3-2-1-43-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-43-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. aprill 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

EXPERT ESTONIA AS-i hagi OSAÜHINGU STIGMAR

vastu põhivõla 4773 euro 59 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-35143

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

EXPERT ESTONIA AS-i kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

210 eurot 29 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja EXPERT ESTONIA AS (registrikood 10208954),

esindaja vandeadvokaat Toomas Keevallik

Kostja OSAÜHING STIGMAR (registrikood 10350416),

esindaja vandeadvokaat Maarja Kärson

Asja läbivaatamise kuupäev

1. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-35143 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 8. juuni 2012. a otsuse samas

tsiviilasjas osas, milles maakohus jättis rahuldamata EXPERT ESTONIA AS-i nõude rendi

tasumisega viivitamise eest viivise saamiseks. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus

menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada EXPERT ESTONIA AS-ile (konto nr 221003101808) kassatsioonkaebuselt

7. novembril 2012 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. EXPERT ESTONIA AS (hageja) esitas 26. juulil 2011 Harju Maakohtule OSAÜHINGU

STIGMAR (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista ajavahemiku 1. juunist

2010 kuni 10. jaanuarini 2011 eest rendi 4773 eurot 59 senti, 26. juuliks 2011 rendi maksmisega

viivitamise eest sissenõutavaks muutunud viivise 3633 eurot 7 senti, alates 27. juulist 2011 kuni rendi

tasumiseni viivise, mille määraks on 0,25% tasumata rendist päevas, ning ajavahemikul 1. jaanuarist

2011 kuni 10. jaanuarini 2011 ruumide hagejale tagastamisega viivitamise eest viivise 357 eurot

91 senti.

Hagi kohaselt olid pooled sõlminud allrendilepingu, millega hageja andis kostjale allrendile

müügilao. Leping oli tähtajaline ja kehtis 31. detsembrini 2010. Kostja pidi tasuma hagejale iga kuu

renti 543 eurot 25 senti (8500 krooni), millele lisandub käibemaks. Hageja sai kostjalt 2. juunil

2010teate, milles viimane ütles rendilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 314 alusel alates 31. maist

2010 üles. Alates 2010. a juunist kostja enam renti ei maksnud, kuid ei tagastanud ka ruume.

Ruumide võtmed andis kostja hagejale üle 10. jaanuaril 2011. Lepingu ülesütlemine on tühine.

Ülesütlemisavaldus ei vasta VÕS § 325 lg 2 p-s 3 sätestatud nõuetele ja on seega VÕS § 325 lg 5

alusel tühine. Samuti ei esine asjaolusid, mis õigustaksid üürilepingu VÕS § 314 alusel ülesütlemist.

Ajavahemiku 1. juunist 2010 kuni 31. detsembrini 2010 eest võlgneb kostja hagejale renti kokku

4563 eurot 30 senti. Ajavahemiku 1. jaanuarist 2011 kuni 10. jaanuarini 2011 eest võlgneb kostja

VÕS § 335 alusel hagejale renti 210 eurot 29 senti. Lepingu p 3.5 kohaselt on kostja kohustatud

lepingus ettenähtud maksete tasumisega viivitamisel tasuma viivist, mille määraks on 0,25%

tasumata summast päevas. Viivise arvestamisel lähtutakse 30-päevasest kalendrikuust ja 360-

päevasest kalendriaastast. Lepingu p 9.1 kohaselt kohustus kostja lepingu lõppemisel ruumide

hagejale üleandmisega viivitamisel tasuma viivist 5% rendi suurusest iga ruumide üleandmisega

viivitatud päeva eest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja arvates olid rendipinnal olulised

puudused, mis ei võimaldanud seda sihipäraselt kasutada, mistõttu on rendilepingu ülesütlemine

VÕS § 314 alusel kehtiv ning leping lõppes 31. mail 2010. Hageja ei ole ülesütlemist vaidlustanud.

Kostja üritas korduvalt pärast lepingu ülesütlemist hagejale ruumide võtmeid üle anda, kuid hageja

keeldus sellest.

3. Harju Maakohus rahuldas 8. juuni 2012. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja rendivõla 4563 eurot 30 senti. Hageja viivisenõude jättis maakohus rahuldamata.

Maakohus leidis, et kostjal ei olnud alust rendilepingut VÕS § 314 alusel üles öelda, mistõttu on

ülesütlemine tühine. Hageja on kostjale esitanud rendiarveid ajavahemiku juuni 2010 kuni detsember

2010 eest kokku 71 400 krooni (4563 eurot 29 senti). Kostja on arved kätte saanud, aga ei ole neid

tasunud. Kuna lepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine, tuli kostjal tasuda rendiarveid kuni

lepingu lõppemiseni. Kuna hageja on kostjale esitanud arved üksnes kuni 31. detsembrini 2010, siis

tuleb kostjalt välja mõista 4563 eurot 29 senti renti kuni lepingu lõppemiseni. Samuti on hageja ise

viivitanud võtmete vastuvõtmisega ega ole reageerinud kostja kirjale sooviga võtmed üle anda, seega

on põhjendamatu mõista välja üür ajavahemiku 1. jaanuarist 2011 kuni 10. jaanuarini 2011 eest.

Hageja viivisenõue on põhjendamatu ja ei vasta hea usu põhimõttele, mistõttu tuleb see jätta

rahuldamata. Hageja ei ole märkinud ühelgi kostjale edastatud rendiarvel, et kostjal on lisaks

rendivõlale viivisevõlgnevus. Samuti on arvetel märgitud viivisemääraks 0,1%, kostja palub aga välja

mõista viivise määras 0,25%. Sellega on hageja kostjat eksitanud ega ole käitunud heas usus. Lisaks

on hageja ise viivitanud võtmete vastuvõtmisega kostjalt, mistõttu on põhjendamatu nõuda kostjalt

viivist ruumide üleandmisega viivitamise eest.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, milles

hagi jäeti rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

rendivõlg 210 eurot 29 senti ajavahemiku 1. jaanuarist 2011 kuni 10. jaanuarini 2011 eest ning viivis

4773 eurot 59 senti ja alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni

viivis, mille määraks on 0,25% põhivõlast päevas.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. novembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Maakohus jättis põhjendatult rahuldamata hageja

nõude saada renti ajavahemiku 1. jaanuarist 2011 kuni 10. jaanuarini 2011 eest. Hageja ei ole kostjale

esitanud arvet vaidlusaluse perioodi eest tasumiseks ja lisaks eeltoodule on hageja ise viivitanud

võtmete vastuvõtmisega ega ole reageerinud kostja kirjale sooviga võtmed üle anda. Seega on hageja

ise olnud vastuvõtuviivituses ja VÕS § 101 lg 3 kohaselt tuleb jätta hageja nõue selles osas

rahuldamata.

Hageja viivisenõue on põhjendamatu ja ei vasta hea usu põhimõttele. Hageja ei ole märkinud ühelegi

kostjale edastatud rendiarvele, et kostjal on lisaks rendivõlale viivisevõlgnevus. Samuti on arvetel

märgitud viivisemääraks 0,1%, kuigi hageja palub kostjalt välja mõista viivise määras 0,25%. Sellega

on hageja kostjat eksitanud ega ole käitunud heas usus. Hageja on ise viivitanud võtmete

vastuvõtmisega kostjalt, mistõttu on põhjendamatu nõuda kostjalt viivist ruumide üleandmisega

viivitamise eest. Põhjendatud ei ole kaebuses toodud väide, mille kohaselt ei ole kostja viivisenõudele

vastu vaielnud. Kostja on kõikides menetlusdokumentides leidnud, et kogu hageja nõue tuleb jätta

rahuldamata.

Hageja ei ole pärast kostjalt lepingu ülesütlemise teate saamist esitanud kostjale selle kohta oma

seisukohta ega vastuväiteid. Hageja hoidus ka ruumide vastuvõtmisest, mistõttu koostas kostja

2. juunil 2010 ruumide vabastamise ja üleandmise akti, mille edastas samuti hagejale. Ka sellele

hageja ei reageerinud. Lisaks eeltoodule ei esitanud hageja pärast ülesütlemise teate saamist kostjale

üüriarveid. Need esitas hageja tagantjärele ja korraga 2010. a novembris. Hageja selline käitumine ei

ole kooskõlas heade kommetega, nagu märkis põhjendatult maakohus. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-

5-08 leidnud, et kui hageja arvete esitamist kostjale ei tõenda, ei ole tal ka lepingu järgi alust arvete

esitamata jätmise tõttu kostjalt maksmisega viivitamise tõttu viivist nõuda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja teha

uus otsus, millega hageja nõuded apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses märgitud ulatuses rahuldada.

Hageja leiab, et olukorras, kus kostja tagastas renditud ruumide valduse ja võtmed 10. jaanuaril 2011,

tulnuks kostjalt VÕS § 335 alusel välja mõista ka rent ajavahemiku 1. jaanuarist 2011 kuni

10. jaanuarini 2011 eest. Kohtud on jätnud VÕS § 335 põhjendamatult kohaldamata. Nõude

rahuldamata jätmine ei saa põhineda hageja vastuvõtuviivitusel, kuna hagejal ei olnud lepingu

kehtivuse ajal kohustust kostjalt ruume vastu võtta. Lepingus oli kokku lepitud omavaheliste teadete

jaoks kirjalik vorm. Kostja ei informeerinud hagejat kirjalikult ruumide ja võtmete tagastamise

soovist. Samuti ei saa nõuet rahuldamata jätta põhjusel, et hageja ei esitanud kostjale selle

ajavahemiku eest arvet, kuivõrd hagejal ei olnud pärast lepingu lõppemist kohustust kostjale arvet

esitada.

Kohtud on jätnud põhjendamatult rahuldamata hageja viivisenõude. Kostja ei esitanud sellele

maakohtus ühtegi vastuväidet. Vastuväiteid viivisenõudele esitas kostja esimest korda alles vastuses

apellatsioonkaebusele, milles tugines asjaoludele, mida ei olnud varem menetluses esitanud. Uute

taotluste ja vastuväidete alles ringkonnakohtu menetluses esitamist kostja ei põhjendanud.

Ei esine ka asjaolusid, mis võimaldaksid lugeda viivisenõude hea usu põhimõttega vastuolus olevaks.

Hageja ei ole jätnud viivisenõuet pikka aega sisse nõudmata. Kostja viivitas arvete tasumisega alates

2010. a juulist ning 21. septembril 2010 nõudis hageja kostjalt mh viivise tasumist. Põhjendamatu on

ringkonnakohtu seisukoht, et arvetel vale viivisemäära märkimine on kostjat eksitav. Isegi kui kostja

vastuväited oleksid põhjendatud, ei tohiks see olla aluseks viivisenõude tervikuna rahuldamata

jätmisele.

Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja ei ole lepingu ülesütlemisele vastu vaielnud. Hageja

jätkas pärast ülesütlemisavalduse saamist lepingu täitmist ning kostjale arvete väljastamist.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega jäeti muutmata maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostjalt rendi

tasumisega viivitamise eest viivise saamiseks. Samuti tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus

menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Asi tuleb

tühistatud osas TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Pooled vaidlevad Riigikohtus hageja viivisenõude ning ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2011 kuni

10. jaanuarini 2011 rendi nõudmise üle. Maakohtu otsust osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks

välja rent ajavahemiku eest 1. juunist 2010 kuni 31. detsembrini 2010, ei ole pooled vaidlustanud.

Seega on maakohtu otsus selles osas jõustunud.

11. Kolleegium leiab, et kohtud on õigesti jätnud rahuldamata hageja nõude ajavahemiku 1. jaanuarist

2011 kuni 10. jaanuarini 2011 eest rendi saamiseks. Kuigi pärast rendilepingu lõppemist ei ole

rendileandjal õigust nõuda renti, sätestab VÕS § 335, mis koostoimes VÕS §-ga 341 kohaldub ka

rendilepingutele, võimaluse nõuda üldjuhul üüri- või rendilepingu eseme tagastamisega viivitamisel

kahjuhüvitisena lepingus kokkulepitud üüri/renti või üüri/renti, mis on samasuguses asukohas oleva

samasuguse asja puhul tavaline. Tegemist on seaduses sätestatud lihtsustatud kahjuhüvitise nõudega

juhuks, kui üürnik või rentnik rikub oma kohustust lepingu ese lepingu lõppemisel tagastada.

Kohtud on tuvastanud, et hageja viivitas ise ruumide võtmete vastuvõtmisega. Kolleegiumi hinnangul

ei ole selle asjaolu tuvastamisel kohtud rikkunud menetlusõiguse norme. Tegemist on tõendite

hindamisega, millesse Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi ei saa sekkuda. Põhjendatud ei ole ka

hageja väide, et rendilepingus oli kokku lepitud omavaheliste teadete jaoks kirjalik vorm. Lepingu

p 10.1 kohaselt võis informatsioonilise sisuga teateid edastada ka telefoni, faksi või e-kirja teel.

Sellises olukorras kohaldas ringkonnakohus õigesti VÕS § 101 lg-t 3, mis välistab võlausaldaja

tuginemise võlgniku rikkumisele või selle tõttu õiguskaitsevahendite kasutamise juhul, kui rikkumine

on tingitud võlausaldajast. Kuivõrd võtmete üleandmise viibimise põhjustas hageja, siis ei saa ta ka

sellele tugineda ega õiguskaitsevahendeid kasutada, sh nõuda kahju hüvitamist VÕS § 335 alusel.

Kohtute põhjendustest tuleb aga jätta välja viide sellele, et hageja nõude rahuldamata jätmise

põhjuseks on asjaolu, et hageja ei esitanud kostjale vaidlusaluse perioodi eest rendiarvet. Nagu

eespool mainitud, on kahju hüvitamise nõue VÕS § 335 järgi õiguskaitsevahend lepingurikkumise

puhul. Selle nõude esitamise eelduseks ei ole teisele poolele arve esitamine.

12. Eelmises punktis toodu käib ka hageja nõude kohta saada viivist ruumide hagejale tagastamisega

viivitamise eest. Selle nõude puhul on tegemist sisuliselt leppetrahvi nõudega juhuks, kui kostja rikub

kohustust lepingu ese lepingu lõppedes tagastada. Seega kattub lepingu p 9.1, milles leppetrahv on

kokku lepitud, oma regulatsiooniesemelt VÕS §-ga 335. Kolleegium märgib, et leppetrahvi ja

kahjuhüvitise samal ajal nõudmisel tuleb mh arvestada ka VÕS § 161 lg-ga 2.

13. Kolleegium leiab, et kohtud on ekslikult hea usu põhimõttele tuginedes jätnud rahuldamata hageja

nõude rendi tasumisega viivitamise eest viivise saamiseks.

14. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha

TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest

(vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39). Selle poolest erineb see

viivise vähendamisest VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, mida saab nende sätete kohaselt teha üksnes

kohustatud lepingupoole nõudmisel. Samas ei tohi õiguse kohaldamine olla pooltele üllatuslik, st

kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil

avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10,

p 40). Praeguses asjas ei ole maakohus seda teinud hoolimata sellest, et pooled ei esitanud maakohtu

menetluses väiteid viivisenõude vastuolu kohta hea usu põhimõttega. Siiski on pooled saanud

vastavasisulisi seisukohti esitada apellatsioonimenetluses.

15. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et tuvastatud asjaolude alusel on hageja viivisenõude

rahuldamine vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et aegumistähtaja

kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu

lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel

(vt nt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11). Erandlikuks asjaoluks ei

saa pidada üksnes seda, et kostjale esitatud arvetel ei olnud hageja märkinud kostja viivisevõla

suurust. Seda enam, et kohtud on tuvastanud, et arvetel oli märgitud viivisemäär. Seega ei saanud

kostjale kuidagi jääda muljet, et hageja talt üldse viivist ei nõua.

Viivisenõuet ei muuda tervikuna hea usu põhimõtte vastaseks ka see, et arvetel oli esitatud lepingus

märgitust erinev viivisemäär. Sellises olukorras oleksid pidanud kohtud hindama, kas tegemist võis

olla hageja tahtega viivisekokkulepet muuta või osaliselt viivisenõudest loobuda. Muu hulgas peab

selleks olema arved esitanud isik, keda saab pidada hageja esindajaks. Alles seejärel saanuks hinnata,

kas arvetel esitatust suurema viivise nõudmine võib arvel märgitut ületavas osas olla hea usu

põhimõtte vastane. Eelkõige saaks arvetel märgitud viivisemäära ületavas osas viivise nõudmine olla

hea usu põhimõtte vastane juhul, kui hageja oleks oma vastuolulise käitumisega jätnud kostjale

mulje, et ta lepingujärgses ulatuses viivist ei nõuagi. Selleks tuleb hinnata hageja käitumist tervikuna

ning hinnata, kas sellest võis mõistlikult aru saada, et hageja soovibki kostjalt saada viivist üksnes

arvetel märgitud määras. Igal juhul on viivisenõue põhjendatud vähemalt arvetel märgitud määras.

Kolleegium märgib, et viivisenõuet ei muudaks hea usu põhimõtte vastaseks ka asjaolu, kui hageja

oleks arved esitanud mitte iga kuu, vaid ühekorraga 2010. a novembris, nagu leidis ringkonnakohus.

Arvete hilisem esitamine saab mõjutada viivisenõuet juhul, kui rendi sissenõutavaks muutumine

oleks seotud arvete esitamisega, kuivõrd viivist saab nõuda aja eest pärast põhinõude sissenõutavaks

muutumist, st sellisel juhul pärast arvete esitamist ja maksetähtaja möödumist. Asja uuel

läbivaatamisel tuleb pooltel võimaldada esitada seisukohti selle kohta, millal arved esitati ja millal

muutusid hageja rendinõuded sissenõutavaks. Sellest lähtudes saab ringkonnakohus hinnata, kui

suures ulatuses on hageja viivisenõue põhjendatud.

16. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull