3-1-1-5-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-5-13

Otsuse kuupäev

30. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea

Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Süüdimõistetu Arlis Kure (Kurg) karistuse täitmisele

pööramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a määrus

kriminaalasjas nr 1-11-13542

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arlis Kure kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

prokuröri abi Jüri Vissak

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada põhiseadusvastaseks ja kehtetuks kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 26 osas,

milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku kriminaalmenetluse

seadustiku § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse karistusseadustiku § 69 lg

6 järgi täitmisele üldkasuliku tööga asendatud vangistus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a määrus kriminaalasjas nr 1-11-

13542 ja saata kohtuasi Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

3. Arlis Kure kaitsja määruskaebus rahuldada.

4. Määrata osaühingule Advokaadibüroo In Jure makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Arlis

Kurele määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 38 (kolmkümmend kaheksa) eurot

ja 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 6 (kuus) eurot ja 40 (nelikümmend) senti, ja

jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus tunnistas 23. jaanuari 2012. a otsusega Arlis Kure süüdi karistusseadustiku (KarS)

§ 199 lg 2 p-de 7 ja 9 järgi ning karistas teda seitsmekuulise vangistusega. Sellele karistusele liideti

KarS § 65 lg 2 alusel kümnekuuline vangistus varem toime pandud kuritegude eest. A. Kure

lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 5 kuu pikkune vangistus. Vangistus asendati 1030 tunni

üldkasuliku tööga, kohustades süüdimõistetut seda tööd ära tegema kahe aasta jooksul.

2. Tartu Maakohus tühistas 7. septembri 2012. a määrusega kriminaalhooldusametniku erakorralise

ettekande alusel üldkasuliku töö kohaldamise ja pööras A. Kurele mõistetud vangistuse ärakandmata

osas täitmisele. Kohus leidis, et kuivõrd A. Kurg hoidis korduvalt ilma mõjuva põhjuseta üldkasuliku

töö tegemisest kõrvale, tuleb tema suhtes kohaldada reaalset vangistust. Kohus märkis lahendis, et

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2 p 4 alusel ja lähtuvalt Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a

otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-18-12 avaldatud põhimõtetest on määrus määruskaebe korras

vaidlustatav.

3. Maakohtu määruse peale esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse A. Kure kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja karistuse

täitmisele pööramata jätmist. Kaitsja leidis, et süüdimõistetu jättis üldkasuliku töö tegemata mõjuval

põhjusel, kuivõrd ta oli haige.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. septembri 2012. a määrusega A. Kure kaitsja kaebuse läbi

vaatamata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määrus ei olnud tulenevalt KrMS § 385 p-st 26

määruskaebe korras vaidlustatav. Riigikohus tunnistas KrMS § 385 p 26 põhiseaduse vastaseks vaid

osas, milles see ei võimaldanud esitada määruskaebust KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale,

millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele

(Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-18-12). Säte on endiselt kehtiv osas,

milles KrMS § 385 p 26 välistab edasikaebamise KarS § 69 lg 6 alusel karistuse täitmisele pööramise

peale.

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitas A. Kure kaitsja A. Kello Riigikohtule määruskaebuse, milles

palus ringkonnakohtu määruse tühistada. Kaebaja leidis, et Riigikohtu lahend on alama astme kohtule

kohustuslik ja ringkonnakohus on ebaseaduslikult eiranud kohtuasjas nr 3-1-1-18-12 tehtud

Riigikohtu üldkogu lahendit.

6. Vastuses määruskaebusele leidis Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi, et KrMS § 385 p 26

järgi ei saanud maakohtu määrust vaidlustada.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI MÄÄRUS

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium andis 18. veebruari 2013. a määrusega lahendada Riigikohtu

üldkogule. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil tekkis kahtlus, et KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang ei

vasta põhiseadusele osas, milles see välistab määruskaebuse esitamise maakohtu täitmiskohtuniku

KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse üldkasuliku tööga asendatud

vangistus KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et tulenevalt KrMS § 428 lg-st 2 otsustab üldkasuliku töö

kohaldamise tühistamise ja süüdimõistetule kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramise

KarS § 69 lg 6 või 7 järgi süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik oma määrusega.

See määrus ei ole määruskaebekorras vaidlustatav, kuna KrMS § 385 p 26 sätestab, et KrMS § 428

alusel süüdimõistetule mõistetud vangistuse täitmisele pööramise küsimuses tehtud määruse peale ei

saa määruskaebust esitada. Riigikohtu üldkogu on tunnistanud KrMS § 385 p 26 põhiseaduse

vastaseks üksnes osas, milles norm välistas määruskaebuse esitamise täitmiskohtuniku KrMS § 427

lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse täitmisele tingimisi kohaldamata jäetud

vangistus KarS § 74 lg 4 alusel (Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-

12), ja osas, milles see ei võimaldanud esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku KrMS §

427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastatu karistuse kandmata osa täitmisele KarS § 76 lg 5 alusel (Riigikohtu üldkogu 13. novembri

2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-12).

9. Põhiseaduse (PS) § 24 lg 5 tagab igaühele õiguse tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega

sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Vangistuse täitmisele pööramine toob

A. Kure jaoks kaasa mitmete põhiõiguste - eelkõige vabadusõiguse - olulise riive ja tema olukorra

halvenemise võrreldes vangistuse täitmisele pööramata jätmisega. Kriminaalkolleegium avaldas

kahtlust, et menetlusökonoomia eesmärki teeniv KrMS § 385 p-s 26 sätestatud piirang ei kaalu üles

kahju, mida võib õiguskorrale tekitada vangistuse ebaõige täitmisele pööramine. Ka võib KrMS

§ 385 p-s 26 sisalduv piirang kriminaalkolleegiumi hinnangul rikkuda õigusloome võrdsuse

põhimõtet, sest täitmiskohtuniku määrust saab määruskaebemenetluses endiselt vaidlustada mitmel n-

ö kergemal juhul.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

10. Riigikogu põhiseaduskomisjon jäi KrMS § 385 p 26 kohta Riigikohtule kohtuasjas nr 3-4-1-1-

13 esitatud arvamuses väljendatud seisukohtade juurde. Põhiseaduskomisjon oli seisukohal, et KrMS

§ 385 p-s 26 sätestatud määruskaebeõiguse piiramise eesmärk on kohtusüsteemi tõhususe tagamine,

mis on põhiseaduslik väärtus ja legitiimne eesmärk põhiõiguste piiramiseks. Komisjon aktsepteeris

Riigikohtu varasemaid otsuseid, milles on tunnistatud KrMS § 385 p 26 osaliselt põhiseaduse

vastaseks, kuid märkis, et kohtuotsuse täitmise faasis ei peaks olema edasikaebeõiguse riive

ebaproportsionaalselt suur ega kaaluma üles kohtusüsteemi tõhususe eesmärki.

11. Õiguskantsleri hinnangul on KrMS § 385 p 26 osas, milles see välistab määruskaebuse esitamise

täitmiskohtuniku määruse peale, millega pööratakse KrMS § 428 lg 2 alusel täitmisele üldkasuliku

tööga asendatud vangistus, põhiseadusega vastuolus. Oma seisukohtade põhjenduste osas viitas

õiguskantsler Riigikohtule kohtuasjas nr 3-4-1-1-13 antud arvamusele.

12. Õiguskantsler on seisukohal, et KrMS § 385 p 26 riivab PS § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud

üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis hõlmab PS § 24 lg-s 5

sisalduvat edasikaebeõigust. Riivega kaasneb ka PS §-s 20 sätestatud vabadusõiguse oluline riive.

Õiguskantsler märkis, et kuna edasikaebeõigus on PS § 15 lg 1 esimeses lauses koos PS § 24 lg-ga 5

kompleksne õigus, siis tuleks piirangu põhiseaduspärasuse hindamisel lähtuda PS § 15 lg 1 esimese

lause riive eesmärgile seatud rangematest nõuetest.

13. KrMS § 385 p-s 26 sisalduva piirangu legitiimne eesmärk on tagada kohtusüsteemi efektiivsus ja

selle kaudu isikute õiguste parem kaitse. Õiguskantsleri hinnangul on piirang selle eesmärgi

saavutamiseks sobiv ja vajalik abinõu. Piirang ei ole aga eesmärki ja põhiõiguste riivet kaaludes

mõõdukas. Määruskaebuse esitamise võimatus tähendab seda, et vangistuse ärakandmata osa

täitmisele pööramise määrus on lõplik ja seda ei saa hiljem eraldi muus menetluses arutada.

Kohtusüsteemi efektiivsuse tagamise eesmärk ei õigusta sellist piirangut.

14. Justiitsminister leidis, et KrMS § 385 p 26 on osas, milles see välistab määruskaebuse esitamise

määruse peale, millega maakohtu täitmiskohtunik pöörab KrMS § 428 ja KarS § 69 lg 6 alusel

üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele, vastuolus PS § 24 lg-ga 5 ja §-ga 11.

15. Riigi peaprokurör oli seisukohal, et KrMS § 385 p 26 võib olla põhiseadusega vastuolus.

Seadusandjal on võimalik menetlusökonoomia eesmärki saavutada, piirates määruskaebeõigust

vähem isiku õigusi riivavatel juhtudel, seetõttu ei pruugi vaidlustatud sättest tulenev piirang olla

vajalik. Arvestades mõju, mille täitmiskohtuniku määrus toob kaasa süüdimõistetu õiguste jaoks,

peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kontrollida täitmiskohtuniku otsuste õigsust. Seetõttu ei

ole täitmiskohtuniku KrMS § 428 aluselt tehtud määruse peale määruskaebuse esitamise õiguse

piirang mõõdukas.

VAIDLUSALUNE SÄTE

16. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p-s 26 on sätestatud:

„§ 385. Kohtumäärused, mida ei saa vaidlustada määruskaebuse lahendamise menetluses

Määruskaebust ei saa esitada järgmiste kohtumääruste peale:

[---]

26) käesoleva seadustiku § 427 lõike 2 ja § 428 alusel süüdimõistetule mõistetud vangistuse

täitmisele pööramise küsimuses tehtud määrus;

[---].“

ÜLDKOGU SEISUKOHT

17. Üldkogu käsitleb kõigepealt KrMS § 385 p 26 asjassepuutuvust praeguses kohtuasjas (I) ning

selgitab välja asjakohase põhiõiguse ja selle riive (II). Seejärel kontrollib üldkogu riive

põhiseaduspärasust, hinnates kõigepealt riive eesmärki ja selle legitiimsust (III) ning seejärel riive

proportsionaalsust (IV). Lõpuks lahendab üldkogu A. Kure kaitsja määruskaebuse (V).

18. Üldkogu märgib alustuseks, et on KrMS § 385 p 26 põhiseaduspärasust erinevas ulatuses

arutanud ja sätte osaliselt põhiseadusvastaseks ning kehtetuks tunnistanud juba kahel korral

(Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12 ja 13. novembri 2012. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-12).

I

19. Riigikohus

kontrollib

põhiseaduslikkuse

järelevalve

kohtumenetluses

sellise

sätte

põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja

lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus

otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu

22. detsembri 2000. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja 28. oktoobri 2002. a otsusest

kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 16. septembri

2003 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-08, p 15).

20. Üldkogu vaatab kohtuasjas läbi määruskaebust, mille A. Kure kaitsja esitas Riigikohtule Tartu

Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a määruse peale. Ringkonnakohus jättis KrMS § 385 p-le 26

tuginedes määrusega läbi vaatamata A. Kure kaitsja määruskaebuse, mis oli esitatud Tartu Maakohtu

täitmiskohtuniku 7. septembri 2012. a määruse peale. Viimati nimetatud määrusega pööras Tartu

Maakohus KarS § 69 lg 6 ja KrMS § 428 lg 2 alusel täitmisele A. Kurele Tartu Maakohtu 23. jaanuari

2012. a otsusega mõistetud vangistuse, mis oli asendatud üldkasuliku tööga.

21. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 p 26 põhiseaduspärasusest ja kehtivusest sõltub, millise

lahendi saab Riigikohtu üldkogu kohtuasjas teha. Kui KrMS § 385 p 26 on põhiseadusega kooskõlas

osas, milles see ei võimalda KarS § 69 lg 6 ja KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määrust vaidlustada,

puudub alus Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a määruse tühistamiseks. A. Kure kaitsja

määruskaebus jääb sellisel juhul rahuldamata. Kui aga KrMS § 385 p 26 on viidatud osas

põhiseaduse vastane ja üldkogu tunnistab sätte kehtetuks, tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja

kohtuasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

22. Eeltoodust lähtudes on üldkogu seisukohal, et KrMS § 385 p 26 on kohtuasjas asjassepuutuv säte

osas, milles välistab määruskaebuse esitamise täitmiskohtuniku KarS § 69 lg 6 ja KrMS § 428 lg 2

alusel tehtud üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramise määruse peale.

II

23. Riigikohtu kriminaalkolleegium leidis, et KrMS § 385 p 26 riivab PS § 24 lg-ga 5 tagatud

edasikaebepõhiõigust.

24. PS § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud

korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. PS § 24 lg 5 on osa põhiõigusest kohtulikule kaitsele,

mille eesmärgiks on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04,

p 21; hiljem ka Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12, p 35 ja

13. novembri 2012. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-45-12, p 27).

25. Üldkogu on seisukohal, et KrMS § 385 p 26 riivab PS § 24 lg-ga 5 tagatud põhiõigust, kuna

välistab KarS § 69 lg 6 ja KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud maakohtu täitmiskohtuniku määruse

vaidlustamise määruskaebusega ringkonnakohtus.

26. Lisaks PS § 24 lg-ga 5 tagatud põhiõigusele riivab KrMS § 385 p 26, mis välistab määruskaebuse

esitamise vangistuse täitmisele pööramise määruse peale, ka teisi süüdimõistetud isiku põhiõigusi, sh

vabaduspõhiõigust (PS § 20 lg 1) ning perekonna- ja eraelu puutumatust (PS § 26 esimene lause).

Neid väärtusi, mis on süüdimõistetu jaoks vangistuse täitmisele pööramisel kaalul, arvestab üldkogu

PS § 24 lg-ga 5 tagatud põhiõiguse riive mõõdukuse hindamisel. Samuti arvestab üldkogu seda, et

KrMS § 385 p 26 riivab ka PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust, kuna määruskaebemenetluses

saab täitmiskohtuniku määrust endiselt vaidlustada mitmel põhiõigusi vähem riivaval juhul (vt

Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12, p 50; 13. novembri 2012. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-12, p 42).

III

27. Üldkogu hindab järgmiseks, kas PS § 24 lg-ga 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse riive on

põhiseadusega kooskõlas. Põhiseaduse § 11 esimeses lõikes on sätestatud, et õigusi ja vabadusi tohib

piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas

vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

28. Põhiseaduse § 24 lg 5 sätestab lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguse, mida võib riivata igal

põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (sarnaselt vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 38; samuti Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-

1-1-18-12, p 40 ja 13. novembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-12, p 31).

29. Riigikohus on varasemates lahendites leidnud, et KrMS § 385 p-s 26 sätestatud piirangu

eesmärgiks on kohtusüsteemi tõhusa toimimise tagamine, ja pidanud seda põhiseaduslikuks

väärtuseks, mis on legitiimne eesmärk PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguse riivamiseks (vt Riigikohtu

üldkogu 3. juuli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12, p 42 ja 13. novembri 2012. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-45-12, p 33).

IV

30. Üldkogu hindab järgmiseks, kas PS § 24 lg-ga 5 tagatud edasikaebepõhiõiguse riive on

proportsionaalne.

31. Põhiõiguse riive on proportsionaalne, kui see on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja

mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei

ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama

efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt

põhiõigustesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (alates

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-

02, p 15).

32. Riigikohtu üldkogu on leidnud, et KrMS § 385 p-st 26 tulenev edasikaebepõhiõiguse piirang on

kohtusüsteemi tõhususe tagamiseks sobiv ja vajalik abinõu (vt Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12, p 45; 13. novembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-12,

p 36). Samuti on üldkogu varasemates otsustes möönnud, et kohtusüsteemi tõhusus on kaalukas

väärtus, kuid leidnud, et ka kaalukausi teisel poolel olevad riivatud põhiõigused on kaalukas väärtus

(vt Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12, p-d 47-48; 13. novembri

2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-12, p-d 38-39). Ka praeguses kohtuasjas riivab vaidlusalune

säte mitmeid kaalukaid põhiõigusi (vt otsuse II osa).

33. Riigikohtu üldkogu arvestas varasemates otsustes riive mõõdukust hinnates täitmiskohtuniku

kaalutlusõigust vangistuse täitmisele pööramisel (vt Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12, p 49; 13. novembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-45-12, p-

d 40-41). Üldkogu märgib, et ka üldkasuliku tööga asendatud vangistuse KarS § 69 lg 6 alusel

täitmisele pööramisel on täitmiskohtunikul ulatuslik kaalutlusõigus. KarS § 69 lg 6 sätestab, et kui

süüdlane või süüdimõistetu hoiab üldkasulikust tööst kõrvale, süüdimõistetu ei järgi kontrollnõudeid

või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus politseiasutuse taotluse või kriminaalhooldusametniku

ettekande alusel pöörata süüdimõistetule mõistetud vangistuse täitmisele. Seega peab täitmiskohtunik

kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 69 lg 6 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude

tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima sobiva õigusliku tagajärje - kas pöörata vangistus

täitmisele või mitte.

34. Üldkogu on seisukohal, et KrMS § 385 p-s 26 sätestatud edasikaebeõiguse piirang ei ole

mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe saavutamiseks ja riivab PS § 24 lg-ga 5 tagatud põhiõigust

ebaproportsionaalselt. Arvestades mõju, mille vangistuse täitmisele pööramise määrus toob kaasa

süüdimõistetu põhiõiguste (sh vabaduspõhiõiguse) jaoks ja täitmiskohtuniku ulatuslikku

kaalutlusõigust, peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kontrollida täitmiskohtuniku otsustuse

õigsust. Üldkogu leiab, et KrMS § 385 p 26 on vastuolus PS § 24 lg-ga 5 ja §-ga 11 osas, milles see

ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud

määruse peale, millega pööratakse KarS § 69 lg 6 järgi täitmisele üldkasuliku tööga asendatud

vangistus. Tuginedes PSJKS § 15 lg 1 p-le 2, tunnistab üldkogu KrMS § 385 p 26 nimetatud osas

põhiseadusvastaseks ja kehtetuks.

V

35. A. Kure kaitsja taotles määruskaebuses Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a määruse

tühistamist, milles ringkonnakohus tugines KrMS § 385 p-le 26. Kuivõrd ringkonnakohus tugines

määruses põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistatud sättele, tühistab üldkogu KrMS § 390 lg-st 1

ja § 361 lg 1 p-st 6 juhindudes Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a määruse, saadab

kohtuasja Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks ja rahuldab A. Kure kaitsja määruskaebuse.

36. Koos määruskaebusega esitas kaitsja Riigikohtule taotluse määrata osaühingule In Jure makstava

riigi õigusabi tasu suuruseks määruskaebuse koostamise eest 38 eurot ja 40 senti (sealhulgas

käibemaks 6 eurot ja 40 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtupraktikaga tutvumiseks üks

pooltund ja määruskaebuse koostamiseks samuti üks pooltund, st kokku kaks pooltundi. Üldkogu

hinnangul on taotluses märgitud toimingud A. Kure kaitseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg

põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri

juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-dest 2 ja 23, tuleb kaitsja taotlus rahuldada. KrMS § 187 lg 1

alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev

Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa

Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Tambet Tampuu