3-2-1-49-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-49-13

Määruse kuupäev

Tartu, 8. mai 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Osaühingu AIVENGO,

Lembe Lõhmuse (endine Kukk) ja Ronald Lõhmuse vastu

võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-44445

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lembe Lõhmuse määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248),

seaduslik esindaja juhatuse liige Sven Jürgenson

Kostja Osaühing AIVENGO (registrikood 11254241)

Kostja Lembe Lõhmus (endine Kukk), esindaja vandeadvokaat

Rene Varul

Kostja Ronald Lõhmus

Asja läbivaatamise kuupäev

8. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. jaanuari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-44445

muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata Lembe Lõhmuse määruskaebuselt 15. veebruaril 2013 tasutud kautsjon

50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 20. septembril 2011 Harju Maakohtule hagi Osaühingu

AIVENGO (kostja I, põhivõlgnik), Lembe Lõhmuse (kostja II, käendaja) ja Ronald Lõhmuse

(kostja III, käendaja) vastu, paludes kostjatelt solidaarselt välja mõista liisingulepingust nr 0185958L

(liisinguleping I) tuleneva põhivõla 12 380 eurot 79 senti ning põhinõudelt viivise 0,25% päevas.

Samuti palus hageja kostjatelt I ja II solidaarselt välja mõista liisingulepingust nr 0195303L

(liisinguleping II) tuleneva põhivõla 4072 eurot 30 senti ning põhinõudelt viivise 0,25% päevas.

2. Harju Maakohus rahuldas 22. oktoobri 2012. a otsusega hagi kostjate vastu osaliselt ning mõistis

liisingulepingust I tulenevalt kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 11 688 eurot 31 senti ning

põhinõudelt alates hagi esitamisest, 20. septembrist 2011 kuni põhinõude täitmiseni viivise, mille

määraks päevas on 0,25%. Samuti mõistis maakohus liisingulepingust II tulenevalt kostjalt I

ja kostjalt II solidaarselt hageja kasuks välja 4072 eurot 30 senti ning põhinõudelt alates hagi

esitamisest, 20. septembrist 2011 kuni põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,25%.

Menetluskuludest 96% jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ja 4% hageja kanda.

Maakohus leidis, et hageja liisingulepingu üldtingimuse p 7.4.1, mille kohaselt on kostja kohustatud

hüvitama vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja kostja poolt

hagejale vara omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh vara valduse

ülevõtmine, vara hoidmine, vara müügikõlblikuks seadmine), on võlaõigusseaduse (VÕS) § 42 lg 1

järgi tühine, kuna see on liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustav. Liisingueseme väärtus tuleb

VÕS § 367 lg 3 kohaselt kindlaks teha selle liisinguandjale tagastamise aja seisuga ning üldjuhul ei ole

määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind)

tagastamise ajal. Poolte kokkuleppel võib lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast,

kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast, ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et

saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus.

Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema

põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja

möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning

liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud.

Sõidukite turuväärtust üleandmise aja seisuga kindlaks ei tehtud. Kostja II ei ole tõendanud sõidukite

turuväärtust. Sõiduki väärtuseks üleandmise ajal saab pidada liisingulepingu I esemeks olnud sõiduki

Volkswagen Transporter 15. juulil 2009 müüki panemise hinda 11 823 eurot 65 senti, kuna selle

hinnaga on nõustunud nii hageja kui ka sõiduki müüja. Kuna kostjad ei ole vastuväiteid sõiduki müüki

panemise hinnale esitanud, siis olid nad järelikult selle hinnaga nõus. Esialgu määratud turuhinna ja

tegeliku müügihinna vahe oli 3515 eurot 14 senti, mis on 29,7%. Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise

aktist nähtuvalt ei esinenud sõidukil puudusi. Kuna sõiduk müüdi vähem kui kolme kuu jooksul, siis

saab sõiduki müügihinda pidada kiirmüügi hinnaks, mis üldteadaolevalt on soodne sõiduki ostjale, aga

mitte müüjale. Eelnevast tulenevalt ei saa pidada sõiduki müügihinda 8308 eurot 51 senti mõistlikuks

ega lubatavaks. Maakohus leidis, et sõiduki üleandmise ajal määratud väärtuse ja müügihinna vahe

tuleb 10% ulatuses jätta kostjate kanda ja 19,7% ulatuses hageja kanda. Seega tuleb kostjatelt välja

mõistetavat põhinõuet vähendada 692 euro 48 sendi võrra.

Hageja pani liisingulepingu II esemeks olnud Opel Vectra müüki 15. juulil 2009 hinnaga 6327 eurot

25 senti, mida saab pidada analoogsetel põhjendustel lepinguga I sõiduki väärtuseks üleandmise ajal.

Sõiduk müüdi 18. septembril 2009 hinnaga 6071 eurot 61 senti. Esialgu määratud turuhinna ja tegeliku

müügihinna vahe oli 255 eurot 64 senti, mis on 4%. Müügikahju 4% on lubatav ja tuleb jätta kostjate

kanda.

Viidates VÕS § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-tele 1 ja 2 ning käenduslepingutele, leidis maakohus, et

kostjad II ja III võtsid käenduslepingutega kohustuse tagada solidaarselt kostjaga I liisingulepingust I

tulenevate kohustuste kohane ja täielik täitmine solidaarselt 28 477 euro 8 sendi ulatuses ning kostja II

võttis käenduslepinguga kohustuse tagada solidaarselt kostjaga I liisingulepingust II tulenevate

kohustuste kohane ja täielik täitmine 12 635 euro 33 sendi ulatuses.

3. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata.

Kostja II apellatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse selle üle, et liisinguandja võõrandas liisinguesemed

liiga odavalt, mistõttu ei ole müügikahjude suurus põhjendatud.

Maakohus on tõdenud, et Volkswageni väärtuseks saab pidada müüki panemise hinda 11 823 eurot

65 senti, kuna selle hinnaga on nõustunud nii hageja kui ka sõiduki müüja. Sõiduk müüdi 8308 euro

51 sendi eest. Kostja II nõustus kohtuga selles, et sõiduki müügihinda 8308 eurot 51 senti ei saa pidada

mõistlikuks ega lubatavaks, kuid ei nõustunud kohtu järeldusega, et sõiduki väärtuseks oligi

11 823 eurot 65 senti (müüki panemise hind). Sõiduki väärtust ei saa tuletada sellest, et hagejale

automüügiteenust pakkuv isik on selle hinnaga nõus. Kohtupraktika kohaselt arvestatakse sõidukite

väärtust nende tagastamise hetkel ja oluline on see, millise hinnaga on liisinguandja sõidukid müüki

pannud. Juhul kui liisinguandja (hageja) on müünud sõidukid hinnaga, mis viitab olulisele hinna

alandamisele võrreldes algse hinnaga, siis on liisinguandja kohustatud tõendama, et sõidukite

müügihinnad vastasid turuhindadele. Seega oli hagejal kohustus tõendada, et sõiduki Volkswagen

müügihind vastas turuhinnale – hageja ei ole selle kohta mitte ühtegi tõendit esitanud ja maakohus

oleks pidanud sellest lahendi tegemisel lähtuma. Ka teine sõiduk Opel müüdi esialgu määratud hinnast

odavamalt – ka siinjuures oli hageja kohustuseks tõendada, et sõiduki müügihind vastas turuhinnale.

Maakohus ei ole pööranud tähelepanu väitele, et liisinguandja ei ole kaasanud kostjat II sõidukite

müügiprotsessi, eriti olukorras, kus sõidukite hindasid on alandatud. Samas nõuavad käendaja

kaasamist nii liisinguandja müügiprotseduurid kui ka kohtupraktikas väljendatud seisukohad.

Apellatsioonkaebuse esitamisel kostja II riigilõivu ei tasunud.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. novembri 2012. a määrusega apellatsioonkaebuse käiguta ja

andis kostjale II tähtaja apellatsioonkaebuse puuduste kõrvaldamiseks.

5. Kostja II esitas menetlusabi taotluse, milles palus ennast riigilõivu tasumisest täielikult vabastada.

Taotluse kohaselt on kostja II igakuiseks sissetulekuks 580 eurot ning tema abikaasa Ronald Lõhmuse

sissetulekuks 330 eurot. Kostja II perekonna igakuised püsivad väljaminekud on kokku umbes

640 eurot, sealhulgas eluasemekulud 300 eurot, kulutused toidule 100 eurot, kulud transpordile

150 eurot, sidekulud 60 eurot ja kulud laste koolikohustuse täitmisele 30 eurot. Taotluse kohaselt

kasutab kostja II perekond eluasemena eramut Tartus Variku 3a. Perekonna varaks on ka Tartumaal

Vesneri külas asuv Lõhmussaare talu (suvila koos 2 ha maaga). Muud olulist vara ei ole. Lisaks on

perekonnal mitmed kohustused krediidiasutuste ees: taotlejal – SEB Panga eluasemelaen 12 272 eurot

igakuise tagasimaksega 81 eurot ning eluasemelaen 34 000 eurot igakuise tagasimaksega 143 eurot,

R. Lõhmusel – AS-s Swedbank eluasemelaen 55 000 eurot tagasimaksega 250 eurot kuus. Lisaks on

R. Lõhmuse kohustusteks liisingukäendused 28 000 eurot ning laste elatusraha 200 eurot.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. jaanuari 2013. a määrusega menetlusabi taotluse rahuldamata,

jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas kostjat II tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu

700 eurot 30 päeva jooksul määruse jõustumisest.

Ringkonnakohus leidis, et kostja II vabastamiseks riigilõivu tasumisest ei ole alust. Ringkonnakohus

viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 181 lg 1 p-dele 1 ja 2, märkides, et mõlemad

eelnimetatud punktides nimetatud tingimused peavad olema korraga täidetud. Ringkonnakohtul on

tsiviilasja materjalide ja apellatsioonkaebusega tutvumise alusel põhjendatud alus kahelda selles, et

apellatsioonimenetlus kujuneb kostjale II kogu kavandatud ulatuses edukaks. Kostja II on vaidlustanud

maakohtu otsuse kogu ulatuses. Kostjalt II solidaarselt teiste kostjatega väljamõistetud rahasumma

kujunes järgmistest komponentidest: 1) liisingumaksete võlgnevus liisingulepingute ülesütlemise

seisuga koos viivisega; 2) liisinguesemete tagastamise ja võõrandamise kulud; 3) liisinguesemete

jääkmaksumus; 4) liisinguesemete turuväärtus tagastamise hetkel. Apellatsioonkaebusest nähtub, et

kostja II vaidlustab neist vaid ühe komponendi, s.o turuväärtuse tagastamise hetkel, tuvastamisega

seotud maakohtu järeldusi.

TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. TsMS § 633 lg 2 p 3 kohaselt

peab apellatsioonkaebus sisaldama kaebuse põhjendusi. Sama sätte lg 3 p-de 1–3 kohaselt tuleb

põhjendustes märkida, millist õigusnormi on maakohus otsuses või selle tegemisel rikkunud või

missuguse asjaolu ebaõigesti/ebapiisavalt tuvastanud ja millest see tuleneb, samuti tuleb viidata

tõenditele, millega kostja II soovib iga faktiväidet tõendada. Kuna 21. novembril 2012 esitatud

apellatsioonkaebus sisaldab väiteid vaid turuhinna tuvastamise võimaliku ebaõigsuse kohta, siis ka

teoreetiliselt ei saa ülejäänud osas ringkonnakohus maakohtu otsust kontrollida.

Kostja II on kaebuses nõustunud maakohtuga selles, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste suuruse

hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite

müügihinnast. Selline maakohtu järeldus on kooskõlas nii kehtiva seaduse kui ka kohtupraktikaga

(näiteks Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-33-08, nr 3-2-1-56-08, nr 3-2-1-77-08). Seega saab

asjas olla vaidlus vaid selle üle, kas olukorras, kus pooled muid tõendeid sõidukite turuväärtuse kohta

ei esitanud, sai maakohus lugeda ühe sõiduki turuväärtuse tuvastatuks selle esmases müügipakkumises

märgitud müügihinna alusel ja teise sõiduki turuväärtuseks müügihinna või on alust maakohtus

kogutud tõendite alusel tuvastada tagastamise hetke turuväärtus kostjast apellandi jaoks soodsamalt

(hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud). Kaebusest ei selgu, milliste tõendite alusel millises suuruses

turuväärtuse oleks maakohus kostja II arvates pidanud tuvastama. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse

hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kui kostjad maakohtus tõendeid

sõidukite turuväärtuse kohta ei esitanud, pidi maakohus lähtuma neist asjaoludest ja tõenditest, mille

esitas hageja.

Kuna ringkonnakohtu arvates ei saa asuda seisukohale, et kostja II kavandatav apellatsioonimenetluses

osalemine saaks olla edukas, ei ole täidetud üks kohustuslik eeldus menetlusabi andmiseks ning

kostja II taotlus tuleb jätta rahuldamata vaatamata asjaolule, kas tema majanduslik olukord iseenesest

annaks aluse taotluse rahuldamiseks või mitte.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja II esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus

kostjale II menetlusabi andmata jätmise osas tühistada ja teha selles osas ise uus lahend, millega

võimaldada kostjale II menetlusabi.

Kostja II on vaidlustanud menetluses liisinguandja võõrandatud sõidukite hinnad, st müügikahjude

suuruse, mis on tüüpiline liisinguandja ja liisinguvõtja (käendaja) vaheline vaidluspunkt.

Ringkonnakohus märgib, et kaebusest ei selgu, milliste tõendite alusel millises suuruses turuväärtuse

oleks maakohus kostja II arvates pidanud tuvastama. Kostja II peamine lähtepunkt on aga olnud see, et

tema ei pidanud kostjana esitama asja juurde tõendeid müüdud sõidukite turuväärtuse kohta nende

tagastamise ajal, vaid selline tõendamiskoormus on hagejal ehk vastaspoolel olukorras, kus sõiduki

tegelik võõrandamishind on madalam kui sõiduki tagastamisel fikseeritud hind. Ka maakohus on

tuvastanud, et liisinguandja (hageja) on võõrandanud sõiduki liiga odavalt. Seega on hageja probleem,

millistele tõenditele ta kavatseb tugineda, mitte aga kostja probleem, nagu ringkonnakohus soovib

seda näidata. Ringkonnakohus ei saa menetlusabi taotluse lahendamise staadiumis nõnda oluliselt juba

asja sisulist poolt tuvastada.

Kostjale II on andnud menetlusabi Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-11-11464, kus oli mõneti

analoogiline vaidlus, kuid hagejaks oli teine liisinguandja. Nimetatud asjas tühistas Tallinna

Ringkonnakohus Harju Maakohtu 22. mai 2012. a otsuse.

8. Hageja vaidles kostja määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

määrus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus

muutmata.

10. Kostja II tugineb määruskaebuses sellele, et tema ei pidanud esitama kostjana asja juurde tõendeid

müüdud sõidukite turuväärtuse kohta nende tagastamise ajal, vaid selline tõendamiskoormus on

hagejal.

11. TsMS § 181 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui ta ei suuda

oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt

või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega

hindab kohus TsMS § 181 lg 1 p 2 alusel menetlusabi taotluse lahendamisel ka menetluses osalemise

perspektiivikust.

12. Praegusel juhul tugines kostja II apellatsioonkaebuses sellele, et kohtupraktika kohaselt

arvestatakse sõidukite väärtust nende tagastamise hetkel ja oluline on see, millise hinnaga on

liisinguandja sõidukid müüki pannud. Samuti leidis kostja II, et juhul kui liisinguandja on müünud

sõidukid hinnaga, mis viitab olulisele hinna alandamisele võrreldes algse hinnaga, on liisinguandja

kohustatud tõendama, et sõidukite müügihind vastas turuhinnale.

13. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et maakohtu järeldus, et liisinguvõtja ja käendajate kohustuste

suuruse hindamisel tuleb lähtuda liisinguesemete turuväärtusest tagastamise hetkel, mitte aga sõidukite

müügihinnast, on kooskõlas seaduse ja Riigikohtu praktikaga (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p-d 16 ja 17; 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 14;

8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 13). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka

selles, et kostja II apellatsioonkaebusest ei selgu, milliste tõendite alusel millises suuruses turuväärtuse

oleks maakohus pidanud tuvastama. Praegusel juhul on hageja esitanud tõendid sõidukite turuväärtuse

tõendamiseks (vara müügiaktid – I kd, tl 47 ja tl 88). Kostja II taotlusel nõudis maakohus 9. mai

2012. a määrusega hagejalt andmeid selle kohta, millise hinnaga sõidukid alguses müüki pandi.

Hageja esitaski kohtule vastavad tõendid. Maakohus on praegusel juhul tuginenudki sellele, et

sõidukite väärtuseks üleandmise ajal saab pidada liisingulepingu I esemeks olnud sõiduki Volkswagen

Transporter puhul selle 15. juulil 2009 müüki panemise hinda 11 823 eurot 65 senti ja

liisingulepingu II esemeks olnud Opel Vectra puhul selle 15. juulil 2009 müüki panemise hinda

6327 eurot 25 senti.

Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Leides, et sõidukite turuväärtus

on sõidukite müüki panemise hinnast kõrgem, oleks kostja II pidanud oma vastuväiteid ka tõendama.

Kuna kostja II aga ei esitanud tõendeid selle kohta, et sõidukite turuväärtus oleks sõidukite müüki

panemise hinnast kõrgem, on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et ei saa asuda seisukohale, et

kostja II kavandatav menetluses osalemine saaks olla edukas TsMS § 181 lg 1 p 2 mõttes, ning

kostjale II menetlusabi andmise kohustuslik eeldus pole täidetud.

14. Kostja II tugines apellatsioonkaebuses üksnes sellele, et sõidukite turuväärtus ei ole õigesti

määratud. Muudele puudustele maakohtu otsuses ei ole kostja II tuginenud. Seega on ringkonnakohus

menetlusabi taotluse lahendamisel õigesti hinnanud vaid sõidukite turuväärtuse tõendamisega

seonduvat.

Tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 655 lg 2 p-st 2 jõustub ringkonnakohtu määrus, kui määruse peale

esitatud määruskaebus jäetakse rahuldamata.

15. Määruskaebuse menetlemise kulusid TsMS § 191 lg 3 alusel ei hüvitata.

16. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull