3-1-1-52-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-52-13

Otsuse kuupäev

17. mai 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Sergei Feštšenko süüdistuses KarS § 113 − § 25

lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-15277

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei

Feštšenko

kaitsja

vandeadvokaat

Leonid

Olovjanišnikov, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

17. aprill 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2012. a kohtuotsus kriminaalasjas Sergei

Feštšenko süüdistuses KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Feštšenkole esitati KarS § 114 p-de 1 ja 2 järgi süüdistus selles, et ta tappis koos Aleksei

Feštšenkoga ja Aleksei Korženkoviga julmal ja üldohtlikul viisil A. S.-i. Süüdistuse kohaselt läksid

süüdistatavad 6. mai 2010. a õhtul Tallinnas aadressil Xxxxx xxx XXX-XX asuvasse A. S.-i elukohta

kätte maksma tütarlaste halva kohtlemise eest. Sisenenud 8. korrusel korterisse, sidus A. Feštšenko

kannatanul püksirihmaga käed seljataha. Seejärel peksid süüdistatavad A. S.-i rusikate, jalgade ja

kurikaga, tekitades talle eluohtlikud tervisekahjustused - hulgalised näokolju murrud, aju-kolju

sisserõhutusmurrud ja roietemurrud. Pärast peksmist viskasid süüdistatavad traumaatilise šoki saanud

ja teadvuse kaotanud A. S.-i rõdult alla. Kannatanu suri kukkumise tagajärjel. A. S. tapeti julmal

viisil, sest ta oli allaviskamisele eelnenud peksmisega viidud šokiseisundisse ja kaotanud teadvuse.

Sellises seisundis kannatanu allaviskamisega 8. korruselt väljendasid S. Feštšenko, A. Feštšenko ja

A. Korženkov põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Samuti

tapeti A. S. üldohtlikul viisil, sest kannatanu allaviskamise tagajärjel suurest kõrgusest oleks võinud

surma saada ükskõik milline paljukorruselise kortermaja siseõues viibida võinud inimene. Järelikult

seadsid süüdistatavad reaalsesse ohtu majaelanike ja nende külaliste elu ning tervise.

2. Kohtuvaidluses leidis prokurör, et kuigi on tuvastatud, et A. S. kukkus rõdult alla süüdistatavate

jõupingutuste tagajärjel, pole siiski võimalik kindlaks teha, kes konkreetselt oli viskaja. Järelikult

pole võimalik A. S.-i allaviskamist ühelegi süüdistatavale omistada. Samas tekitasid süüdistatavad

kannatanu peksmisega niivõrd ulatuslikke ja eluohtlikke vigastusi, et viimane oleks surnud ka üksnes

korteris saadud vigastustesse. Eeltoodud põhjustel kvalifitseeris prokurör süüdistatavate käitumise

KarS § 113 järgi.

3. Harju Maakohtu 30. märtsi 2011. a otsusega tunnistati S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkov

süüdi KarS § 118 p 1 järgi. S. Feštšenkole mõisteti karistuseks vangistus üheksaks aastaks.

KarS § 65 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 18. mai 2010. a otsuse järgi

karistuseks mõistetud ühe kuu ja üheksateistkümne päeva pikkuse vangistuse võrra. Kuna

S. Feštšenko oli eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud vangistusest tingimisi vabastatud, märkis

maakohus, et S. Feštšenkol tuleb liitkaristusest ära kanda üheksa-aastane vangistus. Sama otsusega

karistati KarS § 118 p 1 järgi ka A. Feštšenkot ja A. Korženkovi, kuid nende suhtes

kassatsioonimenetlust ei toimu.

3.1. Maakohus märkis, et prokurör loobus süüdistatavate tegevust KarS § 113 järgi kvalifitseerides

süüdistusest osas, mis puudutas A. S.-i rõdult allaviskamist. Süüdistusaktist nähtuvalt tapeti A. S. aga

just 8. korruselt allaviskamisega, kannatanu peksmisega tekitati eluohtlikud tervisekahjustused.

Heites S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ja A. Korženkovile uut süüdistust esitamata ette kannatanu

tapmist peksmise teel, väljus prokurör süüdistuse piiridest. Samuti juhtis maakohus tähelepanu

asjaolule, et eksperdiarvamusest nähtuvalt tekitati A. S.-ile peksmisega tõepoolest mitmeid

eluohtlikke tervisekahjustusi, kuid puuduvad tõendid, et kannatanu oleks nende tagajärjel surnud. Kui

mitte arvestada kukkumist 8. korruselt, pole välistatud, et A. S. oleks õigeaegse meditsiinilise abi

korral ellu jäänud.

3.2. Kohus tuvastas, et süüdistatavad läksid 6. mai 2010. a õhtul üheskoos karistama A. S.-i Y

vägistamise eest ja nad osalesid kõik kannatanu peksmises. Seetõttu tunnistas maakohus

süüdistatavad süüdi KarS § 118 p 1 järgi.

4. Harju Maakohtu 30. märtsi 2011. a otsuse peale esitasid apellatsioonid teiste seas nii S. Feštšenko

kui ka tema kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist

ja S. Feštšenko käitumise kvalifitseerimist KarS § 121 järgi.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2011. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 30. märtsi

2011. a otsus osaliselt süüdistatavatelt A. S.-i kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia postuumse

kompleksekspertiisi tegemisega seoses tekkinud kulude väljamõistmata jätmises ning tehti selles osas

uus otsus. Igalt süüdistatavalt mõisteti välja üks kolmandik ekspertiisi maksumusest. Muus osas jäeti

maakohtu otsus muutmata. S. Feštšenko ja tema kaitsja apellatsioonid jäeti rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2011. a otsuse peale esitasid kassatsioonid prokurör ja

kõikide süüdistatavate kaitsjad. Seejuures taotles S. Feštšenko kaitsja kaitsealuse tegevuse

kvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja mõistetud karistuse vähendamist.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 2012. a otsusega asjas nr 3-1-1-30-12 tühistati Tallinna

Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2011. a ja Harju Maakohtu 30. märtsi 2011. a otsused täies ulatuses

ning kriminaalasi saadeti uue kohtuotsuse tegemiseks Harju Maakohtule samas kohtukoosseisus.

Riigikohus märkis, et prokurör oli kohtuvaidlustes loobunud S. Feštšenko, A. Feštšenko ja

A. Korženkovi süüdistamisest A. S.-i allaviskamises 8. korruse rõdult ning et KrMS § 268 lg-s 1

sätestatu tõttu ei saanud maakohus aktsepteerida süüdistuse aluseks olnud faktiliste asjaolude

muutmist pärast kohtuliku uurimise lõpetamist. Kohtud pidid sellises olukorras lähtuma

KrMS § 306 lg-s 1 märgitud küsimuste lahendamisel sellest, et süüdistatavad tekitasid rusikate,

jalgade ja kurikaga pekstes A. S.-ile eluohtlikud tervisekahjustused. Riigikohus nõustus, et

süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 113 järgi on välistatud, kuid märkis, et kohtud oleksid

pidanud omal algatusel kontrollima, kas S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi käitumine

kannatanu suhtes on kvalifitseeritav tapmise katsena.

8. Kriminaalasja uue arutamise tulemusena tunnistas Harju Maakohus 20. juuni 2012. a otsusega

S. Feštšenko, A. Feštšenko ja A. Korženkovi süüdi KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi. S. Feštšenkot

karistati vangistusega üheksaks aastaks. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati mõistetud karistust Harju

Maakohtu 18. mai 2010. a otsuse järgi karistuseks mõistetud ühe kuu ja üheksateistkümne päeva

pikkuse vangistuse võrra. Kuna S. Feštšenko oli eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud vangistusest

tingimisi vabastatud, märkis maakohus, et süüdistataval tuleb liitkaristusest ära kanda üheksa-aastane

vangistus.

8.1. Maakohus tuvastas, et süüdistatavad võtsid A. S.-i korterisse minnes kaasa puidust kurika, peksid

kannatanut kurika, käte ja jalgadega nii rindkere, kaela kui ka pea piirkonda ning tekitasid oma

tegevusega mitmeid eluohtlikke tervisekahjustusi. Pekstes kannatanut kurika, käte ja jalgadega

intensiivselt ja ulatuslikult elutähtsate organite piirkonda, said süüdistatavad aru oma tegevuse

eluohtlikkusest. Kuna süüdistatavad ei keelanud ega takistanud üksteist ega kutsunud raskes seisundis

kannatanule ka kiirabi, suhtusid nad viimase surma ükskõikselt ja panid järelikult grupiviisiliselt

toime tapmise katse kaudse tahtlusega.

8.2. S. Feštšenkole karistust mõistes märkis maakohus, et süüdistatavad panid kuriteo toime grupis ja

tekitasid kannatanule mitmeid eluohtlikke tervisekahjustusi. Kohus ei nõustunud prokuröri

seisukohaga, et S. Feštšenko oli kuriteo initsiaator. Mõte A. S.-ile kätte maksta tekkis maakohtu poolt

tuvastatud asjaolude kohaselt esimesena küll S. Feštšenkol, kuid ta ei veennud A. Feštšenkot ega

A. Korženkovi endaga kaasa tulema, vaid üksnes rääkis neile oma plaanist. A. Feštšenko ja

A. Korženkov otsustasid ise oma algatusel S. Feštšenkoga kaasa minna ja peksmises osaleda.

Maakohus leidis, et kõigi süüdistatavate süü on ühesuurune. S. Feštšenko karistuse eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks arvestas kohus, et ta on pannud varasemalt toime vägivalla kasutamisega

seotud kuriteo.

9. Harju Maakohtu 20. juuni 2012. a otsuse peale esitasid apellatsioonid kõik süüdistatavad,

S. Feštšenko ja A. Korženkovi kaitsjad ning Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar

Koik.

10. S. Feštšenko kaitsja L. Olovjanišnikov taotles maakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava

käitumise kvalifitseerimist KarS § 121 järgi ja mõistetud karistuse vähendamist. Kokkuvõtlikult olid

kaitsja seisukohad järgmised.

10.1. Maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest Riigikohtu 18. mai 2012. a otsuse p-de

20 ja 21 kohaselt väljub süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi esitatud

süüdistuse piiridest. Samuti pole maakohus tuvastanud, miks jäi kannatanu tapmine lõpule viimata.

Maakohus oleks pidanud välja selgitama, kuidas A. S. 8. korruselt alla kukkus, ja vastama

küsimusele, kas süüdistatavad oleksid kannatanule arstiabi osutanud või talle kiirabi kutsunud, kui

kannatanu poleks 8. korruselt alla kukkunud.

10.2. Eluohtlikena saab käsitada üksnes tervisekahjustusi, mis on loetletud Vabariigi Valitsuse

13. augusti 2002. a määruse nr 266 "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" §-s 7. Seetõttu

peab kohus eksperdiarvamuses esitatud järelduste õigsust kontrollides hindama, kas kannatanul

tuvastatud vigastused on selles määruses loetletud. Praegusel juhul pole maakohus seda teinud. Kuna

maakohus pole näidanud ära ka tõendit, mis andis aluse asuda seisukohale, et vere aspiratsioon ja

šokk tekkisid kannatanul korteris saadud vigastuste tagajärjel, ei tekitatud A. S.-ile peksmisega

eluohtlikke vigastusi. Eeltoodu tõttu tuleb S. Feštšenko tegevus kannatanu peksmisel kvalifitseerida

KarS § 121 järgi.

11. Prokurör taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist S. Feštšenkole mõistetud karistuse

osas ja süüdistatava karistamist vangistusega üheteistkümneks aastaks. Prokurör märkis, et

S. Feštšenko oli süüdistatavate grupi juht, kes organiseeris ja juhtis kannatanu peksmist. Ta kutsus

kaasa A. Feštšenko ja A. Korženkovi, võttis kaasa pesapallikurika, sisenes esimesena A. S.-i

korterisse ning ründas seejärel kannatanut. Maakohtu poolt karistuseks mõistetud üheksa-aastane

vangistus ei vasta kuriteo raskusele ega S. Feštšenko isikule.

12. Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2012. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 20. juuni

2012. a otsus S. Feštšenkole karistuse mõistmise osas ja talle mõisteti karistuseks vangistus

üheteistkümneks aastaks. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati,

süüdistatavate ja kaitsjate apellatsioonid jäeti rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu

motiivid järgmised.

12.1. Kuna maakohus tugines süüdistatavate süüditunnistamisel KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi

süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele, on etteheited süüdistuse piiridest väljumise kohta

alusetud. Maakohtu otsus on ka nõuetekohaselt motiveeritud. Puutuvalt eluohtlike vigastuste

tekitamisse tuvastas maakohus eksperdiarvamuse ja eksperdi kohtus antud ütluste alusel, et A. S.-ile

tekitati peksmisega hulgalised koljuluu murrud, alalõualuu murrud, lõualuu põrutushaavad,

hulgalised roidemurrud ja kopsude põrutus. Lisaks tuvastas maakohus kannatanul veel

verekaotusšoki ja vere aspiratsiooni.

12.2. Arvestades karistust kergendavate asjaolude puudumist, kuriteo toimepanemist grupis, karistuse

mõistmise kohtupraktikat ja S. Feštšenko varasemat karistatust, tuleb süüdistatavat karistada

sanktsiooni keskmisest määrast rangema karistusega. S. Feštšenkole tuleb mõista karistuseks

vangistus üheteistkümneks aastaks.

13. Tallinna Ringkonnakohtu 30. novembri 2012. a määrusega parandati 28. novembri 2012. a otsuse

ebatäpsus S. Feštšenkole liitkaristuse mõistmata jätmise osas ja suurendati mõistetud karistust

KarS § 65 lg 1 alusel Harju Maakohtu 18. mai 2010. a otsuse järgi karistuseks mõistetud ühe kuu ja

üheksateistkümne päeva pikkuse vangistuse võrra. Kuna S. Feštšenko oli eelmise kohtuotsuse järgi

mõistetud vangistusest tingimisi vabastatud, märkis ringkonnakohus, et süüdistataval tuleb

liitkaristusest ära kanda üheteistkümneaastane vangistus.

14. Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2012. a otsuse peale esitasid kassatsioonid kõikide

süüdistatavate kaitsjad, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2013. a määrustega jäeti

A. Feštšenko ja A. Korženkovi huvides esitatud kassatsioonid menetlusse võtmata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

15. S. Feštšenko kaitsja L. Olovjanišnikov taotleb Harju Maakohtu 20. juuni 2012. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 28. novembri 2012. a otsuste tühistamist ning kaitsealuse tegevuse kvalifitseerimist

KarS § 121 järgi. Mõistetud karistust palutakse vähendada ja lugeda ära kantuks. Kaitsja

põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

15.1. KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus muuta kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest

asjaoludest lähtuvalt kuriteo kvalifikatsiooni juhul, kui ta annab kohtumenetluse pooltele võimaluse

avaldada oma seisukohta kvalifikatsiooni kohta, mida süüdistusaktis ei käsitleta. Kuna maakohus ei

teinud S. Feštšenkole ega tema kaitsjale ettepanekut avaldada arvamust süüdistatava tegevuse

kvalifitseerimise kohta KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi, rikuti S. Feštšenko kaitseõigust. Riigikohtu

18. mai 2012. a otsuse p-de 20 ja 21 kohaselt väljub süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 113 −

§ 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse piiridest.

15.2. Ringkonnakohus pole S. Feštšenkole raskema karistuse mõistmist põhjendanud.

15.3. S. Feštšenko süüditunnistamisel KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi kohaldati ebaõigesti

materiaalõigust, sest kohtud pole tuvastanud, mis takistas süüdistatavatel kannatanu tapmist lõpule

viimast. Kohtud oleksid pidanud välja selgitama, kuidas A. S. 8. korruselt alla kukkus, ja vastama

küsimusele, kas süüdistatavad oleksid kannatanule arstiabi osutanud või talle kiirabi kutsunud, kui

kannatanu poleks 8. korruselt alla kukkunud. Samuti jääb arusaamatuks, miks pole kohtud pööranud

tähelepanu tapmiskatsest loobumisele.

15.4. Eluohtlikena saab käsitada üksnes tervisekahjustusi, mis on loetletud Vabariigi Valitsuse

13. augusti 2002. a määruse nr 266 "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" §-s 7. Seega

peab kohus eksperdiarvamuses esitatud järelduste õigsust kontrollides hindama, kas kannatanul

tuvastatud vigastused on nimetatud määruses loetletud. Praegusel juhul pole kohtud seda teinud.

Kuna kannatanule ei tekitatud peksmisega ühtki eluohtlikku kehavigastust, tuleb S. Feštšenko tegevus

A. S.-i peksmisel kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

16. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Koik, kelle

hinnangul on kohtud järginud kriminaalasja uuel arutamisel Riigikohtu 18. mai 2012. a otsuses nr 3-

1-1-30-12 antud juhiseid. Samuti märgib prokurör, et küsimus kannatanu tapmise lõpule viimisest on

praeguses asjas kohatu, sest A. S. kukkus rõdult alla süüdistatavate jõupingutuste tagajärjel. Kuna

pole võimalik kindlaks teha, kes konkreetselt oli viskaja, ei saa A. S.-i allaviskamist aga ühelegi

süüdistatavale omistada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitas 18. mai 2012. a otsuses asjas nr 3-1-1-30-12 esmalt

S. Feštšenkole, A. Feštšenkole ja A. Korženkovile esitatud süüdistuse piire ning nõustus kohtute

seisukohaga, et süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 113 järgi väljuks süüdistuse piiridest.

Seejärel märkis Riigikohus, et kohtud oleksid pidanud eelnevale vaatamata oma algatusel

kontrollima, kas süüdistatavate käitumine kannatanu peksmisel on kvalifitseeritav tapmise katsena.

Riigikohus nentis, et maakohus on õigesti tuvastanud, et süüdistatavad tekitasid kannatanule

peksmise tagajärjel eluohtlikke tervisekahjustusi. Seetõttu jätab kolleegium kassaatori need väited,

mis puudutavad eelmärgitud küsimusi, tähelepanuta. Need küsimused on lahendatud Riigikohtu

varasemas lahendis.

18. Vastuseks kaitsja etteheitele selle kohta, et kohtud oleksid pidanud süüdistatavate

süüditunnistamiseks KarS § 113 − § 25 lg 2 järgi välja selgitama, millisel põhjusel jäi kannatanu

tapmine lõpule viimata, märgib kolleegium, et praeguses asjas loobus prokurör süüdistatavatele

kannatanu allaviskamist ette heitmast. Seetõttu ei pidanud kohtud kannatanu kukkumise põhjuse üle

arutlemist põhjendatult võimalikuks. Kolleegiumi hinnangul ei välista aga eelnev süüdistatavate

süüditunnistamist tapmise katses. Pidades silmas, et isik vabaneb süüst süüteokatse toimepanemise

eest üksnes süüteokatsest vabatahtliku loobumise korral ja et praeguses asjas pole tuvastatud ühtegi

asjaolu, mis oleks andnud kohtutele alust analüüsida süüteokatsest vabatahtlikku loobumist,

kohaldasid kohtud süüdistatavaid tapmise katses süüdi tunnistades õigesti materiaalõigust. Kohtud

järeldasid õigustatult, et süüdistatavad panid tapmise katse toime kaudse tahtlusega.

19. S. Feštšenkole mõistetud karistuse kohta märgib kolleegium järgmist. Karistuse mõistmisel tuleb

võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse

süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning

karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü

suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni

keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja

üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11). KarS § 113 näeb sanktsioonina ette vangistuse kuuest kuni

viieteistkümne aastani. Sanktsiooni keskmine määr on seega kümme aastat ja kuus kuud vangistust.

Praeguses asjas mõistis ringkonnakohus S. Feštšenkole karistuseks vangistuse üheteistkümneks

aastaks. Kohtute poolt tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli A. S.-i peksmine ette planeeritud −

süüdistatavad võtsid A. S.-i peksmiseks kaasa kurika ning läksid kolmekesi kannatanule kätte

maksma. Korteris takistati kannatanu põgenemist, tal seoti käed selja taha. Seejärel peksid

süüdistatavad kannatanut kurika, käte ja jalgadega nii rindkere, kaela kui ka pea piirkonda. Hoolimata

kannatanu karjetest ja palvetest peksmine lõpetada, tekitasid süüdistatavad intensiivse ja ulatusliku

peksmisega elutähtsate organite piirkonda mitmeid eluohtlikke tervisekahjustusi. Arvestades teo

toimepanemise tehiolusid ja S. Feštšenko teopanust, saab järeldada, et tema süü on oluline, mistõttu

tema karistamine sanktsiooni keskmisest määrast ülespoole jääva karistusega on põhjendatud.

Kolleegiumi hinnangul arvestasid kohtud S. Feštšenko karistust raskendava asjaoluna õigustatult

kuriteo toimepanemist grupis ja märkisid põhjendatult, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad.

Eripreventiivse eesmärgina arvestati tema varasemat karistatust. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et

ringkonnakohus on karistuse mõistmisel põhiliselt korranud juba maakohtu otsuses sisalduvaid

põhjendusi ja nentinud, et prokuröri taotlus S. Feštšenkole rangema karistuse mõistmiseks tuleb

rahuldada. Kuid maakohtu põhjenduste kordamine ei anna alust väita, et ringkonnakohtu otsuses

puuduvad põhjendused karistuse mõistmiseks. Seetõttu tuleb jätta S. Feštšenkole mõistetud karistus

muutmata.

20. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2012. a kohtuotsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni

rahuldamata.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi