3-2-1-25-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-25-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. mai 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Marko Mõtsa hagi Rene Uusmaa vastu 4090 euro 35 sendi

(64 000 krooni) saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-10-10765

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marko Mõtsa kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4090 eurot 35 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marko Mõts, esindaja vandeadvokaat Paavo Paas

Kostja Rene Uusmaa, esindaja vandeadvokaat Andres Past

Asja läbivaatamise kuupäev

11. märts 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-10765 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Marko Mõtsa kassatsioonkaebuselt 16. novembril 2012 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot oü BLV Büroo kontole nr 221044251966 (Swedbank).

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marko Mõts (hageja) esitas 5. märtsil 2010 Harju Maakohtule Rene Uusmaa (kostja) vastu hagi,

milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 64 000 krooni (4090 eurot 35 senti).

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 8. veebruaril 2007 lepingu, mille kohaselt kohustus

hageja andma kostjale üle sularaha 160 000 krooni (10 225 eurot 86 senti) ja kostja kohustus tooma

Saksamaalt kasutatud sõiduauto Volkswagen Passat ning andma selle hagejale üle hiljemalt

26. veebruaril 2007. Lepingu tekstist nähtuvalt sõlmis kostja lepingu OÜ Reviv Auto esindajana.

Hageja tasus kostjale 160 000 krooni ning kostja andis 2. märtsil 2007 hagejale sõiduauto üle. Sõiduk

registreeriti hageja nimele.

Sõiduki registreerimisel ja hiljem tehtud kontrollülevaatusel selgus, et sõiduk ei vasta kokkulepitud

tingimustele. Hageja antud juhiste kohaselt pidi sõiduki väljalaskeaasta olema 2002 ja läbisõit

100 000 kuni 150 000 km. Kostja andis hagejale aga üle sõiduki, mille väljalaskeaasta oli 2001 ning

tegelik läbisõit 251 000 km. Kostja varjas nimetatud asjaolusid hageja eest pahatahtlikult. Nimetatud

parameetritele vastava sõiduauto tegelik väärtus oleks olnud 30–40% väiksem.

Kuna sõiduauto ei vastanud kokkulepitud tingimustele ja poolte läbirääkimised jäid tulemuseta, kuna

kostja ei tagastanud hagejale osa rahast ega asendanud üleantud sõidukit teisega, esitas hageja

25. juunil 2008 Harju Maakohtule OÜ Reviv Auto vastu hagi (tsiviilasi nr 2-08-27117), milles palus

mõista OÜ-lt Reviv Auto välja lepingu alusel tasutud 160 000 krooni koos intressiga, sest talle ei ole

nõuetekohast sõiduautot üle antud. Selles kohtuasjas tuvastas Tallinna Ringkonnakohus 29. septembri

2009. a otsuses asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates, et hageja sõlmis käsunduslepingu kostja kui

füüsilise isikuga, mitte kostja kui OÜ Reviv Auto esindajaga. Sellest tulenevalt asus ringkonnakohus

seisukohale, et hagi on esitatud vale kostja vastu ning tuleb jätta rahuldamata.

Arvestades eelmises tsiviilasjas esitatud kohtu põhjendusi, esitas hageja hagi kostja vastu.

Hageja on seisukohal, et aegumist ei tule kohaldada. Kuna kostja rikkus tahtlikult oma kohustusi,

tuleb asjas kohaldada kümneaastast aegumistähtaega. Kostja allkirjastas käsunduslepingu OÜ Reviv

Auto nimel, kuigi teadis, et tal ei ole selleks volitusi. Sellega püüdis kostja vältida isiklikult käsundi

täitmisest tulenevat vastutust. Lisaks sellele peatus nõude aegumine kuni esimese hagi esitamiseni,

sest pooled pidasid sel ajal läbirääkimisi.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja nõue on aegunud, sest hageja esitas kostja vastu hagi pärast kolme aasta möödumist lepingu

sõlmimisest, sõiduauto üleandmisest ja registreerimisest.

Kostja täitis käsunduslepinguga võetud kohustusi hageja suhtes lojaalselt ja heauskselt. Alusetud ja

paljasõnalised on hageja väited, et sõiduauto väljalaske aasta pidi olema 2002 ning läbisõiduks

100 000 kuni 150 000 km. Pooltel ei olnud kokkulepet väljalaske-aasta ega läbisõidu kohta. Isegi

juhul, kui pooltel olnuks selline kokkulepe, kiitis hageja oma käitumisega teistele tingimustele

vastava sõiduki heaks, kui registreeris selle oma nimele ja võttis oma valdusse. Hageja ei ole enne

kohtusse pöördumist kostjale auto kohta pretensioone esitanud.

3. Harju Maakohus rahuldas 29. märtsi 2012. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

4090 eurot 35 senti ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 8. veebruaril 2007 lepingu sõiduauto ostmiseks. Lepingu

kohaselt pidi kostja tooma hagejale hiljemalt 26. veebruaril 2007 Saksamaalt kasutatud sõiduauto

Volkswagen Passat. Hageja tasus kostjale 160 000 krooni. Kostja tõi hagejale 2. märtsil 2007

sõiduauto ja see registreeriti hageja nimele. Kuna kostja vahendatud sõiduauto ei vastanud poolte

kokkuleppele, nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist. Lepingust nähtub, et lepingulised kohustused

on OÜ Reviv Auto ja kostja vahel, mistõttu hageja esitas esialgu hagi OÜ Reviv Auto vastu. Tolles

kohtuasjas tuvastas Tallinna Ringkonnakohus, et lepingu sõlmisid praeguse menetluse hageja ja

kostja.

Kostja väitel on hagi aegunud, sest tehingust tuleneva nõude kolmeaastane aegumistähtaeg oli hagi

esitamise ajaks möödunud. Hageja arvates tuleb asjas kohaldada kümneaastat aegumistähtaega, sest

kostja rikkus kohustust tahtlikult.

Tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146

lg 1 järgi kolm aastat. Üheks erijuhuks, mil aegumistähtaeg on kümme aastat, on selle paragrahvi

4. lõike järgi kohustatud isiku tahtlik kohustuse rikkumine. Riigikohus juhtis 16. septembri 2009. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 tähelepanu, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase

aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool rikkus oma kohustust tahtlikult, s.o soovides

võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel õigusvastast tagajärge ja käitudes heade kommete

vastaselt. Õigusvastane tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tulemus.

Lähtudes Riigikohtu seisukohast on asjas põhjendatud kohaldada kümneaastast aegumistähtaega, sest

kostja rikkus tahtlikult oma kohustusi, see tuvastati juba eelmises tsiviilasjas. Kuigi kostja täitis

käsunduslepingu ise, sõlmis ta lepingu äriühingu nimel, et hoida vastutusest kõrvale. Esitatud

asjaoludest ja tõenditest järeldub, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt, mistõttu tuleb

kohaldada kümneaastast aegumistähtaega ja hagi ei ole aegunud.

Kuna hagi ei ole aegunud, tuleb see sisuliselt lahendada. Tallinna Ringkonnakohus tuvastas eelmises

kohtuasjas, et poolte sõlmitud leping oli käsundusleping (võlaõigusseaduse (VÕS) § 619).

Käsunduslepingu alusel kohustus kostja käsundisaajana osutama hagejale kui käsundiandjale teenust,

saades selleks käsundiandjalt vajaliku raha ja juhised. Käsundiandja kohustused on sätestatud

muuhulgas VÕS § 620 lg-tes 1 ja 2. Hageja kui käsundiandja juhiste kohaselt pidi sõiduk pärinema

aastast 2002 ja selle läbisõit pidi olema 100 000 kuni 150 000 km. Neile tingimustele vastava sõiduki

ostmiseks andis hageja kostjale 160 000 krooni. Käsundisaaja tõi sõiduki, mille läbisõiduks osutus

hilisemal kontrollimisel 251 000 kilomeetrit ja väljalaskeaastaks 2001.

Õige ei ole kostja väide, et kuna pooled ei olnud lepingus auto parameetreid kokku leppinud, siis ei

olnud talle selliseid juhiseid antud. Mõistlik on eeldada, et käsundi andmisel lepiti kokku tingimustes

ja hageja andis kostjale juhised. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et kostja teatas hagejale, et leidis

korraliku 2002. aasta auto läbisõiduga 154 000 km. Samuti kinnitas tunnistaja, et Eesti Riiklikus

Autoregistrikeskuses selgus, et tegemist ei ole 2002. a autoga, vaid sõiduauto on aasta vanem.

Eeltoodu kohaselt oli hagejal õigustatud ootus ja kostja näitas oma tegevusega, et hageja saab

sõiduauto, mis vastab kokkulepitud tingimustele. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja soostus

ostma auto, mis pärines aastast 2002 ja mille läbisõit oli 154 000 km. Käsundisaaja ei täitnud oma

kohustust nõuetekohaselt ja toimetas hagejale auto, mis ei vastanud kokkulepitud tingimustele.

Õige ei ole kostja väide, et käsunduslepingu järgi ei pidanud ta kontrollima, kas sõiduki tegelik

läbisõit vastab odomeetri näidule. Hoolsuskohustus on isiku või organisatsiooni vastutus või õiguslik

kohustus vältida tegevuse või tegevusetusega (mida võib mõistlikult ette nähta) kahju tekitamist

teistele isikutele. Hoolsuskohustus on nõue, et isik tegutseb teiste ja avalikkuse suhtes

tähelepanelikult, ettevaatlikult ja konservatiivselt, nii nagu iga mõistlik isik sellises olukorras.

Hoolsuskohustuse sisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda mh täidetavate ülesannete (käsundi) laadist.

Objektiivne standard tuleneb VÕS § 620 lg-st 2. Samuti tuleb lisaks hoolsusele ja informeeritusele

alati hinnata tehinguga kaasnevaid riske, mis võivad käsundisaajast sõltumatult realiseeruda.

Hoolsuskohustuse täitmisest sõltub ka käsundi täitja tegevusega kaasnev vastutus ja sellest tulenev

kahju hüvitamise kohustus. Praeguses asjas on tuvastatud, et pooltel oli kokkulepe sõiduauto

omaduste kohta. Hageja tõendas, et odomeetri näit oli tehnoülevaatuse kontrollkaardi kohaselt

154 000 km, kuid hilisemal kontrollimisel selgus, et odomeetri näit oli 27. detsembri 2006. a seisuga

251 306 km. Kostja väitel ei olnud tal võimalik Saksamaal odomeetri näitu kontrollida. Asjas esitatud

materjalide põhjal saab aga järeldada, et kostjal oli võimalus näitu kontrollida, kuid ta ei teinud seda,

eirates nõnda temale pandud kontrollikohustust. Sõiduki VIN koodi alusel on võimalik tehase

andmebaasis kindlaks teha viimasel ülevaatusel kirja pandud odomeetri näit koos kuupäevaga,

mistõttu on kostja vastuväited nimetatu kohta ainetud. On tõendatud, et Eestis arvele võtmisel oli

odomeetri näit 154 000 km, samas tehti kindlaks, et sõiduauto tegelik läbisõit oli 251 306 km.

Sõiduki läbisõit on asja kvaliteedi oluline osa ja hageja sai kostjalt sõiduki, mille odomeetri näit

erines kokkulepitust 38%.

Hageja esitas oma nõude suuruse tõendamiseks hinna määramise arvamuse, mille kohaselt oli

vaidlusaluse auto tegelik väärtus 30–40% madalam, ja Eesti Konjunktuuriinstituudi AS-i tõendi

mootorsõiduki turuväärtuse kohta, mille kohaselt oli sõiduki turuväärtus 2007. aasta I kvartalis

keskmiselt 123 800 krooni (7912 eurot 26 senti) koos käibemaksuga.

Kuna kostja rikkus kohustust ja tekitas hagejale kahju, tuleb VÕS § 115 lg 1 ja § 127 lg-te 1 ja 4

alusel kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitis välja mõista. Hagejale kahju tekitamine seisneb selles, et

kostja ei täitnud käsunduslepingut kohaselt ja rikkus oma hoolsuskohustust, mille komponentideks on

eelkõige hoolsus ja informeeritus. Kostja ei kogunud sõiduauto kohta piisavalt taustinformatsiooni,

kuigi miski ei takistanud tal seda tegemast.

Kuna hageja maksis kostjale 160 000 krooni, kuid saadud asja tegelik väärtus oli 30–40% madalam,

tekitas kostja hagejale hoolsuskohustuse rikkumise tõttu kahju 4090 eurot 35 senti.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt tuvastas maakohus vääralt asjaolud, jättis põhjendamatult arvestamata kostja seisukoha, et

hageja kiitis oma käitumisega auto heaks, ning kohaldas vääralt aegumise sätteid.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 18. oktoobri 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus vääralt aegumist. Maakohus ei

tuvastanud, millal algas hageja nõude aegumistähtaeg, ja asus vääralt seisukohale, et asjas kohaldub

TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg.

Hageja kahju hüvitamise nõue tuleneb tehingust, täpsemini lepingu rikkumisest. TsÜS § 146 lg 1

järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg-te 1 ja 2 järgi algab

aegumistähtaeg nõude sissenõutavas muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub

sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist.

Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt

lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisega, s.o 2. märtsil 2007. Aegumistähtaeg algas seega

järgmisest päevast, s.o 3. märtsist 2007 ning lõppes 3. märtsil 2010. Kuna hagi esitati kohtule

5. märtsil 2010, on hagi TsÜS § 142 lg 1 ja § 146 lg 1 järgi aegunud.

Väär on hageja ja maakohtu seisukoht, et kostja rikkus käsunduslepingut tahtlikult, mistõttu tuleb

kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast nõude aegumistähtaega. Asjaolu, et kostja

kirjutas OÜ Reviv Auto esindajana alla hageja abikaasa koostatud kirjalikule lepingule, kuigi tal ei

olnud OÜ Reviv Auto volitust, ei ole käsunduslepingu rikkumine ega tahtlik heade kommete vastane

tegu, mille eesmärgiks oleks kostjale kahju tekitamine. Hageja nõue ei rajane ka lepingueelsetest

läbirääkimistest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustusele. Maakohtu

hinnangul rikkus kostja hoolsuskohustust, st ei olnud piisavalt hoolas. Hageja ei ole esitanud väidet,

et kostja ise võltsis sõiduki tehnilises passis sõiduki väljalaskeaastat (kusjuures sõiduki vastuvõtmisel

ja enne sõiduki enda nimele registreerimist oli hageja teadlik sõiduki tegelikust väljalaskeaastast),

samuti väidet, et kostja ise moonutas sõiduki odomeetri näitu.

Seega on hageja kahju hüvitamise nõue aegunud ja TsÜS § 142 lg 1 järgi võib kostja keelduda oma

kohustuse täitmisest. Maakohtu otsus tuleb seetõttu tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata

ning poolte menetluskulud hageja kanda.

Poolte kokkulepet saab VÕS § 208 lg 1 järgi kvalifitseerida ka müügilepinguks. Samas kohaldub ka

müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva kahju hüvitamise nõudele TsÜS § 146

lg 1 järgi kolmeaastane aegumistähtaeg, mis algab VÕS § 227 järgi müüdud asja üleandmisest

ostjale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult arvestamata hageja

menetluses esitatud väited, et pärast lepingurikkumisest teadasaamist pidasid pooled läbirääkimisi

hinnavahe hüvitamise või sõiduki asendamise üle, mistõttu pidi aegumine selleks ajaks, s.o kuni

esimese hagi esitamiseni 25. juunil 2008 või vähemalt 6. aprillini 2007, mil kostja lubas sõiduki

asendada, peatuma.

Juhul kui aegumine ei olnud läbirääkimiste ajaks peatunud, pidi ringkonnakohus jätma aegumise

VÕS § 6 lg 2 alusel kohaldamata, sest aegumise kohaldamise oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

Kuna kostja põhjustas oma ebaausa käitumisega olukorra, kus hageja pöördus kohtusse vale kostja

vastu, sest kostja oli teda lepingu poole osas eksitanud, ei ole vastuvõetav, et hagi on aegunud.

Ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja ei ole varem menetluses tuginenud hagi aegumise peatumisele, samuti ei ole pooled pidanud

kohtumenetluse eel läbirääkimisi TsÜS § 167 lg 1 mõttes.

Aegumist ei tule jätta hea usu põhimõtte tõttu kohaldamata. Kostja ei ole pahauskselt käitunud ega

hagejat lepingu sõlmimisel eksitanud, kuna lepingu teksti kirjutas hageja abikaasa.

Hagejal ei ole nõuet kostja vastu.

Ringkonnakohus ei ole menetlusõiguse norme rikkunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1

p 1 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas,

mille peale on kaevatud.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja nõue on aegunud ja tuleb jätta seetõttu

rahuldamata või esitas hageja kostja vastu nõude aegumistähtaja jooksul.

Hageja esitas 5. märtsil 2010 kostja vastu hagi, milles palus kostjal hüvitada käsunduslepingu

rikkumisega tekitatud kahju.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise

nõudele tuleb kohaldada tehingust tuleneva nõude aegumistähtaega, mis on üldjuhul TsÜS § 146 lg 1

järgi kolm aastat. Aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 esimese lause järgi üldjuhul nõude

sissenõutavaks muutumisega ning nõue muutub TsÜS § 147 lg 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi

sissenõutavaks alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

Käsundit reguleerivates võlaõigusseaduse sätetes ei ole käsunduslepingust tulenevate nõuete

aegumise algust ega sissenõutavaks muutmise aega eraldi reguleeritud. Kui kohustuse täitmise aega

ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja VÕS § 82 lg 3 ja

lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist ja võlgnik peab kohustuse täitma pärast täitmiseks

mõistlikult vajaliku aja möödumist võlasuhte tekkimisest, arvestades eelkõige kohustuse täitmise

kohta, viisi ja olemust.

Riigikohus asus 17. veebruaril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10 tehtud otsuse p-s 13 seisukohale, et

lepingulise kahju hüvitamise nõude aegumine ei saa alata enne, kui kahju on tekitatud, ning nõuete

aegumise üle otsustamiseks on vaja teada lepinguliste kahjunõuete asjaolusid ja tuleb teha kindlaks,

kas on möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on põhimõtteliselt õigesti asunud seisukohale, et kahju

hüvitamise kohustus ei muutunud asjaolusid arvestades sissenõutavaks enne asja üleandmist hagejale.

Samas, käesoleva otsuse p-s 10 toodut arvestades asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et lepingu

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt

lepingutingimustele mittevastava asja üleandmisega, s.o 2. märtsil 2007, jättes põhjendamatult

arvestamata, et lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue hakkab aeguma päevast, mil on

möödunud mõistlikult vajalik aeg kahju tekitamisest selle hüvitamiseks. Arvestades praeguse

vaidluse asjaolusid, tuleks kostja väidetava lepingurikkumisega hagejale tekitatud kahjunõude

sissenõutavuse tuvastamisel arvestada muu hulgas ka seda, millal hageja sai või mõistlikult võttes

pidi teada saama kostja poolt väidetavalt tekitatud kahjust. Praeguses asjas tuleks teada saamise

pidamise tuvastamisel arvestada muu hulgas ka seda, millised olid hageja mõistlikud võimalused (ka

ajaliselt) talle üleantud auto väidetavalt kokkulepitud tingimustele mittevastavuse avastamiseks

(teadasaamiseks).

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama, millal muutus hageja kahjunõue

sissenõutavaks ja hakkas kulgema kolmeaastane aegumistähtaeg.

12. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu, et aegumistähtaega arvutades tuleb ringkonnakohtul

võtta seisukoht ka aegumise peatumise kohta juhul, kui kohus leiab, et nõue on võimalikku peatumist

arvestamata aegunud.

Hageja on menetluses korduvalt esitanud kostja aegumise vastuväitele omakorda vastuväite, et

aegumine peatus, kuna pooled pidasid kahju hüvitamise üle läbirääkimisi (tl 34, 96). Ringkonnakohus

ei ole aegumise peatumise kohta seisukohta võtnud.

Nõude aegumine peatub TsÜS § 167 lg 1 järgi õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate

läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib

tuleneda, sh eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub.

Kolleegiumi hinnangul peatub viidatud sätte järgi aegumistähtaeg eelkõige ajal, mil pooled püüavad

omavahel välja selgitada nõude aluseks olevaid asjaolusid ning soovivad leida kokkuleppel

lahendust. Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata TsÜS § 168 lg 1 järgi

aegumistähtaja hulka.

13. Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu viide sellele, et poolte kokkulepet saab VÕS § 208

lg 1 järgi kvalifitseerida ka müügilepinguks, ei ole praeguses asjas kohane ning asjas ei tule arvestada

müügilepingust tuleneva nõude aegumistähtaega.

14. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon oü BLV Büroo kontole.

Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve