3-3-1-19-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-19-13

Otsuse kuupäev

23. mai 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Harri Salmann

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus vanglate relvastatud üksuse 5. märtsil

2010. a tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

5000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2012. a otsus haldusasjas

nr 3-11-256

Menetluse alus Riigikohtus

Justiitsministeeriumi ja Romeo Kalda kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Justiitsministeeriumi ja Romeo Kalda kassatsioonkaebused osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2012. a otsus haldusasjas nr 3-11-256 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vanglate relvastatud üksus toimetes 5. märtsil 2010 Romeo Kalda (kaebaja) Viru Vanglast saate-

bussis Harju Maakohtusse kohtuistungile. Saatebussis lukustati kaebaja ja teine saadetav kinnipeetav

selleks ettenähtud kambritesse ning saatmise ajaks paigutati neile ohjeldusmeetmetena käe- ja

jalarauad.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse, milles palus mõista Justiits-

ministeeriumilt välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 5000 eurot. Kaebuse kohaselt puudus

saatmisel käe- ja jalaraudade kohaldamiseks alus ja vajadus ning nende õigusvastase kohaldamisega

põhjustati kaebajale valu, piirati oluliselt tema liikumisvabadust ja alandati inimväärikust. Käe- ja

jalaraudade kohaldamine ei olnud põhjendatud, tegemist oli ebasobivate abinõudega, mille kohalda-

misega sekkuti äärmiselt intensiivselt kaebaja olulisematesse põhiõigustesse (inimväärikus, õigus

tervisele, õigus isikupuutumatusele ning õigusele mitte taluda füüsilist ja vaimset valu). Vangla ja

kinnipeetavate julgeolek oli saatebussis tagatud saadetavate lukustamisega saatebussis selleks ette-

nähtud metallist kambritesse, samuti osales saatmisel lisaks saatemeeskonnale ka relvastatud üksus.

3. Justiitsministeerium (vastustaja) palus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja

selgitas, et kriminaalasja nr 1-07-8640 avalik arutamine oli avalikkuse ja ajakirjanduse kõrgendatud

tähelepanu all ning antud kohtuprotsessil rakendati seetõttu tavapärasest rangemaid turvameetmeid.

Kaebaja väited käe- ja jalaraudade kasutamisega tekitatud vigastustest pole usutavad, tõendatud ega

kooskõlas meditsiinitöötajate tuvastatud asjaoludega. Ohjeldusmeetme kohaldamise tagajärjed olid

kaebaja enda tahtliku tegevuse tulemus ning neid tuleks tema isikut, meetmete kohaldamise kestust ja

viisi arvestades pidada mõõdukateks ja paratamatult kaasnevateks. Käe- ja jalaraudade kohaldamine

ei toonud kaasa RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel hüvitatavat tervise kahjustamist ega kaebaja

inimväärikuse alandamist. Füüsilist jõudu ei kasutatud. Käe- ja jalaraudade kohaldamise vajaduse

tingisid asjaolud, et kaebaja viidi kriminaalasja kohtuistungile, kus teda ähvardas uus kriminaal-

karistus, mis võis muu hulgas mõjutada kaebaja tingimisi ennetähtaegse vabastamise võimalusi ja

tähtaega, isik kandis eluaegset vanglakaristust ja teda oli varem kahel korral karistatud vahistatuna

põgenemise eest (1996. ja 1997. aastal). Täitmiskava kohaselt oli tegemist ametnikele ja avalikkusele

üliohtliku kinnipeetavaga, põgenemisoht ei olnud välistatud. Saatebussis on võimalused

julgeolekuriskide maandamiseks väiksemad kui vanglas. Saadetavate kambritesse paigutamine ei

välista põhjendatud vajaduse korral teiste turvalisust ja julgeolekut tagavate meetmete rakendamist.

Lisaks tuleb arvestada, et transporditi kahte eluaegset vanglakaristust kandvat isikut.

4. Tartu Halduskohtu 9. juuni 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohtu

põhjendused on toodud kokkuvõtlikult allpool.

4.1. Mitmete raskete kuritegude eest eluaegset vangistust kandva kinnipeetava transportimisel ühest

linnast teise kaasneb alati hulgaliselt julgeolekuriske, mida ei pruugi maandada üksnes kinnipeetava

lukustamine sõidukis asuvasse kambrisse, sest pole ette teada, millised asjaolud ja olukorrad võivad

pika teekonna jooksul ette tulla.

4.2. Erilise tähendusega kohtuistungile toimetamine koos teise samas kriminaalasjas süüdistatava

eluaegse kinnipeetavaga on oluliselt suuremate julgeolekuriskidega ja seejuures ei pea ainumääravaks

olema kinnipeetavate põgenemisohtlikkus või eelnevatel saatmistel aset leidnud agressiivne

käitumine.

4.3. Ohjeldusmeetmete rakendamiseks esines julgeolekukaalutlustel rajanev põhjus, nende

kohaldamine oli taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas ning seega vastavuses

proportsionaalsuse põhimõttega. Meetme kohaldamine tugines relvastatud üksusele antud ülesandel,

haldusaktil ja koostatud saateplaanil.

4.4. Kaebajat on eelnevalt karistatud põgenemise eest ning tema kohta koostatud individuaalse

täitmiskava kohaselt on tegemist kõrgohtliku kinnipeetavaga. Asjaolu, et viimasel ajal pole tema

käitumises tuvastatud midagi põgenemisele või agressiivsusele viitavat, ei muuda vastava ohu

võimalust olematuks ega välista ohjeldusmeetmete kohaldamist. Käe- ja jalaraudade kohaldamine

saatmisel ei saa sõltuda asjaolust, kas varasemalt on tema saatmisel kasutatud sarnaseid meetmeid ja

kas neid kasutati ka tagasiteel. Ühe ja sama süüasja kohtuistungitel võib olla erinev tähendus. Samuti

tuleb eristada kohtuistungile viimist ja sealt naasmist.

4.5. Isegi kui käsitada ohjeldusmeetme kohaldamist õigusvastasena, ei oleks tegemist inim-

väärikuse alandamise ega tervise kahjustamisega määral, mis annaks piisava aluse kahjunõude

rahuldamiseks.

5. Tartu Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebuses palus kaebaja halduskohtu otsuse täies

ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt on

halduskohtu otsus sisuliselt põhjendamata, kohus ei ole võtnud kaebaja väidete osas seisukohta ega

tema esitatud tõendeid arvestanud. Käe- ja jalaraudade kohaldamist ei õigusta üksnes kaebaja staatus,

eksisteerima peab ka reaalne põgenemisoht. Kaebaja oli saatebussis paigutatud lukustatud metall-

uksega kambrisse, saatebussi vahekäiku eraldas saatemeeskonna liikmete viibimise kohast omakorda

metallist lukustatav võreuks ning sõidukis viibis kolm saatemeeskonna liiget. Saatmist julgestas ka

relvastatud üksus. Kaebajal puudus igasugune võimalus üksikkongist, kus kaebaja sai viibida üksnes

istuvas asendis, ohustada saatemeeskonna liikmeid või teisi isikuid, samuti ei olnud võimalik

lukustatud kambrist põgeneda. Halduskohus ei selgitanud, milles seisnes julgeolekurisk, kui

saatmisele eelnevalt ning ka kaebaja samal päeval kohtust vanglasse transportimisel ei peetud käe- ja

jalaraudade kohaldamist vajalikuks. Relvastatud üksuse ülema antud tegevuskava näol on tegemist

koormava haldusaktiga, mis oli ebapiisavalt motiveeritud. Relvastatud üksuse ülem ei ole pädev

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist otsustama. Relvastatud üksuse liikmete tegevus oli

õigusvastane ning suunatud kaebaja survestamisele ja hirmutamisele. Käe- ja jalaraudade üheaegse

kasutamisega tekitati kaebajale füüsilisi piinu, valu ja kehavigastusi, mis on käsitatav piinamise või

alandava kohtlemisena. Lisaks kahjustati kaebaja tervist.

6. Justiitsministeerium palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Halduskohtu

siseveendumuse kujunemine ja põhjendused on otsuse pinnalt jälgitavad ja arusaadavad. Tõendite

väljanõudmiseks puudus alus, sest soovitud teabe uurimise ja analüüsimise vajadus puudus. Haldus-

kohtule esitatud õiguskantsleri seisukohad ja Tartu Halduskohtu lahend asjas nr 3-07-1558 ei ole asja-

kohased, sest ei käsitle praeguse juhtumi asjaolusid ega tugine vaidlustatud sündmuse ajal kehtinud

õiguslikule regulatsioonile. Apellatsioonkaebuses tuginetakse uutele kahju hüvitamise alustele,

millele kaebaja pole varasemas menetluses tuginenud. Ohjeldusmeetme kohaldamisel ei lähtutud

üksnes asjaolust, et kaebaja on varem põgenenud, vaid aluseks võeti kaebaja ohtlikkus, põgenemis- ja

julgeolekuoht ning varasem karistatus. Seadus ei keela kasutada saatebussis saatmise turvalisuse

tagamiseks ohjeldusmeetmeid. Kaebaja väide, et saatmisbussi turvanõuded maandavad piisavalt

saatmisest tulenevaid riske, ei ole arvestatav, kuna tegemist ei ole kinnipeetava hindamispädevusse

kuuluva küsimusega. Kaebaja viide haldusaktile ei ole asjakohane, tegemist on toiminguga.

Tulenevalt toimingu iseseisvast mittekahjustavast iseloomust, ei ole kinnipeetava arvamuse

ärakuulamine kohustuslik. Käesoleval asjas kuulati kaebaja vastuväited siiski vahetult enne käe- ja

jalaraudade paigaldamist ära. Kaebaja inimväärikuse alandamine ja tervise kahjustamine pole

tõendamist leidnud.

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 22. oktoobri 2012. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega tunnistas kaebajale saatmisel käe- ja jalaraudade kohaldamise põhjenduste puudumise

tõttu formaalselt õigusvastaseks, ülejäänud osas jäeti kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu

põhjendused on kokkuvõtvalt allpool.

7.1. Riigikohus on leidnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas

kompenseerimise kõrval olla ka kohtuotsusega ainult õigusvastasuse tuvastamine. Seega sisaldab

hüvitamiskaebus ka tuvastamiskaebuse. Riigikohtu lahendites asjades nr 3-3-1-80-11 ja nr 3-3-1-63-

09 märgitud kriteeriumeid arvestades oli vaidlustatav toiming formaalselt õigusvastane. Ohjeldus-

meetmete kohaldamise põhjendusena oli enne kohtumenetlust käsitatav üksnes märkus, et tegemist

on mõrva eest süüdi mõistetud ja eluaegset karistust kandva kinnipeetavaga. Puudub dokumen-

teeritud riskianalüüs või asjaolude kirjeldus, mis võimaldaks kohtul ohjeldusmeetme kohaldamise

õiguspärasust hinnata. Käe- ja jalaraudade kohaldamine tuleb seetõttu tunnistada formaalselt õigus-

vastaseks.

7.2. Haldusorgan on tagantjärele piisavalt põhjendanud, miks oli vajalik kasutada täiendavaid julge-

olekumeetmeid. Julgeoleku tagamiseks kasutatud proportsionaalseid meetmeid ei ole alust lugeda

põhjendamatuks ega inimväärikust alandavaks. Kaebaja viide haldusasjale nr 3-07-1558 ei ole

asjakohane, kuna käesoleval juhul olid julgeolekumeetmete rakendamise alused laiemad.

7.3. Vanglavälisel saatmisel kaasnevatest ohtudest lähtuvalt on seadusandja jätnud vanglateenistuse

kaaluda, kas ja millist ohjeldusmeedet on vaja eesmärgist lähtudes rakendada. Relvastatud üksus on

osa vanglateenistusest ja seega VangS § 69 lg 4 alusel pädev ohjeldusmeetmeid kohaldama. Kuna

kaebaja põgenemisohtlikkus ei olnud välistatud ja vaidlusaluse juhtumi ajal toimus

kriminaalmenetlus, millest tulenevalt ähvardas kaebajat järjekordne kriminaalkaristus, võis asjaolusid

kogumis arvestades esineda piisavalt suur julgeolekuoht, mis tingis ohjeldusmeetmete kasutamise

vajaduse. Saatebussi turvalisus ei välista põhjendatud vajaduse esinemisel teiste turvalisust ja

julgeolekut tagavate meetmete rakendamist.

7.4. Ainuüksi täitmiskavas märgitu või üksnes avalikkuse tähelepanu kohtuasja vastu ei pruugi olla

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisav. Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamist

õigustas kogumis kohtualuste suur arv, eluaegsete kinnipeetavate osalemine, kaebajat ähvardav

järjekordne kriminaalkaristus ja avalikkuse tähelepanu. Samuti on saatebussis võimalused

julgeolekuriske maandada väiksemad. Seega eksisteerisid kinnipeetavast sõltuvad ja sõltumatud asja-

olud, millest tulenes vajadus suurenenud julgeolekuriskide maandamiseks.

7.5. Käe- ja jalaraudade üheaegne kasutamine oli proportsionaalne meede. Rakendatud meetmed

olid sobivad, kuna meetmete eesmärgiks oli tagada kinnipeetavate vahejuhtumiteta kohtuistungile

jõudmine ning ametnike turvalisus. Meetmed olid vajalikud, sest suure arvu kohtualustega, elu-

aegsete kinnipeetavate osalemisega, kaebajat ähvardava järjekordse kriminaalkaristusega ja

avalikkuse tähelepanuga seoses ei olnud eesmärki võimalik saavutada ohjeldusmeetmeid kasutamata.

Meetmed olid mõõdukad, sest piiranguga ei sekkutud ülemäära intensiivselt kaebaja põhiõigustesse.

Käe- ja jalaraudade kasutamisega paratamatult kaasnevad mõõdukad kannatused, valu või

üleelamised ei kvalifitseeru tervise kahjustamiseks ega väärikuse alandamiseks.

7.6. Tõendite väljanõudmise taotluse rahuldamata jätmine oli põhjendatud, sest soovitud teave ei

mõjutanud ohjeldusmeetmete rakendamisele eelnevalt antud hinnangut. Kaebaja väide tema ära-

kuulamata jätmise kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest nimetatud asjaolule ei ole kaebaja eelnevalt

halduskohtu menetluses tuginenud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Justiitsministeerium vaidlustab Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonna-

kohtu 22. oktoobri 2012. a otsuse osas, milles tunnistati kaebajale käe- ja jalaraudade kohaldamine

põhjenduste puudumise tõttu formaalselt õigusvastaseks ning palub selles osas otsuse tühistada.

Kaebaja kassatsioonkaebuse palub vastustaja jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja põhiseisu-

kohad on kokkuvõtlikult järgmised.

8.1. Käe- ja jalaraudade kohaldamine on toiming, mis ei ole suunatud õigusliku olukorra

muutmisele ega eelda haldusakti andmist. Meetme kohaldamine protokollitakse. Toiminguna

käsitatakse käe- ja jalaraudade kohaldamist ka politsei ja piirivalve seaduses ning samale seisukohale

on asunud praktikas ka õiguskantsler.

8.2. Ringkonnakohus jättis vastustaja seisukohad ohjeldusmeetme kohaldamise õiguslikust

olemusest käsitlemata ning laiendas ebaõigesti haldusakti põhjendamisnõudeid toimingule. Kuivõrd

kohus ei võtnud seisukohta, kas tegemist oli toimingu või haldusaktiga, on otsus äärmiselt raskesti

mõistetav. Pole võimalik üheselt aru saada, kas kohus pidas ebapiisavaks haldusakti või käe- ja

jalaraudade kui toimingu põhjendamist. Kohtu viited dokumenteeritud riskianalüüsi ja põhjenduste

puudumisele ei ole asjakohased. Samuti on ringkonnakohtu otsuse põhjendused vastuolulised.

8.3. Kui käsitada ohjeldusmeetmete kohaldamist siiski haldusaktina, tulnuks ringkonnakohtul

arvestada ka teisi menetlusdokumente, sh asekantsleri korraldust koos lisadega. Kui käsitada haldus-

aktina saateplaani, peaks vastustajaks olema vangla. Kuna ohjeldusmeedet rakendas aga relvastatud

üksus, siis on põhjendatult vastustajaks Justiitsministeerium.

8.4. Kantud menetluskulude väljamõistmine vastustajalt on põhjendamatu.

9. Romeo Kalda palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti

kaebus rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt allpool.

9.1. Relvastatud üksus kasutas kaebaja suhtes ebaproportsionaalselt jõudu ja ohjeldusmeetmeid.

Nimetatud tegevus tekitas kaebajale hirmu ja hingelisi kannatusi, sellega alandati tema inimväärikust,

põhjustati füüsilist valu ja tekitati tervisekahjustusi.

9.2. Käe- ja jalaraudade kohaldamiseks puudus alus, sest kaebaja ei olnud agressiivne ega

kujutanud kellelegi ohtu. Meetme kohaldamise otsustamisel ei ole kaalutlusõigust nõuetekohaselt

teostatud. Vastustaja ei ole ka kohtumenetluses esitanud ohjeldusmeetmete kohaldamiseks adek-

vaatset põhjendust. Relvastatud üksus on ka varem toimetanud kaebajat sama kriminaalasja raames

kohtuistungitele, kuid pole siis käe- ja jalaraudu kohaldanud. Puuduvad kõrgendatud julgeolekuriski

kinnitavad põhjendused. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole kohtu hinnangul

relvastatud üksuse tegevus vastuolus VangS § 71 lg-s 1 sätestatuga.

9.3. Viide haldusasjale nr 3-07-1558 on asjakohane, sest hiljem ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks

sooritanud põgenemiskatseid, olnud agressiivne ja ohtlik endale või teistele isikutele. Esitatud

süüdistus ja osalemine kohtumenetluses ei ole meetmete kohaldamiseks piisav. Kaebajast mitte-

sõltuvaid asjaolusid ei saa arvestada. Julgeoleku tagamiseks oli saatebussi turvameetmed ja saate-

meeskonna ning relvastatud üksuse liikmete osalemine piisav.

9.4. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kaebaja ei ole varasemas menetluses ärakuulamis-

õiguse rikkumisele tuginenud. Kaebaja viitas ärakuulamisõiguse rikkumisele nii halduskohtule

esitatud menetlusdokumentides kui ka kohtuistungil. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti mõistnud

vastustajalt välja vaid halduskohtus kantud menetluskulud. Ringkonnakohtus kantud menetluskulusid

ei ole arvesse võetud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium käsitleb esmalt ohjeldusmeetme ning selle kohaldamise olemust ja põhjendamise

korda (I), seejärel käsitleb ohjeldusmeetme kohaldamise õiguspärasust (II) ning lahendab kassat-

sioonkaebused (III).

I

11. VangS § 69 lg-s 1 on sätestatud ohjeldusmeetme kui ühe täiendava julgeolekuabinõu

kohaldamise õiguslik alus vanglas ning selle järgi võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada

kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid,

kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on

ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka

raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Alus ohjeldusmeetme kohaldamiseks kinnipeetavate saatmisel

on sätestatud omakorda VangS §-s 70, mille järgi võib ohjeldusmeetmeid, sh käe- ja jalaraudu,

kasutada ka kinnipeetava saatmisel.

12. Kolleegium võtab käesolevas asjas seisukoha üksnes ohjeldusmeetme kohaldamise õigusliku

olemuse kohta saatmisel ega pea vajalikuks käsitleda laiemalt täiendavate julgeolekuabinõude

rakendamise otsustamist vangla territooriumil. Kolleegium on varem selgitanud, et kinnipeetavate

saatmisel väljaspool vanglat on ohjeldusmeetme kohaldamine ennetav meede. Sellega vähendatakse

põgenemisvõimalusi ning ohtu kaassõitjate (vanglameeskonna ja saadetavate) elule ja tervisele.

Meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, kus haldusorgan annab piiratud

teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (vt Riigikohtu haldus-

kolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-63-09, p 16).

13. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldus-

ülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või

kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri

või muu õigusakt. Seega on haldusakti üheks tunnuseks regulatiivne toime. Toimingul regulatiivsus

aga puudub. Toiming pole suunatud õiguste ja kohustuste reguleerimisele, s.t õiguste tekitamisele,

muutmisele või lõpetamisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28. aprill 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-

10-11, p 13). Ohjeldusmeetme kohaldamine ei ole suunatud adressaadi õiguste tekitamisele,

muutmisele või lõpetamisele. Eelneva haldusakti andmise kohustust ei näe ette ka vangistust

reguleerivad õigusaktid. Ka toimingud võivad ebasoodsalt riivata isiku õigusi, mh piirata õiguste

kasutamist, kuid ainuüksi mõjust isiku õigustele ei piisa, et käsitada meedet haldusaktina, millega

tekitatakse, muudetakse või lõpetatakse isiku õigusi. Ohjeldusmeetme kohaldamine saatmisel on

seetõttu käsitatav toiminguna.

14. Ringkonnakohus pidas saatmisel käe- ja jalaraudade kohaldamist toiminguks (ringkonnakohtu

otsuse p 11). Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus teinud Riigikohtu varasemast praktikast aga

ebaõige järelduse, et toimingu puhul tuleb kohaldada haldusaktile omast põhjendamiskohustust ning

et selle rikkumine toob kaasa kohaldamise õigusvastasuse. Toimingu põhjendamise nõuded, ulatus ja

aeg on oluliselt erinevad haldusaktile kohaldatavatest nõuetest. Nii ei ole toimingu puhul nõutav selle

eelnev põhjendamine, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu

õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Haldusorganil ei ole keelatud fikseerida

põhjendusi kirjalikult. Seega võis haldusorgan esitada toimingu põhjendused nii eelnevates

menetlusdokumentides (nt relvastatud üksuse tegevuskavas), isiku nõudmisel või kohtumenetluses.

Põhjenduste puudumine tegevuskavas ning saateplaanis ei oma seetõttu toimingu õiguspärasuse

hindamisel määravat tähendust.

15. Kolleegium nõustub Justiitsministeeriumiga, et ringkonnakohus on ebaõigesti laiendanud

toimingu põhjendamise ulatust, menetlus- ja vorminõudeid ning sisuliselt kohaldanud haldusakti

põhjendamise nõudeid toimingule. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest esmalt leiab kohus

punktis 14, et põhjendamispuuduste tõttu ei ole kohtul võimalik ohjeldusmeetme kohaldamise õigus-

pärasust hinnata, kuid asub seejärel punktis 16 seisukohale, et haldusorgan on tagantjärele piisavalt

põhjendanud meetme kohaldamise vajadust ning et meetmete kohaldamine oli õiguspärane.

Haldusorgani põhjendustega nõustudes tulnuks ringkonnakohtul jätta kaebus täies ulatuses

rahuldamata, sest puudub õigusvastane tegu ning põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel. Näiteks

puudub põhjuslik seos, kui vaatamata menetlus- või vormiveale oleks samasisuline haldusakt tulnud

haldusorganil ikkagi välja anda (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-

3-1-14-02, p 20; 10. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-77-04, p 12). Ringkonnakohus on ebaõigesti

tuvastanud otsuse resolutsioonis toimingu õigusvastasuse põhjenduste ebapiisavuse tõttu.

II

16. Kaebaja on kohtumenetluses seadnud kahtluse alla relvastatud üksuse pädevuse ohjeldus-

meetmete kohaldamiseks. Õigusaktides ei ole sätestatud relvastud üksuse liikmetele erivolitust

ohjeldusmeetmete kohaldamiseks kinnipeetava saatmisel ning seetõttu tuleb lähtuda VangS §-des 69

ja 70 sätestatust. Kuna praegusel juhul ei olnud tegemist erakorralise ja edasilükkamatu olukorraga,

mil otsustuspädevus lasunuks kõrgemal kohalviibinud vanglateenistuse ametnikul, siis tuli lähtuda

üldisest pädevusjaotusest.

17. Ringkonnakohus on relvastatud üksuse pädevuse tuletanud asjaolust, et relvastatud üksus on

üks osa vanglateenistusest. Nimetatud seisukoht on piisav välispädevuse jaatamiseks. Ringkonna-

kohus ei ole analüüsinud aga sisepädevuse jaotust. Vanglateenistusse kuuluvad VangS § 105¹ lg 2

kohaselt vanglad ja Justiitsministeeriumi koosseisus vanglateenistuse ülesannete täitmiseks ette

nähtud ametikohad. VangS § 109 lõigetest 1 ja 3 tulenevalt moodustatakse kinnipeetava saatmiseks

väljaspool vangla ja arestimaja territooriumi relvastatud saatemeeskond, mille isikkoosseisule antakse

eriväljaõpe ning vangla juurde võib moodustada ka relvastatud üksuse eriülesannete täitmiseks.

Vanglateenistuse ametnike koosseisud ja ülesanded määratakse kindlaks iga vangla põhimääruses ja

justiitsminister võib vanglateenistuse ülesannete jaotust reguleerida ka teistes õigusaktides.

Vanglateenistuse otsustuspädevust reguleeritakse vangla sisekorraeeskirja §-des 1¹–17 (toimingu

tegemisel vastavalt §-des 1¹–15, Justiitsministeeriumi pädevust §-s 16). Nimetatud sätetes

reguleeritakse ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pädevust, kuid vastav pädevusjaotus

on ohjeldusmeetme kohaldamise kontekstis asjakohane eelkõige siis, kui meetmeid kohaldatakse

vangla territooriumil, mitte väljaspool. Relvastatud üksuse tegevuse korda reguleeritakse justiits-

ministri 12. detsembri 2002. a määruses nr 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“ (kord).

18. Käesoleva kahjunõude lahendamiseks omab tähtsust eelkõige relvastatud üksuse tegevus, sest

käe- ja jalaraudu kohaldas ning kohaldamise viisi ja liigi otsustas relvastatud üksus. Korra § 5 lg 1 ja

lg 2 p 7 kohaselt on vanglate juurde moodustatud relvastatud üksuse ülesanne kuritegude ennetamise,

avastamise ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas.

Ülesannet täites võib üksus võtta osa ka kinnipeetava saatmisest ja ümberpaigutamisest vanglas ja

väljaspool seda. Korra § 6 lg 6 kohaselt on üksuse ülema pädevuses tutvustada üksuse liikmetele

ürituse eesmärke, jagada ülesandeid ning otsustada teenistusrelvade ja erivahendite kasutamise ning

numbrimärkide jagamise üle. Üksuse ülesande täitmiseks koostatakse eelnevalt, v.a

edasilükkamatutel juhtudel, tegevuskava, mille koostamise eest vastutab üksuse ülem (§ 6 lg 21).

Erinevalt kehtivast redaktsioonist (VangS § 70¹) ei sätestanud saatmise toimumise hetkel kehtinud

vangistusseadus ohjeldusmeetmeid, s.h käe- ja jalaraudu, vanglateenistuse erivahenditena. Arvestades

nimetatud vahendite koormavat iseloomu ning nende alusetu või väära rakendamisega kaasnevaid

olulisi negatiivseid tagajärgi, on käe- ja jalarauad oma olemuselt siiski sarnased vanglateenistuse

erivahenditega ning seetõttu kuulub ohjeldusmeetme kohaldamise üle otsustamine kolleegiumi

hinnangul korra § 6 lg 6 mõttes relvastatud üksuse ülema pädevusse. Ohjeldusmeetme kohaldamise

otsustas tegevuskavas relvastatud üksuse ülem. Seega ei ole pädevusnorme rikutud.

19. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud ärakuulamisõiguse ebapiisava tagamise väite. Ring-

konnakohus jättis nimetatud seisukoha hindamata, leides, et tegemist on uue asjaoluga, mida kaebaja

halduskohtule ei olnud esitanud ning seetõttu ei ole nimetatud alusele apellatsioonimenetluses

tuginemine lubatud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud ärakuulamisõiguse

rikkumise väite sisuliselt hindamata ja teinud ebaõige järelduse, et nimetatud asjaolule tugines

kaebaja esmakordselt alles apellatsioonimenetluses. Kaebaja on ärakuulamisõiguse rikkumist väitnud

nii halduskohtule 25. aprillil 2011 esitatud kaebuse täiendavates seisukohtades (I kd, tl 68) kui ka

19. mai 2011. a kohtuistungil (I kd, tl 98 pp). Kolleegium on seisukohal, et kaebaja ärakuulamisõigust

ei ole rikutud, sest vahetult enne käe- ja jalaraudade paigaldamist on kaebaja ära kuulatud. Kuna

meetmete kohaldamise otsus (tegevuskava) ning käe- ja jalaraudade paigaldamine saatebussis ei ole

kolleegiumi hinnangul haldusaktid, siis ei olnud eelnev tegevuskava tutvustamine ja isiku

ärakuulamine enne tegevuskava koostamist vajalik. Kaebajale oli sisuliselt antud võimalus

vastuväidete esitamiseks. Kaebaja on kohtumenetluses ka ise selgitanud, et enne käe- ja jalaraudade

paigaldamist kuulati tema vastuväited ära, kuid otsustati meetmeid siiski kasutada.

20. Kolleegium jätab tähelepanuta kaebaja väited füüsilise jõu ebaproportsionaalse kasutamise

kohta koosmõjus relvastatud üksuse riietuse, relvastuse ning erivahendite olemasolust tekkinud hirmu

ja hingeliste üleelamistega. Vastavasisuline etteheide esitati esmakordselt apellatsioonkaebuses.

HKMS § 211 lg 2 kohaselt ei saa kassatsioonkaebust esitada ringkonnakohtu otsuse peale nõude osas,

milles halduskohtu otsust apellatsioonkaebusega ei vaidlustatud. Kuna halduskohtus nimetatud

tegevust kahjunõude alusena ei käsitletud, siis ei olnud vastavasisulise nõude esitamiseks alust ka

apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus ei pidanudki nimetatud seisukohtadele sisulist

hinnangut andma.

21. HMS § 107 lg 1 näeb ette, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega ja see võib piirata

isiku õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus. HMS § 3 lg 2 järgi peab toiming

olema kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kolleegium nõustub vastustaja

ning kohtute seisukohaga, et saatmisega kaasneb kõrgendatud julgeolekuoht. Kinnipidamisasutusega

võrreldes on julgeoleku tagamine ning põgenemise vältimise võimalused saatebussis väiksemad.

Saatmisel ohjeldusmeetmete kohaldamise, sh käe- ja jalaraudade kasutamise puhul tuleb hinnata isiku

põgenemiskalduvust, isiku eelnevat käitumist ning võimalikku käitumist saatmisel, üldist

julgeolekuohtu lähtuvalt saatmise eripäradest, samuti kohaldatavate meetmete piisavust ohu

vähendamiseks, tagamaks saadetavate ja saatjate julgeolek.

22. Ohjeldusmeetme kohaldamiseks tuleb haldusorganil tuvastada kohaldamise hädavajalikkus ja

meetme proportsionaalsus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-

80-11, p 16). Asjakohased ei pruugi olla kaebaja väited seoses tema hilisema saatmisega kohtu-

istungilt vanglasse, sest need asjaolud iseloomustavad eelkõige hilisemat saatmist. Ennetava meetme

õiguspärasuse kontrollimisel saab arvestada üksnes neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada

enne meetme rakendamist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-

1-63-09, p 16).

23. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus aga piisavalt põhjendanud, millistele asjaoludele

tuginedes on põhjendatud asuda seisukohale, et saatebussi, saatemeeskonna ja relvastatud üksuse

liikmete osalemisega ei olnud võimalik maandada julgeolekuohtu piisaval määral ning esines vajadus

kasutada saadetavate suhtes tavapärasest intensiivsemaid meetmeid. Kinnipeetavate õigusi

intensiivselt riivavate meetmete kasutamiseks ei piisa üksnes abstraktse julgeolekuohu tuvastamisest

ja asjaolust, et saatmisel kinnipeetava saatebussi kambrisse paigutamine ei pruugi alati välistada teiste

meetmete kasutamist. Ringkonnakohtu põhjendustest ei nähtu, mis tingis saatmisel ohjeldusmeetmete

kohaldamise vajaduse olukorras, kus põgenemis- ja julgeolekuohtu vähendati kinnipeetavate

eraldamisega saatebussis selleks ette nähtud lukustatud kambritesse ning julgeolekut tagas

saatebussis viibinud kolmeliikmeline saatemeeskond, mida omakorda julgestas eriülesannete läbi-

viimisele spetsialiseerunud neljaliikmeline relvastatud üksus. Kohtud ei ole analüüsinud, millised olid

saatebussi tingimused ja kas nendega oli võimalik julgeolekuohtu maandada või oli vajadus ka teiste

meetmete samaaegseks kasutamiseks. Samuti ei ole ringkonnakohus analüüsinud ega võtnud

seisukohta kaebaja väidete osas (I kd, tl-d 62 ja 130), et teda on sama kriminaalasja arutamise raames

ka varem mitmel korral samasse kohtusse kohtuistungitele transporditud, sh Viru Vanglast, kuid

kordagi ei ole käe- ja jalaraudade kohaldamist vajalikuks peetud.

24. Ringkonnakohus ei ole kolleegiumi hinnangul pööranud eelnimetatud, asja õigeks lahenda-

miseks olulistele küsimustele vajalikku tähelepanu. Ringkonnakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule (HKMS § 230 lg 3 koosmõjus § 199 lg 2 p-ga 2).

Kolleegium märgib, et kui asja uuel läbivaatamisel leiab kinnitust kaebaja väide, et varasematel

saatmistel samas kriminaalasjas samas kohtus toimunud kohtuistungitele ei ole tema suhtes täienda-

vaid ohjeldusmeetmeid kohaldatud, siis tuleb haldusorganil selgitada, millised asjaolud ja kaalutlused

eristasid käesoleva kahjunõude aluseks olevat saatmist eelnevatest. Eelnevatel saatmistel

ohjeldusmeetmete kohaldamata jätmine ei tähenda tingimata käesoleva vaidluse aluseks olevate

toimingute õigusvastasust, kui esinesid asjaolud ja kaalutlused, mille tõttu oli tavapärasest rangemata

meetmete kohaldamine vajalik. Vastavate asjaolude tõendamise kohustus lasub vastustajal.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht eelnimetatud asjaolude ja kaalutluste

kohta ning hinnata, kas täiendavate ohjeldusmeetmete kohaldamine oli õigustatud.

Kahjunõude lahendamisel tuleb samuti arvestada, et käe- ja jalaraudade üheaegne kasutamine piirab

isiku füüsilist vabadust enam kui üksnes ühe meetme või mõlema meetme ühendamata kujul

kohaldamine.

III

25. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kaebaja taotles ringkonnakohtu istungil (I kd, tl 180

pöördel) lisaks halduskohtus kantud menetluskulule ka ringkonnakohtu menetluses menetlus-

dokumentidest koopiate tegemisel kantud menetluskulu (I kd, tl 170) väljamõistmist. Kolleegium ei

nõustu vastustaja seisukohaga, et tegemist pole menetluskuluga, mis oleks vastustajalt väljamõistetav.

Kolleegium selgitas haldusasjas nr 3-3-1-14-12 (p 20), et menetlusdokumentidest ärakirja saamiseks

tasutud riigilõiv on HKMS § 103 lg 1 p-ga 2 hõlmatud ning kuulub kaebaja kohtuväliste kulude alla.

Seega on tegemist kohtumenetlusega seotud menetluskuludega. Kolleegium on käsitanud ka HKMS

v.r alusel koopiate väljastamise eest tasutud riigilõivu kohtumenetlusega seotud väljamõistetava

kuluna (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 7. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 16).

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel menetluskulude jaotamisel nimetatud kuluga, sh

kassatsiooniastmes kantuga, arvestada.

26. Eelnevast tulenevalt tühistab kolleegium HKMS § 230 lg 3 ja lg 5 p 2 alusel Tartu

Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2012. a otsuse asjas nr 3-11-256 ja saadab asja uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Justiitsministeeriumi ja Romeo Kalda kassatsioonkaebused rahuldatakse

osaliselt. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, siis jääb menetluskulude väljamõistmise

taotlus läbi vaatamata. Justiitsministeerium oli HKMS § 107 lg 9 alusel ning R. Kalda menetlusabi

korras kautsjoni tasumise kohustusest vabastatud.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Harri Salmann