3-4-1-3-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-3-13

Määruse kuupäev

10. mai 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Jaak Luik

Kohtuasi

Õiguskantsleri

taotlus

tunnistada

kriminaalmenetluse

seadustiku rakendamise seaduse § 251 koosmõjus jälitus-

toiminguid

reguleeriva

kriminaalmenetluse

seadustiku

31. peatüki sätete ning julgeolekuasutuste seaduse §-ga 36

kehtetuks

Menetluse alus

Õiguskantsleri 24. jaanuari 2013. a taotlus nr 10

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta õiguskantsleri 24. jaanuari 2013. a taotlus nr 10 läbi vaatamata.

1. Riigikogu võttis 12. veebruaril 2003 vastu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) ja 19. mail 2004

kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse (KrMSRS), mis jõustusid 1. juulil 2004. Selle

tulemusel nähti kriminaalmenetluse seadustikus ja jälitustegevuse seaduses (JTS) ette jälitusasutuse

ja uurimisasutuse kohustus viivitamatult teatada jälitustoimingust isikule, kelle suhtes toiming tehti,

ja isikule, kelle põhiõigusi jälitustoiminguga riivati (KrMS § 121 lg 1 esimene lause ja JTS § 17 lg 1

esimene lause).

2. Mõlemad seadused nägid ette alused ja korra jälitustoimingutest teatamise edasilükkamiseks kuni

vastava aluse äralangemiseni. Jälitustoimingust teatamise võis edasi lükata, kui see võis kahjustada

teise isiku seadusega tagatud õigusi ja vabadusi (KrMS § 121 lg 1 p 1, JTS § 17 lg 1 p 1), seada ohtu

jälitustegevusse kaasatud isiku õiguse hoida koostöö saladuses (KrMS § 121 lg 1 p 2, JTS § 17 lg 1

p 2), seada ohtu jälitusasutuse töötaja, jälitustegevusse kaasatud isiku või jälitustegevuses osalenud

muu isiku ja nende lähikondsete elu, tervise, au ja väärikuse ning vara (KrMS § 121 lg 1 p 3,

JTS § 17 lg 1 p 3) ja kahjustada kriminaalmenetlust või soodustada kuritegevust (KrMS § 121 lg 1

p 4) või kahjustada jälitustegevust (JTS § 17 lg 1 p 4). Otsus jälitustoimingust teatamise

edasilükkamise kohta pidi olema kirjalik ja põhjendatud ning selle võis teha jälitusasutuse juht või

tema volitatud ametnik (JTS § 17 lg 1) või prokurör (KrMS § 121 lg 1).

3. Riigikogu võttis 17. veebruaril 2011 vastu kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse (286 SE, XI koosseis). Selle seadusega nähti ette jälitustegevuse seaduse kehtetuks

tunnistamine alates 1. jaanuarist 2012 ning jälitustoiminguid puudutava uue regulatsiooni

kehtestamine kriminaalmenetluse seadustikus. Seadusega ei muudetud võrreldes senikehtinuga

jälitustoimingust teatamise edasilükkamise sisulisi aluseid ega korda.

4. Õiguskantsler esitas 17. mail 2011 Riigikogule ettepaneku nr 12, milles leidis, et KrMS § 121 lg 1

teise lause punkt 4 ja JTS § 17 lg 1 teise lause p 4 koosmõjus tõendite jälitustoimingutega kogumist

reguleeriva kriminaalmenetluse seadustiku 3. ptk 8. jao teiste sätete, jälitustegevuse seaduse ning

julgeolekuasutuste seaduse (JAS) §-ga 36 on vastolus põhiseaduse (PS) § 13 teise lausega, §-ga 14,

§ 15 lg-ga 1 ja § 44 lg-ga 3 nende koostoimes osas, mis ei näe ette tõhusat ja süsteemset järelevalve

korraldust jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle, ja osas, mis võimaldab teavitamise

edasilükkamise tulemusel jätta isiku jälitustoimingust üldse teavitamata. Õiguskantsler tegi

Riigikogule ettepaneku viia vaidlustatud sätted põhiseadusega kooskõlla. Õiguskantsler palus

põhiseadusega kooskõlla viia ka uus vastu võetud, kuid veel jõustumata jälitustoimingute

regulatsioon kriminaalmenetluse seadustikus (1. jaanuaril 2012 jõustuma pidanud KrMS § 12615 lg 2

p-d 2 ja 3).

5. Riigikogu kiitis 2. juuni 2011 istungil õiguskantsleri ettepaneku nr 12 heaks. Riigikogu aseesimees

tegi Riigikogu töö- ja kodukorra seaduse (RKKTS) § 152 järgi Riigikogu õiguskomisjonile

ülesandeks algatada eelnõu kriminaalmenetluse seadustiku ja jälitustegevuse seaduse põhiseadusega

kooskõlla viimiseks.

6. Riigikogu võttis 8. detsembril 2011 vastu kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste

muutmise seaduse muutmise seaduse (123 SE, XII koosseis), millega lükkas 17. veebruaril 2011

vastu võetud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse (vt eespool p 3)

jõustumise edasi kuni 1. jaanuarini 2013.

7. 6. juunil 2012 võttis Riigikogu vastu kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (175 SE, XII koosseis), mis osaliselt jõustus 9. juulil

2012, osaliselt aga 1. jaanuaril 2013. Selle seadusega tunnistati kehtetuks nii kriminaalmenetluse

seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus (vt eespool p 3) kui ka kriminaalmenetluse seadustiku

ja teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seadus (vt p 6). Samuti kehtestati selle seadusega kaks

uut regulatsiooni jälitustoimingute ja nendest teavitamise ning teavitamise edasilükkamise kohta.

9. juulist 2012 kuni 31. detsembrini 2012 kehtis selles osas üks regulatsioon, alates 1. jaanuarist 2013

aga teine, mis kehtib praeguseni.

8. Kehtiva õiguse järgi on jälitustoimingute tegemine reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku

31. peatükis, jälitustegevuse seadus tunnistati alates 1. jaanuarist 2013 kehtetuks. Jälitustoimingust

teavitamine on reguleeritud KrMS §-s 12613, mille esimene lõige kohustab jälitusasutust

jälitustoimingu loa tähtaja lõppemisel viivitamatult teavitama jälitustoimingu tegemise ajast ja liigist

isikut, kelle suhtes jälitustoiming tehti, ning isikut, kelle perekonna- või eraelu puutumatust

jälitustoiminguga oluliselt riivati ja kes on menetluse käigus tuvastatud. KrMS § 12613 teine lõige

lubab jätta isiku prokuratuuri loal jälitustoimingust teavitamata, kui teavitamine võib kahjustada

oluliselt kriminaalmenetlust (KrMS § 12613 lg 2 p 1); kahjustada oluliselt teise isiku seadusega

tagatud õigusi ja vabadusi või seada teise isiku ohtu (KrMS § 12613 lg 2 p 2); seada ohtu

jälitusasutuse meetodite, taktika, jälitustoimingu tegemisel kasutatava vahendi või politseiagendi,

variisiku või salajasele koostööle kaasatud isiku koostöö salajasuse (KrMS § 12613 lg 2 p 3). Isiku

võib jätta jälitustoimingust teavitamata kuni KrMS § 12613 lg-s 2 nimetatud aluse äralangemiseni

(KrMS § 12613 lg 3 esimene lause).

9. KrMS § 12613 lg-tes 3–5 sätestati järelevalve kord jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise

üle. Prokuratuur on kohustatud kontrollima jälitustoimingust teavitamata jätmise aluse olemasolu

kriminaalasjas kohtueelse menetluse lõppemisel, kuid mitte hiljem kui üks aasta pärast

jälitustoimingu loa tähtaja lõppemist (KrMS § 12613 lg 3 teine lause). Juhul kui ühe aasta

möödumisel jälitustoimingu loa tähtaja lõppemisest ei ole jälitustoimingust teavitamata jätmise alus

ära langenud, taotleb prokuratuur hiljemalt 15 päeva enne nimetatud tähtaja möödumist

eeluurimiskohtunikult loa pikendada teavitamata jätmise tähtaega. Eeluurimiskohtunik annab

määrusega loa jätta isik teavitamata või keeldub loa andmisest. Isiku teavitamata jätmisel märgitakse

määruses, kas teavitamata jätmine on tähtajatu või tähtajaline. Tähtajalise teavitamata jätmise korral

märgitakse tähtaeg, mille jooksul jäetakse isik teavitamata (KrMS § 12613 lg 4). Juhul kui KrMS

§ 12613 lg-s 4 nimetatud eeluurimiskohtuniku antud teavitamata jätmise loa tähtaja lõppemisel ei ole

jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise alus ära langenud, taotleb prokuratuur hiljemalt 15

päeva enne tähtaja lõppemist eeluurimiskohtunikult loa pikendada teavitamata jätmise tähtaega.

Eeluurimiskohtunik annab määrusega loa KrMS § 12613 lg-s 4 sätestatu kohaselt (KrMS § 12613

lg 5). Teavitamata jätmise loa tähtaja lõppemise või selle pikendamisest keeldumise korral

teavitatakse isikut jälitustoimingust viivitamata (KrMS § 12613 lg 6).

10. 6. juunil 2012 vastu võetud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seadusega (175 SE, XII koosseis) muudeti alates 1. jaanuarist 2013 ka KrMSRS

§ 251 „Jälitustoimingu lubade ja jälitustoimingu tegemisest teavitamata jätmise lubade kehtivus".

KrMSRS § 251 lg 2 kohaselt ei kohaldata KrMS § 12613 lg 3 teises lauses ja lg-s 4 sätestatud

jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle järelevalve tegemise korda jälitustoimingute suhtes,

mille loa tähtaeg lõppes enne 2013. aasta 1. jaanuari.

11. Õiguskantsler esitas 24. jaanuaril 2013 Riigikohtule taotluse nr 10, milles palus tunnistada

KrMSRS § 251 koosmõjus jälitustoiminguid reguleeriva KrMS 31. ptk sätete ning JAS §-ga 36

kehtetuks osas, mille järgi ei kohaldata jälitustoimingute suhtes, mille loa tähtaeg lõppes enne

1. jaanuari 2013, KrMS § 12613 lg 3 teises lauses ja lg-s 4 sätestatut ega nähta ette alternatiivset

jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise tõhusat ja süsteemset kontrolli. Õiguskantsler leidis, et

vaidlustatud säte on vastuolus PS § 13 lg-ga 2, §-ga 14, § 15 lg-ga 1 ja § 44 lg-ga 3 nende

koostoimes.

12. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil tekkis õiguskantsleri 24. jaanuari 2013. a

taotlust arutades kahtlus taotluse lubatavuses ja kolleegium palus menetlusosalistel esitada

seisukohad õiguskantsleri taotluse lubatavuse kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD TAOTLUSE LUBATAVUSE KOHTA

13. Õiguskantsler leidis, et taotlus on lubatav. PS § 142 eesmärgiks on kaitsta seadusandjat, anda

talle võimalus ennast parandada ja tagada ärakuulamine. Ka õiguskantsleri taotluse lubatavuse

hindamisel tuleb lähtuda sellest, kas Riigikogul oli võimalus kujundada oma seisukoht taotluses

väljatoodud põhiseadusvastasuse kohta ja see kõrvaldada või jätta kõrvaldamata.

14. Õiguskantsler leidis, et PS §-s 142 kasutatud terminiga „õigustloov akt" tähistatud mõiste on

kompleksmõiste, mis osutab sättele ja sellega loodud normile, kusjuures norm on neist kahest

elemendist primaarne. Kui tõlgendada õigustloovat akti kui ühe seaduse konkreetses sättes

(paragrahvis, lõikes, punktis) sisalduvat õiguslauset, saaks õiguskantsler esitada Riigikohtule taotluse

vaid eeldusel, et tema hinnangul põhiseadusega vastuolus olev regulatsioon muudetakse sama

seaduse samas paragrahvis, lõikes ja/või punktis või jäetakse üldse muutmata. Selline tõlgendus

jätaks normiloojale võimaluse tõsta õiguskantsleri hinnangul põhiseadusvastane regulatsioon (samal

kujul või muudetuna, kuid sisult jätkuvalt põhiseadusvastasena) ümber seaduse teise sättesse, luues

sellega üksnes formaalselt uue õigustloova akti. Õiguskantsler leidis, et sel juhul oleks normiloojal

menetluslike sammudega võimalik vältida menetlust Riigikohtus ja lükata õigusvaidluse lõplik

lahendamine edasi määramata ajaks, ning jättis sellise tõlgenduse kui ebasobiva kõrvale. Õigustloova

akti tõlgendamise poolt õigusnormina räägib ka asjaolu, et seadusandja tegevusetuse vaidlustamisel

puudub säte kui normi kandev väline vorm. Samas on Riigikohus varasemas otsuses kinnitanud

õiguskantsleri pädevust vaidlustada seadusandja tegevusetust väitega, et olemasolev regulatsioon on

põhiseadusvastane põhjusel, et see ei sisalda põhiseadusega nõutavat.

15. Õiguskantsler möönis, et formaalselt on Riigikohtule esitatud taotlus jälitustoimingust teavitamise

edasilükkamise kõiki aluseid hõlmavana laiem Riigikogule esitatud ettepanekust. Ettepaneku

resolutsioonis viitas õiguskantsler kitsalt jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise nendele

alustele, mis puudutasid kriminaalmenetluse või jälitusmenetluse kahjustamise või kuritegevuse

soodustamise ohtu. Siiski juhtis õiguskantsler ettepanekus Riigikogu tähelepanu ka sellele, et

ettepanekus toodud järeldused ja analüüs kohalduvad ka jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise

ülejäänud õiguslikele alustele, mistõttu oleks seadusandjal otstarbekas vaadata üle jälitustoimingust

teavitamise süsteem tervikuna. Õiguskantsleri hinnangul oli Riigikogul võimalus ja Riigikogu ka

kasutas võimalust kujundada ümber kogu jälitustoimingutest teavitamise, teavitamise edasilükkamise

ja selle üle järelevalve tegemise kord.

16. Õiguskantsleri hinnangul lahendas Riigikogu ettepanekus väljatoodud põhiseadusliku probleemi

üksnes osaliselt. Ettepaneku esitamise ajal puudus õiguskorrast põhiseadusega nõutav säte, milles

sisalduv norm näeks ette jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle tõhusa ja süsteemse

järelevalve. Kehtivas õiguses ei sisalda KrMSRS § 251 ega ükski muu säte normi, mis reguleeriks

varem lõppenud jälituslubade alusel tehtud jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise

põhiseaduspärast järelevalvet. Seega puudub õiguskorrast jätkuvalt, kuigi varasemaga võrreldes

osaliselt, põhiseadusega nõutav norm, mille puudumisele juhtis õiguskantsler ettepanekus tähelepanu.

Seega võttis Riigikogu enne 1. jaanuari 2013 lõppenud jälituslubade alusel tehtud jälitustoimingute

kohta vastu sama jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle tehtava järelevalve korra, mis

kehtis ettepaneku tegemise ajal. Seejuures kinnitavad eelnõu 175 SE menetlemise materjalid, et

Riigikogu oli teadlik, et õiguskantsleri hinnangul ei taga selline lahendus ettepanekuga täies mahus

arvestamist. Õiguskantsleril ei ole alust kahelda, et Riigikogu ei saanud eelnõu 175 SE seadusena

vastu võttes aru, et enne 1. jaanuari 2013 lõppevate jälituslubade alusel tehtud jälitustoimingutest

teavitamise üle järelevalve tegemise kord on sama, mis kehtis ettepaneku tegemise ajal ja mis

õiguskantsleri hinnangul oli põhiseadusvastane. Õiguskantsleri hinnangul tegi ta Riigikogule

ettepaneku viia põhiseadusega kooskõlla jälitustoimingust teavitamise, teavitamise edasilükkamise ja

selle üle järelevalve tegemist reguleeriv regulatsioon tervikuna. Seega hõlmas ettepanek ka olukorrad,

kus jälitustoimingust teavitamine on edasi lükatud ja jälitustoiminguga kogutud andmeid ei ole pärast

pikka säilitustähtaega hävitatud. Seades KrMSRS §-ga 251 ajalise piiri sõltumatult ja erapooletut

järelevalvet ettenägeva regulatsiooni kohaldumisele, arvestas Riigikogu õiguskantsleri ettepanekuga

üksnes osaliselt.

17. Riigikogu põhiseaduskomisjon leidis, et õiguskantsleri taotlus ei ole lubatav. KrMSRS § 251 on

uus säte, mida õiguskantsler ei ole Riigikogule 17. mail 2011 esitatud ettepanekus nr 12 käsitlenud.

Õiguskantsler tegi ettepaneku viia põhiseadusega kooskõlla KrMS § 121 lg 1 teise lause p 4 ja JTS

§ 17 lg 1 teise lause p 4, mis võimaldasid jälitustoimingust teavitamise edasi lükata, kui teavitamine

võib kahjustada jälitustegevust, kriminaalmenetlust või soodustada kuritegevust. 6. juunil 2012 vastu

võetud seadusega tunnistas Riigikogu kehtetuks õiguskantsleri vaidlustatud jälitustoimingust

teatamise edasilükkamise alused. Lisaks sellele nähti seadusega ette jälitustoimingust tähtajatu

teavitamata jätmise võimalus ning loodi kohtuliku kontrolli tegemise süsteem jälitustoimingust

teatamise edasilükkamise üle. Põhiseaduskomisjon oli seisukohal, et vastavasisulisi muudatusi

seadustesse tehes reageeris seadusandja õiguskantsleri ettepanekule täis mahus.

18. Justiitsminister oli seisukohal, et õiguskantsleri taotlus ei pruugi olla lubatav, kuna ei ole

järgitud seaduses ettenähtud menetluskorda. Õiguskantsler vaidlustas Riigikogule tehtud ettepanekus

KrMS § 212 lg 1 teise lause p 4 ja JTS § 17 lg 1 teise lause p 4, kuid Riigikohtule esitatud taotluses

KrMSRS § 251 põhiseadusele vastavust.

19. Siseminister leidis, et õiguskantsleri taotlus ei ole lubatav.

20. Riigi peaprokurör oli seisukohal, et õiguskantsleri taotlus ei ole lubatav, kuna ei ole järgitud PS

§ 142 lg-s 2 toodud tähtaega ja tähtaja ületamist ei ole võimalik õigustada muude põhiseaduslike

väärtustega. Õiguskantsleri taotlus ei ole lubatav ka seetõttu, et Riigikogule tehtud ettepaneku ja

Riigikohtule esitatud taotluse ese on erinev – õiguskantsler vaidlustab taotluses jälitustoimingutest

teavitamise edasilükkamise regulatsiooni laiemalt kui ettepanekus. Ettepanekus vaidlustas

õiguskantsler KrMS § 121 lg 1 teise lause p 4 ja JTS § 17 lg 1 teise lause p 4 põhiseadusele vastavuse

põhjusel,

et

nendes

sisalduvad

määratlemata

õigusmõisted

jälitustoimingust

teavitamise

edasilükkamise alusena on laiad, mistõttu nende rakendamine eeldab kaalutlusõiguse kasutamist ja

vajab

sõltumatut

kontrolli.

Taotluses

Riigikohtule

ei

soovi

õiguskantsler

täiendavaid

kontrollimehhanisme enam mitte ainult eelnimetatud alusel edasi lükatud teavitamiste üle, vaid

sisuliselt vaidlustab KrMS § 121 lg 1 ja JTS § 17 lg 1 põhiseadusele vastavuse tervikuna. Samuti on

erinev

vaidlustatud

probleemide

õiguslik

olemus.

Ettepanekus

soovis

õiguskantsler

jälitustoimingutest teavitamise regulatsiooni põhiseadusega kooskõlla viimist, kuid eraldi ei

käsitlenud juba toimunud jälitustoimingute täiendavat ülekontrollimist.

VAIDLUSALUNE SÄTE

21. Kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-s 251 on sätestatud:

„§ 251. Jälitustoimingu lubade ja jälitustoimingu tegemisest teavitamata jätmise lubade

kehtivus

(1) Kuni 2012. aasta 31. detsembrini antud jälitustoimingu load kehtivad neis märgitud isikute suhtes

neis märgitud tähtaja lõpuni.

(2) Jälitustoimingute suhtes, mille loa tähtaeg lõppeb enne 2013. aasta 1. jaanuari, ei kohaldata

kriminaalmenetluse seadustiku § 12613 lõike 3 teises lauses ja lõikes 4 sätestatut".

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

22. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on seisukohal, et õiguskantsleri 24. jaanuari 2013. a

taotlus nr 10 ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses lubatav ja tuleb jätta läbi

vaatamata. Kolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.

23. Riigikohus on pädev lahendama taotlusi ja kaebusi, mille lahendamine on tema pädevusse antud

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusega (PSJKS). PSJKS § 2 p 1 annab Riigikohtule

pädevuse lahendada taotlusi kontrollida õigustloova akti või selle andmata jätmise vastavust

põhiseadusele. PSJKS § 6 lg 1 p 1 järgi võib taotluse tunnistada jõustunud seadusandliku või

täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse organi õigustloov akt või selle säte kehtetuks

Riigikohtule esitada õiguskantsler. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta

täiendavaid reegleid, millele õiguskantsleri taotlus peab vastama, seevastu tulenevad nõuded

õiguskantsleri taotlusele põhiseadusest ja õiguskantsleri seadusest (ÕKS).

24. PS § 142 lg-s 1 on sätestatud, et kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku või täidesaatva

riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on põhiseaduse või seadusega vastuolus, teeb ta

akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see kahekümne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega

kooskõlla. PS § 142 lg 2 kohaselt, kui akt ei ole kahekümne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega

kooskõlla viidud, teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks.

25. Samasuguse menetluskorra näevad ette ÕKS §-d 17 ja 18. Kui õiguskantsler leiab, et õigustloov

akt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele või seadusele, teeb ta akti vastu võtnud organile

ettepaneku see akt või selle säte 20 päeva jooksul põhiseaduse ja seadusega kooskõlla viia

(ÕKS § 17). Kui õigustloova akti vastuvõtnud organ ei ole 20 päeva jooksul, arvates õiguskantsleri

ettepaneku saamise päevast, akti või selle sätet põhiseaduse või seadusega kooskõlla viinud, teeb

õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks (ÕKS § 18

lg 1).

26. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on leidnud järgmist: „Põhiseaduse § 142 ja

Õiguskantsleri seaduse §-de 17 ja 18 järgi peab menetlusele Riigikohtus eelnema kohtueelne

menetlus, mis tagab akti vastu võtnud või andnud organile võimaluse akt üle vaadata ja viia see

kooskõlla Põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 6 ei sisalda

iseseisvat alust taotluse esitamiseks, vaid täpsustab õiguskantslerile PS §-ga 142 antud õigust alustada

Riigikohtus abstraktset normikontrolli." (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

24. detsembri 2002. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-02, p 19.) Õiguskantsleri ettepaneku esitamisel

käivitub Riigikogus menetlus, mis on reguleeritud RKKTS 18. peatükis.

27. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi hinnangul ei ole õiguskantsler teinud Riigikogule

PS § 142 lg-s 1 ja ÕKS §-s 17 ettenähtud ettepanekut viia Riigikohtule esitatud taotluses vaidlustatud

säte, KrMSRS § 251 põhiseadusega kooskõlla. Õiguskantsler esitas 17. mail 2011 Riigikogule

ettepaneku viia põhiseadusega kooskõlla tol hetkel kehtinud KrMS § 121 lg 1 teise lause p 4 ja

JTS § 17 lg 1 teise lause p 4, samuti 1. jaanuaril 2012 jõustuma pidanud KrMS § 12615 lg 2 p-d 2 ja

3. Vaidlusaluse sätte, KrMSRS § 251 võttis Riigikogu vastu alles 6. juunil 2012 kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega (175 SE, XII

koosseis).

28. Õiguskantsler leiab, et taotluse esitamise eeldused on täidetud ja Riigikogule uue ettepaneku

esitamine KrMSRS § 251 kohta ei olnud vajalik. Riigikogu täitis õiguskantsleri ettepaneku üksnes

osaliselt – seadusemuudatustest hoolimata on õiguslik olukord jäänud osaliselt samaks, mis kehtis

ettepaneku esitamise ajal. Õiguskantsler leidis, et õigustloova aktina peab PS § 142 lg 1 silmas sätet

ja õigusnormi, kusjuures PS § 142 lg 1 tõlgendamisel on esmatähtis õigusnorm. Juhul kui

õiguskantsleri ettepanekus vaidlustatud õigusnorm kehtib edasi, kuigi mitte selles sättes, mida

õiguskantsler vaidlustas, ei ole vajadust esitada Riigikogule uut ettepanekut. Õiguskantsler rõhutas, et

Riigikogu oli uue regulatsiooni kehtestamisel teadlik, et lahendab tema ettepaneku osaliselt.

29. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi hinnangul on PS § 142 lg-s 1 sätestatud

menetlusreegel, mille eesmärk on kaitsta õigustloova akti vastuvõtnud organi pädevust. PS § 142 lg 1

eesmärgiga on paremini kooskõlas tõlgendus, mille järgi õiguskantsler peab enne Riigikohtule

taotluse esitamist olema õigustloova akti sama sätet vaidlustanud Riigikogus.

30. Kolleegium märgib, et praeguses kohtuasjas ta sellest reeglist erandi tegemiseks vajadust ei näe.

Ainuüksi asjaolust, et õiguskantsler tegi eelnõu 175 SE (XII koosseis) menetluses seadusandjale

teatavaks, et eelnõus valitud lahendus kõrvaldab 17. mai 2011 ettepanekus nr 12 välja toodud

põhiseadusliku probleemi üksnes osaliselt, ei saa teha järeldust, et eelnõu vastu võttes hääletas

Riigikogu sisuliselt ümber 2. juuni 2011 hääletuse tulemused, millega õiguskantsleri ettepanek heaks

kiideti. Selge järelduse Riigikogu tahte kohta saaks teha juhul, kui oleks läbitud RKKTS 18. peatükis

sätestatud menetlus.

31. Lähtudes asjaolust, et õiguskantsler ei ole Riigikogule esitanud ettepanekut KrMSRS § 251

põhiseadusega kooskõlla viimiseks, ja tuginedes PSJKS § 11 lg-le 2, jätab põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium õiguskantsleri 24. jaanuari 2013. a taotluse nr 10 läbi vaatamata.

Märt Rask, Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Jaak Luik