3-4-1-4-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-4-13

Määruse kuupäev

15. mai 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja

Märt

Rask,

liikmed

Tõnu

Anton,

Eerik

Kergandberg, Lea Kivi ja Jaak Luik

Kohtuasi

Kalev Tartu 11. veebruari 2013. a kaebus tunnistada

väärteomenetluse seadustiku § 135 lg-d 8 ja 9, § 155 lg-d 2 ja

3 ning § 156 lg 3 põhiseadusega vastuolus olevaks

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Kalev Tartu kaebus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12. jaanuari 2012. a otsusega nr 10220112756067 karistas Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne

Prefektuuri Rapla politseijaoskonna patrullteenistuse politseiametnik Kalev Tartut kiirmenetluses

rahatrahviga 120 eurot.

2. K. Tartu esitas 27. jaanuaril 2012 Pärnu Maakohtule PPA otsuse peale kaebuse, milles taotles selle

otsuse tühistamist. Pärnu Maakohus jättis 14. juuni 2012. a otsusega kohtuasjas nr 4-12-384 kaebuse

rahuldamata.

3. K. Tartu esitas isiklikult 19. juulil 2012 maakohtu otsuse peale kassatsiooni Riigikohtule. Kaebaja

palus esmalt tunnistada väärteomenetluse seadustiku (VTM) § 135 lg 8, § 155 lg 2 ja § 156 lg 3

põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata ning võtta kassatsioon menetlusse. Samuti

palus kaebaja tühistada Pärnu Maakohtu 14. juuni 2012. a otsus kohtuasjas nr 4-12-384 ja lõpetada

väärteoasjas menetlus. 27. juulil 2012 esitas K. Tartu Riigikohtule kassatsiooni täienduse, milles

põhjendas täiendavalt väärteomenetluse seadustiku sätete põhiseadusvastasust.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis 25. septembri 2012. a määrusega kohtuasjas nr 3-7-1-1-1-90

K. Tartu kassatsiooni läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis, et VTMS § 155 lg 2

kohaselt võib menetlusalune isik esitada Riigikohtule kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja

vahendusel. Riigikohus kassatsioonikohtuna on õigustatud kontrollima üksnes õigusküsimusi,

mistõttu eeldatakse kassatsiooni esitajal õigusalaste süvateadmiste olemasolu.

5. 11. veebruaril 2013 esitas K. Tartu Riigikohtule individuaalse põhiseadusliku kaebuse, milles

taotles, et VTMS § 138 lõiked 8 ja 9, § 155 lõiked 2 ja 3 ning § 156 lg 3 tunnistataks vastuolus

olevaks põhiseaduse (PS) § 15 lõikega 1, § 24 lõikega 5 ja § 149 lõikega 3, samuti Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lg 3 punktiga 3 ja lisaprotokolli

artikli 7 lõikega 2.

KAEBUSE ESITAJA PÕHJENDUSED

6. K. Tartu leiab, et tal on õigus esitada Riigikohtule individuaalne põhiseaduslik kaebus, kuna

Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pööranud kassatsiooni läbi vaatamata jättes tähelepanu tema

väitele, et väärteomenetluse seadustiku sätted, mis nõuavad kassatsiooni esitamist advokaadi

vahendusel, on põhiseadusega vastuolus.

7. Kaebaja märgib, et väärteomenetluse seadustiku regulatsioon on põhiseadusega vastuolus seetõttu,

et ei võimalda menetlusalusel isikul, kelle kaebuse maakohus rahuldamata jättis, esitada

apellatsioonkaebust ringkonnakohtule. PS § 149 lg 2 kohaselt on ringkonnakohtud teise astme kohtud

ja vaatavad läbi esimese astme kohtu lahendeid. Seadusandjal puudus legitiimne eesmärk nn hüppava

kassatsiooni kehtestamiseks. Seadusandja soovis muuta väärteomenetlust riigi jaoks otstarbekamaks

ja odavamaks, kuid menetlusosaliste jaoks apellatsiooniastme väljajätmine hoopis suurendab

kulutusi, sest kassatsioon tuleb esitada advokaadi vahendusel.

8. Kaebaja on seisukohal, et väärteomenetluse seadustik on põhiseadusega vastuolus ka seetõttu, et

kassatsioon tuleb Riigikohtule esitada advokaadi vahendusel ka siis, kui kassatsioonkaebusest nähtub

selgelt, et selle koostaja (menetlusalune isik) tunneb ise hästi Riigikohtu praktikat.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

9. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et K. Tartu kaebus ei ole lubatav, sest kaebajale

olid tagatud piisavalt tõhusad võimalused oma õiguste kaitseks. Ta oleks saanud taotleda

põhiseaduslikkuse

järelevalve

algatamist

Pärnu

Maakohtu

menetluses

või

Riigikohtus

kassatsioonimenetluses, esitades kassatsiooni selleks ettenähtud vormis advokaadi vahendusel.

Põhiseaduskomisjon

leidis

samuti,

et

vaidlustatud

sätted

on

põhiseadusega

kooskõlas.

Ringkonnakohtule apellatsiooni esitamise piiramise, samuti advokaadisunni sätestamisel olid

menetlusökonoomilised kaalutlused. Eesmärgiks oli vältida kohtusüsteemi ülekoormatust ja tagada

kohtusse pöördunud isiku õiguste ning huvide parem kaitse ning menetluse poolte võrdsus, mis

kindlustab sujuva ja tõrgeteta kohtumenetluse.

10. Õiguskantsler leidis, et K. Tartu kaebus on lubatav, kuna kaebajal puudus ja puudub võimalus

kaitsta oma õigusi õiglases ja tõhusas korralises kohtukaebemenetluses. PS § 15 lg 1 teises lauses

tagatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse

põhiseadusvastaseks tunnistamist hõlmab ka kohtumenetlusõigust reguleerivaid norme, mida on

võimalik vaidlustada samas kohtumenetluses, mille käigus nad kohaldamisele kuuluvad. See

põhimõte kehtib ka kassatsioonimenetluses, sealhulgas eelmenetluses, milles otsustatakse kaebuse

lubatavus. Kohtul ei ole õigust jätta normi põhiseaduspärasus hindamata, lähtudes sellise menetluse

erisustest, eelkõige menetlusökonoomia tagamise kõrgendatud vajadusest.

11. Õiguskantsler

eristas

kassatsiooni

loamenetluses

kassatsioonis

vaidlustatud

normide

põhiseadusele vastavuse hindamist ja antud hinnangu põhjendamist kohtumääruses. Kassatsiooni läbi

vaatamata jätmisel ei esitata määruses selle kohta põhjendusi, sealhulgas ei põhjendata seisukohti,

mis võetakse kassatsioonis vaidlustatud normide põhiseaduspärasuse kohta. Õiguskantsler möönis, et

loamenetluse olemusest tulenevalt ei ole nõutav kohtumääruses iga kord põhjendada, miks ei

menetleta kassatsioonkaebuses esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve kaebust. Siiski ei saa ka

kassatsioonkaebuse loamenetluses välistada, et teatud erandlikel tingimustel võib kohtul

põhjendamiskohustus tekkida. Ka õigus saada küllaldaselt põhjendatud kohtulahend on igaühe PS

§ 15 lõikest 1 tulenev õigus. Sellega tagataks, et kohtumenetlus mitte üksnes ei oleks, vaid ka

paistaks õiglane. Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et kuigi see õigus on sõltuvalt

õigussüsteemi ja konkreetse menetluse eripäradest suuresti erineva ulatusega, on juhul, kui kohtud

jätavad poole konkreetse, asjakohase ja olulise väite normide põhiseaduspärasuse kohta kõigis

kohtuastmetes täielikult hindamata, tegemist EIÕK art 6 lõikest 1 tuleneva kohustuse rikkumisega

(Euroopa Inimõiguste Kohtu 18. juuli 2006. a otsus kohtuasjas nr 63566/00 Pronina vs Ukraina,

punkt 25).

12. Kaebaja kassatsioonkaebuse põhistusteta läbi vaatamata jätmisel ei saanud kaebaja

põhiseaduslikkuse järelevalve taotlusele põhjendatud vastust ja sellega muutus tema jaoks sisutühjaks

kohtu kohustus kassatsioonkaebuses esitatud taotlust hinnata. Menetlusökonoomia oleks piisavalt

kaalukas õigusväärtus üksnes juhul, kui kaebajal oleks olnud sarnane vaidlustamisvõimalus ka mõnes

muus kohtuastmes. Põhjendamisest tekkiv kohtu töökoormuse tõus ei ole õiguskantsleri hinnangul

ülemäära suur, arvestades vaidlustamist võimaldavate olukordade piiratud hulka ning seda, et kohtul

on kohustus hinnata normide põhiseaduspärasust kassatsioonimenetluses.

13. Õiguskantsler on seisukohal, et VTMS § 135 lõiked 8 ja 9, mis näevad ette hüppelise

kassatsiooni, riivavad PS § 24 lõikes 5 tagatud edasikaebepõhiõigust, kuid ei ole põhiseadusega

vastuolus. VTMS § 155 lõigetest 2 ja 3 tulenev kassatsioonkaebuse esitamise piirang –

advokaadisund – on taotletava menetlusökonoomia eesmärgi suhtes proportsionaalne juhul, kui

kaebajal puudub kaitsjalt nõutavaga võrdne õigusharidus.

14. Justiitsminister leidis, et Kalev Tartu individuaalkaebus on lubatav ja tuleks menetlusse võtta,

kuid vaidlustatud sätted on põhiseadusega kooskõlas. Kaebajal ei olnud muud tõhusat viisi kasutada

PS §-ga 15. tagatud õigust kohtulikule kaitsele, sest ta ei saanud esitada väidet apellatsioonimenetluse

vahelejätmise ja advokaadi kasutamise nõude põhiseadusvastasuse kohta varem maakohtule esitatud

kaebuses, kuna maakohus neid norme ei kohalda. Vaidlustatud norme kohaldas esimest korda alles

Riigikohus, otsustades kassatsiooni menetlusse võtmise üle. Riigikohus ei esitanud määruses

sõnaselget seisukohta vaidlustatud sätete põhiseaduspärasuse kohta, millest võiks põhimõtteliselt teha

järelduse, et Riigikohus võttis põhiseadusjärelevalve taotluse kohta vaikimisi seisukoha ja jättis selle

rahuldamata. Minister leidis, et praegusel juhul ei saa põhjendusteta määrusega lõppenud

kassatsioonimenetlust pidada piisavalt tõhusaks menetluseks, milles kaebajal oli võimalik oma õigusi

kaitsta.

15. Justiitsminister leidis, et VTMS § 135 lg-d 8 ja 9, mis sätestavad hüppelise kassatsiooni, riivavad

PS § 24 lg-s tagatud edasikaebepõhiõigust, kuid riive on sobiv, vajalik ja mõõdukas vahend

kohtusüsteemi efektiivsuse tagamiseks ning seega on sätted põhiseadusega kooskõlas. Ministri

hinnangul on ka VTMS § 155 lg-d 2 ja 3, mis sätestavad kassatsiooni esitamise advokaadi

vahendusel, põhiseadusega kooskõlas.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

16. Väärteomenetluse seadustiku § 135 lõikes 8 on sätestatud:

„§ 135. Kohtuotsuse ja selle lõpposa kuulutamine ning kassatsiooniõiguse selgitamine

[---]

(8) Maakohtu kohtuotsust ei saa apellatsiooni korras vaidlustada.

[---]."

17. Väärteomenetluse seadustiku § 155 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

"§ 155. Kassatsiooniõigus

[---]

(2) Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal

või tema advokaadist esindajal.

(3) Kassatsiooni esitanud kohtuväline menetleja või kohtumenetluse poolt esindav advokaat on

kassatsioonimenetluses kassaator."

18. Väärteomenetluse seadustiku § 156 lõikes 3 on sätestatud:

"§ 156. Kassatsioonitähtaeg

[---]

(3) Kassatsioon esitatakse kaebuse arutamisel kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates

päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. K. Tartu on esitanud Riigikohtule kaebuse, milles väidab, et tema põhiõigusi rikub Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. septembri 2012. a määrus asjas nr 3-7-1-1-1-90. Riigikohtu kriminaal-

kolleegium, jättes kassatsiooni loamenetluses tähelepanuta kassaatori väited kassatsiooni menetlust

takistavate väärteomenetluse seadustiku sätete põhiseadusvastasuse kohta, rikkus kaebaja PS § 15

lg 1 teisest lausest tulenevat põhiõigust.

20. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada

Riigikohtule individuaalne põhiseaduslikkuse järelevalve kaebus. Siiski on Riigikohus leidnud, et

erandjuhul saab isik pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Riigikohus on pädev

individuaalkaebust läbi vaatama juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi

tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest (viimati Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. aprilli 2013. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-8-13, punkt

13).

21. Eeltoodust lähtudes hindab kolleegium K. Tartu individuaalkaebuse lubatavust.

22. PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes

asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Sama

paragrahvi teine lõige kohustab kohut järgima põhiseadust ja tunnistama põhiseaduse vastaseks mis

tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või

on muul viisil põhiseadusega vastuolus. Sellise kohustuse sätestab ka PS § 152 lg 1, mille kohaselt

jätab kohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on

vastuolus põhiseadusega.

23. Riigikohus on leidnud, et PS § 15 lg 1 teises lauses tagatud põhiõiguse realiseerimine on võimalik

konkreetse normikontrolli menetluses, kus kaebuse esitajal on võimalik esitada oma taotlus kohtuasja

lahendavale kohtule. PS § 15 lg 1 teise lause kaitseala hõlmab ka õigust seada kahtluse alla

menetlusõiguslike normide põhiseadusele vastavus. Riigikohus on leidnud, et isik saab taotleda

konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise

piirangu, põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust

sätet tuleks kohaldada. Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm põhiseadusvastaselt tema

õigusi, näiteks õigust tõhusale õiguskaitsele, saab ta kohtult taotleda, et viimane jätaks konkreetse

kohtuasja menetlemisel selle normi kui põhiseadusvastase kohaldamata. Tulenevalt PS § 15 lõikest 2

ja § 152 lõikest 1 peab kohus kas isiku taotlusel või omal algatusel tunnistama asjassepuutuvas osas

põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa

isiku põhiõiguste rikkumise (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht

7. detsembri 2009. a määruses kohtuasjas nr 3-4-1-22-09, viidates kolleegiumi 25. märtsi 2004. a

otsusele asjas nr 3-4-1-1-04, 9. aprilli 2008. a otsusele asjas nr 3-4-1-20-07 ja Riigikohtu üldkogu

16. mai 2008. a otsusele asjas nr 3-1-1-88-07).

24. Kolleegium leiab, et kaebaja oleks võinud hüppelise kassatsiooni põhiseadusele vastavust

vaidlustada, esitades ringkonnakohtule apellatsiooni, milles palub jätta apellatsiooni esitamist

välistavad sätted kohaldamata. Arvestades Riigikohtu järjekindlaid seisukohti menetlust takistavate

normide vaidlustamise kohta konkreetse normikontrolli menetluses, leiab kolleegium, et K. Tartul oli

tõhus võimalus vaidlustada VTMS § 135 lg-te 8 ja 9 ning § 156 lg 3 põhiseaduspärasust konkreetse

normikontrolli menetluses ringkonnakohtus.

25. Kolleegium möönab, et apellatsioonis ei oleks kaebaja saanud vaidlustada väärteomenetluse

seadustiku sätteid, mis nõuavad kassatsiooni esitamist advokaadi vahendusel (VTMS § 155 lg-d 2

ja 3). Apellatsioonimenetluses ei oleks need sätted olnud asjassepuutuvad. Seetõttu oli kaebajal

võimalik vaidlustada VTMS § 155 lg-d 2 ja 3 esimest korda kassatsioonimenetluses.

26. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis 25. septembri 2012. a määruses nr 3-7-1-1-1-90, et

kassatsiooni on esitanud isik, kes ei saa olla kassaator, ja jättis kassatsiooni läbi vaatamata.

Kriminaalkolleegium viitas seejuures VTMS § 155 lg-tele 2 ja 3, mille põhiseaduspärasust kaebaja

kassatsioonis vaidlustas, kuid ei esitanud määruses seisukohti kassatori taotluse kohta tunnistada

VTMS § 155 lg-d 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks.

27. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et PS § 152 lg-st 1 tulenev kohustus jätta

õigusakt kohaldamata, kui see on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Ka kassatsioonis

võib esitada taotluse tunnistada regulatsioon või selle puudumine põhiseaduse vastaseks.

Kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel hindab Riigikohus muu hulgas ka põhiseaduslikkuse

järelevalve alustamise taotlust. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud, et

sellest, et Riigikohus määruses põhjendusi ei esita, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki

kassatsioonkaebuses esitatud väiteid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. novembri 2011. aasta määrus asjas nr 3-4-1-21-11, p 13). Sellest lähtudes on kolleegium

seisukohal, et kaebajale oli ka VTMS § 155 lg-te 2 ja 3 põhiseaduspärasuse vaidlustamisel

kassatsioonimenetluses tagatud õiglane ja tõhus kohtumenetlus.

28. Eeltoodust lähtudes ja tuginedes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 11 lg-

le 2, jätab kolleegium K. Tartu individuaalkaebuse läbi vaatamata ja tagastab kaebuse esitajale.

MärtRask, Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Jaak Luik