3-1-1-49-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-49-13

Määruse kuupäev

10. mai 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kahtlustatava K. L.-i vara arestimine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2013. a määrus

kriminaalasjas nr 1-12 -12243

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

B. L.-i esindaja vandeadvokaat Marina Valge, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II

osakonna vanemprokurör Kristiina Laas

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

24. aprill 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta B. L.-i esindaja määruskaebus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas 20. detsembril 2012 Tartu Maakohtule taotluse arestida

kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks K. L.-ile kuuluv Zzzzzzzz linnas

Xxxxxxx X-XX asuv korteriomand registriosa numbriga YYYYYYY (edaspidi Xxxxxxx X-XX

kinnistu) ning seada sellele kinnistule käsutamise keelumärge. Prokuratuur põhjendas oma taotlust

järgmiselt.

1.1 K. L.-i kahtlustatakse karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi selles, et tema

Zzzzzzzz linnavalitsuse raamatupidajana grupis koos linnapea V. N.-i ja pearaamatupidaja A. L.-iga

omastas jaanuarist 2010 augustini 2012 kokku 79 390 eurot 73 senti Zzzzzzzz linna raha. Sellest

rahast 1216 eurot 62 senti omastati sel viisil, et linnapea V. N. võimaldas raamatupidajatel viibida

linna raha eest puhkusereisil Türgi Vabariigis, vormistades puhkusereisil viibimise koolitusena.

Ülejäänud summa omastasid kahtlustatavad selliselt, et majanduskulu aruannetes kajastati oma

isiklikke kulutusi linna kulutustena. K. L.-i, A. L.-i ja V. N.-i koostatud majanduskulu aruannete

alusel maksis A. L. linnavalitsuse pangakontolt ja K. L. linnavalitsuse kassast V. N.-ile 30 072 eurot 4

senti, A. L.-ile 28 521 eurot 57 senti ja K. L.-ile 19 580 eurot 50 senti. Prokuratuuri taotluses osutati

ka tõenditele, mis eeltoodud kahtlustust kinnitavad.

1.2 On alust arvata, et K. L. sai kuriteoga 19 580 eurot 50 senti. Kahtlustatavate kontoväljavõtetest

nähtuvalt on kuriteoga saadud vara praeguseks ära tarvitatud. Seetõttu tuleb kuriteoga saadud vara

konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestida K. L.-ile kuuluvat vara 19 580 euro 50 sendi

väärtuses. K. L.-ile kuulub Xxxxxxx X-XX kinnistu (korteriomand). Sarnaste korterite väärtus on

kinnisvaraportaali andmetel ca 16 000 eurot.

2. Tartu Maakohtu 31. detsembri 2012. a määrusega prokuratuuri taotlus rahuldati. Kohus arestis

kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks K. L.-ile kuuluva Xxxxxxx X-XX

kinnistu (registriosa number YYYYYYY), seades sellele käsutamise keelumärke.

Maakohus leidis, et arvestades kahtlustuse sisu ja kogutud tõendeid, on alust arvata, et K. L. omastas

enam kui 19 000 eurot Zzzzzzzz linna vara ja ta on kuriteoga saadud vara ära tarvitanud. Seega on

võimalik kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamine. K. L.-ile kuulub Xxxxxxx X-XX

kinnistu, mille turuväärtus on umbes 16 000 eurot. Arvestades K. L.-i võimaliku kuritegeliku tulu

suurust ja temale kuuluva korteriomandi väärtust, on seaduslik alus K. L.-i korteriomand arestida,

tagamaks tema süüditunnistamise korral selle arvelt kuriteoga saadud vara konfiskeerimise

asendamine KarS § 84 alusel.

3. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse menetlusvälise isiku B. L.-i esindaja

vandeadvokaat Marina Valge, kes taotles Xxxxxxx X-XX kinnistu aresti alt vabastamist.

Määruskaebuses märgiti, et B. L. on alates 29. aprillist 1988 K. L.-iga abielus. B. L.-i ja K. L.-i

varalistele suhetele kehtib perekonnaseaduse (PKS) §-s 25 ette nähtud varaühisuse põhimõte ja nad ei

ole sõlminud abieluvaralepingut. Maakohtu arestitud korteriomandi ostsid B. L. ja K. L. 7. juunil

2000. Maakohus on ekslikult leidnud, et kõnealune kinnistu kuulub K. L.-ile. Tegemist on abikaasade

ühisvaraga. Maakohtu määruse alusel kanti kinnisturaamatusse keelumärge korteriomandi käsutamise

keelamiseks Eesti Vabariigi (prokuratuur) kasuks. Käsutuskeeluga rikutakse B. L.-i õigust enda

omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada.

4. Tartu Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2013. a määrusega jäeti maakohtu 31. detsembri 2012. a

määrus muutmata ja B. L.-i esindaja määruskaebus rahuldamata.

4.1 Olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, sedastas ringkonnakohus, et K. L.-i suhtes on

põhjendatud kuriteokahtlus, samuti esineb alus tema vara arestimiseks.

4.2 Seoses määruskaebuse esitaja väitega, et arestitud korteriomand on B. L.-i ja K. L.-i ühisvara,

märkis ringkonnakohus järgmist. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt omandas K. L. korteriomandi

abielu ajal. Samas ei tähenda asjaolu, et korteriomand on abikaasade ühisvara, seda, et korteriomandi

arestimine oleks põhjendamatu. PKS § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade

ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 sätestab, et ühisomand on kahele või enamale isikule üheaegselt

kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Seega on ühisomandi puhul ühisomanike osad

kindlaks määramata. Sissenõude pööramist abikaasade ühisvarale reguleerib täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 14. Selle paragrahvi esimese lõike kohaselt on sissenõude pööramine abikaasade

ühisvarale lubatav võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat

abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Kui võlgnikuks mitteolev abikaasa oma

nõusolekut ei anna, on sissenõudjal TMS § 14 lg 2 kohaselt võimalik nõuda ühisvara jagamist ja

sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Seega on ka abikaasade ühisvarale võimalik

sissenõuet pöörata ja K. L.-ile kuuluva korteriomandi arestimine konfiskeerimise asendamise

tagamiseks on põhjendatud.

4.3 Enda väidetavat omandiõigust korteriomandile on B. L.-il võimalik kaitsta ka tsiviilõiguslikke

õiguskaitsevahendeid kasutades. Abikaasal on võimalik nõuda ühisvara jagamist perekonnaseaduses

sätestatud korras. Samuti saab B. L. esitada TMS §-s 222 nimetatud hagi.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse B. L.-i esindaja vandeadvokaat

M. Valge, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja Xxxxxxx X-XX kinnistu aresti alt

vabastamist. Samuti palub määruskaebuse esitaja hüvitada B. L.-i menetluskulud. B. L.-i esindaja

põhiseisukohad on järgmised.

5.1 B. L.-i osa ühisomandis olevast korteriomandist arestiti vaatamata sellele, et B. L.-i vastu ei ole

kriminaalmenetluses varalisi nõudeid esitatud. Samuti ei ole B. L. andnud nõusolekut selleks, et tema

osaga ühisvarast saaks tagada K. L.-i vastu suunatud nõudeid. Riigikohus on varasemas praktikas

selgitanud, et kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 järgi võib isiku vara kriminaalmenetluses

arestida või aresti alla jätta üksnes tema enda vastu suunatud tsiviilhagi või riigi konfiskeerimisnõude

või talle mõistetava varalise karistuse tagamiseks. Erandi sellest reeglist moodustab vaid juhtum, mil

kolmas isik ise annab nõusoleku kohtulahendi täitmiseks oma vara arvel. (Vt nt Riigikohtu määrus

asjas nr 3-1-1-115-12.)

5.2 TMS § 14 kohaselt on täitemenetluses võimalik arestida üksnes vahetult võlgnikule kuuluvat vara

ja ühisvara arestimine on lubatav üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on

olemas mõlemat abikaasat kohustuse täitmiseks kohustav täitedokument. Seega on ekslik

ringkonnakohtu järeldus, et kuna täitemenetluses on võimalik pöörata sissenõue abikaasade

ühisvarale, siis on korteriomandi arestimine praegu põhjendatud.

5.3 Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu seisukohaga, et enda omandiõiguse kaitsmiseks peaks B. L.

nõudma ühisvara jagamist. On ebaloogiline, et isik ei saa nõuda talle kuuluva ühisomandi osa arestist

vabastamist, vaid peab esitama kohtule ühisvara jagamise hagi. Samuti on alusetu ringkonnakohtu

seisukoht, et B. L.-il on ühisvara koormamise korral võimalik oma õigusi kaitsta TMS §-s 222

nimetatud hagi esitamisega.

5.4 Maakohus B. L.-i kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse ei kaasanud ja talle ei tutvustatud ka

vara arestimise määrust, nagu KrMS § 142 lg 5 seda nõuab.

6. Vastuses määruskaebusele palub prokuratuur jätta ringkonnakohtu ja maakohtu määrused

muutmata või teha arestimismäärusesse täpsustus, millega keelata Xxxxxxx X-XX kinnistu

käsutamine üksnes K. L.-il.

6.1 Kohus arestis kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks kahtlustatavale

K. L.-ile kuuluva kinnistu. Kinnistusraamatu elektroonilise andmebaasi kohaselt on arestitud kinnistu

K. L.-i ainuomandis. AÕS § 56 lg-s 1 sätestatu kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud

andmete õigsust. Määruskaebuses ei ole viidatud kinnistusraamatu kande ebaõigsusele. Samuti ei ole

määruskaebuse esitaja esitanud dokumente, mis lükkaksid ümber kinnistusraamatu kande õigsuse.

6.2 Määruskaebuse esitamisel sai prokuratuurile teatavaks, et kinnistu arestimine võib puudutada

K. L.-i abikaasa varalisi õigusi. Sellest tulenevalt kaasas uurimisasutus 28. jaanuaril 2013 B. L.-i

kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse. Seega on tal võimalik kriminaalmenetluses enda

omandiõigust kaitsta. Vara konfiskeerimise korral saab ta aga esitada TMS § 222 lg 1 alusel

täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi.

6.3 Eeldusel, et Xxxxxxx X-XX kinnistu näol on tegemist ühisvaraga, vastutab K. L.

konfiskeerimisenõude täitmise eest PKS § 33 lg 3 kohaselt oma lahusvaraga ja pooles väärtuses

ühisvaraga. Menetlejale teadaolevalt K. L.-il lahusvara ei ole. Seega tekib riigil kui

konfiskeerimisnõude omanikul õigus nõuda ühisvara jagamist. Seetõttu on põhjendatud keelumärke

muutmata jätmine esmalt vara jagamise nõude ja teiseks konfiskeerimisnõude tagamiseks.

6.4 Juhul kui Riigikohus leiab, et on piisavalt andmeid, mille alusel saab lugeda tuvastatuks, et

Xxxxxxx X-XX kinnistu on K. L.-i ja B. L.-i ühisvara, ei too see siiski kaasa arestimismääruse

tühistamist täies ulatuses. K. L.-i osa arestimine ühisvaras on konfiskeerimise tagamiseks

põhjendatud. Sellisel juhul tuleks B. L.-i omandiõiguse riive vältimiseks muuta Tartu Maakohtu

31. detsembri 2012. a määruse resolutsiooni nii, et sellega keelataks kinnistu käsutamine üksnes

K. L.-il. Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-3-1-15-12 möönnud maksuseadusest tulenevate rahaliste

nõuete või kohustuste tagamist sellisel viisil, et kinnistule seatakse keelumärge nii, et kinnisasja

käsutamine keelatakse üksnes maksukohustuslasest võlgnikul. Prokuratuuri hinnangul on sarnasel

viisil võimalik ka riigi konfiskeerimisnõude tagamine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus

kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi

või seaduslikke huve. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse esitamise õigus on KrMS § 344 lg-s 3 loetletud isikutel, samuti menetlusvälisel isikul

advokaadi vahendusel, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve. Seega

saaks B. L.-il olla praeguses asjas määruskaebeõigus üksnes juhul, kui vaidlustatava kohtumäärusega

otsustataks siduvalt tema subjektiivsete õiguste üle.

8. B. L. vaidlustab kohtumäärust, millega konfiskeerimise asendamise tagamiseks arestiti K. L.-ile

kuuluv kinnistu. Ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud Tartu Maakohtu 31. detsembri 2012. a

määruses ei ole B. L.-i arestimisotsustuse adressaadina nimetatud. Samuti puudub vaidlus, et

kinnistusraamatusse on Xxxxxxx X-XX kinnistu omanikuna sisse kantud üksnes K. L..

9. Riigikohtu üldkogu asus 27. novembri 2012. a määruses asjas nr 3-3-1-15-12 seisukohale, et

maksukorralduse seaduse (MKS) § 1361 lg-s 1 nimetatud määrus, millega tulevikus tehtava maksu-

või vastutusotsuse täitmise tagamiseks koormatakse maksukohustuslase kinnisasi, ei puuduta

maksukohustuslase abikaasat, kes ei ole määruse adressaat ja keda ei ole kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse kantud (vt viidatud määruse punkte 30-33 ja 35). Üldkogu põhjendas osutatud

tõlgendust muu hulgas sellega, et täitmist tagavate toimingute otsustamisel on selle menetluse

olemust ja peamiselt kiireloomulisust arvestades keeruline lahendada tõendite esitamist ja hindamist

eeldavat küsimust, kas kinnistu võib erinevalt kinnistusraamatu kandest olla abikaasade ühisvara

hulgas. See küsimus on vajaduse korral võimalik lahendada teises menetluses. Seetõttu tuleb kohtul

tagamistaotlust

lahendades

juhinduda

AÕS

§

lg-st

1,

mille

kohaselt

eeldatakse

kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. (Vt viidatud määruse punkt 32.) Juhul kui MKS § 1361

lg-s 1 nimetatud määruse täitmine peaks kinnistusraamatu kande ebaõigsuse tõttu siiski koormama

abikaasade ühisvara, siis on määruse adressaadiks mitteoleval abikaasal võimalik oma õiguste

kaitseks kasutada tsiviilõiguslikke õiguskaitsevahendeid (vt viidatud määruse punkt 37). Esiteks saab

isik juhul, kui tema abikaasa suhtes tehtud tagamismääruse alusel koormatakse ühisvara, nõuda AÕS

§ 65 lg 1 alusel riigilt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks. Alternatiivselt on

tagamismääruse adressaadiks mitteoleval abikaasal võimalik enda õigusi kaitsta TMS §-s 222

sätestatud hagi esitamise teel. (Vt lähemalt viidatud määruse punktid 37-43.)

10. Kolleegium asub eeltooduga analoogilistel põhjustel seisukohale, et ka kriminaalmenetluses

tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu,

tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse

adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud.

Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise

vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut

kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või TMS § 222 lg 1 alusel

vara arestist vabastamist. Arvestades vara arestimise määruse tegemise ja vaidlustamise korda ning

tähtaegu kriminaalmenetluses, ei saa selles menetluses isikule tagada tõhusat võimalust tõendada, et

arestitud kinnistu kuulub erinevalt kinnistusraamatu kandes märgitust abikaasade ühisvarasse.

Osutatud küsimus on vajaduse korral võimalik lahendada tsiviilkohtumenetluses, sarnaselt sellele,

kuidas tuvastatakse MKS § 1361 lg-s 1 nimetatud määruse objektiks oleva kinnisasja kuulumine

abikaasade ühisvara hulka (vt käesoleva määruse punkt 9 koos edasiviidetega). KrMS § 142 alusel

kinnistu arestimist otsustades tuleb kohtul lähtuda AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse

kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust.

11. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu poolt muutmata jäetud Tartu

Maakohtu 31. detsembri 2012. a määrus ei piira B. L.-i subjektiivseid õigusi, mistõttu ei ole B. L.-il

KrMS § 384 kohaselt ka õigust Xxxxxxx X-XX kinnistu arestimist määruskaebe korras vaidlustada.

Seetõttu jätab kolleegium B. L.-i esindaja määruskaebuse KrMS § 390 lg 1 ja § 350 lg 2 p 2 alusel

läbi vaatamata. Kuna B. L. ei olnud selles asjas kohtumenetluse pool ega menetlusväline isik, kelle

õigusi või seaduslikke huve oleks maakohtu määrusega piiratud, pidanuks ka ringkonnakohus jätma

B. L.-i esindaja määruskaebuse läbi vaatamata. Kuna aga ringkonnakohtu otsustust B. L.-i esindaja

määruskaebus sisuliselt läbi vaadata ei ole vaidlustatud, puudub kolleegiumil menetluslik alus

ringkonnakohtu määruse tühistamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 2012. a

määrus asjas nr 3-1-1-43-12, p 21).

II

12. Sõltumata B. L.-i määruskaebuse lubatavusele antud hinnangust, märgib kolleegium järgmist.

13. Analoogiliselt Riigikohtu üldkogu 27. novembri 2012. a määruses asjas nr 3-3-1-15-12 punktis 46

ja 9. aprilli 2013. a otsuses asjas nr 3-3-1-82-12 punktis 49 märgitule, on ka KrMS § 142 alusel

võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine

keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal

või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et enne arestiga tagatava varalise kohustuse lõplikku

kindlaksmääramist (nt konfiskeerimisotsustuse jõustumist) saab prokuratuur taotleda KrMS § 142

alusel kinnisasja käsutamise keelamist vaid kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal

isikul, kelle vastu arestiga tagatav kohustus on suunatud. See tähendab, et kinnistusraamatusse

kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel

abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. (Vt ka Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 2013. a otsus

asjas nr 3-3-1-82-12, p-d 53 ja 56). Kolleegium leiab, et ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on

kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril

üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse

sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal

või kolmandal isikul.

14. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et praeguses asjas on ringkonnakohus ekslikult

märkinud, nagu võiks B. L. kaitsta oma õigusi ühisvara jagamist nõudes. Kohtu selline seisukoht on

vastuolus PKS § 26 lg 1 teise lausega, mille kohaselt ei ole abikaasal varaühisuse kestel õigust nõuda

ühisvara jagamist. Samuti on apellatsioonikohus vääralt mõistnud TMS § 14 sisu (vt käesoleva

määruse punkt 4.2). Osutatud paragrahv reguleerib täitemenetluses sissenõude pööramist abikaasade

ühisvarale. Sellest sättest ei tulene alust arestida enne ühe abikaasa vastu suunatud nõude rahuldamist

selle nõude täitmise tagamiseks mõlema abikaasa ühisvara. Hagi abikaasade ühisvara jagamiseks

saab riik sissenõudja ja võlausaldajana TMS § 14 lg-st 2 ning PKS § 33 lg 3 teisest lausest tulenevalt

esitada alles pärast seda, kui tema nõue ühe abikaasa vastu on lõplikult kindlaks määratud (nt

konfiskeerimisotsustus jõustunud). Enne seda ei saa riik taotleda ka mõlema abikaasa vastu esitatava

ühisvara jagamise hagi tagamiseks kinnistusraamatusse keelumärke või eelmärke kandmist. Peale

selle tuleb arvestada, et kuna abikaasade ühisvara jagamise hagi ei ole võimalik läbi vaadata

kriminaalmenetluse raames, ei saa ka selle tagamine toimuda KrMS §-s 142 ette nähtud korras. Seega

on asjakohatu ringkonnakohtu viide TMS §-le 14 kui normile, mis justkui õigustaks abikaasade

ühisvara arestimist ühe abikaasa suhtes kavandatava konfiskeerimisotsustuse täitmise tagamiseks.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe