3-2-1-41-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-41-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. aprill 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Helina Pintsoni hagi Aavo Pintsoni ja Rossina Pintsoni

vastu vara tagasivõitmiseks täitemenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-19132

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aavo Pintsoni ja Rossina Pintsoni kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

80 825 eurot 7 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Helina Pintson, esindaja vandeadvokaat Kairi

Tuulmägi

Kostjad Aavo Pintson ja Rossina Pintson, esindaja

vandeadvokaat Helina Luksepp

Asja läbivaatamise kuupäev

8. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-19132

muutmata ja Aavo Pintsoni ning Rossina Pintsoni kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Arvata Aavo Pintsoni ja Rossina Pintsoni kassatsioonkaebuselt 7. jaanuaril 2013 tasutud

kautsjon 808 (kaheksasada kaheksa) eurot 25 senti riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Helina Pintson (hageja) esitas 26. aprillil 2011 Harju Maakohtule Aavo Pintsoni (kostja I) ja

Rossina Pintsoni (kostja II) vastu hagi vara tagasivõitmiseks täitemenetluses.

Hagiavalduse kohaselt tegi kostja I 23. märtsil 2007 ebaseadusliku tehingu, omastas hagejale kuuluva

raha ja soetas endale selle eest Hispaaniasse kinnistu. Hageja esitas kostja I vastu hagi

ebaseaduslikult saadud raha tagastamiseks. Harju Maakohtu 22. märtsi 2011. a otsusega tsiviilasjas

nr 2-10-13354 mõisteti kostjalt I hageja kasuks välja hüvitis 85 050 eurot 15 seni. Kostja I keeldus

kohtuotsuse vabatahtlikust täitmisest, mistõttu pöördus hageja kohtutäituri poole täitemenetluse

alustamiseks.

Kostja I tegi 21. augustil 2008 tehingu, millega võõrandas Viimsi vallas Pärnaõie tee 1 asuva kinnistu

1/2 mõttelise osa oma emale, kostjale II. Kostja I tehingu tegemise eesmärgiks oli teha end teadlikult

ja oma tütre (hageja) huve kahjustades Eesti Vabariigis varatuks ja maksujõuetuks. Kostja I oli

teadlik, et on oma puudega tütre kontolt omastanud raha ja teadis ka, et hageja ema hakkab seda

tagasi nõudma. Kostja II ei ole nimetatud kinnistut kunagi kasutanud ja elab alaliselt Tartus. Seega ei

ole 21. augusti 2008. a tehinguga valdus üle läinud ja faktiliselt kasutab kinnisvara endiselt kostja I.

Kostja I võõrandas enda omandis olnud kinnisasja teadlikult hageja huvide kahjustamiseks, kusjuures

kostja II teadis sellest tehingu tegemise ajal. Võõrandatud kinnisasi on kostja I ainuke kinnisvara,

hage ja huvide kahjustamine on seega ilmselge ning tehing on tehtud lähisugulaste vahel. 21. augusti

2008 leping ei ole kinkeleping või sarnane tehing, vaid tegemist on lepingu tagasitäitmisega.

Kinkelepingu tagasitäitmine võib olla näilik tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89

mõttes. Hageja leidis, et temal on liiga keerukas asuda ise nõuet esitama kostjale I kuuluva Hispaania

kinnistu osa müümiseks ja sellega raha saamiseks, samuti kaasneksid sellega kulutused, mida ta

töövõimetuspensionärina teha ei saa.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta selle rahuldamata või alternatiivselt kohaldada

aegumist. Hageja taotleb 21. augusti 2008. a kinkelepingu kehtetuks tunnistamist, kuid selleks

täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 189 ette nähtud kaheaastane tähtaeg on möödunud. Lisaks ei

saanud kostja I kinkelepingu sõlmimisel arvestada 22. märtsil 2011 tsiviilasjas nr 2-10-13354 tehtava

otsusega. 21. augusti 2008. a kinkeleping on nn tagasikinkimine. Kostja II kinkis 26. augustil 2005

kostjale I ja hageja eestkostja M. Pintsonile võrdsetes osades (1/2 kummalegi) Pärnaõie tee 1

kinnistu. 28. mail 2008 taganes kostja II kinkelepingust ja kostja I kandis kingi teel saadud kinnistu

osa tagasi. M. Pintson keeldus saadud kinki tagastamast ja kostja II hagi M. Pintsoni vastu kingi

tagasisaamiseks jäi rahuldamata (tsiviilasi nr 2-09-26183). Kostja I ja M. Pintsoni abielu oli küll

lahutatud, kuid pooled elasid koos kuni 2008. a maikuuni ja selle ajani toimetasid ühise eesmärgi

nimel, sh Hispaaniasse kinnistut soetades ja selleks hageja arveldusarvet kasutades. Pärast kooselu

lõppu seati hagejale eestkoste 10. novembri 2009. a Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-09-

14691.

3. Harju Maakohus jättis 6. juuli 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis, et pooled olid erinevatel seisukohtadel, millise tehinguga võõrandas kostja I

21. augustil 2008 Pärnaõie tee 1 asuva kinnistu 1/2 mõttelise osa. Hageja leidis, et tehingu sisuks on

omandi üleandmine ja tehingu vormistamine kinkelepinguna ei oma tähendust. Kostjad leidsid, et

tegemist on kinkelepinguga ja seetõttu tuleb kohaldada TMS § 189 lg-t 1.

Kinkelepingut iseloomustab olukord, kus üks isik kohustub ilma vastutasuta teist isikut tasuta

rikastama. Ka on kinkelepingu puhul tegemist lepinguga, millega tihti täidetakse moraalseid

kohustusi, mistõttu on õigusliku regulatsiooni puhul arvesse võetud ka eetilise käitumise nõudeid.

Lisaks on kinkelepingu aluseks teatud asjaolud, mille muutumisel võib kinkimise alus kaduda (head

suhted lähedastega, vara olemasolu jne.) Samuti tuleb kinkelepingu puhul arvestada selle lepingu

eesmärki. Käsutuste aluseks on tahe kinkida.

Maakohus leidis, et Harju Maakohtu 22. detsembri 2009. a otsusest tsiviilasjas nr 2-09-26183

tulenevalt ei olnud kostjal I õiguslikke eeldusi 26. augustil 2005 sõlmitud kinkelepingu

tagasitäitmiseks kostjale II. Kostja I sõlmis 21. augustil 2008 kostjaga II kinkelepingu, st kinkis

eelnevalt kinkelepinguga saadud vara kostjale II tagasi. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga,

et tegemist oli näiliku tehinguga TsÜS § 89 mõttes. TsÜS § 75 lg 1 järgi puudub alus kahelda, et

kostja I soovis sõlmida kinkelepingu ja vara seeläbi üle anda. Asjaolu, et kostja I kasutab kingitud

vara jätkuvalt enda elukohana lepingu p 2.2 alusel, ei muuda vaidlusaluse tehingu sisu. Seega tuleb

erisättena kohaldada TMS § 189 lg-t 1.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on piiratud teovõimega isik ning talle on seatud eestkoste ning

määratud eestkostja. TsÜS § 165 lg 1 kaitseb piiratud teovõimega isikut selle eest, et tema nõuded

aeguksid, ilma et neid (esindajata) teostada saaks. Hagejale määrati eestkostja 10. novembril 2009.

Hageja on sündinud puudega, seega ei ole tema tervislik seisund muutunud. Sellest tulenevalt hakkab

TMS § 189 lg-s 1 sätestatud tähtaeg hageja nõude puhul kulgema alates 10. novembrist 2009,

s.o eestkostja määramisest. Hagi ei ole aegunud.

Kuivõrd kohaldub erisäte (TMS § 189), siis kinkelepingu puhul annab õiguse tagasivõitmiseks

järgmiste asjaolude esinemine: 1) tehing on tehtud kuni kaks aastat enne hagi esitamist; 2) tegemist ei

ole tavapärase kingitusega; 3) kinkelepingu puhul ei ole võlgniku ja kingisaaja kavatsused või tahtlus

sissenõudja huvide kahjustamiseks määravad; 4) kinke iseloomuga tehingu puhul tuleb tõendada ka

tehingu majanduslikku kahjulikkust, vastastikuste kohustuste korrelatsiooni jne.

Praegusel juhul on täitedokumendiks Harju Maakohtu 22. märtsi 2011. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-

10-13354, milles esitati kohtule hagi 19. märtsil 2010. Vaidlusalune tehing on sõlmitud 21. augustil

2008. Seetõttu ei saa nõustuda hageja seisukohaga, et viimati nimetatud tehing on tehtud üksnes

eesmärgiga teha kostja I varatuks ja maksejõuetuks. Kostja II soovis oma kingitud vara tagasi

2009. aastal, mil ta esitas kohtule hagi tahteavalduse andmise kohustuse tuvastamiseks. Seega ei

tehtud kinkelepingut eesmärgiga teha teadlikult majanduslikult kahjulik tehing. Ka ei ole esitatud

asjaolusid selle kohta, et tegemist ei oleks tavapärase kingitusega. Avaldatud asjaoludest ja tõenditest

tuleneb, et pooled on ka varem oma vara kinkinud. Samuti on üldteada asjaolu, et lähikondsete

isikute vaheliste tehingute puhul on kinkeleping tavapärane. Seega ei saa teha järeldust, et

vaidlusaluse tehingu puhul on tegemist tavapäratu kingiga.

Kohtutäitur K. Seisleri 1. märtsi 2012. a õiendist selgub, et nõutavat summat ei ole võimalik sisse

nõuda, kui võlgnik ei müü talle kuuluvat kinnisasja Hispaanias või kui sissenõudja ei pöördu

sundtäitmise avaldusega Eesti Justiitsministeeriumi vahendusel Hispaania kohtutäituri poole. Pooled

ei vaielnud, et kostja I ja M. Pintson omandasid Hispaanias kinnistu koos ridaelamuga, millest 1/2

kuulub kostjale I ja 1/2 M. Pintsonile. Seega on kostjal I vara, millele on võimalik sissenõuet pöörata,

ja kohus ei nõustunud hagejaga selles, et kostja I on teinud vaidlusaluse tehingu üksnes selleks, et

vältida sundtäitmist. Hageja valikuline nõudeõigus pöörata sissenõue tagasivõitmise kaudu eelkõige

Eestis asuvale varale ei tulene seadusest.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada.

Hageja nõustus maakohtu otsusega osas, milles leiti, et nõue ei ole aegunud.

5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 5. detsembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga nõude aegumise kohta ja leidis, et TMS § 188

lg-s 1 ja § 189 lg-s 1 sätestatud tähtaegade puhul on tegemist nõuet lõpetava ehk

preklusioonitähtajaga, millele ei kohaldu aegumise peatumist reguleerivad tsiviilseadustiku üldosa

seaduse sätted. Täitemenetluse seadustik ei sätesta täitemenetluses tagasivõitmise hagide esitamisele

aegumistähtaega viisil, nagu see on sätestatud näiteks pankrotiseaduse (PankrS) § 118 lg-s 2, mille

kohaselt tagasivõitmise nõude aegumistähtaeg on kolm aastat pankroti väljakuulutamisest arvates.

Samas pole PankrS §-des 110 ja 111 sätestatud mitte aegumistähtajad, vaid menetlust lõpetavad

tähtajad. Kuna vaidlusalune kinkeleping sõlmiti 21. augustil 2008 ja hagi selle tagasivõitmiseks

esitati 26. aprillil 2011, siis oli hagi esitamise ajaks möödunud TMS § 189 lg-s 1 sätestatud õigust

lõpetav tähtaeg. Eeltoodu tõttu ei ole alust hagi rahuldada TMS § 189 järgi.

Eeltoodu ei välista hagi rahuldamise kaalumist TMS § 188 järgi. TMS § 188 on üldsäte kõigi

tehingute tagasivõitmiseks ja see säte on kohaldatav ka kinkelepingutele. TMS § 188 kohaldamise

eelduseks on asjaolu, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldaja huvide, TMS § 189

kohaldamine ei sõltu sellise asjaolu olemasolust, kuna kinkelepingu järgi ei saa võlgnik mingit

vastusooritust ja seetõttu on kinkeleping juba oma olemuselt võimalikke võlausaldajaid kahjustav.

Seaduses on sätestatud lühem nõudeõigust lõpetav tähtaeg kinkelepingu puhul just seetõttu, et

kinkelepingu tagasivõitmise nõuet on sissenõudjal TMS § 189 järgi võimalik esitada ilma

võlausaldajate huvide teadliku kahjustamise tõendamiseta. Juhul, kui sissenõudja ei ole esitanud

nõuet kinkelepingu tagasivõitmiseks TMS § 189 järgi, on tal võimalus seda teha TMS § 188 järgi,

kuid sellisel juhul on tal vaja tõendada sissenõudja huvide teadlikku kahjustamist ja tehingu teise

poole teadmist sellest, välja arvatud juhul, kui tehingu teiseks pooleks on võlgniku lähikondne, kelle

puhul sellist teadmist eeldatakse.

TMS § 188 lg 1 järgi on tehingu kehtetuks tunnistamise nõudeõigust lõpetavaks tähtajaks 3 aastat,

mis ei olnud hagi esitamiseks möödunud. Nõude esitamisel tuleb hagejal esile tuua ja tõendada lisaks

TMS §-s 188 sätestatud eeldustele ka TMS § 187 lg-tes 1 ja 2 toodud üldisi eeldusi. Seega kui hageja

esitab nõude TMS § 188 alusel, tuleb tal esile tuua ja tõendada asjaolud, millest järeldub, et: 1) tehing

kahjustab sissenõudja huvisid; 2) sissenõudjal on olemas täitedokument; 3) sissenõudja nõue on

muutunud sissenõutavaks; 4) sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude

täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni; 5)

tehing on tehtud kolme aasta jooksul enne hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide

kahjustamiseks ja tehingu teine pool teadis või pidi teadma sellest tehingu tegemise ajal, kusjuures,

kui tehingu teine poole on võlgniku lähikondne, siis eeldatakse võlausaldajate huvide kahjustamisest

teadmist.

Hageja on nõude esitamisel toonud välja just TMS § 188 kohaldamise aluseks olevad asjaolud

(vt kohtutoimiku I kd lk 32−33, 58−62). Hageja tugines sellele, et tal on olemas kehtiv

täitedokument, milleks on Harju Maakohtu 22. märtsi 2011. a otsus kostjalt II 85 050 euro 15 sendi

väljamõistmise kohta, nõue on muutunud sissenõutavaks, võlgnikul puudub Eestis vara, võlgniku

sissetulekuks on töövõimetuspension, kinkelepingu eesmärgiks oli välistada nõude täitmine, kuna

tehingu tagajärjel muutus kostja II varatuks, ning kingisaajaks oli kostja I ema.

Maakohus ei ole õiguse kohaldamist pooltega arutanud. 8. märtsil 2012 toimus küll korraldav istung,

kuid selle protokollist ei tulene, et maakohus oleks esitanud pooltele küsimusi TMS § 188

kohaldamiseks vajalike või selle sätte kohaldamist välistavate asjaolude kohta. Ringkonnakohus

kontrollis vaidluse lahendamist TMS § 188 järgi. 21. augusti 2008. a kinkelepinguga on kahjustatud

hageja huvisid, kuna tehingu tulemusel vähenes kostja I vara oluliselt ja hageja kasuks tehtud

kohtuotsust ei ole senini õnnestunud täita.

Järgnevalt kontrollis ringkonnakohus, kas kohtuotsust on võimalik täita kostja I Hispaanias asuva

vara arvel. Maakohus tuvastas, et sissenõue on võimalik rahuldada Hispaanias asuva vara arvel,

mistõttu ei ole täidetud TMS § 187 lg-s 2 sätestatud eeldus, ja see oli üheks põhjuseks, miks

maakohus jättis hagi rahuldamata. Vaidlust ei ole, et kostjale II kuulub 1/2 mõttelist osa Hispaanias

asuvast kinnistust koos ridaelamuboksiga. Ülejäänud 1/2 mõttelist osa kuulub hageja seaduslikule

esindajale M. Pintsonile. Seega on võlgnikul olemas vara, kuid maakohus ei ole põhjendanud

tuvastatud asjaolu, et selle arvel on võimalik täita hageja kasuks tehtud kohtuotsus. Ainult vara

olemasolu ei tähenda veel seda, et selle arvel on võimalik kohtuotsus täita. Selleks, et hinnata, kas on

alust eeldada, et Hispaanias asuvale varale sissenõude pööramine viib hageja nõude rahuldamiseni,

tuleb tuvastada, milline on Hispaanias asuva vara väärtus ja millise hinnaga on võimalik seda

täitemenetluses müüa. Hageja esitas ringkonnakohtule sarnase kinnisvara müügikuulutused.

Kuulutuste järgi on ridaelamubokside väärtuseks ca 75 000–110 000 eurot (vt kohtutoimiku II kd

lk 57−66). Arvestades, et kostjale II kuulub 1/2 mõttelist osa ridaelamuboksist ja vara täitemenetluses

müügil lähevad saadud rahast maha täitekulud, siis ei ole alust eeldada, et Hispaanias asuva võlgniku

kinnisvara arvel on võimalik kohtuotsust täita. Müügipakkumistes oli kõige kõrgemaks hinnaks

110 000 eurot, millest pool on 55 000 eurot, mis ei kata hageja nõuet. Arvestades ringkonnakohtule

esitatud tõendeid, on vale maakohtu järeldus, et Hispaanias asuvast kinnisvarast piisab nõude

täitmiseks. Seega on täidetud TMS § 187 lg-s 2 toodud eeldus tehingu tagasivõitmiseks.

Kuna maakohus lähtus vaidluse lahendamisel ebaõigesti TMS §-st 189, siis ei arutatud maakohtus

selle üle, kas sissenõudja huve kahjustati kinkelepinguga teadlikult, ega tuvastatud seda kinnitavate

asjaolude olemasolu või puudumist. Samuti ei ole tuvastatud, kas kostja II oli võlausaldajate huvide

kahjustamisest teadlik. Kuna TMS § 188 lg 2 järgi eeldatakse lähikondse puhul, et ta teadis

võlausaldajate huvide kahjustamisest, siis vastupidise tõendamise kohustus lasus kostjatel. Maakohus

ei selgitanud kostjatele TMS § 188 lg-st 2 tulenevat tõendamiskoormist.

Eelnimetatud rikkumine tingib maakohtu otsuse tühistamise ja asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmise. Maakohus kohaldas materiaalõiguse normi valesti ja seetõttu jäid paljud

vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata. Maakohus peab materiaalõiguse normi

kohaldamise üle otsustama eelmenetluses ja selgitama vajaduse korral pooltele tõendamiskoormist.

Maakohus seda teinud ei ole. Eeltoodu tõttu on jäänud täitmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 392 lg-s 1 sätestatud eelmenetluse eesmärgid, mis on tinginud selle, et oluline osa

maakohtu otsusest on põhjendamata ja osa olulisi asjaolusid on jäänud tuvastamata. TsMS § 656 lg 1

p 5 järgi tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja

selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui

esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul

ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Ringkonnakohtul ei ole võimalik teha asjas ise otsust ja

tuvastada esimest korda olulisi asjaolusid ning hinnata olulises ulatuses tõendeid, kuna see riivaks

oluliselt poolte kaebeõigust. TsMS § 688 järgi lähtub Riigikohus kassatsioonkaebuse lahendamisel

alama astme kohtute tuvastatud asjaoludest.

Õige on kostjate seisukoht, et hageja on oma nõude formuleerinud ebatäpselt. Hageja on palunud

oma nõudes kinkelepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada (vt kohtutoimiku I kd lk 229),

kuid pole esitanud alternatiivset nõuet tuvastada tehingu tühisus näilikkuse tõttu, ehkki sellise nõude

aluseks olevad asjaolud on ta esile toonud. Maakohus on hinnanud hageja väiteid ja leidnud, et

tegemist ei ole näiliku tehinguga ning selle järelduse on hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

Kuna hageja on esitanud nõude tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks, siis ei olnud

maakohtul alust kaaluda tehingu tühisuse tuvastamise nõuet. Küll aga võivad esiletoodud asjaolud

olla olulised TMS § 188 järgi tehingu tagasivõitmisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostjad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

otsuse.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TMS § 188. Kui õigussuhet reguleerib erisäte (TMS § 189), ei saa

kohaldada üldsätet. Vastasel korral puuduks erisättel mõte.

Samuti ei kahjustanud kinkeleping hageja huvisid, see sõlmiti oluliselt enne täitemenetluses nõude

aluseks oleva kohtulahendi tegemist.

8. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata.

Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Käesolevas tsiviilasjas on vaja leida vastus õiguslikule küsimusele, kas täitemenetluse seadustiku

järgi vara tagasivõitmisel on võimalik kohaldada tehingute tagasivõitmist reguleerivat üldsätet

(TMS § 188), kui kinkelepingu tagasivõitmist võimaldava erisätte (TMS § 189 lg 1) kohaldamist

võimaldavad asjaolud puuduvad (tähtaeg on möödunud).

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et TMS § 189 lg-s 1 ja § 188 lg-s 1 on

sätestatud õigust (nõuet) lõpetav tähtaeg, mitte nõude aegumise tähtaeg, nagu leidis maakohus.

Nõude aegumistähtajaks ei võimalda TMS § 188 lg-s 1 ja § 189 lg-s 1 nimetatud tähtaegasid lugeda

ei normi sõnastus ega nendes normides reguleeritud õiguskaitsevahendi iseloom. TsÜS § 142 lg 1

esimeses lauses on nõude aegumise kontekstis termin „nõue" defineeritud kui õigus nõuda teiselt

isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Sellise nõudega TMS §-des 188 ega 189 tegemist ei ole.

12. Ringkonnakohus leidis, et kuna vaidlusalune kinkeleping sõlmiti 21. augustil 2008 ja

tagasivõitmise hagi esitati 26. aprillil 2011, on möödunud TMS § 189 lg-s 1 sätestatud õigust lõpetav

tähtaeg ning hagi ei ole alust rahuldada. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ei

ole asja uuesti läbivaatava maakohtu jaoks kohustuslikud. TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti

läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja

menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Kolleegiumi arvates oleks ringkonnakohus võinud teha asja

läbivaatamise kiirendamiseks TsMS § 450 lg 1 järgi osaotsuse hageja nõude kohta TMS § 189 lg 1

alusel.

Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks ei ole vaja tuvastada, kas

tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte.

TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud

on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava

tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja

tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud.

13. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kui sissenõudja ei ole esitanud nõuet

kinkelepingu tagasivõitmiseks TMS § 189 lg 1 järgi või kui on möödunud selles sättes nimetatud

õigust lõpetav tähtaeg, on sissenõudjal võimalik esitada hagi TMS § 188 järgi, kuid sellisel juhul

peab ta üldjuhul tõendama ka oma huvide teadlikku kahjustamist.

Riigikohus on 23. septembril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-70-05 tehtud otsuse p-s 33 leidnud enne

1. jaanuari 2004 kehtinud pankrotiseaduse § 43 lg 1 p 4 (tehingu tagasivõitmise üldsäte) ja § 44

(kinkelepingu tagasivõitmise erisäte) kohta, et kui hageja soovis, et kohus kaaluks tehingu

tagasivõidetavust lisaks tehingu kinke iseloomust tulenevale alusele ka pankrotiseaduse teiste sätete

alusel, oleks ta pidanud ka nende kohaldamise aluseks olevad asjaolud esitama. Erinevate

tagasivõitmise aluste olemasolul oli hagejal võimalik esitada nõue alternatiivse nõudena. Seda

seisukohta on alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva pankrotiseaduse sarnaste normide kohta korratud

19. detsembril 2007 tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07 tehtud otsuse p-s 17.

Kolleegium leiab, et eelnimetatud lahendites esitatud seisukoht on abiks ka TMS §-de 189 ja 188

tõlgendamisel, sest ei saa olla sisulist erinevust pankrotimenetluses või täitemenetluses esitatavate

tagasivõitmise hagide regulatsioonide eesmärkide vahel. Mõlemal juhul on kolleegiumi arvates olnud

seadusandja eesmärgiks kaitsta sissenõudja, mitte kingisaaja huvisid.

Samuti on ringkonnakohus õigesti leidnud, et TMS § 188 ja § 189 kohaldamise eelduseks on TMS §-

s 187 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused.

14. Kolleegium selgitab, et hageja saab esitada tagasivõitmise hagis oma nõuded TMS § 188 ja § 189

järgi alternatiivselt (vt TsMS § 270). Kuna praegusel juhul ei ole hageja tuginenud üksnes TMS § 189

kohaldamiseks vajalikele asjaoludele ja on muu hulgas väitnud, et lepingupooled kahjustasid

kinkelepinguga tahtlikult tema huve, siis pidi maakohus kontrollima hageja nõude põhjendatust

mõlema eelnimetatud sätte järgi.

15. Kolleegium selgitab veel, et Riigikohus on eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-115-07 tehtud

otsuse p-s 15 leidnud, et PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust.

Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on hageja väidetud

asjaoluna kindlaks tehtud. Sama järeldus kehtib kolleegiumi arvates ka TMS § 188 lg 2 kohta. Seega

ei eeldata TMS § 188 lg 2 järgi seda, et võlgniku lähikondsega tehtud tehinguga kahjustatakse

võlausaldaja huvisid. Selles sättes nimetatud eeldus kehtib vaid juhul, kui võlausaldaja huvide

kahjustamine on tõendatud. Selle asjaolu tõendamise koormus lasub hagejal.

16. Kuna maakohus ei andnud hinnangut selle kohta, kas oleks alust rahuldada hagi TMS § 188

alusel, siis tühistas ringkonnakohus õigesti maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks

samale maakohtule. Samas ei ole tulenevalt TsMS § 658 lg-st 2 maakohtule kohustuslik

ringkonnakohtu seisukoht, et esinevad TMS § 187 lg-s 2 toodud eeldused tehingu tagasivõitmiseks.

Maakohus ei ole hinnanud tõendeid ja võtnud seisukohta, kas tsiviilasjas nr 2-10-13354 tehtud

kohtuotsust on võimalik täita kostja I Hispaanias asuva vara arvel. Kuna ringkonnakohus tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, siis ei saanud ringkonnakohus

maakohtule ette kirjutada, et TMS § 187 lg-s 2 nimetatud eeldused on tõendatud. TsMS § 658 lg 2

järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad

materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt sellega seoses Riigikohtu

13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13; 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-64-11, p 11). Seega peab maakohus jätma hagi rahuldamata juhul, kui ta tuvastab, et TMS § 187

lg-s 2 nimetatud eelduseid ei esine.

17. Kolleegium jätab tähelepanuta kassatsioonkaebuse väited, et vaidlusaluse kinkelepinguga ei

kahjustatud hageja huve. Kostjatel on võimalus esitada need väited maakohtus.

18. Menetluskulude jaotuse otsustavad TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi alama astme kohtud asja

uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel riigituludesse.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu