3-2-1-42-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-42-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 29. mai 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

T.K hagi U.K vastu ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-48712

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.K kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja T.K, esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila

Kostja U.K, esindaja vandeadvokaat Arvo Junti

Asja läbivaatamise kuupäev

22. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-48712 osas,

milles T.K-lt mõisteti U.K kasuks välja 64 900 eurot ja jäeti rahuldamata T.K nõue U.K vastu

korteriomandi valduse üleandmiseks ja sellest keeldumisel kostja väljatõstmiseks. Saata asi

selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus

menetluskulude jaotuse osas.

2. Täiendada tsiviilasjas nr 2-11-48712 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2012. a

otsuse resolutsiooni, asendades ringkonnakohtu resolutsiooni p 4.1 järgmiste otsustustega:

2.1. Rahuldada T.K hagi ühisomandi lõpetamiseks.

2.2. Kohustada U.K andma nõusolek ühisomandis oleva korteriomandi jagamiseks selliselt, et

Tallinnas Xxxxxxxx XX asuvast kinnistust (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna

jaoskonna registriosa nr XXXXXXX) 1052/3163 mõtteline osa, millele vastab reaalosana

eluruum nr 1 üldpinnaga 105,2 m2, jääb T.K ainuomandisse. Samuti kohustada U.K andma

nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) kinnistu, mille kinnistusraamatu

registriosa nr on XXXXXXX, teise jao omanikukande, mille kohaselt on U.K viidatud

korteriomandi ühisomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse

korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse T.K.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada T.K-le kassatsioonkaebuselt 15. novembril 2012 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.K (hageja) esitas 12. oktoobril 2011 Harju Maakohtule hagi U.K (kostja) vastu ühisvara

jagamiseks ja täpsustas oma nõuet 27. jaanuaril, 31. jaanuaril ja 14. märtsil 2012 esitatud

hagiavalduse täiendustes.

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt sõlmisid pooled 1. augustil 1997 abielu. Abielu on

lahutatud Harju Maakohtu 23. aprilli 2007. a jõustunud otsusega. Abikaasade ühine laps on täisealine.

Abikaasade ühisvara on jagamata. Ühisvarasse kuulub Tallinnas Xxxxxxxx XX asuvast kinnistust

(registriosa nr XXXXXXX) 1052/3163 mõtteline osa, millele vastab reaalosana eluruum nr 1

(edaspidi korteriomand). Abikaasad on kantud kinnistusraamatusse korteriomandi ühisomanikena.

Hageja hinnangul on kinnistu väärtus 129 800 eurot. Ühisvaraks on ka perekonna huvides võetud

kohustus, s.o hageja ja hageja ema 22. juunil 1999 sõlmitud laenulepingust tekkinud laenu

tagastamise kohustus kogusummas 29 399 eurot 36 senti. Hageja leiab, et poolte osad ühisvaras on

võrdsed. Ühisvara ühine kasutamine ja majandamine ei ole võimalik.

Hageja palub jagada ühisvara selliselt, et jätta korteriomand kostja ainuomandisse ja laenulepingust

tekkinud laenu tagastamise kohustus hageja ainuomandisse ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

enamsaadud ühisvara arvel 79 599 euro 68 sendi suurune hüvitis. Hageja esitas alternatiivse nõude

juhuks, kui kostja ei soovi korteriomandit ainuomandisse, paludes jätta korteriomand ja

laenulepingust tekkinud laenu tagastamise kohustus hageja ainuomandisse. Hageja möönab, et

sellisel juhul tuleb tal kostjale enamsaadud ühisvara arvel kompenseerida 1/2 vara väärtusest

(50 200 eurot 32 senti). Hageja palub samuti tuvastada kostja kohustus anda nõusolek Harju

Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusraamatu registriosas nr XXXXXXX

omandi kandes muudatuse tegemiseks, s.o hageja ainuomanikuna sissekandmiseks. Ühtlasi palub

hageja tuvastada kostja kohustus anda Xxxxxxxx XX asuva elamu valdus hagejale üle 30 päeva

jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Valduse üle andmata jätmise korral tõsta kostja koos talle

kuuluva varaga Xxxxxxxx XX asuvast eluruumist välja.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja pidas alusetuks hageja väidet, et kostja ei nõustu vara jagamisega

kokkuleppel. Kostja soovib jätta korteriomandi kaasomandisse. Kui hageja ei ole suutnud

kaasomandit nende ühise tütre ülikooli lõpetamise ajaks võõrandada, siis on hageja nõus

kaasomanike kokkuleppel kaasomandi müügiga lõpetama. Ühisvaraks ei ole laenulepinguga võetud

kohustus. Hageja esitatud tuvastusnõudeid ei saa menetleda, sest korteriomand on praegu

ühisomandis.

3. Harju Maakohus jättis 13. augusti 2012. a otsusega 129 800 euro väärtusega korteriomandi hageja

ainuomandisse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 64 900 eurot, s.o 1/2 korteriomandi väärtusest.

Maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda.

Maakohus leidis, et 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 2 järgi tuleb

kohaldada vara omandamise ajal kehtinud, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust

(PKS § 14, § 18 lg 2). Arvestades poolte väiteid, tuleb korteriomand jätta hageja ainuomandisse.

PKS § 19 lg 1 järgi loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Seega tuleb hagejalt

kostja kasuks välja mõista hüvitis, mille suuruseks on 1/2 vara väärtusest. Kohus ei jaga kodust vara,

sest hageja seda ei taotle. Ühisvara hulka ei saa arvata Harju Maakohtu 15. juuni 2010. a jõustunud

kohtuotsusega (tsiviilasjas nr 2-09-9877) hagejalt kostja kasuks välja mõistetud võlgnevust ja

leppetrahvi (kokku 29 399 eurot 36 senti). Selle otsusega on tuvastatud, et kostja ei ole vaidlusaluse

laenulepingu pooleks ning ta ei vastuta selle lepingu täitmise eest koos hagejaga solidaarselt.

Hagiavalduse esitamise ja ühisvara jagamise ajal ei ole enam laenulepingust tulenevat kohustust, sest

viidatud maakohtu otsuse jõustumisega on laenusuhe lõppenud. Pärast abielusuhete lõppemist

kohtuotsusega ühelt poolelt väljamõistetud kohustus ei saa ühisvara jagamisel muutuda mõlema

poole negatiivseks ühisvaraks. Tuvastada ei saa kostja kohustust anda nõusolek kinnistusraamatus

omanikukande muudatuse tegemiseks, sest hagi esitamise ja hagi läbivaatamise ajal ei ole jõustunud

kohtulahendit, mille alusel kuuluks vaidlusalune korteriomand hagejale. Samuti ei ole õiguslikku

alust nõuda kinnistu valduse üleandmist ja sellest keeldumise korral kostja väljatõstmist.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, milles jäeti hagi rahuldamata, ja uue otsusega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. oktoobri 2012. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

osas, millega maakohus jättis korteriomand hageja ainuomandisse. Ringkonnakohus täiendas

kohtuotsust, kohustades kostjat andma nõusolek (kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1

tähenduses) kinnistusraamatust omanikukande kustutamiseks ja sinna uue kande tegemiseks.

Maakohtu otsus jäi muutmata osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise.

Maakohtu otsust tuleb täiendada lausega, mille kohaselt jääb hagi muus osas rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis poolte apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud nende endi kanda.

Ringkonnakohus ei kontrollinud, kas korteriomandi hagejale jätmine on põhjendatud, sest maakohtu

otsust vaidlustas üksnes hageja. Hageja ei vaidlustanud, et maakohus lähtus korteriomandi

129 800 euro suurusest väärtusest, et ühisvara tuleb jagada pooleks ja et selles menetluses ei jagata

kodust vara. Hageja ei vaidlustanud ka seda, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista hüvitis, küll

aga vaidlustas hageja väljamõistetava hüvise suuruse.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda täielikult enne

1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Kehtiva PKS § 210 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb ühisvara

koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest (nagu õigesti leidis

maakohus), kuid alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest kohaldatakse perekonnaõigusliku

ühisvara jagamisel kehtivas seaduses sätestatut. See tähendab, et vara, mis on abikaasade

ühisomandis (sh ka vara, mis omandati enne kehtiva seaduse jõustumist), tuleb jagada kehtivas

seaduses sätestatu kohaselt.

PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt.

Kohus ei saa oma otsusega lõpetada kaasomandit, vaid kohtulahendi toime saab seisneda selles, et

kohtulahendiga üksnes asendatakse kaasomandi lõpetamisele vastuvaielnud kaasomaniku

tahteavaldused, mis on vajalikud tehingulisel teel kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi eseme ühe

kaasomaniku ainuomandisse jätmiseks. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsuse resolutsiooni osa,

millega jäeti korteriomand hageja ainuomandisse, eksitav ja arusaamatu, ning tuleb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg 1 p 5 alusel tühistada. See ei tähenda, et

korteriomandi hageja ainuomandisse jätmine oleks väär. Kumbki pool ei ole vaidlustanud sisulist

otsust, et korteriomand peab jagamise tulemusena jääma hageja ainuomandisse, ning ringkonnakohtul

pole alust korteriomandi jagamist muuta. Siiski saab ühisvaraks oleva korteriomandi jagamine

toimuda kehtivas seaduses sätestatud alustel ja korras.

Asjaõigusseaduse ja kinnistusraamatu seaduse sätetest tulenevalt on põhjendatud hageja nõue

tuvastada kostja kohustus anda hageja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik

tahteavaldus. Hageja sõnastuses ei ole see nõue aga täiesti põhjendatud, sest alates 1. jaanuarist 2009

kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sõnastuse kohaselt asendab kohustatud isiku

tahteavaldust kohtulahend, millega kohustatakse kohustatud isikut vajalikku tahteavaldust andma,

mitte selline kohtulahend, millega tuvastatakse tahteavalduse andmise kohustus, nagu hageja

ekslikult märkis. Ringkonnakohus saab ebatäpsuse parandada, tehes kehtiva seaduse järgi lahendi,

millega kohustatakse kostjat andma tahteavaldust, mis on vajalik kostja omanikukande kustutamiseks

ja hageja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

p 4.1). Kuigi hageja ainuomanikuks saamine eeldab ka asjaõiguslepingu sõlmimist, ei saa teha

lahendit, millega kohustatakse kostjat andma asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks olevat

tahteavaldust, sest hageja ei ole sellise tahteavalduse andmist kostjalt hagenud.

Õige on maakohtu järeldus, et hagejalt kostja kasuks väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel ei

saa arvestada laenulepingut. Samas tuleb muuta maakohtu sellekohaseid põhjendusi. Enne 1. juulit

2010 kehtinud PKS § 20 lg 2 kohaselt tuleb hagejal tõendada, et ta võttis laenulepingu järgi

kohustuse ja tegi seda perekonna huvides. Hageja ei ole seda tõendanud. Kohtule esitatud

maksekorralduse koopiatega, millest nähtuvalt tegi hageja ema ülekandeid, ei saa lugeda tõendatuks,

et hageja sõlmis oma emaga laenulepingu perekonna huvides ja sellest tekkis hagejal raha

tagasimaksmise kohustus. Kõnealust asjaolu ei saa tõendatuks lugeda ka kohtuasjas nr 2-09-9877

tehtud otsuse alusel.

Maakohus jättis õigesti rahuldamata hageja nõude kohustada kostjat vabastama kostja valduses olevat

korteriomandit. Samuti ei teinud maakohus õigesti väljatõstmist võimaldavat lahendit. Kostjal tekiks

korteriomandi valduse väljaandmise kohustus juhul, kui kostja kaotaks korteriomandile omandi.

Tehtud otsusega ei kaota kostja omandit korteriomandile.

Lähtudes TsMS § 164 lg-st 1, leidis ringkonnakohus, et maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest

lähtudes saaks menetluskulud jagada teisiti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles seda on

kassatsioonkaebuses vaidlustatud (v.a ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4.1), ja saata asi selles

osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on puudulik ja ei vasta seaduse nõuetele, sest kõigile hageja

esitatud nõuetele ei ole vastatud. Samuti ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, kui

tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles jäeti korteriomand hageja ainuomandisse.

Ringkonnakohus kohaldas valesti perekonnaseadust, kui leidis, et endiste abikaasade 2007. aastal

lõppenud abielu kestel tekkinud ühisvara tuleb jagada 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse

sätete järgi.

Ringkonnakohus jättis valesti rahuldamata korteriomandi valduse üleandmise kohustuse tuvastamise

nõude, jättes tähelepanuta, et hageja ei taotlenud valduse üleandmist ajal, mil kostja on vara omanik.

Hageja esitas selle nõude TsMS § 369 alusel tulevikus sissenõutavaks muutuva nõudena.

Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui asus seisukohale, et ühisvara jagamisel ei

saa laenulepingut arvestada. Maakohtu istungil on kostja avaldanud, et nõustub osaliselt hageja

laenulepingust tuleneva kohustuse arvamisega ühisvarasse. Ringkonnakohus sellega ei arvestanud.

Samuti on jäänud tähelepanuta tsiviilasjas nr 2-09-9877 toimunud kohtuistungi protokoll, milles

kajastub kostja kinnitus, et saadud raha kasutati ühisvara soetamiseks.

Ringkonnakohus jagas valesti menetluskulud. Hageja tõi maakohtus esile menetluskulude teistsugust

jaotust õigustavad asjaolud, kuid ringkonnakohus ei arvestanud nendega.

7. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele vaidleb kostja kaebusele vastu ja palub jätta ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja 64 900 eurot ja jäeti rahuldamata hageja nõue kostja

vastu kinnistu valduse üleandmiseks ja sellest keeldumisel kostja väljatõstmiseks. Asi tuleb saata

selles osas TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti peab

kolleegium vajalikuks täiendada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni. Ringkonnakohtu otsus tuleb

tühistada ka menetluskulude jaotuse osas. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

9. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt palub hageja jagada ühisvarana korteriomandi ja

22. juuni 1999. a laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse. Vastuseks kassatsioonkaebuse

väitele, et ringkonnakohus pidi poolte ühisvara jagama enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseaduse sätete järgi, märgib kolleegium järgmist.

Hageja on esitanud oma nõude 12. oktoobril 2011, s.o ajal, mil varaühisuse lõpetamist sätestas

1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus. PKS § 210 lg 1 kohaselt laieneb see seadus üldjuhul

kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud sama seaduse jõustumise hetkeks. Abikaasade

varaliste suhete kohta täpsustab PKS § 211 erisättena, et enne 1. juulit 2010 sõlmitud abielude puhul

kohaldatakse neile suhetele 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust, kui enne selle seaduse

jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti. Ringkonnakohus kohaldas viidatud sätteid

õigesti, kui asus seisukohale, et alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest tuleb poolte ühisvara

jagada kehtiva seaduse kohaselt. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb jagada nii enne kui ka pärast selle

seaduse jõustumist ehk 1. juulit 2010 omandatud vara. Eeltoodud seisukohta ei muuda hageja esile

toodud asjaolu, et poolte abielu oli lahutatud enne kehtiva seaduse jõustumist. Nimetatud asjaolul ei

ole PKS § 211 kohaldamisel tähtsust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et PKS § 210

lg 2 järgi tuleb poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud

seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest. Viidatud sätte järgi kohaldatakse

asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2010, asjaolu tekkimise või

toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui seaduse teistest sätetest ei tulene teisiti (vt selle kohta ka

Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-11, p 18).

10. Hageja lõplikuks nõudeks (14. märtsi 2012. a hagiavalduse täiendus) on jagada poolte ühisvara

järgmiselt:

1) jätta 129 800 euro väärtusega korteriomand kostja ainuomandisse;

2) jätta laenulepingust tekkinud laenu tagastamise kohustus negatiivse väärtusega 29 399 eurot

36 senti hageja ainuomandisse;

3) mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 79 599 eurot 68 senti enamsaadud ühisvara arvel.

Juhuks, kui kostja ei soovi ühisvara ainuomandisse, palus hageja alternatiivselt:

1) jätta korteriomand ja laenulepingust tekkinud laenu tagastamise kohustus hageja ainuomandisse,

samas möönis hageja, et tal on enamsaadud ühisvara kompenseerimise kohustus 1/2 vara maksumuse

ulatuses (50 200 eurot 32 senti);

2) tuvastada kostja kohustus anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna

kinnistusraamatu registriosa XXXXXXX omanikukandes muudatuse tegemiseks, s.o hageja

ainuomanikuna sissekandmiseks;

3) tuvastada kostja kohustus anda hagejale üle Xxxxxxxx XX asuva elamu valdus 30 päeva jooksul

arvates kohtuotsuse jõustumisest, valduse üle andmata jätmise korral tõsta kostja koos talle kuuluva

varaga Xxxxxxxx XX asuvast eluruumist välja.

11. Maakohus jättis korteriomandi hageja ainuomandisse ja mõistis hagejalt kostja kasuks hüvitisena

välja pool selle väärtusest. Maakohtu otsuse põhjendustel ei saa hüvitise kindlaksmääramisel

arvestada laenulepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et korteriomand tuleb jätta hageja ainuomandisse, tühistades sellekohase otsustuse

maakohtu otsuse resolutsioonis (vt praeguse otsuse p 12). Samuti nõustus ringkonnakohus maakohtu

lõppjäreldusega kostja kasuks hüvitise väljamõistmise kohta.

Pooled ei vaidle korteriomandi väärtuse üle ega selle üle, et korteriomand jääb hageja ainuomandisse.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu hageja temalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitise

suurusega, leides, et hüvitise väljamõistmisel tuli arvestada ka sellega, et ühisvara hulka kuulus

laenulepinguga perekonna huvides võetud laenu tagastamise kohustus.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi ei kuulu nimetatud kohustus ühisvara hulka, sest hageja ei

ole tõendanud, et kõnealune laen võeti perekonna huvides (enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 20

lg 2), st ühisvaraks oleva korteriomandi soetamiseks. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse

väitega, et ringkonnakohus jättis eeltoodud asjaolu hinnates tähelepanuta kostja seletuse, mille ta

andis 31. jaanuaril 2012 maakohtu istungil (I kd, tl 77). Viidatud kohtuistungi protokolli kohaselt on

kostja märkinud: „234 000 krooni kohustuse osas ma ei vaidle, selle eest on ostetud vara ning

kasutatud ühisvara heaks. Muus osas ma ei ole nõus, et laen läks ühisvara jaoks." Kuna maakohus

laenulepingust tuleneva kohustuse kohta esitatud tõendeid ei hinnanud (maakohus asus seisukohale,

et laenulepingust tulenev kohustus oli ühisvara jagamise ajaks lõppenud), pidanuks ringkonnakohus

välja selgitama, kas istungiprotokollis kajastatud kostja seisukoht tähendab, et kostja võtab osaliselt

(ja millises summas) omaks hageja väite, et laenulepinguga võeti kohustus perekonna huvides.

Ringkonnakohus seda ei teinud ja jättis seega oma selgituskohustuse täitmata. Kolleegium on

juhtinud tähelepanu, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks

TsMS § 392 lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poolte

seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet

asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12).

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltooduga arvestades otsustada kostja kasuks

hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse üle. Kohtuotsuse resolutsioonile esitatud nõuete

(TsMS § 442 lg 5) kohaselt tuleb ringkonnakohtul kohtuotsuse resolutsioonis kajastada ka otsustus

selle kohta, kas laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus tuleb lugeda ühisvara hulka

(praegu on ringkonnakohus otsuse resolutsioonis märkinud vaid kostja kasuks hagejalt välja

mõistetava hüvitise suuruse).

12. Maakohtu otsuse resolutsioon otsustusi teiste hageja nõuete kohta (vt otsuse p 10) ei kajastanud.

Nii jättis maakohus TsMS § 442 lg-t 5 rikkudes kohtuotsuse resolutsioonis vastamata hageja nõudele

tuvastada kostja kohustus anda kinnistusraamatu omanikukande muutmiseks vajalik nõusolek ning

tuvastada kostja kohustus elamu valduse üleandmiseks. Samuti ei kajastunud maakohtu otsuse

resolutsioonis otsustus selle kohta, kas laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus tuleb

lugeda ühisvara hulka. Selleks et kohtuotsuse tervikresolutsioon vastaks seadusele, tegi

ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni järgmised täiendused.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles maakohus otsustas jätta

korteriomandi hageja ainuomandisse. Ühtlasi täiendas ringkonnakohus maakohtu otsuse

resolutsiooni, kohustades kostjat andma nõusoleku kinnistusraamatu omanikukande, mille järgi on

kostja korteriomandi ühisomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse

korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse hageja. Ringkonnakohus täiendas maakohtu otsuse

resolutsiooni ka lausega, mille kohaselt jääb hagi muus osas rahuldamata (st, et hagi jääb rahuldamata

osas, milles hageja palus kostja korteriomandist välja tõsta, ja osas, millega hageja palus jätta

laenulepingust tulenevad kohustused pooles ulatuses kostja kanda ning vähendada selles ulatuses

hagejalt väljamõistetavat hüvitist).

Ringkonnakohus tugines siinkohal õigesti PKS § 37 lg-le 3, mille järgi jagatakse ühisvara abikaasade

vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kolleegium on selgitanud, et asjaõigusseaduse

(AÕS) § 76 lg 1 kohaselt on kaasomanikul õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning

kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi AÕS § 77 lg 1 järgi vastavalt kaasomanike kokkuleppele.

Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike

kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine ning seega asendab kohtulahend, millega

kaasomand lõpetatakse, kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (vt Riigikohtu

29. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-10, p 20). Kolleegium jääb selle seisukoha

juurde. Eeltoodust tulenevalt järeldas ringkonnakohus ekslikult, et kohus ei saa oma otsusega

kaasomandit lõpetada. Kolleegium täiendab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega, mille

järgi hageja hagi ühisomandi lõpetamiseks rahuldatakse. Samas leidis ringkonnakohus õigesti, et

kohtulahend üksnes asendab tahteavaldust, mida kostja peaks vabatahtlikult tegema selleks, et

kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse üle anda. Kuivõrd kohtuotsus ei saa olla

hageja ainuomandi tekkimise aluseks (hageja saab ainuomanikuks sellekohase kinnistusraamatu

kande tegemisel), tühistas ringkonnakohus põhjendatult maakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles

korteriomand jäeti hageja ainuomandisse. Kolleegium ei nõustu hageja kassatsioonkaebuse väitega,

et maakohtu otsuse resolutsiooni osalise tühistamisega väljus ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

piiridest. TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab kohus õigust omal algatusel.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et ühisvarasse kuuluv korteriomand tuleb jagada kehtivas seaduses

sätestatud alustel ja korras.

TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid hageja

tahteavaldusi kohtuotsus asendab. AÕS § 641 kohaselt on kinnisasja käsutuseks nõutav õigustatud

isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine

kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Kande tegemiseks on KRS § 341 järgi nõutav selle

isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et tahteavalduseks, mille kostja

peaks andma selleks, et hageja saaks korteriomandi ainuomandi, on tahteavaldus asjaõiguslepingu

sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohaste kannete tegemiseks. Asjaõiguslepinguga lepivad

pooled kokku, et kostja osa korteriomandist läheb hageja omandisse. Kinnistusraamatu kannete

tegemine eeldab tahteavaldust, millega antakse nõusolek, et senine kanne, mille kohaselt

korteriomand on poolte ühisomandis, kustutatakse ja tehakse hageja kohta ainuomaniku kanne.

Samas ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga, et kohus ei saa oma otsusega kohustada kostjat

andma asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust, sest hageja ei ole kostjalt seda

nõudnud. Hageja sooviks oli see, et ta kantaks korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse,

ning ta palus tuvastada kostja kohustuse anda selle eesmärgi saavutamiseks vajalik nõusolek.

Kolleegiumi arvates oli kohtul eeltoodut arvestades võimalik tuvastada hageja soovitud

õigusmuudatuse tegemiseks vajalikud tahteavaldused, mida on võimalik kohtuotsusega asendada.

Kolleegium täiendab eeltoodut arvestades ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, lisades otsustuse, et

hageja nõue ühisomandi lõpetamiseks rahuldatakse, samuti otsustuse, mille kohaselt kohustatakse

kostjat andma nõusolek ühisomandis oleva korteriomandi jagamiseks selliselt, et korteriomand jääb

hageja omandisse.

13. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohtud eksisid, jättes korteriomandi valduse üleandmise kohustuse

tuvastamise nõude rahuldamata. Hageja selgitas, et ta ei ole taotlenud valduse üleandmist ajal, mil

kostja on vara ühisomanik.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel ei saa kohus kohustada kostjat korteriomandi kaasvaldusest

loobuma, sest kostja ei kaota ringkonnakohtu otsuse alusel korteriomandit (kostja kaotab

korteriomandi alles sellekohase kande tegemisel kinnistusraamatusse, õigusmuudatuse tegemine

omakorda eeldab sellekohaste tahteavalduste andmist). Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu.

Kuigi ringkonnakohus märkis iseenesest õigesti, et kostjal saaks tekkida korteriomandi valduse

väljaandmise kohustus juhul, kui kostja kaotaks korteriomandile omandi, jättis ta aga tähelepanuta, et

TsMS § 369 võimaldab nõuda ka tulevase kohustuse (kohustuse, mis pole veel sissenõutavaks

muutunud) täitmist. Viidatud sätte kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on

alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka

kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga. Samuti

saab nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

Seega võib hageja nõuda TsMS §-s 369 sätestatud tingimustel, et kohus määraks TsMS § 445 alusel

kindlaks, et kostja on kohustatud enda valduses oleva korteriomandi vabastama alates hageja

kandmisest kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna. Hageja sooviks oli lahendada

korteriomandit puudutav õigussuhe tervikuna ja oleks ebamõistlik, kui hageja peaks pöörduma

kõnealuse nõude lahendamiseks uuesti kohtusse pärast seda, kui ta on saanud korteriomandi

ainuomanikuks. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata hageja esitatud tõendeid selle

kohta, et kostjal on kavatsus valdust pikema aja kestel jätkata, ja otsustada seejärel hageja kõnealuse

nõude rahuldamise üle.

14. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele menetluskulude jaotuse kohta märgib kolleegium, et

ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta jättis asja menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel

poolte endi kanda. Ringkonnakohus on hageja vastuväiteid analüüsinud ja asunud seisukohale, et

asjas ei esine mõistlikke põhjusi, miks tuleks menetluskulud jaotada teisiti (TsMS § 164 lg 2 ja § 169

alusel).

15. TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium menetluskulude jaotuse ringkonnakohtu

otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

16. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu