3-1-1-41-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-41-13

Otsuse kuupäev

29. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi T.K süüdistuses KarS § 199 lg 3 ja § 255 lg 1 järgi

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10- 15146

Kassatsiooni esitaja

Süüdistatava

T.K

kaitsja

vandeadvokaadi

vanemabi

Argo

Küünemäe

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Elle-Mai Velling

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

27. märts 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2012. a ja Harju Maakohtu 28. juuni 2012. a otsused osaliselt,

T.K süüditunnistamises KarS § 199 lg 3 järgi.

2. Saata kriminaalasi T.K süüdistuses KarS § 199 lg 3 järgi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus.

3. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1. T.K anti KarS § 255 lg 1 järgi kohtu alla selles, et ta kuulus alates 2009. a juuli algusest kuni oktoobri lõpuni koos Juri

Antonovi, Igor Golubevi, B.D, Dmitri Tamega, Sergejs Tomaševsiga, Vadims Sinkevicsiga (kelle suhtes ei ole süüdistusakti

koostatud) ja Sergejs Rjabikinsiga vähemalt kolmest isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega

rahvusvahelisse ühendusse, mis oli loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunataud kallihinnaliste

sõiduautode Toyota Land Cruiser varguste toimepanemisele Tallinnast ja Läti Vabariiki edasitoimetamisele, s.o. KarS § 199

lg-s 2 sätestatud kuritegude toimepanemisele, kus tema ülesandeks oli varastada sõiduautosid Toyota Land Cruiser.

1.2. KarS § 199 lg 3 järgi anti T.K kohtu alla selles, et ta:

1.2.1. Kuritegeliku ühenduse liikmena ja isikuna, kes on varem toime pannud vargusi, ühiselt ja kooskõlastatult B.D, J.

Antonovi ja I. Golubeviga, võttis ära ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.t varastas 30. juulil 2009 Tallinnas Xxxxxx

xxx XX eest AS-le N kuuluva ja I. D. kasutuses oleva sõiduauto Toyota Land Cruiser 120 maksumusega 650 000 krooni,

millesse jäid I. D.-le kuuluvad esemed koguväärtuses 2 500 krooni. Kokku tekitati vargusega suur varaline kahju 652 500

krooni ulatuses;

1.2.2. ühiselt ja kooskõlastatult eespool nimetatud isikutega varastas ajavahemikul 18.-19. augustil 2009 Tallinnas Xxxxxxx

X juurest H AS-le kuuluva ja M. U. kasutuses oleva sõiduauto Toytota Land Cruiser 120, maksumusega 550 000 krooni,

koos M. U. varaga väärtuses 14 600 krooni, tekitades vargusega suure varalise kahju ning

1.2.3. kuritegeliku ühenduse liikmena ja isikuna, kes on varem toime pannud vargusi, ühiselt ja kooskõlastatult samade

isikutega varastas ajavahemikul 1.-2. oktoobrini 2009 Tallinnas Xxxxx X ette pargitud D. M.-i kasutuses oleva ja H AS-le

kuuluva mootorsõiduki Toyota Land Cruiser reg. maksumusega 550 000 krooni koos autosse jäänud D. M.-i isiklike

esemetega 1200 krooni väärtuses.

2. T.K tunnistati Harju Maakohtu 28. juuni 2012. a otsusega süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi ning teda karistati

vangistusega 3 aastaks, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi kohaldamata 3-aastase katseajaga. Karistusest loeti kantuks

eelvangistuses viibitud 5 kuud ja 27 päeva. Sama otsusega tunnistati KarS § 199 lg 2 p 8 järgi süüdi ja karistati ka M.N,

kuid tema kaitsja kassatsioon jäeti Riigikohtu menetlusse võtmata.

3. Maakohus leidis, et M.N-i ja T.K kuulumine kuritegelikku ühendusse ja ühenduse liikmena varguse toimepanemine ei

ole tõendatud ning mõistis nad KarS § 255 lg 1 järgi õigeks. Sellega seoses kvalifitseeris kohus neile inkrimineeritud

vargused KarS § 199 lg 2 p 8 järgi.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid mh T.K kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Argo Küünemäe ja Põhja

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling.

4.1. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega T.K süüditunnistamist KarS § 199 lg 3 järgi ning tema

karistamist 7 aastase vangistusega. Prokurör leidis, et kohus rikkus KrMS §-s 61 sätestatut, ei hinnanud kõiki kontrollitud

tõendeid ja hindas neid valikuliselt ning ühekülgselt. Eelmärgitu tõttu ei ole kohtuotsuses kohtu siseveendumuse

kujunemine jälgitav ega põhjendatud. Maakohus asus ebaõigesti seisukohale, et süüdistatavad panid toime küll

mootorsõidukite vargused, kuid ei kuulunud seejuures kuritegelikku ühendusse. T.K eitas varguste toimepanemist, andes

kohtus muude tõenditega vastuolulisi ütlusi püüdlusega saada enesele alibi ja õigustada suhtlemist B.D-ga. Need ütlused on

kohus aga lugenud paljasõnaliseks ja ebausaldusväärseks. Riigikohus on rõhutanud, et ebausaldusväärne on tõendiallikas

tervikuna. Seega ei ole millegagi põhjendatud kohtu tuginemine õigeksmõistmisel T.K ütlustele kuritegeliku ühenduse

liikmeks oleku osas. Kohus luges T.K osalemise ja süü sõidukite varguste toimepanemisel täielikult tõendatuks B.D

ütlustega ja jälitusprotokollidega T.K kõneeristuste kohta. Siinkohal on mõistetamatu kohtu seisukoht, miks B.D KrMS §

294 p 1 alusel avaldatud ütlused, ei tõenda T.K teadlikkust sõidukite varguste organiseeritusest. Ühel juhul luges kohus

B.D ütlused kahtlusteta usaldusväärseks, teisel juhul tegi kohus põhjendusteta valiku neile mitte tugineda tõendite kogumis

hindamisel. Kuritegeliku ühenduse liikmeksolekut ei välista kehtiva kohtupraktika kohaselt see, et T.K ei tundnud kõiki

kuritegeliku ühenduse liikmeid. T.K ülesanne oli varastada sõidukeid, tema teopanus ja ülesanne ühenduse eesmärkide

täitmisel ei nõudnud kokkupuutumist sõidukite varguste korraldajatega J. Antonovi ja I. Golubeviga ega ka Eestist

väljaviijate ja turustajatega.

4.2. Kaitsja taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega kaitsealuse õigeksmõistmist, samuti õigusabi

kulude täies ulatuses väljamõistmist. Kaitsja ei nõustunud kohtu arvamusega, et T.K ütlused tööettevõtualastest suhetest

B.D-ga on paljasõnalised. Äriühingute poolt antud vastused ringkonnaprokuratuuri järelepärimistele kinnitavad

ühemõtteliselt T.K poolt kohtus öeldut. Jälitusprotokollidest nähtub, et T.K on telefoni teel suhelnud üksnes B.D-ga. Samuti

kinnitavad kõnede toimumise ajad kaitseversiooni, mille kohaselt T.K ja B.D tegelesid ühiselt mööbliveoga. Kohus on

tuginenud äratundmiseks esitamise protokollile, mida pole kohtus avaldatud. Olukorras, kus T.K süüd tõendavaks

ainukeseks vahetuks tõendiks on teise süüdistatava B.D kohtueelses menetluses antud ütlused ja T.K ei ole saanud B.D

küsitleda, on sellega kitsendatud kaitseõigust määral, mis ei luba lähtuda ega tugineda kohtuotsuse tegemisel üksnes B.D

kohtueelses menetluses antud ütlustele.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2012. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt T.K süüditunnistamises KarS §

199 lg 2 p-de 4, 6, 7 ja 8 järgi ja 435 euro suuruse sundraha väljamõistmises. Kohus tunnistas T.K süüdi KarS § 199 lg 3

järgi, mõistis KrMS § 179 lg 1 p 1 järgi välja sundraha 725 eurot ja muutis maakohtu otuse põhiosa, asendades selles KarS

§ 255 lg 1 järgi süüdistatava õigeksmõistmise põhistused. Otsusega rahuldati prokuratuuri apellatsioon osaliselt ja jäeti

kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Kohtuotsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Juhul kui kuritegelik ühendus jõuab sihiks seatud kuritegude toimepanemiseni, tuleb isikute käitumine kvalifitseerida

vaid konkreetse eriosa sätte järgi siis, kui selles sättes on kvalifitseeriva tunnuse e raskendava asjaoluna kriminaliseeritud

kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt (nt KarS § 199 lg 3, 201 lg 2 p 4, 202 lg 2 p 1, 209 lg 2 p 3 jne).

Vastasel korral võiks väita, et seadusandja on erinevates koosseisudes mõttetult kriminaliseerinud mingi kuriteo

toimepanemise kuritegeliku ühenduse poolt. Seega, kui on tõendatud süüdistatavatele inkrimineeritud varguste

toimepanemine kuritegeliku ühenduse raames, on nende käitumine kvalifitseeritav üksnes KarS § 199 lg 3 järgi.

5.2. Kuritegeliku ühenduse olemasolu tuleb aga tuvastada KarS § 255 lg 1 mõttest lähtudes. Kuivõrd sõidukite Toyota

Land Cruiser varguste toimepanemine edukalt ja võimalikult riskivabalt ei olnud üksinda võimalik, kaasas J. Antonov

kuritegeliku ühenduse eesmärkide saavutamisele (sõidukite varguste toimepanemisele) teisi isikuid ning nõustus ka teiste

isikute kaasamisega B.D poolt. Ühendus oli püsiv, tegutsedes 2008. a sügisest kuni 2010. a aprillini sõidukite Toyota Land

Cruiser vargustega Eestist ja Läti Vabariigi suunal turustamisega, kusjuures osa ühenduse liikmetest vahetus ja asendus,

kuid ühenduse tegutsemine samal eesmärgil jätkus. B.D, D. Tami, T.K ja M.N-i asukoht ühenduse struktuuris ja rollide

jaotus oli sõidukite varguste toimepanemine. Maakohus ei ole kohtuistungil kontrollitud tõendeid kogumis hinnanud ega

vähimalgi määral arvestanud B.D neid ütlusi, mis viitavad otseselt T.K tegutsemisele kuritegeliku ühenduse eesmärkide

realiseerimisel. B.D on selgitanud, et ta kutsus T.K appi kolme Toyota Land Cruiseri vargusele. T.K oli teadlik, et antud

sõidukid lähevad edasi müügiks. T.K ei tunne J. Antonovit ega I. Golubevi, kuid sai iga varguse eest 500 eurot ja teadis, et

see raha ei tule mitte temalt, vaid isikutelt, kes varastatud sõidukid realiseerivad. B.D ütlused on selged ja loogilised. Teisalt

nähtub ka tuvastatud tehioludest, et sellisel viisil ühemargiliste, kallite maasturite varastamine, nende alati ühte ja samasse

kohta eskortimine, kindla summa saamine mõne aja pärast, viitab kindlale organiseeritusele ja kindlale tegevuse juhtimisele

ning T.K sai sellest väga hästi aru. Asjaolu, et T.K ei tutvustatud kõigi temaga samaaegselt ühendusse kuulunud isikutele ei

anna vähimalgi määral põhjust järeldada, et ta ei pannud sõidukite vargusi toime kuritegeliku ühenduse liikmena.

5.3. T.K versiooni, mille kohaselt ta koos B.D-ga vedas klientidele väga intensiivselt mööblit (peaaegu ööpäevaringselt), on

maakohus põhjendatult paljasõnaliseks tunnistanud. Selle vastu räägivad nii OÜ C ja OÜ A kirjalikud vastused

prokuratuurile kui ka jälitusprotokollid.

5.4. Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et kuivõrd T.K ei saanud B.D kohtumenetluses küsitleda, on tema kaitseõigust

kitsendatud ning kohtuotsuse tegemisel ei saa tugineda üksnes B.D kohtueelses menetluses antud ütlustele. Maakohus ei

olegi T.K süüküsimuse otsustamisel lähtunud üksnes B.D ütlustest, mis on antud kohtueelses menetluses. Kohus on

tuginenud tõendite kogumile, sealhulgas teiste tõenditega täiel määral haakuvatele ja tõepärastele B.D ütlustele. T.K ja tema

kaitsja ei ole vastu vaielnud B.D ütluste avaldamisele ega tõstatanud ka probleemi B.D küsitlemise kohta kohtuistungil T.K

ja tema kaitsja poolt. B.D ütlusi analüüsides ei saa kuidagi järeldada, et ta oma kaasosalisi varjata oleks püüdnud või

kaassüüd alusetult kellelegi veeretanud. Et T.K kodus läbiotsimise käigus varastatud esemeid ei leitud ning et ka DNA

ekspertiis pole tuvastanud ekspertiisiks esitatud objektidelt T.K DNA-d, ei ole tõepoolest T.K süüstavad, kuid pole ka tema

süüd välistavad. Siinjuures tuleb pidada silmas T.K rolli ja ülesandeid kuritegude toimepanemisel. Vargusteks vajalike

seadmetega ta kokku ei puutunud ning asja tehioludest nähtuvalt puudus tal ka võimalus midagi varastatust koju viia, tema

roll ja tasu oli kindlaks määratud, igas varguses osalemise eest maksis B.D talle 500 eurot.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T.K kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Küünemäe. Kassaator palub

tühistada kohtute otsused täies ulatuses. Kassatsioonis esitatud seisukohad on lühidalt järgmised.

6.1. T.K on ebaõigesti süüdi tunnistatud KarS § 199 lg 3 järgi ning tuleks nendes süütegudes õigeks mõista. Kohus on tema

süüditunnistamisel tuginenud peamiselt kaassüüdistatava B.D kohtueelses menetluses antud ütlustele, rikkudes sellega

oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ülejäänud tõendid ei kinnita T.K osalust ei autode vargustes ega ka kuritegelikus

ühenduses. Tegemist on üksnes kaudsete tõenditega, mis ei kinnita T.K süüd. B.D rõõnab T.K, kuna sai vastutasuks

karistuse kergendamise KrMS § 205 alusel.

6.2. OÜ C ja OÜ A kirjalikud tõendid ning jälitustoimingu protokollid kinnitavad hoopis kaitseversiooni, mille kohaselt

T.K ja B.D tegelesid ühiselt mööbli transpordiga.

6.3. Ringkonnakohus on jätnud nimetamata tõendid, mis seostavad arusaadavalt ja ümberlükkamatult T.K talle

süükspandavate kuritegude toimepanemisega. Kohtu põhjendused ja järeldused tuginevad üksnes B.D ütlustele.

Ringkonnakohtu etteheide, et süüdistatav ja tema kaitsja ei vaielnud B.D kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisele

vastu, on alusetu, kuna ühtegi seaduslikku alust tõendi avaldamise lubamatuks tunnistamiseks ei esinenud. Arusaamatu ja

jälgimatu on ka kohtu seisukoht, et B.D ütlusi analüüsides ei saa kuidagi järeldada, et ta oleks oma kaasosalisi varjata

püüdnud või kaassüüd alusetult kellelegi veeretanud.

6.4. Ringkonnakohus on märkinud, et Harju Maakohtu 20. oktoobri 2011. a otsusega on kuus süüdistatavat süüdi

mõistetud KarS § 255 lg 1 järgi ja loeb sellega tõendatuks, et kuritegelik ühendus eksisteeris. Jääb aga arusaamatuks,

kuidas nimetatud otsus on seotud T.K-ga.

7. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör E.-M. Velling, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Kaitsja järeldus, et T.K kaitseõigust on rikutud kuna ei olnud võimalik küsitleda B.D, on eksitav. Kohtud on T.K

süüküsimuse otsustamisel lähtunud tõendite kogumist, mitte ainult B.D ütlustest. Küll aga on kohus põhjendatult leidnud, et

B.D ütlused haakuvad täielikult teiste kogutud tõenditega ja on tõepärased. Maakohtus kogutud tõendid on ümber lükanud

T.K versiooni tema suhtluse kohta B.D-ga ja T.K ütlused ühisest mööbliveost on paljasõnalised ning vastuolulised. Kaitsja

väide, et menetleja leppis süüdistatava B.D-ga eelnevalt kokku, et viimane keeldub ütluste andmisest kohtuistungil, on

meelevaldne. Sarnaselt T.K-ga oli B.D õigus kasutada kaitsetaktikat, mida prokuratuur ega kohtueelne menetleja ei saa

peale sundida ega ette kirjutada. Kaitsja seisukoht, et kohtusse kutsutud tunnistajad (OÜ C ja OÜ A esindajad) olid

prokuröri poolt väljaõpetatud ütlusi andma ja seetõttu ta loobus tunnistaja ülekuulamisest, on paljasõnaline, pahatahtlik ja

alusetu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et juhul kui samas kriminaalasjas kahtlustatavate või süüdistatavate

kriminaalasjad eraldatakse KrMS § 216 lg 2 p 3 alusel, siis endised kaaskahtlustatavad, kes on kokkuleppemenetluses süüdi

tunnistatud, ei ole eraldatud kriminaalasjas enam süüdistatavad, vaid tunnistajad. Järelikult ei saa nende kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamise aluseks olla KrMS § 294 p 1, vaid ütluste avaldamine ilma ristküsitluseta kohtus on

võimalik üksnes KrMS §-s 291 kirjeldatud aluste olemasolu korral (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-58-11, p 10.4).

9. T.K süüditunnistamisel on muuhulgas tuginetud endise kaassüüdistatava B.D ütlustele. Maakohus on need ütlused

avaldanud KrMS § 294 p 1 alusel, kuna B.D keeldus maakohtus ristküsitlemisel ütlusi andmast. Siinkohal märgib

kriminaalkolleegium, et süüdistatava või tunnistaja varasemate ütluste ilma ristküsitlemise võimaluseta avaldamise korras on

olulisi erinevusi. Kui süüdistatava puhul toimub varasemate ütluste avaldamine pelgalt kohtumenetluse poole taotlusel, ilma

mingite lisatingimusteta, siis tunnistaja puhul tuleb üldjuhul arvestada KrMS § 291 lg-s 2 sätestatut. Deponeerimata ütlusi

saab aga avaldada vaid sama paragrahvi lõikes kolm loetletud tingimuste olemasolul. See tähendab, et kohus peab enne

tõendi vastuvõtmist hindama, kas ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tunnistaja

usaldusväärsuses ning kas tõendi taotleja vastaspoolel on küllaldane võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid. Kuna neid

olulisi menetluslikke garantiisid ei ole käesolevas kriminaalasjas järgitud, hindab Riigikohtu kriminaalkolleegium selle

oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.

10. Isiku varasemate ütluste avaldamisel, toimugu see siis KrMS § 291 või § 294 alusel, otsustatakse tõendi lubatavuse

küsimus. Mõlemal juhul tuleb kohtutel aga nende ütluste hindamisel lähtuda KrMS § 15 lg-s 3 sätestatust, mille kohaselt ei

või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal

võimalik küsitleda. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtulahend tugineb KrMS § 15 lg 3 mõttes tõendile „valdavas

ulatuses“, kui on tegemist sellise tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasja lahendamise

seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust

lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda

vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb

(EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati

kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 20). Konkreetses kriminaalasjas võib muude

tõendite kaal sõltuda lisaks nende hulgale ka näiteks sellest, kas tegemist on otsese või kaudse tõendiga ja sellest, milliste

tõendamiseseme asjaolude kohta tõend teavet annab.

11. Kohtud on T.K varguses süüdi tunnistanud, tuginedes lisaks B.D ütlustele ka jälitusprotokollidele 27. juulist kuni 31.

juulini 2009, 18. kuni 19. augustini 2009, 1. kuni 2. oktoobrini 2009. Need protokollid koostati jälitustoimingu loa nr 985

alusel, millega anti luba teostada T.K kasutuses oleva abonendi YYYYYYYY kaudu ajavahemikul 27. aprillist 2009 kuni

26. aprillini 2010 sõnumite edastamise fakti, kestuse, viisi, vormi, vastuvõtja isikuandmete ning edastaja ja vastuvõtja

isikuandmete ja asukoha kindlakstegemine. Kohtute hinnangul kinnitavad nimetatud tõendid, et T.K suhtles enne autode

varguste toimepanemist ise aktiivselt B.D-ga ja lükkab ümber tema kaitseversiooni, et ta tegeles koos B.D-ga vaid mööbli

veoga.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab, et jälitusprotokollide näol on tegemist kaudsete tõenditega, mis kinnitavad T.K

suhtlust B.D-ga mh kuritegude toimepanemise eelsel ajal. Riigikohus on varasemalt tõdenud, et teatud juhtudel võib ka

süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda

põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne

kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda

kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Samas ei saa need, väljapoole

süüdistuse ajalisi piire jäävad tõendid sisustada süüdistust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2004. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04, p 9 ja 12. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-21-10, p 14). Asjaolu, et A. T.K ja B.D

süüdistuses kirjeldatud sõiduautode varguse ajal aktiivselt telefoni teel suhtlesid, ei ole iseenesest tõendiks, mis kinnitab

nende ühist tegevust kuritegude toimepanemisel. Selleks on vaja ümber lükata T.K versioon, et suhtlus toimus ühise

äritegevuse raames, arvestades ka OÜ C ja OÜ A esindajate ütlustega.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja §-st 363 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2012. a ja Harju Maakohtu 28. juuni 2012. a otsused osaliselt, T.K

süüditunnistamises KarS § 199 lg 3 järgi ja saadab kriminaalasja samale maakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

14. Kaitsja esitas taotluse menetluskuludena T.K-le kriminaalmenetluses lepingulise kaitsja õigusabi kulude summas

2898,87 euro väljamõistmiseks ja Eesti Vabariigi kanda jätmiseks. Kuna kolleegium teeb T.K suhtes KrMS § 361 lg 1 p-s 6

märgitud otsuse ja tühistab alama astmete kohtuotsused ka menetluskulude osas, tuleb kaitsja sellekohane taotlus läbi

vaadata maakohtus kriminaalasja uuel arutamisel.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg