3-2-1-5-13 · Riigikohus

Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13

Eriarvamuse esimese, teise punktiga on ühinenud riigikohtunik Ants Kull ning kolmanda

punktiga riigikohtunikud Ants Kull ja Jaak Luik

1. Ma ei ole nõus kolleegiumi otsuse resolutsiooni ja osa põhjendustega, mis puudutavad

kahjuhüvitisnõude ulatust. Leian, et kohtute otsused oleks tulnud tühistada materiaalõiguse väära

tõlgendamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu ning asi oleks tulnud saata uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule.

Pean kohtute otsuste jõusse jätmist valeks mitte niivõrd kohtuvaidluse võimaliku lõpptulemuse tõttu

(hageja nõue kostja vastu võib tõesti olla kogusummana põhjendatud), vaid selle tõttu, et kohtud on

rikkunud selgitamiskohustust, menetlenud ebaselget hagi, ei ole võtnud seisukohta kostja kõikide

vastuväidete kohta ning on puudulikult põhjendanud kahjuhüvitisnõuete rahuldamist.

Kolleegium on Riigikohtule seadusega antud pädevust ületades tuvastanud ise uusi asjaolusid selleks,

et kohtute seaduserikkumiste tagajärgi kõrvaldada ning kohtute otsused jõusse jätta. Pooled ei ole

saanud avaldada oma seisukohti mitme olulise asjaolu kohta, mida kolleegium on esimest korda

tuvastanud. Samas ei ole kolleegium piisaval määral põhjendatud oma järeldusi kostjalt hageja

kasuks väljamõistetud kahjuhüvitise suuruse kohta.

2. Kolleegium on oma otsuse p-s 40 asunud seisukohale, et vaatamata sellele, et kohtud ei võtnud

seisukohta kostja kõikide vastuväidete kohta (vt kolleegiumi otsuse p-d 39), ei anna sellised

menetlusõiguse normi rikkumised alust tühistada ringkonnakohtu otsust, kuna rikkumised ei

mõjutanud asja lahenduse õigsust. Olen seisukohal, et need rikkumised olid siiski olulised ning

oleksid pidanud tooma kaasa kohtute otsuste tühistamise.

2.1. Kohtud on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et kahjuhüvitisest ajavahemiku

31. mai 2016 kuni 8. jaanuar 2018 eest tuleks maha arvata uue üürniku makstava üürina mitte uue

üürilepingu järgne miinimumüür, vaid suurem üür, mis uues üürilepingus kokkulepitust tulenevalt

sõltub uue üürniku ettevõtte netokäibest. Kostja on selle vastuväite esitanud nii maa- kui ka

ringkonnakohtus ning on sellele tuginenud ka kassatsioonkaebuses.

Kolleegium on oma otsuse p-s 40 leidnud, et selline rikkumine ei mõjutanud asja lahenduse õigsust,

sest isegi kui arvata hageja kahju kogusummast 1 063 476 eurot 96 senti täiendavalt maha kostja

väidetud eeldatav üür 31. maist 2016 kuni 8. jaanuarini 2018 ja lugeda asendustehingu järgi

mahaarvatav hind kostja väidetud ulatuses kõrgemaks (st eeldades, et hageja võiks saada ruumi uuele

üürnikule välja üürides rohkem üüri), oleks siiski tegemist oluliselt suurema summaga, kui see, mille

hüvitamist hageja nõuab. Kolleegiumi see väide võib olla õige, kuid sellist asjaolu ei ole kohtud

tuvastanud ning kolleegiumil endal puudus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 688 lg-test 4

ja 5 tulenevalt õigus asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata. Samas ei ole kolleegium oma otsuses

märkinud, missuguseid tõendeid ta sellise järelduse tegemiseks hindas.

Eriti vaieldav on hagejale tekkinud kahju (saamata jäänud ja saamata jääv üür) kogusuuruse

tuvastamine Riigikohtus. Kuna hageja ei nõudnud kogu saamata jäänud ja saamata jääva tulu

hüvitamist, siis ei olnud sellise kahju kogusuuruse kindlakstegemine käesoleva kohtumenetluse

esemeks ning kostja ei pidanud esitama ega mõistnudki esitada selle summa kohta oma seisukohta.

Kolleegium ei ole eelnimetatud summa õigsust täpsemalt põhjendanud, esitanud kahjuhüvitise

arvestust ega analüüsinud tõendeid. Kolleegium oleks pidanud arvestama TsMS § 199 lg 1 p-s 4

sätestatuga, mille kohaselt on poolel õigus anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja

arutamisel tekkinud küsimuste kohta. Pooltele ei ole selgitatud, kas ja missugust tähtsust selle summa

kindlakstegemine omab asja lahendamise jaoks ning mida arvab kostja hageja võimaliku nõude

kogusuurusest. Maakohtu järeldus, et hagejal oleks õigus nõuda ajavahemiku 10. oktoober 2009 kuni

8. jaanuar 2018 eest saamata jäänud üüri kokku 16 639 798 krooni 55 senti (käibemaksuta), põhineb

üksnes hageja väitel. TsMS § 229 järgi ei ole poole seletus tõendiks.

2.2. Maakohus on saanud valesti aru võlaõigusseaduse (VÕS) § 135 lg-s 1 ja VÕS § 136 lg-s 1

sätestatust ning rikkunud seetõttu temal lasuvat selgitamiskohustust, mille tõttu on kohtud lubamatult

menetlenud ebaselget hagi. Selline rikkumine on minu meelest oluline menetlusõiguse rikkumine,

sest see võis mõjutada asja lahendamise tulemust.

Kohtud rahuldasid saamata jäänud üüri puhul kahjuhüvitisnõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja

286 938 eurot 5 senti. Poolte kokkulepitud üüriks oli 168 150 krooni, ehk 10 746 eurot 74 senti kuus.

Kuni uue üürnikuga sõlmitud üürilepingu jõustumiseni 1. juunil 2011 oli kostjal tekkinud

kahjuhüvitise võlg üheksateistkümne kuu eest, kokku 204 188 eurot 6 senti ehk 3 194 847 krooni

96 senti. Maakohus on küll viidanud VÕS § 135 lg-le 1, kuid on seda sätet kohaldanud valesti,

lahutades uuelt üürnikult saadud ja saadava üüri kogusumma hageja saamata jäänud ja saamata jääva

üüri kogusummast. VÕS § 135 lg 1 järgi oleks maakohus pidanud välja arvutama igakuise üüri vahe,

mis hagejal jäi saamata seetõttu, et uue üürniku makstav üür oli väiksem kostjaga kokkulepitud

üürist. Võttes aluseks üüripinna 336,3 m2 ja korrutades selle uue üürniku makstava üüriga 6 eurot

3 senti ühe ruutmeetri kohta, selgub, et uue üürniku makstav üür oli 2118 eurot 69 senti kuus. See on

8628 euro ja viie sendi võrra väiksem kui kostja makstud üür. Eeltoodud arvude järgi saanuks hagejal

tekkida VÕS § 135 lg 1 järgi arvutatav kahju alates 1. juunist 2011 kuni 20. veebruarini 2012

(kaheksa kuud), kokku 69 024 eurot 40 senti. Seega oleks hageja kõnealune kahju kuni maakohtu

otsuse tegemiseni kokku 273 212 eurot 46 senti. Kuna maakohus on kokku mõistnud kostjalt hageja

kasuks välja saamata jäänud tuluna kahjuhüvitise 330 343 eurot 30 senti, siis on ta ilmselt mingis

osas mõistnud välja kahjuhüvitise ka aja eest pärast oma otsuse kuupäeva tekkiva kahju eest.

Maakohtu otsusest aga ei selgu, missuguses osas ja mis ajavahemiku eest on maakohus kostjalt

hageja kasuks välja mõistnud hüvitise saamata jääva tulu eest.

Kolleegium on õigesti oma otsuse p-s 44 leidnud, et maakohus oleks pidanud saamata jääva tulu osas

kahjuhüvitise välja mõistma VÕS § 136 lg 1 järgi perioodiliste (igakuiste) maksetena. Eelöeldust

tulenevalt oleks maakohus pidanud välja mõistma kõnealuse kahjuhüvitise kahes osas: kõigepealt

juba tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) eest ühe summana ja teiseks kahjuhüvitise perioodiliste,

igakuiste maksetena tulevikus tekkiva kahju (saamata jääva tulu) eest alates maakohtu otsuses

tegemisest (20. veebruar 2012) kuni tähtpäevani, milleni kahju tulevikus kohtu hinnangul tekib.

Esimene osa kahjuhüvitisest oleks sellisel juhul koosnenud kahjuhüvitisest saamata jäänud üüri eest

kuni uue üürilepingu jõustumiseni 1. juunil 2011 ja endise ning uue üüri vahest kuni maakohtu otsuse

tegemiseni. Kahjuhüvitise teine osa oleks koosnenud endise uue üüri vahest kuni uue üürilepingu

eeldatava lõppemiseni ning pärast seda saamata jäävast üürist.

Kolleegium on oma otsuse p-s 45 märkinud, et VÕS § 136 lg 1 rikkumine ei ole ringkonnakohtu

otsuse tühistamise aluseks, kuna kostjale ei tulenenud kohtu rikkumisest negatiivseid tagajärgi.

Kolleegium on selle rikkumise oma otsuse p-s 45 kõrvaldanud, öeldes, järgmist: „Kohtud on kostjalt

hageja kasuks saamata jäänud üürina välja mõistnud 330 343 eurot 35 senti alates 11. oktoobrist 2009

(alates üürilepingu lõppemisest). Pooled ei vaidle selle üle, et üürilepingu järgi pidi kostja maksma

hagejale üüri iga kuu 10 746 eurot 74 senti (168 150 krooni) (käibemaksuta). Riigikohtu otsuse

tegemise aega arvestades ei ületaks eeldatavad perioodilised maksed (ka uue üürniku tasutud üüri

arvestades) kogumis kostjalt väljamõistetud saamata jäänud üüri summat."

Kolleegiumi eeltoodud väide võib olla iseenesest õige, kuid seda asjaolu ei oleks kolleegium tohtinud

ise tuvastada (vt TsMS § 688 lg-d 4 ja 5) ning kolleegium oleks pidanud arvestama TsMS § 199 lg 1

p-s 4 sätestatuga. Samas ei ole kolleegium ka seda seisukohta täpsemalt põhjendanud, viidanud

tõenditele ega esitanud kahjuhüvitise arvestust.

Kolleegium on oma otsuse p-s 41 leidnud, et selleks, et välistada nõude vähendatud ulatuses

esitamise korral nõudele osa vastuväidete esitamist, peab nõude koguulatus (või vähemalt selle

suurusjärk) olema kohtus kindlaks tehtud ning seda tuleb võrreldes hageja nõutuga ja vastuväidete

võimaliku rahalise mõjuga. Seega järeldub kolleegiumi seisukohast, et kostja vastuväite, mis

puudutab kahjuhüvitist (saamata jääv tulu) ajavahemiku 31. mai 2016 kuni 8. jaanuar 2018 eest,

tõrjumiseks on hageja nõude koguulatuse (või vähemalt selle suurusjärgu) kindlakstegemine ja selle

võrdlemine hagiavalduses nõutud rahasummaga. Kolleegium on aga jätnud tähelepanuta, et kohtud ei

ole sellist arvutust teinud ega tõendeid hinnanud.

Leian, et VÕS § 135 lg 1 ja § 136 lg 1 ebaõige kohaldamine võis siiski tuua kaasa ebaõige otsuse.

Nagu eespool öeldud, ei ole maakohtu otsusest võimalik aru saada, kas maakohus on kostjalt välja

mõistnud mingis osas kahjuhüvitise (saamata jäänud üüri eest) ka aja eest pärast maakohtu otsuse

tegemist. Juhul kui maakohus tahtis ka selles osas hagi rahuldada oleks ta pidanud mõistma

kahjuhüvitise välja perioodiliste maksetena. Kahjuhüvitise täpse arvestuse koos viidetega tõenditele,

oleks maakohus pidanud esitama oma otsuses igal juhul, st ka praegusel juhul, kus ta mõistis kostjalt

hageja kasuks tulevikus tekkiva kahju eest hüvitise ühekordse summana. Kuna maakohtu otsuse

õigsus ei ole selle ebaselguse tõttu kontrollitav, siis oleks tulnud see TsMS § 442 lg 8 rikkumise tõttu

tühistada sõltumata poolte taotlustest. Kolleegium oleks pidanud kohtute otsused tühistama ning

saatma asja saamata jäänud ja saamata jääva tulu hüvitamise nõuete osas asja uueks läbivaatamiseks

samale maakohtule.

Maakohus saanuks asja uuel läbivaatamisel selgitada, mis ajavahemiku eest hageja nõuab juba

tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) ja mis ajavahemiku eest tulevikus tekkiva kahju (saamata jääva

tulu) hüvitamist. Hageja oleks pidanud selgelt väljendama hagiavalduses, kui suurt summat ja

missuguse ajavahemiku eest ta saamata jäänud või saamata jääva tulu eest kostjalt kahjuhüvitisena

nõuab. Hagi selguse korral saanuks ka kostja aru, missuguste ajavahemike eest hageja kahjuhüvitist

nõuab, ning vastavalt sellele oleks kostja saanud esitada oma vastuväited, asjaolud ja tõendid.

Kolleegium on otsuse p-s 41 öelnud, et kui vastuväited ei puuduta mingit konkreetset kahjuhüvitise

arvestamise ajavahemikku (nt kui tegemist ei ole aegumise vastuväitega perioodilisele nõudele) ja

hüvitis on igal perioodil eelduslikult sama suur, ei ole oluline ka kindlaks teha, millise ajavahemiku

eest kahju hüvitamise nõudest (hagi rahuldamise tingimusega) loobutakse. Kuna hageja pidi saamata

jääva tulu hüvitamise nõude esitama perioodiliste maksete nõudena, siis järelikult pidi ta näitama ka

ajavahemiku, mille eest ta kahjuhüvitist nõuab. Sellises olukorras oleks kostja saanud esitada,

vaatamata sellele, et hageja esitas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude vähendatud nõudena,

vastuväited (sh VÕS § 139 järgi) mingil konkreetsel ajavahemikul tekkinud kahjule.

Maakohus saanuks anda hagejale TsMS § 329 lg 4 esimese lause järgi tähtaja arvestuse ja vajadusel

täiendavate asjaolude ja tõendite esitamiseks. Maakohus oleks pidanud asja uuel läbivaatamisel

võtma ka seisukoha kostja vastuväite kohta, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata lepinguline lisaüür,

mida hagejal on õigus uuelt üürnikult nõuda.

3. Maakohus leidis, et kuigi hageja on esitanud tema tasutud kõrvalkulude arvutuskäigu

ilmestamiseks dokumentaalsed tõendid üksnes 2010. a detsembrikuu kõrvalkulude kohta ning kostja

ei ole pärast seda hageja kantud kõrvalkulude kandmisele vastuväiteid esitanud, on hageja tõendanud

kõrvalkulude tasumise kogu vaidlusaluse ajavahemiku eest. Samuti leidis maakohus, et hageja kõigi

kõrvalkulude tasumise kohta dokumentaalsete tõendite esitamine ei ole otstarbekas, kuna hageja

väitel on neid vähemalt viissada. Ringkonnakohus põhjendas kõrvalkulude nõude rahuldamist hageja

esitatud tõendite alusel sellega, et kostja jättis maakohtus kasutamata võimaluse tutvuda hageja

täiendavate kuludokumentidega ning kontrollida hageja arvestust, mistõttu nõude tõendamatuse

etteheite tegemine ei ole asjakohane. Kolleegium põhjendas kõrvalkulude nõude kohta tehtud otsuse

osa seaduslikkust oma otsuse p-s 47 järgmiste asjaoludega: 1) kõrvalkulude nõude suurust on

võimalik arvutada 2010. a detsembrikuu kuludokumentide alusel VÕS § 127 lg-t 6 ja TsMS § 233 lg-

t 1 arvestades; 2) kostja ei ole esitanud väiteid, et kõrvalkulud olid ülejäänud kuudel oluliselt

erinevad hageja väidetuist või et nende jaotus olnuks teistsugune hageja väidetust; 3) kostja ei

esitanud tõendeid hageja väidete ümberlükkamiseks; 4) kostja ei esitanud maakohtus vastuväidet

nagu ei võiks hageja kulusid tõendada 2010. a detsembrikuu kuludokumentide alusel.

Ma ei nõustu kohtute ja kolleegiumi eeltoodud seisukohtadega alljärgnevatel põhjustel.

Rõhutaksin kõigepealt, et kostja on maakohtus vaielnud vastu hageja nõutud kõrvalkulude suurusele

pärast seda, kui hageja oli oma haginõuet suurendanud ning tuginenud kõrvalkulude hüvitamise

nõude põhjendamisel ja tõendamisel üksnes 2010. a detsembrikuu kulutustele. Kostja on haginõude

suurendamise avaldusele vastu vaieldes selgelt väitnud, et hageja ei ole kõrvalkulude nõuet

tõendanud (vt kohtutoimiku II kd, tl 187). Kuna hageja ei esitanud rohkem tõendeid, siis on

põhjendamatu ringkonnakohtu etteheide kostjale, et kostja jättis kasutamata võimaluse tutvuda hageja

täiendavate kuludokumentidega.

Kolleegium on varasemates lahendites korduvalt märkinud, et juhul, kui pool ei vaidle sõnaselgelt

teise poole esitatud asjaolule vastu, ei tähenda see veel seda, et pool on vastaspoole esitatud asjaolu

omaks võtnud TsMS § 231 lg 3 mõttes. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni

vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet sõnaselgelt ja vaidlustamise tahe ei

ilmne ka poole muudest avaldustest. Kolleegium on selgitanud, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu

tuvastamine eeldab, et kohus peab vaatamata sellele sättele järgima TsMS § 392 lg 1 p-s 3 sätestatut,

st et ka eeldatava omaksvõtu korral peab kohus võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta

ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust

lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-

09, p 12; 3. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 12). Praegusel juhul ei saa lugeda, et

kostja on hageja väidetud kõrvalkulude hüvitamise nõude suuruse omaks võtnud, sest ta on

sõnaselgelt avaldanud, et see nõue on tõendamata. Sellises olukorras ei ole TsMS § 231 lg 4

kohaldatav.

TsMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Õigusteoorias

ja kohtupraktikas üldtunnustatud seisukoha järgi peab kahju hüvitamise nõude korral hageja

tõendama, et talle on kahju tekitatud, ning tõendama ka kahju suuruse. Selle seisukohaga on minu

meelest vastuolus kolleegiumi nüüdne seisukoht, et hageja esitatud asjaolud kõrvalkulude hüvitamise

nõude suuruse kohta tuleb lugeda tõendatuks, sest kostja ei ole esitanud väiteid, et kõrvalkulud olid

ülejäänud kuudel oluliselt erinevad hageja väidetuist või et nende jaotus olnuks teistsugune hageja

väidetust ning et kostja ei esitanud tõendeid hageja väidete ümberlükkamiseks. Kolleegium ei ole

põhjendanud, missugusest sättest või tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõttest tuleneb selline asjaolude

tõendamise koormuse jaotus. Tegemist ei saa kindlasti olla asjaolu omaksvõtuga ning ka kolleegium

ei ole tuginenud sellele, et kostja on võtnud hageja kõrvalkulusid puudutavad asjaolud omaks

TsMS § 231 lg-te 3 ja 4 järgi.

Leian, et kostja eelnimetatud vastuväide oli piisav selleks, et hageja oleks pidanud tõendama

TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi kõrvalkulude suurust ka ülejäänud vaidlusaluste kuude eest.

Seejuures ei saa hageja tõendamiskoormust välistada asjaolu, et dokumentaalsete tõendite kogus on

suur. Maakohus oleks pidanud hagejale selgitama, et viimane peab kostja vastuväite tõttu esitama

kõrvalkulude kohta kõik tõendid, mis on vajalikud kõrvalkulude kandmise ja nende suuruse

kindlakstegemiseks. Kostja käest oleks maakohus pidanud kohtu selgitamiskohustusest tulenevalt

täpsustavalt küsima, missuguses osas kostja hageja kõrvalkulude hüvitamise nõude suuruse omaks

võtab ning missuguses osas ning mis põhjusel ta sellele nõudele vastu vaidleb.

Hageja nõudis kõrvalkulude eest hüvitisena muu hulgas lumekoristuse ja ruumide küttekulude

hüvitamist. On ilmselge, et nende kulude puhul on alusetu hagejale mõista hüvitist kogu vaidlusaluse

ajavahemiku (10. oktoober 2009 kuni 11. aprill 2011) eest.

Kahju hüvitamiseks vajalike asjaolude üldtunnustatud tõendamise koorumuse põhimõtte järgi on vale

nõuda kostjalt, et see lükkaks omapoolsete tõenditega ümber hageja väidetud asjaolu, mis on

ilmselgelt põhjendamatu. Iseenesest pole ka kahtlust, et kostja, vaidlustades hageja kõrvalkulude

hüvitamise nõude selle nõude tõendamatuse tõttu, pidas eeldatavasti silmas ka seda, et hageja on

esitanud tõendid vaid talvekuu kõrvalkulude kohta, ehkki ta nõuab hüvitist ka sügis- ja kevadkuude

kõrvalkulude kohta. Samas oleks maakohus pidanud, nagu öeldud, selgitama, miks ja mis osas peab

kostja hageja kõrvalkulude nõuet põhjendamatuks. Sellist ebaselgust ei saa iseenesest pöörata asja

lahendamiseks vajalike asjaolude tõendamise juures kostja kahjuks.

Seadusest ei tulene, et kui kostja ei teata kohtule selgelt, kas ja missuguses ulatuse ta hagi tunnistab

või missugustele hageja esitatud asjaoludele ta vastu vaidleb või hageja esitatud tõendite

usaldusväärsuse kahtluse alla seab, siis on ta kas hagi õigeks võtnud, mõne hageja väidetud asjaolu

omaks võtnud või tunnistanud hageja esitatud tõendi nõuetekohaseks ja usaldusväärseks. Sellised

ebaselgused peab kohus kõrvaldama kohtu selgituskohustust täites, kohaldades vajadusel TsMS § 329

lg 4 esimest lauset ja § 3401 lg-d 1 ja 2. Samuti saab kohus pooli trahvida (vt TsMS § 45 lg 4 ja

TsMS § 46), kui pool kohtu järelepärimistele vastamata jätmise või mitterahuldava vastamisega on

pahatahtlikult takistanud asja õiget, kiiret ja võimalikult väikeste kuludega menetlemist või jätnud

korduvalt täitmata kohtu korralduse.

Samuti ei nõustu ma kolleegiumi seisukohaga, et praeguses asja saab kohaldada VÕS § 127 lg-t 6 ja

TsMS § 233 lg-t 1. VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks

tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja

tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kolleegium on varem olnud

seisukohal, et selle sätte kohaldamiseks peab olema võimatu tõendada kahju täpset suurust

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-2-08, p 18). TsMS § 233 lg 1

sätestab, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu

kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte

kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma

siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

Leian, et praegusel juhul ei esine kummagi eelnimetatud sätte kohaldamise eeldusi. Hagejal oli

võimalik dokumentaalselt tõendada kõrvalkulude suurust kõikide vaidlusalusesse ajavahemikku

jäävate kuude kohta. Samas ei ole hageja nende sätete kohaldamist taotlenud ning Riigikohtus nende

sätete kohaldamine on nii hageja kui ka kostja jaoks üllatuslik. Kolleegium oleks pidanud arvestama

TsMS § 199 lg 1 p-s 4 sätestatuga.

Asjaolude tõendamise kohta märgin veel, et kohtud ja kolleegium on jätnud põhjendamatult

tähelepanuta kostja vastuväite, et hageja esitas oma dokumentaalsed tõendid hilinenult, ületades

maakohtu 16. aprilli 2010. a määrusega talle antud kahekümnepäevast tähtaega pärast seda, kui kostja

oli hagile vastanud (vt kohtutoimiku II kd, tl 185).

4. Ma ei nõustu kolleegiumi otsuse p-s 41 toodud õigusliku seisukohaga nõudest loobumise kohta.

Kolleegium leiab, et nõudest loobumine võib olla seotud hagi rahuldamise tingimusega. Kolleegium

lueb tuvastatuks, et kuna hageja on selgelt väljendanud, et ta soovib esitada nõude vähendatud

ulatuses, siis on ta nõudest ülejäänud ulatuses loobunud. Järelikult ei pea kolleegium nõudest

loobumise jaoks vajalikuks, et pooled oleksid sõlminud võlasuhte lõppemise kokkuleppe.

Kolleegium viitab oma varasemale seisukohale, et ainuüksi see, et hageja ei nõua hagis kogu võla

tasumist, ei anna alust teha järeldust, et ta on ülejäänud nõudest loobunud (vt Riigikohtu

29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 11). Olen selle seisukohaga päri.

Kolleegiumi seisukoht, et võlasuhet saab lõpetada nõudest loobumise teel ka võlausaldaja ühepoolse

tahteavaldusega, erineb VÕS § 207 lg 1 sõnastusest nähtuvast ning õigusteoorias üldtunnustatud ja ka

kolleegiumi varasemas praktikas avaldatud sama sätte tõlgendustest. VÕS § 207 lg 1 sõnastuse järgi

saab võlasuhet lõpetada sellega, et võlgnik ja võlausaldaja lepivad võlasuhte lõpetamises kokku.

Kolleegium on varem öelnud, et võlasuhte lõpetamise kokkuleppest peab nähtuma, missuguste

nõuete puudumises pooled kokku leppisid (vt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

44-08, p 17; 30. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p-d 13 ja 14).

Kolleegium on varem selgitanud, et materiaalõigusliku nõude olemasolu või puudumine, sh nõudest

loobumine tuleb kohtul tuvastada kohtumenetluse käigus (vt Riigikohtu 30. novembri 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-10, p-d 13 ja 14). Praeguses asjas ei ole kohtud tuvastanud, et pooled

sõlmisid nõudest loobumise kokkuleppe kohtumenetluse käigus. Samas ei ole hageja nõudest

loobumise kokkuleppe olemasolule kui osa kostja vastuväiteid välistavale asjaolule selgelt tuginenud.

Ka kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja on nõudest osaliselt loobunud.

Minu meelest ei saa praeguses asjas esitatud asjaolusid arvestades ka eeldada, et pooled sõlmiseid

VÕS § 207 lg 1 järgi kokkuleppe võlasuhte osaliseks lõpetamiseks. Kolleegium on tuginenud küll

sellele, et hageja on korduvalt avaldanud kohtule, et ta esitab nõude väiksemana, kui tal oleks õigus,

kuid minu arvates ei ole selline avaldus käsitatav nõudest loobumise pakkumuse tegemisena kostjale.

Nõudest loobumise pakkumus kui ühepoolne tehing peab olema suunatud võlasuhte teisele poolele ja

talle kätte toimetatud (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-d 67 ja 69). Kuna kostja ei ole teinud

ühtegi otsest tahteavaldust võimaliku nõudest loobumise kohta ja ta on ka kassatsioonkaebuses

vaielnud vastu hageja hüvitisnõudele eelnimetatud ajavahemiku eest, siis ei saa minu meelest kostja

nõusolekut nõudest loobumisele lugeda antuks ka kaudse tahteavaldusega.

Ma ei nõustu ka kolleegiumi otsuse p-s 41 toodud kolleegiumi seisukohaga, et kostja nõusolekut

nõudest loobumisega saab tehingu olemust arvestades eeldada ka siis, kui kostja nõuet ei tunnista.

Minu arvates ei ole välistatud, et kostja nõustub võlasuhte lõppemisega ka juhul, kui ta võlasuhet

üldse ei tunnista. Samas kui kostja vaidleb vastu võlasuhte olemasolule, siis ta just eeldatavasti ei

nõustu võlasuhte osalise lõpetamise ettepanekuga, sest sellist nõustumust võib hageja hiljem hakata

pahauskselt käsitama kas vähendatud nõude deklaratiivse tunnistamisena või siis kompromissilepingu

sõlmimisena, tuues sellega kaasa asjatu vaidluse.

Maakohus ei ole samas tuvastanud, et hageja oleks nõudest osaliselt loobunud, vaid on üksnes

märkinud, et hageja on esitanud saamata jääva tulu nõude vähendatuna. Samas ei ole maakohus

täpsustanud, mis ajavahemiku eest haginõude summa piires nõuab hageja saamata jääva tulu

hüvitamist ja missuguse ajavahemiku eest mitte. Seetõttu on jäänud ebaselgeks, kas kohtud oleksid

pidanud hindama kostja vastuväidet ajavahemiku 31. mai 2016 kuni 8. jaanuar 2018 eest saamata

jääva tulu nõude kohta. Kohtud jätsid kostja need vastuväited tähelepanuta. Hageja ei ole oma

haginõuet ka vähendanud ja hagist osaliselt loobunud või hagi osaliselt tagasi võtnud.

Sellises olukorras ei saanud kostjal olla selgust, millises ulatuses milline nõue esitatakse. Samuti ei

saa kostjal olla pärast käesoleva asja menetlust kindlust, et hageja ei esita seni esitamata nõude osa

kohta hagi uues menetluses uuesti. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi saab rahasummat nõuda

mitmes osas (vt Riigikohtu 29. septembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-10, p 11). Kuna

Riigikohtu otsuse seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on kohustuslikud ainult

sama asja uuesti läbivaatavale kohtule (vt TsMS § 693 lg 2), siis ei ole praegusel juhul iseenesest

välistatud, et hageja esitab pärast praeguses asjas otsuse jõustumist kostja vastu kahju hüvitamise

nõude ajavahemiku 31. mai 2016 kuni 8. jaanuar 2018 eest. Seda vaidlust läbi vaatav kohus ei pea

nõustuma kolleegiumi praeguse otsuse käsitlusega nõudest loobumise ja selle aluse kohta.

Leian ka, et kolleegiumil ei olnud tulenevalt TsMS § 688 lg-test 4 ja 5, õigust ise tuvastada nõudest

loobumise tuvastamiseks vajalikke asjaolusid. Kolleegium oleks pidanud arvestama VÕS § 199 lg 1

p-s 4 sätestatuga. Praegusel juhul ei ole kostja andnud selget nõusolekut võlasuhte lõppemiseks ning

ei saanudki seda teha, sest hageja ei teinud selget pakkumist võlasuhte osaliseks lõpetamiseks. Kuigi

kolleegium eeldas kostja nõusolekut võlasuhte osaliseks lõpetamiseks, ei ole ei hageja ega kohtud

selles osas kostja seisukohta küsinud, ehkki hageja oleks saanud seda teha ning kohtud oleksid

pidanud seda tegema tulenevalt nendel lasuvast selgitamiskohustusest. Ei ole ka teada (pole küsitud),

kas kostja võtaks omaks, et ta on hagejaga kokku leppinud nõudest osalises loobumises (olukorras,

kus hageja pole täpselt avaldanud, mis ajavahemiku eest ta kahju hüvitamist nõuab ja missuguse

ajavahemiku eest mitte), ning juhul, kui ta ei nõustu sellisel viisil nõudest loobumisega, siis

missugused on tema vastuväited, asjaolud ja tõendid.

Kolleegium leidis veel, et praegusel juhul saab hageja nõudest osalisel loobumisel kausaalseks pidada

sarnaselt kompromissiga (VÕS § 578) hageja tahet muuta õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe

järeleandmise teel vaieldamatuks. Selline seisukoht on minu meelest väär. Nõudest loobumine ehk

võlasuhte lõpetamine poolte kokkuleppel on käsutustehing. Selleks, et nõudest loobumisega saadud

varaliselt väärtuslikku eelist ei saaks teiselt poolelt (võlgnikult, kes oli nõudest loobumisega ehk

võlasuhte lõppemisega nõus) VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel tagasi nõuda, peab

nõudest loobumisel olema olnud kas tehingust või seadusest tulenev alus (vt selle kohta Riigikohtu

16. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-07, p 6). Nõudest loobumise kokkuleppe kui

käsutustehingu kehtivus ei sõltu aluseks olevast kausaaltehingust (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 6 lg 4). Üksnes võlausaldaja soov mitte vaielda võlgnikuga nõude suuruse üle, ei saa minu arvates

olla aluseks, mis välistaks hilisemad nõuded VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 esimese lause alusel.

Nende sätete kohaldamine võiks olla aga välistatud juhul, kui pooled sõlmivad kompromissilepingu

VÕS § 578 lg 1 mõttes, millega nad kujundavad seni vaieldava võlasuhte ümber uueks võlasuhteks.

Praegusel juhul ei ole aga alust väita, et pooled sõlmisid kompromissilepingu.

5. Leian et maakohtul polnud alust remondikulude hüvitamise nõudesumma 43 405 euro 30 sendi

võrra suurendada hageja muid nõudeid, sest hageja oli sellise suurendamise seadnud sõltuvusse

remondikulude hüvitamise nõude rahuldamata jätmisest. Viimast aga maakohus ei teinud. Maakohus

on oma otsuse põhjendustes öelnud, et ta jätab remondikulude nõude kõrvale, sest see nõue on

lõppenud ning ta ei pea seetõttu põhjendatuks analüüsida ka ehitustööde põhjendatust ja kulutuste

suurust. Samas ei ole maakohtus teinud oma otsuse resolutsioonis otsustust remondikuludega

seostuva kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta. Hagejal oli TsMS § 450 lg 1 järgi õigus

taotleda remondikulude kohta osaotsuse tegemist. Samuti oleks maakohus saanud sellise osaotsuse

teha omal algatusel. Alles selle otsuse jõustumise järel oleks saanud hageja suurendada oma

kahjuhüvitisnõuet.

Samas on minu meelest vaieldav, kas hagejal oli õigus esitada hagi selliselt, et ta suurendab muu

kahju hüvitamise nõuet juhul, kui kohus jätab remondikulude hüvitamise nõude rahuldamata.

TsMS § 370 lg 2 lubab küll esitada alternatiivseid nõudeid, kuid praegusel juhul ei ole hageja nõue

hüvitada remondikulud ning saamata jääva tulu täiendava hüvitamise nõue alternatiivsed nõuded, sest

hageja esitas mõlemad nõuded mittealternatiivsetena ning ta taotles remondikulude hüvitamise nõude

rahuldamata jätmise korral mitte teise nõude rahuldamist esimesena nimetatu asemel, vaid juba

varem eraldi (st mitte alternatiivsena) esitatud nõude suurendamist.

Haginõude suurendamise avalduse (TsMS § 206 lg 1) oleks hageja pidanud TsMS § 329 lg 1 teise

lause järgi esitama hiljemalt eelmenetluse lõpuks. Vaid üksnes juhul, kui hageja oleks juba hagis

taotlenud remondikulude hüvitamise nõude osas osaotsuse tegemist ja maakohus oleks selle nõude

jätnud rahuldamata, võiks hageja kahjuhüvitisnõude hilisemat suurendamist lubada, sest see oleks

olnud tingimuslikult esitatud juba hagiavalduses selliselt, et hageja soovis vältida muude nõuete

suurenemise üle tekkida võivat vaidlust, pidades kulutuste hüvitamise nõude üle vaidlemist endale

sobivamaks.

Kuna remondikulude nõude osas pole ei maa- ega ringkonnakohus teinud otsustust kohtuotsuse

resolutsioonis, siis on selle nõude osas asi veel lahendamata. Hageja ei ole remondikulude nõuet

tagasi võtnud ega sellest nõudest loobunud ning maakohus ei ole teinud ka asja osalise läbivaatamata

jätmise või menetluse osalise lõpetamise määrust. Tekkinud olukorras on pooltel õigus nõuda

maakohtult remondikulude nõude osas täiendava otsuse tegemist TsMS § 448 lg 1 p 1 järgi.

Kuna kostja on kõigis kohtuastmetes taotlenud menetluskulude hageja kanda jätmist, siis võiks ta

ilmselt olla huvitatud täiendava otsuse tegemisest, sest sellest sõltub menetluskulude jaotus. Juhul kui

maakohus teeb TsMS § 448 lg 1 p 1 järgides remondikulude (43 405 eurot 30 senti) hüvitamise nõude

osas täiendava otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, tekib probleem seoses sellega, et kõik

menetluskulud, sh ka selle nõude varaema menetlemise kulud, on jäetud kohtuotsuse esimese osaga

(praegune kohtuotsus) kostja kanda. Juhul kui maakohus oleks teinud sellise otsustuse, siis oleks ta

pidanud jagama menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi poolte vahel, st mitte jätma need täise ulatuses

kostja kanda

Eeltoodust tulenevalt leian, et menetluskulude õigeks jagamiseks oleks pidanud kolleegium kohtute

otsused tühistama menetluskulude jagamise osas menetlusõiguse normi – TsMS § 442 lg 5 – ja

saatma asja menetluskulude jagamise osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Tegemist on

menetlusõiguse normi olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 2 mõttes, sest rikkumine võis praeguses

asjas mõjutada menetluskulude jagamise otsustust. Ühtlasi oleks kolleegium pidanud andma

maakohtule juhise teha remondikulude kohta täiendav otsus ja jagada menetluskulud sõltuvalt sellest,

kas täiendava otsusega hagi rahuldatakse või mitte.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu