3-1-1-5-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-5-13

Määruse kuupäev

18. veebruar 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Süüdimõistetu Arlis Kure (Kurg) karistuse täitmisele pööramine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-11-13542

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arlis Kure kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello,

määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi

Jüri Vissak

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

16. jaanuar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda kohtuasi lahendada Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 23. jaanuari 2012. a otsusega tunnistati Arlis Kurg süüdi karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 7 ja

9 järgi ning teda karistati seitsmekuulise vangistusega. Sellele karistusele liideti KarS § 65 lg 2 alusel kümnekuuline

vangistus varem toime pandud kuritegude eest. A. Kure lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 5 kuuline vangistus.

Vangistus asendati tuhande kolmekümne tunni üldkasuliku tööga, kohustades süüdimõistetut seda tööd ära tegema kahe

aasta jooksul.

2. Tartu Maakohtu 7. septembri 2012. a määrusega tühistati kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel

üldkasuliku töö kohaldamine ja A. Kurele mõistetud vangistus pöörati selle ärakandmata osas - s.o üks aasta, kolm kuud ja

kaksteist päeva - reaalselt täitmisele. Kohus leidis, et kuivõrd A. Kurg hoidis korduvalt ilma mõjuva põhjuseta üldkasuliku

töö tegemisest kõrvale, tuleb tema suhtes kohaldada reaalset vangistust. Lahendis märgiti, et määrus on kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 2 p 4 alusel ja lähtuvalt Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-18-12

avaldatud põhimõtetest määruskaebe korras vaidlustatav.

3. Maakohtu määruse peale esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse A. Kure kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Aivar Kello, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja karistuse täitmisele pööramata jätmist. Kaitsja leiab, et

süüdimõistetu jättis üldkasuliku töö tegemisele ilmumata mõjuval põhjusel, kuivõrd ta oli haige.

4. Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2012. a määrusega jäeti kaebus läbi vaatamata. Kohus leidis, et maakohtu määrus

ei olnud tulenevalt KrMS § 385 p-st 26 määruskaebe korras vaidlustatav, hoolimata lahendis sisalduvast vastupidisest

teabest. Riigikohus tunnistas KrMS § 385 p 26 põhiseadusvastaseks vaid osas, milles see ei võimaldanud esitada

määruskaebust KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruste peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus

KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele (vt Riigikohtu üldkogu 3. juuli 2012. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-18-12). See tähendab, et

osas, milles KrMS § 385 p 26 välistab edasikaebamise KarS § 69 lg 6 alusel karistuse täitmisele pööramise peale, on säte

endiselt kehtiv ja kuulub kohaldamisele, mistõttu A. Kure kaitsjal ei olnud kaebuse esitamise õigust.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitas A. Kure kaitsja A. Kello määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse

tühistada. Kaebaja märgib, et Riigikohtu lahendid on alama astme kohtutele kohustuslikud ja praegusel juhul on

ringkonnakohus ebaseaduslikult eiranud kohtuasjas nr 3-1-1-18-12 tehtud Riigikohtu üldkogu lahendit.

6. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Jüri Vissak, et vastavalt KrMS §

385 p-le 26 ei saanud maakohtu määrust vaidlustada. Vastupidist ei ole võimalik välja lugeda ka Riigikohtu lahendist

kriminaalasjas nr 3-1-1-18-12, sest Riigikohtu üldkogu tunnistas KrMS § 385 p 26 põhiseaduse vastaseks üksnes osas,

milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse

peale, millega pööratakse tingimisi kohaldamata jäetud vangistus KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Tulenevalt KrMS § 428 lg-st 2 otsustab üldkasuliku töö kohaldamise tühistamise ja süüdimõistetule kohtuotsusega

mõistetud vangistuse täitmisele pööramise KarS § 69 lõike 6 või 7 järgi süüdimõistetu elukoha järgse maakohtu

täitmiskohtunik oma määrusega. See määrus ei ole määruskaebekorras vaidlustatav, kuna KrMS § 385 p 26 sätestab, et

KrMS § 428 alusel süüdimõistetule mõistetud vangistuse täitmisele pööramise küsimuses tehtud määruse peale

määruskaebust esitada ei saa. Saanud määruskaebuse maakohtu sellise määruse peale, mille peale on KrMS § 385 kohaselt

määruskaebuse esitamine välistatud, tuleb ringkonnakohtul KrMS § 390 lg 1, § 326 lg 2 ja § 323 lg 2 p 2 alusel jätta see

eelmenetluses läbi vaatamata ja tagastada esitajale. Nii on ringkonnakohus ka toiminud, märkides, et KarS § 69 lg 6 alusel

karistuse täitmisele pööramise määrus ei ole tulenevalt KrMS § 385 p-st 26 määruskaebekorras vaidlustatav.

8. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et määruse eelmises punktis öeldut ei väära ka Riigikohtu praktika.

Riigikohtu üldkogu ei tunnistanud 3. juuli 2012. a kohtuotsusega asjas nr 3-1-1-18-12 KrMS § 385 p 26 põhiseaduse

vastaseks osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 428 lg 2 alusel

tehtud määruse peale, millega pööratakse üldkasuliku tööga asendatud vangistus KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele.

Riigikohtu üldkogu eitas KrMS § 385 p 26 põhiseadusele vastavust üksnes ulatuses, milles norm välistas määruskaebuse

esitamise täitmiskohtuniku KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse täitmisele tingimisi

kohaldamata jäetud vangistus KarS § 74 lg 4 alusel. Lisaks märgib kolleegium, et KrMS § 385 p-s 26 sisalduvat keeldu

esitada kaebus üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele pööramise otsustuse peale ei tunnistatud

põhiseadusvastaseks ka Riigikohtu üldkogu 13. novembri 2012. a kohtuotsusega asjas nr 3-1-1-45-12. Selles asjas

tunnistati KrMS § 385 p 26 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks vaid osas, milles see ei võimaldanud esitada määruskaebust

maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 427 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastatu karistuse kandmata osa täitmisele KarS § 76 lg 5 alusel. Seega on väär maakohtu seisukoht, et

tulenevalt Riigikohtu praktikast saab vaidlustada maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määrust,

millega pööratakse üldkasuliku tööga asendatud vangistus KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele, KrMS § 2 p 4 alusel.

Viimatinimetatud normist tuleneb, et kriminaalmenetluse allikas on Riigikohtu lahend küsimuses, mida ei ole lahendatud

muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Kuivõrd KrMS § 385 p 26 kohaselt

ei saa esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega

pööratakse üldkasuliku tööga asendatud vangistus KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele, on see küsimus lahendatud

kriminaalmenetluse seadustikus ehk KrMS § 2 p-s 3 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse allikas, mistõttu KrMS § 2 p 4 ei

ole praegusel juhul asjassepuutuv.

9. Küll aga tõusetub kriminaalkolleegiumi hinnangul käesoleva määruse eelmises punktis viidatud Riigikohtu praktika

pinnalt küsimus, kas KrMS § 385 p-s 26 sätestatud keeld esitada kaebus üldkasuliku tööga asendatud vangistuse täitmisele

pööramise otsustuse peale on põhiseaduspärane või mitte. KrMS § 385 p 26 põhiseaduspärasusest sõltub, milline lahend

tuleb Riigikohtul kohtuasjas teha. Kui KrMS § 385 p 26 on osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu

täitmiskohtuniku poolt KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse üldkasuliku tööga asendatud

vangistus KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele, põhiseadusega kooskõlas, tuleb analüüsida, kas ringkonnakohus toimis

maakohtu määruse peale esitatud määruskaebust läbivaatamata jättes õigesti. Kui aga KrMS § 385 p 26 on selles osas

põhiseadusvastane, tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

10. Põhiseaduse § 24 lg 5 tagab igaühele õiguse tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi

kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kohtupraktikas omaks võetud seisukoha järgi hõlmab edasikaebeõiguse esemeline

kaitseala ka kohtumäärusi. Edasikaebepõhiõigus ei ole siiski absoluutne. Edasikaebeõigus ei ole tagatud alati ja kõigi

kohtulahendite puhul - näiteks takistaks kõigi kohtumääruste vaidlustamise võimalus kohtusüsteemi efektiivset toimimist ja

mõistliku menetlusaja põhimõtte järgimist. Määruskaebemenetluses peab saama vaidlustada neid kohtumäärusi, mis

muudavad menetluse jätkamise võimatuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-

110-06, p 13.2).

11. A. Kure kaitsja vaidlustas määruskaebusega A. Kurele mõistetud vangistuse täitmisele pööramise. Vangistuse täitmisele

pööramine toob A. Kure jaoks ilma kahtluseta kaasa mitmete põhiõiguste (eelkõige vabadusõiguse) olulise riive ja tema

olukorra halvenemise võrreldes vangistuse täitmisele pööramata jätmisega.

12. KarS § 69 lg 6 esimene lause sätestab, et kui süüdlane või süüdimõistetu hoiab üldkasulikust tööst kõrvale,

süüdimõistetu ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib kohus politseiasutuse taotluse või

kriminaalhooldusametniku ettekande alusel pöörata süüdlasele või süüdimõistetule mõistetud aresti või vangistuse

täitmisele. Üldkogu leidis 3. juuli 2012. a otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-18-12, et edasikaebepõhiõiguse riive mõõdukuse

kaalumisel tuleb arvestada, et täitmiskohtunikul on karistust KarS § 74 lg 4 järgi täitmisele pöörates lai kaalutlusõigus (vt

otsuse p 49). Karistuse kandmata osa KarS § 69 lg 6 alusel täitmisele pööramisel on täitmiskohtuniku kaalutlusruum kitsam

kui KarS § 74 lg 4 puhul, kuivõrd kohtunik peab küll tuvastama vastava õigusnormi kohaldamise eeldused, ei saa aga

valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel. Samas tuleb märkida, et 13. novembri 2012. a otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-45-

12 leidis üldkogu, et KarS § 76 lg 5 korral ei saa täitmiskohtunik küll valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel, ent tema

hindamisruum on tulenevalt õigusnormi kohaldamise eelduste sõnastuse üldisusest tegelikkuses siiski üpris ulatuslik (vt

otsuse p 41). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on KarS § 69 lg-s 6 sätestatu selles mõttes võrreldav KarS § 76 lg-s 5

sisalduva normiga, kuna KarS § 69 lg 6 kõneleb vägagi üldiselt üldkasulikust tööst kõrvale hoidmisest, kontrollnõuete

mittejärgimisest ja kohustuste mittetäitmisest. Lisaks sellele tuleb märkida, et KarS § 69 lg 6 sõnastus viitab isegi kohtuniku

laiemale otsustusõigusele kui see on sätestatud KarS § 76 lg-s 5. Seda seetõttu, et kui KarS § 76 lg 5 sätestab, et kohus

pöörab karistuse täitmisele, kõneleb KarS § 69 lg 6 sellest, et kohus võib aresti või vangistuse täitmisele pöörata. Eeltoodust

tulenevalt on kriminaalkolleegiumil kahtlus, et alates 1. septembrist 2011 a. kehtestatud ja menetlusökonoomia eesmärki

teeniv KrMS § 385 p-s 26 sätestatud piirang, mis välistab üldkasulikku tööd teinud süüdimõistetule mõistetud vangistuse

ärakandmata osa täitmisele pööramise küsimuses KrMS § 428 lg 2 alusel tehtud määruse vaidlustamise, ei kaalu üles kahju,

mida võib õiguskorrale tekitada vangistuse ebaõige täitmisele pööramine (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04, p 21).

13. Ka võib KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang kriminaalkolleegiumi hinnangul rikkuda õigusloome võrdsuse põhimõtet,

sest täitmiskohtuniku määrust saab määruskaebemenetluses endiselt vaidlustada mitmel n-ö kergemal juhul (nt tingimisi

enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse otsustamine). Lisaks sellele ei laiene KrMS § 385 p-s 26 sisalduv piirang

nendele määrustele, millega lahendatakse KrMS § 427 lg 1 kohaselt küsimusi vangistusest tingimuslikult vabastatud

süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramisest või kohustuste kergendamisest või tühistamisest, ja mis piiravad

põhiõigusi vabaduse võtmisest oluliselt vähem. Seaduse piiravas regulatsioonis puudub loogika, mille alusel tuleks neid

juhtumeid eristada või mille alusel tagada kaebeõigus vaid osale nimetatud juhtudest.

14. KrMS § 356 p-st 3 tulenevalt antakse kriminaalasi lahendada Riigikohtu üldkogule, kui kriminaalasja lahendamine

eeldab

põhiseaduslikkuse

järelevalve

kohtumenetluse

seaduse

alusel

läbivaadatava

küsimuse

lahendamist.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause kohaselt lahendab üldkogu Riigikohtu haldus-,

tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul tekib põhjendatud kahtlus

kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavuses.

15. Eeltoodud põhjustel (määruse p-d 9-13) on kriminaalkolleegiumil tekkinud kahtlus, et KrMS § 385 p-s 26 sisalduv

piirang ei vasta põhiseadusele osas, milles see ei võimalda esitada määruskaebust maakohtu täitmiskohtuniku poolt KrMS §

428 lg 2 alusel tehtud määruse peale, millega pööratakse üldkasuliku tööga asendatud vangistus KarS § 69 lg 6 alusel

täitmisele, mistõttu juhindudes KrMS § 356 p-st 3 annab Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuasja lahendada Riigikohtu

üldkogule.

Ott Järvesaar, Lea Kivi, Priit Pikamäe