3-2-1-50-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-50-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. mai 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Eesti Autorite Ühingu hagi Viasat AS-i vastu

televisiooniprogrammide signaali lõpptarbijatele

kättesaadavaks tegemise lõpetamiseks ning 285 346 euro

85 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-17594

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viasat AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

285 346 eurot 85 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Autorite Ühing (registrikood 80004182),

esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper

Kostja Viasat AS (registrikood 10308880), esindaja

vandeadvokaat Erki Vabamets

Asja läbivaatamise kuupäev

15. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-17594 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Advokaadibüroo Tamme Otsmann Ruus Vabamets OÜ-le (konto

nr 332157290004) 30. novembril 2012 tasutud kautsjon 2853 (kaks tuhat kaheksasada

viiskümmend kolm) eurot 47 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Autorite Ühing (hageja) esitas 18. aprillil 2011 Harju Maakohtule hagi Viasat AS-i (kostja)

vastu. Hageja palus kohustada kostjat hoiduma hagejalt eelnevat luba (litsentsi) saamata 42 erineva

teleprogrammi (sh ETV, ETV2, Kanal 2, TV3, TV6 ja Kanal 11) signaali lõpptarbijatele

kättesaadavaks tegemisest ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 263 389 eurot 50 senti. 9. septembril

2011 suurendas hageja põhinõuet 436 100 eurole 37 sendile, 2. märtsil 2012 aga vähendas

285 346 eurole 85 sendile. Lisaks põhivõlale palus hageja mõista kostjalt välja viivise põhivõlalt

alates 1. jaanuarist 2009 seadusjärgses suuruses kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi

protsendina kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel on kostja põhitegevuseks eraklientidest lõpptarbijatele telekanalite signaali

kättesaadavaks tegemine. Kostja saadab videosignaali Eestist valguskaabli abil Lätisse, kus kostja

üksused saadavad signaali satelliidile ja satelliidilt tagasi Maale, kus kostja kliendid selle vastu

võtavad, kasutades selleks paraboolantenne ja dekodeerimissüsteemi. 18. aprilli 2011. a seisuga

võimaldab kostja ligipääsu kuni 50-le telekanalile. Kostja ei ole teleprogrammide taasedastamiseks

Eestis sõlminud hagejaga litsentsilepinguid ega ole maksnud selle eest tasu õiguste omajatele. Kostja

ei ole sõlminud litsentsilepinguid ka muu autoreid kollektiivselt esindava organisatsiooniga,

mh Lätis, kus tehakse signaal lõpptarbijatele kättesaadavaks.

Kostja tegevus on kvalifitseeritav taasedastamisena kaabellevivõrgus autoriõiguse seaduse

(AutÕS) § 103 tähenduses, teleprogrammid tehakse kättesaadavaks mikrolainesüsteemi vahendusel.

Kohaldatav ei ole AutÕS §-st 102 tulenev nn satelliidierand, kuna see säte puudutab signaali

originaaledastajat, kostja on aga taasedastaja ega ole ka televisiooni- või raadioteenuse osutaja

viidatud sätte 2. lõike mõttes. Euroopa Liidu Nõukogu 27. septembri 1993. a direktiivi 93/83/EMÜ

teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega

kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (direktiiv 93/83/EMÜ) mõte ei ole

võimaldada kostjal hoiduda autoritasude maksmisest. Kostja tegevuse näol on tegemist signaali

suunamisega uuele üldsusele. Ebaõige on võrdsustada taasedastamine ühe tehnilise toiminguga.

Hageja tugines hoidumisnõude esitamisel AutÕS § 817 lg 1 p-le 2 ja võlaõigusseaduse (VÕS) §-

le 1055.

Teleprogrammide loata taasedastamise tõttu peab kostja maksma õiguste omajatele tasu. Hageja

nõuab tasu ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2008 kuni 2011. a lõpuni. Kostja on tasu maksmata

jätmisega alusetult rikastunud ning peab saadu välja andma AutÕS § 817 lg 1 p 3 ning VÕS §-

de 1037 ja 1039 alusel, välistatud ei ole ka kahju hüvitamise sätete kohaldamine. Seetõttu palus

hageja kostjalt välja mõista tasu teleprogrammides sisalduvate audiovisuaalsete teoste

(v.a muusikateosed) taasedastamise eest 154 398 eurot 2 senti ning muusikateoste ja kujutava kunsti

teoste taasedastamise eest 130 948 eurot 83 senti, kokku 285 346 eurot 85 senti. Tasunõude on hageja

arvestanud, lähtudes seni kaabellevivõrgus taasedastatavate teoste puhul rakendatud tasu arvutamise

metoodikast ja selle aktsepteerimisest teiste turuosaliste poolt. Tasunõude aluseks on AutÕS § 13 lg 1

ja § 14 lg 1 ning § 33 lg 2. Hageja kui autorite kollektiivse esindamise organisatsiooni õigus esitada

tasunõue tuleneb AutÕS § 76 lg-st 3 ja §-st 79. Teose taasedastamise õigust ei saa kostja omandada

televisiooniorganisatsioonidelt ega autoritelt. Hageja kalkulatsioon põhineb kostja eeldataval aastasel

klientide arvul ja abonenttasul vastavaks aastaks. Hageja on teiste samas valdkonnas tegutsevate

ettevõtjatega kokku leppinud, et audiovisuaalsete teoste autoritele makstava tasu määr oli 2008. a-l

1% ja alates 2009. a-st 1,25% kaabelleviteenuse osutajale lõpptarbijatelt laekunud abonenttasult

(sellele lisandub käibemaks). Muusikateoste ja kujutava kunsti teoste taasedastamise eest

kaabellevivõrgus on tasumäär 1%. Muude teenuste osakaal tuleb paketi hinnast maha arvata.

Lisaks tuleb kostjalt välja mõista viivis.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitel hõlmab tema tegevus televisiooniteenuste osutajatele nende kontrolli all tehnilise

lahenduse võimaldamist, kus telesignaal sisestatakse televisiooniteenuse osutaja poolt katkematusse

sideahelasse satelliidi ja satelliidi üleslüli vahel, läbides selle vahel vaid krüpteerimise

(s.o kodeerimisvahendi). See ei ole esmane edastamine ega oma seega litsentsitavat sisu autoriõiguse

tähenduses. 44 kanalit sisestatavad sideahelasse üleeuroopaliselt televisiooniteenuse osutajad ning

seejärel jõuavad need vaatajateni pärast satelliidi üleslüli ja satelliidi läbimist. Kostja ja temaga

seotud isikud administreerivad vaid kahte satelliidi üleslüli Riias ja Stockholmis. Eesti territooriumil

sisestatakse katkematusse sideahelasse, selle kaudu kostja satelliidile ja sealt tagasi Maale vaid kuus

kanalit, mis on kättesaadavad kõigis pakettides: Eesti Rahvusringhäälingu poolt ETV ja ETV2,

Aktsiaseltsi Kanal 2 poolt Kanal 2 ja Kanal 11 ning aktsiaseltsi TV 3 poolt TV 3 ja TV 6.

Televisiooniteenuse osutajad on tasunud konkreetse riigi kollektiivse esinduse organisatsioonidele

teoste edastamise eest. Kostja tegevus vastab AutÕS § 102 lg-le 2 ja tema suhtes kohaldub

satelliidierand, kuna programmi sisaldavad signaalid sisestatakse sideahelasse televisiooniteenuse

osutaja kontrolli all ja vastutusel, tegemist on suletud (katkematu) sideahelaga ja signaal on

ettenähtud avalikuks vastuvõtuks. Regulatsiooni aluseks olev direktiiv 93/83/EMÜ lähtub üle-

euroopalisest sisestusõigusest, mille järgi on vaja litsents omandada vaid signaali päritolumaal,

st riigis, kus signaal on sideahelasse sisestatud. Seega on autorite edastamise õiguste kasutajaks

üksnes televisiooniteenuse osutajad.

Kostja tegevuses puudub eraldiseisev üldsusele suunamise tegu mis tahes vahendi kaudu, mistõttu

puudub teisene edastus ehk esmase edastuse taasedastus, kostja tegevus ei ole litsentsitav

autoriõiguse tähenduses. AutÕS § 103 ei ole kohaldatav. Direktiivis 93/83 sisalduvat

mikrolainesüsteemi ei tõlgendata satelliitlevisüsteemina. Algse edastuse kõrval satelliidi vahendusel

peab olema teisene edastus kaabellevivõrgu või mikrolainesüsteemi vahendusel. Euroopa Kohtu

liidetud kohtuasjas C-431/09 ja C-432/09 13. oktoobril 2011 tehtud otsuses (Airfield NV, Canal

Digitaal BV vs Belgische Vereniging van Auteurs, Componisten en Uitgevers CVBA (Sabam) ja

Airfield NV vs Agicoa Belgium BVBA) (Airfield'i otsus) leitakse samuti, et satelliidioperaatori tegevus

ei ole telesignaali edastamine ega taasedastamine. Kostja osutab tehnilisi toiminguid

ringhäälinguorganisatsioonidele, kes edastavad signaali satelliidi kaudu. Nii välismaiste kui ka

kodumaiste televisiooniteenuse osutajate signaalide puhul puudub selline uus ja laiem üldsus, mille

eest ei oleks autoritele tasutud, st kellega autorid ei arvestanud, kui nad andsid

ringhäälinguorganisatsioonile loa teoste kasutamiseks. Kui kohus siiski leiab, et toimub taasedastus,

ei toimu see Eesti Vabariigis, vaid Lätis või Leedus ning tsiviilasja ei saa lahendada Eesti seaduste

alusel Eesti kohtus. Ainsateks kohtadeks, kus mingi taasedastamisena tõlgendatav tegu toimuda

saaks, on Riia ja Stockholm, kus kanalid krüpteeritakse ja saadetakse üleslüli kaudu satelliidile. Isegi

kui kostja tegevus omaks autoriõiguslikku relevantsust, ei oleks selleks vaja autoriõigusi teostava

organisatsiooni luba, sest kostjal on välismaiste televisiooniteenuse osutajate nõusolek tegevuseks

ning Eesti televisiooniteenuse osutajad on ise satelliidi kaudu edastajaks, andes nõusoleku

dekrüpteerimisvahendi kasutamiseks.

Ka on hageja rahalise nõude arvutamise metoodika oluliselt vale seetõttu, et ainult kuut kanalit

edastatakse Eestist ning rahalist nõuet tuleb vähendada seaduses nõutava õiglase summani,

s.o hagiavalduse esitamise seisuga 24 144 eurot. Õiguslikult ei ole põhjendatud arvutada tasu nende

kanalite eest, mille on sideahelasse sisestanud välisriigi televisiooniteenuse osutajad, sest nende

kanalite kohta on sõlmitud litsentsilepingud nende sisestamise riikides, nt Suurbritannias ja Rootsis.

Lisaks tuleb tarbijatelt kogutud abonenttasust maha arvata muude teenuste kui satelliidioperaatori

teenuste (eelkõige internetiteenuse) eest kogutud tasud.

3. Harju Maakohus rahuldas 27. märtsi 2012. a otsusega hagi ning kohustas kostjat hoiduma hageja

eelnevat luba (litsentsi) saamata hagis taotletud teleprogrammide signaali lõpptarbijale

kättesaadavaks tegemisest ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja teleprogrammides sisalduvate

audiovisuaalsete teoste eest 154 398 eurot 2 senti ja muusikateoste ja kujutava kunsti teoste eest

130 948 eurot 83 senti. Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1

järgses määras põhivõlalt iga aasta eest kuni kohustuse täitmiseni. Lisaks otsustas maakohus

tagastada hagejale enamtasutud riigilõivu 4154 eurot 26 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda.

Maakohtu otsuse järgi on autoril õigus AutÕS § 14 lg 1 alusel saada oma teose kasutamise eest tasu.

Kostja või temaga seotud isikud on sõlminud televisiooniteenuse osutajatega distributsioonilepingud,

mille alusel teenuse osutajad, kes on ka teleprogrammi tootjad, edastavad signaali ja kostja korraldab

kanalite vastuvõtu, siirdab selle üleslülisse, krüpteerib selle ja teeb signaali kasutajatele vaadatavaks.

Sarnast telesignaali taasedastamist kirjeldatakse ka Euroopa Kohtu Airfield'i otsuses. Kostja tegevust

tuleb käsitada kui ühtset tegevust ja seda saab kvalifitseerida satelliidi kaudu edastamisena, sest

teleprogrammi signaal sisestatakse ringhäälinguorganisatsiooni kontrolli all ja kostja tagab selle

jõudmise vaatajani krüpteerimise ja dekrüpteerimise kaudu. Kostja loob krüpteerimise ja

dekrüpteerimiskaartide müügi kaudu uue üldsuse, sest kostja mitte üksnes ei tee võimalikuks

ringhäälinguorganisatsioonide edastatud programmi vaatamise, vaid koostab ka erinevaid pakette

erinevate tootjate teleprogrammidest. Selliseks tegevuseks on vaja autoriõiguste omaja, praegusel

juhul asjaomase kollektiivse esindusorganisatsiooni, nõusolekut. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et

tal oleks nõusolek programmide edastamiseks Eestis. Asjaolu, mis on selles kohtuasjas ka

tõendamata, et ringhäälinguorganisatsioonid või autoriõiguste omajad on kostja emafirmale andnud

nõusoleku teleprogrammide edastamiseks nt Suurbritannia vaatajaskonnale, ei tähenda

territoriaalsuse põhimõttest lähtudes, et kostjal kui Eesti äriühingul oleks luba nende programmide

edastamiseks uuele üldsusele Eestis või et tal oleks muul moel õigus teoseid edastada.

Viidates AutÕS § 817 lg 1 p-le 2 ja VÕS §-le 1055, leidis maakohus, et kostjat tuleb kohustada

lõpetama teoste loata kasutamine ja hoiduma hageja eelnevat luba (litsentsi) saamata taotletud

teleprogrammide signaali lõpptarbijale kättesaadavaks tegemisest.

Tuginedes AutÕS § 817 lg 1 p-le 1 ning VÕS § 127 lg-le 6 ja §-le 1043 leidis maakohus, et ta saab

määrata autoriõiguse rikkumise eest mõistliku hüvitise. Kohtule esitatud hageja ja teiste samalaadsete

teenuseosutajate, nagu Elion Ettevõtted Aktsiaseltsi, aktsiaselts TV3 jne vahel sõlmitud lepingutest

nähtub, et teenuse osutajad maksavad hagejale litsentsitasu lepingute alusel, tasu määr on kõikidele

teenusepakkujatele 2008. a eest 1% ja alates 2009. a-st 1,25%. Hüvitise suuruse arvestamisel on

mõistlik lähtuda teiste samalaadset teenust pakkuvate isikute litsentsitasudest. Kostja ei saa olla

paremas olukorras kui isikud, kes maksavad teoste edastamise eest litsentsitasu. Hüvitise suuruse

arvestused tuginevad kostja enda esitatud andmetele tema klientide arvu, abonenttasu suuruse ja

tulukuse kohta. Maakohus nõustus hageja välja toodud tasu arvestamise valemiga ühe kuu kohta:

(klientide arv) x (keskmiselt makstud abonemenditasu kuus) x tasumäär %, ning hageja arvutustega

hüvitise kohta ajavahemiku 2008–2011 eest. VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb nimetatud aastate eest

kostjalt välja mõista ka viivis alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ja saata asi maakohtule uueks

arutamiseks või jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Apellatsioonimenetluse kulud palus hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. oktoobri 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus tuvastas õigesti, et

kostja tegevust ei saa käsitada televisiooniteenuste osutajatele tehniliste lahenduste võimaldamisena,

sest krüpteerimise ja dekrüpteerimiskaartide müügi kaudu loob kostja uue üldsuse. Euroopa Kohtu

Airfield``i otsuse p-s 70 märgitakse, et vaatamata asjaolule, et satelliittelevisiooni pakkuja osutab

tehnilisi teenuseid, loob ta uue üldsuse ja seda ei tohi teha autorite nõusolekuta. Seega, sõltumata

sellest, millist terminit kostja vaidlusaluse tegevuse kohta kasutab, on see tegevus suunatud

avalikkusele ja selleks on vaja autorite kollektiivse esindamise organisatsiooni nõusolekut.

Ringkonnakohus viitas AutÕS § 13 lg 1 p-le 9, leides, et väär on kostja väide, nagu puuduks Eesti

õiguses norm, millele tuginevalt saaks hageja nõuet üldse rahuldada.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest võiks järeldada, et ta võimaldab vaidlusalustele

teleprogrammidele juurdepääsu Eesti Vabariigis autorite nõusolekul. Kostja viidatud lepingute põhjal

ei saa sellist järeldust teha. Kostja kohustust ei kõrvalda ka asjaolu, et Eesti televisiooniteenuse

osutajate ja hageja vahel on sõlmitud lepingud, mille järgi on televisiooniteenuse osutajatel

lihtlitsents edastada televisiooni kaudu teoseid Eesti Vabariigi territooriumil. Õige ei ole kostja

käsitlus, et televisiooniteenuse osutaja omatav nõusolek edastada programme samale sihtrühmale,

kellele need edastatakse kostja teenust kasutades, kõrvaldab võimaluse hinnata kostja tegevust uue

üldsuse (uuele üldsusele juurdepääsu) loomisena. Kostja või kostjaga seotud isikute sõlmitud nn

distributsioonilepingud televisiooniteenuste osutajatega ei võimalda hinnata kostja tegevust teisiti.

Maakohus tuvastas õigesti, et vaidluse lahendamiseks on oluline, kas kostja tegevuse kaudu luuakse

uus üldsus või mitte. Vastupidiselt kostja väidetule on sel juhul tegemist litsentsitava tegevusega

(dekodeerimiskaartide müügi kaudu Eestis uue üldsuse loomine).

Maakohus ei kohaldanud valesti AutÕS § 817 lg 1 p 1 ega samastanud kostja tegevust

kaabelleviteenuse osutajate tegevusega. Kohtu seisukoht pidada mõistlikuks võtta hüvitise suuruse

arvestamisel aluseks teiste samalaadset teenust pakkuvate isikute litsentsitasud, on loogiline.

Maakohus lähtus VÕS § 127 lg-s 6 sätestatud hüvitise suuruse kindlaksmääramisel põhjendatult

summadest, mida maksavad hagejale sarnast teenust pakkuvad isikud. Teleprogrammide signaali

lõpptarbijale kättesaadavaks tegemisest hoidumise kohustuse panek kostjale on tingitud kostja

seadust rikkuvast käitumisest, kuna sellekohast litsentsilepingut ei olnud ta sõlminud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ning saata asi tühistatud osas

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme (AutÕS § 102

lg 2, § 817 lg 1 p 1), jõudes järeldusele, et hagejal on õigus nõuda kostjalt hagi esemeks olnud tasude

maksmist. Eesti materiaalõiguses ei ole sätet, mis kohustaks satelliidioperaatorit tasuma oma

tegevuse eest kollektiivse esindamise organisatsioonile tasu. AutÕS § 102 puudutab

televisiooniteenuse, mitte satelliiditeenuse osutajaid. Kohtud ei ole põhjendanud, kas kostja edastab

või taasedastab signaale. Satelliiditeenuse osutaja ei edasta ega taasedasta signaale ning AutÕS § 102

lg 2 kohaldub televisiooniteenuse osutajale, kelle kontrolli all ja vastutusel akt tehakse ning kes on

edastajaks.

Kostja ei laienda isikute ringi, kellele edastus on kättesaadav, võrreldes sellega, mida autor (või

kollektiivse esindamise organisatsioon) ette pidi nägema. Välismaiste kanalite kohta on sõlmitud

satelliidioperaatori teenuse osutamise lepingud, millest tuleneb, et satelliidiedastuse vastuvõtmine

peab toimuma Balti riikides ning lepinguga lubatud toimingute eest on autoritele tasutud.

Kokkulepped on sõlmitud ka Eesti televisiooniteenuse osutajatega. Iga televisiooniteenuse osutaja

sihtrühmaks Eestis on terve Eesti Vabariigi territoorium ja teleauditoorium ning satelliiditeenuse

osutaja tegevuse tulemusena ei teki isegi osalist uut sihtrühma. Vastasel juhul tekib küsimus, mille

eest televisiooniteenuse osutaja üldse ise hagejale tasub, kuna telesignaal vahendajateta tarbijani ei

jõua. Euroopa Kohus leidis Airfield`i otsuse p-s 83, et kui ringhäälinguorganisatsioonil on autorite

luba satelliidi teel edastuseks, ei ole satelliittelevisiooni pakkujal vaja luba omandada. Hageja ei ole

tõendanud, et kostja tegevuse tulemusena tekib uus üldsus ja kohus on ebaõigesti eeldanud uue

üldsuse tekkimist. Kostja on näidanud, et televisiooniteenuse osutajal on nõusolek edastada

programmid sihtrühmale, kellele need edastatakse kostja teenuseid kasutades ning kostja tegevuse

kaudu ei laiendata nende isikute ringi, kellel on juurdepääs teleprogrammidele. Seega ei anna kostja

uuele üldsusele juurdepääsu teostele.

Televisiooniteenuse osutaja on tasunud autoritele (kollektiivse esindamise organisatsioonidele)

üldsusele suunamise paigas ning nõusoleku saamisel ja tasu maksmisel on võetud arvesse, et

televisiooniteenuse osutaja signaal edastatakse satelliidi teel ka teistesse riikidesse. Ringkonnakohus

on oluliselt rikkunud menetlusnorme (sh tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-d 1 ja 4,

§ 232 lg 1, § 442 lg 7), jättes tähelepanuta kostja põhjendused ja esitatud tõendid nõusolekute

olemasolu kohta. Maakohus ei juhtinud tähelepanu sellele, et on vaja esitada tõendid selle kohta, et

välismaiste kanalite eest on autoritele tasutud. Autorite nõusolek programmide satelliidi teel

edastamiseks ja tasu maksmine selle nõusoleku eest on tõendatud esitatud lepingutega ja hageja

omaksvõtuga.

Ringkonnakohus on ebaõigesti nõustunud maakohtuga hüvitise arvutamise metoodika määramisel.

AutÕS § 102 lg 3 mõtteks on, et järelevalve ja kontroll üldsusele suunamise üle satelliidi vahendusel

saab toimuda ainult selle teo päritolu punktis. Mis tahes võimalikest hüvitistest ja tasudest saab

rääkida üksnes nende kanalite puhul, mis sisestatakse Eestis. Eesti territooriumilt sisestatakse

katkematusse sideahelasse, selle kaudu kostja satelliitlevisse ja sealt tagasi Maale vaid kuus kanalit.

Kostja on esitanud ka valiku lepingutest, mis tõendavad, et televisiooniteenuse osutaja on saanud

nõusoleku ka juurdepääsu võimaldamiseks Eesti üldsusele, st vähemalt viidatud telekanalite puhul on

nõue ebaõigesti rahuldatud. Samas toimikus esitatud väljavõtted lepingutest puuduvad.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kuigi kostja on kassatsioonkaebuses palunud saata asi arutamiseks maakohtule, on ta vaidlustanud

üksnes ringkonnakohtu otsuse (III kd, tl 52). Kolleegium ei näe ka ise alust tühistada lisaks

ringkonnakohtu otsusele ka maakohtu otsus. Menetluslikud puudused saab kõrvaldada

apellatsioonimenetluses. Seega rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse osaliselt.

9. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid ja asjaolusid, mille üle ei vaielda (I), seejärel kostja

tegevuse võimalikku vastuolu autoriõiguse seadusega (II) ning hageja nõuete rahuldamise võimalusi

ja hüvitise määramise põhimõtteid (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV).

I

10. Hageja on esitanud kostja vastu järgmised nõuded:

· kohustada kostjat hoiduma hagejalt eelnevat luba (litsentsi) saamata 42 erineva teleprogrammi

(sh ETV, ETV2, Kanal 2, TV3, TV6 ja Kanal 11) signaali lõpptarbijatele kättesaadavaks

tegemisest;

· mõista kostjalt hageja kasuks välja 285 346 eurot 85 senti samade teleprogrammide hageja loata

lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemise eest aastatel 2008–2011;

· mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 285 346 eurolt 85 sendilt seadusjärgses suuruses

1. jaanuarist 2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja edasi protsendina kuni

põhinõude täitmiseni.

11. Hageja on nõuded esitanud autorite kollektiivse esindamise organisatsioonina autorite kollektiivse

huvi kaitseks AutÕS § 76 ja § 77 lg 1 p 5 ning TsMS § 3 lg 2 mõttes. Hagemisõiguse olemasolu

hagejal ei ole kostja kassatsioonimenetluses kahtluse alla seadnud.

12. Hoidumisnõude rahuldamine on võimalik AutÕS § 817 lg 1 p 2 ja VÕS § 1055 alusel.

13. Hageja hinnangul on tema hüvitisnõude peamisteks õiguslikeks alusteks AutÕS § 817 lg 1 p 3

ning VÕS §-d 1037 ja 1039, st esitatud on autorite õiguste rikkumise teel saadu väljaandmise nõue.

Alternatiivselt on hageja näinud oma nõuet kahju hüvitamise nõudena, st AutÕS § 817 lg 1 p 1 ja

VÕS § 1043 järgse nõudena. Kahjuhüvitise on hageja arvestanud VÕS § 127 lg 6 teises lauses

nimetatud põhimõtte järgi, lähtudes tasu suurusest, mida kostja pidanuks maksma, kui ta oleks

hankinud hagejalt loa vaidlusaluste teleprogrammide lõpptarbijale kättesaadavaks tegemiseks.

14. Hageja viivisenõude õiguslikuks aluseks saavad olla VÕS § 113 lg 1 esimene ja teine lause.

15. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et hageja on menetluse käigus esitanud taotluse nii rahalise

põhinõude suurendamiseks kui ka vähendamiseks, kuid maakohus ei ole sellele korrektselt

reageerinud. Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt 263 389 euro 50 sendi väljamõistmist (I kd, tl 3),

9. septembri 2011. a avalduses palus ta mõista kostjalt välja 436 100 eurot 37 senti (II kd, tl 56),

2. märtsi 2012. a avalduses palus hageja mõista kostjalt välja 285 346 eurot 85 senti (II kd, tl 178).

Maakohus ei ole hageja taotluste kohta selget seisukohta võtnud. Tõenäoliselt on maakohus nende

taotlustega siiski vaikides nõustunud, mida saab järeldada maakohtu otsuse p-s 16 toodud riigilõivu

osalise tagastamise põhjendustest. Kuigi TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ei peeta hageja põhinõude või

kõrvalnõuete suurendamist või vähendamist hagi muutmiseks, ei tähenda see, et kohus ei peaks

nõude muutmise vastuvõtmise (menetlusse võtmise) kohta juba enne kohtuotsuse tegemist selget

seisukohta võtma. Nõude suurendamisel peab kohus vähemalt hindama riigilõivu tasumist. Kohtu

selge seisukohavõtt on vajalik ka selleks, et kostjale oleks selge, milline on menetluses olev nõue.

16. Kolleegium märgib ka seda, et kuigi esialgses hagis esitas hageja selgelt hoidumisnõude

kohustamaks kostjat hoiduma vaidlusaluste telekanalite hageja nõusolekuta lõpptarbijatele

kättesaadavaks tegemisest (I kd, tl 3), siis edasises menetluses ei ole hageja seda nõuet enam

käsitlenud. Enamgi veel, 9. septembri 2011. a ja 2. märtsi 2012. a nõude muutmise avaldustes (II kd,

tl 55–64, 177–183) ei ole hageja hoidumisnõuet enam nimetanudki. Samas selgesõnalist nõudest

loobumise avaldust hageja teinud ei ole ja kohtud on hoidumisnõude rahuldanud.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejalt saada hoidumisnõude kohta selge seisukoht.

17. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· kostja majandustegevuseks on vaidlusaluste telekanalite signaali lõpptarbijatele kättesaadavaks

tegemine, vahendades kanalite edastamist satelliidile ja selle tagasisaatmist Maale, kus kostja

kliendid selle vastu võtavad, kasutades selleks paraboolantenne ja dekodeerimissüsteemi;

· kuut telekanalit (ETV, ETV2, Kanal 2, Kanal 11, TV 3 ja TV 6) edastavad televisiooniteenuse

osutajad kaabli kaudu Eestist Lätisse, kus signaal krüpteeritakse ja saadetakse satelliidile,

ülejäänud kanaleid edastatakse ja saadetakse satelliidile mujalt;

· vähemalt Eesti telekanalite edastamiseks on televisiooniteenuse osutajad sõlminud autorite

kollektiivsete organisatsioonidega lepingud;

· kostja ei ole sõlminud teleprogrammide tarbijatele kättesaadavaks tegemiseks Eestis hagejaga

ega muu autorite kollektiivse esindamise organisatsiooniga litsentsilepingut ega maksnud selle

eest neile tasu.

II

18. Poolte vaidluse põhiküsimuseks on olnud, kas kostja on vaidlusaluste telekanalite signaali Eestis

lõpptarbijatele kättesaadavaks tegemise eest kohustatud saama nõusoleku hagejalt ja maksma talle

selle eest tasu.

19. Hageja algse õigusliku käsitluse järgi on kostja tegevus kvalifitseeritav teleprogrammi signaali

taasedastamisena kaabellevivõrgus AutÕS § 103 tähenduses. Hilisemas menetluses hageja kostja

tegevust mingi autoriõiguse seaduse konkreetse sätte mõttes enam ei käsitlenud, vaid asus sätetele

viitamata seisukohale, et kostja tegevuse näol on tegemist telesignaali suunamisega uuele üldsusele.

Kostja väitel ei ole tema tegevus hinnatav ei signaali esmase edastamise ega taasedastamisena ning

tal ei ole selleks vaja kostja nõusolekut ega ole tal ka AutÕS § 102 lg 2 järgi kohustust maksta

kostjale tasu. Kostja osutab enda väitel tehnilist teenust televisiooniteenuse osutajatele, kes edastavad

signaali satelliidi kaudu. Tegemist ei ole uue üldsuse loomisega, mille eest ei oleks autoritele tasutud.

20. Kohtute arvates on kostja tegevus hinnatav autorite õiguste rikkumisena.

Kohtud leidsid, et kostja loob krüpteerimise ja dekrüpteerimiskaartide müügi kaudu uue üldsuse ega

ole tõendanud, et teleprogrammide kättesaadavaks tegemiseks Eestis oleks kostjal autorite nõusolek.

Maakohtu otsuse järgi koostab kostja ka erinevate tootjate teleprogrammidest pakette.

21. Kohtud tuginesid otsuste põhjendamisel põhiliselt Euroopa Kohtu Airfield'i otsusele, jättes

tähelepanuta, et nimetatud otsus väljendab seisukohti direktiivi 93/83/EMÜ sätete kohaldamise kohta

ega ole otsekohaldatav nõude alusena. Sellega on kohtud rikkunud mh põhjendamiskohustust

(TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8).

Nii hageja nõude rahuldamist kui ka hageja õiguste rikkumist tuleb hinnata siseriikliku õiguse, Eesti

õigust kohaldades eelkõige autoriõiguse seaduse alusel. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagi

rahuldamise esmase eeldusena selgeks teha, kas ja millist Eesti seaduse sätet on kostja rikkunud.

22. AutÕS § 13 lg 1 järgi kuulub autorile põhimõtteliselt ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada,

lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose

sellisest kasutamisest. Muu hulgas on autoril AutÕS § 13 lg 1 p 9 järgi õigus lubada ja keelata

edastada teos raadio, televisiooni ja satelliidi kaudu ning taasedastada kaabellevivõrgu kaudu, samuti

suunata teos üldsusele muude tehnikavahendite vahendusel. Sellise autori ainuõiguse edastada teos

üldsusele mh satelliidi kaudu näeb ette ka direktiivi 93/83/EMÜ art 2.

Seega on põhimõtteliselt autori otsustada, kellele ja millistel tingimustel ta oma teost kättesaadavaks

teha lubab (vt kokkuleppevabaduse piiride kohta ka käesoleva otsuse p 34). See hõlmab ka teoste

kättesaadavaks tegemist tarbijatele teleprogrammides satelliidi vahendusel. Vaidlus on asjas tekkinud

selle üle, kas selleks tuleb sõlmida kokkulepped üksnes televisiooniteenuse osutajatega või ka

tarbijatele teleprogrammide satelliitvastuvõttu võimaldavate ettevõtjatega (kelleks on kostja).

23. Teos loetakse AutÕS § 10 lg 5 esimese lause järgi edastatuks, kui see on edastatud kaablita

edastamise teel (raadio, televisiooni, satelliidi vahendusel). Teleprogrammide edastamist satelliidi

kaudu reguleeritakse AutÕS §-s 102. Selle paragrahvi 2. lõike järgi on edastamine satelliidi kaudu

autoriõiguse seaduse tähenduses akt, mille käigus avalikuks vastuvõtuks ettenähtud programmi

sisaldavad signaalid sisestatakse televisiooni- või raadioteenuse osutaja kontrolli all ja vastutusel

katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel. Satelliidi kaudu edastamise akt leiab

AutÕS § 102 lg 3 järgi aset ainult selles riigis, kus programmi sisaldavad signaalid sisestatakse

televisiooni- ja raadioteenuse osutaja kontrolli all ja vastutusel katkematusse sideahelasse satelliidi ja

satelliidi maajaama vahel. Kodeeritud signaalid loetakse AutÕS § 10 lg 5 teise lause järgi edastatuks,

kui nende üldsusele suunamiseks võimaldatakse televisiooni- ja raadioteenuse osutaja poolt või tema

nõusolekul dekodeerimisvahendeid.

Eelnev tähendab, et kui teleprogrammi edastatakse satelliidi vahendusel televisiooniteenuse osutaja

poolt (st tema kontrolli all ja vastutusel), on teleprogrammi (ühtseks) edastajaks televisiooniteenuse

osutaja, kellel tuleb signaalide katkematusse sideahelasse sisestamise riigis saavutada autoritega

kokkulepe teoste edastamise kohta. Sellisel juhul on satelliidi kaudu edastamise teenust võimaldav

ettevõtja vaid tehnilise teenuse osutaja ega edasta ise programme autoriõiguse seaduse tähenduses.

Seetõttu ei vaja ta oma tegevuseks ka autorite nõusolekut ega pea neile maksma ka tasu. Sarnaselt on

AutÕS § 102 lg-le 2 vastavat direktiivi 93/83/EMÜ art 1 lg 2 lit a ja AutÕS § 10 lg 5 teisele lausele

vastavat sama direktiivi art 1 lg 2 lit c tõlgendanud Euroopa Kohus Airfield`i otsuses (vt selle otsuse

p-d 52, 75).

24. Kohtud on tuvastanud, et teleprogrammide signaalid sisestatakse sideahelasse

ringhäälinguorganisatsioonide (televisiooniteenuse osutajate) kontrolli all. Samas ei ole kohtud

tuvastanud muid teleprogrammi satelliidi kaudu edastamise eeldusi autoriõiguse seaduse mõttes.

Vaidluse all ei ole, et kostja müüb tarbijatele teleprogrammide vaatamiseks dekodeerimiskaarte. See

ei tähenda aga veel, et kostja oleks teleprogrammi edastajaks, nagu leidis ekslikult ringkonnakohus.

AutÕS § 10 lg 5 teisest lausest tulenevalt loetakse teleprogramm televisiooniteenuse osutaja poolt

satelliidi kaudu edastatuks ka juhul, kui dekodeerimiskaarte vahendab tarbijale kolmas isik, kui ta

teeb seda televisiooniteenuse osutaja nõusolekul. Seda on direktiivi 93/83/EMÜ sarnase sisuga art 1

lg 2 lit c kohta märkinud ka Euroopa Kohus Airfield'i otsuses (vt selle otsuse p-d 52 ja 68).

Kohtud ei ole tuvastanud, et dekodeerimiskaarte oleks müüdud televisiooniteenuse osutajate

nõusolekuta. Seega on kohtute tuvastatud asjaolude järgi ennekõike just televisiooniteenuse osutajatel

AutÕS § 102 lg-te 2 ja 3 järgi eelduslikult kohustus leppida signaali sisestamise riigis autoritega

kokku teoste edastamises satelliidi vahendusel.

25. Euroopa Kohus on direktiivi 93/83/EMÜ art-t 2 tõlgendades Airfield'i otsuses siiski leidnud, et

satelliittelevisiooni pakkuja on kohustatud omandama asjaomaste õiguste omajatelt loa, selleks et

osaleda teleprogrammide edastamises, välja arvatud juhul, kui need õiguste omajad on asjaomase

ringhäälinguorganisatsiooniga kokku leppinud, et kaitstud teoseid võib üldsusele edastada ka selle

satelliittelevisiooni pakkuja vahendusel, ning tingimusel, et viimati kirjeldatud juhul ei muuda

nimetatud pakkuja osalemine asjaomaseid teoseid kättesaadavaks uuele üldsusele.

Airfield'i otsuse p-s 76 märkis Euroopa Kohus, et televisiooniprogrammi edastamine satelliidi kaudu

televisiooniteenuse osutaja poolt direktiivi 93/83/EMÜ art 1 lg 2 lit a mõttes ei välista, et ka teised

ettevõtjad osalevad edastamises, muutes kaitstud objektid kättesaadavaks laiemale üldsusele kui see,

keda pidas silmas asjaomane ringhäälinguorganisatsioon, s.o üldsusele, kellega teoste autorid ei

arvestanud, kui nad andsid nimetatud ringhäälinguorganisatsioonile loa kõnealuste teoste

kasutamiseks, millisel juhul ei hõlma sellele organisatsioonile antud luba eespool nimetatud

ettevõtjate osalemist. Airfield`i otsuse p 79 järgi on uue üldsuse näol tegemist osalemisega, milleta ei

oleks nimetatud abonentidel juurdepääsu levitatavatele teostele, olgugi et nad asuvad levipiirkonnas;

need isikud kuuluvad satelliittelevisiooni pakkuja enda sihtrühma hulka ning nimetatud pakkuja teeb

oma osaluse kaudu satelliitsides teosed kättesaadavaks üldsusele, kes lisandub asjaomase

ringhäälinguorganisatsiooni sihtrühmaks olevale üldsusele.

26. Autoriõiguse seaduse vastavaid sätteid tuleb tõlgendada vastavuses nende aluseks olevale

direktiivile Euroopa Kohtu antud tõlgendusega. Seega tuleb AutÕS § 102 ja § 13 lg 1 p 9 tõlgendada

koostoimes selliselt, et kuigi primaarselt on televisiooniprogrammide edastajaks televisiooniteenuse

osutaja, on autorite nõusolek vajalik ka satelliiditeenuse osutajale, kui ta teeb oma teenusega

teleprogrammi kättesaadavaks laiemale üldsusele kui see, mida pidasid silmas autorid ja

televisiooniteenuse osutaja, kui nad sõlmisid kokkuleppe teoste edastamise kohta.

See ei tähenda siiski seda, et autoritelt tuleb saada luba ja maksta neile tasu ükskõik mil viisil

teleprogrammi satelliidi kaudu edastamiseks, nagu sisuliselt leidsid kohtud. Autoritel ei ole õigus

saada mitmekordselt tasu teose samale auditooriumile edastamise eest nii televisiooniteenuse

osutajalt kui ka satelliiditeenuse pakkujalt. Selleks tuleb tuvastada uue üldsuse loomine

satelliiditelevisiooniteenuse osutamisega. Seda kohtud ei teinud. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht,

nagu piisaks Eestis uue üldsuse loomiseks ainuüksi signaali krüpteerimisest ja dekodeerimiskaartide

müügist. Sellist seisukohta ei ole Euroopa Kohus avaldanud ja see ei tulene ka ei autoriõiguse

seadusest ega direktiivist 93/83/EMÜ (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 24).

27. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul seega tuvastada, kas kostja loob uue üldsuse,

kellega õiguste omajad või nende esindajad (kollektiivse esindamise organisatsioon) ei arvestanud,

kui andsid loa televisiooniteenuse osutajatele teoste kasutamiseks. Kostjal ei ole vaja luba autoritelt,

kui tema osalemine teleprogrammi üldsusele edastamises piirdub üksnes niisuguste abivahendite

pakkumisega, mille eesmärk on kõnealust edastamist võimaldada või teostada. Tuleb tuvastada see,

milles autorid, õiguste omajad või nende esindajad (kollektiivse esindamise organisatsioon)

televisiooniteenuse osutajatega lepinguid sõlmides kokku leppisid: kas lepiti kokku, et teoseid võib

üldsusele edastada ka kostja pakutava satelliiditeenuse vahendusel, ning kui jah, kas kostja osalemine

muudab teoseid kättesaadavaks uuele üldsusele.

Uue üldsuse loomiseks ei piisa ainuüksi sellest, et kostja pakub kanaleid n-ö pakettidena, kuigi see

võib olla oluliseks indikatsiooniks uuele üldsusele. Muu hulgas tuleb kindlaks teha, kas uue

üldsusega saab olla tegemist Eesti telekanalite näol, mis sisalduvad kõigis kostja pakutavates

pakettides ning on ka muul viisil Eesti territooriumil kättesaadavad, osa neist ka piiranguteta (tasuta).

Kolleegium ei välista, et selles küsimuses võib olla vaja küsida täpsustavat eelotsust Euroopa

Kohtult.

28. Teleprogrammi satelliidi kaudu tarbijatele kättesaadavaks tegemise näol ei ole ka

dekodeerimisseadmete tarbijatele jagamise või programmipakettide koostamise puhul tegemist

taasedastamisega kaabellevivõrgu kaudu AutÕS § 103 mõttes, nagu hageja vähemalt alguses leidis.

Selles sättes viidatud kaabel- või mikrolainesüsteem ei hõlma kolleegiumi arvates tavapärast

televisioonisignaali kättesaadavaks tegemist satelliitside vahendusel. Vastupidine tõlgendus muudaks

sisutuks AutÕS § 102 teleprogrammi satelliitside kaudu edastamise kohta. Viidatud sätet tuleb

(vaatamata tõenäoliselt ebaõnnestunud tõlkest tingitud mitmetimõistetavusele) mõista sarnaselt selle

aluseks oleva direktiivi 93/83/EMÜ art 1 lg-ga 3, milles peetakse õhu, sh satelliidi kaudu edastamise

all silmas programmide esmaedastamist, mitte taasedastamist. Ka Euroopa Kohus ei ole pidanud

satelliidi kaudu televisiooniprogrammi edastamist taasedastamiseks viidatud direktiivi sätte mõttes.

29. Asja uuel läbivaatamisel tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu maakohtus tagada

apellatsioonimenetluses pooltele võimalus esitada tõendeid uue üldsuse loomise kohta.

Osaliselt põhjendatud on kostja etteheide kohtutele, et need on alusetult leidnud, et kostja ei ole

esitanud tõendeid loa olemasolu kohta teleprogrammide Eestis edastamiseks. Kostja on asja

menetluse käigus korduvalt viidanud sellele, et tema esitatud lepingute väljavõtted näitavad, et tal oli

luba programmide signaali edastamiseks. Ka asja materjalidest on näha, et kostja on väljavõtted

elektrooniliselt saatnud (toimikust nähtub e-kirjale lisatud manuse olemasolu, milles on väljavõtted

lepingutest – II kd, tl 87), kuid neid ei ole prinditud ega toimikusse köidetud.

III

30. Nagu eespool (vt käesoleva otsuse p 13) märgitud, saab hageja hüvitisnõude tema õiguste

rikkumise tuvastamisel rahuldada põhimõtteliselt kahel alternatiivsel õiguslikul alusel: rikastumise

väljanõudmise või kahju hüvitamise nõudena.

Asja uuel läbivaatamisel peab kohus hageja õiguste rikkumise tuvastamisel võtma selge seisukoha,

millises järjekorras ta neid nõudeid analüüsib ning kas ja kui, siis millise neist rahuldab. Nõude saab

rahuldada vaid siis, kui kõik selle eeldused on kindlaks tehtud.

31. Kostja ei ole hageja esitatud hüvitise arvestamise metoodikat (protsent abonenttasult sarnaselt

kaabelleviteenuse osutajatega) kassatsiooniastmes põhimõtteliselt vaidlustanud. Kolleegiumi arvates

ei välista autoriõiguse seadus hageja õigust nõuda tasu ka muude kui Eesti telekanalite edastamise

eest. Vajadusel saab asja uuel läbivaatamisel ka nimetatud küsimuse (mh kohaldatava õiguse)

selgitamiseks esitada eelotsuse taotluse Euroopa Kohtule.

32. Hüvitisnõude lahendamisel tuleb uuesti lahendada ka hageja viivisenõue, hinnates selle

rahuldamise õiguslikke võimalusi.

33. Kolleegium märkis eespool, et kohtud ei ole sisuliselt millegagi põhjendanud hoidumisnõude

rahuldamist, eriti kui arvestada, et hageja enda tuginemine sellele nõudele on menetluse kestel olnud

ebaselge (vt käesoleva otsuse p 16). Kuigi kassatsiooniastmes ei ole kostja selle nõude rahuldamise

kohta eraldi vastuväiteid esitanud, tuleb selle nõude rahuldamise eeldusi kontrollida ja need

tuvastada.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb mh hinnata, kas hoidumisnõue ei ole liiga laiaulatuslik, hõlmates

keeldu teenust hagejaga kooskõlastamata osutada (vt ka Riigikohtu 2. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-167-04, p 29), määramata samas mh tingimusi, millal autorid peavad teoste kasutamiseks

nõusoleku andma.

34. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et teoste kasutamise loa andmise tingimuste (st eelkõige

autoritasu või hüvitise suuruse) määramisel ei pea lähtuma ainuüksi tasudest, mida maksavad Eestis

autoritele sarnastel asjaoludel võrreldavate teenuste osutajad, kelle majandustegevuses on teoste

kasutamine vältimatu (nt kaabelleviteenuse osutajad). Ainuüksi see, et autorite kollektiivse

esindamise organisatsioon on kellegagi loa andmiseks lepingu sõlminud, ei tähenda, et ka kõik teised

sarnase tegevusega isikud peavad nõustuma lepingu sõlmimisega samasugustel tingimustel.

Autoritasude määramisel võib autoreid esindavat organisatsiooni võrrelda olulist vahendit omava

isikuga konkurentsiseaduse (KonkS) § 15 mõttes, kui tema nõusolekuta ei ole võimalik mingit

teenust osutada. KonkS § 18 lg 1 p-st 1 lähtudes tuleb olulist vahendit omaval ettevõtjal tagada

mittediskrimineeriv kohtlemine. Tulenevalt Eesti turu väiksusest ja tasu määramise metoodika välise

kontrollimehhanismi puudumisest võib õiglase ja mittediskrimineeriva tasu määramiseks vajadusel

võrrelda ka teistes riikides sarnastel tingimustel makstavaid autoritasu määrasid. Neid saab arvestada

ka saamata jäänud autoritasu eest hüvitise määramisel. Kolleegium märgib, et kohus saab asendada

ka majandustegevuses teoste kasutamiseks hädavajaliku kokkuleppe sõlmimise tahteavalduse ja

määrata selle tingimused (mh tasu), kui selle andmisest ebamõistliku keeldumisega paneks autoreid

esindav organisatsioon toime delikti või kui nõusoleku andmisest keeldumine oleks vastuolus hea usu

põhimõttega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 31).

IV

35. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on kolleegiumi arvates vääralt määranud asja hinnaks

285 346 eurot 85 senti.

Kohtud ei ole hagihinna määramisel arvestanud kõiki hageja esitatud nõudeid. Eeldusel, et hageja ei

ole loobunud hoidumisnõudest, tulnuks ka selle hind TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi liita

rahalise nõude hinnale. Kolleegiumi arvates on hoidumisnõude hind võimalik määrata hinnanguliselt

sarnaselt TsMS §-s 129 sätestatuga, arvestades hageja huvi saada ka tulevikus perioodilisi

litsentsitasu makseid. Selleks tuleks küsida pooltelt vajalikke andmeid ja seisukohti. Kuivõrd

kolleegiumil ei ole vajalikke andmeid ega poolte seisukohti hinna määramiseks, ei saa kolleegium

asja hinda ise määrata. Lisaks ei ole ringkonnakohus arvestanud apellatsioonkaebuse esitamise ajal

kehtinud TsMS § 137 lg-ga 4, mille järgi tuleb kaebuse hinna määramisel arvesse võtta ka

viivisenõue.

36. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel määrama

tsiviilasja hinna, arvestades kõiki nõudeid.

Vajaduse korral tuleb nõuda esmalt hagejalt hagi esitamisel tasumata jäänud riigilõivu täiendavat

tasumist TsMS § 147 lg 3 ja § 179 lg 1 alusel ning selle tasumisel ja hoidumisnõude jätkuval

menetlemisel riigilõivu täiendavat tasumist ka kostjalt apellatsioonkaebuselt.

37. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada sõltuvalt

asja lahendamise tulemustest.

38. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve