3-1-1-53-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-53-13

Otsuse kuupäev

17. mai 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Halida Mavljanova süüdistuses § 209 lg 2 p 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-14727

Kassatsiooni esitaja

Süüdistatava Halida Mavljanova kaitsja vandeadvokaat

Küllike Namm

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Irina Karo

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

17. aprill 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2012. a kohtuotsus osaliselt Halida

Mavljanova süüditunnistamises ja karistamises KarS § 201 lg 1 järgi ja talle KarS § 64 lg 1

alusel liitkaristuse mõistmise osas.

2. Lõpetada kriminaalmenetlus H. Mavljanova suhtes OÜ R puudutavas osas 274² lg 1 alusel

kriminaalmenetluse mõistliku aja möödumise tõttu.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt H. Mavljanova kasuks välja 1944 (ükstuhat üheksasada

nelikümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 324 (kolmsada kakskümmend neli) eurot

valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohus arutas järgmist Halida Mavljanovale (end. Agapova) esitatud süüdistust.

1.1. Süüdistatav määrati 18. veebruaril 2003 OÜ R rektori käskkirja nr 2 alusel OÜ R Narva

osakonna juhataja ametikohale 20. veebruaril 2003. Tema tööülesanneteks olid üliõpilaste loengutest

osavõtu pidev kontroll, tunniplaani koostamine ja vajaduse korral muutmine, samuti kõikide OÜ-le R

kuuluvate ruumide korrashoid. Tal polnud aga õigust tudengitelt õppemaksu vastu võtta.

1.1.1. Vaatamata sellele lõi ta OÜ R tudengitel ettekujutuse endal õppemaksu kogumise volituste

olemasolust ning edastas valeinformatsiooni OÜ R pangakonto arestimise kohta, mille tõttu ei saa

õppemaksu üle kanda otse OÜ R arvelduskontole. Fiktiivsete dokumentide vormistamisega MTÜ N

(edaspidi MTÜ) nimel lõi ta ebaõige ettekujutuse õppemaksu vastuvõtmise õigusest ja võttis OÜ R

tudengitelt Narva osakonnas sularahas õppemaksu vastu. Saades tudengitelt õppemakse, ei kandnud

ta seda raha (317176.87 krooni) üle OÜ R pangakontole. Ajavahemikul 20. veebruar 2003 kuni 30.

märts 2004 võttis H. Mavljanova tudengitelt vastu sularaha ja kandis selle oma pangaarvele,

omastades kokku 20271,30 eurot (317176.87 krooni) ja tekitades sellega OÜ-le R materiaalse kahju

märgitud summa ulatuses. H. Mavljanova pani seega isikuna, kes on varem toime pannud kelmuse,

toime kelmuse suures ulatuses, s.o KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.2. Lisaks eeltoodule süüdistati H. Mavljanovat veel ka järgnevas.

1.2.1. Varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil esitas H. Mavljanova D. J.-ile end Inglismaa

agentuuri esindajana, kes tegeleb noorsooprojektidega, mille üheks eesmärgiks on Ida-Euroopa ja

Aasia noortele töö pakkumine Inglismaal. Nii lubas ta 2006. a juulis D. J.-ile ametliku ja kindlat tööd

Inglismaal ning elukohta töökoha lähedal. Töökoha vahendamise eest tasus D. J.-i isa O. J. H.

Mavljanovale 150 naelsterlingit. Lennupileti ostmise eest maksti süüdistatavale 1200 krooni. H.

Mavljanova teavitas seejärel, et 6. juuliks 2006 lennupileteid siiski pole ning ta muretseb lennupiletid

Riia Lennuväljalt. Riia Lennuväljale sõidutab ta D. J.-i ise oma autoga, mille eest tuleb täiendavalt

tasuda 800 krooni. 9. juulil 2006, kui nad saabusid Riia Lennuväljale, selgus et lennupilet D. J.-i

nimele on broneeritud, kuid ei ole kinni makstud ning selle eest nõudis H. Mavljanova noormehelt

täiendavalt 130 naelsterlingit lennupiletite tasu. Inglismaal selgus, et D. J. ei saanud lubatud tööd,

töötades vaid esimesel päeval prügilas. Kuna D. J.-i elule tekkis oht, pöördus ta 12. juulil 2006 koos

S. M.-iga politsei poole. Tuttavate kaudu muretsetud lennupiletitega naasid D. J. ja S. M. 13. juulil

2006 Riia Lennuväljale.

1.2.2. Varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil esitles H. Mavljanova end ka A. M.-ile

Inglismaa tööhõive agentuuri presidendina, kes tegeleb noorsooprojektidega, mille üheks suunaks on

Ida-Euroopa ja Aasia noortele tööpakkumine Inglismaal. Nii lubas ta juuli alguses 2006. a A. M.-ile

tema alaealise poja S. M.-i jaoks ametlikku ja kindlat tööd Inglismaal, samuti töökoha lähedal

elukohta tingimusel, et noormees peab Inglismaal töötama 2 täis kalendrikuud. H. Mavljanova lubas,

et alates 10. juulist 2006 alustab S. M. tööd ning kohapeal sõlmib temaga töölepingu tööandja.

Töökoha kindlustamise eest nõudis H. Mavljanova A. M.-ilt 150 naelsterlingit, mille A. M.

süüdistatavale tasus. S. M. lahkus koos D. J.-iga Suurbritanniast lubatud töö- ja elukohta saamata.

1.2.3. Peale selle lubas H. Mavljanova varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil 2006. a juuni

alguses A. O. ja tema abikaasa J. O. jaoks ametlikku ja kindlat tööd Inglismaal. H. Mavljanova võttis

A. O.-lt 150 naelsterlingit kummagi isiku tööle vahendamise eest, lubades tööd alates 12. juunist

2006, töötasu 200 naelsterlingi eest nädalas. 9. juunil 2006 lendasid A. Oll koos abikaasa J.-iga

Londonisse, kus nad ei saanud H. Mavljanova poolt lubatud tööd ega elamiskohta.

1.2.4. Lisaks esitles H.Mavljanova varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil J. E.-le ennast

firma F presidendina, kes töötab noorsooprojektides, mille üheks tegevussuunaks on Ida-Euroopa ja

Aasia noortele töö pakkumine Inglismaal. Luues tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse,

lubas H. Mavljanova 2006. a juuni alguses J. E.-le ametlikku töökohta Inglismaal. J. E. töökoha

kindlustamise eest maksis tema ema S. E. H. Mavljanovale tasu 150 naelsterlingit. Lisaks selgitas

süüdistatav, et kannatanutel tuleb maksta tema firma deposiitarvele veel 70 naelsterlingit ehk 1561

krooni, mille ta tagastab kliendile pärast Eestisse tagasisõitmist. S. E. tasus selle summa

H. Mavljanovale. Inglismaal viibides selgus, et J. E. ei saanud lubatud tööd.

1.2.5. H. Mavljanova lubas varalise kasu ebaseadusliku saamise eesmärgil 2006. a juuni alguses J.

K.-le ja V. K.-le ametlikku tööd Inglismaal Londoni kondiitrivabrikus, nädalatasuga 300

naelsterlingit. Y. K. tasus H. Mavljanovale enda ja V. K. tööle vahendamise eest kokku 300

naelsterlingit. Kumbki kannatanutest Inglismaal tegelikkuses tööd ei saanud.

1.2.6. Süüdistuse kohaselt pani H. Mavljanova kirjeldatud viisil toime varalise kasu saamise

tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel isiku poolt, kes on varem toime

pannud kelmuse, s.o KarS § 209 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Viru Maakohtu 21. detsembri 2011 otsusega tunnistati H. Mavljanova süüdi KarS § 209 lg 2 p 1

järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 3-aastase

katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm.

4. Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2012 määrusega maakohtu 21. detsembri 2011 otsus tühistati

seoses KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud nõuete rikkumise tuvastamisega ning kriminaalasi saadeti

maakohtu samale koosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt.

5. 28. septembril 2012 avaldas Viru Maakohus uue kohtuotsuse, mille resolutiivosa oli enda

õiguslike järelmite osas identne 21. detsembri 2011 otsuses märgituga. Kohtuotsuse motiivid olid

kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Tuvastamist leidis, et kokku on MTÜ N nimel võetud OÜ-s R õppijatelt rahalisi vahendeid

summas 580 000 krooni. Kokku kandis H. Mavljanova oma arvelt OÜ-le R 106 000 krooni.

Kahjusummaks jäi vastavalt aastaaruandele seega 295 633 krooni. See summa jäi aastateks 2004 kuni

2010 OÜ R majandusaruandesse kui ettemakstud tulevaste perioodide kulud. OÜ R kulutused, mis on

arvestatud MTÜ kogutud õppemaksudest maha, on kajastatud dokumentaalsetes tõendites ja seetõttu

ei vasta tõele H. Mavljanova väited, et MTÜ kulutused reklaamile, kommunaalteenustele ja

telefonidele pidi ta tegema MTÜ raha eest ning neid OÜ R ei hüvitanud. Süüdistatava H. Mavljanova

ütlused, et kogu tudengitelt õppemaksudena vastu võetud raha oli lubatud jätta MTÜ-le, ei kinnita

ükski teine tõend. Vastupidi, oma allkirjaga tõendas H. Mavljanova puudujäägi olemasolu.

17. detsembril 2003 on ta kinnitanud, et puudujäägi summas 310 000 krooni kohustub ta üle kandma

OÜ R arveldusarvele nelja kuu jooksul. Ebausaldusväärsed on ka H. Mavljanova ütlused selle kohta,

et ta viis mitmel korral sularaha OÜ R direktorile V. G.-le Tallinna, ilma selle eest mingit kviitungit

saamata.

5.1.1. H. Mavljanovale on esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1, 2 järgi. Viru Maakohtu

21. detsembri 2011 otsusega on H. Mavljanova süüdi tunnistatud vaid KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. KarS

§ 209 lg 2 p 2 järgi süüdimõistmata jätmise kohta ei ole prokurör apellatsiooni esitanud. Seega pole

võimalik halvendada süüdistatava olukorda ning süüdi mõista ta suures ulatuses kahju tekitamises.

5.1.2. Üliõpilastelt õppemaksuna vastuvõetud rahast, mis oli süüdistatava väidete kohaselt mõeldud

OÜ R Narva osakonna õppe- ja majanduskuludeks, kanti osa otse süüdistatava enda isiklikule

arveldusarvele ning osa raha saatus on teadmata. MTÜ likvideerimisdokumentide alusel MTÜ-le

keegi võlgu ei jäänud, samuti ei olnud MTÜ-l nõudeid teiste isikute vastu. Üliõpilastelt õppemaksuna

vastuvõetud sularaha liikumist juhatas H. Mavljanova ainuisikuliselt ning mingeid dokumente selle

OÜ-le R andmise kohta kohtule esitatud ei ole.

5.1.3. Sularaha ülekandmist H.Mavljanova isiklikule arvele tõendab Hansapanga konto väljavõte

18. veebruarist 2003 kuni 15. märtsini 2004, millest nähtub, et ta on korduvalt maksnud oma arvele

sisse suuri summasid. Tuludeklaratsioonis sissetulekutena neid summasid kajastatud ei ole. Ka

Ühispanga konto väljavõttest nähtub H. Mavljanova poolt sissemakstud raha, ning tehtud kulutused,

mis ületavad ametlikult deklareeritud sissetulekut.

5.1.4. Selles kriminaalasjas on kannatanuks tunnistatud OÜ R. Üliõpilased, kes tegelikult maksid

õppemaksu, varalist kahju ei kannatanud. Varalist kahju kandis OÜ R, kes jätkas üliõpilaste

koolitamist ja maksis õppejõududele töötasu ka pärast H. Mavljanova vallandamist 2004 aastal.

Samuti tasus OÜ R maksuametile maksud, mis H. Mavljanova oli jätnud tasumata. Tegelikest

asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine seisnes selles, et nii OÜ-le R kui ka üliõpilastele ja

MTÜ töötajatele oli H. Mavljanova teadvalt tekitanud ettekujutuse, et ta tegutseb OÜ R nimel ja

huvides, on ametlikult tööle võetud ning töötab Narva osakonna juhatajana ja täidab oma kohustusi

temale antud volituste piires. OÜ-le R lõi ta väärettekujutuse, et tegemist on puudujäägiga, mille ta

on kohustatud hüvitama ning nimetas isegi kuupäeva, mis ajaks ta selle hüvitab. Lubades tekkinud

puudujäägi hüvitada, aktsepteeris R peale esimest kontrollakti veel ka edaspidi, et H. Mavljanova

juhitud MTÜ töötajad võtavad tudengitelt vastu sularahas õppemaksu kuna usaldas teda ega arvanud,

et H. Mavljanova endale võetud kohustusi ei täida. H. Mavljanova ei avaldanud OÜ R direktorile, et

laekunud õppemaksudest on ta suured summad kandnud mitte MTÜ, vaid enda isiklikule arvele.

Nimelt sularaha üliõpilastelt vastuvõtmine suures koguses andiski H. Mavljanovale võimaluse raha

paigutamiseks isiklikule pangakontole ehk siis varalise kasu saamiseks teadvalt ebaõige ettekujutuse

loomise teel. Seega lõi H. Mavljanova OÜ-le R ebaõige ettekujutuse, et võttes õppemaksudena

sularaha vastu, tasaarveldab ta vaid kulud ja kannab kõik kulutustest ülejäänud summad OÜ R arvele

üle.

5.2.1. Nii S. M.-i, D. J.-i kui ka A. M.-i ja O. J.-i ütlustest nähtub, et H. Mavljanova edastatud

informatsioon töövahenduse kohta oli tegelikkusele mittevastav. Süüdistatav esitles end

rahvusvahelise noorsooprojekti juhina, kes juba 5 aastat korraldab noorte tööd Inglismaal, andes

katteta lubadusi. H. Mavljanova pani toime pettuse kannatanute A. M.-i, D. ja O. J.-i suhtes, luues

kannatanutel tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, millega kannatanud viidi eksimusse.

Mõlema noormehe jaoks näisid H. Mavljanova tööpakkumised tõesed. Ka H. Mavljanova pakutud

töötingimused Inglismaal olid esitatud tööotsijatele viisil, mis võimaldas veenda neid tööpakkumisi

vastu võtma. Seega viidi nad eksitusse, mille tõttu nad tegid ka varakäsutuse, tasudes

H. Mavljanovale 150 naela ning kandsid veel täiendavaid kulutusi.

5.2.2. J. E.-d, J. K.-d ja V. K.-d puudutavas episoodis jättis H. Mavljanova tagamata samuti lubatud

töö ja majutuse Inglismaal. H. Mavljanova pakutud töötingimused Inglismaal olid esitatud

tööotsijatele viisil, mis võimaldas veenda neid tööpakkumisi vastu võtma. H. Mavljanova kinnitas, et

töölepingu sõlmimine ning töö saamine on kindel.

5.2.3. Sarnaselt eelviidatud kannatanutele viidi ka A. Oll H. Mavljanova poolt eksitusse, mille

tulemusel sõitsid nad abikaasaga Inglismaale, et asuda H. Mavljanova lubatud tööle, olles

süüdistatava veenva tööpakkumise mõju all. Inglismaal neile tööd ega majutust ei tagatud. Kui

kannatanud oleks teadnud, et töökoht tuleb ise otsida ja majutust ei ole, ei oleks nad reisi ette võtnud.

5.2.4. Kokku sõitis Inglismaale 7 inimest kolmes erinevas grupis ja kes suhtlesid H. Mavljanovaga

erinevatel aegadel ning kõik nad kinnitavad, et H. Mavljanova ei rääkinud sellest, et ta vahendab vaid

internetist leitud teavet. H. Mavljanova jättis kõigile mulje, et ta on Inglismaa tööhõivefirmas töötav

isik, kellel on vastavad volitused. H. Mavljanova toimepandu on kvalifitseeritav kelmusena, mis on

toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse. Kindlaks on tehtud asjaolu, et S. E.

maksis H. Mavljanovale 150 naela, J. K. 300 naela, O. J. 150 naela, A. M. 150 naela.

5.3. Mõistliku menetlusaja algust selles kriminaalasjas tuleb hakata lugema alates 23. septembrist

2005, kuna sellel kuupäeval sai H. Mavljanova teada riigipoolsest kuriteokahtlusest tema suhtes.

Õiguskaitseorganite süül on kriminaalmenetluse menetlemisel tekkinud viivitus ajavahemikul

22. novembrist 2007 kuni 15. jaanuarini 2010, s.o ligi 2 aastat ja 2 kuud, mille jooksul ei tehtud ühtki

menetlustoimingut. Tegemist on keskmise keerukusega asjaga, milles on hulgaliselt asitõendeid ja

raamatupidamisdokumente. Kohtumenetlus on pikalt kulgenud seetõttu, et kannatanute ja tunnistajate

leidmiseks ja ülekuulamiseks kulus keskmisest rohkem aega. H. Mavljanova vahetas oma nime ja

elukohta, sellest uurimisorganit või kohut teavitamata. Sel põhjusel kuulutati ta tagaotsitavaks ning

osaliselt oli kohtumenetlus juba liidetud kriminaalasjas veninud ka tema süül. Ligi 2 aastat ja 2 kuud,

mil asi seisis Narva kohtumajas, on vaadeldav mõistliku menetlusaja rikkumisena ning selle arvel

tuleb H. Mavljanova karistust kergendada ning talle mõista karistus tingimisi ilma kontrollnõuete

kohaldamiseta KarS § 73 lg 1 alusel.

5.4. OÜ Ri tsiviilhagi tuleb rahuldada summas 295 633 krooni, mis võrdub 18 894, 33 euroga.

Kuigi süüdistuses on märgitud tekitatud kahju summaks 317176,87 krooni, siis aastaaruannetes on

märgitud võlgnevuse summaks 295 633 krooni, milline summa on väiksem kui süüdistuses toodud

ning tsiviilhagi väljamõistmisel lähtub kohus väiksemast summast, sest kohtule ei ole esitatud

dokumenti, mille arvel tasaarvestus tehti, ning seeläbi muutub kahjusumma väiksemaks.

6. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja vandeadvokaat K. Namm,

prokurör I. Karo, aga ka kannatanud S. E., A. M. ja O. J.

6.1. Kannatanud S. E., A. M. ja O. J. taotlesid maakohtu otsuse tühistamist nende tsiviilhagi

puudutavas osas ning palusid rahuldada nende tsiviilhagid täies ulatuses.

6.2. Prokurör taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega

H. Mavljanova tunnistataks süüdi ka KarS § 209 lg 2 p 2 järgi.

6.3. Süüdistatava kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ning H. Mavljanova

õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Kokkuvõtvalt seisnesid apellatsiooni motiivid järgmises.

6.3.1. Süüdistuses ei ole suudetud korrektselt sõnastada süüdistatavale etteheidetavat tegu.

Kriminaalasja lahendav kohus peab tsiviilhagi lahendamisel ära näitama õigusnormid, mis

moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse; käesoleval juhtumil on maakohus teinud

seda ebapiisavalt.

6.3.2. Puutuvalt nn Inglismaa episoodi on osades osategudes arusaamatult kannatanuteks tunnistatud

tööle sõitnud isikute isa või ema, mida on põhjendatud sellega, et töö otsimisega seotud kulud

kandsid vanemad. Samas jääb aga ebaselgeks, keda H. Mavljanova pettis, kas tööotsijaid või nende

vanemaid. Seejuures on S. M. ja D. J. käesolevas kriminaalasjas tunnistajad ning alaealine oli

tööotsijatest ainult S. M. Kannatanuks saab KrMS § 37 lg 1 kohaselt lugeda vaid isiku, kellele

tekitatud kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga seotud nii faktiliselt kui ka

õiguslikult. Menetleja hinnangul on petetud D. J.-i, S. M.-i ja J. E.-d, mitte aga nende vanemaid.

Seega ei ole kohus pööranud tähelepanu sellele, kas petetud ning kahju saanud isikud on ühed ja

samad.

6.3.3. H. Mavljanova kandis seoses inimeste lähetamisega Inglismaale nende huvides erinevaid

kulusid (telefonivestlused, kütusekulu). Perekond Oll tegi ülekande OÜ-le S, mitte aga

süüdistatavale, mistõttu ei saanud kasu H. Mavljanova. Kuigi kohus on leidnud, et kelmuse

koosseisulised tunnused eeldavad otsest tahtlust, on edasiselt maakohus asunud seisukohale, et

H. Mavljanova pani kelmuse toime kaudse tahtlusega.

7. Tartu Ringkonnakohtu 14. detsembri 2012 otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt,

H. Mavljanova süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 1 järgi OÜ-ga R seotud

episoodis ja OÜ R tsiviilhagi rahuldamise osas. Sama otsusega mõisteti H. Maljanova OÜ-ga R

seotud kuritegudes süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1 järgi õigeks ja tunnistati süüdi KarS § 201 lg 1

järgi. Talle mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud ja OÜ R kasuks mõisteti H. Mavljanovalt välja

8417.16 eurot. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsusega moodustati

KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskemaga ning mõisteti H.

Mavljanovale lõplikuks karistuseks vangistus 2 aastat. Kohtuotsusega rahuldati kaitsja apellatsioon

osaliselt. Kannatanute ja prokuröri apellatsioonid jäeti läbi vaatamata. Ringkonnakohtu otsuse

põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.

7.1. Süüdistuses kirjeldatud tehioludel ei saa rääkida H. Mavljanova käitumisest, mis vastaks kelmuse

koosseisu tunnustele. Petmisena on maakohus sisuliselt käsitanud olukorda, kus H. Mavljanova, olles

võtnud üliõpilaste poolt sularahas antud õppemaksu enda valdusesse, lubas selle anda OÜ-le R, mida

ta aga ei teinud. Selline valelubaduste andmine ei toonud kaasa mingit varakäsutust OÜ R poolt.

Puuduvad ka igasugused andmed selle kohta, et petmise tulemusel oleks OÜ R loobunud H.

Mavljanovalt tudengitelt sularahas vastuvõetud summade üleandmise nõudmisest. Seega ei vasta

süüdistuses kirjeldatu ning ka maakohtu poolt tuvastatu KarS §-s 209 sätestatud kelmuse koosseisu

tunnustele, mistõttu on vääralt kohaldatud materiaalõigust.

7.2. Kohtul tuleb sellisel juhul ex officio, s.o omal intsiatiivil kontrollida, kas süüdistatava käitumine

ei vasta mõne muu süüteokoosseisu, käesolevas kriminaalasjas siis KarS § 201 tunnustele. Siinkohal

tuleb aga süüdistatavale tagada ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane

võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul sellist riivet ärakuulamisõiguse

suhtes - s.o süüdistuses kirjeldatud teo ümberkvalifitseerimise korral - ei esine. Nimelt on juba

süüdistusaktis kirjeldatud seda, kuidas H. Mavljanova, saades üliõpilaste tasutud summad enda

valdusesse, ei edastanud seda raha OÜ-le R, vaid omastas selle. Järelikult on juba süüdistusaktis

sõnaselgelt keskendutud H. Mavljanova poolt võõra raha omastamisele. Teiseks tuleb vaadata seda,

mille üle on maakohtus selle episoodi kontekstis vaieldud - kas H. Mavljanoval oli õigus need

summad jätta OÜ-le R üle kandmata (enda väitel OÜ R arendustegevuseks Narvas) või mitte.

Järelikult ei esine ühtegi uut koosseisulist tunnust, mille ringkonnakohus süüdistatava käitumisele uut

õiguslikku hinnangut andes talle üllatuslikult inkrimineeriks ning nendes küsimustes, mis puudutavad

tudengitelt vastuvõetud raha väidetavat enda kasuks pööramist, on H. Mavljanova ning ka tema

kaitsja saanud enda seisukohti kohtumenetluses piisavalt esitada.

7.3. Süüdistuse piiride osas tuleb märkida, et omastamise koosseisu võimalikul inkrimineerimisel

tulevad kõne alla ainult need summad, mis H. Mavljanova sai süüdistuses näidatud ajavahemikul

enda valdusesse sularahas ning mille ta kandis edasiselt enda arveldusarvele Hansapangas. Tuleb

silmas pidada, et süüdistusakti kohaselt ülejäänud kadunud raha omastamist H. Mavljanovale ette ei

heideta. Kokkuvõttes saab rääkida H. Mavljanova poolt OÜ-le R kuulunud raha omastamisest

summas 131 700 krooni (s.o 8417.16 eurot). Üksnes see summa saab olla H. Mavljanovale esitatud

süüdistuse osiseks kui tema poolt omastatu.

7.4. Üliõpilastelt vastuvõetud raha oli H. Mavljanova kui füüsilise isiku jaoks võõras. Seda raha ei

antud temale, vaid tema esindatavale juriidilisele isikule OÜ R seal õppimise eest. Süüdistatava

ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed. Võõra vara enda kasuks pööramist kinnitavad ennekõike

süüdistuses näidatud perioodil H. Mavljanova tehtud sularaha sissemaksed enda arveldusarvele.

Kontole kantud sularaha pärineb nendest summadest, mille OÜ R Narva osakonnas õppivad tudengid

tõid sularahas H. Mavljanova juhitud MTÜ-sse ja mille süüdistatav sealt võttis. Nende summade enda

kontole kandmisega manifesteeris H. Mavljanova selle raha kestvat enda kasuks pööramist, s.o

omastamistahet, v.a 106 000 krooni osas, mille ta tegelikkuses ka OÜ-le R üle kandis. H. Mavljanova

järjepidev käitumine, enda tegevuse pidev väljavabandamine OÜ R ees, kuid samaaegselt juba

väljakujunenud käitumismustri kestev järgimine (s.o õppemaksu kestev sularahas vastuvõtmine,

nende summade osaline enda kontole kandmine) ei jäta kahtlust, et süüteo pani ta toime otsese

tahtlusega.

7.5. Kannatanute ning tunnistajate ütlusi hinnates ei ole võimalik lugeda tõeseks süüdistatava väiteid,

et tema tegeles Inglismaal töötada soovijatele vaid kontaktide, s.o info vahendamisega ning kellelegi

mingit tööd Inglismaal tema ei lubanud. Uskuda ei saa süüdistatava kinnitust selle kohta, et

kannatanud olid nõus maksma 150 naela isiku pealt pelgalt info eest, mis oli seejuures internetis ka

vabalt saadaval. H. Mavljanova valetas kannatanutele nii enda pakutava teenuse olemuse osas kui ka

edasiselt siis, kui vanemad küsimustega tema poole pöördusid. H. Mavljanova oli algusest peale

teadlik, et mingit tööd tema abil Inglismaale sõitvad isikud seal ei saa, s.o ta andis algusest peale

teadvalt ning eesmärgipäraselt kannatanutele tegelikkusele mittevastavat informatsiooni, s.o pani

kuriteo toime minimaalselt otsese tahtlusega.

7.6. Mõistliku menetlusaja riivet tuleb arvestada karistuse mõistmisel, nagu seda nõuab

selgesõnaliselt KrMS § 306 lg 1 p 61. See riive on erandlikuks asjaoluks, mis toob kaasa süüdistatava

vabastamise karistuse kandmisest KarS § 73 alusel OÜ R episoodis.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. Mavljanova kaitsja vandeadvokaat K. Namm.

Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ning uue kohtuotsuse tegemist,

millisega mõistetaks H. Mavljanova kõigis temale esitatud süüdistustes KarS § 209 lg 2 p 1 ja KarS §

201 lg 1 järgi õigeks. Kassatsiooni põhistused on lühidalt järgmised.

8.1. Kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud redaktsioonis käsitas KarS § 201 lg 1 omastamisena

valduses oleva, leitud või juhuslikult oma valdusse sattunud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või

kolmanda isiku kasuks pööramist. Vallasasja tunnustele mittevastav vara (nt pangakontol olev raha)

on käsitatav omastamise objektina alles alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva KarS § 201 redaktsiooni

järgi, kuna asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme

tunnused. Et ringkonnakohus ei ole otsuses eristanud sularaha ja ülekantud summasid, siis mõistis

kohus H. Mavljanova süüdi MTÜ pangakontole kantud määratlemata raha summa omastamises, mis

aga kuni 1. jaanuarini 2004 oli välistatud.

8.2. Ringkonnakohtu poolt süüdistuse muutmine on süüdistatavale üllatuslik. Ta ei saanud seda ette

näha ning end kaitsta ringkonnakohtu poolt esitatud etteheidete vastu.

8.3. Ringkonnakohus ei kontrollinud maakohtus kogutud tõendeid, rikkudes sellega ausa ja õiglase

kohtumenetluse põhimõtet, ja suhtudes kogutud tõenditesse ilmselgelt pealiskaudselt. Kohus juhindus

ilmselt ainult oma siseveendumusest, jättes kõrvale tõendid.

8.4. H. Mavljanovalt tsiviilhagina välja mõistetud summa 8417.16 euro arvestus on arusaamatu ja

põhjendamatu ning vastuolus KrMS § 306 lg 1 p 11 sätestatud põhimõttega.

8.5. Kohus on Inglismaale tööle vahendamise episoodis tsiviilõiguslikule käsundile ebaõigesti

omistanud karistusõigusliku tähenduse. Süüdistatav tegi seda, mis oli talle lepinguga ülesandeks

seatud ja mida ta vastavalt poolte vahel sõlmitud kokkuleppele lubas teha. D. J. ja J. M. loobusid ise

tööst Inglismaal. Samuti on maakohtu otsuses sedastatud, et H. Mavljanova pani kelmuse toime

kaudse tahtlusega. Ringkonnakohus on asja kaitsja apellatsiooni alusel lahendades aga raskendanud

süüdistatava olukorda ja leidnud, et H. Mavljanova pani teo toime otsese tahtlusega.

8.6. Ringkonnakohus on vastupidiselt maakohtule lugenud tuvastatuks, et H. Mavljanova põhjustas

kahju ka A. ja J. O.-le, raskendades sellega süüdistatava olukorda. Selline seisukoht ei vasta asjas

kogutud tõenditele (OÜ S kviitungid sularaha makse vastuvõtmise kohta). Isikutele töö leidmisega,

nende transportimisega lennujaama ja majutamise organiseerimisega kaasnesid süüdistatavale

kulutused, mistõttu ei saa rääkida kelmusega kahju tekitamisest.

8.7. Kogu teabe, mille O. J. sai ja mille alusel ta varakäsutuse tegi, sai ta B.-lt ja A. M.-ilt. Seega ei

saanud süüdistatav O. J.-i millegagi petta ega eksimusse viia. Ka A. M. tutvus H. Mavljanovaga alles

poja tööle saatmisel, nõustudes H. Mavljanova pakutava teenusega S. E. ja B. soovitusel. Seega ei ole

tõendatud, et süüdistav oleks petnud kannatanuid O. J.-i ja A. M.-i.

8.8. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kriminaalmenetluse lõpetamata mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu.

9. Kassatsioonile esitas vastuse Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör I. Karo. Prokurör

leiab, et kohtute otsused on seaduslikud ja kaitsja kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja väited

pangakontol oleva raha kohta ei seostu vaadeldavas asjas tuvastatud asjaoludega. Kriminaalasja

menetlemisel on tuvastatud, et sularaha, mille ajavahemikul 20. veebruarist 2003 kuni 30. märtsini

2004 võttis süüdistatav tudengitelt vastu, kandis ta oma pangaarvele, sel moel omastades selle. Seega

nii karistusõiguse teooria kui ka kohtupraktika loevad sularaha üksmeelselt asjaks. Kassaatori

arvamus süüdistuse piiridest väljumise kohta on väär, kuna tegemist ei ole süüdistatava jaoks

kaitseõiguse rikkumisega või süüdistuse seisukohast täiesti uue asjaoluga. Ringkonnakohus

kvalifitseeris KrMS § 268 lg 6 alusel süüdistatava tegevuse KarS § 201 lg 1 järgi, raskendamata

süüdistatava olukorda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole välistatud, et apellatsioonikohus lähtub

kohtuotsuse tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole

käsitletud. Seda aga vaid tingimusel, et uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid

vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga võrreldes täiesti uute faktiliste

asjaolude tuvastamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-

1-66-07, p 10). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses

kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-116-06, p 17; 12. detsembri

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 32). KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel

tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt ex officio (omal initsiatiivil) muuta kuriteo

kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu

kaitsta. Samas lõikes nähakse muuhulgas ette ka nõuded, kuidas peab kohus toimima kaitseõiguse

tagamise vajadust silmas pidades juhtudel, mil tõusetub kuriteo kvalifikatsiooni muutmise vajadus.

Seejuures on eeskätt oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, s.o õigus esitada uuele

võimalikule karistusõiguslikule hinnangule omapoolseid vastuväiteid. Juhul kui kohus annab

süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku

hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu

kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta, on see käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a

otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p-d 30-35; 7. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-13-12, p-d 23-24).

11. Ringkonnakohus leidis, et H. Mavljanova tegu OÜ R puudutavas osas tuleb subsumeerida KarS §

201 lg 1, mitte KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. Seejuures ei pidanud ringkonnakohus poolte täiendavate

seisukohtade küsimist vajalikuks, kuna materiaalõigusliku hinnangu muutmine pole süüdistatavale

üllatuslik ega eelda uute faktiliste asjaolude tuvastamist, sest juba süüdistusaktis heidetakse

H. Mavljanovale ette võõra raha omastamist. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja

märgib, et KarS § 201 lg 1 koosseis erineb oluliselt KarS § 209 lg 2 p 1 koosseisust. Süüdistuse

sõnastuse osaline kokkulangevus KarS § 201 lg 1 koosseisu kirjeldusega ei korva siiski ootamatust

õigusliku hinnangu muutmisest tulenevat kaitseõiguse kahjustamist. Süüdistataval ei olnud võimalik

oma teole sellise karistusõigusliku hinnangu andmisele vastuväiteid esitada. Nii näiteks oleks pooltelt

arvamuse küsimise korral saanud kaitsja juba apellatsioonimenetluses osundada KarS § 201 lg 1 enne

1. jaanuari 2004 kehtinud redaktsiooni kohaldumisele üksnes vallasasjadele ja ringkonnakohus anda

hinnangu selle väite asjakohasusele selles kriminaalasjas. Samuti võib vaatamata samale

tõendikogumile erinevate tõendite kaal ja sellest tingituna ka kaitsetaktika rõhuasetused olla kelmuse

(KarS 209 lg 2 p 1) ja omastamise (KarS § 201 lg 1) koosseisude puhul oluliselt erinevad (vt ka

Seliverstov vs. Venemaa, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 25. septembrist 2008. a). Näiteks kelmuse

puhul on vaidluse esemeks sageli, sh käesolevas asjas, süüdistatava pettuse ja kannatanul eksimuse

tekkimise omavahelise seose ja varakäsutuse olemasolu. Seevastu omastamise puhul on keskse

tähendusega hoopis vara valduse ja selle enda või kolmanda isiku kasuks pööramise, sh

omastamistahte tuvastamine. Asja enda kasuks pööramise ajahetke tuvastamisest võinuks selles

kriminaalasjas omakorda sõltuda ka kohtu hinnang, kas H. Mavljanova tegu oleks olnud karistatav

KarS § 201 lg 1 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud redaktsiooni järgi (sularaha omastamine) või

mitte (nt kontol oleva raha omastamine). Seega võis asjas esineda süüdistatava süüd omastamises

välistavaid või kergendavaid asjaolusid, mille kohta süüdistataval ja tema kaitsjal polnud võimalik

maakohtu ega apellatsioonimenetluses seisukohti esitada. Järelikult KrMS § 331 lg-test 1 ja 2, § 268

lg-st 6, § 305¹ lg-st 2 ja § 307 lg 1 p-st 2 lähtuvalt tulnuks ringkonnakohtul küsida poolte seisukohta

kuriteo kvalifikatsiooni kohta. Jättes poolte seisukohad küsimata, rikkus ringkonnakohus

H. Mavljanova tegu OÜ R episoodis KarS § 201 lg 1 järgi ümber kvalifitseerides oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 12 tähenduses.

12. Kuna ringkonnakohus on H. Mavljanova kriminaalasja OÜ R episoodi arutades oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust, tuleks ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada ja saata kriminaalasi

KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel uueks arutamiseks samale kohtule. Kolleegium jääb aga enda 15. aprilli

2011. a otsuses asjas nr 3-1-1-14-11, p-s 10 väljendatud seisukoha juurde, et kui kõrgema astme

kohus satub olukorda, kus ühelt poolt on tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, kuid

teisalt on tegemist kriminaalmenetluse mõistliku aja põhimõtte rikkumisega, prevaleerib

kriminaalasja mõistliku aja jooksul menetlemise nõue. Kohtupraktikas on sedastatud mõistliku

menetlusaja riive juhul, kui kõrgema astme kohtud on alama astme kohtute otsuseid korduvalt

tühistanud ja asja tagasisaatmisel uuele arutamisele võib aktualiseeruda kuriteo aegumine (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 17).

13. Käesolevas kriminaalasjas on OÜ R puudutavas osas rikutud süüdistatava Põhiseaduse §-st 14 ja

EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul. Seda asjaolu on möönnud ka

asja arutanud maakohus ja ringkonnakohus, kuid kohtud on siiski leidnud, et süüdistatava õiguste

riive pole olnud nõnda ulatuslik, et lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 274² lg 1 alusel.

Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui ka maakohtus ja ringkonnakohtus otsuse tegemise ajal

võis süüdistatava õiguste riive olla veel heastatav KrMS § 306 lg 1 p 6¹ kohaldamisega, siis

kassatsioonimenetluses ringkonnakohtu otsuse osalisel tühistamisel pole asjas lõpliku lahendi

tegemine mõistliku aja jooksul enam võimalik. Kriminaalmenetlus H. Mavljanova suhtes on

Riigikohtu otsuse tegemise ajaks kestnud ligi 8 aastat. Tegemist on keskmise keerulisusega teise

astme kuriteo kriminaalasjaga, mille lahendamine on veninud eelkõige õiguskaitsesüsteemi minetuste

tõttu. Tuleb nõustuda kohtute seisukohaga, et osaliselt on kriminaalmenetluse ebamõistlik kestus

tingitud ka süüdistatava ja tema kaitsja käitumisest. Siiski on kriminaalasja seismine Viru Maakohtus

aastatel 2007 kuni 2010, samuti maakohtu otsused, mis tühistati kahel korral, ja ringkonnakohtu poolt

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine omistatavad üksnes riigile. Lisaks aeguvad süüdistuse

esemeks olevad kuriteod KarS § 81 lg 6 kohaselt hiljemalt märtsis 2014. Järelikult on selles

kriminaalasjas alus menetlus lõpetada KrMS § 274² lg 1 alusel, kuna menetluse ebamõistlik kestus

poleks edasises menetluses enam heastatav muul viisil. Süüdistatava kaitsja on kassatsioonis

taotlenud alternatiivselt kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

Seega

loeb

kriminaalkolleegium

süüdistatava

sellekohase

nõusoleku

antuks

ja

lõpetab

kriminaalmenetluse H. Mavljanova süüdistuses KarS § 201 lg 1 järgi OÜ R episoodis KrMS § 274²

lg 1 alusel. Seetõttu ei pea kolleegium vajalikuks kassatsiooni materiaalõiguse kohaldamist

puudutavate väidete käsitlemist seoses OÜ R suhtes toimepandud kuriteoga.

14. Kannatanu OÜ R on kriminaalasjas esitanud tsiviilhagi H. Mavljanova vastu summas 295 633

krooni (18 894, 33 eurot). Kui kohus teeb KrMS § 274² lg-s 1 märgitud otsustuse, tuleb tsiviilhagi

jätta KrMS § 274 lg 4 alusel reeglina läbi vaatamata. Sellisel juhul tuleb kriminaalmenetluse

lõpetamisel alustada kannatanu nõude lahendamiseks uut kohtumenetlust tsiviilkohtupidamise korras.

See tähendab, et vaidluseseme ühe osa suhtes pikeneks menetlusaeg märkimisväärselt. Välja arvatud

juhtudel, kui kannatanuks on riik või muu avalik-õiguslik isik, tuleb arvestada ka kannatanu õigusega

saavutada oma tsiviilnõude lahendamine mõistliku aja jooksul. Kui kannatanu tsiviilhagi jäetakse

pärast pikaajalist kriminaalmenetlust läbi vaatamata ja ta peab alustama uut kohtuteed

tsiviilkohtumenetluses, võib see tähendada kannatanu konventsioonijärgsete õiguste rikkumist (vt ka

Dinchev vs Bulgaaria, Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus 22. jaanuarist 2009. a; Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 19.2). Seetõttu tuleb

kriminaalmenetluse lõpetamisel kohtul kaaluda ka tsiviilhagi lahendamise võimalust lõpetatud

kriminaalmenetluse raames.

15. Selles kriminaalasjas on ringkonnakohus rahuldanud VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 5 alusel OÜ

R tsiviilhagi summas 8417,16 eurot (131 700 krooni). Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu

seisukoha ja selle põhistustega hagi rahuldamise osas ning märgib, et Riigikohtu otsuse tegemisel

pole ilmnenud selliseid kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, mis seaksid kahtluse alla kohtute

tuvastatud faktilised asjaolud H. Mavljanova poolt OÜ-le R tekitatud kahju osas. Ringkonnakohtu

otsus tuleb tühistada üksnes süüdistuse piiridest väljumisest tingitud kaitseõiguse rikkumise tõttu ja

vaidlus on asjas kohaldatava õige materiaalõiguse normi üle. Seega on kriminaalkolleegiumil

võimalik vaatamata sellele, et kriminaalasja ei saadeta uuele arutamisele mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu, teha sisuline otsustus kannatanu tsiviilhagi osas ja jätta ringkonnakohtu otsus selles

osas muutmata.

II

16. Kaitsja kassatsioonis leitakse, et kohtud on H. Mavljanova süüditunnistamisel KarS § 209 lg 2 p 1

järgi Inglismaale tööle vahendamist puudutavate episoodide osas kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust

ja

rikkunud

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust.

Kriminaalkolleegium

selle

seisukohaga ei nõustu, märkides, et kassatsioonis vaidlustatakse kohtute tuvastatud faktilisi

asjaolusid, väites, et kohtud ei ole tõendeid õigesti ega kogumis hinnanud. Ei kassatsioonist ega

kriminaalasjast nähtu kriminaalmenetluse olulist rikkumist, mis tooks endaga kaasa kohtute otsuste

tühistamise nn Inglismaaga seonduvate episoodide osas. Kassaator palub teha Riigikohtul

õigeksmõistev otsus, tuginedes mitte kohtute poolt kindlakstehtule, vaid süüdistatava versioonile

sündmuste käigust. Kuna vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi

asjaolusid, jätab kriminaalkolleegium kaitsja sellekohased taotlused tähelepanuta.

17. Asjaolu, et kaitsja hinnangul oli süüdistatava tegevus hõlmatud tsiviilõigusliku käsundiga, ei

välista karistusõiguslikku vastutust, kui esinevad KarS § 209 lg 2 p 1 kuriteo tunnused (vt ka

Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-1-1-120-03, p 13 ja kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-23-

11, p 11).

III

18. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu 10. detsembri 2010. a otsuse osaliselt H. Mavljanova süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 201 lg 1 järgi, talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja lõpetab

selles osas kriminaalmenetluse KrMS § 274² lg 1 alusel. Selles osas, milles H. Mavljanova tunnistati

süüdi KarS § 209 lg 2 p 1 järgi, arvati KarS § 68 lg 1 alusel tema karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aeg ning kandmata karistuseks loeti 1 aasta 9 kuud ja 21 päeva vangistust, samuti KarS § 73

lg-te 1 ja 3 kohaldamise ning tingimuste osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse

muutmata.

19. Ka ülejäänud osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja rahuldab kaitsja

kassatsiooni osaliselt.

20. Kaitsja esitas taotluse menetluskuludena H. Mavljanovale kassatsioonimenetluses lepingulise

kaitsja õigusabi kulude summas euro 1944 eurot (sh käibemaks 324 eurot) väljamõistmiseks ja Eesti

Vabariigi kanda jätmiseks. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on KrMS § 175 lg 1 p 1 mõistes

põhjendatud ja mõistlik. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 7 ja § 274² lg-s 1 märgitud

lahendi, tuleb ülalnimetatud menetluskulu jätta KrMS § 186 lg 1 kohaselt Eesti Vabariigi kanda.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe