohtu otsuse läbitöötamist, kassatsiooni

koostamist ja esitamist kokku 5 tunni ulatuses - on põhjendatud ning tuleb rahuldada.

III

36. Ehkki see ei mõjuta käesoleva kriminaalasja lahendust, annab kolleegium õiguspraktika

ühtlustamiseks hinnangu mõlemas kassatsioonis väljendatud arvamusele, nagu ei saaks

maksuhaldurile teadvalt valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni esitamisega KarS §-s 3892 ette

nähtud kuriteo katse veel alata ning et maksukelmuse katset ei ole võimalik lugeda alanuks enne

tagastusnõude täitmise taotluse esitamist (vt käesoleva otsuse punktid 6.2 ja 7). Kolleegium sellise

käsitlusega ei nõustu, põhjendades oma seisukohta järgmiselt.

37. KarS § 25 lg 2 kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost

vahetult alustab süüteo toimepanemist. Kolleegium on varem selgitanud, et üksiktäideviija puhul on

katse algus määratletud subjektiivsete ja objektiivsete elementidega. Subjektiivne element väljendab

isiku ettekujutust teost. Teisisõnu, kuidas isik tahtis oma tegu täide viia. Seega on esmatähtis välja

selgitada täideviija süüteo toimepanemise plaan. Objektiivseid hindamiskriteeriume tuleb aga

kasutada, määratlemaks, kuivõrd on täideviija plaan ellu viidud, et saaks rääkida vahetust süüteo

alustamisest. Süüteo vahetu alustamise kriteerium nõuab, et isik peab vahetult alustama

kuriteokoosseisu elluviivat tegevust. Kui isikul on kuriteokoosseisu elluviimise alustamiseks vaja

veel üht või mitut käitumisakti, on täideviija oma tegevusega veel ettevalmistamisstaadiumis. Seda,

kas isik on alustanud kuriteokoosseisu elluviivat tegevust, tuleb otsustada konkreetse juhtumi

asjaolude põhjal, arvestades süüteo liiki ja täideviija süüteo toimepanemise plaani. Kaastäideviimise

korral algab KarS § 25 lg 4 järgi süüteokatse hetkest, mil vähemalt üks isikutest vastavalt

kokkuleppele alustab süüteo toimepanemist. Seega ei saa süüteokatse alguse määratlemisel arvesse

võtta iga kaastäideviija käitumist eraldi, vaid kaastäideviijate tegusid tuleb hinnata tervikteo osadena.

Süüteokatse algab kõigi kaastäideviijate jaoks siis, kui vähemalt üks kaastäideviija on alustanud

vastavalt kokkuleppele vahetult süüteo toimepanemist. (Vt Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 5. mai

2003. a otsus asjas nr 3-1-1-17-03, p-d 26 ja 28.)

38. KarS §-s 3892 kirjeldatud koosseisutegu seisneb maksuhaldurile selliste valeandmete esitamises,

mis võivad mõjutada isiku tagastusnõude (MKS § 31 lg 1 p 3) olemasolu või suurust. Tulenevalt

MKS §-dest 33, 82, 85, 88 ja 106 ning Rahandusministri 19. detsembri 2008. a määruse nr 51

"Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise,

tasumise ja tagastamise kord" (kord) §-st 12 eeldab tagastusnõude alusetu tekkimine või

suurendamine valeandmete esitamist maksudeklaratsioonis (MKS § 85 lg 1). Tagastusnõude täitmise

taotluses (MKS § 106 lg 1) esitatavad andmed tagastusnõude olemasolu ja suurust mõjutada ei saa.

Seega seisneb KarS § 3892 objektiivsesse koosseisu kuuluv tegu just valeandmeid sisaldava

maksudeklaratsiooni esitamises ja ühtlasi ka piirdub sellega. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et

hiljemalt hetkest, mil isik esitab tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil

maksuhaldurile teadvalt valeandmeid sisaldava maksudeklaratsiooni, on KarS §-s 3892 ette nähtud

kuriteo katse alanud. Kui valeandmetega maksudeklaratsioon on esitatud enne tähtpäeva ja esitaja

parandab ebaõiged andmed deklaratsiooni esitamise tähtpäevaks, on tegemist loobumisega lõpetatud

süüteokatsest ja isik vabaneb KarS § 40 lg 1 ning § 42 lg 1 alusel süüst. Pärast maksudeklaratsiooni

esitamise tähtaega õigeid andmeid sisaldava parandusdeklaratsiooni esitamine ei vabasta isikut

vastutusest algses deklaratsioonis teadvalt valeandmete esitamise eest.

39. Täiendavalt tuleb arvestada, et ehkki enammakse tagastamiseks peab maksukohustuslane MKS

§ 106 lg 1 kohaselt esitama maksuhaldurile tagastusnõude täitmise taotluse, võidakse tagastusnõude

tekkimist kontrollida ka ilma tagastusnõude täitmise taotluseta (MKS § 33 lg 11). Tagastusnõude

täitmise taotluse esitamisest olenemata võib maksuhaldur kontrollida maksudeklaratsioonis näidatud

enammakse

olemasolu

ja

õigsust,

tagastusnõude

aktsepteerida

ja

kanda

enammakse

maksukohustuslase ettemaksukontole, millel on maksukohustuslase rahalised nõuded riigi vastu (vt

lähemalt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-3-1-4-13, p-d 10 ja 13.)

MKS § 105 lg-test 2 ja 3 tulenevalt on ilma tagastusnõude täitmise taotluseta võimalik ka

maksukohustuslase

rahaliste

kohustuste

tasaarvestamine

tema

ettemaksukontole

kantud

enammaksega. Tagastusnõude taotluse esitamisel täidetakse tagastusnõue viivitamata, kui

maksuhaldur on kontrollinud tagastusnõude õigsust ilma tagastusnõude täitmise taotluseta (MKS

§ 106 lg 2). Seega on tagastusnõude täitmise taotluse esitamisel KarS §-s 3892 kirjeldatud

teoebaõiguse realiseerimise seisukohalt teisejärguline roll.

40. Eeltoodust tulenevalt ei sõltu KarS §-s 3892 ette nähtud kuriteo katse algus sellest, kas ja kui, siis

millal esitab isik maksuhaldurile tagastusnõude täitmise taotluse.

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi