3-1-2-3-12 · Riigikohus

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a otuse

kohta kohtuasjas nr 3-1-2-3-12, millega on ühinenud riigikohtunikud Tõnu Anton, Lea Kivi ja

Jüri Põld

Ma ei nõustu Riigikohtu üldkogu kohtumäärusega, millega OÜ V1 teistmisavaldus jäeti läbi

vaatamata. Üldkogu on asunud seisukohale, et KarS § 85 lg 2 esimesest lausest tulenevalt läheb

konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid

tingimusel, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see

otsustus on tehtud. Isiku, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata, omand või muu

konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile üle.

Kindlasti on isiku omandiõiguse põhiseaduslik kaitse tagatud juhul, kui konfiskeerida saab üksnes

konfiskeerimisotsustuses nimetatud isiku vara. Käesolevas asjas on aga rikutud kriminaalmenetluse

norme, jättes konfiskeeritava vara väidetava omaniku kriminaalmenetlusse kaasamata. Üldkogu on

näinud probleemi lahendust KarS § 85 tõlgendamise kaudu.

Leian, et üldkogu on ignoreerinud piisavalt selget KarS § 85 lg-s 2 sätestatud regulatsiooni mõtet,

sellega kooskõlas antud teisi õigustloovaid akte ning selle sätte rakendamise praktikat. KarS § 85 lg 1

kohaselt konfiskeeritu läheb riigi omandisse ning lõikes 2 sätestatu ei ole selles osas erinormiks. Riigi

omandisse läheb ka see vara, kelle omanikku ei ole tuvastatud. Kolmandate isikutena saab selle sätte

kontekstis käsitleda mitteomanikke, kellel on konfiskeeritava asja või õiguse suhtes seadusest või

lepingutest tulenevad (nõude- või kasutus-) õigused, mitte aga kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud

konfiskeeritava asja omanikke, nagu seda on leidnud üldkogu. Seda järeldust ei väära ka selliste

kolmandate isikute õigus hüvitisele juhul, kui konfiskeerimisotsustusest tulenevalt langeb ära

eelnimetatud õiguste kasutamise võimalus.

Võimalust, et kriminaalmenetluse käigus ka vajaliku tähelepanu ja hoolsuse ilmutamisel ei tuvastata

konfiskeerimisele kuuluva asja õiget omanikku, ei saa välistada. Nendel puhkudel on kehtivas

õiguses ette nähtud omanikule riigi poolt kahju hüvitamise võimalus. Sellisele loogikale tugineb

muuhulgas seadusliku valdaja nõudeõigus Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004.a määruse nr 263

paragrahvide 14 ja 15 kohaselt. Konfiskeeritud kauba omandiõiguse riigile ülemineku eeldusel

põhineb ka tolliseaduse vastav regulatsioon.

Kokkuvõttes leian, et käesoleva asja lahendamisel polnud KarS § 85 lg 2 asjassepuutuvaks normiks.

Üldkogu poolt KarS § 85 lg-le 1 antud tõlgendus oleks eeldanud aga vähemalt osaliselt selle sätte

põhiseaduspärasuse hindamist. Konfiskeerimisel omandi üleminek riigile tugineb kehtivale õigusele

ja seetõttu puudub isikul õiguslik võimalus rikutud õiguste taastamiseks vindikatsioonihagi esitamise

teel. Kuivõrd konfiskeerimisotsustuse tulemina vara omanikuks saab riik, on ainetu arutelu teemal, et

isik saab vindikatsioonihagiga enda õigusi kaitsta.

Indrek Koolmeister, Tõnu Anton, Lea Kivi, Jüri Põld