3-3-1-5-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-5-13

Määruse kuupäev

22. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

M. V. (V.) kaebus Viru Vangla 4. jaanuari 2012. a käskkirja

nr 6-3/15-D tühistamiseks ning 10. ja 26. jaanuari 2012. a

haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. detsembri 2012. a määrus

haldusasjas nr 3-12-588

Menetluse alus Riigikohtus

M. V. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M. V. määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. detsembri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-12-588

ning saata asi Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 18. oktoobri 2011. a käskkirjaga nr 6-2/1314-T määrati kinnipeetav M. V. finants- ja

majandusosakonda abitööliseks (E7 üldkasutatavate ruumide koristaja) alates 21. oktoobrist 2011

kuni 20. jaanuarini 2012. Tööle määramise käskkirjaga on V. tutvunud ja seda vaidlustanud ei ole.

5. detsembril 2011 Viru Vangla E7 osakonnas kella 09:47 ajal ei allunud V. vanglateenistuse

ametniku seaduslikule korraldusele asuda tööle E7 osakonna koristajana. 5. detsembri 2011. a

seletuskirjas märgib M. V., et tervis on korrast ära ning ta teavitas sellest ka vanemvalvurit, kellel

palus teavitada meditsiiniosakonda. Lisaks ei ole V. võimeline töökohustust täitma enda julgeoleku

pärast. Teda on juba varem seetõttu füüsiliselt rünnatud.

Viru Vangla 4. jaanuari 2012. a käskkirjaga nr 6-3/15-D karistati M. V. kartserisse paigutamisega 35

ööpäevaks selle eest, et ta ei allunud 5. detsembril 2011 vanglateenistuse ametniku korraldusele asuda

koristama E7 osakonda. Viru Vangla leidis, et kinnipeetava väited julgeolekuohu kohta ei ole

põhjendatud. Väited terviseprobleemide kohta ei ole usutavad, kuna kinnipeetav 5. detsembril 2011

vanemvalvuri poole tervise kaebustega ei pöördunud.

M. V. esitas 31. jaanuaril 2012 vaide Viru Vangla direktorile, mis jäeti 22. veebruari 2012. a otsusega

rahuldamata.

2. 19. märtsil 2012 saabus Tartu Halduskohtusse M. V. kaebus Viru Vangla 4. jaanuari 2012. a

käskkirja nr 6-3/15-D tühistamiseks ning Viru Vangla 10. jaanuari 2012. a vastuse nr 6-10/51190-1

(millega keelduti kartserikaristuse kohest täitmisele pööramist edasi lükkama) ja 26. jaanuari 2012. a

vastuse nr 6-10/1152-1 (millega teatati, et M. V. taotlust distsiplinaarkaristuse koheselt täitmisele

pööramata jätmise kohta ei ole distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas kaalutud selle

asjassepuutumatuse tõttu) õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

Kaebuses on märgitud, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, oluliste kaalutlusvigadega, nõuete-

kohaselt motiveerimata ja põhjendamata. Kaebaja ei saanud 5. detsembril 2011 antud tööle asumise

korraldust täita, sest tema tervis oli korrast ära. Hommikuse loenduse ajal soovis kaebaja arsti või

meditsiiniosakonna õde, kuna ta oli öö otsa magamata, vaevelnud valudes ja oksendanud.

5. detsembril 2011 kella 9:47 paiku anti kaebajale korraldus asuda tööle ning kaebaja ütles, et tal on

tervisega mured ja ta ei ole võimeline töötama tervislikel põhjustel. Samal momendil, kui vangla-

teenistuja lahkus, tuli ukse juurde meditsiiniõde, määras kaebajale uued ravimid, mis anti kaebajale

õhtul, ja määrati mitmenädalane ravi. M. V. leidis, et töötamisel ei oleks tagatud tema julgeolek, Viru

Vangla 4. jaanuari 2012. a käskkirjaga nr 6-3/15-D määratud karistus on ebaproportsionaalne, tööle

määramise korraldus oli õigusvastane, kuna ta kandis kartseris sel hetkel karistust ning lisaks on teda

karistatud ühe ja sama asja eest kaks korda (kartserikaristusega kaasnes pikaajalise kokkusaamise

ärajäämine).

Viru Vangla leidis, et kaebus ei ole sisuliselt põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

3. Tartu Halduskohtu 17. oktoobri 2012. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis,

et tööle asumise korraldus oli antud kehtiva ja seaduspärase käskkirja alusel ning oli kaebajale

täitmiseks kohustuslik. Kaebaja keeldus korralduse täitmisest põhjusel, et tema tervis ei olnud korras

ja ta ei olnud võimeline töökohustust täitma enda julgeoleku pärast. Kaebaja väited ei vasta

tegelikkusele ning on tõendamata. Viru Vangla meditsiiniosakonna arsti 12. oktoobri 2011. a ja

14. detsembri 2011. a tõenditega on tuvastatud, et kaebaja on võimeline töötama ning vastunäidustusi

koristamistöödele tal ei ole. Viru Vangla valvurite õienditest (13. detsembrist 2011 ja 16. detsembrist

2011) nähtub, et kaebaja ei kurtnud halva enesetunde üle ja ei teavitanud, et ta tahab arsti juurde

minna. Töötamine koristajana tugevdatud järelevalvega osakonnas ei ohusta kaebaja julgeolekut ja

intsidendid, mis selles osakonnas olid, ei olnud seotud tööle määramisega. Kindlaks on tehtud, et

tegelikkuses ei esine mingeid kindlaid objektiivseid asjaolusid, mis takistaksid kaebajal tööle

asumast. Kaebaja poolt toime pandud rikkumise näol on tegemist väga tõsise rikkumisega, seega ei

ole karistusliigi valik kartserikaristuse näol menetleja poolt ebaproportsionaalne. Kartserikaristuse

ajal võib anda kinnipeetavale korralduse asuda tööle. Asjaolu, et kaebajale lubatud pikaajaline

kokkusaamine jäi ära seoses distsiplinaarkaristuse määramisega, ei ole tõlgendatav teise karistuse

määramisena.

4. 8. novembril 2012. a saabus Tartu Ringkonnakohtule M. V. apellatsioonkaebus Tartu

Halduskohtu 17. oktoobri 2012. a otsusele, milles palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebaja esitanud mitmeid taotlusi erinevate tõendite esitamiseks,

väljavõtmiseks ja hindamiseks, aga vastustaja on jätnud need põhjendamata rahuldamata. Kaebajalt

on võetud kogu menetluse käigus ära õigus taotleda ja esitada tõendeid, kuna kõik kaebaja menetluse

käigus esitatud taotlused ja tõendite väljanõudmised on põhjendamatult jäetud rahuldamata ja tõendid

asuvad vastustaja käsutuses (turvakaamerate salvestised), mis lükkavad ümber kõik vastustaja

sekundaarsed tõendid. Kaebaja on korduvalt väitnud, et ta ei ole võimeline antud töökohustust täitma

julgeolekukaalutlustel ja tervislikel põhjustel. Tööle määramise korraldus on õigusvastane, kuna

kaebaja kandis sel momendil kartseris karistust. Lisaks on kaebajat karistatud kaks korda ja 35-

päevane karistus ei ole proportsionaalne. Kaebajat on õigusvastaselt karistatud, kuna ta tervis ei olnud

sel hetkel korras ning ei toimunud arstlikku ülevaatust. Seega oli kaebajal õigus keelduda tööst

tervislikel põhjustel, kuna ta tervis oleks ohtu sattunud.

5. Tartu Ringkonnakohus leidis 4. detsembri 2012. a määrusega, et apellatsioonkaebus tuleb

tagastada läbivaatamatult halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 3 p 5 alusel, kuna

kaebus on ilmselgelt perspektiivitu. Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud, et kaebajal ei olnud

5. detsembril 2011 terviseprobleeme ja ta ei olnud VangS § 37 lg 2 p 3 kohaselt töökohustusest vaba.

Kaebaja väidetud julgeolekuoht ei ole leidnud kinnitust. Seega on leidnud asjas tõendamist, et

töötamine koristajana tugevdatud järelevalvega osakonnas ei ohusta kaebaja julgeolekut ning ei esine

ka mingeid objektiivseid asjaolusid, mis takistaksid kaebaja tööleasumist. Kaebaja puhul on

distsiplinaarkorras karistamisel järgitud kõiki VangS § 64 lg-tes 1, 2, 3, 41 kehtestatud nõudeid.

Apellatsioonkaebuses esitatud väited on alusetud. Samuti ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamine

ringkonnakohtu hinnangul võimalik ka muude, kaebuses viitamata asjaolude ja õigusnormide pinnalt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Riigikohtule 8. veebruaril 2013 laekunud määruskaebuses taotleb M. V. Tartu Ringkonnakohtu

4. detsembri 2012. a määruse tühistamist ja apellatsioonkaebuse saatmist menetlusse võtmiseks Tartu

Ringkonnakohtule. Kaebaja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud kaebaja põhiseaduse §-dest 13–15

tulenevat õigust kohtulikule kaitsele, mis hõlmab õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kaebus kohtule. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmine riivab igaühe õigust kohtusse

pöörduda. Kui kohus ei võta kaebust menetlusse, ei kontrolli ta ka halduskohtu otsuse õiguspärasust

ega kaebaja väidetud õiguste rikkumist. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus Riigikohtu

määrustega haldusasjades nr 3-3-1-9-08 ja nr 3-3-1-57-11. Ringkonnakohus ei ole

apellatsioonkaebust sisuliselt läbi vaadanud, vaid on ebaõigesti hakanud määruses hindama või

analüüsima halduskohtu otsuse seisukohti ja põhjendusi.

7. Viru Vangla vaidleb määruskaebusele vastu ning leiab, et ükski kaebuses nimetatud asjaoludest ei

ole ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus on 4. detsembri 2012. a määruses

tuginenud kõigile kohtu poolt tuvastatud asjaoludele ja asjas kogutud tõenditele, neid piisavalt

analüüsinud ja põhjendanud. Viru Vangla palub jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu

määrus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus tagastas apellatsioonkaebuse läbivaatamatult HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel, mis

sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust

eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. Ringkonnakohus leidis, et HKMS § 187

lg 3 p 5 alusel saab apellatsioonkaebuse tagastada juhul, kui kohus leiab, et see on ilmselgelt

perspektiivitu.

Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on ringkonnakohtul tõepoolest võimalik tagastada

ilmselgelt perspektiivitu apellatsioonkaebus. See hõlmab muu hulgas olukorrad, kus apellandi poolt

halduskohtus vaidlustatud haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda tema õigusi ega piirata

tema vabadusi või kus soovitud eesmärgi saavutamine halduskohtule esitatud kaebuse abil ei ole

võimalik, samuti olukorrad, kus apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (vt 10. detsembri

2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-65-12, p 12).

Halduskolleegium jääb eeltoodud põhimõtteliste seisukohtade juurde, kuid juhib tähelepanu HKMS

§ 187 lg 3 p 5 sõnastusele. Selle kohaselt peab kohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise

staadiumis apellatsioonkaebuse perspektiivikuse hindamisel eeldama apellandi faktiväidete õigsust.

Teisisõnu peab kohus selles menetlussituatsioonis lähtuma apellandi faktiväidetest. Apellandi

etteheited faktiliste asjaolude tuvastamisele halduskohtus ei takista apellatsioonkaebuse tagastamist

HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel siis, kui need asjaolud ei ole haldusasja lahendamisel olulised.

9. Kaebaja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu hinnangu olulistele faktilistele asja-

oludele. Kaebaja väidab, et ta oli 5. detsembril 2011 tööle asumise korralduse andmise ajal haige.

Ringkonnakohus pidi seega apellatsioonkaebuse perspektiivikuse hindamisel lähtuma väitest, et

kaebaja oli haige.

Eeldusel, et kaebaja oli tõepoolest haige, ei olnud ringkonnakohtul käesolevas asjas võimalik lugeda

apellatsioonkaebust ilmselgelt perspektiivituks ja kohaldada HKMS § 187 lg 3 p 5.

10. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium ringkonnakohtu määruse ning saadab asja

ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving