3-1-1-45-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-45-13

Otsuse kuupäev

9. mai 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Igor Komyagini (Komyagin) süüdistuses

KarS § 121 ja § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

30. novembri

2012.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-09-16752

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Igor Komyagini kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor

Belugin, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Konstantin Rostovtsev

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. aprill 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri 2012. a otsus Igor Komyagini süüdistuses KarS §

121 ja § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi muutmata ning kassatsioon rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Igor Komyaginile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 230 (kakssada

kolmkümmend) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 38 (kolmkümmend

kaheksa) eurot ning 40 (nelikümmend) senti.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Igor Komyaginilt Eesti Vabariigi

kasuks välja 230 (kakssada kolmkümmend) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas

käibemaks 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot ning 40 (nelikümmend) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Komyagin anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121, § 391 lg 1 - § 25 lg 2 ja § 263 p 1 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises.

1.1 KarS § 121 järgi süüdistati I. Komyaginit järgmises:

1.1.1 9. detsembril 2008 ajavahemikul kella 17.30-18.00 lõi ta Narvas Xxxxxxxxxx X-X asuvas

korteris rusikaga näkku D. K.-d, tekitades kannatanule näo põrutuse, hematoomi ja füüsilist valu;

1.1.2 28. jaanuaril 2009 kella 23.00 paiku lõi ta Narvas Xxxxxxxxxx X-X asuvas korteris kaks korda

rusikaga näo piirkonda oma ema V. K.-d, tekitades kannatanule füüsilist valu, näo põrutuse ja

hematoome;

1.1.3 22. aprillil 2009 kella 15.00 paiku haaras ta Narvas Xxxxxxxxxx X maja esimeses trepikojas

isiklike vaenulike suhete tõttu kätega D. K. jopest, lõi teda rusikatega vastu pead ja lükkas, mille

tulemusena kukkus kannatanu trepist alla. Kirjeldatud tegudega tekitas süüdistatav kannatanule näo

vigastuse ja füüsilist valu;

1.1.4 1. märtsil 2010 kella 17.45 paiku lõi ta Narvas Yyyyyyy Y maja trepikojas isiklike vaenulike

suhete tõttu tekkinud tüli käigus kätega näo piirkonda S. K.-d, tekitades kannatanule pealaenaha

pindmise vigastuse ja füüsilist valu;

1.1.5 11. märtsil 2010 kella 01.00 paiku lõi ta Narvas Xxxxxxxxxx X-X asuvas korteris kätega vastu

nägu ja selja piirkonda enda ema V. K.-d, tekitades kannatanule peaaju põrutuse, selja põrutuse ning

füüsilist valu;

1.1.6 6. mail 2010 kella 13.00 paiku lõi ta Narvas Xxxxxxxxxx X-X asuvas korteris isiklike

vaenulike suhete tõttu tekkinud tüli käigus kolm korda rusikaga näkku oma isa V. K.-d, tekitades

kannatanule füüsilist valu ja näo vigastused.

1.2 KarS § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi süüdistati I. Komyaginit selles, et tema isikuna, keda on 21.

novembri 2008. a otsusega nr EE560/565 karistatud 360 krooni suuruse rahatrahviga tolliseadustiku §

73 lg-s 1 ettenähtud väärteo eest, ületas 20. juulil 2009 kella 03.05 ajal jalgsi Euroopa Ühenduse piiri

Narvas Peterburi tee 1 asuva Narva maantee tollipiiripunkti jalakäijate terminali kaudu, liikudes Vene

Föderatsioonist Eesti Vabariigi territooriumile ja deklareeris suuliselt endal 40 Venemaa päritolu ning

Venemaa aktsiisimärkidega sigareti olemasolu. Tollikontrolli tulemusena avastati temalt peidetuna

veel 200 Venemaa päritolu ja aktsiisimärkidega sigaretti.

1.3 KarS § 263 p 1 järgi süüdistati I. Komyaginit järgmises:

1.3.1 29. veebruaril 2008 kella 13.00 paiku lõi ta põhjuseta Narvas Zzzzzz ZZ asuva maja 1. trepikoja

välistrepil F. G.-d kaks korda rusikaga näkku. Kümme minutit hiljem lõi süüdistatav samas kohas

kannatanule rusikaga oimukohta. Sellise tegevusega tekitas I. Komyagin F. G.-le näo põrutuse,

hematoomi ja füüsilist valu;

1.3.2 9. detsembril 2008 kella 17.30 paiku lõi ta põhjuseta Narvas Xxxxxxxxxx X asuva maja 1.

trepikojas E. M.-i jalaga selja piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu.

2. Viru Maakohtu 12. detsembri 2011. a otsusega tunnistati I. Komyagin süüdi KarS § 121 järgi ja

teda karistati vangistusega 2 aastaks ning 6 kuuks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 391 lg 1 - § 25 lg

2 järgi ja teda karistati vangistusega 3 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti I. Komyaginile

liitkaristuseks vangistus 2 aastaks ja 9 kuuks. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg, s.o 2 päeva, ja lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 2 aastaks, 8 kuuks

ning 28 päevaks. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 6. mai 2010. Tõkend - vahistamine jäeti

muutmata. Vastavalt KrMS §-le 3101 ja VÕS §-le 1055 rahuldati V. K. taotlus ning kohaldati tema

eraelu kaitseks süüdistatavale lähenemiskeeldu, keelates I. Komyaginil kolme aasta jooksul arvates

vanglast vabanemise päevast läheneda kannatanule ja tema elukohale enam kui 100 meetrit.

2.1 Maakohus leidis, et I. Komyaginile etteheidetavad kuriteod on tõendatud. KarS § 263 p 1 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude puhul puuduvad aga tõendid selle kohta, et 22. aprillil 2009 D. K. ja 29.

veebruaril 2008 F. G.i suhtes vägivalda tarvitades rikkus süüdistatav avalikku korda. Seetõttu tuleb

need teod samuti kvalifitseerida KarS § 121 järgi. Tõendatud on ka KarS § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi

kvalifitseeritav kuritegu.

2.2 V. K., V. K., F. G., D. K., E. M. ja S. K. andsid ütlusi peksmise asjaolude kohta. Kannatanute

ütlusi kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Lisaks on S. K., F. G., V. K. ja V. K. peksmine tuvastatud

tunnistajate P. G., T. H. ning G. B. ütlustega. I. Komyagin tunnistas V. K. peksmist.

3. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid I. Komyagin ja tema kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Igor Belugin. Süüdistatav taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist.

Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist I. Komyagini süüditunnistamises ja karistamises KarS §

121 järgi, karistamises KarS § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ning lõpliku liitkaristuse osas, I. Komyagini

õigeksmõistmist 1. märtsil 2010, 11. märtsil 2010, 6. mail 2010, 29. veebruaril 2008, 9. detsembril

2008 ning 22. aprillil 2009 toimepandud tegudes, KarS § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kergema, s.o 1-

kuulise vangistuse mõistmist, karistuse kergendamist KarS § 121 järgi, kergema karistuse lugemist

kaetuks raskeima karistusega ja süüdistatava vahi alt vabastamist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 17. mai 2012. a määrusega maakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi saadeti

maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks. Ringkonnakohus märkis järgmist.

4.1 Maakohtu otsuse põhiosas pole süüdistuses kirjeldatud KarS § 121 järgi kvalifitseeritavaid

tegusid, mis pandi toime 1. märtsil 2010 S. K. suhtes, 11. märtsil 2010 V. K. suhtes ja 6. mail 2010 V.

K. suhtes. Otsuse põhiosa alajaotusest „kohtuistung“ nähtub aga, et maakohus on neid kuritegusid

puudutavaid kannatanute ütlusi käsitlenud. Kuna otsuses pole kolme osateo puhul märgitud nende

süüdistuste sisu, milles I. Komyagin süüdi tunnistati, on see vaadeldav kaitseõiguse ja

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

4.2 Maakohtu hinnangul puuduvad tõendid, et I. Komyagin oleks 22. aprillil 2009 D. K. ja 29.

veebruaril 2008 F. G. suhtes vägivalda tarvitades rikkunud avalikku korda. I. Komyaginile pole

esitatud süüdistust, mille kohaselt pani ta 22. aprillil 2009 D. K. suhtes vägivalda tarvitades toime

KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti ei tulene maakohtu otsusest, mis on saanud

süüdistusest KarS § 263 p 1 järgi E. M.-i puudutavas osas. Süüdimõistmist KarS § 263 p 1 järgi

otsuse resolutiivosa ei kajasta. D. K.-d puudutava kuriteo puhul pole põhistatud, kuidas on

kummutatud süüdistatava väide, et ta kuritegu toime ei pannud. Süüdistuse kohaselt pani I.

Komyagin selle kannatanu suhtes toime kaks kuritegu, kuid maakohus neid tegusid eraldi ei

analüüsinud.

5. Viru Maakohtu 10. augusti 2012. a otsusega tunnistati I. Komyagin süüdi KarS § 121 järgi ja teda

karistati vangistusega 2 aastaks ning 6 kuuks. Samuti tunnistati ta süüdi § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja

teda karistati vangistusega 3 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti I. Komyaginile liitkaristuseks

vangistus 2 aastaks ja 9 kuuks. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aeg, s.o 2 päeva, ja lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 2 aastaks, 8 kuuks ning 28

päevaks. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 6. mai 2010. Tõkend vahistamine jäeti muutmata.

Vastavalt KrMS §-le 3101 ja VÕS §-le 1055 rahuldati V. K. taotlus ning kohaldati tema eraelu

kaitseks süüdistatavale lähenemiskeeldu, keelates I. Komyaginil kolme aasta jooksul arvates vanglast

vabanemise päevast läheneda kannatanule ja tema elukohale enam kui 100 meetrit. Maakohus leidis

järgmist.

5.1 KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude osas puuduvad tõendid, et I. Komyagin rikkus

avalikku korda, mille tõttu tuleb need teod kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

5.2 Kannatanud V. K., V. K., F. G., D. K., E. M. ja S. K. andsid ütlusi, et 29. veebruaril 2008, 9.

detsembril 2008, 22. aprillil 2009, 28. jaanuaril 2009, 11. märtsil 2010, 1. märtsil 2010 ning 6. mail

2010 peksis neid I. Komyagin. Kannatanute ütlusi kinnitavad Narva Haigla õiendid peksmisega

tekitatud kehavigastuste kohta ja tunnistajate ütlused. Puudub alus arvata, et kannatanud ja

tunnistajad andsid valeütlusi. Süüdistatav ei tunnistanud end küll osades kuritegudes süüdi, kuid selle

eesmärgiks oli enda vastutuse kergendamine.

5.3 KarS § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanek on tõendatud isiklike asjade

läbivaatuse akti, asitõendite vaatlusprotokolli ja selle lisa ning süüdistatava ütlustega.

5.4 I. Komyagini süü on suur, sest kuriteod pani ta toime tahtlikult ega kahetse neid. Aastate jooksul

peksis ta korduvalt eakaid vanemaid, naabreid ja teisi isikuid. Teda on varem karistatud ja seetõttu on

võimalik mõjutada teda edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma üksnes reaalse vangistusega.

Arvestades kuritegude toimepanemise aega ja süüdistatava terviseseisundit tuleb I. Komyaginit KarS

§ 121 järgi karistada vangistusega 2 aastaks ning 6 kuuks. KarS § 391 järgi tuleb mõista sanktsiooni

alammäära lähedane karistus.

6. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid I. Komyagin ja tema kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi I. Belugin. Süüdistatav taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks

arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja taotles otsuse tühistamist osas, millega I.

Komyagin tunnistati süüdi KarS § 121 järgi ja 29. veebruaril 2008, 9. detsembril 2008, 22. aprillil

2009 ning 6. mail 2010 toimepandud tegude osas süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles

apellant nende tegude ja KarS § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistuste ning liitkaristuse

kergendamist, samuti süüdistatava vahi alt vabastamist.

7. Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri 2012. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus märkis järgmist.

7.1 Ringkonnakohtu määrusega saadeti kriminaalasi maakohtu samale kohtukoosseisule uue

kohtuotsuse tegemiseks. Seetõttu võis maakohus KrMS § 341 lg 4 viimase lause kohaselt

kriminaalasja õigeks lahendamiseks otsustada, kas täiendavate menetlustoimingute tegemine on

vajalik.

7.2 Apellatsioonide argumendid ei anna alust I. Komyagini õigeksmõistmiseks F. G., E. M.-i, D. K.,

V. K., S. K. ja V. K. suhtes toimepandud tegudes.

7.3 I. Komyagin pani kaheksal korral toime kehalise väärkohtlemise, kusjuures kannatanuteks on

eakad inimesed ja teiste hulgas ka tema vanemad. Süüdistatava käitumine näitab tema täielikku

ükskõiksust õiguskorda ja kaaskodanikesse. Õiguskorra kaitsmise huvid pole lühema vangistusega

tagatud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kuritegude toimepanemise aega. KarS § 391 lg 1 - §

25 lg 2 järgi mõistetud karistus on sanktsiooni alammäära lähedane ja selle kergendamiseks

puuduvad kaalukad argumendid. Kaitsjaga ei saa nõustuda selleski, nagu oleks süüdistatav viimati

märgitud teo osas avaldanud puhtsüdamlikku kahetsust.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Komyagini kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi I. Belugin, taotledes maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist I. Komyagini

süüditunnistamises ning karistamises KarS § 121 järgi, karistuse mõistmises KarS § 391 lg 1 - § 25 lg

2 järgi ja lõpliku karistuse mõistmise osas. Kassaator taotleb I. Komyagini õigeksmõistmist 29.

veebruaril 2008, 9. detsembril 2008, 22. aprillil 2009, 1. märtsil 2010, 11. märtsil 2010 ja 6. mail

2010 toimepandud tegudes, KarS § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi 1-kuulise vangistuse mõistmist ja KarS §

121 järgi kergema karistuse mõistmist, lugedes vastavalt KarS § 64 lg-le 1 kergema karistuse kaetuks

raskeima karistusega, paludes vabastada süüdistatava vahi alt. Kassaatori põhiseisukohad on

järgmised.

8.1 Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi, kuid see ei andnud maakohtule volitusi kriminaasja uuel arutamisel

süüdistatava süüditunnistamiseks kuritegudes, milles teda kriminaalasja esmakordsel arutamisel süüdi

ei mõistetud. Tunnistades I. Komyagini süüdi 1. märtsil 2010, 11. märtsil 2010 ja 6. mail 2010

toimepandud kuritegudes, eiras maakohus KrMS § 341 lg 5 nõudeid ja rikkus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

8.2 Maakohus eemaldas süüdistatava kohtuistungilt, selgitamata välja tema seisukohti talle esitatud

süüdistuse suhtes. Arvestades kohtueelsel uurimisel ülekuulamisest kuni kohtuistungini möödunud

aega on võimalik, et süüdistatava seisukoht on muutunud. Kohtusaalist eemaldamine võttis

süüdistatavalt võimaluse end ütluste andmisega kaitsta ja sellega eirati KrMS § 35 lg 2 ja § 34 lg 1 p

1 nõudeid, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

8.3 Eeluurimisel süüdistatav kahetsust ei avaldanud, kuid ta oleks võinud seda teha kohtuistungil.

Kohtu järeldus, et I. Komyagini süü on suur, pole küllaldaselt põhistatud. Samuti on ebaõige järeldus,

et süüdistatav on KarS § 121 järgi ära teeninud maksimaalse karistuse.

8.4 Menetlusesemeks olevad teod pole mahukad või keerulised. 29. veebruaril 2008 toimepandud

kuritegu võinuks olla kohtus läbi vaadatud enne 9. detsembrit 2008, 29. veebruarist 2008 kuni 20.

juulini

2009

toimepandud

kuriteod

aga

enne

1. märtsi

2010.

Arvestada

tuleb

ka

kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis antud arvamust ja seda, et I. Komyagin ennast kõigis temale

etteheidetavates tegudes süüdi ei tunnistanud. Nendel põhjustel tuleks kriminaalmenetlus lõpetada või

süüdistatav õigeks mõista.

9. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev,

et kaitsja väited on alusetud ja kassatsioon tuleks jätta rahuldamata. Prokurör ei nõustu seisukohaga,

et kriminaalasja uuel arutamisel mõistis maakohus süüdistatavale raskema karistuse, ega ka sellega,

et I. Komyagini kohtusaalist eemaldamisega rikuti tema kaitseõigust. Maakohus motiveeris

põhjalikult karistuse liigi ja määra valiku aluseks olevaid asjaolusid, I. Komyagini süü on tõendatud

ning kohtuotsused seaduslikud ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassaator leiab, et maakohus ei olnud õigustatud kriminaalasja uuel arutamisel I. Komyaginit

süüdi tunnistama 1. märtsil 2010, 11. märtsil 2010 ja 6. mail 2010 toimepandud kehalistes

väärkohtlemistes. Vastuseks sellele väitele märgib kriminaalkolleegium järgmist.

10.1 I. Komyagin anti Viru Maakohtu 26. augusti 2010. a määrusega kohtu alla süüdistatuna KarS §

121, § 263 p 1 ja § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. Vastavalt 21. oktoobri 2009. a ja 16. augusti 2010. a

süüdistusaktidele heidetakse talle ette üheksa kuriteo toimepanemist, millest kaks tegu on

kvalifitseeritud KarS § 263 p 1, kuus tegu KarS § 121 ja üks tegu KarS § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi.

Viru Maakohtu 12. detsembri 2011. a otsusega tunnistati I. Komyagin süüdi ja teda karistati KarS §

121 ning § 391 lg 1 - § 25 lg 2 alusel. Ringkonnakohtu 17. mai 2012. a määruses, millega kõnealune

maakohtu otsus tühistati ja saadeti kriminaalasi maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse

tegemiseks, märgiti, et vaidlustatud otsuse põhiosa ei kajasta süüdistuse sisu kolme 2010. a

toimepandud kuriteo kohta. Kuna maakohtu otsuse põhiosas refereeriti süüdistust puudulikult ja

üheliigilise kogumi tõttu ei kajastu otsuse resolutiivosas kuupäevaliselt see, missuguseid KarS § 121

järgi kvalifitseeritavaid tegusid süüdimõistmine hõlmas, tuleb KrMS § 341 lg 5 nõuete väidetava

rikkumise tuvastamiseks hinnata maakohtu otsuse põhiosas kirjeldatud asjaolusid ning järeldusi.

10.2 Eelmises punktis märgitu kohaselt refereeris maakohus 12. detsembri 2012. a otsuse põhiosas

süüdistuse sisu, mis vastab 21. oktoobri 2009. a süüdistusaktile, 16. augusti 2010. a süüdistusaktis

toodud kuritegude kirjeldus seal aga ei kajastu. Teisisõnu jäeti asjas esmakordselt tehtud kohtuotsuses

ära näitamata kolme 2010. aastal toime pandud ja KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo kirjeldus.

Edasiselt refereeris kohus nende tõendite sisu, mis olid vahetu kohtuliku uurimise esemeks ja mis on

puutumuses ka 2010. aastal toimepandud kuritegudega. Otsusest nähtub, et muuhulgas uuriti

kannatanute V. K., V. K. ja S. K. ning tunnistaja G. B. ütlusi, aga ka dokumentaalseid tõendeid. Kohtu

põhistustest tuleneb, et kõik I. Komyaginile etteheidetavad kuriteod loeti tõendatuks. Kohus leidis, et

V. K., V. K. ja S. K. ütluste kohaselt peksis neid süüdistatav ning selliseid ütlusi kinnitavad ka Narva

Haigla õiendid. Täiendavalt osutas maakohus tunnistajate P. G. ja G. B. ütlustele. Kohtuotsuse

põhiosas kajastatu haakub kohtuistungi protokolliga, mille kohaselt uuris maakohus kriminaalasja

esmakordselt arutamisel teiste tõendite kõrval vahetult ka 1. märtsil 2010, 11. märtsil 2010 ja 6. mail

2010 toimepandud kuritegudega seotud tõendeid, s.t kannatanute ning tunnistajate ütlusi ja

dokumente. Ringkonnakohtu 17. mai 2012. a määruses leiti samuti, et vaatamata süüdistuse osalisele

kajastamata jätmisele käsitles esimese astme kohus otsuse põhiosas 2010. a toimepandud

kuritegudega seotud tõendeid.

10.3 Eelkirjeldatud asjaoludest järeldub, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel 12. detsembril

2012. a tehtud süüdimõistev kohtuotsus hõlmas ka I. Komyagini süüditunnistamist ja karistamist

kolmes 2010. a toimepandud kehalises väärkohtlemises ning et süüdistuse sisu osaline kajastamata

jätmine otsuse põhiosas ei anna alust rääkida sellest, et mõned süüdistatavale etteheidetavad kuriteod

ei olnud kohtuliku arutamise esemeks või et nende suhtes otsustust ei tehtud.

10.4 KrMS § 341 lg 5 sätestab, et kui ringkonnakohus on kohtuotsuse tühistanud üksnes süüdistatava

või kaitsja apellatsiooni põhjal, võib esimese astme kohus kriminaalasja uuesti arutades mõista

süüdistatava süüdi raskemas kuriteos, kuid ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see,

mis oli mõistetud tühistatud esimese astme kohtu otsusega. Samuti ei või kohus eelmises lauses

nimetatud juhul kohaldada süüdistatava suhtes muid õigusjärelmeid, mis võrreldes tühistatud esimese

astme kohtu otsusega raskendaksid süüdistatava olukorda. Kriminaalasja materjalist nähtuvalt ei ole

I. Komyaginit kriminaalasja uuel arutamisel raskemas kuriteos süüdi tunnistatud ega talle võrreldes

kriminaalasja esmakordse arutamisega mõistetud üksikkaristusi või liitkaristust raskendatud. Samuti

pole uue otsuse tegemisega kaasnenud muid õigusjärelmeid, mis võrreldes tühistatud otsusega

süüdistatava olukorda raskendaksid.

11. Kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et üldmenetluses kohtusse saadetud süüdistusasja

tulem saab vastavalt KrMS § 309 lg-le 1 väljenduda õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse tegemises

või vastavalt KrMS §-le 274 kriminaalmenetluse lõpetamises. 12. detsembril 2011 tehtud maakohtu

otsusest ei tulene, et kriminaalmenetlus 2010. aastal toimepandud kuritegude osas lõpetati või et I.

Komyagin mõisteti nendes tegudes õigeks. Vastupidiselt kassaatori arvamusele nähtuvad kõnealusest

lahendist vaidlusaluste tegude kohta muuhulgas KrMS § 312 p-des 1 ja 2 sätestatud andmed, s.t

kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud, tõendid, millele tugineti, tõendid, mida kohus

usaldusväärseks ei pidanud ning põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pidanud. Eeltoodust

tulenevalt pole KrMS § 341 lg 5 rikkumisena vaadeldav olukord, mil maakohus uue otsuse tegemisel

apellatsioonikohtu lahendis märgitud puudusi kõrvaldades kajastas lahendis nii I. Komyaginile

esitatud süüdistuse tervikliku sisu kui ka lisades otsusesse täiendavaid põhistusi.

12. Vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 3 peab kohus kohtuotsuse tegemisel lisaks muudele küsimustele

lahendama ka küsimuse, millise karistusseadustiku paragrahvi, lõike ja punkti järgi tuleb

süüdistatavale etteheidetav kuritegu kvalifitseerida. KrMS § 313 lg 2 sätestab, et kui süüdistatavale

on esitatud süüdistus mitmes kuriteos või karistusseadustiku mitme paragrahvi järgi, tuleb

kohtuotsuse resolutiivosas märkida, millises süüdistuses süüdistatav on õigeks ja millises süüdi

mõistetud. Tulenevalt asjaolust, et I. Komyagin tunnistati kriminaalasja nii esmakordsel kui ka uuel

arutamisel KarS § 121 järgi süüdi kõigis talle etteheidetavates kuritegudes, ei olnud vajalik otsuse

resolutiivosas kuupäevaliselt ära näidata seda, missuguseid tegusid süüdimõistmine hõlmab. See

olnuks nõutav üksnes süüdistatava osalise õigeksmõistmise korral.

13. Kriminaalkolleegium nõustub seisukohaga, et kriminaalasja arutamiseks süüdistatava osavõtuta

esines KrMS § 269 lg 2 p-s 1 sätestatud alus. Käitudes viisil, mis tingis tema kohtuistungilt

eemaldamise, võttis süüdistatav endalt võimaluse kohtuistungil ütlusi anda ja seetõttu on ainetu

kaitsja kriitika, et asjas rikuti KrMS § 34 lg 1 p 1 ning § 35 lg 2 nõudeid. Samuti on põhjendamatu

arvamus, et kohtuistungilt eemaldamata jätmise korral saanuks I. Komyagin avaldada kahetsust.

Ringkonnakohus sedastas õigustatult, et süüdistatava käitumise ja avalduste pinnalt pole

puhtsüdamliku kahetsuse jaatamiseks alust. Kriminaalkolleegium märgib, et puhtsüdamlikku

kahetsust oleks I. Komyagin saanud avaldada ka apellatsioonis ja kassatsioonis. KarS § 57 lg-s 1

loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt

obligatoorne, mis tähendab, et karistust kergendava asjaolu ilmnemisel peab seda arvesse võtma ka

apellatsiooni- või kassatsioonikohus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-77-11, p 10.2). Apellatsioonikohtuga tuleb nõustuda veel selleski, et karistuse liigi ja

määra valiku aluseks olevaid asjaolusid on maakohus piisavalt põhistanud

14. Veel leiab kassaator, et kriminaalmenetluse senist kestust arvestades tuleks süüdistatav õigeks

mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus mõistliku aja möödumise tõttu lõpetada. Vastuseks sellele

taotlusele märgib kolleegium järgmist.

14.1 Alates 1. septembrist 2011 kehtiv KrMS §-s 2742 võimaldab kohtul mõistliku aja möödumise

korral kriminaalmenetluse lõpetada, mitte aga süüdistatavat õigeks mõista. Seejuures tuleb tähele

panna, et tulenevalt KrMS § 2742 lg-s 1 sätestatust ei pruugi menetluse mõistliku aja möödumine

kriminaalmenetluse lõpetamist kaasa tuua neil juhtudel, mil süüdistatava õiguse rikkumine on

heastatav muul viisil. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi võib rikkumise heastamine

väljenduda näiteks ka karistuse kergendamises (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari

2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-04, p 22).

14.2 Praeguse kohtuasja esemeks on teise astme kuriteod, mis pole tõenduslikus ega õiguslikus

mõttes keerulised või mahukad ning mille toimepanemise eest nähakse eriosa vastavate paragrahvide

sanktsioonides süüdlasele ette rahaline karistus või vangistus kuni kolmeks aastaks. Kriminaalasja

materjalist nähtuvalt pani I. Komyagin talle süüksarvatavad kuriteod toime ajavahemikus 29.

veebruarist 2008 kuni 6. maini 2010. Kriminaalmenetlust alustati 29. veebruaril 2008 kannatanu F. G.

ülekuulamisega. Kokku süüdistatakse I. Komyaginit üheksas kuriteos, millest kolm on lühikeste

ajavahemike vältel toime pandud 2010. aastal, kaks kuritegu 2008. aastal ja ülejäänud 2009. aastal.

2008. ja 2009. aastal toimepandud kuritegude puhul saadeti süüdistusaktid Viru Maakohtule

lühimenetluses arutamiseks 14. oktoobril 2008 (KarS § 263 p 1), 2. aprillil 2009 (KarS § 121) ja 12.

juunil 2009 (KarS § 121). 18. juuni 2009. a määrusega ühendas maakohus need kriminaalasjad ühte

menetlusse, kuid kohtuistungil loobus I. Komyagin lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mille tõttu

tagastas kohus 11. septembri 2009. a määrusega kriminaaltoimiku prokuratuurile. 7. oktoobril 2009

ühendas prokurör selle kriminaalasjaga veel I. Komyagini süüdistusasja KarS § 391 lg 1 - § 25 lg 2

järgi. 20. oktoobril 2009 saatis prokuratuur taas kohtusse süüdistusakti I. Komyagini süüdistuses

KarS § 121, § 263 p 1 ja § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. See kriminaalasi ühendati omakorda

kriminaalasjaga nr 1-10-10486, milles I. Komyaginit süüdistatakse 2010. a toimepandud kuritegudes,

ja süüdistatav anti kohtu alla. Kriminaalasja arutamine määrati 15, 16. ja 19. novembrile 2010. 15.

novembril 2010 toimunud kohtuistungil esitas kaitsja aga taotluse I. Komyagini suhtes

kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramiseks, sest kohtuistungil tekkis menetlusosalistel tulenevalt

süüdistatava käitumisest kahtlus tema süüvõimes. Maakohus rahuldaski taotluse, kuid täiendavalt

osutus vajalikuks statsionaarse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi määramine, mille tõttu oli võimalik

kriminaalasja arutamisega alustada alles pärast 29. juunit 2011.

14.3 Kriminaalmenetlus on praeguseks väldanud veidi üle 5 aasta ja 2 kuu, mille jooksul on maa- ja

ringkonnakohus kriminaalasja arutanud kahel korral. Kriminaalasja korduv arutamine erinevates

kohtuastmetes oli tingitud maakohtu esmakordselt tehtud otsuses ilmnenud vigadest. Menetluse

kestust tervikuna hinnates ei saa aga jätta tähelepanuta ka süüdistatava käitumist. Nimelt jätkas

süüdistatav pärast kriminaalmenetluse alustamist uute kuritegude toimepanemist. Pidades silmas, et

ühe isiku poolt toimepandud kuritegusid tuleb menetleda ühe kriminaalasja raames, on I. Komyagini

kuritegelik aktiivsus kaasa toonud kriminaalasjade korduva ühendamise vajaduse ja seeläbi teatavad

viivitused kriminaalmenetluse kiires jätkamise võimalikkuses. Olgugi, et tegemist on süüdistatava

KrMS § 234 lg-s 5 sätestatud õigusega, on menetluse pikkust mõjutanud ka I. Komyagini poolt

lühimenetluse

taotlusest

loobumine

kohtuistungil,

millest

johtuvalt

tuli

kriminaaltoimik

prokuratuurile tagastada. Samuti tingis süüdistatava käitumine vajaduse määrata tema suhtes

kohtupsühhiaatriline ekspertiis, mille tulemuste taga kohtulik arutamine viibis. Eeltoodut arvesse

võttes asub kriminaalkolleegium seisukohale, et kriminaalmenetluse mõistlik aeg pole praeguses

kriminaalasjas möödunud, kuid menetluse senist kestust on siiski silmas peetud süüdistatavale

karistuse mõistmisel. Nimelt leidis maakohus, et iseenesest võimaldaksid I. Komyagini süü suurus ja

tema isikut iseloomustavad andmed mõista talle karistuse sanktsiooni ülemmääras. Kuritegude

toimepanemise aega arvestades pidas kohus aga siiski võimalikuks mõista karistuse kergemas

määras. Tulenevalt nendest asjaoludest pole kaitsja taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS §

2742 lg 1 alusel põhjendatud.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri 2012. a otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata.

16. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 460,80 euro suuruses

summas, sealhulgas käibemaks 76,80 eurot. Taotluse kohaselt on ringkonnakohtu otsusega

tutvumiseks, kassatsiooniteate ja kassatsiooni koostamiseks ning kohtule edastamiseks kulutatud

kokku 14 pooltundi. Kuna KarS § 391 näol on tegemist majandusalase süüteoga, palutakse kohaldada

erikoefitsenti 2,0. Kriminaalkolleegium leiab, et lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st

7 ja Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud ja 1. juulil 2012. a

jõustunud muudatuste "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise

kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord"

(edaspidi Kord) punktidest 2, 51 ja 16 on taotlus põhjendatud osaliselt. Korra punkti 16 kohaselt on

määratud kaitsja tasu kriminaalasjas kassatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 16 eurot iga

poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 192 eurot. Korra punkti 2 kohaselt lisandub juhul,

kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu, mille pidaja on

käibemaksukohustuslane, riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamisega seonduvatele kuludele

käibemaks. Taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud, kuid nende

eest taotletav tasu ületab Korra punktis 16 sätestatud maksimaalset määra. Korra punkti 51 kohaselt

on erikoefitsient eelduslikult 2,0, kui kriminaalmenetluse esemeks on majandusalane süütegu.

Kohtul, uurimisasutusel ja prokuratuuril on õigus koefitsienti vähendada kuni 1,0, kui kohtu,

uurimisasutuse või prokuratuuri hinnangul ei ole tegemist töömahuka asjaga. Kolleegium leiab, et I.

Komyaginile inkrimineeritud KarS § 391 lg 1 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritav kuriteo näol on küll

tegemist majandusalase süüteoga, kuid sellega seotud süüdistus pole keeruline ega mahukas.

Kassatsioonimenetluse esemeks oli kõnealuse teo puhul pelgalt karistuse raskus, millest johtuvalt on

põhjendatud koefitsiendi 1,0 kohaldamine. Arvestades, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi

õigusabi osutamiseks vajalikud, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 230 eurot ja 40 senti (sh

käibemaks 38 eurot ning 40 senti). Vastavalt KrMS § 186 lg-le 2 tuleb see summa I. Komyaginilt

Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe