3-1-2-3-12 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-2-3-12

Otsuse kuupäev

30. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri

Salmann ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kriminaalasi Aleksandr Šeibaki süüdistuses KarS § 199 lg 3,

§ 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi; Valeri Zubkovi süüdistuses

KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi;

Mihhail Šeibaki süüdistuses KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja

§ 255 lg 1 järgi; Voldemar Karkuse süüdistuses KarS § 199

lg 3, § 3762 lg 1, § 255 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi; Oleg Gubarevi

süüdistuses KarS § 199 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; Stanislav

Omelchenko süüdistuses KarS § 199 lg 3 - § 22 lg 3 ja § 255

lg 1 järgi; Stepan Zubkevitši süüdistuses KarS § 3762 lg 1

järgi; Anatoli Satsjuki süüdistuses KarS § 3762 lg 1 ja 255

lg 1 järgi; Georgi Grigorjevi süüdistuses KarS § 199 lg 3 -

§ 22 lg 3 järgi; Roman Bolezini süüdistuses KarS § 199 lg 2

p-de 6 ja 7 - § 22 lg 3 järgi; Jüri Suvi süüdistuses KarS § 199

lg 2 p-de 6, 7 ja 8 - § 22 lg 3 järgi; Mihhail Sõtdõkovi

süüdistuses KarS § 199 lg 2

p-de 6, 7 ja 8 - § 22 lg 3 järgi; AS Zubr süüdistuses

KarS § 3762 lg 2 ja § 255 lg 11 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsus kriminaalasjas

nr 1-09-21739

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Menetlusvälise isiku OÜ V1 esindaja vandeadvokaat

Vladimir Sadekov, teistmisavaldus

Teised teistmismenetluse pooled

Prokuratuur, esindaja riigiprokurör Helga Aadamsoo;

Süüdimõistetu Aleksandr Šeibaki kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Raivo Bergson;

AS V2 esindajad vandeadvokaat Arne Ots ja vandeadvokaadi

abi Jaanus Kasevits

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. detsember 2012, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta OÜ V1 teistmisavaldus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Käesolevas kriminaalasjas alustati menetlust seoses sellega, et AS-le V2 kuuluvast masuudi

transiittorust varastati suures koguses masuuti.

2. Alates 17. veebruarist 2009 peeti masuudi varguses ja selle toimepanemiseks loodud kuritegelikku

ühendusse kuulumises kahtlustatavatena kinni või allutati kahtlustatavana menetlustoimingutele

mitmeid isikuid, teiste hulgas Aleksandr Šeibak ja Mihhail Šeibak. OÜ-d V1 ega temaga seotud

füüsilisi isikuid kuriteos ei kahtlustatud.

3. Riigiprokuratuuri 16. veebruari 2009. a määruse alusel otsiti läbi M. Šeibaki kasutuses olev

paakauto Scania R144 (registreerimisnumbriga XXX XXX) ja haagis Blumhardt WFA18 (YYY YY).

26. veebruaril 2009 vaadeldi haagist Blumhardt ja 15. aprillil 2009 paakautot Scania asitõendina.

Mõlemad asitõendid andis menetleja 2009. a veebruaris AS H lattu vastutavale hoiule. Erinevatele

isikutele esitatud kahtlustuste kohaselt kasutati kõnealust paakautot ja haagist AS V2 transiittorust

varastatud kütuse kuriteopaigalt äravedamiseks.

4. 26. veebruaril 2009 kuulati tunnistajana üle OÜ V1 juhatuse liige V. H. Tunnistaja kinnitas, et

paakauto Scania R144 ja haagis Blumhardt WFA18 kuuluvad OÜ-le V1. OÜ V1 müüs paakauto ja

haagise 21. novembril 2008 järelmaksuga OÜ-le B. Üle anti ka paakauto ja haagise valdus. Paakauto

ja haagise lepingujärgsest maksumusest (420 000 krooni, millele lisandus käibemaks) oli OÜ B

ülekuulamise ajaks tasunud 190 000 krooni. V. H. esitas menetlejale paakauto ja haagise ostu-

müügilepingu, mille punkti 3 kohaselt pidi paakauto ja haagise omand minema OÜ-le B üle pärast

kogu müügihinna tasumist.

5. 24. märtsil 2009 esitas OÜ V1 Keskkriminaalpolitseile taotluse tagastada paakauto Scania ja

haagis Blumhardt talle kui omanikule.

6. 15. aprillil 2009 saatis Keskkriminaalpolitsei OÜ-le V1 vastuse, milles märkis, et kuna OÜ B ei ole

OÜ-ga V1 21. novembril 2008. a sõlmitud ostu-müügilepingu punktist 3 tulenevat tingimust täitnud,

on paakauto Scania ja haagise Blumhardt omanik OÜ V1. Paakauto ja haagis ning nendes hoiustatav

masuut on kriminaalasjas asitõendid. Seetõttu tagastatakse need pärast menetlustoimingute tegemist.

7. 17. juunil 2009 tegi Riigiprokuratuur uue läbiotsimismääruse, milles mh märgiti, et varastatud

kütuse transportimisel on kasutatud OÜ-le V1 kuuluvat ja M. Šeibaki kasutuses olnud sõidukit Scania

R144, mistõttu tuleb see läbi otsida, leidmaks sõidumeerikuid ja teisi esemeid ning dokumente. Selle

määruse alusel 2. juulil 2009 toimetatud läbiotsimise protokolli kohaselt tehti OÜ V1 juhatuse

liikmele V. H.-le enne läbiotsimist ettepanek anda välja läbiotsimismääruses nimetatud objektid ja

V. H. avaldas, et annab vabatahtlikult välja paakauto kabiinis olevad sõidumeerikud. 17. augustil

2009 tagastas menetleja sõidumeeriku kettad V. H.-le.

8. 8. juunil 2009 esitas OÜ V1 Keskkriminaalpolitseile pretensiooni, milles taotles veel kord

paakauto ja haagise tagastamist ning märkis, et sõidukite tagastamata jätmine tekitab OÜ-le V1

olulist kahju.

9. Keskkriminaalpolitsei 11. juuni 2009. a vastuses korrati varasemat seisukohta, et paakauto ja

haagis tagastatakse OÜ-le V1 pärast menetlustoimingute tegemist.

10. 22. detsembril 2009 esitas OÜ V1 prokuratuurile paakauto ja haagise tagastamise taotluse.

11. Riigiprokuratuuri 22. jaanuari 2010. a määrusega jäeti OÜ V1 taotlus rahuldamata. Määruses

märgiti, et menetleja võttis paakauto ja haagise ära nende seaduslikult valdajalt ning puudub alus

tagastada asitõendina kriminaalasja juurde jäetud kuriteo toimepanemise vahendeid kellelegi teisele.

OÜ V1 ja OÜ B vahel on tsiviilsuhe ning kriminaalmenetluse käigus puudub võimalus ning vajadus

selle pinnalt tekkinud küsimuste lahendamiseks.

12. 18. detsembril 2009 saatis prokuratuur süüdistusakti Harju Maakohtusse arutamiseks

üldmenetluse korras.

13. 5. mail 2010 esitas OÜ V1 Harju Maakohtule eelmenetluses taotluse paakauto ja haagise

tagastamiseks.

14. Harju Maakohus tegi 10. juuni 2010. a eelistungil määruse, millega muu hulgas vabastas

paakauto Scania ja haagise Blumhardt aresti alt ning andis need OÜ-le V1 vastutavale hoiule. Kohus

keelas paakautot ja haagist kohtuotsuse jõustumiseni võõrandada.

Maakohus märkis, et OÜ V1 ei ole puutumuses süüdistusaktis märgitud kuritegude toimepanemisega,

mistõttu tuleb paakauto ja haagis aresti alt vabastada ning tagastada omanikule OÜ-le V1.

15. Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuli 2010. a määrusega tühistati prokuratuuri ja AS V2

määruskaebuste alusel maakohtu 10. juuni 2010. a määrus muu hulgas osas, millega maakohus

rahuldas OÜ V1 taotluse veoauto Scania ja haagise Blumhardt aresti alt vabastamiseks ning nende

tagastamiseks OÜ-le V1. Ringkonnakohus saatis kriminaalasja tühistatud osas maakohtule uueks

arutamiseks.

Kohtukolleegium märkis, et taotlust asitõenditena käsitatavate sõidukite tagastamiseks ei ole kohtule

esitanud prokuratuur, nagu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 126 lg 4 seda nõuab. Samuti ei

nähtu maakohtu määrusest ega toimikust, et kohtu poolt aresti alt vabastatud vara oleks üldse

arestitud (KrMS § 142 lg 1). Seetõttu ei ole selge, milliseid menetlustoiminguid on vaidlusaluse

varaga tehtud ja milliseid meetmeid on kohus õigustatud selle suhtes eelistungil kohaldama.

Maakohus ei ole põhistanud, millistest asjaoludest lähtuvalt ta vabastas vara aresti alt ja pidas

vajalikuks kohaldada üksnes vastutavat hoidu ning seda hoiulepingut sõlmimata ja isikut

karistusseadustiku (KarS) §-s 308 ette nähtud vastutuse eest hoiatamata. Kuna maakohus ei ole ära

näidanud, kas paakauto ja haagise näol on tegemist asitõenditega või menetluse tagamiseks arestitud

varaga, ega ole nende esemete suhtes kohaldatud meetmeid piisavalt põhistanud, on tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

16. 18. märtsil 2011 andis Harju Maakohus teises kohtukoosseisus süüdistatavad kohtu alla. Kohtu

alla andmise määruses asus maakohus ringkonnakohtu 20. juuli 2010. a määruses märgitut silmas

pidades muu hulgas seisukohale, et käimasolevas menetlusstaadiumis puudub vajalik informatsioon,

et vastu võtta põhistatud otsustus paakauto Scania R144 ja haagise Blumhardt WFA18 tagastamise

kohta. Seetõttu jäeti OÜ V1 5. mai 2010. a taotlus paakauto ja haagise tagastamiseks rahuldamata.

17. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel 22. novembri 2011. a kohtuistungil esitas prokuratuur

kohtule süüdistatavatega, sh A. Šeibakiga sõlmitud kokkulepped. Sellest lähtudes jätkati kohtulikku

arutamist kokkuleppemenetluse korras.

18. A. Šeibakiga sõlmitud kokkuleppes nimetati konfiskeeritava varana paakautot Scania R144 ja

haagist Blumhardt WFA18. Kokkuleppes märgiti, et see vara tuleb arvata tsiviilhagi katteks. Samuti

toodi kokkuleppes A. Šeibakile KarS § 199 lg 3 järgi etteheidetava kuriteo asjaolude kirjelduses muu

hulgas ära asjaolu, et 21. novembril 2008 sõlmis A. Šeibak OÜ B juhatuse liikmena OÜ-ga V1

paakauto Scania R144 ja paakhaagise Blumhardt WFA18 müügilepingu. Auto ja haagise eest tasus

A. Šeibak OÜ-le V1 190 000 krooni. Kokkuleppes kirjeldati ka seda, kuidas M. Šeibak A. Šeibaki

korraldusel paakauto ja haagisega AS V2 transiittorust varastatud masuuti kuriteopaigast ära vedas.

19. Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a kokkuleppemenetluse otsusega tunnistati A. Šeibak süüdi ja

teda karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi; Valeri Zubkov tunnistati süüdi ja teda

karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; M. Šeibak tunnistati süüdi ja teda

karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi; Voldemar Karkus tunnistati süüdi ja teda

karistati KarS § 199 lg 3, § 3762 lg 1, § 255 lg 1 ja § 418 lg 1 järgi; Oleg Gubarev tunnistati süüdi ja

teda karistati KarS § 199 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; Stanislav Omelchenko tunnistati süüdi ja teda

karistati KarS § 199 lg 3 - § 22 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi; Stepan Zubkevitš tunnistati süüdi ja teda

karistati KarS § 3762 lg 1 järgi; Anatoli Satsjuk tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 3762 lg 1 ja §

255 lg 1 järgi; Georgi Grigorjev tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 3 - § 22 lg 3 järgi;

Roman Bolezin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6 ja 7 - § 22 lg 3 järgi; Jüri Suvi

tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 - § 22 lg 3 järgi; Mihhail Sõtdõkov

tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 6, 7 ja 8 - § 22 lg 3 järgi ning AS Zubr tunnistati

süüdi ja teda karistati KarS § 3762 lg 2 ja § 255 lg 11 järgi.

20. Sama kohtuotsusega mõisteti A. Šeibakilt, V. Zubkovilt, M. Šeibakilt, V. Karkuselt,

O. Gubarevilt, S. Omelchenkolt, G. Grigorjevilt ja R. Bolezinilt solidaarselt kannatanu AS V2 kasuks

välja 406 857 eurot tsiviilhagi ja 6000 eurot õigusabikulude katteks.

21. Kohtuotsuse resolutiivosa punktis 86 otsustas maakohus, et asitõendid - kuriteo toimepanemise

vahendid paakauto Scania R144 (XXX XXX) ja haagis Blumhardt WFA18 (YYY YY) - tuleb KarS

§ 83 lg 1 alusel konfiskeerida, realiseerida ja saadud raha kasutada AS V2 tsiviilhagi rahuldamiseks.

22. Harju Maakohtu otsus jõustus 10. detsembril 2011.

23. 3. mail 2012 esitas OÜ V1 Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotletakse Harju

Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 86 tühistamist ja selles osas kriminaalasja

saatmist maakohtule uueks arutamiseks. OÜ V1 põhjendab oma taotlust järgmiselt.

23.1 Maakohtu otsusega konfiskeeritud paakauto Scania ja haagis Blumhardt kuuluvad OÜ-le V1,

keda pole menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasatud. OÜ V1 müüs paakauto ja

haagise 21. novembril 2008 omandireservatsiooniga OÜ-le B. Ostu-müügilepingu kohaselt jäid

paakauto ja haagis OÜ V1 omandisse kuni nende eest ostuhinna täieliku tasumiseni. Hiljem keeldus

OÜ B paakauto ja haagise eest raha maksmast, mistõttu 28. jaanuaril 2010 ostu-müügileping tühistati.

Omandireservatsiooniga müügi puhul ei lähe vallasasja omand üle enne selleks ettenähtud tingimuse

saabumist. Seega ei ole paakauto Scania ja haagise Blumhardt omandiõigus OÜ-le B üle läinud, sest

viimane ei täitnud 21. novembri 2008. a lepingust tulenevat omandi ülemineku tingimust ehk ei

tasunud täies ulatuses paakauto ja haagise ostuhinda. Seega jäid paakauto ja haagis OÜ V1

omandisse. Ka liiklusregistri andmete kohaselt on OÜ V1 praeguse ajani paakauto ja haagise omanik.

Enne paakauto ja haagise arestimist kriminaalmenetluses ei teadnud OÜ V1, et OÜ-ga B seotud

isikud kasutavad paakautot ja haagist kuriteo toimepanemiseks.

23.2 Saades 2009. aastal teada, et paakauto ja haagis on kriminaalmenetluses arestitud, pöördus OÜ

V1 korduvalt menetleja poole taotlusega sõidukid talle üle anda. Keskkriminaalpolitsei vastas, et

veoauto ja haagis tagastatakse pärast nendega seotud menetlustoimingute tegemist. 2012. a aprillikuu

alguses sai OÜ V1 teada, et Harju Maakohus on A. Šeibakiga sõlmitud kokkuleppe alusel paakauto ja

haagise KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeerinud ning otsustanud, et nende müügist saadud rahast tuleb

rahuldada AS V2 tsiviilhagi A. Šeibaki vastu.

23.3 KarS § 83 lg 1, mille alusel maakohus paakauto ja haagise konfiskeeris, näeb ette, et kohus võib

konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise

ajal toimepanijale. Jääb selgusetuks, mille alusel prokurör ja kohus leidsid, et A. Šeibak võib

käsutada talle mittekuuluvat vara, või millest tehti järeldus, et A. Šeibak on paakauto ja haagise

omanik. Süüdimõistetu A. Šeibak ei olnud isegi 21. novembri 2008. a müügilepingu pool. Selle

lepingu poolteks olid kaks juriidilist isikut: OÜ V1 ja OÜ B. Ka OÜ B ei olnud kriminaalasjas

menetlusosaline. Maakohus käsutas kassaatorile omandiõiguse alusel kuuluvat vara õigusliku aluseta.

23.4 Seejuures ei kaasatud OÜ-d V1 kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse. Prokuratuur ega kohus

ei küsinud OÜ V1 seisukohta paakauto ja haagise kohta. Kohus ei teavitanud OÜ-d V1 menetlusest,

ei kutsunud teda kohtusse ega toimetanud talle kätte menetlusdokumente. Seega ei olnud OÜ-l V1

kriminaalasja menetlemisel võimalik teostada KrMS § 402 lg-s 1 sätestatud kolmanda isiku õigusi.

Järelikult tegi maakohus oma otsuse punktis 86 otsuse sellise isiku suhtes, kes ei olnud

kohtumenetluse pool ega menetlusosaline. Sellest tulenevalt on maakohtu otsuse resolutiivosa

punkt 86 ebaseaduslik ja sellega on oluliselt rikutud OÜ V1 õigusi. Kuna OÜ V1 ei olnud

kohtumenetluse pool ega menetlusosaline, puudus maakohtul seaduslik alus OÜ V1 ja tema vara

suhtes lahendi tegemiseks.

23.5 Praegusel juhul on olemas KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmisalus. Maakohtu otsuse punkti 86

tühistamine kergendab OÜ V1 kui ekslikult kolmanda isikuna menetlusse kaasamata jäetud isiku

olukorda. Samuti on võimalik juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 702 lg 2 p-st 2,

mille kohaselt on teistmise aluseks see, kui menetlusosalisele ei olnud menetlusest seaduse kohaselt

teatatud, muu hulgas hagiavaldust kätte toimetatud või menetlusosaline ei olnud seaduse kohaselt

kohtusse kutsutud, kuigi lahend tehti tema suhtes. Seega saab teistmise korras uuesti läbi vaadata

kohtulahendi, mis kehtib menetlusosalise suhtes, kuid mille menetlemisest on menetlusosaline

kõrvale jäetud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-2-2-08, p 9). Riigikohtu

kriminaalkolleegium on analoogilises asjas nr 3-1-2-1-09 teistmisaluse olemasolu jaatanud.

24. Pärast teistmisavalduse esitamist pöördus riigiprokurör Helga Aadamsoo 17. mail 2012 Harju

Maakohtu poole taotlusega muuta KrMS §-s 431 sätestatud korras kohtu 2. detsembri 2011. a otsuse

punkti 86 selliselt, et asitõendid - paakauto Scania R144 ja haagis Blumhardt WFA18 - tagastataks

OÜ-le V1.

Taotluses märgiti, et kuna OÜ V1 esitas 28. jaanuari 2010. a kokkuleppe müügilepingust taganemise

kohta, on tekkinud olukord, kus osaühing on asitõendi tegelik omanik. KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel

tuleb asitõend tagastada omanikule.

25. Harju Maakohus ei saanud prokuratuuri 17. mai 2012. a taotluse kohta seisukohta võtta, sest

kriminaaltoimik asub Riigikohtus (vt ka käesoleva otsuse punkti 29).

26. 28. mail 2012 esitas riigiprokurör H. Aadamsoo Riigikohtule vastuse OÜ V1 teistmisavaldusele.

Selles vastuses palub prokuratuur jätta maakohtu otsuse punkti 86 muutmata ja teistmisavalduse

rahuldamata, põhjendades oma taotlust järgmiselt.

26.1 Asjas puuduvad KrMS §-s 366 sätestatud teistmise alused. Ei esine ühtki uut asjaolu, mis ei

olnud avaldajale otsuse tegemise ajal teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud

asjaoludega tooks kaasa kolmanda isiku, kelle vara kohtuotsusega konfiskeeriti, olukorra

kergendamise.

26.2 OÜ V1 pöördus kohtueelses menetluses paakauto ja haagise tagastamiseks avaldustega

uurimisasutuse ja prokuratuuri poole. Riigiprokuratuur jättis 22. jaanuari 2010. a määrusega OÜ V1

taotluse paakauto ja haagise tagastamiseks rahuldamata, selgitades, et OÜ V1 ja OÜ B vahel on

tsiviilsuhe. OÜ V1 ei vaidlustanud Riigiprokuratuuri 22. jaanuari 2010. a määrust. Samuti ei esitanud

OÜ V1 prokuratuurile 28. jaanuari 2010. a kokkulepet 21. novembri 2008. a müügilepingu

lõpetamise kohta. Seega ei ole lepingu lõpetamise kokkulepe käsitatav uue asjaoluna, mis ei olnud

OÜ-le V1 kriminaalmenetluse ajal teada.

26.3 Menetleja pidas paakauto Scania ja haagise Blumhardt kinni ajal, mil OÜ B osanikud ja juhatuse

liige kasutasid neid kuriteo toimepanemiseks. OÜ V1 oli küll sõidukite omanikuna registrisse kantud,

kuid OÜ V1 ja OÜ B olid 21. novembril 2008 sõlminud müügilepingu. Kriminaalasja materjalide

hulgas on müügilepingu alusel sõiduki ja haagise ostjale üleandmise akt ning omandaja on asunud

asja kasutama ning osamaksete tasumisega lepingut täitma. Makseid tasuti seni, kuni menetleja

sõiduki ja haagise kinni pidas. Mis puudutab müügilepingus sätestatud omandireservatsiooni, siis on

prokuratuur seisukohal, et omand oli üle läinud, kui omandaja oli asunud müügihinda tasuma,

lepingut täitma ja sõidukeid kasutama. Ostja poolt müügilepingu võimaliku rikkumise puhuks oli

müüja lisaks võimalikule rahalisele nõudele taganud reservatsiooniga endale õiguse nõuda tagasi

asja. OÜ V1 õigusi ei ole kahjustatud, kuna tal oli rahaline nõudeõigus ostja vastu. OÜ-l V1 säilib

õigus nõuda sõidukite eest saamata müügihinda OÜ-lt B.

26.4 A. Šeibak ja OÜ B käsitasid end sõidukite seaduslike omanikena, kes võisid anda nõusoleku

konfiskeerimiseks. Prokuratuuril puudus alus asuda vastupidisele seisukohale, sõltumata

omandireservatsioonist, mis oli teada.

27. Süüdimõistetu A. Šeibaki kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson leiab, et

teistmisavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

28. AS V2 esindaja vandeadvokaadi abi Jaanus Kasevits palub jätta teistmisavalduse rahuldamata ja

menetluskulud OÜ V1 kanda, põhjendades oma taotlust järgmiselt.

28.1 KrMS § 368 kohaselt võib teistmisavalduse esitada kuue kuu jooksul, arvates KrMS §-s 366

sätestatud teistmisaluse ilmnemisest. Teistmisavalduses on OÜ V1 kinnitanud, et ta sai juba 2009. a

teada paakauto ja haagise arestimisest. Kuna OÜ V1 on olnud aastaid teadlik väidetavalt temale

kuuluvate sõidukite arestimisest ja sellega seonduvast kohtuvaidlusest, ei saa OÜ V1 teistmisavaldust

pidada tähtaegseks.

28.2 Samuti ei esine teistmisalust. OÜ V1 viitab ebaõigesti KrMS § 366 p-le 5. Selle sätte kohaselt

saab teistmisaluseks olla üksnes oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või

määrust tehes kohtul teada. On ilmne, et Harju Maakohus oli vaidlusalust otsust tehes teadlik OÜ V1

ja OÜ B vahel sõlmitud lepingust, kuna sellele on viidatud kohtueelse menetluse kokkuvõttes ja

leping oli ka kriminaalasja materjalide hulgas. Samuti on OÜ V1 esitanud korduvalt taotlusi paakauto

ja haagise aresti alt vabastamiseks.

28.3 KrMS § 366 p 5 kohaselt ei saa teistmisaluseks olla asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu

olukorra raskendamise. Vaidlustatud otsuse punkti 86 tühistamine tooks kaasa süüdimõistetute

olukorra raskendamise, kuna paakauto ja haagise müügist saadud raha ei saaks kasutada tsiviilhagi

rahuldamiseks ja selle summa peaksid AS-le V2 hüvitama süüdimõistetud solidaarselt.

28.4 Teistmisavaldusest ega selle lisadest ei nähtu üheselt, et paakauto ja haagise omanik oli nende

konfiskeerimise ajal OÜ V1. Erinevalt kinnistusraamatust ei ole liiklusregister sõidukeid puudutavate

omandisuhete ammendavaks aluseks. Kui avaldaja soovib seada kahtluse alla sõidukitega seotud

omandisuhteid, tuleb seda teha tsiviilkohtumenetluses, mitte praeguses kriminaalasjas kohtuotsust

teistes.

29. 3. septembril 2012 täiendas riigiprokurör H. Aadamsoo teistmisavaldusele esitatud vastust

avaldusega, et Riigiprokuratuur on tagasi võtnud Harju Maakohtule 17. mail 2012 esitatud taotluse

maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 86 muutmiseks ja jääb teistmisavaldusele

esitatud vastuses väljendatud seisukohtade juurde.

30. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2012. a määrusega peatati OÜ V1 taotlusel KrMS

§ 370 lg 2 teise lause alusel Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 86

täitmine kuni teistmisavalduse lahendamiseni.

31. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a määrusega anti käesolev kriminaalasi

lahendada Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumil tekkis kahtlus, kas põhiseaduse (PS) § 24 lg-ga 2 on

kooskõlas 1) KrMS § 366 osas, milles see säte ei näe teistmisalusena ette kohtulahendi tegemist

sellise isiku suhtes, keda ei ole seaduses sätestatud korras menetlusosalisena kriminaalmenetlusse

kaasatud (ehk teisisõnu osas, milles § 366 ei näe teistmisalusena ette asjaolu, et kohtulahendiga on

otsustatud kriminaalmenetlusse nõuetekohaselt kaasamata isiku subjektiivsete õiguste üle), ja 2)

KrMS § 367 lg 1 osas, milles see säte ei anna nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud

isiku advokaadist esindajale või kaitsjale teistmisavalduse esitamise õigust.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

32. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et KrMS § 366 osas, milles see ei näe teistmisalusena ette

kohtulahendi tegemist sellise isiku suhtes, keda ei ole seaduses sätestatud korras menetlusosalisena

kriminaalmenetlusse kaasatud, samuti KrMS § 367 lg 1 osas, milles see säte ei anna nõuetekohaselt

kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud isiku advokaadist esindajale või kaitsjale teistmisavalduse

esitamise õigust, riivavad ebaproportsionaalselt PS § 24 lg-s 2, PS §-s 14 ja § 15 lg-s 1 ning §-s 32

tagatud põhiõigusi ja on seega nende sätetega vastuolus.

32.1 KrMS § 366 ja § 367 lg 1 on praeguses asjas asjassepuutuvad sätted. KrMS §-s 366 ei sisaldu

alust, millele tuginedes saanuks kriminaalmenetlusse nõuetekohaselt kaasamata jäetud OÜ V1 teista

jõustunud kohtulahendit, mis tehti tema subjektiivsete õiguste kohta. Samuti ei anna KrMS § 367 lg 1

kriminaalmenetlusse nõuetekohaselt kaasamata isiku esindajale teistmisavalduse esitamise õigust.

OÜ-l V1 puudus ka võimalus vaidlustada maakohtu otsust apellatsiooni korras, sest KrMS § 318 lg 1

kohaselt on selline õigus vaid kohtumenetluse poolel. OÜ V1 ei olnud kohtumenetluse pool. Ühtlasi

nõustub põhiseaduskomisjon kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a määruses väljendatud

seisukohaga, et ka väljaspool kriminaalmenetlust ei ole OÜ-l V1 tõhusat võimalust talle väidetavalt

kuuluvate konfiskeeritud asjade tagasisaamiseks.

32.2 See, et menetlusvälisel isikul ei ole KrMS §-st 366 ja § 367 lg-st 1 tulenevalt võimalik teista

kohtulahendit, millega on otsustatud tema subjektiivsete õiguste üle, riivab isiku PS § 24 lg-s 2

sätestatud põhiõigust, samuti PS § 14 ja § 15 lg 1 koostoimest tulenevat õigust tõhusale ja õiglasele

menetlusele oma õiguste kaitseks kohtus. Paakauto ja haagise konfiskeerimine riivab ka OÜ V1

omandipõhiõigust (PS § 32).

32.3 Vaadeldes kriminaalasja menetluskäiku ja tehiolusid, on põhiseaduskomisjon arvamusel, et OÜ

V1 põhiõiguste riived kaaluvad üles riive eesmärgi ehk õiguskindluse tagamise.

33. Riigikogu õiguskomisjon leiab samuti, et KrMS § 366 osas, milles see ei näe ette teistmisalusena

kohtulahendi tegemist sellise isiku suhtes, keda ei ole seaduses sätestatud korras menetlusosalisena

kriminaalmenetlusse kaasatud, ja KrMS § 367 lg 1 osas, milles säte ei anna nõuetekohaselt

kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud isiku advokaadist esindajale või kaitsjale teistmisavalduse

esitamise õigust, on vastuolus PS § 24 lg-ga 2.

34. OÜ V1 on seisukohal, et KrMS § 367 lg 1 on vastuolus PS §-ga 32, kuna välistab vara omaniku

õiguse kaitsta enda omandit teistmisavalduse esitamisega sellise kohtuotsuse peale, millega

otsustatakse menetlusse kaasamata omaniku õiguste üle.

35. AS V2 esindaja hinnangul ei ole praeguses asjas KrMS § 366 ja § 367 lg 1 põhiseaduspärasuse

hindamine vajalik, kuna niikuinii tuleks asuda seisukohale, et OÜ V1 teistmisavaldus ei ole

põhjendatud. OÜ V1 sai paakauto ja haagise arestimisest teada juba aastal 2009, s.o mitu aastat enne

kokkuleppemenetlust. Seega oli OÜ-l V1 võimalik oma õigusi kriminaalmenetluses piisavalt kaitsta.

36. Riigi peaprokurör on seisukohal, et KrMS § 366 ja § 367 lg 1 on põhiseadusega kooskõlas ning

OÜ V1 teistmisavaldus tuleb jätta KrMS § 371 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

36.1 KrMS § 366 ja § 367 lg 1 on asjassepuutuvad sätted. Samuti leiab prokuratuur, et OÜ-l V1 pole

väljaspool kriminaalmenetlust selgelt äratuntavat ja tõhusat protsessuaalset võimalust, saavutamaks

konfiskeeritud asjade tagastamine. Eeltoodust ei saa aga järeldada, et talle tuleb tagada teistmisõigus.

Ehkki OÜ-d V1 ei kaasatud kolmanda isikuna menetlusse, ei kasutanud ta kriminaalmenetluses oma

õiguste maksmapanekuks kõiki protsessuaalseid võimalusi. Kohtueelse menetleja otsustus jätta isik

kolmanda isikuna menetlusse kaasamata on põhimõtteliselt vaidlustatav uurimiskaebemenetluses

(KrMS §-d 228-232). Samuti on isiku kolmandaks isikuks tunnistamine võimalik kohtumenetluse

käigus.

36.2 Teistmise näol on tegemist erakorralise kohtukaebemenetlusega jõustunud kohtulahendite

läbivaatamiseks. Jõustunud kohtulahendite muutmine riivab õigusrahu ja seetõttu peab see olema

erandlik. Praeguse juhtumi tehiolud ei mahuks ühegi kehtiva teistmisaluse alla, isegi kui kolmanda

isikuna kaasamata jäetud isikul oleks teismiavalduse esitamise õigus. Kohtuasjas ei ole välja toodud

ühtegi õigusrikkumist, mis oleks kvalitatiivselt võrreldav näiteks kuriteo toimepanemisega varasemas

menetluses (KrMS § 366 p-d 1-3). Samuti puuduvad uued asjaolud KrMS § 366 p 5 mõttes, kuna

tegelikult oli OÜ V1 taotlused ja seisukohad vara omandisuhte kohta kohtule teada. Materiaalse

teistmisaluse põhiseadusele tuginev jaatamine praeguse kaasuse tehiolude põhjal väljuks

teistmismenetluse olemuslikest piiridest.

37. Õiguskantsler leiab, et KrMS § 366 on PS §-ga 14 ja § 15 lg-ga 1 vastuolus osas, milles see säte

ei näe teistmisalusena ette kohtulahendi tegemist sellise isiku suhtes, keda ei ole seaduses sätestatud

korras kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasatud, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle on

kriminaalmenetluses tehtud otsustus. Samuti on KrMS § 367 lg 1 PS §-ga 14 ja § 15 lg-ga 1 vastuolus

osas, milles see säte ei näe ette nõuetekohaselt kriminaalmenetlusse kaasamata jäetud kolmandale

isikule õigust esitada advokaadist esindaja vahendusel teistmisavaldus.

37.1 Kriminaalmenetluse seadustiku kehtiva redaktsiooni kohaselt ei ole OÜ V1 advokaadist

esindajal teistmisavalduse esitamise õigust, samuti ei esine KrMS §-s 366 sätestatud teistmise

aluseid. KrMS § 367 lg 1 osalise kehtetuse korral oleks OÜ V1 advokaadist esindajal

teistmisavalduse esitamise õigus. KrMS § 366 osalise kehtetuse korral võimaldaks OÜ V1

teismisavalduses sisalduvad väited eeldada teistmisaluse olemasolu. Seega on KrMS § 367 lg 1 ja

§ 366 asjassepuutuvad sätted.

37.2 OÜ-l V1 puudub oma subjektiivsete õiguste kaitse võimalus nii kriminaalmenetluses kui ka

selgelt äratuntaval ja tõhusal viisil väljaspool kriminaalmenetlust. Võimalik rahaline nõue hüvitisena

konfiskeeritud vara eest ei ole samaväärne võimalusega saada ekslikult konfiskeeritu tagasi.

37.3 Lisaks puudub alus väita, nagu olnuks OÜ-l V1 reaalne võimalus vaidlustada enda kolmanda

isikuna kriminaalmenetlusse kaasamata jätmine KrMS §-des 228-230 sätestatud korras. Osutatud

sätetes ette nähtud kaebeõigust on õiguskirjanduses tõlgendatud selliselt, et tulenevalt kohtueelse

menetluse vaba kujundamise põhimõttest laieneb see üksnes menetleja aktiivsele tegevusele. See

tähendab, et vaidlustatav ei ole menetleja tegevusetus: menetlustoimingu või määruse tegemata

jätmine (välja arvatud seaduses otseselt sätestatud juhtudel). Samuti tuleb asuda seisukohale, et kui

menetleja on rikkunud temal lasuvat kolmanda isiku menetlusse kaasamise kohustust, siis ei ole

teistmisavalduse lahendamisel oluline, et isik ise pole enda menetlusse kaasamist taotlenud (isegi kui

see oleks võimalik).

37.4 Olukorras, kus seadusandja on näinud ette kolmanda isiku kriminaalmenetlusse kaasamise

kohustuse, ei saa siis, kui isik jäetakse ebaseaduslikult menetlusse kaasamata, pidada tõhusaks

õiguskaitsevahendiks võimalust lahendada omandivaidlus paralleelselt kriminaalmenetlusega või

nõuda pärast kriminaalmenetlust hüvitist tsiviilkohtumenetluses või halduskohtumenetluses. Kuna

kriminaalmenetluse seadustik näeb ette kohtu õiguse lahendada kriminaalmenetluses vajaduse korral

ka konfiskeeritava vara omandiõiguse küsimus, on vara väidetaval omanikul õigus eeldada, et tal

võimaldatakse oma õigusi kaitsta kriminaalmenetluses.

37.5 Kuigi Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-1-2-2-11 leidnud, et võimalus oma õigusi kaitsta ei pea

olema sätestatud tingimata teistmisalusena, puudub OÜ-l V1 muu tõhus menetlus oma õiguste

kaitseks.

37.6 OÜ V1 kriminaalmenetlusse kaasamata jätmine, samuti teistmisvõimaluse puudumine riivab OÜ

V1 õigust õiglasele ja tõhusale menetlusele oma õiguste kaitseks kohtus (PS § 14 ja § 15 lg 1). Kuna

PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigus on olemuslikult seotud (hõlmatud) õigusega õiglasele ja tõhusale

menetlusele, ei ole seda otstarbekas eraldi vaadelda. Samuti pole vaja eraldi käsitleda materiaalset

õigust - praegusel juhul PS §-s 32 sätestatud omandi puutumatust -, mida kohtusse pöördumisega

soovitakse kaitsta.

37.7 Käsitletav põhiõiguse piirang on õiguskindluse tagamise eesmärgi saavutamiseks sobiv ja

vajalik, ent mitte mõõdukas. Riive mõõdukust hinnates tuleb arvestada, et KrMS § 401 lg 1 näeb ette

menetleja kohustuse kaasata asitõendina ära võetud või arestitud vara väidetav omanik kolmanda

isikuna kriminaalmenetlusse. Praeguses asjas tuleb lisaks rõhutada, et kahtlus vara kuuluvuses oli

menetlejatele teada juba kohtueelse menetluse varajases staadiumis. Õiguskindluse kaitse, sh

kannatanu varaliste huvide kaitse, ei kaalu üles teistmisvõimaluse puudumisega kaasnevat kohtusse

pöördumise võimaluse kaotust. Selles asjas piirduks teistmisele järgnev asja uus arutamine üksnes

konfiskeerimise üle otsustamisega, mis ei mõjuta jõustunud lahendi muude osade õiguskindlust.

38. Justiitsminister leiab, et KrMS § 366 ja § 367 lg 1 võivad olla põhiseadusega vastuolus põhjusel,

et seadus ei näe ette isiku võimalust kaitsta oma õigusi olukorras, kus kohtuotsus puudutab just teda.

Põhiseadusest tuleneb, et subjektiivset õigust peab olema võimalik realiseerida kohtus ja seadusandja

ülesanne on näha ette selleks vajalikud menetlusnormid. Praeguses asjas on isiku omandiõigust

riivatud, kuid isikul puudub seaduslik võimalus oma õigusi kohtus kaitsta. Sellega seondub ka isiku

õigus olla tema subjektiivseid õigusi puudutava kohtuasja arutamise juures ja kohtuotsusega

mittenõustumisel selle peale edasi kaevata. Nii tsiviilkohtumenetluse seadustikus kui ka

halduskohtumenetluse seadustikus on selleks vajalik kord ette nähtud. Ka kriminaalmenetluse

seadustikus peaks olema sätestatud normid, mis tagaksid enda õiguste kaitsmise võimaluse isikule,

kelle subjektiivseid õigusi on kriminaalmenetlusega riivatud, kuid keda ei ole menetlusse kaasatud.

VAIDLUSALUSED SÄTTED

39. Kriminaalmenetluse seadustiku (RT I, 16.11.2012, 7) §-s 366 ja § 367 lg-s 1 on sätestatud:

"§ 366. Teistmise alused

[RT I, 17.04.2012, 4 - jõust. 10.04.2012 Riigikohtu üldkogu otsus tunnistab kriminaalmenetluse

seadustiku § 366 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei näe teistmisalusena ette

üldmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist, millega tuvastatakse kuriteosündmuse puudumine, kui

teistetavas kriminaalasjas on üldmenetluses tehtud kohtuotsusega mõistetud isikule selles

kuriteosündmuses osalemise eest karistuseks vangistus.]

Teistmise alused on:

1) kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkus või põhjendamatus, mis tuleneb teise kohtuotsusega

tuvastatud tunnistaja valeütlusest, teadvalt valest eksperdiarvamusest, teadvalt valest tõlkest,

dokumendi võltsimisest või tõendi kunstlikust loomisest;

2) kohtuniku kuritegu, mille ta on toime pannud teistetavat kriminaalasja arutades või läbi vaadates ja

mis on tuvastatud kohtuotsusega;

3) kohtueelse menetleja ametniku või prokuröri kuritegu, mille ta on toime pannud kriminaalasja

menetluses ja mis on tuvastatud kohtuotsusega, kui see kuritegu võis mõjustada kohtuotsust

teistetavas kriminaalasjas; [RT I, 23.02.2011, 1 - jõust. 01.09.2011]

4) teistetavas kriminaalasjas kohtuotsuse või -määruse tegemisel üheks aluseks olnud teise

kohtuotsuse või -määruse tühistamine, kui sellega kaasneks teistetavas kriminaalasjas õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemine või süüdimõistetu olukorra kergendamine;

5) kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas

otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega

tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise või kolmanda isiku,

kelle vara on kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud, olukorra kergendamise; [RT I 2007, 2, 7 -

jõust. 01.02.2007]

6) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle

sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtuotsus või -määrus

teistetavas kriminaalasjas.

7) teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule

esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole

võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu;

8) kohtuotsuse jõustumine, millega süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteos, milles teistetavas

kriminaalasjas on kaastäideviija või osavõtja lihtmenetluses süüdi tunnistatud. [RT I, 23.02.2011, 1 -

jõust. 01.09.2011]

§ 367. Teistmisavalduse esitamise õigus

(1) Teistmisavalduse esitamise õigus on käesoleva seadustiku § 344 lõikes 3 nimetatud isikutel. [..]"

ÜLDKOGU SEISUKOHT

40. Üldkogu selgitab kõigepealt, miks ei ole OÜ-l V1 KrMS § 367 lg 1 kohaselt advokaadi

vahendusel teistmisavalduse esitamise õigust ja miks ei vasta OÜ V1 avalduses märgitu kehtivas

õiguses, eeskätt KrMS §-s 366, ette nähtud teistmise alustele (I). Järgnevalt kontrollib Riigikohus, kas

KrMS § 367 lg 1 ja § 366 on osas, milles need OÜ-le V1 teistmisvõimalust ei anna, põhiseadusega

kooskõlas (II). Selleks tuleb esmalt selgitada, milline on Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse

resolutiivosa punkti 86 mõju OÜ V1 väidetavale omandiõigusele (A) ja kas see takistab OÜ-l V1

oma väidetavat omandiõigust üldises korras maksma panna või selle võimatuse korral omandiõiguse

rikkumise eest hüvitist nõuda (B). Nendes küsimustes tehtud järelduste alusel võtab üldkogu

seisukoha OÜ V1 avalduse lubatavuse kohta (C). Lõpuks peatub Riigikohus seaduse ühetaolise

kohaldamise eesmärgil mõningatel küsimustel, mis pole otseselt OÜ V1 avalduse lahendamisega

seotud, kuid kerkivad praeguse kriminaalasjaga seoses esile (III).

I

41. OÜ V1 avalduses taotletakse teistmise korras Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a jõustunud

otsuse tühistamist osas, milles otsustati konfiskeerida asitõendina ära võetud kuriteo toimepanemise

vahendid - paakauto Scania R144 (XXX XXX) ja haagis Blumhardt WFA18 (YYY YY) - ning

kasutada nende esemete müügist saadav raha AS V2 tsiviilhagi rahuldamiseks (vt käesoleva määruse

punktid 21 ja 23). Harju Maakohus konfiskeeris paakauto ja haagise KarS § 83 lg 1 alusel kui

süüdistatav A. Šeibaki vara, lähtudes seejuures A. Šeibaki, tema kaitsja ja prokuratuuri vahel

sõlmitud kokkuleppest (vt määruse punktid 18 ja 21). OÜ V1 tugineb oma avalduses väitele, et

tegelikult oli konfiskeerimise ajal paakauto ja haagise omanik OÜ V1, mitte A. Šeibak. Kuna OÜ-d

V1 kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse ei kaasatud, on maakohus oma otsuse resolutiivosa

punktis 86 teinud ebaseaduslikult otsustuse sellise isiku suhtes, kes polnud kohtumenetluse pool ega

menetlusosaline (vt määruse punktid 23.1-23.5). OÜ V1 palub saata kriminaalasja paakauto ja

haagise konfiskeerimist puudutavas osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Avaldusest järeldub,

et OÜ V1 avalduse esmane eesmärk on saada tagasi paakauto ja haagise valdus.

42. Üldkogu nõustub kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a määruses väljendatud seisukohaga,

et OÜ-l V1 ei ole seaduse kohaselt teistmisavalduse esitamise õigust, samuti ei vasta tema avalduses

kirjeldatud asjaolud ühelegi seaduses ette nähtud teistmise alusele.

43. KrMS § 367 lg 1 kohaselt on teistmisavalduse esitamise õigus sama seadustiku § 344 lg-s 3

nimetatud isikutel, s.o 1) prokuratuuril; 2) advokaadist kaitsjal; 3) teistel kohtumenetluse pooltel

advokaadi vahendusel. Seega saab teistmisavalduse esitada üksnes kohtumenetluse pool (KrMS § 17

lg 1). OÜ-d V1 pole praeguses kriminaalasjas menetlusse kaasatud ei süüdistatava (KrMS § 35),

kannatanu (KrMS § 37 lg 1), tsiviilkostja (KrMS § 39 lg 1) ega kolmanda isikuna (KrMS § 401 lg 1).

Järelikult pole tegemist kohtumenetluse poole, vaid menetlusvälise isikuga. Menetlusvälisel isikul ei

ole KrMS § 367 lg 1 kohaselt õigust esitada teistmisavaldust.

44. Sõltumata eelmärgitust, ei vasta OÜ V1 avalduses märgitu ühelegi kriminaalmenetlusõiguses ette

nähtud teistmise alusele.

45. Avalduse esitaja tugineb KrMS § 366 p-le 5. KrMS § 366 p 5 kohaselt on teistmise aluseks

kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas

otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega

tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise või kolmanda isiku,

kelle vara on kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud, olukorra kergendamise. Asjaolu, et OÜ V1

pretendeerib A. Šeibakilt konfiskeeritud paakauto ja haagise omandiõigusele, samuti faktid, millele

OÜ V1 seejuures tugineb, kajastuvad kriminaalasja materjalides, mis otsuse tegemise ajal olid

maakohtu käsutuses. Seega olid need Harju Maakohtule 2. detsembri 2011. a otsust tehes KrMS

§ 366 p 5 tähenduses teada. Vaieldamatult oli maakohtule otsust tehes teada ka see, et OÜ-d V1 pole

kriminaalmenetlusse kaasatud.

46. OÜ V1 avalduses esile toodud asjaolud ei vasta ka ühelegi teisele KrMS §-s 366 sätestatud

teistmise alusele.

47. Leides, et seadus annab praeguses asjas aluse teistmiseks, viitab OÜ V1 mh TsMS § 702 lg 2 p-

le 2 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2009. a otsusele asjas nr 3-1-2-1-09. Osutatud

kohtuasjas oli tegemist olukorraga, kus maakohtu teistetava otsusega oli rahuldatud kannatanu

tsiviilhagi isikute vastu, kes ei olnud selles kriminaalasjas menetlusosalisteks ja keda seetõttu ei

olnud kohtusse kutsutud. Kõnealuses asjas leidis Riigikohus, et KrMS § 366 p 5 maakohtu otsuse

teistmiseks alust ei anna. Samas asus kolleegium seisukohale, et kuna kohtuotsus vaidlustati

tsiviilhagi puudutavas osas ja kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse

üldjuhul tsiviilkohtumenetluse korrast, tuleb ka esitatud teistmisavalduse lahendamisel juhinduda

teistmist reguleerivatest tsiviilkohtumenetluse sätetest. Seetõttu jõudis Riigikohus järeldusele, et

maakohtu otsus tuleb teista TsMS § 701 lg 1 ja lg 2 p 2 alusel. Kuna OÜ V1 ei vaidlusta Harju

Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsust mitte tsiviilhagi lahendamist, vaid KarS § 83 lg 1, s.o

karistusõigusliku järelmi kohaldamist puudutavas osas, ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustik

kohaldatav ja TsMS § 702 lg 1 ning lg 2 p 2 ei saa teistmise alusena kõne alla tulla.

48. Järelikult ei anna kehtivad seadused menetluslikku alust OÜ V1 avaldust teistmise korras läbi

vaadata ega kriminaalasjas menetlust uuendada.

II

49. Vastus küsimusele, kas OÜ V1 teistmisavaldus tuleb jätta määruse I osas toodud põhjustel KrMS

§ 371 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata või saab Riigikohus avalduse siiski läbi vaadata ja

rahuldada, sõltub seega sellest, kas KrMS § 367 lg 1 ning § 366 on osas, milles need OÜ-le V1

teistmisvõimalust ei anna, põhiseadusega kooskõlas või mitte. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil

tekkis kahtlus, et teistmisvõimaluse puudumine võib rikkuda OÜ V1 menetluslikke põhiõigusi.

50. PS § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste

rikkumise korral kohtusse. OÜ V1 on Riigikohtule esitatud avalduses soovinud kohtulikku kaitset

talle PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõiguse väidetava rikkumise vastu. Üldkogu märgib, et ei lahenda

praeguses asjas küsimust, kas konfiskeeritud veoauto Scania ja haagis Blumhardt kuulusid või

kuuluvad OÜ-le V1. Hindamaks seda, kas teistmisvõimaluse puudumine riivab OÜ V1 põhiõigust

pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, võtab üldkogu kõigepealt seisukoha, kas Harju

Maakohtu 2. detsembri 2011. a vaidlustatud otsus üldse saab riivata OÜ V1 subjektiivseid õigusi,

täpsemalt omandipõhiõigust, mida OÜ V1 praeguses teistmismenetluses kaitsta soovib. Kui

kohtulahendiga, mida isik teista soovib, tema subjektiivsete õiguste üle ei otsustata, siis ei riiva

teistmisvõimaluse puudumine ka tema menetluslikke põhiõigusi.

51. See, kas Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsus saab riivata OÜ V1 omandipõhiõigust,

oleneb sellest, kas kõnealune otsus võtab OÜ-lt V1 võimaluse enda omandiõigust üldises korras

kaitsta. Vastus osutatud küsimusele sõltub omakorda esmajoones sellest, kas juhul, kui OÜ V1 oli

maakohtu otsuse tegemise ajal vaidlusaluse paakauto ja haagise omanik, lõpetas kohtu

konfiskeerimisotsustuse jõustumine tema omandiõiguse ja kas kohtu järeldused paakauto ja haagise

omandi kohta on OÜ V1 jaoks õiguslikult siduvad.

(A)

52. Kõigepealt käsitlebki üldkogu Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse võimalikku mõju OÜ

V1 väidetavale omandiõigusele, samuti otsuse siduvust OÜ V1 jaoks. Selleks tuleb lähemalt selgitada

konfiskeerimise toimet ja konfiskeerimisotsustuse õiguslikku tähendust üldiselt.

53. Konfiskeerimise toimet reguleerib kehtivas õiguses KarS § 85, eeskätt selle lõiked 1 ja 2. KarS

§ 85 lg 1 sätestab, et konfiskeeritu läheb riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus

sätestatud juhtudel tagasi. Sama paragrahvi teine lõige näeb ette, et kolmanda isiku õigused jäävad

konfiskeerimisel püsima (lause 1). Riik maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud sama

seadustiku § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-s 2 sätestatud juhtudel (lause 2). Seega

üldjuhul läheb konfiskeeritud vara omandiõigus konfiskeerimisotsustuse jõustumisel KarS § 85 lg 1

alusel automaatselt üle riigile (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-

2-1-26-13, p 11). Seda reeglit piirab aga erinormina KarS § 85 lg 2 esimene lause, mille kohaselt

jäävad kolmanda isiku õigused konfiskeerimisel püsima. Konfiskeerimise objektiks saavad seejuures

põhimõtteliselt olla kõik tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 48 nimetatud esemed ehk asjad,

õigused

ja

muud

hüved,

mis

võivad

olla

õiguse

objektiks

(vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-92-12, p 12).

54. Kolmanda isikuna KarS § 85 lg 2 esimese lause tähenduses tuleb mõista isikut, kes ei ole

konfiskeerimisotsustuse adressaat. Konfiskeerimisotsustuse adressaat on süüteo toimepanija või KarS

§ 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmas isik, kelle suhtes menetleja mõnel

KarS §-des 83-832 sätestatud alusel konfiskeerimisotsustuse teeb (kolmanda isiku mõiste KarS §-

des 83-832 erineb kolmanda isiku mõistest KarS § 85 lg 2 tähenduses). Konfiskeerimisotsustuse

adressaat peab üheselt mõistetavalt nähtuma kohtulahendi resolutiivosast.

55. Kolmanda isiku õigustena KarS § 85 lg 2 esimese lause mõttes on käsitatavad kõik õigused, mis

on konfiskeerimise objekti (eseme) suhtes isikul, kes ei ole ise konfiskeerimisotsustuse adressaat.

Sellised kolmanda isiku õigused võivad hõlmata nii konfiskeeritud eset ennast - nt konfiskeeritud asja

omandit asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 mõttes - kui ka konfiskeeritud eset koormavaid õigusi - nt

konfiskeeritud asjal lausuvaid piiratud asjaõigusi (nt hüpoteek).

56. Eeltoodust järeldub, et KarS § 85 kohaselt kehtib kohtu või kohtuvälise menetleja

konfiskeerimisotsustus üksnes riigi ja konfiskeerimisotsustuse adressaadi omavahelises suhtes.

Tulenevalt KarS § 85 lg 2 esimesest lausest läheb konfiskeeritud asja omand või muu konfiskeeritud

õigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle vaid tingimusel, et konfiskeeritu kuulus

konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal isikule, kelle suhtes see otsustus on tehtud. Peaks aga

konfiskeeritu tegelikult kuuluma isikule, keda konfiskeerimisotsustuses adressaadina ei nimetata,

jäävad selle isiku õigused KarS § 85 lg 2 esimese lause alusel vaatamata konfiskeerimisele püsima.

See tähendab, et tema omand või muu konfiskeeritud õigus konfiskeerimisel ei lõpe ega lähe riigile

üle. Konfiskeerimise sisu seisneb asja omandi või muu õiguse üleandmises ühelt isikult

(konfiskeerimisotsustuse adressaadilt) teisele isikule (riigile), mitte aga konfiskeeritava eseme riigile

üleandmises, sõltumata sellest, kellele ese enne konfiskeerimist kuulus. Märgitut kinnitab seegi, et

KarS §-de 83-832 sõnastuse kohaselt on mingi vara võimalik konfiskeerida üksnes konkreetselt

süüteo toimepanijalt või KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmandalt

isikult,

kellele

vara

konfiskeerimisotsustuse

tegemise

ajal

kuulub.

Seega

ei

ole

konfiskeerimisotsustuse

toime

piiratud

mitte

üksnes

esemeliselt

(otsustuses

nimetatud

konfiskeerimise objektiga), vaid ka isikuliselt (isikuga, kellelt ese konfiskeeritakse). Teisisõnu ei ole

konfiskeerimise toime mitte absoluutne, vaid relatiivne, sest see ei mõjuta mitte määratlemata isikute

ringi, vaid üksnes konfiskeerimisotsustuse adressaadi õigusi konfiskeeritavale esemele. Sarnaselt on

Riigikohus konfiskeerimise toimet mõtestanud ka varem (vt Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus

asjas nr 3-1-1-88-07, p 37 ja kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10,

p 33).

57. Üldkogu hinnangul on KarS § 85 selline tõlgendus kõige paremini ühitatav PS §-s 32 sätestatud

omandipõhiõiguse üldise mõttega. On raske leida mõistlikku põhjust, miks peaks konfiskeerimisel

omandi või muu õiguse kaotama ka isik, kelle suhtes ei ole konfiskeerimisotsustust tehtud, st isik,

kelle puhul ei ole tuvastatud seaduses sätestatud aluseid tema vara konfiskeerimiseks. Selleks, et

saavutada ühel või teisel alusel toimuva konfiskeerimise eesmärke - näiteks takistada uute

samalaadsete süütegude toimepanemist (vt Riigikohtu üldkogu 12. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-

37-07, p 21) või vältida süüdlase rikastumist süüteo toimepanemise tagajärjel (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-4-11, p 9) - ei ole vaja, et konfiskeeritu

läheks riigi omandisse ka siis, kui see tegelikult konfiskeerimisotsustuse adressaadile ei kuulu.

58. KarS § 85 tõlgendust, mille kohaselt lõpetab konfiskeerimine üksnes konfiskeerimisotsustuse

adressaadi õigused konfiskeeritavale esemele, toetab kaudselt veel üks argument. Kui konfiskeeritu

läheks riigi omandisse sõltumata asjaolust, kellele konfiskeeritav ese tegelikult kuulub, otsustataks

konfiskeerimisel konfiskeerimise objekti omaniku subjektiivsete õiguste üle olenemata sellest, millise

isiku suhtes konfiskeerimisotsustus tehakse. Sellises olukorras peaks menetleja KrMS § 401 lg-t 1

järgides kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasama eranditult iga isiku, kes väidab, et võimaliku

tulevase konfiskeerimise objekt kuulub talle. Nimelt tuleb KrMS § 401 lg 1 mõtte kohaselt kolmanda

isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega

tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud

küsimuse lahendamisel otsustada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.3 ja 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 13). Kohtueelne

menetleja - ega ka kohus enne asjas lõpplahendi tegemist - ei saa lõplikult otsustada, kellele

võimaliku konfiskeerimise objekt tegelikult kuulub. Seetõttu puudub menetlejal kellegi kolmanda

isikuna menetlusse kaasamist otsustades võimalus tuvastada, et isik, kes väidab end olevat vara

omanik, seda tegelikult ei ole. Järelikult, kui konfiskeerimine lõpetaks konfiskeeritava eseme

omaniku õigused olenemata asjaolust, kas konfiskeerimisotsus tehakse tema või kellegi teise suhtes,

ei saaks menetleja kellegi kriminaalmenetlusse kaasamist otsustades kunagi lähtuda sellest, et see isik

konfiskeerimise tõttu enda omandit ei kaota. Seega ei tohiks menetleja ka ühelgi juhul jätta sellist

isikut

kriminaalmenetlusse

kaasamata.

Konfiskeerimise

absoluutse

toime

korral

rikuks

konfiskeerimise objekti omandile pretendeeriva isiku menetlusse kaasamata jätmine selle isiku õigust

olla oma kohtuasja arutamise juures (PS § 24 lg 2). Olukord, kus menetlejal puuduks võimalus jätta

kriminaalmenetlusse kaasamata ükskõik milline isik, kes väidab end olevat võimaliku tulevase

konfiskeerimise objekti omanik, võiks aga teatud juhtudel ebaproportsionaalselt kahjustada

kriminaalmenetlust, avades tee menetluslikeks kuritarvitusteks.

59. Eelmises punktis märgitu ei tähenda aga seda, et olukorras, kus võimaliku konfiskeerimise objekti

kuuluvus on vaieldav või ebaselge, võiks kriminaalasja menetleja piirduda üksnes selle isiku

menetlusse kaasamisega, kes on tema hinnangul eseme kõige tõenäolisem omanik. Nagu märgitud, ei

ole kohtueelne menetleja pädev langetama otsust võimaliku konfiskeerimise objekti omandi kohta.

Menetlusetapis, mil otsustatakse kolmanda isiku kaasamise üle, ei saa seda teha ka kohus. Samas

näevad KarS §-d 83-832 otsesõnu ette, et nii süüteo toimepanijalt kui ka KarS § 83 lg-tes 3 või 4,

§ 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmandalt isikult saab konfiskeerida üksnes vara, mis

konfiskeerimisotsustuse tegemise ajal kuulub sellele samale isikule (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 33). Seega on konfiskeerimise

objekti kuulumine konfiskeerimisotsustuse adressaadile üks konfiskeerimise eeldustest, mille kohus

peab konfiskeerimisotsustust tehes alati tuvastama. Seetõttu tuleb ka konfiskeerimise objekti

puudutavad teadaolevad omandivaidlused üldjuhul lahendada kriminaalmenetluses konfiskeerimise

üle otsustamise käigus. Vastasel korral tekiks oht, et ese konfiskeeritakse isikult, kellele see tegelikult

ei kuulu, ja konfiskeerimisotsustus jääb õiguslikult tagajärjetuks, sest mitteomanikult konfiskeeritu

KarS § 85 lg 2 esimese lause kohaselt riigi omandisse ei lähe. See võib kaasa tuua konfiskeerimise

objekti puudutavad uued õigusvaidlused ja riigi ilmajäämise konfiskeeritud varast või ka riigi vastu

suunatud kahjuhüvitisnõude (vt lähemalt määruse punkt 63 jj).

60. Vähendamaks õiguslikult tagajärjetu konfiskeerimisotsustuse tegemise ohtu, tuleb menetlejal

KrMS § 401 lg 1 alusel kriminaalmenetlusse kaasata iga talle teadaolev isik, kes võib arvestatava

tõenäosusega olla tulevase konfiskeerimise objekti omanik. Sellisel juhul on konfiskeerimise

küsimuse lahendamisel tehtav kohtu otsustus selle kohta, kellele konfiskeerimise objekt kuulub, siduv

kõigile menetlusse kaasatud isikutele. See tähendab eeskätt seda, et menetlusse kaasatud isik, kelle

omanikustaatus kriminaalmenetluses kinnitust ei leia, ei saa tulenevalt TsMS § 371 lg 1 p-st 4 ja

§ 457 lg-st 1, samuti halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 43 lg 1 p-st 1 mõnes muus

menetluses tugineda väitele, et konfiskeeritu kuulus konfiskeerimise ajal talle. Nii muutubki

konfiskeerimisotsustus tema jaoks siduvaks. Seejuures peab ka kohtuotsuse resolutiivosas kajastuma

see, millise menetlusosalise õigused vaidlusalusele esemele kohus tuvastas ja millise menetlusosalise

pretensioon osutus põhjendamatuks. Võimalikku konfiskeerimise objekti puudutava omandivaidluse

mahukuse või keerukuse korral on KarS §-des 831-832 nimetatud vara konfiskeerimine KrMS § 4031

lg 1 kohaselt võimalik otsustada isiku süüküsimusest eraldi kriminaalmenetluse seadustiku

peatükis 161 ette nähtud erimenetluses.

61. Praeguses asjas konfiskeeris maakohus paakauto Scania ja haagise Blumhardt süüdistatav

A. Šeibakilt, mitte OÜ-lt V1. Ehkki maakohtu otsuse resolutiivosa punktis 86 pole A. Šeibakki

konfiskeerimisotsustuse

adressaadina

nimeliselt

välja

toodud,

tuleneb

järeldus,

et

konfiskeerimisotsustus on tehtud tema suhtes, nii kohtuotsuse aluseks olevast kokkuleppest kui ka

resolutiivosa käsitletavas punktis tehtud viitest KarS § 83 lg-le 1, mis näeb ette aluse süüteo

toimepanemise

vahendi

konfiskeerimiseks

süüteo

toimepanijalt

(alused

süüteovahendi

konfiskeerimiseks kolmandalt isikult sätestab KarS § 83 lg 3). Paakauto ja haagise konfiskeerimine

A. Šeibakilt ei saanud lõpetada OÜ V1 väidetavat omandiõigust nendele sõidukitele (KarS § 85 lg 2

lause 1). Seega, kui konfiskeerimise ajal oli paakauto ja haagise tegelik omanik OÜ V1, mitte aga

A. Šeibak, ei läinud paakauto ja haagise omand konfiskeerimisotsustuse jõustumisel riigile üle ja OÜ

V1 ei kaotanud selle otsuse alusel enda omandit.

62. OÜ-d V1 ei kaasatud paakauto ja haagise võimaliku omanikuna kriminaalmenetlusse, mistõttu

pole OÜ V1 jaoks siduv ka maakohtu konfiskeerimisotsustusest tulenev järeldus, et paakauto ja

haagis kuulusid nende konfiskeerimise ajal A. Šeibakile.

(B)

63. Eeltoodust järeldub omakorda, et Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsus ei takista OÜ-l V1

enda väidetavat omandiõigust üldises korras maksma panna või juhul, kui see on muutunud muudel

põhjustel võimatuks või kui OÜ-l V1 puudub konfiskeeritud asja tagastamise vastu põhjendatult huvi,

kaotatud omandi eest hüvitist nõuda. Üldkogu selline seisukoht põhineb järgneval.

64. AÕS § 80 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab

(lg 1). Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele

ebaseaduslikust valdusest oma valdusse (lg 2). Konfiskeerimine, nagu üldkogu eelnevalt selgitas, ei

lõpeta konfiskeerimisotsustuse adressaadiks mitteoleva isiku omandit konfiskeeritud asjale (vt

määruse punkt 56). Samuti ei anna konfiskeerimisotsustus riigile õiguslikku alust vallata asja, mis

konfiskeerimise ajal tegelikult konfiskeerimisotsustuse adressaadile ei kuulunud. Seega võib

konfiskeeritud asja (väidetav) tegelik omanik, kes ise konfiskeerimisotsustuse adressaat ei ole, esitada

tsiviilkohtumenetluse korras riigi vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi, nõudes enda

omandiõiguse tunnustamist ja konfiskeeritud asja väljaandmist riigi ebaseaduslikust valdusest enda

valdusse. Juhul kui konfiskeeritud on kinnisasi, mille omanikuna on konfiskeerimisotsustuse alusel

kinnistusraamatusse kantud riik, tuleb hagejal enne vindikatsiooninõuet või koos sellega esitada riigi

vastu ka kinnistusraamatu kande parandamise nõue (AÕS § 65 lg 1).

65. Vindikatsioonihagi konfiskeeritud asja väljanõudmiseks ei saa TsMS § 371 lg 1 p-st 4 ja § 457 lg-

st 1 tulenevalt esitada isik, kes ei ole küll konfiskeerimisotsustuse adressaat, kuid kes oli

konfiskeeritud asja võimaliku omanikuna kriminaalmenetlusse kaasatud ja kelle omandiõigus

kriminaalmenetluses kinnitust ei leidnud. Sellisele isikule on tagatud võimalus kaitsta oma väidetavat

omandiõigust kriminaalmenetluse käigus ja seetõttu on kriminaalasjas tehtud kohtu otsustus asja

kuuluvuse kohta tema jaoks siduv. Järelikult ei saa ta hilisemates menetlustes tugineda faktile, et

tema on konfiskeeritud asja omanik.

66. Konfiskeeritud asja riigi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks esitatud hagi rahuldamine ei

tähenda

kriminaalasjas

tehtud

konfiskeerimisotsustuse

tühistamist

ega

muutmist,

sest

konfiskeerimisotsustus kehtib üksnes riigi ja konfiskeerimisotsustuse adressaadi omavahelises suhtes

(vt lähemalt määruse punkt 56). Samas tuleb arvestada, et kui kohus tuvastab, et konfiskeeritud asi

kuulub tegelikult hagejale, puudub tal menetluslik pädevus järgnevalt välja selgitada, kas hageja näol

on tegemist KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud kolmanda isikuga, kellelt

tuleks asi konfiskeerida. See küsimus ei ole hagimenetluse esemeks. Pärast konfiskeeritu tegeliku

omaniku vindikatsioonihagi rahuldamist ei ole teatud juhtudel küll välistatud selle asja

konfiskeerimise otsustamine kriminaalmenetluse seadustiku peatükis 161 ette nähtud korras. See on

aga võimalik üksnes KarS §-s 831 või §-s 832 nimetatud alustel ja KrMS § 4031 lg-s 3 sätestatud

tähtaja

jooksul.

Seega,

jättes

kavandatava

konfiskeerimise

objekti

võimaliku

omaniku

kriminaalmenetlusse kaasamata, riskib menetleja sellega, et see isik nõuab konfiskeeritud asja riigilt

välja, kusjuures riik kaotab ka võimaluse kontrollida, kas kõnealuse isiku puhul esinevad KarS § 83

lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 ette nähtud alused temalt asja konfiskeerimiseks.

67. AÕS §-s 80 sätestatud nõude saab esitada üksnes asja omanik isiku vastu, kes valdab tema asja

ebaseaduslikult (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-85-07,

p 14 ja 30. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-2-1-110-11, p 12). Seega saab isik, kellele

konfiskeeritud asi konfiskeerimise ajal tegelikult kuulus, kuid kelle suhtes konfiskeerimisotsustust ei

tehtud, asja vindikatsioonihagiga enda valdusse nõuda üksnes niikaua, kui ta on asja omanik ja asi on

teise isiku ebaseaduslikus valduses. Ehkki isik, kes ei ole konfiskeerimisotsustuse adressaat, ei kaota

enda omandit asjale selle konfiskeerimisel, võib see juhtuda hiljem. KrMS § 4211 lg 1 sätestab, et kui

seadusega ei ole sätestatud teisiti, saadetakse konfiskeeritud vara ja riigi omandisse läinud

asitõendeid käsitleva kohtuotsuse või määruse ja menetlusdokumendi koopia konfiskeeritud vara ja

riigi omandisse läinud asitõendite asukoha järgsele maavalitsusele. Vabariigi Valitsuse 30. juuli

2004. a määruse nr 263 "Konfiskeeritud vara võõrandamise, üleandmise ja hävitamise, vara

võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja

hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite

hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord" § 3 lg 3 kohaselt võõrandab maavalitsus konfiskeeritud

vara riigivaraseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras. Isik, kellele riik

konfiskeeritud vallasasja edasi võõrandab, võib selle AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel

omandada vaatamata sellele, et riik ei olnud õigustatud omandit üle andma. Mitteomanikult

konfiskeeritud kinnisasja omand võib edasivõõrandamisel omandajale üle minna AÕS § 561 lg 1

alusel. AÕS § 561 lg 1 alusel ei saa kinnisasja omandada aga riik, kes on asja kinnistusraamatusse

kantud andmetele tuginedes konfiskeerinud. Kõnealune säte reguleerib üksnes omandamist

tehinguga. Konfiskeerimine pole tehing. Juhul kui asja omanik kaotab AÕS § 95 lg-s 1, sama

paragrahvi lõike 3 kolmandas lauses või § 561 lg-s 1 sätestatud juhtudel omandiõiguse, ei ole tal

enam õigust esitada asja omandiõiguse saanud isiku vastu AÕS § 80 alusel vindikatsioonihagi asja

valduse saamiseks. Seega üldjuhul saab konfiskeeritud asja omanik esitada vindikatsioonihagi

konfiskeeritud asja omandiõiguse tunnustamiseks ja valduse väljanõudmiseks üksnes riigi vastu ja

seda seni, kuni konfiskeeritud asi on riigi omandis ning otseses valduses. Üldkogu märgib, et kui riik

on konfiskeeritud asja võõrandanud, ei saaks asja varasem omanik seda tagasi ka juhul, kui tal oleks

võimalik kriminaalasjas tehtud konfiskeerimisotsustus vaidlustada ja ta saavutaks selle tühistamise.

Konfiskeerimisotsustuse tühistamine ei mõjutaks AÕS § 95 või § 561 lg 1 alusel toimunud

konfiskeeritud asja omandi üleminekut.

68. Vältimaks enda omandi kaotust, on konfiskeeritud asja tegelikul omanikul riigi (või erandjuhtudel

mõne muu ebaseadusliku valdaja) vastu vindikatsioonihagi esitades võimalik taotleda kohtult hagi

tagamise korras kostjal konfiskeeritud asja käsutamise keelamist (TsMS § 378 lg 1 p 3).

69. Kohtuasjas, milles teiselt isikult konfiskeeritud asja väidetav tegelik omanik esitab

vindikatsioonihagi asja riigi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks, võib sõltuvalt kaasuse

asjaoludest muu hulgas esile kerkida küsimus, kas kohustus selliselt hagilt riigilõivu tasuda (TsMS

§ 139 ja riigilõivuseaduse § 57 lg 1) on põhiseadusega kooskõlas.

70. Kui riik on konfiskeeritud asja edasi võõrandanud ja selle tegelik omanik enda omandi AÕS § 95

lg 1, sama paragrahvi lg 3 kolmanda lause või § 561 lg 1 alusel kaotanud, jääb talle võimalus nõuda

riigilt KarS § 85 lg 2 teise lause alusel hüvitist. KarS § 85 lg 2 teine lause näeb ette, et riik maksab

kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud sama seadustiku § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832

lg-s 2 sätestatud juhtudel. Üldkogu hinnangul on osutatud sätte näol tegemist kahju hüvitamise

erikoosseisuga, mille alusel vastutab riik muu hulgas sellise kahju eest, mis põhjustatakse isikule talle

kuuluva vara konfiskeerimisega teiselt isikult.

71. Isikul tekib riigi vastu KarS § 85 lg 2 teisest lausest tulenev kahjuhüvitisnõue eeskätt juhul, kui 1)

tema vara on teise isiku suhtes tehtud konfiskeerimisotsustusega konfiskeeritud; 2) selle

konfiskeerimisotsustuse täitmisega on talle kahju tekitatud ja 3) tema ise ei vasta KarS § 83 lg-tes 3

või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2 nimetatud tunnustele. Kahjuhüvitisnõude tekkimine ei eelda

kriminaalasja menetleja tegevuse või tegevusetuse õigusvastasust. Isikul on õigus hüvitisele ka siis,

kui menetleja ei teadnud ega pidanudki teadma võimalusest, et konfiskeeritav ese ei kuulu

(kavandatava) konfiskeerimisotsustuse adressaadile, vaid mõnele teisele isikule. Samuti ei eelda KarS

§ 85 lg 2 teisest lausest tuleneva kahjuhüvitisnõude esitamine konfiskeerimisotsustuse tühistamist.

Kõnealust nõuet ei saa aga HKMS § 43 lg 1 p-st 1 tulenevalt esitada isik, kes oli konfiskeerimise

objekti võimaliku omanikuna kriminaalmenetlusse kaasatud, kuid kelle väidetavad õigused

konfiskeerimisotsustuse tegemisel kinnitust ei leidnud. Nagu eelnevalt märgitud, on kriminaalasja

lahendanud kohtu otsustus konfiskeerimise objekti kuuluvuse kohta kriminaalmenetlusse kaasatud

isikule siduv ja ta ei saa hilisemas menetluses tugineda asjaolule, et konfiskeeritu kuulus või kuulub

tegelikult talle.

72. Üldkogu möönab, et seadusandja ei ole selgelt reguleerinud KarS § 85 lg 2 teise lause alusel

tekkiva kahjuhüvitisnõude sisu ja ulatust. Lähtudes analoogia alusel riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 7 lg-st 4, tuleb kõnealuse nõude sisustamisel aluseks võtta samad põhimõtted, millest lähtuvad

eraõiguse kahju hüvitamise sätted, eeskätt need, mis on ette nähtud võlaõigusseaduse 7. peatükis.

Täiendavalt on osaliselt kohaldatavad printsiibid, mis on aluseks kinnisasja sundvõõrandamise

seaduses sundvõõranditasu kohta käivatele normidele. Seda ka juhul, kui konfiskeerimise objektiks ei

ole kinnisasi.

73. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei hüvitata juhul, kui kahju olnuks võimalik vältida

kohase õiguskaitsevahendi kasutamisega. Seejuures on Riigikohus selgitanud, et ehkki RVastS § 7

lg 1 viitab otsesõnu üksnes RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud õiguskaitsevahenditele, tuleb sätte

teleoloogilisel tõlgendamisel asuda seisukohale, et kui kahju ei tekitatud haldusmenetluses, ent seda

tegi siiski avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes (sh kriminaalmenetluse käigus), on kahju

hüvitamise eelduseks samuti see, et isik oleks kasutanud kahju vältimiseks kohaseid

õiguskaitsevahendeid. RVastS § 7 lg 1 kohaselt ei välista õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine

küll alati hüvitise väljamõistmist täielikult, vaid võib olla aluseks hüvitise vähendamisele. (Vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 20. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-47-08, p-d 22-24.) Üldkogu

leiab, et asja tegelik omanik, kellele kuuluv asi on teise isiku suhtes tehtud otsuse või määrusega

konfiskeeritud, saab KarS § 85 lg 2 teise lause alusel nõuda riigilt kahju hüvitamist ka juhul, kui ta ei

ole eelnevalt tsiviilkohtumenetluses konfiskeeritud asja tagasisaamiseks vindikatsiooninõuet

esitanud, kuid on põhjendatult kaotanud huvi asja tagastamise vastu (vrd ka Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 2009. a otsus asjas nr 3-2-1-127-08, p 12). Omaniku selline huvikaotus

on õiguslikult arvestatav näiteks juhul, kui asi on kriminaalasja menetleja käes olles oluliselt

kahjustada saanud või amortiseerunud või kui omanik on seoses asja asitõendiks võtmise või

arestimisega soetanud endale uue asja, kuna asi oli talle oluline. Nõudes KarS § 85 lg 2 teise lause

alusel konfiskeeritud asja väärtuse hüvitamist, peab asja omanik lisaks nõude rahuldamise eelduste

tõendamisele andma enda omandi üle riigile või viimase eriõigusjärglasele.

74. Praeguses asjas ei käsitle üldkogu seda, kas ja kui, siis millisel õiguslikul alusel ja ulatuses saab

isik nõuda hüvitist sellise saamata jäänud tulu või asja väärtuse vähenemisest tingitud otsese varalise

kahju eest, mis on isikul tekkinud seetõttu, et tema asi kriminaalmenetluses ära võeti.

75. Kuna KarS § 85 lg 2 teise lause alusel tekkiv õigussuhe on olemuselt avalik-õiguslik ja sellest

õigussuhtest tekkinud vaidluste lahendamiseks ei ole ette nähtud teistsugust menetluskorda, tuleb

kõnealuse sätte alusel esitatavad kahjuhüvitisnõuded HKMS § 4 lg 1 kohaselt läbi vaadata

halduskohtumenetluses. Seejuures on halduskohus pädev tuvastama kõiki KarS § 85 lg 2 teise lause

dispositsioonist tulenevaid kahjuhüvitisnõude rahuldamise eeldusi, sh seda, kas nõude rahuldamine ei

ole välistatud põhjusel, et kaebaja vastab KarS § 83 lg-tes 3 või 4, § 831 lg-s 2 või § 832 lg-s 2

nimetatud tunnustele.

76. Eeltoodud üldistest põhimõtetest lähtuvalt leiabki üldkogu, et juhul, kui OÜ V1 on paakauto

Scania omanik ja soovib seda tagasi saada, on tal võimalik esitada tsiviilkohtumenetluses riigi vastu

vindikatsioonihagi ja kaitsta enda väidetavat omandiõigust üldises korras.

77. Käesoleva määruse tegemisega kaotab kehtivuse kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2012. a määrus,

millega peatati Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsuse resolutiivosa punkti 86 täitmine (vt

käesoleva määruse punkt 30). Samas on üldkogu seisukohal, et lähtudes hea halduse põhimõttest,

tuleb riigil enne paakauto Scania võimalikku võõrandamist jätta OÜ-le V1 mõistlik aeg

vindikatsioonihagi esitamiseks.

78. Riigikohtule teadaolevalt on Harju Maavalitsus haagise Blumhardt 8. mail 2012 toimunud

avalikul enampakkumisel võõrandanud. Seega on OÜ V1 selle sõiduki omandi suure tõenäosusega

AÕS § 95 lg 1 ja lg 3 kolmanda lause alusel kaotanud. Järelikult on OÜ-l V1 võimalik esitada

halduskohtumenetluses riigi vastu KarS § 85 lg 2 teise lause alusel nõue haagise Blumhardt

konfiskeerimisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Juhul kui OÜ V1 on põhjendatult kaotanud huvi

paakauto Scania tagasisaamise vastu, võib ta nõuda hüvitist ka selle eest.

(C)

79. Eeltoodud põhjustel ei võta Harju Maakohtu 2. detsembri 2011. a otsus OÜ-lt V1 võimalust oma

väidetavat omandiõigust üldises korras kaitsta või omandi kaotuse korral selle eest hüvitist nõuda.

Seega ei otsustata maakohtu kõnealuse otsusega OÜ V1 subjektiivsete õiguste üle, s.t tegemist ei ole

OÜ V1 suhtes tehtud kohtuotsusega. Järelikult ei riiva KrMS § 367 lg 1 ja § 366, mis OÜ-le V1 selle

kohtuotsuse teistmiseks võimalust ei anna, OÜ V1 menetluslikke põhiõigusi.

80. Neil põhjustel jätab üldkogu KrMS § 367 lg 1 ja § 366 põhiseadusvastaseks tunnistamata ning

OÜ V1 teistmisavalduse KrMS § 371 ja § 350 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

81. Andmeid teistmismenetluse kulude kohta pole Riigikohtule esitatud.

III

82. Sõltumata OÜ V1 avaldusele antud hinnangust, märgib üldkogu õiguspraktika ühtlustamiseks

järgmist.

(A)

83. Nähtuvalt kriminaaltoimiku materjalidest taotles OÜ V1 kriminaalasja kohtueelselt menetlejalt

aegsasti ja järjepidevalt asitõendina ära võetud paakauto ja haagise väljaandmist, kinnitades, et ta on

nende asjade omanik, ning esitas ka enda väidetavat omandiõigust kinnitavad tõendid, mida ei saa

pidada ilmselgelt asjakohatuteks (vt määruse punktid 4, 5, 8 ja 10). Üldkogu leiab, et sellises

olukorras tulnuks juba kohtueelsel menetlejal OÜ V1 KrMS § 401 lg 1 alusel kriminaalmenetlusse

kaasata. Sel juhul olnuks kriminaalasja menetlemisel võimalik kõigi menetlusosaliste jaoks siduvalt

tuvastada, kellele paakauto ja haagis kuuluvad ja kas need tuleb sellelt isikult KarS § 83 lg 1 või lg 3

alusel konfiskeerida. Sõltuvalt tuvastatud asjaoludest võinuks praeguses asjas kõne alla tulla ka

paakauto ja haagise 21. novembri 2008. a müügilepingust tulenevate õiguste konfiskeerimine KarS

§ 83 lg 31 alusel. Kohtueelne menetleja OÜ-d V1 aga kriminaalmenetlusse ei kaasanud. Seda isegi

vaatamata asjaolule, et uurimisasutus kinnitas OÜ-le V1 kahel korral, et menetleja peab teda

paakauto ja haagise omanikuks (vt käesoleva määruse punktid 6 ja 9). Samuti võis Riigiprokuratuuri

varasem tegevus kohtueelses menetluses jätta mulje, et OÜ V1 taotlust saada paakauto ja haagis

tagasi arvestatakse (vt määruse punkt 7). Märgitu põhjal võib seda, et kohtueelne menetleja OÜ-d V1

kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse ei kaasanud, käsitada eksitava käitumisena.

84. OÜ-d V1 ei kaasanud kriminaalmenetlusse ka maakohus, kuigi algselt rahuldati osaliselt tema

taotlus paakauto ja haagise tagastamiseks ning need anti talle vastutavale hoiule (vt käesoleva

määruse punkt 13 jj). Ehkki Tallinna Ringkonnakohus seda otsesõnu ei märkinud, tulenes vajadus

kaasata OÜ V1 menetlusse sisuliselt ka ringkonnakohtu 20. juuli 2010. a määrusest, millega saadeti

paakauto ja haagise OÜ-le V1 tagastamise küsimus maakohtule uueks arutamiseks (vt käesoleva

määruse punkt 15). Kriminaalasja edasisel arutamisel maakohtus jäeti ringkonnakohtu juhised

täitmata, sest OÜ V1 taotluse põhjendatust ei hinnatud. Selle asemel, et OÜ V1 kolmanda isikuna

menetlusse kaasata, jätkas kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalasja, sh paakauto ja haagise

konfiskeerimise küsimuse lahendamist kokkuleppemenetluses, milleks OÜ V1 nõusolek puudus.

85. Eeltoodut

arvestades

ei

toiminud

prokuratuur

ega

kohus

selles

asjas

kooskõlas

kriminaalmenetlusõigusega.

(B)

86. KarS § 85 lg 1, mille kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises

lepingus sätestatud juhtudel tagasi, tähendab muu hulgas seda, et kohus ei saa konfiskeerimisotsustust

tehes kindlaks määrata, et konfiskeeritav vara tuleb müüa ja sellest saadud raha kasutada

sihtotstarbeliselt näiteks kannatanu tsiviilhagis esitatud nõude täitmiseks. Alust konfiskeeritava vara

sihtotstarbe

selliseks

kindlaksmääramiseks

ei

ole

võimalik

tuletada

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määruses asjas nr 3-1-1-97-10 KarS § 85 lg-le 2 antud

tõlgendusest.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev

Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld

Harri Salmann, Tambet Tampuu