3-1-1-48-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-48-13

Otsuse kuupäev

3. mai 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Aivo Pärna (Pärn) väärteoasi liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. novembri 2012. a otsus väärteoasjas

nr 4-12-3561

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aivo Pärna kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Katrin Prükk,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

17. aprill 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 6. novembri 2012. a otsus Aivo Pärna väärteoasjas liiklusseaduse

§ 227 lg 2 järgi ja saata väärteoasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Prefektuuri 13. juuli 2012. a kiirmenetluse otsusega karistati Aivo Pärna liiklusseaduse (LS)

§ 227 lg 2 alusel 30 trahviühiku (120 euro) suuruse rahatrahviga selle eest, et samal päeval kell 12.32

juhtis ta Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee 133. kilomeetril asulavälisel teel mootorsõidukit

kiirusega 118 +/- 4 km/h, ületades suurimat lubatud sõidukiirust vähemalt 24 km/h ja rikkudes LS §

15 lg 1 p 1 nõudeid.

2. Tartu Maakohtule esitatud kaebuses taotles A. Pärna kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Katrin

Prükk kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist ja menetlusalusele

isikule menetluskulude hüvitamist.

3. Tartu Maakohtu 6. novembri 2012. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja

kaebus rahuldamata. Menetluskulud jäeti A. Pärna kanda. Maakohus leidis järgmist.

3.1 Väärteo toimepanemist tõendavad kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll, menetlusaluse isiku

ülekuulamise protokoll, tunnistaja A. V.-i ütlused ja nendega kooskõlas olevad menetlusaluse isiku

kohtuistungil antud ütlused. Õige pole väide, mille kohaselt ei andnud menetlusalune isik

kiirmenetluse kohaldamiseks nõusolekut ja et kiirmenetluse kohaldamiseks puudus VTMS § 55 lg 1

p-s 3 sätestatud alus. A. Pärnale tutvustati nõuetekohaselt VTMS §-s 19 sätestatud õigusi ja

kohustusi. Selle kohta andis ta oma allkirja, kinnitades ühtlasi, et talle selgitati ka VTMS § 55 lg 1 p-

des 2 ning 3 sätestatud kiirmenetluse kohaldamise eeldusi.

3.2 Menetlusaluse isiku ütlused protokolliti eraldi plangil. Kuigi A. Pärn andis protokollis ühele reale

ekslikult kaks allkirja, on arusaadav, et üks allkiri peaks paiknema lahtris, mille kohaselt ta

kiirmenetlusega nõustus. Selline eksimus pole käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena ja

on kõrvaldatav visuaalse hindamise ning teiste tõenditega. Tõenditest järeldub, et A. Pärn tunnistas

sündmuskohal rikkumist, nõustus kiirmenetlusega ja andis selle kohta allkirja. Ühtlasi andis ta

väärteo kohta ütlusi. Hilisem tuginemine vormistusvigadele ei muuda sündmuskohal kiirmenetluse

kohaldamiseks antud nõusolekut olematuks. Menetlusalune isik ei olnud eksitatud ega arusaamatuses.

A. Pärn ei väitnud, et talle ei selgitatud õigust ütluste andmisest keelduda või et ta ei soovinud

rikkumise kohta selgitusi anda. Seetõttu on menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll käsitatav

lubatava tõendina ja A. Pärna ütlustest nähtub, et ta juhtis mootorsõidukit kiirusega 118 km/h.

3.3 Kohtuväline menetleja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt läbis tunnistaja A. V. 10.-12.

oktoobrini 2005 pädeva mõõtja koolituse. Nõustuda ei saa seisukohaga, et kuna tunnistus väljastati

2005. a oktoobris ning selles on viidatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2004. a

määrusele nr 110, mis on alates 5. oktoobrist 2006 kehtetu, pole A. V. vajalikku väljaõpet läbinud.

Seaduses sätestatud nõuete osaline või täielik muutumine ei tähenda isikul väljaõppe puudumist.

Samuti ei tingi õigusliku olukorra muutumine koheselt uue pädevust kinnitava dokumendi

väljastamise vajadust. Sellist nõuet ei saa LS § 194 lg-st 2 tuletada.

3.4 Erialase pädevuse tunnistuse saab anda juriidilisele isikule. Seetõttu pole asjakohane kaitsja

väide, et A. V. ei ole erialaselt pädev mõõtja mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 5 mõttes. Lõuna

prefektuurile

on

15. detsembril

2011

väljastatud

tunnistus

E132

akrediteerimisalaga

„liiklusjärelevalve mõõtmised“. Nende hulka kuuluvad LS § 199 järgi kiirusmõõtmised, mis on

liiklusjärelevalve üheks meetodiks. Nõustuda ei saa kaitsja arvamusega, et kui tunnistuse lisa

kohaselt on mõõtja erialase pädevuse ulatus määratletud sõiduki massi ja lineaarmõõtmistega, siis

Lõuna Prefektuuril kiiruse mõõtmiseks pädevus puudub. Eeltoodust tulenevalt teostas kiiruse

mõõtmist pädev mõõtja MõõteS § 5 lg 1 tähenduses.

3.5 Kohtuväline menetleja esitas kohtule AS Metrosert mõõtevahendi taatlustunnistuse, mille

kohaselt taadeldi kiirusmõõteseade 31. juulil 2012. Seadme taatlus oli kohustuslik MõõteS §-s 10

sätestatud juhtudel ja pidi toimuma riiklikku tegevuslitsentsi omavas laboris. Esmataatlus nähti ette

vastavalt MõõteS § 11 lg-le 5. Kuigi väärtegu pandi toime 13. juulil 2012, ei tähenda see, et

mõõtevahend oli enne viimase taatlustunnistuse väljastamist taatlemata ega vastanud nõuetele.

Kõnealune mõõtevahend läbis kordustaatluse 31. juulil 2012, mis tõendab, et see oli taadeldud ka

enne kiiruse mõõtmist. Vastavalt kiirusmõõteseadme kasutamise protokollile testiti mõõtevahendit

13. juulil 2012 kell 11.00. Seega oli mõõtevahendi taatluskohustus MõõteS § 10 lg 1 p-de 1 ja 4

mõttes täidetud.

3.6 Põhjendatud pole kaitsja seisukoht, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll ei vasta Vabariigi

Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 78 § 10 p 4 nõuetele. Protokoll kajastab ka määruse §-s 10

sätestatud teisi asjaolusid, st kiirusmõõturi seadme lugemit koos laiendmääramatusega ja lõplikku

mõõtetulemust, keskkonnatingimusi mõõtmise ajal ning mõõdetava sõiduki asukohta teel.

3.7 A. Pärna kohtuistungil antud ütlused ei kummuta tõendeid, mis kinnitavad, et menetlusalune isik

pani toime talle etteheidetava teo. Väärtegu on toime pandud tahtlikult. A. Pärnale määratud karistus

on kooskõlas tema süü suuruse ja isikut iseloomustavate andmetega. Samas ei saa nõustuda

kohtuvälise menetleja seisukohaga, et menetlusalune isik on varasemalt toime pannud samalaadseid

rikkumisi, kuivõrd kehtivaid sarnaseid rikkumisi karistusregistri andmetest ei nähtu.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Pärna kaitsja vandeadvokaadi vanemabi K.

Prükk, taotledes maakohtu otsuse tühistamist, väärteomenetluse lõpetamist ja menetlusalusele isikule

menetluskulude hüvitamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Kohus leidis, et allkirja puudumine menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli lahtris „Nõustun

kiirmenetlusega“ pole käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, kuid see järeldus on

meelevaldne. Kui protokoll on mitmeti mõistetav, tuleb kahtlus tõlgendada menetlusaluse isiku

kasuks. Järeldus, mille kohaselt kaitsja ja menetlusalune isik kahe allkirja esinemist protokolli samas

lahtris ei selgitanud, ei vasta tuvastatud asjaoludele. Nimelt märkis kohus korduvalt, et A. Pärn

kirjutas allkirjad kohtuvälise menetleja ametniku näidatud kohtadesse. Sellist väidet pole

kummutatud. Kui kohtuväline menetleja nõuab, et menetlusalune isik annaks allkirja kohta, kus seda

pole ette nähtud, ei saa seda samastada allkirjaga kohas, kus nõutav allkiri puudub. Maakohus

tuvastas kiirmenetluseks antud nõusoleku olemasolu muude tõendite alusel, kuigi seda saab VTMS §

56 lg 2 p 8 kohaselt tõendada vaid selleks tarbeks antud eraldi allkirjaga. Allkirja puudumise on

Riigikohus asjas nr 3-1-1-109-03 lugenud väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

4.2 Menetlusaluse isiku ütlusi kasutati tõendina hoolimata kaitsja vastuväitest selle kohta, et A.

Pärnale ei selgitatud enne ülekuulamise protokolli koostamist tema õigust keelduda ütluste andmisest

ning et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu (KrMS § 75 lg 2). Kohus nõustus, et

väärteomenetluses on KrMS § 75 lg 2 asjakohane, kuid jättis selle normi siiski kohaldamata. VTMS §

56 lg-st 4 ei tulene, et KrMS § 75 lg-s 2 sätestatud õiguse selgitamise kohustus kiirmenetluses ei

kehti. Kiirmenetluses tuleb isikule selgitada nii KrMS § 75 lg 2 kui ka VTMS § 56 lg 3 sisu. VTMS §

56 lg 4 sisu selgitamisega pole täidetud KrMS § 75 lg-st 2 tulenev kohustus. Nendel põhjustel pole

menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll lubatav tõend.

4.3 Kohus tuvastas, et 31. juulil 2012 toimus kiirusmõõteseadme kordustaatlemine ja järeldas, et

seade oli läbinud esmataatluse. Muid tõendeid esmataatluse kohta pole. Esmataatluse kehtivus võis

lõppeda oluliselt varem kui 31. juulil 2012. Taatlustunnistus ei puuduta A. Pärna sõiduki kiiruse

mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõteseadet, sest kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ja

taatlustunnistuses on seadmete numbrid erinevad. Kaitsja osutas sellele nii kohtuistungil kui ka

kirjalikus kõnes, kuid maakohus jättis kõnealuse vastuolu tähelepanuta.

4.4 Järeldus, mille kohaselt omas A. V. mõõtmiseks vajalikku väljaõpet, ei põhine kehtival õigusel.

LS § 194 lg 1 kohaselt peab liiklusjärelevalve teostaja tundma kehtivat õigust. LS § 194 lg 2 sätestab,

et liiklusjärelevalve teostaja on kohustatud läbima väljaõppe liiklusjärelevalve teostamise tehniliste

vahendite kasutamiseks. Viimane tuleneb Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 78 § 3 lg-st

1. Väljaõpet vahendi kasutamiseks tuli tõendada ja seda pidi tegema kohtuväline menetleja. OÜ K

tunnistus puudutab õigusaktide tundmist, mitte liiklusjärelevalve teostamise tehniliste vahendite

kasutamise väljaõppe läbimist.

4.5 LS § 199 ei ole mõõtja erialase pädevuse ulatuse kindlakstegemiseks asjakohane norm. See säte

annab kohtuvälisele menetlejale õiguse teostada liiklusjärelevalvet, kuid ei omista talle mõõtja

erialast pädevust. Viimast reguleerib MõõteS § 5 ja selle alusel antud majandus- ja

kommunikatsiooniministri 5. oktoobri 2006. a määrus nr 85. Maakohus jättis tähelepanuta, et

määruse § 6 lg 4 p-st 3 tulenevalt on akrediteerimisala „liiklusjärelevalve mõõtmised“ näol tegemist

mõõtevaldkonnaga. Sellest tuleb eristada erialase pädevuse ulatust, mille üksikasjalik kirjeldus

esitatakse vastavalt määruse § 6 lg 4 p-le 8 tunnistuse lisas. Määrusest ei tulene, et mõõtja erialase

pädevuse ulatus esitataks tunnistuse lisas mitteammendavalt.

4.6 Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis puudub märge selle kohta, kus seade mõõtmise ajal

paiknes, mille tõttu ei vasta protokoll nõuetele.

5. Kassatsioonivastuses nõustub kohtuväline menetleja maakohtu otsuses toodud seisukohtadega ja

taotleb jätta otsuse muutmata ning kaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Põhjendatud on maakohtu järeldused, mille kohaselt esinesid praeguses väärteoasjas kiirmenetluse

kohaldamiseks VTMS § 55 lg 1 p-des 1-3 sätestatud alused ja et menetlusaluse isiku eksimust allkirja

andmisel ülekuulamisprotokolli valesse lahtrisse ei saa pidada kiirmenetlust välistavaks asjaoluks.

Kohtulikul arutamisel tuvastati, et menetlusalusele isikule teatati VTMS §-s 19 sätestatud õigused ja

kohustused, teda informeeriti sellest, et kiirmenetluses väärteoprotokolli ei koostata, tal võimaldati

anda väärteo toimepanemise kohta ütlusi ning A. Pärn andis nõusoleku kiirmenetluse kohaldamiseks.

Võimalikud kahtlused nõusoleku andmata jätmise kohta kõrvaldas maakohus tõendite põhjaliku

analüüsimise teel, mille tõttu ei põhine kassaatori vastupidised väited väärteoasja materjalil.

Asjassepuutuv pole kaitsja viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. oktoobri 2003. a otsusele

väärteoasjas nr 3-1-1-109-03, kuivõrd kõnealuses lahendis vaeti olukorda, kus kiirmenetluse otsusel

puudusid menetlusaluse isiku allkirjad üldse. Arvestades, et A. Pärnale teatati enne

ülekuulamisprotokolli koostamist VTMS §-s 19 sätestatud õigused ja kohustused ning selgitati

VTMS § 55 lg 1 p-dest 2 ja 3 tulenevaid kiirmenetluse kohaldamise eeldusi, on lubatavaks tõendiks

ka tema kohtueelses menetluses omakäeliselt antud ütlused.

7. Kolleegium nõustub maakohtuga selleski, et kohtuvälise menetleja poolt esitatud tõendist nähtuvalt

oli kiirust mõõtnud politseiametnik A. V. läbinud pädeva mõõtja koolituse ja see, et pärast koolituse

läbimist on seaduses sätestatud nõuded muutunud, ei tähenda veel iseenesest, et menetleja ametnikul

kiiruse mõõtmiseks väljaõpe puudus. Samuti pole põhjendatud kaitsja seisukoht, mille kohaselt ei

vasta kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 78 §

10 p 4 nõuetele. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et kiirust mõõdeti seisvast

patrullautost. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud A. V.-i ütlustest tuleneb täiendavalt, et

mõõtmist teostati kiirusmõõteseadet käes hoides. Kuna mõõteseadme kasutamise protokoll kajastab

ka määruse §-s 10 sätestatud muid nõutavaid andmeid, s.t kiirusmõõturi seadme lugemit koos

laiendmääramatusega ja lõplikku mõõtetulemust, keskkonnatingimusi mõõtmise ajal ning mõõdetava

sõiduki asukohta teel, pole alust väita, et tegemist on lubamatu tõendiga.

8. Kaitsja märgib iseenesest õigesti, et majandus- ja kommunikatsiooniministri 5. oktoobri 2006. a

määruse nr 85 § 6 lg 4 p 8 kohaselt esitatakse mõõtja erialase pädevuse ulatuse üksikasjalik kirjeldus

erialast pädevust tõendava tunnistuse lisas, erialast pädevust tõendavas tunnistuses endas kajastatakse

aga üksnes mõõtevaldkond. Seetõttu leidis maakohus ekslikult, et Lõuna Prefektuuri erialane pädevus

sõidukite kiiruse mõõtmiseks tulenes 15. detsembril 2011 väljastatud tunnistuse E132

akrediteerimisalast „Liiklusjärelevalve mõõtmised“. Kõnealune minetus ei oma praeguse väärteoasja

õige lahendamise seisukohalt siiski tähtsust. Nimelt sätestab MõõteS § 5 lg 1, et mõõtetulemuste

jälgitavus on tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille

taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid,

järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 1 teises lauses tehakse eeltoodud nõuetest erand

ja nähakse ette, et kui mõõtevahend on kantud MõõteS § 7 lõike 3 alusel kehtestatud metroloogilise

kontrolli nimistusse ning nõuded mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele tulenevad

eriseadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist, piisab mõõtetulemuste jälgitavuse tõendamiseks

taatluskohustuse

läbinud

mõõtevahendi

kasutamisest.

Vastavalt

majandus-

ja

kommunikatsiooniministri 12. detsembri 2006. a määruse nr 104 lisale 1 tuleb liiklusjärelevalveks

kasutatavad kiirusmõõturid kohustuslikult metroloogiliselt kontrollida ja nende siseriiklikku

tüübikinnitustunnistust omavate mõõtevahendite puhul on kohustuslik esmataatluse läbimine.

Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele

on vastavalt LS § 199 lg-le 6 kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16. juuni 2011. a määrusega nr 78.

Eeltoodust nähtuvalt ei olnud A. Pärna sõiduki kiiruse mõõtmiseks ja mõõtetulemuse jälgitavuse

tõendamiseks mõõtja erialast pädevust tõendava tunnistuse olemasolu nõutav.

9. Tähelepanu väärib aga küsimus, kas liiklusjärelevalves kasutatud mõõtevahend oli väärteo

toimepanemise ajal taadeldud. Maakohus leidis, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse

mõõtmiseks kasutatud kiirusmõõteseade oli taadeldud, kuna kohtuvälise menetleja esitatud

taatlustunnistuse kohaselt läbis kiirusmõõtur kordustaatluse 31. juulil 2012. Kordustaatluse läbimine

tähendab maakohtu hinnangul seda, et mõõtevahend pidi olema taadeldud juba varem ja pidi

muuhulgas läbima esmataatluse. Arvestades väärteo toimepanemisest kordustaatlemiseni möödunud

ajavahemikku pole kohtu arvates tõenäoline, et 13. juulil 2012 oli kiirusmõõteseade taatlemata.

9.1 Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku

järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas

või piiratakse eriõigust. Tulenevalt sama seaduse § 5 lg 1 teisest lausest on mõõtetulemuse jälgitavus

tõendatud, kui kasutatakse taadeldud mõõtevahendit. MõõteS § 7 lg 2 p 4 kohaselt peab

kiirusmõõtevahend enne kasutusele võtmist läbima legaalmetroloogilise ekspertiisi. Tehnilise

Järelevalve Amet väljastab mõõtevahendi kohta, mis on saanud ekspertiisil positiivse tulemuse, Eesti

siseriikliku tüübikinnitustunnistuse. Samuti peab kiirusmõõtevahend olema taadeldud kooskõlas

MõõteS § 7 lõikega 3 (ja selle alusel antud määrusega) ning §-ga 10. MõõteS § 7 lg 3 alusel

kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistu kohaselt on kiirusmõõtevahendi puhul kohustuslik

Tehnilise Järelevalve Ameti väljastatud siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omava mõõtevahendi

esmataatluse läbimine.

9.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale, et kohtuvälisel

menetlejal tuleb vaidluse korral tõendada kiiruse mõõtmise tulemuse jälgitavust. Tõendamaks

mõõtetulemuse jälgitavust, peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama

menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi

tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja

vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust

kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte

aga piirduda vastutava ametkonna kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või

läbinud nõuetekohase kontrolli. Mõõtetulemuse jälgitavust tõendavate dokumentide uurimise

tulemuseks ei saa olla pelgalt tõdemus, et mõõteseaduses märgitud asjakohased dokumendid (nt

tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus) on kiirusmõõtevahendi kohta väljastatud. Oluline on, kas

konkreetses väärteoasjas tuvastatud asjaoludel on mõõtetulemus jälgitav (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-17-12, p-d 8.2-8.3).

9.3 Kassaator märgib õigesti, et kuivõrd puuduvad andmed, kas kiiruse mõõtmiseks kasutatud seade

oli väärteo toimepanemise ajal taadeldud või mitte, pole mõõtetulemuse jälgitavus usaldusväärselt

tõendatud. Jättes eeltooduga seonduvad asjaolud kontrollimata, rajas maakohus otsuse oletustele, mis

on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. Kolleegium

märgib, et kirjeldatud olukorras pole otsuse põhjendused objektiivselt kontrollitavad ega taga

menetlusalusele isikule efektiivset võimalust kaitsta ennast talle esitatud karistusõigusliku etteheite

eest. Samas on selle rikkumise kõrvaldamine võimalik väärteoasja uuel arutamisel maakohtus.

10. Ühtlasi on õige kassaatori väide, et kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt kasutati

liiklusjärelevalves

seadet

numbriga

UXO014791,

taatlustunnistus

on

aga

väljastatud

kiirusmõõteseadmele numbriga UX014791. See vastuolu jäeti kohtulikul arutamisel samuti

tähelepanuta.

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 6. novembri 2012. a otsuse ja saadab väärteoasja samale

kohtule uueks arutamiseks. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg