3-1-1-50-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-50-13

Otsuse kuupäev

24. mai 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kerganberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Hedda Vatteri süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2012. a otsus

kriminaalasjas nr 1-11-10278

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hedda Vatteri kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna ringkonnaprokurör Ülle Hõrak

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

24. aprill 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 18. septembri 2012. a ja Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri

2012. a otsus Hedda Vatteri süüdistuses KarS § 121 järgi.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Määrata Advokaadibüroole Sirje Must kassatsioonimenetluses Hedda Vatterile osutatud riigi

õigusabi eest makstava tasu suuruseks 115 (ükssada viisteist) eurot 20 senti (sh käibemaks 19

eurot 20 senti). Jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 18. septembri 2012. a otsusega tunnistati Hedda Vatter KarS § 121 järgi süüdi

selles, et ta haaras alaealisel L. P.-l käsivarrest ja pigistas nii, et L. P. tundis valu. Seejärel lõi H.

Vatter L. P.-le käega vastu nägu, põhjustades talle valu. Maakohus karistas H. Vatterit rahalise

karistusega 30 päevamäära, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel kolme-aastase katseajaga

tingimuslikult täitmisele pööramata. Kohtuotsusega mõisteti H. Vatterilt välja ka menetluskulud, sh

sundraha 435 eurot ja 660.67 eurot riigi õigusabi teenuse katteks; KrMS § 180 lg 3 alusel jättis kohus

sundraha 200 euro ulatuses ja riigi õigusabi kulud 360.67 euro ulatuses riigi kanda. Tasumisele

kuuluva menetluskulu (kokku 558.95 eurot) määras kohus maksmisele ositi ühe aasta jooksul, s.o

igakuiselt 47 eurot.

2.1. Maakohus märkis esmalt, et vaidlust pole selles, et kannatanu mängis vahetult kuriteosündmuse

eel koos teiste lastega H. Vatteri elukohaks oleva maja juures mänguväljakul ja ka maja vahetus

läheduses, tehes sealjuures palju lärmi. Süüdistatav palus lapsi majast kaugemale minna ja mitte

kisada, kuid lärm ja mäng maja vahetus läheduses jätkusid, mistõttu süüdistatav väljus ja haaras

kannatanul käest. Kuigi süüdistatav on eitanud, et ta oleks seejärel kannatanut ka löönud, on

maakohus tunnistajate ütlustele ja videosalvestisele tuginedes, tuvastanud vastupidise. Kohtu

hinnangul lõi H. Vatter kannatanut vastu põske. Kohus leidis, et kuna H. Vatter hoidis L. P. rannet nii

tugevasti haardes, ei suutnud viimane sellekohasele katsele vaatamata end lahti rabeleda, on eluliselt

usutav kannatanu väide, et kinnihoidmine tekitas talle valu. Valu tekitamise muudab täiendavalt

usutavaks veel ka asjaolu, et süüdistatav on täiskasvanu, kannatanu aga laps. Maakohtus ei leidnud

kinnitust süüdistatava väide, et vaidlusaluse sündmuse käigus kasutati füüsilist vägivalda ka tema

suhtes ja teda lõi E. K. Kuna süüdistatava sõnutsi toimus väidetav vägivalla kasutamine aga alles

peale intsidenti L. P.-ga, ei oma see arutatava asja seisukohast õiguslikku tähendust, sest hetkel mil H.

Vatter kannatanut kinni hoidis ja lõi, ei olnud ta hädakaitse- ega hädaseisundis.

2.2. Maakohus ei nõustunud süüdistatava väitega, et ta on jäetud ilma kaitseõigusest. H. Vatteril on

alates kohtueelse menetluse lõpuleviimisest olemas olnud kaitsja. Asjaolu, et süüdistataval ja tema

kaitsjal on teatud menetluslikes küsimustes (näiteks milliseid tõendeid ja taotlusi esitada, millist asja

lahendamise viisi valida) olnud erimeelsused, ei tähenda seda, et kaitsja oleks asjatundmatu või

hooletu ning jätnud H. Vatteri sisulise kaitseta. H. Vatter on saanud kõik oma menetluslikud taotlused

esitada asja kohtuliku uurimise käigus vahetult kohtule. Asja kohtuliku uurimise lõpuleviimisel H.

Vatteril enam täiendavaid taotlusi ei olnud. Nagu kohus kohtuistungil leidis, ongi teatud osa H.

Vatteri seisukohtadest ja taotlustest olnud asjakohatud ning kaitsjal õigusteadmisi omava isikuna on

neid väga raske toetada.

3. H. Vatter esitas maakohtu otsuse peale ringkonnakohtule apellatsiooni, taotledes enda

õigeksmõistmist.

3.1. Apellandi arvates provotseeris kannatanu koos oma kaaslastega teda ettekavatsetult, mistõttu ei

ole provokatsiooni tulemusel saadud tõendid (eeskätt videosalvestis) lubatavad. Kannatanu koos

kaaslastega rikkus õues valjuhäälselt mängides avalikku korda ja kodurahu ning ei allunud

korralekutsumisele. Süüdistatava hinnangul on teda pikaajaliselt ja süstemaatiliselt kiusatud ning

tema süüdistamine vägivallategudes on põhjendamatu. H. Vatter leidis, et ta tegutses kannatanut ära

ajades enda omandit kaitstes ja oli seetõttu hädakaitses. Maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt,

jättes tuvastamata vastuolud kannatanu ja tunnistajate kohtus ja kohtueelselt antud ütlustes, samuti

lubades

esitada

prokuröril

tunnistajatele

suunavaid

küsimusi.

Kuriteosündmusest

tehtud

videosalvestist peab apellant erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuvaks ja osutab sellele, et salvestiselt

ei nähtu kogu sündmustikku, vaid üksnes osa sellest.

3.2. Edasiselt märkis apellant, et talle esimese astme kohtus õigusabi osutanud kaitsja tegevus on

olnud lubamatult puudulik. Nii ei ole kaitsja esitanud vastust süüdistusaktile, ta ei esitanud ühtegi

taotlust, ega selgitanud välja süüdistatava tahet. Kuriteosündmuse videosalvestisega tutvus kaitsja 26.

juunil 2012, kuid kaitsealusele ta seda ei näidanud. Eelistung peeti ilma süüdistatava osavõtuta. Ka

istungi osas heidab H. Vatter enda kaitsjale ette tegevusetust: nt ei küsinud kaitsja tunnistajatelt

piisavalt, mh ka tema poolt ettevalmistatud küsimusi ning ei esitanud taotlusi.

4. Eraldi määruskaebe korras on H. Vatter vaidlustanud ka temalt menetluskulude välja mõistmist,

leides, et see on põhjendamatu, ebaõiglane ja talle ülejõu käiv. Kaebuses märgitakse konkreetsemalt

seoses kaitsjatasuga, et kaitsja on küsinud tasu õigusabi teenuse eest, mida ta tegelikkuses ei ole

osutanud. Kohtuotsuse kuulutamiseks kulus 15 minutit, tasu nõuab advokaat A. Kello aga terve tunni

eest. Ka kinnitab kaitsja taotluses, et kaitseakti koostas ta 17. juunil 2012, aktil endal on kirjas aga 12.

juuni 2012. Mingeid konsultatsioone kaitsja temaga seejuures ei pidanud. Samuti kinnitab H. Vatter,

et talle käib väljamõistetud menetluskulude tasumine töövõimetuspensionärina üle jõu.

5. Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata. Küll aga rahuldas ringkonnakohus osaliselt H. Vatteri määruskaebuse

menetluskulude väljamõistmise kohta.

5.1. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väitega, nagu olnuks kogu vaatluse all olev vahejuhtum

ettekavatsetud ja lavastatud provokatsioon. Seda väidet ei kinnita ükski tõend ja see pole eluliselt

usutav.

5.2. H. Vatteri väide alaealiste tunnistajate ütlustes sisalduvate vastuolude ja valeütluste kohta on

paljasõnaline ja põhjendamatu. Apellatsioonis ei ole osutatud, milles väidetavad vastuolud seisnevad,

samuti ei ole märgitud, milliste asjaolude kohta tunnistajad valeütlusi andsid. Tunnistajate

ülekuulamisel maakohtus ei ole kaitsja ega süüdistatav väitnud ütluste vastuolu eeluurimisel

räägituga, mistõttu eeluurimisel antud ütlusi ei ole ka kohtus avaldatud ning apellatsioonis esitatud

väited vastuolude kohta tuleb jätta tähelepanuta.

5.3. Erinevalt apellandist asus ringkonnakohus seisukohale, et kuriteosündmust kajastavat

videosalvestist on H. Vatterile ja tema kaitsjale nõuetekohaselt tutvustatud. Vastavalt KrMS § 2241 lg

1-le 1 tutvustatakse kahtlustatavale/süüdistatavale kriminaaltoimiku materjale kaitsja vahendusel.

KrMS § 224 lg 3 kohaselt esitatakse kriminaalasjas tehtud salvestis või asitõend kaitsjale tutvumiseks

tema taotlusel ning kõnealuse salvestisega on advokaat A. Kello 26. juunil 2012 ka tutvunud. Enne

kohtuistungit on videosalvestisega tutvunud ka süüdistatav H. Vatter. Salvestise kohtule esitamisele

ning ka selle vaatamisele ei ole keegi vastuväiteid esitanud, mistõttu jääb arusaamatuks, millisel viisil

H. Vatteri õigusi selle tõendiga on kahjustatud. Ühtlasi ei nähtu kohtuistungi protokollist, et H. Vatter

oleks salvestise ühekordset demonstreerimist pidanud ebapiisavaks ning taotlenud selle teistkordset

vaatamist.

5.4. Asjaolu, et kõnealusel salvestisel ei ole jäädvustatud terve sündmus, ei omaks õiguslikku

tähendust isegi juhul, kui tõele vastaks H. Vatteri apellatsioonis esitatud väide selle kohta, et

süüdistuse sisuks oleva konflikti käigus löödi ka teda. Nagu seda märkis ka maakohus, leidis see

väidetav löömine ka H. Vatteri enda versiooni kohaselt aset alles peale seda, kui ta oli kannatanu L. P.

lahti lasknud, s.o väidetav kehaline väärkohtlemine oli selleks ajaks juba lõpule viidud. Seega ei

saaks ka siis, kui see asjaolu lugeda tõendatuks, neid kahte käitumisakti omavahel siduda

õigusvastasust välistava asjaolu tähenduses.

5.5. Küll aga on videosalvestiselt näha, kuidas H. Vatter tirib kannatanu L. P.-d vasaku käega kinni

hoides enda poole, millele viimane reageerib vasturabelemisega, s.o püüdega enda kätt haardest lahti

rebida. Lisaks on salvestisel järgnevalt ning üheselt mõistetavalt näha H. Vatteri kaks liigutust -

esmalt ähvardaval viisil parema käe tõstmine (kelle suhtes seda tehakse, ei ole tõsikindlalt võimalik

öelda). Seejärel on näha, et H. Vatter laseb kannatanu vasaku käe haardest lahti ja teeb selle käega

koheselt kannatanu näo suunas löögiliigutuse. See, et tegemist on löögiliigutusega, on ühemõtteliselt

arusaadav. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütlustega on tõendatud, et nii käest hoidmine kui ka

löök põhjustasid talle valu, mistõttu on H. Vatteri täitnud KarS § 121 objektiivse koosseisu.

6. Ringkonnakohus ei nõustunud H. Vatteri väitega, nagu oleks ta maakohtus õigusabist ilma jäetud.

Jääb arusaamatuks, mida peab apellant silmas vastuse all süüdistusaktile. Vastavalt KrMS § 227 lg le

1 peab kaitsja esitama kohtule kaitseakti ning seda on H. Vatterit maakohtus kaitsnud advokaat A.

Kello ka teinud. Kaitseaktist nähtuvalt on seal kirjeldatud versioon kuriteosündmusest sisult

kokkulangev H. Vatteri apellatsioonis esitatud seisukohtadega. Eelistungi osas selgitab

ringkonnakohus, et KrMS § 259 lg 2 kohaselt on sellest osavõtt kohustuslik prokuröril ja kaitsjal,

mitte aga süüdistataval.

7.1. Puutuvalt H. Vatteri määruskaebusega menetluskulude väljamõistmise kohta, märkis

ringkonnakohus esmalt, et kaitsja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaksmääramiseks on

põhjendatud vaid osaliselt, sest kaitsja osutatud ajakulu erinevateks kaitsetoiminguteks on üle

paisutatud, samuti ei ole kohus veendunud, et kõik osutatud kaitsetoimingud üldse aset leidsid.

Maakohtu otsusega on advokaat A. Kellole mõistetud õigusabiteenuse osutamise eest välja 660.67

eurot, kuid ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud tasu üksnes 449.45 eurot ja kaitsjale makstud

tasu tulebki menetluskulude hulka arvata üksnes selles summas.

7.2. Menetluskulude hulka kuuluvad lisaks õigusabikuludele ka sundraha 435 eurot, toimikust koopia

tegemise kulu 2.75 eurot ja kutsete saatmise kulu 21.20 eurot. Seega koos kaitsjale makstava tasuga

on menetluskulude lõplik suurus 908.40 eurot.

7.3. KrMS § 180 lg 1 ls 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel hüvitab menetluskulud

süüdimõistetu. Sarnaselt maakohtule leiab aga ka ringkonnakohus, et KrMS § 180 lg-le 3 tuginevalt

tuleb osa menetluskulusid jätta riigi kanda. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega kaasneb

menetluskulude väljamõistmine vältimatuna ning vastavalt seadusele on nende riigi kanda jätmine

võimalik vaid osaliselt, mitte aga tervikuna, nagu nõutakse määruskaebuses. Ringkonnakohus leidis,

et H. Vatterilt tuleb menetluskulude katteks mõista välja 420 eurot, ülejäänud osas tuleb

menetluskulud jätta riigi kanda. Menetluskulud tuleb H. Vatteril tasuda ositi ühe aasta jooksul arvates

kohtuotsuse jõustumisest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni H. Vatteri kaitsja vandeadvokaat

Anu Vilt, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja H. Vatteri õigeksmõistmist, sest

tema süü on tõendamata. Kassaator leiab, et peamiselt on H. Vatterile esitatud süüdistus tõendatuks

loetud videosalvestisega kuriteosündmusest. Kaitsja arvates ei võimalda aga salvestis teha

tõsikindlaid järeldusi selle kohta, et H. Vatter tekitas käest hoides ja tema suunas löögiliigutust tehes

kannatanule valu. Kannatanu teoaegne ja -järgne käitumine, samuti tema kohtus antud ütlused

viitavad pigem vastupidisele. Kassaatori arvates ei ole ka tõendeid, mis viitaksid H. Vatteri tahtlusele

kannatanule valu tekitada.

9. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles leitakse, et kassatsioonis esitatud väited on ebaõiged.

Prokuröri arvates on ringkonnakohtu otsuse põhjendused jälgitavad ja kohtu järeldused õiged. Kaitsja

väited kannatanul valu puudumise kohta on üldsõnalised ja põhjendamatud. Prokuröri arvates ei

rikkunud maakohus alaealise kannatanu ülekuulamisel ning tunnistajana üle kuulatud K. P.

ristküsitlemisel kriminaalmenetlusõiguse norme, sest kohus ei keelanud kaitsja ette heidetud

suunavate küsimuste esitamist ja prokuröri arvates ei olnudki etteheidetavad küsimused olemuslikult

suunavad.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused arutatavas asjas tühistada

lubamatul viisil kogutud tõenditele tuginemise ja põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu. Enne

kohtute põhjendustes esinevate puuduste käsitlemise juurde asumist tuleb aga selgitada KarS § 121

objektiivse koosseisu rakendusala piiridega seonduvat.

11. Kuigi KarS § 121 teksti ülesehitus ei nõua seda otsesõnu, on koosseisu täitmiseks vajalik löögi

teatud intensiivsus. Vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks iga

kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. Arvestades koosseisu teisi alternatiive - tervise

kahjustamine, peksmine, valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine, ei ole tõenäoline, et

seadusandja on pidanud vajalikuks lugeda löömise alternatiivis kriminaalkorras karistatavaks isegi

väga vähesel määral kannatanu füüsilist puutumatust riivava käitumise. Seega vaatamata sellele, et

KarS § 121 koosseisu grammatilise tõlgenduse kohaselt ei ole löömise kui ühe koosseisualternatiivi

esinemine seotud kannatanule valu tekitamisega, oleks valu tekitamine ka löömise puhul sobiv

kriteerium, mille alusel piiritleda kriminaalkorras karistatav tegu väljapoole karistusõiguse

reguleerimisala jäävast käitumisest.

12. Edasiselt viitab kolleegium oma varasemale seisukohale, et valu tuleb mõista kui tegeliku või

potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja,

mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 16). Siiski tuleb

märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega

piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on

süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja

seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele

vastata eitavalt.

12.1. Kolleegium osutab seejuures oma varasemale kohtupraktikale analoogilises olukorras.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. oktoobri 2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-59-11 märgitakse, et

kuna KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega

tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla

kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui

ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks. Vastupidisel juhul

puudub alus heita ähvardajale ette KarS § 120 objektiivse koosseisu realiseerimist (vt viidatud otsuse

p 9.1). Kolleegium jätkab samas aga, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi

tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust

karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused.

Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele

mõistlikule kõrvalseisjale (vt p 9.2).

12.2. Kuigi viidatud otsuses käsitleti küsimust sellest, millal saab rääkida KarS § 120 järgi karistatava

ähvardamise objektiivse koosseisu täitmisest, on need seisukohad üle kantavad ka KarS § 121

löömise koosseisualternatiivi konteksti. Kui KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, kaitseb

KarS § 121 füüsilist tervist. Rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada

üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus

kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb see, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis,

eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle

tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.

13. Järgnevalt käsitleb kolleegium puudusi maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhjendustes, mis

seisnevad kokkuvõtlikult H. Vatteri ütlustele hinnangu andmata jätmises, tõendite osas tekkinud

kahtluste kõrvaldamata jätmises, tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmises ning H. Vatteri

tahtluse kohta tehtud järelduse jälgimatuses.

13.1. Maakohtu otsuse põhjendavast osast nähtuvalt oleks süüdistatav justkui andnud ütlusi üksnes

selle kohta, et laste mängukärast ärritatuna läks ta neid korrale kutsuma ja võttis seejuures tähelepanu

äratamiseks tema arvates lastekamba liidriks olnud L. P. käest kinni. Kohtuistungil on aga H. Vatter

väitnud ka seda, et ta küll hoidis L. P.-d käest, kuid ei tirinud ega pigistanud teda ja kui L. P. haiget

saigi, siis üksnes sellest, et ta end ise lahti püüdis tirida (tl 90 prd-l). Süüdistatav on selgitanud ka

seda, et oma tervisliku seisundi (liigesepõletik) tõttu ta ei olegi võimeline kedagi pigistama.

Väidetava löömisega seonduvat pole kohtuistungil isegi püütud välja selgitada. Ainsana küsib selle

kohta süüdistavalt kaitsja, kas ta lõi kannatanut, mille peale süüdistatav vastab eitavalt, kuid möönab,

et võis käega vehkida (samas). Prokurör pole löömise kohta üldse midagi küsinud. Maakohtu otsuses

ei pöörata aga isegi neile nappidele ütlustele mingit tähelepanu. Seega on arutatava kriminaalasja

kontekstis ühe olulisema asjaolu tuvastamisel jäädud põhjendamatult passiivseks, mistõttu ei ole

tegelikult toimunut nõuetekohaselt välja selgitatud.

13.2. Maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja kriitikavabalt. Nii on kohus tunnistaja K. P.

ütluste põhjal tuvastanud, et kannatanu ilmus teo toimepanemise päeval, s.o 5. aprillil 2011 kella

poole kaheksa-kaheksa paiku õhtul koju, olles väga ehmunud. Kriminaalmenetluses arutamise

esemeks olev intsident toimus aga juba enne kella seitset õhtul (süüdistusakti kohaselt kella 18.50

paiku). Kannatanu L. P. on andnud kohtuistungil ütlusi, et pärast vahejuhtumit süüdistatavaga mängis

ta edasi (tl 86). Kriminaalkolleegiumi hinnangul vajanuks maakohtu poolt vähemalt selgitamist, miks

tuleb lugeda usutavaks seda, et laps, kelle suhtes võõras täiskasvanu tarvitas vägivalda, mängis

seejärel koos kaaslastega veel sündmuskoha vahetus läheduses asuval mänguväljakul, s.o enda

väidetava ründaja koduakende all edasi, kuid koju jõudes oli toimunust ikkagi väga ehmunud.

13.3. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus nõuetekohaselt tuvastanud sedagi, et H. Vatter oleks L.

P.-d löönud. Kahtlusi tekitab asjaolu, et ei kannatanu L. P.-le ega ka tema tunnistajana üle kuulatud

emale ei meenunud kohtus ülekuulamisel löömise fakt enne kui prokurör selle kohta neilt otsesõnu

küsis. Kuigi kriminaalasjas tõendina hinnatud videosalvestiselt on selgelt näha, et H. Vatter hoiab L.

P.-d käest kinni ja teeb ka vasaku käega liigutuse tema pea suunas, ei ole kohus analüüsinud seda, kas

käeliigutus on hinnatav löögina KarS § 121 tähenduses (vt käesoleva otsuse p-d 11-12.2).

Videosalvestisest nähtub, et lapseealise L. P. käitumine talle samal ajal löögiga väidetavalt valu

tekitava süüdistatava suhtes on enesekindel ja sõjakas. Kolleegiumi hinnangul eeldanuks maakohtu

järeldus H. Vatteri poolt L. P. löömise kohta analüüsi, kuivõrd usutav on see, et kirjeldatud viisil

käituv laps (kes löömist kohtus ilma meeldetuletuseta isegi meenutada ei suuda) tõepoolest koges

valu.

13.4. Maakohus on järeldanud, et H. Vatter tegutses kannatanut käest pigistades ja lüües otsese

tahtlusega, sest pidi vähemalt möönma, et ta teeb sellise teoga alaealisele haiget. Kõigepealt juhib

kolleegium tähelepanu sellele, et käibiva karistusõigusdogmaatika kohaselt seisneb otsene tahtlus

toimepanija süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise kindlas teadmises ning vähemalt selle

möönmises. Seejuures otsustava tähtsusega on just toimepanija kindla teadmise tuvastamine e

tahtluse intellektuaalne element (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 2007. a otsus

asjas nr 3-1-1-31-07, p 9.2). Arutataval juhul ei nähtu maakohtu otsusest aga mitte ühtki põhjendust

selle kohta, mille alusel saab järeldada H. Vatteri kindlat teadmist selle kohta, et ta KarS § 121

objektiivse koosseisu asjaolu realiseerib. Kolleegium osutab aga, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et

toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda.

Karistusõigusdogmaatikas ja kohtupraktikas on selgitatud, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul

langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element - tagajärje ettenägemine - kokku

ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise)

elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab

selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii

kaudse tahtluse kui kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva

ohtlikkuse. Kaudse tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega.

Kergemeelsuse korral aga loodab tagajärje mittesaabumisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31.

märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 19). Maakohtu otsusest ei nähtu piisavaid põhjendusi,

millele tuginedes saanuks kujuneda kohtu järeldus, et H. Vatter täitis KarS § 121 koosseisu vähemalt

kaudse tahtlusega. Seejuures pidanuks maakohus tähelepanu pöörama sellele, et kannatanu käest

hoidmine oli lühiajaline ja kannatanu sellekohase nõudmise peale lasi süüdistatav ta käe lahti;

kannatanu püüdis end süüdistatava haardest ise lahti rabeleda, mistõttu tulnuks hinnata, kuivõrd

võinuks väidetav valu tekkida tema enda käitumisest. Puutuvalt löögiliigutusse kannatanu suunas,

tulnuks aga videosalvestise põhjal hinnata, kuivõrd reaalne oli sellise liigutusega kannatanule

objektiivselt tõsiselt võetavalt valu tekitamine.

14. Eeltoodust tulenevalt on maakohus jätnud oma otsuse nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes

sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. KrMS § 341 lg 1 sätestab, et

kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine sama seadustiku § 339

lõike 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule

uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kuna ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtu otsus

vastab kohtuotsuse põhjendatuse osas KrMS § 312 nõuetele, jättis ta ka KrMS § 341 lg 1 käesolevas

asjas alusetult kohaldamata. Kõnealune viga on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu

kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning on seetõttu aluseks ringkonnakohtu otsuse

tühistamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas 3-1-1-46-10, p 7.5).

15. Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks peatuda kriminaalmenetlusõiguse rikkumistel, mis leidsid

aset L. P. ja K. P. ülekuulamisel maakohtu istungil.

15.1. Kannatanu kirjeldas H. Vatteri ja tema vahel toimunut alljärgnevalt: „võttis mul käest kinni […]

mul oli valus […] sain ta käest lahti ja läksime mänguväljakule. Mängisime natuke aega veel

mänguväljakul ja siis läksime minema“ (tl 86). Seejärel asus kannatanut küsitlema prokurör, kes küsis

temalt muu hulgas suunavalt: "kas peale käest kinni hoidmist ta lõi ka kuhugi“, millele kannatanu

vastab: „jah, vastu põske“ (tl 86 prd-l). KrMS § 290 lg 5 ls 2 kohaselt võib alaealise tunnistaja

ülekuulamisel tõepoolest kasutada suunavaid küsimusi, kuid seda tohib teha vaid kohtu loal.

Kohtuistungi protokollist aga ei nähtu et prokurör oleks sellekohast luba küsinud ning ka saanud.

Prokuröri arvates võis ta alaealiselt kannatanult suunavaid küsimusi küsida, sest kohus ei ole seda

keelanud. Kolleegium leiab, et prokuröri seisukoht on ebaõige. Kohtu luba alaealisele suunava

küsimuse esitamiseks peab küsimuse esitamisele eelnema, sest vastasel korral võib saada juba

kahjustatud üle kuulatava isiku ütluste usaldusväärsus - kas isik räägib seda, mida ta

tõendamisasjaolude kohta teab või edastab hoopis küsitleja soovitud teavet.

15.2. Kuulates ristküsitlusel üle K. P., rikkus maakohus ristküsitluse reegleid, küsides temalt

esmasküsitlusel suunavaid küsimusi. K. P. kirjeldas prokuröri küsimustele vastates enda tütrelt

kuuldut, kuidas süüdistatav võttis kannatanu käest kinni ning tiris teda enda poole (tl 87). Seejärel

küsis prokurör järgmiselt: „kas veel oli midagi juhtunud peale käest kinnivõtmise“, millele kannatanu

esindaja vastab esmalt eitavalt. Siis küsib prokurör aga otse: „löömisest rääkis?“, millele tunnistaja

vastab juba jaatavalt (samas). Prokuröri kassatsioonivastuses leitakse, et eelkirjeldatud viisil

suunavate küsimuste esitamine oli lubatav, sest kaitsja ja süüdistatav ei vaielnud sellele vastu. Samuti

leiab prokurör, et vaidlusalused küsimused ei olegi suunavad, sest need ei sisalda endas teavet

tõendamiseseme asjaolude kohta. Kui prokurör ei oleks võinud löömise kohta küsida, siis ei oleks ta

enda hinnangul saanudki täpsustavaid küsimusi küsida. Prokuröri niisugune arusaam on ilmselgelt

väär. Kuivõrd H. Vatterile esitatud süüdistuse sisus oli muu hulgas kannatanu löömine, siis küsimust

selle kohta, kas löödi, ei ole võimalik käsitada millegi muu kui suunava küsimusena. Erinevalt

prokuröri väidetust tuleb ka täpsustavate küsimuste küsimisel ristküsitlusel esmasküsitlusel esitada

küsimusi stiilis, mis juhtus seejärel, mida süüdistatav veel tegi, kas toimus veel midagi jne. Tunnistaja

eelkirjeldatud viisil ristküsitlemine ei olnud seega kooskõlas KrMS § 288 lg 2 ls-s 1 sätestatuga.

16. Seega on maakohtu seisukohad kujunenud muu hulgas lubamatul viisil saadud ütluste põhjal,

mida tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

17. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja §-st 363 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 18. septembri 2012. a ja Tartu Ringkonnakohtu

12. novembri 2012. a otsused ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises

kohtukoosseisus. H. Vatteri kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

18. H. Vatteri kaitsja A. Vilt on koos kassatsiooniga esitanud taotluse määrata H. Vatterile

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Sirje Must tasu 115 eurot 20

senti (sh käibemaks 19 eurot 20 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kriminaalasja materjalidega

tutvumiseks üks tund ja kassatsiooni koostamiseks kaks tundi. Riigikohus leiab, et taotlus on

põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15.

detsembri 2009. a otsuse (1. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 28 juhindudes

rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1 jääb H. Vatteri kaitsjale

kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.

Eerik Kergandberg. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar