3-2-1-56-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-56-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. mai 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Sillamäe linna hagi Arco Ehitus OÜ vastu 4879 euro

81 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-9612

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sillamäe linna kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4879 eurot 81 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Sillamäe linn (linnavalitsuse kaudu), esindajad

vandeadvokaadid Paul Varul ja Kristina Laarmaa

Kostja Arco Ehitus OÜ (registrikood 10222995), esindaja

vandeadvokaat Veiko Viisileht

Asja läbivaatamise kuupäev

22. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-9612 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Sillamäe linna kassatsioonkaebuselt 8. jaanuaril 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot Advokaadibüroo VARUL AS-i kontole nr 221025347530 (Swedbank AS).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sillamäe linn (hageja) esitas 8. märtsil 2011 Viru Maakohtule hagi OSAÜHINGU KRISTIINE

EHITUS ja Arco Ehitus OÜ (kostja) vastu. Hageja palus neilt solidaarselt välja mõista 4879 eurot

81 senti ja viivise 8% aastas tasumata põhivõlalt iga tasumisega viivitatud päeva eest alates

25. veebruarist 2011 kuni põhivõla tasumiseni. Samuti palus hageja jätta menetluskulud solidaarselt

kostjate kanda. Viru Maakohus jättis 13. juuli 2011. a määrusega hagi OSAÜHINGU KRISTIINE

EHITUS vastu läbi vaatamata, sest Harju Maakohtu 23. mai 2011. a määrusega kuulutati välja

OSAÜHINGU KRISTIINE EHITUS pankrot.

Hagiavalduse järgi tunnistas Sillamäe Linnavalitsus 14. oktoobri 2010. a korraldusega nr 543-k

Sillamäe Spordikompleksi Kalev hoone renoveerimise riigihankes edukaks OSAÜHINGU

WOLMREKS EHITUS (pakkuja I), OSAÜHINGU KRISTIINE EHITUS (pakkuja II) ja kostja

(pakkuja III) (koos edaspidi: ühispakkujad) ühispakkumuse, mille jõusoleku tähtaeg oli 5. märts

2011. 21. detsembril 2010 edastas pakkuja I, kes oli ühispakkujate esindaja, hagejale kirja nr 503

„Pakkumisest loobumine", milles teatati, et pakkuja I likvideeritakse ja seetõttu ei saa ühispakkujad

täita riigihankes võetud kohustusi. Sellega teatas ühispakkujate esindaja, et võtab pakkumuse

hankijast olenematutel põhjustel tagasi. Vaatamata pakkuja I likvideerimisele vastasid ühispakkujate

majanduslik ja finantsseisund ning tehniline ja kutsealane pädevus hanketeates esitatud

kvalifitseerimise tingimustele, mistõttu ei olnud alust neid hankemenetlusest kõrvaldada. Hageja

tunnistas 27. jaanuari 2011. a korraldusega nr 22-k (korraldus nr 22-k) edukaks paremuselt teise

pakkumuse. Sama korraldusega otsustati riigihangete seaduse (RHS) § 53 lg 2 alusel nõuda edukaks

tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud ühispakkujatelt kahju hüvitamist. Kahju seisnes tagasivõetud

pakkumuse ja järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse hinnavahes, mis oli 12 549 eurot 21 senti.

Kuna ühispakkujad esitasid pakkumuse tagatisena AS-i SEB Pank garantii, hüvitas viimane

garantiinõude täitmisega kahju 7669 eurot 40 senti, kuid hüvitamata jäi 4879 eurot 81 senti, mille eest

vastutavad pakkujad RHS § 43 lg-s 3 ja pakkumuses märgitu kohaselt solidaarselt. Kuna Harju

Maakohus kuulutas 21. veebruari 2011. a määrusega välja pakkuja I pankroti, saab tema vastu esitada

nõude pankrotimenetluses. Kuna ühispakkujad ei ole hagejale kahju hüvitanud, on hagejal õigus

nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgi viivist

seaduses sätestatud määras kuni kahju täieliku hüvitamiseni. Viivist tuleb arvestada alates

25. veebruarist 2011, millal lõppes ühispakkujatele antud tähtaeg kahju hüvitamiseks.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Kostja väitel ei ole ühispakkujad esitanud teadet pakkumuse tagasivõtmise kohta. Ühispakkujad

volitasid Hanno Muga esindama ennast hankemenetluse ja hankelepingu sõlmimisega seotud

toimingutes. Hageja lähtus aga esindusõiguseta isiku Adu Haki 21. detsembri 2010. a kirjast, milles

teatati pakkuja I likvideerimisest ning sellest, et ühispakkujad ei saa seetõttu täita riigihankes võetud

kohustusi. Kuna ühispakkujad ei vastanud pakkuja I likvideerimismenetluse tõttu hankelepingu

sõlmimise ajal kvalifitseerimistingimustele ega riigihangete seaduse nõuetele, pidi hageja RHS § 39

lg-te 1 ja 3 ning § 38 lg 1 p 2 järgi pakkujad menetlusest kõrvaldama. Hageja luges 27. jaanuari

2011. a korraldust tehes ekslikult, et ühispakkujad võtsid pakkumuse tagasi. Hagejal ei ole alust

nõuda kostjalt kahju hüvitamist ja hageja peab garantiikirja alusetu realiseerimisega saadud kasu

7669 eurot 40 senti ühispakkujatele tagastama.

3. 19. septembril 2011 peatas Viru Maakohus kostja taotlusel tsiviilasja menetluse kuni lahendi

jõustumiseni haldusasjas, kus kostja vaidlustas korralduse nr 22-k. 12. aprillil 2012 uuendas Viru

Maakohus menetluse, kuna haldusasjas on menetlus jõustunud lahendiga lõppenud.

4. Viru Maakohus rahuldas 12. juuni 2012. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

4879 eurot 81 senti ja viivise alates 25. veebruarist 2011 8% aastas kuni põhivõla kohase täitmiseni.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste järgi andsid ühispakkujad volituse pakkujale I kui juriidilisele isikule, mitte

füüsilisele isikule H. Mugale. Volikirjas ettenähtud toiminguid sai pakkuja I teha oma igakordse

seadusliku esindaja kaudu, kelleks oli pärast pakkuja I likvideerimisotsuse vastuvõtmist ja

sellekohase registrikande tegemist pakkuja I likvideerijaks määratud A. Haki. Õige ei ole kostja

väide, et A. Haki 21. detsembril 2010 allkirjastatud dokumendis ei ole esitatud tahteavaldust

pakkumusest loobumise kohta. 21. detsembri 2010. a kirjas sisalduvat kinnitust „OÜ Wolmreks

Ehitus, OÜ Kristiine Ehitus ja OÜ Arco Ehitus ei saa täita riigihankes /.../ võetud kohustusi" ei saa

tõlgendada muul viisil, kui et ühispakkujad on asjaolude muutumise tõttu loobunud hankes

osalemast.

Ühispakkujad on kinnitanud, et vastutavad täitmise eest solidaarselt. Õige on hageja 16. veebruaril

2011 kostjale saadetud kirjas avaldatu, et ühe ühispakkuja likvideerimine ei tähenda ühispakkujate

mittekvalifitseerimist ning et vaatamata pakkuja I likvideerimisele vastasid ülejäänud ühispakkujad

oma majandus- ja finantsseisundi ning tehniliste ja kutsealaste näitajate poolest

kvalifitseerimistingimustele, mistõttu ei olnud alust ühispakkujaid hankija algatusel hankemenetlusest

kõrvaldada. Hankelepingu vormistamise menetlust saanuks jätkata pakkumusse alles jäänud

äriühingutega. Pakkumuse edukaks tunnistamise otsustusega lõppes hankemenetlus ja pärast seda ei

saanud hankija enam omal algatusel kedagi kõrvaldada. RHS § 39 ei kohusta hankijat menetluse

kestel kontrollima, kas pakkuja ei ole likvideerimisel ega pankrotis. Nimetatud asjaolu kontrollib

hankija enne hankelepingu sõlmimist ning võib siis keelduda hankelepingu sõlmimisest.

Hankelepingut ei olnud veel sõlmitud ja kuna pakkumused olid jõus 5. märtsini 2011, ei saanud enne

nimetatud kuupäeva kerkida küsimust hankelepingu sõlmimise kohta. Ühispakkujatega lepingu

sõlmimisest keeldumine ei sõltunud hankijast, st hankijast ei sõltunud pakkuja I

likvideerimismenetluse alustamine. Kuna tegemist oli ühispakkumusega, oli hageja otsustada, kas ta

jätkab muutunud asjaoludele vaatamata hankemenetlust kahe pakkumusse alles jäänud äriühinguga

või keeldub hankelepingu sõlmimisest seetõttu, et ei ole enam sellist pakkujate koosseisu, kes oli

kinnitanud hankelepingu täitmise tagamist üksnes solidaarselt. Kostja saanuks esitada nõude

pakkuja I vastu, kui ta leidis, et ta saanuks ja tahtnuks hankemenetluses edasi osaleda, kuid pakkuja I

on alusetult pakkumuse tagasivõtmise teadet esitades talle kahju tekitanud. Sisesuhte võimalik

problemaatika ei saanud olla hagejale aluseks jätta hankeleping sõlmimata, küll aga ei olnud hankijal

muud valikut, kui tunnistada RHS § 53 alusel edukaks järgmine hanketingimustele vastav pakkumus,

kui pakkujad võtsid pädeva esindaja vahendusel pakkumuse tagasi.

Kahjunõude arvutuslikule osale vastu ei vaieldud. Nõude materiaalõiguslikuks aluseks on RHS § 53

lg 2, nõude ulatuse ja sisu aluseks on võlaõigusseaduse (VÕS) § 127. Hagejal on kahju tekkinud, sest

hageja pidi ühispakkumuse edukaks tunnistamise otsust muutma ja valima järgmise, s.o kallima

pakkumuse. Olemas on ka põhjuslik seos kostja tegevuse ning tekkinud kahju vahel. Kui üks

ühispakkumuses osalenud äriühingutest ei oleks kolm kuud pärast pakkumuse edukaks tunnistamist

võtnud vastu otsust likvideerimismenetluse kohta, oleks pakkumuse alusel sõlmitud hankeleping ning

hageja ei oleks pidanud tunnistama edukaks kallimat pakkumust. Realiseeritud garantiikirjast saadud

kasu tagastamiseks tulnuks kostjal esitada hagi.

5. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 10. detsembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ning jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja

kanda.

Otsuse põhjenduste järgi kohaldas maakohus vääralt RHS § 53 lg 1 p 1 ja lg-t 2 ning rahuldas hageja

nõude alusetult. Seadusandja on pidanud eduka pakkumuse esitanud pakkuja pakkumuse

tagasivõtmist hankelepingu sõlmimisest keeldumiseks ja seda hankijast olenematutel põhjustel.

Maakohus tõlgendas vääralt 21. detsembri 2010. a kirja hankes osalemisest loobumisena ja pidas seda

ekslikult pakkumuse tagasivõtmiseks RHS § 53 lg 1 p 1 tähenduses. Õige on maakohtu seisukoht, et

volikirja järgi oli ühispakkujate esindajaks pakkuja I, mitte selle seaduslik esindaja H. Muga füüsilise

isikuna. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et pakkuja I likvideerija 21. detsembri 2010. a kiri oli

vastus hageja 17. detsembri 2010. a kirjale, mis esitati ühispakkujate kvalifikatsiooni kontrollimiseks

ning milles paluti selgitusi, kas pakkuja I likvideerimise tõttu on kõik ühispakkujad endiselt

pakkumusega seotud, st kas pakkumus on jõus ning kas pakkujate majanduslik ja finantsseisund ning

tehniline ja kutsealane pädevus vastab kvalifitseerimise tingimustele (arvestades riigihangete

seaduses pakkujale kehtestatud nõudeid). Hankija kohustus kontrollida pakkuja kvalifikatsiooni

tuleneb RHS §-dest 38–41. Pakkuja I likvideerija vastusest nähtub, et pakkujat I likvideeritakse ja

ühe ühispakkuja likvideerimisega muutub pakkumus kehtetuks. Seetõttu ei saa ühispakkujad täita

riigihankes võetud kohustusi. Kuigi nimetatud vastus hageja kirjale on pealkirjastatud pakkumusest

loobumisena, ei saa seda käsitada pakkumuse tagasivõtmisega RHS § 53 lg 1 p 1 tähenduses.

Ühispakkujad esitasid ühispakkumuse RHS § 12 lg 4 tähenduses ning see tunnistati edukaks. Koos

pakkumusega esitasid ühispakkujad hagejale kinnituse, et nad vastutavad hankelepingu täitmise eest

solidaarselt. Sellest kinnitusest järeldub, et ühispakkujad tuginesid pakkumust esitades nende kõigi

majandusliku ja finantsseisundi näitajatele ning tehnilisele ja kutsealasele pädevusele ning ühe

pakkuja suhtes likvideerimismenetluse algatamise tõttu ei suuda nad riigihanke pakkumuses võetud

kohustusi täita. Seetõttu saab pakkuja I likvideerija 21. detsembri 2010. a vastust hageja

17. detsembri 2010. a kirjale käsitada kinnitusena selle kohta, et nad ei vasta kvalifitseerimise

tingimustele. RHS § 38 lg 1 p 2 järgi ei sõlmi hankija hankelepingut isikuga ja kõrvaldab

hankemenetlusest pakkuja, kes on pankrotis või likvideerimisel. Saanud selle kohta 21. detsembril

2010 kinnituse, oleks hageja pidanud pakkujad hankemenetlusest kõrvaldama. Hankemenetlus lõpeb

RHS § 29 lg 3 p 1 järgi hankelepingu sõlmimisega. Kuna pakkujatega ei olnud hankelepingut

sõlmitud, on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et hankemenetlus lõppes pakkumuse edukaks

tunnistamisega ning pärast seda ei saanud hageja enam ühispakkujaid hankemenetlusest kõrvaldada.

RHS § 39 järgi on hankijal kohustus kontrollida pakkuja kvalifikatsiooni ning seda kuni

hankelepingu sõlmimiseni, mitte pakkumuse edukaks tunnistamiseni. Selliselt on ka hageja

riigihanke seadust tõlgendanud, nõudes ühispakkujatelt 17. detsembri 2010. a kirjaga kinnitust selle

kohta, et nad vastavad kvalifitseerimise tingimustele.

Kuna pakkujad ei keeldunud hankelepingut sõlmimast, vaid esines RHS § 38 lg 1 p-s 2 sätestatud

alus kõrvaldada ühispakkujad hankemenetlusest, ei saa asjas kohaldada RHS § 53. Kuna

kahjuhüvitise nõude esitamise eeldused ei ole RHS § 53 lg 2 järgi täidetud, tuleb hagi jätta

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

Hageja väitel hindas ringkonnakohus tõendeid valikuliselt ega põhjendanud, miks tuleb tõendeid

hinnata maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb pakkuja I likvideerija

21. detsembri 2010. a kirja kui asjas keskset tähendust omavat tõendit hinnata teisiti, kui seda tegi

maakohus. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta hageja kõigi maa- ja ringkonnakohtus esitatud

väidete ja vastuväidete kohta, sh väite kohta, et keegi ei ole vaidlustanud hageja korraldust, millega

kvalifitseeriti pakkujad, ega korraldust, millega tunnistati ühispakkujate pakkumuse tagasivõtmise

tõttu edukaks pakkumuseks paremuselt teine pakkumus. Kuna hageja haldusaktid kehtivad, on need

asjas kohaseks tõendiks.

Ringkonnakohus tõlgendas vääralt RHS § 53 lg-t 1. Selle sätte kohaldamisel ei ole tähtsust, mis

põhjusel pakkuja pakkumusest loobub. Pakkuja on pakkumusega seotud ja peab arvestama sellega, et

sõlmib hankelepingu. Kui pakkuja pakkumusest loobub, peab hankija saama õiglase hüvitise.

Seadusest tulenevate pakkuja kõrvaldamise või pakkumuse tagasilükkamise aluste esinemine ei

mõjuta pakkumisest loobumist ja loobumise korral saabuvad ka seaduses sätestatud tagajärjed.

RHS § 53 lg 1 peab hõlmama ka olukordi, kus pakkuja tekitab oma tegevuse või tegevusetusega

olukorra, kus ta ei vasta kvalifitseerimistingimustele, ja tuleb kõrvaldada. Kuna pakkuja I alustas ise

kolm kuud pärast pakkumuse esitamist enda likvideerimismenetlust, tekitas ta ise olukorra, kus ta ei

vastanud enam kvalifitseerimistingimustele.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et RHS § 38 järgi ei vasta ühispakkujad enam

kvalifitseerimistingimustele, kui üks neist nendele ei vasta, ning et kõik pakkujad tuleb hankest

kõrvaldada. Kuna ülejäänud ühispakkujad vastasid tingimustele, ei olnud alust neid hankest

kõrvaldada.

Kuna kostja ei vaidlustanud hageja korraldust nr 22-k, milles hageja märkis, et ühispakkujad loobusid

pakkumusest ja hageja kavatseb nõuda kahju hüvitamist, on kostja käitumisega aktsepteerinud hageja

õigust saada RHS § 53 alusel hüvitist. Selline käitumine viitab sellele, et ka ühispakkujad ise pidasid

seda loobumiseks.

Ringkonnakohus eksis pakkuja I likvideerija kirja tõlgendades tahteavalduse tõlgendusreeglite vastu.

Kuna hageja ei teadnud ega pidanudki teadma ühispakkujate tahet, tuleb seda kirja tõlgendada

objektiivselt, s.o nii, nagu mõistlik isik oleks sellest aru saanud. Kiri ei jäta mingit kahtlust, et sellega

loobusid ühispakkujad oma pakkumusest.

8. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt RHS § 53 lg 2

järgi kahju hüvitamist. Hageja tugineb seda nõudes asjaolule, et edukaks tunnistatud ühispakkujad,

sh kostja, võtsid ühispakkumuse enne lepingu sõlmimist tagasi, st keeldusid hankelepingut

sõlmimast. Kostja väitel ei ole pakkumust aga tagasi võetud ega lepingut sõlmimast keeldutud, kuid

lepingu sõlmimine osutus võimatuks, kuna ühispakkujad tuli pakkuja I likvideerimise tõttu

hankemenetlusest RHS § 38 lg 1 p 2 alusel kõrvaldada.

11. Kolleegiumi hinnangul tõlgendas ja kohaldas ringkonnakohus vääralt RHS § 53 lg 1 p 1 ja lg-t 2

koosmõjus RHS § 38 lg 1 p-ga 2.

12. Kui edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud pakkuja võtab hankijast olenematutel põhjustel oma

pakkumuse tagasi, tunnistab hankija, kui ta sõlmib hankelepingu madalaima hinnaga pakkumuse

alusel, RHS § 53 lg 1 järgi edukaks hinna poolest järgmise pakkumuse või kui ta sõlmib

hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel, hindab ta kõiki ülejäänud pakkumusi

uuesti ja tunnistab edukaks pakkumuse, mis on vastavaks tunnistatud pakkumustest hanketeates,

hankedokumentides või pakkumuse esitamise ettepanekus sätestatud pakkumuste hindamise

kriteeriumide kohaselt kõige soodsam. Esimesel juhul on hankijal RHS § 53 lg 2 järgi õigus nõuda

edukaks tunnistatud pakkumuse tagasi võtnud pakkujalt kahju hüvitamist tagasi võetud pakkumuse ja

järgmise edukaks tunnistatud pakkumuse maksumuse vahe ulatuses.

Eeltoodu kohaselt on hankijal õigus nõuda pakkujalt kahju hüvitamist üksnes juhul, kui selle pakkuja

pakkumus oli tunnistatud edukaks, kuid pakkuja võttis pakkumuse hankijast olenematutel põhjustel

tagasi (keeldus hankelepingut sõlmimast), mille tagajärjel tunnistas hankija edukaks hinna poolest

järgmise pakkumuse ja sõlmis järgmise pakkujaga hankelepingu.

13. Teisalt peab hankija hankemenetluses arvestama ka asjaolu, et seaduses sätestatud juhtudel ei ole

hankijal võimalik edukaks tunnistatud pakkumuse teinud isikuga hankelepingut sõlmida ning pakkuja

tuleb menetlusest kõrvaldada. RHS § 38 lg 1 p 2 järgi ei või hankija sõlmida hankelepingut

mh isikuga, kes on likvideerimisel, ning hankija peab sellise isiku hankemenetlusest kõrvaldama.

Kolleegiumi hinnangul tuleb viidatud sätet mõista selliselt, et likvideeritav isik kui pakkuja tuleb

hankemenetlusest kõrvaldada ka siis, kui isik ise võtab pakkumuse tagasi (keeldub hankelepingut

sõlmimast likvideerimismenetluse tõttu). Kuna hankija ei saa sellise isikuga hankelepingut RHS § 38

lg 1 p 2 järgi sõlmida, ei ole hankijal ka õigust nõuda selliselt pakkujalt kahju hüvitamist RHS § 53

lg 2 järgi. See ei ole siiski välistatud pakkuja vabatahtliku likvideerimise alustamise korral, kui seda

saab vastavalt asjaoludele tõlgendada pakkumisest loobumisena.

14. Olukorras, kus edukaks on tunnistatud mitme pakkuja ühispakkumus, ei tähenda kolleegiumi

hinnangul ühe ühispakkuja likvideerimine iseenesest veel seda, et kõik ühispakkujad tuleb

hankemenetlusest RHS § 38 lg 1 p 2 alusel kõrvaldada. Sellises olukorras on alus kõrvaldada

menetlusest eelkõige see ühispakkuja, keda likvideeritakse. Kui teised ühispakkujad ja nende

pakkumus vastavad vaatamata ühe pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamisele hanketeates ja -

dokumentides esitatud tingimustele ning järele jäänud pakkujad suudavad täita pakkumuses võetud

kohustusi, ei ole alust neid hankemenetlusest kõrvaldada. Sellisel juhul vastavad edukaks tunnistatud

pakkumuse teinud ühispakkujad hanketingimustele ning hankija saab sõlmida nendega hankelepingu.

Kui ühispakkujad keelduvad hankelepingust sõlmimast üksnes põhjusel, et üks pakkujatest on

likvideerimisel, saab nende pakkujate tahteavaldust pidada pakkumusest taganemiseks (hankelepingu

sõlmimisest keeldumiseks), mis annab hankijale aluse nõuda pakkujatelt RHS § 53 lg 2 järgi kahju

hüvitamist. Ühispakkujad saavad keelduda lepingut sõlmimast kahju hüvitamise kohustuseta üksnes

siis, kui ühe pakkuja kõrvaldamise tõttu ei vasta ka nemad kui pakkujad või ühispakkumus tervikuna

enam hanke tingimustele.

15. Eeltoodut arvestades on õige ringkonnakohtu arusaam, et pakkuja I likvideerimise tõttu tuli ta

hankemenetlusest kõrvaldada. Põhjendatud ei ole aga ringkonnakohtu järeldus, et ühispakkujate

21. detsembri 2010. a kirjas edastatud kinnitus, et nad ei vasta pakkuja I likvideerimise tõttu enam

hanke tingimustele, tähendab seda, et selle teate alusel pidanuks hankija kõik ühispakkujad

hankemenetlusest kõrvaldama.

Ringkonnakohus juhtis õigesti tähelepanu, et ühispakkujate 21. detsembri 2010. a kiri oli vastus

hageja 17. detsembri 2010. a kirjale, mis esitati ühispakkujate kvalifikatsiooni kontrollimiseks ning

milles paluti selgitusi, kas vaatamata pakkuja I likvideerimisele on pakkujad endiselt pakkumusega

seotud. Õige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et hankijal oli kohustus kontrollida, et pakkujad ja

nende pakkumus vastaks hanketingimustele. Ennatlik on aga ringkonnakohtu järeldus, et kuna

pakkujad esitasid ühispakkumuse ja kinnituse, et vastutavad ühispakkujatena hankelepingu täitmise

eest solidaarselt, tuginesid nad pakkumust esitades kõigi ühispakkujate majandusliku ja

finantsseisundi näitajatele ning tehnilisele ja kutsealasele pädevusele, mistõttu ei suuda nad pakkuja I

likvideerimismenetluse tõttu riigihanke pakkumuses võetud kohustusi täita. Ühispakkujad ei ole

21. detsembri 2010. a kirjas märkinud, et nad ei vasta pakkuja I likvideerimise tõttu enam

hanketingimustele, sh ei ole pakkujad viidanud, et nende majanduslik ja finantsseisund ei vastaks

hanketingimustele RHS § 40 mõttes või et nende tehniline ja kutsealane pädevus ei vastaks pakkuja I

kõrvaldamise korral hanketingimustele RHS § 41 mõttes. Seda ei ole kostja ka kohtumenetluses

väitnud.

Kolleegiumi hinnangul ei anna üksnes asjaolu, et pakkujad esitasid ühispakkumuse ja kinnitasid, et

vastutavad pakkumuses võetud kohustuste täitmise eest solidaarselt, alust järeldada, et ühe

ühispakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise korral ei vasta ka teised ühispakkujad ja pakkumus

enam hanketingimustele. Solidaarne vastutus tähendab VÕS § 65 lg 1 järgi, et iga pakkuja pidi ka

eraldi olema valmis võetud kohustusi täitma.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul tuvastada, kas esines alus teiste ühispakkujate, sh kostja

kõrvaldamiseks hankemenetlusest. Kui selline alus esines, ei ole pakkujate 21. detsembri 2010. a

kirjas tehtud võimalikul pakkumusest loobumise avaldusel tähtsust, sest nendega ei oleks saanud

hankija hankelepingut sõlmida. Sellisel juhul ei ole hankijal alust nõuda ühispakkumusest loobunud

kostjalt ka kahju hüvitamist RHS § 53 lg 2 alusel. Kui aga järelejäänud ühispakkujate, sh kostja

hankemenetlusest kõrvaldamiseks ei olnud alust, pidanuks edukaks tunnistatud ühispakkujad

sõlmima hankijaga hankelepingu. Sellisel juhul saab lugeda, et ühispakkujad, sh kostja võtsid

ühispakkumuse 21. detsembri 2010. a kirjas tehtud avaldusega tagasi, s.o keeldusid hankijaga

hankelepingut sõlmimast, mistõttu on hankijal õigus nõuda kostjalt RHS § 53 lg 2 alusel kahju

hüvitamist.

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Jaak Luik