3-3-1-16-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-16-13

Otsuse kuupäev

27. mai 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Mati Makkari kaebus Eesti Töötukassa 1. juuni 2011. a

otsuste nr TA11-0086757 ja TA11-0086761 ning 12. augusti

2011. a vaideotsuse nr 109 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2012. a otsus haldus-

asjas nr 3-11-2209

Menetluse alus Riigikohtus

Eesti Töötukassa kassatsioonkaebus ja Mati Makkari vastu-

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eesti Töötukassa kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-11-2209.

Jätta Tallinna Halduskohtu 14. detsembri 2011. a otsus samas asjas muutmata.

3. Jätta Mati Makkari vastukassatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Töötukassa võttis 16. veebruari 2010. a otsusega nr TA10-0032771 Mati Makkari töötuna

arvele alates samast päevast ja 26. märtsi 2010. a otsusega nr TT10-0015084 määrati talle 270

päevaks töötutoetus.

2. Eesti Töötukassa tunnistas 1. juuni 2011. a otsusega nr TA11-0086757 haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 64 lg-te 1 ja 2 ning § 66 lg 1 alusel oma 16. veebruari 2010. a otsuse tagasiulatuvalt

kehtetuks, sest vaatamata M. Makkari 16. veebruari 2010. a avalduses olevale kinnitusele, et ta ei õpi

täiskoormusega õppes, selgus hilisema kontrolli käigus, et ta õppis töötuna arvelevõtmise avalduse

esitamise ajal täiskoormusega õppes. Samuti ei olnud ta töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu

jooksul vähemalt 180 päeva hõivatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 26 lg 3 p-des 1 ja

2 nimetatud tegevusega ega viibinud avalduse esitamise hetkel akadeemilisel puhkusel. Seega ei

vastanud ta TTTS § 6 lg 5 p-s 6 toodud tingimustele.

Eesti Töötukassa keeldus 1. juuni 2011. a otsusega nr TA11-0086761 TTTS § 6 lg-te 4 ja 5 alusel

M. Makkarit töötuna arvele võtmast, sest ta ei vastanud TTTS § 6 lg 5 p 6 tingimustele.

Eesti Töötukassa tunnistas 7. juuni 2011. a otsusega nr TT11-0021348 oma 26. märtsi 2010. a otsuse

tagasiulatuvalt kehtetuks.

3. M. Makkar esitas 1. juulil 2011 vaide Eesti Töötukassa 1. juuni 2011. a otsuste kehtetuks

tunnistamiseks.

Eesti Töötukassa teatas 14. juulil 2011 vaide läbivaatamise tähtaja pikendamisest HMS § 84 lg 2

alusel 30 päeva võrra kuni 13. augustini 2011. Eesti Töötukassa jättis 12. augusti 2011. a vaide-

otsusega nr 109 M. Makkari vaide Eesti Töötukassa „1. juuni 2011. a otsusele nr TA11-0086757 ja

7. juuni 2011. a otsusele nr TT11-0021348“ rahuldamata. Samuti otsustati M. Makkarile alusetult

makstud töötutoetust tagasi mitte nõuda. Vaideotsuses leiti, et TTTS § 6 lg 5 p 6 on üheselt

imperatiivne ja töötukassat kohustav säte, mis ei anna võimalust kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas

õppimise asjaolude ilmnemisel töötuna arvelevõtmine kehtetuks tunnistada või mitte. Töötukassa ei

ole M. Makkarit võrreldes teiste isikutega ebavõrdselt kohelnud. Töötuna arvelevõtmine

tunnistatakse kehtetuks kõikidel isikutel, kelle puhul hiljem selgub, et nad õppisid töötuna arvele-

võtmise hetkel täiskoormusega õppes ja neil puudub 180-päevane hõive. Vaidlusalune otsus ei riku

põhiseadusest (PS) tulenevat õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipi. Isikul ei saa olla õigus-

pärast ootust, et töötukassa jätaks sisuliselt õigusvastased otsused kehtima, jättes arvestamata

TTTS-s töötuna arvelevõtmiseks sätestatud nõuded.

4. Eesti Töötukassa võttis 19. juuli 2011. a otsusega nr TA11-0112465 M. Makkari töötuna arvele

alates 13. juulist 2011.

5. M. Makkar esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 1. juuni 2011. a otsuste ja

12. augusti 2011. a vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuse kohaselt informeeris kaebaja vastustajat

Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) kaugõppes õppimisest juba töötuna arvelevõtmise avalduse

esitamisel 16. veebruaril 2010. Vastustaja selgitas, et kaugõpe tööl käimist ja töö otsimist ei sega.

Vastustaja selgitused andsid kaebajale kindlustunde ja sellele tuginedes kavandas ta oma käitumis-

viisi. Kaebaja on kaotanud haldusaktide kehtetuks tunnistamise tõttu soodustused, mis aitaksid tal kui

üle ühe aasta töötu olnud isikul tööd leida. Haldusaktid on vastuolus PS §-dega 28, 37 ja § 29 lg-ga

3. Kuna kaugõppes õppimine ei sega tööl käimist, ei ole proportsionaalne ega võrdse kohtlemise

põhimõttega kooskõlas tõlgendada TTTS § 6 lg 5 p 6 selliselt, et kaugõppes õppival isikul ei ole

õigust end töötuna arvele võtta. Kaebaja viibis 2010. a kevadsemestril akadeemilisel puhkusel ja õpib

2010. a sügissemestril osakoormusega (deklareerides 16 ainepunkti), kuid vastustaja tunnistas

kaebaja töötuna arveloleku tagasiulatuvalt terves ulatuses kehtetuks. Kuna vastustaja on ise väitnud,

et kaebaja ei esitanud tahtlikult valeandmeid, pole varasemate otsuste tagasiulatuv kehtetuks

tunnistamine põhjendatud. Vaideotsus on õigusvastane vaide läbivaatamise tähtaja ületamise ja

tähtaja pikendamise teate esitamise tähtaja rikkumise tõttu. Samuti on vaideotsus tehtud 7. juuni

2011. a otsuse kohta, mida ei ole kaebajale kätte toimetatud ja mida ta ei ole vaidlustanud. Seega on

vaideotsus tühine.

6. Tallinna Halduskohus jättis 14. detsembri 2011. a otsusega haldusasjas nr 3-11-2209 kaebuse

rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda. Põhjendused:

1) kaebaja õppis töötuna arvelevõtmise avalduse esitamisel kaugõppes täiskoormusega õppevormis

ja polnud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud TTTS

§ 26 lg 3 p-des 1 ja 2 nimetatud tegevusega ega viibinud avalduse esitamise hetkel akadeemilisel

puhkusel. Seega ei vastanud ta TTTS § 6 lg 5 p-s 6 sätestatud tingimustele ja tema arvelevõtmine oli

õigusvastane algusest peale. TTTS § 6 lg 5 p 6 on imperatiivne norm, seetõttu tuli otsus kehtetuks

tunnistada (TTTS § 7 lg 1 p 3). Vea käsitlemine vastustaja hooletusena ei tingi teistsuguse otsuse

tegemist. Vastustaja ei ole kaebajale alusetult makstud töötutoetust tagasi nõudnud, seega ei ole

vastustaja eksimuse tagajärgi jäetud kaebaja kanda. Praegusel juhul ei saa olla tegemist olukorraga,

kus määrav on usalduse kaitse. Töötuna arvelolek on olemuselt ajutine ja asjakohatu on väide, et

kaebaja on haldusakti kehtivust usaldades kavandanud oma käitumisviisi. Õigusvastasest haldusaktist

ei saa tuleneda põhjendatud ootust selle kehtimajäämiseks. Samuti ei saa seadusega vastuolus olev

isiku töötuna arvelevõtmine olla aluseks isiku ootusele selliste tööturuteenuste kohaldamiseks, mis on

ette nähtud isikutele, kes on olnud töötuna arvel järjest üle 12 kuu (nt TTTS § 18). PS-s ei ole

konkretiseeritud, millistest kaalutlustest tuleb riigil tööotsija abistamisel lähtuda või millisel viisil abi

osutada. Objektiivsest üldiselt määratletud kohustusest ei saa tuleneda isiku subjektiivset nõudeõigust

konkreetsetele tööturuteenustele ja/või -toetusele, mille sätestab seadus. Sotsiaalsed õigused on

käsitatavad riigi üldise kohustusena, mida realiseeritakse vastavalt sotsiaalpoliitilistele kokkulepetele

ja majanduslikele võimalustele. PS-st madalamal seisva õigusaktiga ei ole võimalik siduvalt

määratleda PS sisu, vastasel juhul alluks PS sisu seadusandja tahtele (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 19. märtsi 2009. a otsus asjas nr 3-4-1-17-08). Euroopa Sotsiaalharta ei ole

otsekohalduvaks välislepinguks. TTTS § 9 lg 2 sätestab tingimused tööturuteenuste osutamiseks, sh

tööotsijale ja täiskoormusega õppes õppivale töötule. Kaebaja ei ole väitnud, et talle oleks keeldutud

abi või toetuse andmisest;

2) statsionaarses või täiskoormusega õppes õppiva isiku puhul eeldatakse tema põhitegevusena

õppimist ja selle tegevusega hõivatust mahus, mille puhul ei saa eeldada samaaegset täiskohaga

töötamist;

3) kuna 1. juuni 2011. a otsused on õiguspärased, on sisuliselt õiguspärane ka vaideotsus. Tähtaja

rikkumine ei mõjuta vaideotsuse sisu.

7. M. Makkar esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja saata asi

tagasi halduskohtule uueks arutamiseks või uue otsusega kaebus rahuldada.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. septembri 2012. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi

uue otsuse, millega rahuldas kaebuse osaliselt ning tühistas Eesti Töötukassa 1. juuni 2011. a otsused

osas, millega tunnistati kaebaja töötuna arvele võtmise otsus kehtetuks ja tema sellekohane avaldus

loeti rahuldamata jäetuks tagasiulatuvalt (s.o perioodi 16. veebruar 2010 kuni 1. juuni 2011 osas).

Muus osas jäi kaebus rahuldamata. Vastustajalt mõisteti välja menetluskulu kaebaja kasuks 7 eurot 99

senti ja riigituludesse 7 eurot 98 senti. Põhjendused:

1) kaebajal on kaebeõigus 1. juuni 2011. a otsuste vaidlustamiseks, sest nende tõttu kaotas ta õiguse

pikaajalistele töötule ettenähtud tööturuteenustele ja -toetustele;

2) 16. veebruari 2010. a otsus oli TTTS § 6 lg 5 p-ga 6 vastuolus ja seega õigusvastane. Kaebaja

õppis töötuna arvelevõtmise ajal täiskoormusega. Õppimist osa- või täiskoormusega õppes hinnatakse

õppeaasta- (ülikooliseaduse (ÜKS) § 23), mitte semestripõhiselt, seega ei võimalda sügissemestril

deklareeritud ainepunktid hinnata, et tegemist oli osakoormusega õppega. TTÜ õppekorralduseeskirja

järgi on nii kaug- kui statsionaarses õppes võimalik õppida nii täis- kui osakoormusega. Kuna TTTS

§ 6 lg 5 p 6 nimetab töötuna arvelevõtmist välistava asjaoluna statsionaarse õppevormi kõrval

õppimist täiskoormusega, laieneb piirang täiskoormusega õppivale isikule sõltumata sellest, kas ta

õpib statsionaarses või kaugõppes. Kaebaja PS-st tulenevaid õigusi ei ole rikutud;

3) ringkonnakohus võrdles omavahel kaugõppes õppivaid isikuid, kellest ühed õpivad täiskoormu-

sega õppes ja teised osakoormusega õppes või on akadeemilisel puhkusel või on olnud viimase 12

kuu jooksul 180 päeva tööga hõivatud. TTTS eelnõu seletuskirjast nähtub, et piirangu eesmärk on

säästa töötutele tööturutoetuste ja -teenuste osutamiseks mõeldud eelarvevahendeid ja suunata neid

isikutele, kelle vajadus nende teenuste järele on suurem. Tegemist on legitiimse eesmärgiga. Piirang

on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Täiskoormusega õppes on üliõpilase hõivatus suurem kui

osakoormusega õppes. Suurem hõivatus õppimisega vähendab isiku valmisolekut samal ajal töötada.

Võib arvata, et kaugõppe õppevorm võimaldab üliõpilasel aega vabamalt planeerida, kuid see ei

tähenda väiksemat ajakulu õppetööle. Seetõttu ei saa väita, et kaugõppes õppiva üliõpilase eeldatav

valmidus õppimise kõrval töötada ei sõltu tema õppimisest täis- või osakoormusega. Piirang ei ole

eriti intensiivne. Isikutel on võimalik valida erinevate õppevormide vahel. Samuti on täiskoormusega

õppijal võimalik end tööotsijana arvele võtta ja saada teatud tööturuteenuseid;

4) TTTS § 6 lg 5 p 6 ei ole HMS § 64 lg 2 suhtes erinorm. TTTS § 6 lg 5 p 6 reguleerib sama

paragrahvi lg-s 4 sätestatud isiku töötuna arvelevõtmise otsuse tegemist, mitte selle kehtetuks

tunnistamist. TTTS § 6 lg 5 p 6 rikkumine toob küll kaasa haldusakti õigusvastasuse, kuid HMS § 64

lg 2, § 66 lg 1 ja § 67 järgi ei too ainuüksi haldusakti õigusvastasus haldusorganile kaasa

kaalutlusõiguseta kohustust see haldusakt kehtetuks tunnistada. TTTS § 7 lg 1 p 3 paneb vastustajale

kohustuse isiku töötuna arveloleku lõpetamiseks, kui ilmneb TTTS § 6 lg 5 p-des 2–11 nimetatud

asjaolu, ega anna seejuures kaalutlusõigust, kuid sellest ei tulene vastustajale kohustust isiku töötuna

arveloleku lõpetamiseks tagasiulatuvalt, kui ilmneb, et TTTS § 6 lg 5 p-des 2–11 nimetatud asjaolu

eksisteeris juba isiku töötuna arvele võtmise ajal. Vastustajal on õigus kaaluda, kas tunnistada

haldusakt kehtetuks edasi- või tagasiulatuvalt. Kaalutlusõiguse kasutamata jätmine on kaalutlusviga.

Ei saa olla kindel, et vastustaja oleks teinud samasuguse otsuse ka siis, kui ta oleks kaalutlusõigust

kasutanud. Vastustaja on tunnistanud, et kaebaja ei esitanud valeandmeid tahtlikult, vaid eeldas hea-

uskselt, et kaugõppes õppimise näol on tegemist osakoormusega õppega. Vastustaja põhjendab vaide-

otsuses kaebajalt töötutoetuse tagasinõudmata jätmist vastustaja poolt asjaolude väljaselgitamata

jätmise, möödunud ajavahemiku ja usalduse kaitse vajadusega. Samad kaalutlused olnuksid

asjakohased 16. veebruari 2010. a otsuse tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise otsustamisel.

Ringkonnakohus käsitles 1. juuni 2011. a otsuseid koos, leides, et need on õigusvastased osas,

millega tunnistati kaebaja töötuna arvele võtmise otsus kehtetuks ja tema sellekohane avaldus loeti

rahuldamata jäetuks tagasiulatuvalt (perioodi 16. veebruar 2010 kuni 1. juuni 2011 osas).

Kaalutlusviga ei olnud oluline 16. veebruari 2010. a otsuse edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise

otsustamisel, sest selles osas ei jätnud TTTS § 6 lg 5 p 6 ja § 7 lg 1 p 3 vastustajale võimalust teisiti

otsustada;

5) TTTS § 41 järgi puudus vastustajal kaalutlusõigus loobuda tööturutoetuse tagasinõudmisest, kui

tööturutoetuse määramise haldusakt on tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud. HMS § 64 lg-ga 3 ja

§-ga 67 saanuks arvestada tööturutoetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamise otsustamisel;

6) vaideotsus kaebaja õigusi vaideesemest sõltumatult ei rikkunud. Kuna kaebaja ei vaidlustanud

vaides 7. juuni 2011. a otsust, siis ei saanud selles osas vaide rahuldamata jätmine tema õigusi

mõjutada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Eesti Töötukassa esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja

halduskohtu otsus muutmata jätta. Kaebaja menetluskulud palutakse jätta kaebaja kanda. Vastustaja

selgitab, et TTTS § 7 lg 1 p 3 koostoimes § 6 lg 5 p-ga 6 on vastustaja suhtes imperatiivne ega anna

kaalumisruumi. TTTS § 6 lg 5 p-des 2–11 kirjeldatud asjaolude ilmnemisel on vastustajal kohustus

tunnistada isiku töötuna arvelevõtmise otsus tagasiulatuvalt kehtetuks alates töötuna arvelolekut

välistava asjaolu saabumise hetkest. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohtu halduskolleegium

9. märtsi 2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-92-10. Kaalutlusõiguse rakendamine võib endaga kaasa

tuua isikute ebavõrdse kohtlemise, võimaldades vastustajal suvaõiguse alusel hinnata isiku töötuna

arveloleku lõpetamisega seonduvat subjektiivsete kriteeriumide alusel. Kindlasti ei saanud see olla

seadusandja tahe. Ringkonnakohus kinnitas, et vastustajal puudub antud juhul õigus jätta õigus-

vastane haldusakt kehtima, seda kummalisem on, kui vastustaja võiks omal suval otsustada, millise

kuupäeva seisuga otsus kehtetuks tunnistada. Isegi kui vastustajal olnuks kaalumisruumi isiku

töötuna arveloleku lõpetamise kuupäeva osas, jääb arusaamatuks, miks oleks kaebaja töötuna

arveloleku lõpetamine õiguspärane alates 2. juunist 2011 ja edasiulatuvalt. Ringkonnakohus ei ole

selle kuupäeva eelistamist selgitanud.

10. M. Makkar palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse kaebust

rahuldavas osas muutmata. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda.

11. M. Makkar esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub muuta ringkonnakohtu otsust osas,

milles kaebus jäi rahuldamata. Kaebaja leiab, et ringkonnakohus on proportsionaalsuse testi valesti

kohaldanud, jättes tähelepanuta, et töötutele laienevad ka muud võimalused, mis tulevad nt Euroopa

Liidu komisjoni otsusest 13/VIII/2007 (stardiabi ettevõtluse alustamiseks). Kaugõppes õppiva üli-

õpilase suhtes ei saa TTTS § 6 lg 5 p 6 kohaldada kui reeglit. Säte ei ole imperatiivne ja kohaldub

täiskoormusega õppija suhtes, kes õpib statsionaarses õppevormis (tööpäevadel riigieelarvelisel

kohal).

12. Eesti Töötukassa vaidles vastukassatsioonkaebusele vastu. Seadusandja ei ole seadnud töötuna

arveloleku õigust sõltuvusse õppevormist, vaid õppekoormusest. Vastustajal puudub õigus jätta TTTS

§ 6 lg 5 p 6 kohaldamata isikute suhtes, kes õpivad kaugõppes täiskoormusega. Kaebaja ei vastanud

töötuna arvelevõtmisel seaduses toodud tingimustele, mistõttu ei olnud õigust teda töötuna arvele

võtta. Nimetatud teave selgus alles hilisema kontrolli käigus, pärast mida tuli kaebaja töötuna

arvelevõtmise kohta tehtud otsus tulenevalt TTTS § 6 lg 5 p 6 ja § 7 lg 1 p 3 imperatiivsetest

normidest tagasiulatuvalt algusest peale kehtetuks tunnistada. Kaebaja kinnitas töötuna arvelevõtmise

avalduses, et ta õpib osakoormusega õppes. Vastustaja kaalus, kas kaebaja on esitanud teadvalt

valeandmeid enda osakoormuses õppimise kohta, kuid leidis, et kaebaja võis tõepoolest ekslikult

samastada kaugõpet ja osakoormusega õpet, mistõttu otsustas isiku usaldusele tuginedes TTTS § 41

alusel kaebajale õigusliku aluseta makstud töötutoetust tagasi mitte nõuda. Vaatamata sellele, et

kaebaja ei esitanud teadvalt valeandmeid, ei ole põhjendatud tema töötuna arvelolek perioodil, kui tal

puudus selleks õigus. Vastustaja ei ole oma otsustega kaebajat diskrimineerinud. Vastustaja on teinud

ja teeb ka tulevikus samadel tehioludel analoogseid otsuseid, st lõpetab täiskoormusega õppiva isiku

töötuna arveloleku ega võta ka pikaajalisi töötuid töötuna arvele, kui nad õpivad täiskoormusega

õppes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Käesolev vaidlus on tekkinud TTTS § 6 lg 5 p 6 ja TTTS § 7 lg 1 p 3 tõlgendamisest.

Kolleegium avab esiteks TTTS § 6 lg 5 p 6 sisu (I), annab seejärel tõlgenduse TTTS § 7 lg 1 p-le 3

(II), siis lahendab vaideotsuse õiguspärasusega seotud küsimused (III), lahendab kassatsioonkaebuse

ja vastukassatsioonkaebuse (IV) ning jagab menetluskulud (V).

I

14. TTTS § 2 p 3 järgi on töötu isik, kes ei tööta, on töötuna arvele võetud Eesti Töötukassas ja otsib

tööd. TTTS § 31 lg 1 p 3 järgi on töötu eelkõige kohustatud olema valmis vastu võtma sobiva töö ja

kohe tööle asuma.

TTTS § 6 lg 5 p 5 sätestas kaebaja poolt töötuna arvelevõtmise avalduse esitamise ajal (s.o redakt-

sioonis kehtivusega 1. jaanuar kuni 16. mai 2010) järgmist: „Isikut ei võeta töötuna arvele, kui ta õpib

õppeasutuses päevases õppevormis või täiskoormusega õppes, välja arvatud juhul, kui täis-

koormusega õppes õppiv isik on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud käes-

oleva seaduse § 26 lõike 3 punktides 1 ja 2 nimetatud tegevusega või viibib akadeemilisel puhkusel.“

Seoses põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) vastuvõtmisega muudeti ka TTTS ning alates

1. septembrist 2010 kehtivas redaktsioonis on viidatud lauses fraas „päevases õppevormis“ asendatud

fraasiga „statsionaarses õppes“. Muus osas kehtib viidatud norm samasugusena ka käesoleval ajal.

15. TTTS eristab selgelt statsionaarset (päevast) õppevormi ja täiskoormusega õpet, seega ei ole

tegemist samatähenduslike mõistetega, nagu näib arvavat kaebaja. TTTS ei selgita täpsemalt, mida

statsionaarne õppevorm tähendab. Seda ei tee ka TTTS eelnõu (611 SE, Riigikogu X koosseis)

seletuskiri (kättesaadav veebilehel http://www.riigikogu.ee/?

op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=050830005), Eesti Vabariigi

haridusseadus ega ÜKS. PGS, mille vastuvõtmisega TTTS § 6 lg 5 p 6 muudeti, reguleerib vaid

põhikooli ja gümnaasiumi õppekorralduse aluseid (PGS § 1 lg 1). Samas annab see ainsana seaduse

tasemel statsionaarse ja mittestatsionaarse õppevormi definitsioonid. PGS § 22 lg 2 järgi on

statsionaarne õpe koolikohustuslikele isikutele või õpilastele, kelle jaoks õppimine on põhitegevus,

suunatud õpe, kus kooli poolt juhendatud tegevusel on suurem osakaal kui iseseisval õppimisel. Sama

paragrahvi lg 3 esimese lause kohaselt on mittestatsionaarne õpe täiskasvanud õppijatele suunatud

õpe, kus õppetundide kõrval on võrreldes statsionaarse õppega suurem osakaal iseseisval õppimisel.

Kuivõrd ÜKS § 22 lg 3 järgi on ülikoolis õppetingimuste ja -korra kehtestamine ülikooli pädevuses,

tuleb õppevormide sisustamisel lähtuda ka TTÜ põhikirjast ja õppekorralduse eeskirjast (mõlemad on

kättesaadavad veebilehel http://www.ttu.ee/ulikool/avalik-teave/avalikud-dokumendid/). TTÜ põhi-

kirja § 44 kohaselt toimub korralduslikult õpe statsionaarses ja kaugõppevormis. Statsionaarses õppes

toimub igapäevane õppetöö. Kaugõppes toimub õppetöö sessiooniti, infokommunikatsiooni-

tehnoloogia vahendite abil ja valdavalt iseseisvalt. TTÜ õppekorralduseeskirja § 2 kohaselt toimub

õpe korralduslikult statsionaarses ja kaugõppe vormis (lg 3). Statsionaarne õpe on õppevorm, mille

puhul võib üliõpilasele ette näha igapäevase osavõtu õppetööst (lg 4). Kaugõpe on õppevorm, mille

puhul õppetöö toimub sessiooniti, infokommunikatsioonitehnoloogia vahendite abil ning rõhk on

üliõpilase iseseisval õppetööl. Üliõpilaste auditoorne ja praktiline töö on korraldatud paindlikult,

arvestades eelkõige töötavate üliõpilaste vajadusi (lg 5).

Seega sarnaselt PGS § 22 lg-tega 2 ja 3 määratlevad ka TTÜ põhikiri ja õppekorralduseeskiri statsio-

naarse õppevormina igapäevase osavõtu ülikooli õppetööst, samas kui mittestatsionaarse õppevormi

korral on suurem rõhk üliõpilase iseseisval õppetööl.

16. ÜKS reguleerib seevastu täis- ja osakoormusega õpet. ÜKS § 22 lg 1 järgi võib ülikoolis toimuda

täiskoormusega õpe, osakoormusega õpe või eksternõpe. ÜKS § 23 lg 1 esimese lause järgi täidab

täiskoormusega õppes üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava kohaselt täitmisele kuuluva õppe

mahust kumulatiivselt vähemalt 75%. Sama paragrahvi lg 2 (redaktsioon kehtivusega 10. märts 2003

kuni 1. jaanuar 2013) kohaselt täidab osakoormusega õppes üliõpilane iga õppeaasta lõpuks õppekava

kohaselt täitmisele kuuluva õppe mahust kumulatiivselt vähem kui 75%.

TTÜ õppekorralduseeskirja § 6 lg 1 kohaselt on nominaalkoormus semestri kohta ehk õppekava

kohaselt semestris täitmisele kuuluv õppe maht 30 Euroopa ainepunkti (EAP). Sama paragrahvi lg 5

järgi peab täiskoormusega õppes üliõpilane iga õppeaasta lõpuks koguma kumulatiivselt oma

õppekava ainetest vähemalt 22,5 EAP iga õppetööst osa võetud semestri kohta alates viimasest

immatrikuleerimisest. Sama paragrahvi lg 6 esimese lause järgi peab osakoormusega õppes statsio-

naarne üliõpilane iga õppeaasta lõpuks koguma kumulatiivselt oma õppekava ainetest 15–22 EAP,

kaugõppe üliõpilane 7,5–22 EAP, iga õppetööst osa võetud semestri kohta alates viimasest

immatrikuleerimisest.

17. Eeltoodust nähtub, et statsionaarsel õppevormil ja täiskoormusega õppel on erinev sisu ja

tähendus. Õppevorm näitab, kuidas õppimine toimub (ülikoolis toimuvate loengute vormis või ise-

seisvalt), koormus aga õppeaastas täitmisele kuuluva õppe mahtu. Kuigi praktikas võib tõepoolest

enamik statsionaarses õppevormis olevaid üliõpilasi õppida täiskoormusega ja kaugõppes õppijad

osakoormusega, ei pruugi see alati nii olla. Seetõttu nimetabki TTTS § 6 lg 5 p 6 töötuna arvele-

võtmist välistava asjaoluna eraldi mõlemad tingimused.

18. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja õppis avalduse esitamise hetkel kaugõppe õppevormis täis-

koormusega õppes ning ta ei olnud hõivatud TTTS § 26 lg 3 p-des 1 ja 2 nimetatud tegevustega.

TTTS § 26 lg 3 p-de 1 ja 2 järgi loetakse tööks ja sellega võrdsustatud tegevuseks töötamist töö-

lepingu alusel või avalikus teenistuses Eestis või Eestist lähetatud töötajana välisriigis, samuti

töötamist Eestis töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu

alusel. Samuti ei viibinud kaebaja avalduse esitamise ajal akadeemilisel puhkusel. Akadeemilisel

puhkusel viibis ta 15. aprillist kuni 13. juunini 2010. Seetõttu oli tema töötuna arvelevõtmine

16. veebruaril 2010 TTTS § 6 lg 5 p 6 järgi õigusvastane.

19. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et TTTS § 6 lg 5 p-s 6 toodud piirangut

täiskoormusega õppes õppivate üliõpilaste töötuna arvelevõtmise kohta ei saa pidada põhjendamatuks

ega PS-ga vastuolus olevaks. TTTS eelnõu seletuskirjas põhjendatakse viidatud normi järgmiselt:

„Eelnõu § 6 lõike 5 järgi ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta: on noorem kui 16 aastat; on jõudnud

vanaduspensioniikka; töötab; teenib kaitseväes; saab hooldajatoetust puuetega inimeste

sotsiaaltoetuste seaduse alusel või õpib õppeasutuses päevases õppevormis või täiskoormusega õppes.

Eespool nimetatud isikuid ei võeta töötuna arvele, sest nad on hõivatud mõne muu tegevusega ega ole

seetõttu valmis kohe tööle asuma või sobivat tööd vastu võtma. Viimane tähendab, et nad ei vasta

ühtlasi eelnõu § 2 punktis 3 toodud töötu definitsioonile [töötu on isik, kes ei tööta, on töötuna arvele

võetud Tööturuameti piirkondlikus struktuuriüksuses ja otsib tööd. Töötu otsib tööd, kui ta täidab

individuaalset tööotsimiskava ning on valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma].“ Eelnõu

seletuskirja kohaselt on uuringute andmeil olnud senini probleemiks piiratud ressursside kulutamine

teenuste ja toetuste osutamiseks neile, kes tegelikult ei soovigi tööle rakenduda. Nimetatud probleem

muutuvat veelgi teravamaks töötuskindlustussüsteemi jätkuval rakendumisel, sest hüvitise suurus

võib mõnel juhul mitte motiveerida töötut piisavalt aktiivselt tööd otsima. Eelnõus toodud töötuna

arvelevõtmise tingimused, töötutoetuse maksmise tingimused ja töötu kohustused peavad tagama, et

tööturuteenuseid osutatakse ja -toetusi makstakse ning piiratud inim- ja ajaressurssi kulutatakse nende

töötute teenindamiseks, kes on valmis tööle rakenduma.

20. Kuigi kaugõppe õppevorm võimaldab tudengil oma õppimise aega vabamalt planeerida, ei too

selles õppevormis täiskoormusega õppimine kaasa väiksemat hõivatust kui täiskoormusega õppimine

statsionaarses õppevormis. Kaugõppes asendab loengutes ja seminarides käimist kohustuslik

iseseisev töö, mis nõuab samamoodi teatud aja õppimisele pühendamist. ÜKS § 2 p 1 järgi vastab üks

ainepunkt 40 tunnile ehk ühele õppenädalale tööle, mille üliõpilane on õppeks kulutanud. Ühe

õppeaasta maht on 40 ainepunkti. Euroopa ainepunktisüsteemi rakendamisel vastab üks ainepunkt 26

tunnile tööle, mille üliõpilane on õppeks kulutanud – see moodustab 1560 tundi ja 60 ainepunkti

õppeaastas. Kui TTÜ õppekorralduseeskirja § 6 lg 5 järgi peab üliõpilane koguma semestris vähemalt

22,5 EAP, st vähemalt 45 EAP õppeaastas, siis teeb see tundides arvestatuna kokku 1170 tundi.

Raamatupidamisuudiste veebilehe (http://rup.ee/est/tooturg/tooajafond-2013.html) andmetel on

2013. a töötunde (arvestades tööpäevadena päevi esmaspäevast reedeni) kokku 2018. Järelikult peab

täiskoormusega õppes õppiv üliõpilane kulutama õppimisele aega üle poole töötaja tööajast (1170–

1560 tundi), mistõttu ei saa eeldada, et ta suudab samal ajal ka täistööajaga töötada. Seega ei suuda

täiskoormusega õppes õppiv üliõpilane eelduslikult täita TTTS § 31 lg 1 p-s 3 toodud kohustust olla

valmis vastu võtma sobiva töö ja kohe tööle asuma.

21. Kaebaja leiab ekslikult, et kaugõppes õppimine ei takista tal pakutavat tööd kohe vastu võtta.

Kõik tööd ei toimu vaid esmaspäevast reedeni kella kaheksast hommikul kuni viieni õhtul. Mõned

tööd toimuvad ka nädalavahetustel ja õhtul või öösel (nt vahetustega töö). Samuti ei pruugi kaug-

õppes loengud ja seminarid toimuda ainult nädalavahetustel (kuigi kaebajal võivad need TTÜ-s

praegu sellisena toimuda). Need võivad ülikooli sellekohase otsuse järgi toimuda ka nädala sees

ja/või päevasel ajal. Kui isik juba käib tööl, on tal võimalik oma õppimise aega vastavalt tööle

planeerida või vastupidi. Kuid isik, kes on end töötuna arvele võtnud ja kelle peale riik kulutab

avalikke ressursse talle töö leidmiseks, ei saa pakutava töö vastuvõtmata jätmist põhjendada

õppimisega, samuti ei saa ta eeldada, et tulevasel tööandjal on võimalik töö korraldamisel tema

õppimisega arvestada.

22. TTTS eesmärk ei ole tagada õppivale isikule õppimise ajaks rahalised vahendid (selleks on ette

nähtud ülikoolide poolt makstavad stipendiumid), vaid tagada tööd otsivale isikule abi töö leidmisel

ja rahalised vahendid tööotsimise ajal elamiseks. Toimetulekutoetusi vähekindlustatud peredele

makstakse sotsiaalhoolekande seaduse § 22 alusel ja vastav taotlus tuleb esitada elukohajärgsele

kohalikule omavalitsusüksusele. Kaebaja PS §-st 37 tulenevat õigust haridust omandada ei ole käes-

oleval juhul piiratud. Õigus omandada kõrgharidust ei tähenda riigi kohustust sellist isikut

riigieelarvelistest vahenditest ülal pidada.

23. Samas ei ole täiskoormusega õppes õppivad isikud tööturult täielikult välja tõrjutud ja TTTS

näeb ka neile ette õiguse teatud tööturuteenustele. Täiskoormusega õppes õppival isikul on õigus

taotleda enda arvelevõtmist tööotsijana, kui ta vastab TTTS §-s 3 ja § 6 lg-s 6 toodud tingimustele.

TTTS eelnõu seletuskirja kohaselt ei nõuta tööotsijalt nii suurt aktiivsust ega tööleasumise valmidust

kui töötult, sest ta võib olla samal ajal hõivatud mõne muu tegevusega (töötada, õppida, olla hooldaja

jmt). Võrreldes töötuga on tema õigus saada tööturuteenuseid piiratud ning talle ei maksta

tööturutoetusi. Seetõttu on ka tööotsija kohustused tööotsimisel väiksemad kui töötul. Tööotsijal ja

täiskoormusega õppes õppival isikul on TTTS § 9 lg 2 alusel õigus TTTS § 9 lg 1 p-des 1, 2 ja 4

nimetatud tööturuteenustele (teavitamine tööturu olukorrast ning tööturuteenustest ja -toetustest;

töövahendus; karjäärinõustamine).

Samuti on üliõpilasel võimalus võtta end töötuna arvele, kui ta õpib mittestatsionaarses õppevormis

osakoormusega õppes või viibib akadeemilisel puhkusel.

II

24. TTTS § 7 lg 1 p 3 kohaselt teeb Eesti Töötukassa otsuse isiku töötuna arveloleku lõpetamise

kohta § 6 lg 5 p-des 2–11 loetletud juhtudel.

Kolleegium leidis 9. märtsi 2011. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-92-10, et TTTS § 7 lg 1 p 3 on selge

ja üheselt mõistetav norm, mille keeleline tõlgendamine ei anna töötukassale kaalumisruumi (vt

otsuse p 17). Seega on töötukassa TTTS § 6 lg 5 p-des 2–11 nimetatud asjaolude esinemisel

kohustatud lõpetama isiku töötuna arveloleku.

25. Ka praeguses asjas selgus järelkontrolli käigus, et kaebaja ei vastanud töötuna arvelevõtmisel

TTTS § 6 lg 5 p-s 6 toodud tingimustele, sest ta õppis ülikoolis täiskoormusega õppes ega viibinud

akadeemilisel puhkusel. Samuti polnud ta viimase 12 kuu jooksul enne avalduse esitamist hõivatud

TTTS § 26 lg 3 p-des 1 ja 2 nimetatud tegevustega. Nimetatud asjaolude selgumisel tuli vastustajal

TTTS § 7 lg 1 p-st 3 lähtudes kaebaja töötuna arvelolek lõpetada. Vastustaja tunnistas oma

16. veebruari 2010. a otsuse kaebaja töötuna arvelevõtmise kohta tagasiulatuvalt kehtetuks (1. juuni

2011. a otsus nr TA11-0086757) ja tegi kaebaja 16. veebruari 2010. a avalduse kohta uue otsuse

(1. juuni 2011. a otsus nr TA11-0086761). Kolleegium käsitleb sarnaselt ringkonnakohtuga vastustaja

1. juuni 2011. a otsuseid koos.

26. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu tõlgendusega, et TTTS § 7 lg 1 reguleerib töötuna arvel-

oleku lõpetamist, mitte haldusakti kehtetuks tunnistamist. Haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb

vastustajal TTTS § 1 lg 3 järgi lähtuda HMS §-dest 64–69. HMS § 66 lg 1 järgi võib õigusvastase

haldusakti, arvestades HMS §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui

ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuivõrd haldusakt oli algusest peale õigusvastane, sest

kaebaja töötuna arvelevõtmist välistavad asjaolud olid olemas juba tema töötuna arvelevõtmise ajal,

tuli vastustajal tunnistada haldusakt kehtetuks tagasiulatuvalt. Edasiulatuv kehtetuks tunnistamine

oleks olnud võimalik juhul, kui töötuna arvelolekut välistavad asjaolud oleksid tekkinud pärast isiku

töötuna arvelevõtmist.

27. HMS § 67 näeb ette isiku usaldusega arvestamise põhimõtted. Kolleegium leiab, et antud juhul

välistasid isiku usaldusega arvestamise HMS § 67 lg 4 p 6 ning lg 5. HMS § 67 lg 4 p 6 kohaselt ei

saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui haldusakt on antud isiku esitatud

ebaõigete andmete alusel. Vaidluse all ei ole asjaolu, et kaebaja esitas töötuna arvelevõtmise

avalduses ebaõigeid andmeid selle kohta, et ta õpib osakoormusega õppes. Vastustaja küll möönis, et

kaebaja ei esitanud ebaõigeid andmeid tahtlikult, vaid arvas ekslikult, et kaugõppes õppimine

tähendabki osakoormusega õpet. HMS § 67 lg 4 p 6 aga ei erista tahtlikku ja ekslikku valeandmete

esitamist.

28. Ebaõigete andmete esitamise tagajärgi reguleerib täiendavalt HMS § 67 lg 5, mille kohaselt ei

välista ebaõigete andmete esitamine usalduse arvestamist, kui ebaõigete või mittetäielike andmete

esitamise on põhjustanud haldusorgan ja isik ei olnud ega pidanud olema haldusakti õigusvastasusest

teadlik. Antud juhul ei saa vastustajale ebaõigete andmete esitamise põhjustamist ette heita. Toimiku

materjalidest ja menetlusosaliste selgitustest ei nähtu, et töötukassa ametnik oleks kaebajat eksitanud.

Vastustaja ametnik selgitas õigesti, et kaugõppes õppimine TTTS § 6 lg 5 p 6 järgi töötuna

arvelevõtmist ei välista, kui isik õpib osakoormusega õppes. Kaebaja kinnitas avalduses, et ta õpib

osakoormusega õppes. Vastustaja tegi 16. veebruari 2010. a otsuse kaebaja esitatud andmetele

tuginedes.

29. HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega

asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Töötuna arvelevõtmise asjades

piiravad töötukassa uurimiskohustust seaduses toodud lühikesed menetlustähtajad. TTTS § 6 lg 4

järgi teeb Eesti Töötukassa otsuse isiku töötuna või tööotsijana arvelevõtmise või arvelevõtmisest

keeldumise kohta hiljemalt teisel tööpäeval nõuetekohase avalduse esitamise päevast arvates. Niivõrd

lühikese aja jooksul ei ole töötukassal alati võimalik koguda kõiki asjas tähtsust omavaid tõendeid

ning paratamatult tehakse otsus sageli isiku esitatud teavet ja tõendeid usaldades. Vastustaja selgitas,

et tal puudus kaebaja avalduse menetlemise ajal ligipääs Eesti Hariduse Infosüsteemile ja seetõttu

võimalus kaebaja õppimisega seotud andmeid üle kontrollida. Sotsiaalministri 17. aprilli 2009. a

määruse nr 36 „Töötuna või tööotsijana arvelevõtmise avaldusele kantavate andmete ja sellele

lisatavate dokumentide loetelu“ § 3 annab vastustajale õiguse nõuda töötuna arvelevõtmist taotlevalt

isikult täiendavaid dokumente, kuid ei pane talle kohustust seda teha. Seetõttu ei saa kaebajalt osalise

koormusega õppimist tõendavate dokumentide küsimata jätmist pidada vastustajale etteheidetavaks

menetlusnormide rikkumiseks.

Samuti takistab avalduste põhjalikumat kontrolli avalduste märkimisväärselt suur arv. Eesti Töötu-

kassa veebilehelt (kättesaadav http://www.tootukassa.ee/index.php?id=13524) nähtuva statistika

kohaselt registreeriti 2010. a kokku 94 318 uut töötut, mis on keskmiselt 7860 uut töötut igas kuus.

Kõigi avalduste põhjalik menetlemine ja uurimiskohustuse täies mahus rakendamine ei oleks sellise

koormuse juures mõeldav.

Seetõttu ongi võimalike ebaõigetele andmetele tuginevate väärotsuste tuvastamiseks ette nähtud järel-

kontrolli õigus ja kohustus tunnistada TTTS § 6 lg 5 p-des 2–11 loetletud asjaolude ilmnemisel

haldusakt TTTS § 7 lg 1 p 3 alusel kehtetuks.

30. Isiku tahtmatust valeandmeid esitada saab seevastu arvestada TTTS § 41 lg 1 alusel töötutoetuse

tagasinõudmise otsustamisel. Erinevalt ringkonnakohtust leiab kolleegium, et TTTS § 41 lg 1 ei

võimalda hoolimata selle keerulisest sõnastusest kaebajalt antud juhul töötutoetust tagasi nõuda, sest

kaebaja ei esitanud valeandmeid tahtlikult. Selline regulatsioon peab tasakaalustama soodustava

haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisega kaasnevaid tagajärgi olukorras, kus valeandmete

esitamine ei olnud tahtlik.

31. Kaebaja heitis ette ka seda, et vastustaja ei arvestanud vaidlustatud haldusaktide andmisel tema

akadeemilisel puhkusel viibimisega. Vaideotsusest nähtub, et kaebaja viibis akadeemilisel puhkusel

15. aprillist kuni 13. juunini 2010. Kolleegium ei pea võimalikuks vaidlustatud haldusakte tagasi-

ulatuvalt etapiviisiliselt kehtetuks tunnistada. Kuivõrd kaebaja õppis nii enne kui pärast akadeemilisel

puhkusel viibimist täiskoormusega õppes, tuleb tema töötuna arvelolek lõpetada tagasiulatuvalt terves

ulatuses, s.o alates tema töötuna arvelevõtmisest. Kuivõrd kaebaja õpib alates 11. juulist 2011

osakoormusega õppes, võeti ta uuesti töötuna arvele 13. juulist 2011 (19. juuli 2011. a otsus nr TA11-

0112465).

III

32. Kaebaja vaidlustas ka vaideotsust, millega vastustaja hindas 1. juuni 2011. a otsuse nr TA11-

0086757 ja 7. juuni 2011. a otsuse nr TT11-0021348 õiguspärasust, kusjuures kaebaja ei olnud

viimast otsust oma vaides vaidlustanud. Vaideotsusega jäi lahendamata kaebaja vaie 1. juuni 2011. a

otsuse nr TA11-0086761 peale. Samuti heitis kaebaja vastustajale ette vaide läbivaatamise tähtaja

ületamist ja tähtaja pikendamise teate esitamise tähtaja rikkumist.

33. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 283 lg 1 järgi tehakse kaebuse lubatavus, seal-

hulgas kaebeõigus, ning kaebetähtajast ja sisu- ja vorminõuetest kinnipidamine kindlaks kaebuse

esitamise ajal kehtinud seadusest lähtudes. Kuni 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsioonis HMS

§ 87 lg 2 p 3 järgi võis halduskohtule esitada kaebuse vaideotsuse peale, kui sellega rikuti isiku õigusi

vaidemenetluse esemest sõltumatult. Muul juhul tuli HMS § 87 lg 2 järgi taotleda kaebuses

haldusakti või selle osa kehtetuks tunnistamist, mille kehtetuks tunnistamist oli rahuldamata jäetud

vaidega taotletud (p 1), või haldusakti andmist, mille väljaandmist oli rahuldamata jäetud vaidega

taotletud (p 2). Vaideotsuse täiendavat vaidlustamist seadus sellisel juhul ette ei näinud.

Seega on vaideotsuse peale esitatud kaebust võimalik rahuldada vaid juhul, kui kaebuses viidatud

rikkumised kaebaja õigusi sõltumatult vaideotsusest ja vaidemenetluse esemest rikkusid.

34. HMS § 84 lg 1 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, lahendatakse vaie 10 päeva jooksul,

arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kui

vaiet on vaja täiendavalt uurida, võib vaiet läbivaatav haldusorgan vaide läbivaatamise tähtaega

pikendada kuni 30 päeva võrra. Tähtaja pikendamise teade edastatakse vaide esitajale posti teel.

Käesoleval juhul esitas kaebaja vaide 1. juulil 2011. Vastustaja teatas 14. juulil 2011 vaide läbi-

vaatamise tähtaja pikendamisest HMS § 84 lg 2 alusel 30 päeva võrra kuni 13. augustini 2011 ning

lahendas vaide 12. augusti 2011. a vaideotsusega.

Kuigi eeltoodust nähtub, et vastustaja rikkus vaide lahendamise tähtaja pikendamise teate edastamise

tähtaega ja vaideotsuse tegemise tähtaega, nõustub kolleegium kohtute seisukohaga, et need

rikkumised ei saanud antud juhul kaebaja õigusi iseseisvalt rikkuda. Tegemist ei olnud selliste

menetlusnõuete rikkumistega, mis võinuksid mõjutada asja otsustamist (HMS § 58).

35. Samuti jättis vastustaja õigusvastaselt lahendamata kaebaja vaide 1. juuni 2011. a otsuse

nr TA11-0086761 peale, lahendades selle asemel kaebaja poolt vaidlustamata 7. juuni 2011. a otsuse

õiguspärasust. Kaebaja õigusi ei rikkunud asjaolu, et vaideotsuses hinnati haldusakti õiguspärasust,

mida kaebaja ei olnud vaides vaidlustanud. Kuivõrd kaebajal oli võimalus vaidlustada vastustaja

1. juuni 2011. a otsuseid kohtus, siis ei saa ka vaideotsuses otsuse nr TA11-0086761 peale esitatud

vaide lahendamata jätmine tema õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult rikkuda ja kohtud jätsid

põhjendatult kaebuse vaideotsuse tühistamiseks rahuldamata.

36. Vaideotsus ei ole ka tühine, sest puuduvad HMS § 63 lg-s 2 toodud tühisuse alused. Üksnes

vaideotsuse tegemise tähtaja rikkumine, vaideotsuses mõne vaide taotluse lahendamata jätmine või

esitamata taotluse lahendamine vaideotsust tühiseks ei muuda.

IV

37. Ringkonnakohus rahuldas oma otsusega kaebuse osaliselt ning tühistas vaidlustatud otsused osas,

millega tunnistati kaebaja töötuna arvele võtmise otsus kehtetuks ja tema sellekohane avaldus loeti

rahuldamata jäetuks tagasiulatuvalt (s.o perioodi 16. veebruar 2010 kuni 1. juuni 2011 osas).

Ringkonnakohus leidis, et kaalutlusviga ei olnud oluline 16. veebruari 2010. a otsuse edasiulatuvalt

kehtetuks tunnistamise otsustamisel, sest selles osas ei jätnud TTTS § 6 lg 5 p 6 ja § 7 lg 1 p 3

vastustajale võimalust teisiti otsustada.

Kaebaja vaidlustas vastukassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust osas, millega tema kaebus jäeti

osaliselt rahuldamata, ning vastustaja vaidlustas kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsust terves

ulatuses.

38. Kolleegium jõudis otsuse p-des 25–31 järeldusele, et vastustaja 16. veebruari 2010. a otsus

kaebaja töötuna arvelevõtmise kohta oli seadusega vastuolus ja selle tagasiulatuv kehtetuks tunnista-

mine vaidlustatud haldusaktidega oli õiguspärane. Seega tuleb vastustaja kassatsioonkaebus

rahuldada ja kaebaja vastukassatsioonkaebus rahuldamata jätta. Kuivõrd halduskohtu otsus, millega

jäeti kaebus terves ulatuses rahuldamata, oli õiguspärane, ringkonnakohus aga tühistas halduskohtu

otsuse tervikuna, tuleb kolleegiumil ringkonnakohtu otsus tervikuna tühistada. Halduskohtu otsus

jääb muutmata.

V

39. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1

esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolleegium teeb otsuse

kaebaja kahjuks, seetõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

40. HKMS § 109 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtu-

vaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kirjalikus menetluses esitatakse menetlus-

kulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetlus-

kulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ei ole kohtule

menetluskulusid tõendavaid dokumente esitanud, seetõttu jäävad tema menetluskulud tema enda

kanda.

41. Vastustaja tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel vastustajale tagastada. Kaebaja oli

kautsjoni tasumisest menetlusabi korras vabastatud.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann