3-2-1-40-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-40-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. mai 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

AKTSIASELTSI TALSTOK (pankrotis) pankrotihalduri

Indrek Lepsoo hagi Pranas Mickevičiuse vastu

13 749 762 krooni 46 sendi (878 769 euro 99 sendi)

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-58323

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AKTSIASELTSI TALSTOK (pankrotis) pankrotihalduri

Indrek Lepsoo kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

878 769 eurot 99 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AKTSIASELTSI TALSTOK (pankrotis) (registrikood

10223020) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, esindaja

vandeadvokaat Madis Saar

Kostja Pranas Mickevičius (isikukood 35104180261),

esindajad vandeadvokaadid Leon Glikman ja Paul Keres

Asja läbivaatamise kuupäev

1. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14. märtsi 2012. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

13. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-58323 ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju

Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AKTSIASELTSI TALSTOK (pankrotis) pankrotihaldurile Indrek Lepsoole

9. jaanuaril 2013 tasutud kautsjon 3000 (kolm tuhat) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AKTSIASELTSI TALSTOK (pankrotis) (Talstok) pankrotihaldur Katrin Prükk esitas 18. oktoobril

2010 Harju Maakohtule hagi Heade Tegijate aktsiaseltsi (HTA) ja Pranas Mickevičiuse (kostja) vastu,

paludes mõista neilt välja 13 749 762 krooni 46 senti (878 769 eurot 99 senti). Kui kohus jätab selle

nõude rahuldamata, palus haldur tunnistada kehtetuks Talstoki ja HTA vahel 1. oktoobril 2004

sõlmitud lepingu ning mõista HTA-lt ja kostjalt välja HTA poolt lepingu alusel saadu. Selle nõude

rahuldamata jätmise korral palus haldur tunnistada kehtetuks rahalise kohustuse täitmise HTA-le ning

mõista HTA-lt ja kostjalt välja 7 963 603 krooni. Lisaks palus hageja, kui HTA suhtes ei ole asjas

tehtavat kohtulahendit saadud täita vara puudumise tõttu kolme kuu jooksul, pöörata otsuse kostja

vastu täitmisele osas, milles HTA ei ole otsust selleks ajaks täitnud. Menetluskulud palus hageja jätta

HTA ja kostja kanda.

21. novembri 2011. a määrusega eraldas Harju Maakohus nõude kostja vastu iseseisvasse menetlusse.

28. detsembri 2011. a määrusega (I kd, tl 104) võttis Harju Maakohus menetlusse hageja

pankrotihalduri Indrek Lepsoo hagi kostja vastu võla nõudes ja kohustas kostjat sellele vastama.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Talstok ja tema enamusaktsionär HTA 1. oktoobril 2004

marketingiteenuse osutamise lepingu (leping), mille alusel esitas HTA Talstokile 2005. a-l arveid

7 680 082 krooni ulatuses, 2006. a-l 5 463 990 krooni ulatuses ja 2007. a-l 605 690 krooni ulatuses,

kokku 13 749 762 krooni 46 sendi suuruses summas. Talstok on arved tasunud. Lepingul ei olnud

Talstoki jaoks äratuntavat majanduslikku sisu ning selle sõlmimisel ja täitmisel eelistas kostja HTA

huve Talstoki huvidele. HTA ei osutanud Talstokile tegelikult teenuseid. HTA võttis nii Talstokist tulu

välja. Tasukokkulepe oli sõlmitud ebatavalistel tingimustel – turu-uuringute eest maksti tasu sõltuvalt

tellija poolt klientidele osutatava teenuse mahust. Talstok hakkas lepingut täitma juba 2005. a

jaanuaris, kuigi lepingu järgi pidi tasu maksmise aeg saabuma alles 2005. a oktoobris. Vaatamata

lepingu lõppemisele 31. detsembril 2006 jätkas Talstok lepingu täitmist ka 2007. a-l, tehes HTA-le

alusetuid makseid 1 278 560 krooni 46 senti. Kostja jätkas lepingu täitmist ka pärast Talstoki

majandustulemuste olulist halvenemist. Talstoki kahjum oli 2005. a-l 2 565 880 krooni, 2006. a-l

1 404 431 krooni ja 2007. a-l 6 427 995 krooni. 7. märtsil 2007 juhtis Talstoki audiitor 2006. a

majandusaasta aruande kohta koostatud märkustes Talstoki juhtkonna tähelepanu asjaolule, et

aktsiaseltsi omakapital ei vasta äriseadustiku (ÄS) § 222 nõuetele ja et kahjumi peamine põhjus

aastatel 2006–2007 on emafirma HTA-le marketingiteenuste eest tasumine. Talstoki tegevus lõppes

2007. a juulis, juhtkond vahetati välja likvideerimisteenuse osutajate vastu ja kohtusse esitati Talstoki

pankrotiavaldus. 17. oktoobril 2007 kuulutas Harju Maakohus välja Talstoki pankroti.

Kostja oli 25. juunist 1997 kuni 13. juulini 2007 Talstoki juhataja ja direktor ning 3. juulist 1996 kuni

27. juulini 2010 ka HTA juhataja. Samuti oli kostja HTA ainuaktsionär. Lepingule kirjutas Talstoki

nimel alla direktori asetäitja Igor Pravdin ja HTA nimel kostja. Ainult kostja sai anda I. Pravdinile

korralduse lepingu sõlmimiseks. Kostja rikkus hoolsus- ja lojaalsuskohustust nii lepingu sõlmimise

kui ka selle täitmisega. Lepinguga tekitati Talstokile kahju. Kui HTA kahju ei hüvita või hüvitab vaid

osaliselt, on kostja tekitanud Talstokile kahju ja peab selle hüvitama. Kui kohus leiab, et HTA siiski

osutas marketingiteenuseid, ei sõlmitud lepingut turutingimustel ning võlausaldajaid kahjustava

tehinguna kuulub see tagasivõitmisele ja HTA peab saadu tagastama. Kui kohus leiab, et leping ei

kuulu ka tagasivõitmisele, kuuluvad tagasivõitmisele lepingu alusel 30. augustist 2005 kuni

30. augustini 2007 toimunud rahalise kohustuse täitmised 7 963 603 krooni. Tegemist on täitmisega

võlgniku lähikondsele.

Kostja vaheotsuse tegemise taotlus tuleb jätta rahuldamata ja aegumine kohaldamata. Juhatuse liikme

vastu esitatud kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 146 lg 4 järgi on nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui kostja rikkus kohustusi tahtlikult.

Kostja käitumine lepingu sõlmimisel ja täitmisel on vastuolus heade kommetega. Kostja korraldas

lepingu sõlmimise ja täitmise eesmärgiga viia raha Talstokist välja oma kontrolli all olevasse HTA-

sse. Kuna varaseim tegu, mida võib kostjale ette heita, oli lepingu sõlmimine 1. oktoobril 2004, ei

aegu hageja nõue enne kui 1. oktoobril 2014 kell 00.00. Kui TsÜS § 146 lg 4 ei kohaldu, tuleb ka

lepingu täitmist käsitada rikkumisena. Kui nõude aegumistähtaeg on ÄS § 315 lg 3 järgi viis aastat

kohustuse rikkumisest, ei ole igal juhul aegunud 7 198 079 krooni 38 sendi suurune osa nõudest.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud halduri kanda. Kostja

väitel on nõue aegunud ja ta taotles aegumise kohta vaheotsuse tegemist.

Kostja väitel tekitati Talstokile hagiavalduse kohaselt kahju lepingu sõlmimisega 1. oktoobril 2004.

Aegumistähtaeg hakkas kulgema hiljemalt 2. oktoobril 2004 kell 00.00 ning nõue aegus ÄS § 315

lg 3 ja TsÜS § 37 lg 4 ja § 136 lg 2 järgi 1. oktoobril 2009 kell 24.00. Hagi esitati alles 18. oktoobril

2010. Kuna TsÜS § 37 lg 4 järgi tuleb lähtuda rikkumise ajast, ei saa lepingu sõlmimisele järgnev olla

kahjuga põhjuslikus seoses. Kohaldada ei saa TsÜS § 146 lg-t 4, kuna lepingu eesmärk ei olnud

heade kommete vastane ega Talstokki kahjustav. Tasu maksmine selliselt nagu lepingus kokku lepiti,

on agendisuhte korral tavapärane. Tehingu hilisemal väidetaval kahjulikkusel ei ole kavatsuste

hindamisel tähtsust. Lepingu sisuks oli vahendada Talstoki majandustegevuseks vajalikke lepinguid

Talstokile kasulikel tingimustel. HTA on lepingut täitnud ja Talstok on seda kinnitanud.

3. 20. oktoobril 2011 tagas Harju Maakohus hagi ja seadis kostja neljale kinnisasjale kohtulikud

hüpoteegid Talstoki kasuks.

4. Harju Maakohus jättis 14. märtsi 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud Talstoki

kanda.

Otsuse põhjenduste järgi tuleb hageja nõue jätta rahuldamata aegumise tõttu. Kohustuste rikkumise

ajaks tuleb lugeda lepingu sõlmimise aega ehk 1. oktoobrit 2004, kuna hagiavalduse kohaselt tekkis

Talstokile kahju just lepingu sõlmimisega. Kohus ei nõustu, et lisaks lepingu sõlmimisele tuleb

rikkumisena käsitada ka lepingu täitmist. Lepingu sõlmimiseta ei oleks lepingut täidetud ja seega

tuleb kohustuste rikkumise ajaks lugeda lepingu täitmisele eelnevat sündmust ehk lepingu sõlmimist.

Hagis esile toodud asjaolud ei anna alust TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks. Halduri väited ei anna alust

arvata, et lepingu sõlmimise eesmärk oli viia raha Talstokist välja kostja kontrolli all olevasse

emaühingusse. Halduri väited tuginevad üksnes audiitori arvamusele ja selle alusel ei saa lepingut

pidada heade kommete vastaseks. Nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 2. oktoobril 2004 kell

00.00. Kuna hagi esitati 18. oktoobril 2010, on nõue aegunud.

5. Haldur palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, jätta aegumine kohaldamata ja saata

asi menetluse jätkamiseks tagasi maakohtusse. Menetluskulud palus haldur jätta kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud halduri kanda.

9. mai 2012. a määrusega kohustas Tallinna Ringkonnakohus maksma haldurit kostja eeldatavate

menetluskulude katteks tagatisena 1386 eurot, mille hageja 22. mail 2012 ka tasus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. novembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus halduri

kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Kuna kostja taotles

aegumise kohaldamist, pidi maakohus tuvastama üksnes nõude aegumise kontrollimist võimaldavad

asjaolud. Hagiavalduse kohaselt tekitati Talstokile kahju 1. oktoobril 2004 lepingu sõlmimisega.

Muid asjaolusid ei ole hageja hagiavalduses hagi alusena esile toonud. Seetõttu tuleb jätta

tähelepanuta apellatsioonkaebuses esitatud uued asjaolud. Maakohus leidis põhjendatult, et kohustuse

rikkumise ajaks on lepingu sõlmimise aeg. Asja lahendamisel ei kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud

tehingust tuleneva nõude aegumise kümneaastane tähtaeg.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Haldur palub kassatsioonkaebuses nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks maakohtule või tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub haldur jätta kostja kanda.

Halduri väitel vaatas maakohus asja alusetult läbi kirjalikus menetluses, apellatsioonkaebuse

põhjendused jättis ringkonnakohus alusetult tähelepanuta. Nõuetekohaselt põhjendamata on

ringkonnakohtu seisukoht, et vaidluses ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4. Seda sätet tulnuks kohaldada,

sest kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. Kui pooled vaidlevad hagi esemeks olevale nõudele

kohalduva aegumistähtaja üle, peab kohus kohaldamisele kuuluva aegumistähtaja väljaselgitamiseks

hindama kõiki menetlusosaliste esile toodud ja aegumistähtajaga seotud asjaolusid. Ebaõige on

ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks haldur alles apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et lisaks

lepingu sõlmimisele tuleb kostja kohustuste rikkumiseks lugeda ka lepingu täitmist. Ringkonnakohus

jättis tähelepanuta apellatsioonkaebuse väite, et maakohus ei arvestanud otsuse tegemisel olulist osa

halduri esitatud tõenditest. Hageja nõue ei ole ka TsÜS § 146 lg-t 4 kohaldamata aegunud vähemalt

nende maksete osas, mille tegemisest oli hagiavalduse esitamise ajaks möödunud vähem kui viis

aastat (kokku 7 198 079 krooni 38 senti ehk 460 041 eurot 12 senti).

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud halduri kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 691 p 4 ning § 692 lg 1 p 2 ja lg 5 teise lause alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

10. Kolleegium käsitleb esmalt hageja isikut ja nõuet (I), edasi aga olulisi asjaolusid ja nõude

õiguslikku alust (II). Seejärel analüüsib kolleegium hageja nõuet lepingu sõlmimise aspektist (III) ja

lepingu täitmise aspektist (IV) ning kassatsioonkaebuse väiteid asja lahendamise kohta maakohtus

kirjalikus menetluses (V). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (VI).

I

11. Kolleegium märgib sissejuhatuseks, et menetluses on tekkinud segadus hageja nõude ja hageja

isiku osas, aga ka menetlustoimingute osas, mis on tingitud haginõude ebaselgest formuleerimisest ja

vähemalt osaliselt ka praeguse asja puudulikult läbi viidud eraldamisest algsest tsiviilasjast.

12. Hagi esitas esialgu Talstoki pankrotihaldur K. Prükk varalise nõudena kostja ja HTA vastu.

Toimikust nähtub, et hiljem on haldur asendatud ja uueks halduriks on saanud I. Lepsoo.

Kohtulahenditest ega ka poolte esitatud menetlusdokumentidest ei ole üheselt järeldatav, kas hagejaks

on asjas loetud Talstok, haldur K. Prükk või haldur I. Lepsoo. Kolleegiumi arvates tuleb halduriks

lugeda parajasti ametis olev haldur, st pärst halduri asendamist I. Lepsoo.

Tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p-st 2 ja § 541 lg 1 kolmandast lausest osaleb haldur

oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes oma

nimel ehk võlgniku pankrotihaldurina. Selliselt tuleb alates pankrotiseaduse vastavate sätete kehtiva

redaktsiooni jõustumisest tõlgendada ka ÄS § 315 lg 4 teist lauset, st ka juhatuse liikme vastu kahju

hüvitamise nõude esitamisel ei esinda haldur pankrotivõlgnikuks olevat aktsiaseltsi, vaid esitab nõude

oma nimel.

Halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on PankrS § 541 lg 1 teise

lause järgi võlgnik (vt ka nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 31).

See kehtib ka juhul, kui haldur menetluses asendatakse. Sel juhul ei ole tegemist

menetlusõigusjärglusega TsMS § 209 mõttes ja vajalik ei ole hagejat asendada (nagu maakohus on

kassatsioonkaebuse järgi otsustanud 25. veebruaril 2011). Sisuliselt on hagejaks jätkuvalt Talstoki

pankrotivara kui õiguste ja kohustuste kandja, kelle kasuks tegutseb parasjagu ametis olev haldur

oma nimel.

13. Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt poolte

esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe, mis on TsMS § 449 lg-

s 3 sätestatud võimaliku vaheotsuse või lõppotsuse tegemise eeldus nõude aegumise üle otsustamisel

(vt ka Riigikohtu 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 14).

Hageja nõue kostja ja HTA vastu, mille kohtud on lahendanud ja aegumise tõttu rahuldamata jätnud

(vt otsuse p 1), ei ole kolleegiumi arvates selge. Toimikust ei ilmne, et nõuet oleks hiljem täpsustatud

või muudetud, kuigi edasisest nähtub, et kohtud on menetlenud halduri nõuet kostja vastu kui

juhatuse liikme kohustuste rikkumisega Talstokile tekitatud kahju hüvitamise nõuet, st ÄS § 315 lg 2

järgset nõuet. Kohus ei saa lahendada nõude aegumist, teadmata, milline nõue millisel alusel on

esitatud. Asja lahendamisel lähtub kolleegium kohtutega sarnasest eeldusest, et tegemist on ÄS § 315

lg 2 järgse nõudega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb aga hageja nõuet ja selle suhet HTA vastu esitatud

nõudega täpsustada.

14. Ebaselgust menetluses on suurendanud Harju Maakohtu 21. novembri 2011. a määrus, millega

eraldati alguses koos menetletud haginõudest (tsiviilasi nr 2-10-51397) nõue kostja vastu (I kd, tl 1),

ja 28. detsembri 2011. a määrus, millega võeti Talstoki halduri I. Lepsoo hagi kostja vastu eraldi

menetlusse (tsiviilasi nr 2-11-58323; I kd, tl 104).

Eelnevaga on kaasnenud see, et seni tsiviilasjas nr 2-10-51397 tehtud menetlustoimingud kajastuvad

osaliselt üksnes selle tsiviilasja toimikus. Lisaks oletatavale hageja asendamise määrusele sisaldub

seal ilmselt ka kostja suhtes 20. oktoobril 2010 tehtud hagi tagamise määrus, millega seati kostja

kinnisasjadele kohtulikud hüpoteegid Talstoki kasuks (II kd, tl 76–78). See saab aga puudutada

üksnes nõuet kostja, mitte HTA vastu, st sellega seotu tuleb lahendada praeguse tsiviilasja

menetluses. Segadust näitab kujukalt see, et pärast HTA suhtes tagaseljaotsuse tegemist on selle hagi

tagamise määruse alusel algatatud täitemenetlus kostja vastu (II kd, tl 81–88), mille kohta on

ringkonnakohus ekslikult leidnud, et ei saa kostja suhtes tehtud hagi tagamise osas midagi ette võtta,

kuna see on lahendatud teise numbriga tsiviilasjas (II kd, tl 89).

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtuliku hüpoteegi alusel saab täitemenetluse algatada

üksnes kohtuliku hüpoteegiga tagatud nõude (st kostja vastu esitatud nõude) sissenõutavaks

muutumisel, st praeguses menetluses hagi rahuldamisel, mitte aga HTA suhtes nõude rahuldamisel.

Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et HTA suhtes tehtud otsus lepingu kehtetuks

tunnistamise ja 878 769 euro 99 sendi väljamõistmise kohta (II kd, tl 79–80) ei ole praeguses

menetluses TsMS § 457 lg 1 järgi pooltele siduv.

II

15. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:

· 1. oktoobril 2004 sõlmisid Talstok ja HTA konsultatsiooni- ja marketingiteenuste osutamise

lepingu, Talstoki nimel kirjutas lepingule alla I. Pravdin, HTA nimel aga kostja;

· 6. jaanuarist 2005 kuni 4. juulini 2007 tegi Talstok HTA-le lepingu alusel väljamakseid kokku

878 769 euro 99 sendi suuruses summas;

· kostja oli Talstoki ainus juhatuse liige 25. juunist 1997 kuni 13. juulini 2007;

· kostja oli 3. juulist 1996 kuni 27. juulini 2010 HTA ainus juhatuse liige ja ainuaktsionär;

· HTA oli lepingu sõlmimise ja selle alusel väljamaksete tegemise ajal Talstoki enamusaktsionär.

16. Esitatud asjaoludel saab hageja nõude kostja vastu kvalifitseerida enne 1. jaanuari 2006 kehtinud

ÄS § 315 lg-s 1 ja alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg-s 2 ette nähtud kahju hüvitamise

nõudena (vt ka otsuse p 13).

17. ÄS § 315 lg 1 enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsiooni järgi pidi aktsiaselts tõendama, et talle

on tekitatud kahju, et juhatuse liige rikkus juhatuse liikme kohustusi ja et just need rikkumised

põhjustasid aktsiaseltsile hagiavalduses nimetatud kahju. Pärast nende asjaolude tõendamist oli

juhatuse liikmel võimalik vabaneda vastutusest, kui ta tõendas, et rikkumine oli vabandatav

võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lg 1 järgi (vt nt Riigikohtu 2. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-91-11, p 11; 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22).

18. Äriseadustiku § 315 lg 2 1. jaanuarist 2006 jõustunud redaktsiooni järgi vabaneb juhatuse liige

vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Alates

1. jaanuarist 2006 on ÄS § 315 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused seega järgmised:

· juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 315 lg 1, TsÜS § 35);

· juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja

hoolsusstandardit (ÄS § 315 lg 2 teine lause);

· aktsiaseltsile on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);

· rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Tõendamiskoormuse jagunemisel tuleb seejuures arvestada, et aktsiaselts peab nõude

maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste

tulemusena on aktsiaseltsile tekkinud kahju. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige omakorda

tõendama, et on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega.

III

19. Kolleegium nõustub kohtutega, et esitatud asjaoludel on hageja võimalik nõue kostja vastu

lepingu sõlmimisega põhjustatud kahju hüvitamiseks aegunud.

Leping sõlmiti 1. oktoobril 2004 ja isegi kui selle sõlmimisel mõjutas kostja I. Pravdinit Talstoki

kahjuks toimima (mida kohtud küll ei ole tuvastanud), on lepingu sõlmimise kaasa toonud

võimalikest tegudest tulenevad nõuded kostja vastu aegunud.

20. Nii enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 kui ka alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva

ÄS § 315 lg 3 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb

TsÜS § 37 lg 4 järgi arvutada kohustuse rikkumisest (vt Riigikohtu 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-191-12, p 14 ja 9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 14). ÄS §-s 315

sätestatud aegumistähtaja mõtteks on piirata ajaliselt juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist ja

kaitsta seeläbi juhatuse liikmeid aastaid hiljem esitatavate nõuete eest (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 14).

Hagi esitati 18. oktoobril 2010. Aegumistähtaja pikendamisele, selle katkemisele või peatumisele ei

ole hageja tuginenud.

21. Nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS § 146 lg 4. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju

hüvitamise nõudele kohaldub üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumise eritähtaeg

(vt Riigikohtu 8. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 15). Juhatuse liikmeks olek on küll

tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab

tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku rikkumise puhuks, ei

ole kohaldatav ei enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 ega alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva

ÄS § 315 lg 3 kui erisätte suhtes.

22. Kolleegium nõustub hagejaga, et arvestades maakohtu otsuses märgitut, ei ole ringkonnakohus

TsÜS § 146 lg 4 kohaldamata jätmist nõuetekohaselt põhjendanud.

Nimelt leidis maakohus, et TsÜS § 146 lg-t 4 ei saa kohaldada, kuna hageja ei ole tõendanud selle

normi eelduseks olevate asjaolude esinemist, eelkõige kostja tahtlust. Ringkonnakohus märkis otsuse

põhjendustes sissejuhatavalt (otsuse lk 8), et „nõustub täielikult maakohtu põhjendustega", kuid

seejärel leidis (õigesti), et TsÜS § 146 lg 4 vaidluse lahendamisel ei kohaldu (otsuse lk 9). Selliselt on

otsuse põhjendused vastuolulised.

23. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kui kohus jätab hageja nõude aegumise tõttu

rahuldamata, ei pea ta tuvastama rohkem asjaolusid, kui on vajalik aegumise kohaldamise

hindamiseks. Samas nõustub kolleegium hagejaga, et lugedes TsÜS § 146 lg 4 asjakohaseks,

pidanuks maakohus hindama ka selle kohaldamise eelduste kindlakstegemiseks esitatud asjaolusid ja

tõendeid. Kuna viidatud säte asja lahendamisel aga kohaldamisele ei kuulu, ei ole sellel kokkuvõttes

asja lahendamisel tähendust.

IV

24. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohtu otsusest järeldub ebaõige seisukoht, nagu oleks

hageja alles apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et lisaks lepingu sõlmimisele tuleb kostja

kohustuste rikkumiseks lugeda ka lepingu täitmisel tehtut. Pealegi on seegi ringkonnakohtu seisukoht

vaatamata maakohtu otsuse põhjendustega nõustumisele tegelikult vastuoluline, kuna maakohus

käsitles hageja väiteid lepingu täitmise kui rikkumise kohta, kuid ei pidanud neid põhjendatuks.

Juba esialgsest hagiavaldusest (I kd, tl 2–6) nähtub, et hageja käsitas tekitatud kahjuna lepingu alusel

raha maksmist HTA-le. Hilisemates menetlusdokumentides on ta nii lepingu täitmist kui ka raha

maksmist pärast lepingu lõppemist juba sõnaselgelt pidanud kostjale etteheidetavateks tegudeks

(vt nt I kd, tl 97–100 ja tl 133–138). Nii nt väitis hageja, et kostja loobus õiguskaitsevahendite

kasutamisest ja jätkas lepingu täitmist (talus väljamaksete tegemist) vaatamata sellele, et Talstok ei

saanud HTA-lt mingit vastusooritust (I kd, tl 99). Isegi kui käsitada hageja hilisemaid väiteid hagi

muutmisena, on maakohus selle vastu võtnud ja seega tuleb nendest ka lähtuda.

25. Kolleegiumi arvates jättis ringkonnakohus hageja väited kostja väidetavate rikkumiste kohta

pärast lepingu sõlmimist alusetult tähelepanuta. See võis mõjutada ka asja lõpplahendust.

Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Kolleegiumi arvates tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause

alusel tühistada ka maakohtu otsus ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kolleegiumi

arvates ei ole esitatud asjaoludel välistatud, et hagejal võib olla kostja vastu HTA-le maksete

tegemisest tingitud kahju hüvitamise nõue ja see nõue ei pruugi olla aegunud. Ebamõistlik oleks lasta

ringkonnakohtul esmalt hinnata üksnes nõuete aegumist, kui ta peaks, leides, et nõuded ei ole kas või

osaliselt aegunud, saatma asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

26. Maakohus leidis kolleegiumi hinnangul põhjendamatult, et lepingu alusel maksete tegemist ei saa

üldse juhatuse liikme kohustuste rikkumiseks pidada.

Põhimõtteliselt on õige, et äriühingu juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks ei saa pidada seda, kui

juhatuse liige teeb äriühingu nimel ja arvel lepingu või muu õigusliku aluse olemasolul makseid

kolmandale isikule. Samas võib see ikkagi olla rikkumine, kui juhatuse liige teab või peab teadma, et

leping, mille alusel ta makse teeb on nt tühine näilikkuse või seadusele või headele kommetele

mittevastavuse tõttu või et selle saaks tühistada või et majanduslikult oleks mõistlik sellest taganeda

või see üles öelda. Lepingu täitmist võib rikkumiseks pidada ka juhul, kui lepingu eesmärgiks oligi

äriühingu varatuks muutmine.

Kui juhatuse liige ei tee makseid ise, võib tema kohustuste rikkumist näha selles, et ta talub

põhjendamatute maksete tegemist ega võta midagi ette nende takistamiseks. Aktsiaseltsi juhatuse

liikmetel on TsÜS §-st 35 tulenev üldine kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt tavaliselt

oodatava hoolega (hoolsuskohustus) ja olla juriidilisele isikule lojaalne (lojaalsuskohustus)

(vt nt Riigikohtu 4. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-10, p 11). Aktsiaseltsi juhatuse liige

peab ÄS § 315 lg 1 järgi täitma oma kohustusi kõrgendatud hoolsusega ehk korraliku ettevõtja

hoolsusega.

27. Äriühingu juhatuse liige rikub lojaalsuskohustust muu hulgas siis, kui ta käitub huvide konfliktis

tegutsedes vastuolus äriühingu huvidega ja eelistab enda huve. Selliseks olukorraks võib olla ka kahe

äriühingu samaaegse juhatuse liikmena tehingu tegemise korraldamine, mille tulemusena tehing on

küll kasulik ühele lepingupoolele, kuid kahjulik teisele poolele. Kuna juhatuse liige on kohustatud

tegutsema aktsiaseltsi suhtes lojaalselt, heas usus ja kooskõlas heade äritavadega, peab ta oma

tegevuses lähtuma põhimõttest, et tema (või tema kontrolli all oleva äriühingu) ja äriühingu, mille

juhatuse liikmeks ta on, omavaheline äritegevus peab toimuma turutingimuste kohaselt (vt ka

ÄS § 307 lg 3). Kui juhatuse liige eelistab lepingu sõlmimise korraldamisel ja selle alusel hiljem

väljamaksete tegemisel enda kontrolli all oleva äriühingu huve teise lepingupoole, kelle juhatuse

liikmeks ta samal ajal on, huvidele, võib seda pidada lojaalsuskohustuse rikkumiseks.

28. Kolleegium leiab, et muude kohustuste kõrval on juhatuse liikmel mh kohustus säilitada

aktsiaseltsi aktsiakapital, seistes hea selle eest, et aktsionäridele ei tagastataks nende sissemakseid ja

et väljamaksed aktsionäridele toimuksid kooskõlas seadusega. Samuti on juhatuse liikmetel kohustus

aktsionäridega tehingute tegemisel jälgida, et need ei läheks vastuollu seadusega, sh laenukeelu

sätetega.

Hageja esitatud asjaoludel võib mh olla alust ÄS § 280 lg 6 kohaldamiseks, mille järgi vastutavad

aktsionärile ebaseadusliku väljamakse põhjustanud juhatuse ja nõukogu liikmed väljamakse

tagastamise eest solidaarselt väljamakse saanud aktsionäriga. ÄS § 280 lg 5 järgi aeguvad sama

paragrahvi esimeses lõikes sätestatud nõuded viie aasta möödumisel väljamaksete tegemisest.

Ebaseadusliku ja seega keelatud väljamaksena saab käsitada igasugust olukorda, mille majanduslik

tulemus on aktsionärile aktsiaseltsist väljamakse tegemine õigusliku aluseta. Juhatuse liige, kes teeb

võimalikuks ebaseadusliku väljamakse aktsionärile, rikub oma kohustusi ja vastutab sellega tekitatud

kahju eest aktsiaseltsi ees ka ÄS § 315 lg 2 alusel.

29. Kuna hageja ette heidetud teod (maksed) tehti ajavahemikus 6. jaanuarist 2005 kuni 4. juulini

2007 ja hagi esitati 18. oktoobril 2010, ei ole hageja nõue vähemalt osaliselt aegunud, kui on

võimalik tuvastada, et kostja on makseid tehes või nende tegemist taludes oma kohustusi rikkunud.

V

30. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus jättis alusetult käsitlemata tema

apellatsioonkaebuse etteheited maakohtule asja lahendamise kohta kirjalikus menetluses (II kd, tl 12–

13). Samuti nõustub kolleegium hagejaga, et maakohus rikkus asja kirjalikus menetluses lahendades

menetlusseadust.

Maakohus lahendab asja TsMS § 341 lg 1 järgi kohtuistungil. Kirjalikuks menetluseks ei olnud poolte

nõusolekut (TsMS § 403), hagi hinda (878 769 eurot 99 senti) arvestades ei olnud alust lahendada

asja kirjalikus menetluses ka TsMS § 404 või 405 alusel. Kuigi maakohus lahendas üksnes aegumise

küsimuse, ei ole seaduses ette nähtud, et vaheotsuse (TsMS § 449) aegumise kohta võiks teha

kirjalikus menetluses.

31. Kolleegiumi arvates ei ole tegemist siiski õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse

põhimõtte sellise rikkumisega, mis andnuks TsMS § 656 lg 1 p 1 järgi ringkonnakohtule aluse

tühistada maakohtu otsus olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest.

Pooltele oli maakohtu menetluses korduvalt tagatud võimalus esitada kirjalikult asjaolusid ja

tõendeid. Samuti ei ole hageja näidanud, mida ta oleks kohtuistungil tõenäoliselt teisiti teha saanud

või mis oleks seal tõenäoliselt võinud mõjutada maakohut tegema teistsugust otsust.

VI

32. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja

lahendamise tulemustest. Kuna hagejaks on pankrotihaldur, kes on esitanud hagi seoses

pankrotivaraga, kantakse juhul, kui asja lahendamise lõpptulemusena jäävad menetluskulud tema kui

hageja kanda, menetluskulud pankrotivara arvel (PankrS § 541 lg 1 teine lause).

33. Kolleegium meenutab, et lahendada tuleb ka hagejale hagi ja apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu tasumiseks antud menetlusabi sissenõudmine sõltuvalt asja lahendamise tulemustest

(TsMS §-d 179 ja 190).

34. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa