3-2-1-191-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-191-12

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. mai 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i Eesti Taara (pankrotis) pankrotihalduri Ene Ahase

(Ahas) hagi Maris Johannese (Johannes) vastu

148 092 euro 11 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-45710

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Eesti Taara (pankrotis) pankrotihalduri Ene Ahase

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

148 092 eurot 11 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS-i Eesti Taara (pankrotis, registrikood 10089691)

pankrotihaldur Ene Ahas

Kostja Maris Johannes, esindaja vandeadvokaat Neve Uudelt

Asja läbivaatamise kuupäev

15. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-11-45710 5. oktoobril 2012 tehtud otsuse

sissejuhatavas osas märgitud tsiviilasja hinda ja lugeda õigeks tsiviilasja hinnaks

apellatsiooniastmes 148 092 (ükssada nelikümmend kaheksa tuhat üheksakümmend

kaks) eurot 11 senti.

2. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-11-45710 5. oktoobril 2012 tehtud otsus

ülejäänud osas muutmata, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi.

3. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes AS-i Eesti Taara (pankrotis) pankrotihalduri Ene

Ahase kanda.

5. Arvata AS-i Eesti Taara (pankrotis) pankrotihalduri Ene Ahase kassatsioonkaebuselt

5. novembril 2012 tasutud kautsjon 370 (kolmsada seitsekümmend) eurot 23 senti

riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Eesti Taara (pankrotis) (aktsiaselts) pankrotihaldur Ene Ahas (hageja) esitas 23. septembril

2011 Harju Maakohtule hagi, milles nõudis Maris Johanneselt (kostja) 148 092 euro 11 sendi suurust

kahjuhüvitist.

Hagiavalduse kohaselt oli kostja isa Hans-Peet Johannes aktsiaseltsi juhatuse liikmeks 18. oktoobrist

1996 kuni 29. märtsini 2006. H-P. Johannes suri 29. märtsil 2006 ja tema vara päris kostja, kes on

seega tema õigusjärglane. 5. juulil 2010 kuulutati välja aktsiaseltsi pankrot. Pankrotimenetluses

ilmnes, et H-P. Johannes omastas juhatuse liikmeks oleku ajal aktsiaseltsi raha. Sellega tekitas

juhatuse liige H-P. Johannes aktsiaseltsile suurt kahju.

BDO Eesti AS viis läbi aktsiaseltsi erikontrolli ja 28. septembril 2009. a koostatud erikontrolli

aruandega on tuvastatud, et AS Espak ostis aktsiaseltsilt kaupa, mille eest tasuti juhatuse liikmele

sularahas 2003. aastal 902 121 krooni, 2004. aastal 753 926 krooni ja 2005. aastal 661 091 krooni.

AS-le Espak esitatud arveid kajastati aktsiaseltsi raamatupidamises puudulikult ja arvete eest ei

laekunud summad aktsiaseltsi pangakontole ega kassasse. H-P. Johannes ei andnud sularaha

aktsiaseltsile üle. Seega omastas ta aktsiaseltsi juhatuse liikmena raha ja rikkus tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 35 lg-s 1 ja äriseadustiku (ÄS) § 315 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme

hoolsuskohustust. Majandusaasta aruannete audiitorkontrolli tulemusena koostatud audiitori

järeldusotsused ei saa olla asjakohaseks tõendiks, sest aktsiaseltsi raamatupidamisdokumendid ei

olnud täielikud. H-P. Johannes rikkus raha omastades tahtlikult juhatuse liikme kohustusi. Kuna

kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult, siis on nõude aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 4 järgi

kümme aastat. Juhatuse liikme käitumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest juhul, kui ta

ei oleks raha omastanud, ei oleks aktsiaseltsile ja tema võlausaldajatele kahju tekkinud. Kostja on

aktsiaseltsi ees vastutav H-P. Johannese pärijana. Pärandvara hulka kuulus ka H-P. Johannese

kohustus hüvitada kahju.

Alternatiivselt soovis hageja tugineda oma nõudes ka võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1043, § 1045 lg 1

p-le 7 ja §-le 1050 ehk deliktilisele vastutusele. Menetluse kestel soovis hageja täiendavalt tugineda

ka sellele, et H-P. Johannes vastutab aktsiaseltsile kahju tekitamise eest aktsionärina. Hageja leidis, et

sellisel juhul kohaldub TsÜS § 150 lg-s 3 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Lõpuks jäi aga

hageja selle juurde, et H-P. Johannes rikkus oma kohustusi juhatuse liikmena.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata. Ta leidis, et kuna aktsiaseltsi põhikirjas ei

ole ette nähtud muud aegumistähtaega ja kuna puudusid kokkulepped teistsuguse tähtaja

kohaldamiseks, siis kohaldub ÄS § 315 lg-s 3 sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. Aegumisele ei

kohaldu TsÜS § 146 lg 4, kuna hageja ei toonud esile asjaolusid, mis võiksid kinnitada kohustuste

tahtlikku rikkumist. Nõudeõiguse maksmapanekuga viivitamine raskendab õigusliku olukorra

väljaselgitamist ja tekitab tõendamisraskusi. Kostjal ei ole juurdepääsu aktsiaseltsi

raamatupidamisele. H-P. Johanneselt ei saa enam selgitusi küsida ja pärast teda on aktsiaseltsil olnud

veel kaks juhatuse liiget. Hageja ei ole tõendanud, et H-P. Johannes rikkus juhatuse liikme kohustusi

ja omastas aktsiaseltsi raha. Aktsiaseltsi auditeerinud audiitorite järelduste kohaselt kajastasid

aktsiaseltsi majandusaasta aruanded aastatel 2003 kuni 2008 aktsiaseltsi finantsseisundit õigesti.

Juhatuse liikme ja äriühingu vahel on tehinguline õigussuhe, mis sarnaneb käsunduslepingule.

Juhatuse liikme õigused ja kohustused on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ega lähe üle

pärandajale (VÕS § 622 ja § 633 lg 1).

Kostja ei nõustunud ka sellega, et hageja võiks tugineda H-P. Johannese kui aktsionäri vastutusele.

Tegemist oleks hagi aluse ja eseme muutmisega. H-P. Johannes ei saanud aktsionärina hagi alusena

välja toodud omastamist toime panna.

3. Harju Maakohus jättis 22. märtsi 2012. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata ja

menetluskulud aktsiaseltsi kanda.

Maakohus tuvastas, et pooled vaidlevad selle üle, kas juhatuse liige tekitas aktsiaseltsile kahju, rikkus

lojaalsus- ja hoolsuskohustust ning omastas aktsiaseltsi vara, kas H-P. Johannese kohustuste

rikkumisest tulenev kahju hüvitamise kohustus võis üle minna kostjale kui tema pärijale ning kas

aktsiaseltsi nõue kostja vastu on aegunud või mitte.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei nähtu tõenditest, et aktsiaseltsi põhikirjas või kokkuleppel

H-P. Johannesega oleks nõude aegumisele ette nähtud pikem tähtaeg, kui on ÄS § 315 lg-s 3

sätestatud tähtaeg. Nõude aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti (TsÜS § 147 lg 1). Hageja märkis maakohtu 15. veebruari 2012. a eelistungil, et

aktsiaseltsi nõue muutus sissenõutavaks H-P. Johannese teo toimepanemise ajast ehk aastatel 2003

kuni 2005. Kuna hageja pöördus hagiga kohtusse alles 23. septembril 2011, on aktsiaseltsi nõue

ÄS § 315 lg 3 alusel aegunud. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt tasus AS Espak H-P. Johannesele

viimase summa sularahas 12. septembril 2005. Raha väidetavast omastamisest tulenev nõue H-

P. Johannese vastu aegus seega 12. septembril 2010. Raamatupidamisdokumendid, millele hageja

oma nõudes tugineb, olid olemas juba siis, kui juhatuse liige talle etteheidetavad teod toime pani.

Seega pidi aktsiaselts saama rikkumisest teada juba enne erikontrolli.

TsÜS § 146 lg 4 kehtestab erinormi tehingust tulenevate nõuete aegumisele ja selle kohaldamiseks on

oluline, et kohustatud isikul oleks olnud tahe teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada.

Kohustuse tahtliku rikkumise eelduseks on õigusvastase tagajärje soovimine, kusjuures õigusvastane

tagajärg võib olla kahju tekkimine või muu õigusvastane tegevus. Ainuüksi kohustuse täitmata

jätmine ei ole TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks aegumise instituudi eesmärki arvestades piisav. Hageja

ei tõendanud, et H-P. Johannes omastas raha või et ta rikkus juhatuse liikme kohustusi tahtlikult.

Samuti ei ole tõendatud TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eelduseks olev tahe äriühingut kahjustada.

Hageja esitatud BDO Eesti AS erikontrolli aruandest tuleneb selgelt üksnes aktsiaseltsi

raamatupidamise ebakorrektsus, kuid aruandes toodud tõendite alusel ei saa tuvastada ega neist

järeldada, et H-P. Johannes omastas AS-i Espak sularahas tasutud summad.

Aegunud on ka deliktiõiguslikul alusel alternatiivselt esitatud nõue. Arvestada tuleb TsÜS § 150 lg-

s 1 sätestatut. Aktsiaselts kui äriühing pidi kahjust teada saama hiljemalt iga majandusaasta aruande

kinnitamisel. Aktsiaseltsi majandusaasta aruanded auditeeriti ja auditi käigus rikkumisi ei tuvastatud.

TsÜS § 150 lg 2 sätestab, et kui kahju hüvitama kohustatud isik on õigustatud isiku kulul kahju

tekitamise tõttu rikastunud, on ta ka pärast TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja möödumist

kohustatud andma saadu välja alusetu rikastumise sätete järgi. Maakohtu hinnangul ei ole selle sätte

kohaldamiseks alust, sest hageja ei ole tõendanud, et H-P. Johannes omastas aktsiaseltsi raha.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja palus teha uue otsuse, millega jätta

rahuldamata kostja taotlus kohaldada aegumist ja saata asi maakohtule tagasi uueks arutamiseks või

teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. oktoobri 2012. a otsusega Harju Maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonkaebuse jättis

ringkonnakohus rahuldamata ja menetluskulud aktsiaseltsi kanda.

Kahju hüvitamise nõuet esitades tugines hageja asjaoludele, et H-P. Johannes ei taganud juhatuse

liikmena kõikide tehingute kajastamist raamatupidamises, ei kandnud AS-lt Espak saadud sularaha

aktsiaseltsi pangakontole ega maksnud ka kassasse. Hagi asjaoludest järeldub, et aktsiaseltsi väidetav

kahju tekkis H-P. Johannese tegutsemisest aktsiaseltsi juhatuse liikmena. Asjaolusid, mis

võimaldaksid hageja nõuet käsitada nõudena H-P. Johannese kui aktsiaseltsi aktsionäri vastu, ei ole

hageja esile toonud. Seega nõutakse juhatuse liikme kohustuste rikkumise tagajärjel aktsiaseltsile

tekkinud kahju hüvitamist, sest hagiavalduses esile toodud õigusvastased teod sai H-P. Johannes

toime panne üksnes juhatuse liikmena. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige maakohtu käsitlus H-

P. Johannese võimaliku deliktilise vastutuse kohta. Juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei

tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe.

Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste

rikkumisena ja selles suhtes tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt

õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid.

Muus osas nõustus ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega, märkides, et ÄS § 315 lg 4 järgi

on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb TsÜS § 37 lg 4

kohaselt arvutada alates kohustuse rikkumisest. Kohustuste tahtlikku rikkumist ei ole hageja

tõendanud ja seega leidis maakohus õigesti, et aktsiaseltsi nõue on ÄS § 315 lg 3 järgi aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et H-P. Johannes rikkus kohustusi tahtlikult, kui ei kajastanud

kõigist majandustehingutest saadud raha liikumist aktsiaseltsi raamatupidamises. Ta ei esitanud kõiki

raamatupidamise algdokumente raamatupidamisele ega audiitorile, kui viimane aktsiaseltsi kontrollis.

Samuti ei tasunud ta äriühingu kassasse ega pangakontole AS-lt Espak aktsiaseltsi esindajana vastu

võetud sularaha. Seega ei kasutanud H-P. Johannes AS-lt Espak saadud raha mitte aktsiaseltsi, vaid

enda huvides. Kostja ei ole tõendanud, et H-P. Johannes oleks kasutanud raha aktsiaseltsi huvides.

Ringkonnakohus on valesti leidnud, et juhatuse liikme deliktiõiguslik vastutus on välistatud, ja

vääralt kohaldanud ÄS § 315 lg-t 4, VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7. Kohus on jätnud andmata hinnangu

apellatsioonkaebuse väidetele, mis käsitlevad võimalikku deliktilist vastutust.

Kui äriühingu juhtorgani liige on rikkunud äriühingu võlausaldajat kaitsvat õigusnormi (nt ÄS § 306

lg-t 4, mis sätestab raamatupidamise korraldamise kohustuse), siis on tegemist juhtorgani liikme

lepinguvälise kohustuse rikkumisega äriühingu võlausaldaja ees. Sellisel juhul tuleb kahju hüvitamise

nõue kvalifitseerida VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja § 1050 järgi. ÄS § 314 järgi võib kahju hüvitamist

aktsiaseltsile nõuda ka aktsiaseltsi võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada aktsiaseltsi vara

arvel. Pankrotihaldur on esitanud nõude ka võlausaldajate nimel.

Ringkonnakohus ei arvestanud, et vaidlustatud maakohtu lahend oli vaheotsus, mille tegemist taotles

kostja nõude aegumise põhjendusega ja mille tegemise taotlust toetas hageja. Sellest tulenevalt oli nii

maakohtust kui ka ringkonnakohtust ennatlik teha järeldusi kahju hüvitamise nõude põhjendatuse

kohta üksnes hagiavaldusele lisatud tõendite alusel. Ringkonnakohus ületas otsust tehes oma volituste

piire, kui lahendas vaheotsuse tegemisel ilma menetlusosalise taotluseta küsimuse selle kohta, kas

juhatuse liikme tahtlik kohustuste rikkumine on tõendatud või mitte. tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS §-st 449) tulenevalt ei ole kohtul vaheotsuse tegemisel õigust omal algatusel kontrollida nõude

põhjendatust või põhjendamatust. Eelnimetatuga rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-t 4 ja § 654

lg-t 1. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses

arutatud.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

8. 6. märtsi 2013. a määrusega andis kassatsioonkaebust läbi vaadanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

kolmeliikmeline kohtukoosseis asja lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium muudab TsMS § 137 lg 11 alusel ringkonnakohtu otsuse sissejuhatavas osas märgitud

tsiviilasja hinda ja loeb õigeks hinnaks apellatsiooniastmes 148 092 eurot 11 senti. Ülejäänud osas

jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse TsMS § 691 p 1 alusel muutmata, arvestades Riigikohtu

otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõude kvalifitseerimist, vaidluse eset ja nõude pärimise teel

üleminekut (I), seejärel analüüsib juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumist

(II). Edasi käsitleb kolleegium juhatuse liikme vastu esitatava äriühingu kahju hüvitamise nõude

eristamist võlausaldaja deliktiõiguslikust kahju hüvitamise nõudest (III). Lõpuks teeb kolleegium

menetluslikud otsustused (IV).

I

10. Hageja nõuab kostjalt kui äriühingu juhatuse liikme pärijalt pärandaja (H-P. Johannes) poolt

juhatuse liikme kohustuste rikkumisega aktsiaseltsile tekitatud kahju hüvitamist. Nõude alusena on ta

tuginenud eelkõige ÄS § 315 lg-le 2. Alternatiivselt on hageja tuginenud ka VÕS §-le 1043, § 1045

lg 1 p-le 7 ja § 1050 lg-le 1. Seadusest tuleneva kohustusena, mida kostja õiguseellane H-P. Johannes

on hageja arvates rikkunud, on hageja käsitanud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et H-P. Johannes oli 18. oktoobrist 1996 kuni 29. märtsini 2006

aktsiaseltsi juhatuse liige. H-P. Johannes suri 29. märtsil 2006. Sellega lõppes tema juhatuse liikmeks

olek. Samuti ei vaielda selle üle, et BDO Eesti AS 28. septembril 2009 koostatud erikontrolli

aruandega on tõendatud puudused aktsiaseltsi raamatupidamises.

Pooled vaidlevad selle üle, kas H-P. Johannes tekitas aktsiaseltsi juhatuse liikmena aktsiaseltsile

kahju, rikkus lojaalsus- ja hoolsuskohustust ja omastas äriühingu raha, kas juhatuse liikme kohustuste

rikkumisest tulenev kahju hüvitamise kohustus läks üle kostjale kui H-P. Johannese pärijale ja kas

aktsiaseltsi nõue kostja vastu on aegunud või mitte.

12. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et juhatuse liige ei tekita juhatuse liikme kohustusi rikkudes

äriühingule lepinguväliselt ja õigusvastaselt kahju. Kolleegium kordab oma varem väljendatud

seisukohta, et juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule õigusvastaselt

kahju, sest tal on äriühinguga lepingusarnane suhe. Juhatuse liikme kohustuste rikkumist tuleb

hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena ja selles suhtes tekitatud kahju

hüvitamisele ei saa kohaldada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätteid (vt Riigikohtu

9. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 12; 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-

05, p 18).

13. Nii juhatuse liikme surma ajal kehtinud kui ka praegu kehtiva pärimisseaduse (PärS) § 2 kohaselt

on pärand pärandaja vara ja pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest

tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. PärS § 130 lg 1 kohaselt

lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud

need, mis on oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa

ühelt isikult teisele üle minna. Hageja on esitanud nõude oma kohustusi väidetavalt rikkunud

äriühingu juhatuse liikme õigusjärglase vastu. Kostja on seisukohal, et kuna juhatuse liikme õigusi ja

kohustusi ei saa üle anda, siis ei lähe pärimise teel üle ka juhatuse liikme kahju hüvitamise kohustus.

Seejuures viitab kostja TsÜS § 31 lg-le 6, mille kohaselt juriidilise isiku organi liige ei või oma

seadusest tulenevaid organi liikme õigusi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kolleegium ei nõustu kostja eeltoodud käsitlusega. See, et juhatuse liige ei saa oma õigusi ja

kohustusi üle anda, ei tähenda, et tema tekitatud kahju hüvitamise kohustus oleks lahutamatult seotud

juhatuse liikme isikuga ja seetõttu mitteüleantav. Varaline kohustus hüvitada juhatuse liikmena

tekitatud kahju ei ole lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja kuulub seega pärandvara hulka ning

läheb pärimise teel üle pärandaja õigusjärglastele.

Kolleegium märgib täiendavalt, et juhatuse liikmena tekitatud kahju hüvitamise kohustuse

üleminekut saab pärija vältida pärandvara inventuuri tegemisega, sest PärS § 143 lg 1 järgi on pärija

vastutus pärandvaraga seotud kohustuste eest pärast inventuuri tegemist piiratud pärandvara

väärtusega.

II

14. Hageja tugineb 2003.–2005. a-l toime pandud rikkumistele, seega tuleb kohaldada sel ajal

kehtinud seadust. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 kohaselt oli juhatuse liikme vastu

esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat. Nii sel ajal kehtinud kui ka praegu kehtiva TsÜS § 37 lg 4

järgi on juriidilise isiku juhtorgani liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat kohustuse

rikkumisest.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315

lg 4 järgi on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, mida tuleb TsÜS § 37

lg 4 järgi arvutada alates kohustuse rikkumisest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08, p 14). Üldjoontes samamoodi on juhatuse liikme vastu esitatava

kahju hüvitamise nõude aegumine reguleeritud kehtiva ÄS § 315 lg-s 3. ÄS § 315 lg 3 ja TsÜS § 37

lg 4 sätestavad konkreetse õigussuhte liigist tuleneva aegumise eritähtaja, mis erineb nõuete üldistest

aegumistähtaegadest. Seega ei hakka juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõude aegumistähtaeg kulgema mitte kahjust ega rikkumisest teadasaamisest, vaid

rikkumise toimepanemisest.

15. Hageja on seisukohal, et juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kehtib

TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg, kui juhatuse liige rikkus oma kohustusi

tahtlikult. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Juhatuse liikmeks olek on küll tehingulaadne õigussuhe aktsiaseltsi ja juhatuse liikme vahel, kuid

TsÜS § 146 lg 4, mis sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste

tahtliku rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 ega alates

1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju

hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud

viieaastane aegumistähtaeg. Eeltoodust tulenevalt on õige ringkonnakohtu otsuse lõppjäreldus, et

aktsiaseltsi nõue kostja vastu on aegunud.

III

16. Väär on kassatsioonkaebuse seisukoht, et kui äriühingu juhtorgani liige on rikkunud ühingu

võlausaldajat kaitsvat õigusnormi (nt ÄS § 306 lg-s 4 sätestatud raamatupidamise korraldamise

kohustust), siis on pankrotihalduril ÄS § 315 lg 4 teise lause kohaselt võimalik esitada juhatuse

liikme vastu äriühingu nimel nõue deliktiõiguse sätete alusel.

ÄS § 315 lg 4 esimene lause sätestab, et sama paragrahvi teises lõikes nimetatud kahju hüvitamist

aktsiaseltsile võib nõuda ka aktsiaseltsi võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada aktsiaseltsi

vara arvel. ÄS § 315 lg 4 teine lause sätestab, et aktsiaseltsi pankroti väljakuulutamise korral võib

selle nõude aktsiaseltsi nimel esitada üksnes pankrotihaldur. Seega on ÄS § 315 lg 4 teises lauses

nimetatud nõude aluseks aktsiaseltsi juhatuse liikme käsundisarnasest võlasuhtest tuleneva kohustuse

rikkumine ÄS § 315 lg 2 järgi. Pankrotihaldur, esitades juhatuse liikme vastu ÄS § 315 lg 4 teise

lause alusel nõude, paneb äriühingu asemel maksma äriühingu ÄS § 315 lg-st 2 tuleneva nõude (vt ka

otsuse p 19). Deliktiõiguse kohaldamist need sätted ette ei näe.

ÄS § 315 lg 2 näeb ette kahju hüvitamise erikoosseisu. ÄS § 315 lg 2 esimene lause sätestab, et

aktsiaseltsi juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju aktsiaseltsile,

vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. ÄS § 315 lg 2 teine lause sätestab, et

aktsiaseltsi juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku

ettevõtja hoolsusega. Seega ei kohaldata aktsiaseltsi juhatuse liikme poolt aktsiaseltsile kahju

tekitamise korral hüvitusnõude alusena teisi sätteid, sh deliktiõigust. Kahju hüvitamise erikoosseisude

korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust

(vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 10; 15. jaanuari 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16; 7. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-09, p 11; 6. juuni

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 14).

17. Kolleegium selgitab, et aktsiaseltsi võlausaldajale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue

aktsiaseltsi juhatuse liikme vastu on oma olemuselt teistsugune nõue kui on ÄS § 315 lg 2 ja § 315

lg 4 alusel esitatav kahju hüvitamise nõue. Kolleegium kordab oma varem väljendatud seisukohta, et

äriühingu juhtorganite liikmed võivad vastutada otse äriühingu võlausaldajate ees deliktiõiguse sätete

alusel nt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat

kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või muu hulgas ühingu võlausaldajate kaitseks

(vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30; 22. septembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12; 25. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10).

18. Hagiavalduse kohaselt on aktsiaseltsi pankrotihaldur esitanud nõude aktsiaseltsi nimel

(kohtutoimiku I kd, tl 1). Nii menetlusosalised kui ka kohtud on nõuet kogu menetluse vältel

käsitanud aktsiaseltsi nõudena. Hageja on tuginenud aktsiaseltsile väidetavalt tekkinud kahjule ja

toonud välja asjaolud, mille alusel saab tema nõude kvalifitseerida vaid aktsiaseltsi enda, mitte aga

selle võlausaldajate nõudeks juhatuse liikme õigusjärglase vastu.

Kuigi hageja on hagiavalduses märkinud, et samal ajal on tegu ka aktsiaseltsi võlausaldajatele

tekitatud kahjuga, ei ole ta hiljem tuginenud võlausaldajate võimalikele nõuetele ega nende nõuete

olemasolu tõendanud. Aktsiaseltsi pankrotihaldurile ei tulene seadusest õigust esindada

võlausaldajaid nende enda deliktiõiguslike nõuete maksmapanekul. Samuti ei nähtu kohtuasja

materjalidest, et pankrotihaldur oleks esitanud nõude võlausaldajate nimel nende lepingulise

esindajana.

IV

19. Kolleegium peab täiendavalt vajalikuks märkida järgmist. ÄS § 315 lg 4 teise lause järgi võib

aktsiaseltsi pankroti väljakuulutamise korral ÄS § 315 lg-s 2 nimetatud nõude esitada juhatuse liikme

vastu pankrotihaldur aktsiaseltsi nimel. Pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p 2 1. jaanuaril 2010

jõustunud muudatuse kui hilisema seaduse järgi läheb pankroti väljakuulutamisega pankrotihaldurile

üle õigus olla võlgniku asemel kohtumenetluses menetlusosaliseks vaidluses, mis puudutab

pankrotivara või vara, mille võib arvata pankrotivarasse. Tulenevalt PankrS § 541 lg 1 kolmandast

lausest osaleb haldur oma ülesannetest tulenevalt poolena võlgniku asemel kohtus pankrotivaraga

seotud vaidlustes enda nimel ehk võlgniku pankrotihaldurina. Halduri tegevuse tulemusena tekkivate

õiguste ja kohustuste kandjaks on PankrS § 541 lg 1 teise lause järgi võlgnik, kui seadusest ei tulene

teisiti (vt ka nt Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 31).

Juhatuse liikmelt väljamõistetav kahjuhüvitis on vara, mis arvatakse pankrotivarasse. Seega on

pankrotis äriühingu juhatuse liikmete vastu esitatavate kahjunõuete menetlemisel hagejaks

pankrotihaldur, mitte äriühing.

Praeguses asjas on kohtud kogu menetluse vältel käsitanud hagejana aktsiaseltsi. Õigeks hagejaks

tuleb PankrS § 35 lg 1 p 2 alusel lugeda aga pankrotihaldurit. Seetõttu tähistab kolleegium oma

otsuses läbivalt hagejana pankrotihaldurit, kes on õige menetlusosaline muu hulgas ka Riigikohtus.

Kolleegium leiab, et tegemist ei ole siiski olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis oleks

mõjutanud asja menetlust sisuliselt (vt ka Riigikohtu 19. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

89-12, p 30).

20. Kolleegium märgib täiendavalt, et ringkonnakohus on eksinud tsiviilasja hinna määramisel.

Maakohtus on tsiviilasja hinnaks olnud 148 092 eurot 11 senti. TsMS § 137 lg 1 kohaselt on

tsiviilasja hinnaks apellatsiooniastmes sama hind mis esimeses astmes, arvestades kaebuse ulatust.

Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt eeldatakse vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel,

et asja hind on 1/4 asja hinnast esimeses kohtuastmes. Praegusel juhul ei olnud Harju Maakohtu

22. märtsi 2012. a otsus aga vaheotsus TsMS § 449 lg 3 mõttes. Viidatud sätte kohaselt võib kohus

teha aegumise kohaldamise taotluse kohta vaheotsuse, mis on edasikaebamise tähenduses samane

lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust.

Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kuna maakohus

kohaldas 22. märtsi 2012. a otsuses aegumist, siis on see otsus lõppotsus TsMS § 449 lg 3 mõttes ja

asja hind apellatsiooniastmes oleks pidanud olema 148 092 eurot 11 senti. Seega tuleb muuta

ringkonnakohtu otsuse sissejuhatavat osa ja lugeda tsiviilasja õigeks hinnaks apellatsiooniastmes

148 092 eurot 11 senti.

21. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei ületanud apellatsioonkaebuse piire, hinnates asjaolu,

kas H-P. Johannes rikkus aktsiaseltsi juhatuse liikme kohustusi tahtlikult. Hageja soovis

hagiavalduses, et maakohus tuvastaks selle asjaolu, kuna hageja leidis, et selle asjaolu tõttu on hagi

aegumise tähtaeg TsÜS § 146 lg 4 järgi kümme aastat. Nimetatud asjaolu tuvastamine oli

ringkonnakohtu arvates vajalik aegumise küsimuses vaheotsuse tegemises TsMS § 449 lg 3 järgi.

Seega ei andnud ringkonnakohus selle asjaolu kohta hinnangut nõude põhjendatuse kohta vaheotsus

tegemiseks TsMS § 449 lg-te 1 ja 2 järgi.

22. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

23. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks

TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu