3-1-1-30-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-30-13

Otsuse kuupäev

18. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Henn Koolmeistri süüdistuses KarS § 3161 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2012. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-84

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Henn Koolmeistri kaitsja vandeadvokaat Paul Järve,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Riigiprokuratuuri riigiprokurör Helga Aadamsoo

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. veebruar 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 18. juuni 2012. a kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

23. oktoobri 2012. a kohtuotsus Henn Koolmeistri süüditunnistamises KarS § 3161 järgi.

2. Tunnistada Henn Koolmeister süüdi KarS § 3161 - § 25 lg 2 järgi.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2012. a otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Henn Koolmeister tunnistati Pärnu Maakohtu 18. juuni 2012. a otsusega süüdi ja teda karistati

KarS § 3161 järgi vangistusega kaheks aastaks. KarS § 74 alusel jäeti mõistetud vangistus

kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata ning tuginedes KarS §-le 521, võeti temalt

lisakaristusena üheks aastaks ära riigisaladusele ja salastatud välisteabele juurdepääsu õigus.

2. H. Koolmeister tunnistati süüdi selles, et ta raskendas kriminaalasja nr 10250100378 kohtueelse

menetluse andmete ebaseadusliku avaldamisega oluliselt kuriteona karistatava teo olemasolu või selle

puudumise tuvastamist. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt alustati kriminaalasja

nr 10250100378 menetlust 2. märtsil 2010 KarS § 334 lg 1 tunnustel seoses sellega, et alates

2010. aasta algusest tegeleb menetlejale teada olev isik Eesti territooriumil võltsitud raha

vahetamisega käibeloleva raha vastu. Koheselt alustati jälitustegevuse seaduse § 9 lg 1 p 1 alusel

(vajadus koguda tõendeid kriminaalmenetluses) jälitusmenetlust. Oma igapäevaste ametiülesannete

täitmise käigus 28. septembril 2010, 3. jaanuaril 2011 ja 7. jaanuaril 2011 sai Lääne prefektuuri Pärnu

kriminaaltalituses vanemmenetlejana töötanud H. Koolmeister politseiinfosüsteemi POLIS

andmebaasist KAIRI teada, et kriminaalasjas nr 10250100378 teostatakse K. M.-i suhtes tõendite

kogumise eesmärgil varjatud jälgimist ja salajast pealtkuulamist. H. Koolmeister tutvus

jälitustoimingutega K. M.-i kohta kogutud teabega. Hoolimata asjaolust, et riigisaladuse ja salastatud

välisteabe kaitse korra § 6 lg 1 p 2 kohaselt on jälitusasutuse poolt jälitustoiminguga kogutud teave

riigisaladus ja et H. Koolmeister pidi tulenevalt avaliku teenistuse seaduse §-st 67 talle teenistuse

tõttu teatavaks saanud riigisaladust hoidma, teavitas H. Koolmeister 4. veebruaril 2011 K. M.-i

sellest, et ta on lugenud K. M.-i telefonikõnede pealtkuulamiste stenogramme ja et K. M.-i on

varjatult jälgitud. Samuti hoiatas süüdistatav K. M.-i kestvate jälitustoimingute eest. Kuni

4. veebruarini 2011 kriminaalasjas nr 10250100378 teostatud jälitustoimingute abil saadi teada, et

käimasolev menetlus on rahvusvahelise mõõtmega. Seejuures olid tuvastatavad nii Eestis tegutsev

isik, tema rahvusvahelised seosed kui ka tema eesmärgid. Samuti ilmnes laekunud teabe pinnalt, et

räägiti kokkuleppeliste märksõnadega ja arvatavasti valerahast. Eeltoodust tulenevalt kavatseti

edasiste jälitustoimingutega koguda täiendavaid tõendeid ja seejärel kahtlustatavad isikud kinni

pidada. Kuid pärast andmete ebaseaduslikku avaldamist H. Koolmeistri poolt ei rääkinud K. M.

telefoni teel enam kriminaalasjasse puutuvat juttu. Kuna H. Koolmeistri tegevuse tõttu ei õnnestunud

koguda tõendeid, mis kinnitaksid, et menetlejale teada olev isik vahetas võltsitud raha käibeloleva

raha vastu, lõpetati 22. juunil 2011 kriminaalasja nr 10250100378 menetlus.

3. Pärnu Maakohtu 18. juuni 2012. a otsuse peale esitas apellatsiooni H. Koolmeistri kaitsja

vandeadvokaat Paul Järve, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Kaitsja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

3.1. H. Koolmeister ei saanud andmebaasist KAIRI teada kriminaalasja nr 10250100378 kohtueelse

menetluse andmeid ega avaldanud neid järelikult ka K. M.-ile. Maakohtu otsuse pinnalt jääb

arusaamatuks, millised asjaolud andsid aluse asuda vastupidisele seisukohale. Tegelikkuses oli

2010. aasta detsembris jõudnud H. Koolmeistrini teave alkoholi käitlemise korra rikkumise kohta ja

4. veebruaril 2011 püüdis ta K. M.-ilt oma ametiülesannete täitmise käigus üksnes selle rikkumise

kohta teavet saada. Teabe saamiseks püüdis H. Koolmeister jätta K. M.-ile muljet, et viimast on salaja

pealt kuulatud. Kuna K. M.-i telefonikõnede pealtkuulamistest tehtud stenogramme KAIRI-s polnud,

oli jutt nende lugemise kohta väljamõeldis.

3.2. Maakohus jättis alusetult tähelepanuta K. M.-i ütlused selle kohta, et ta oli tema suhtes

teostatavatest jälitustoimingutest teadlik juba enne H. Koolmeistriga vestlemist. Eeltoodust tulenevalt

ei saanud H. Koolmeistri jutt varjatud jälgimisest ega salajasest pealtkuulamisest K. M.-i jaoks uudis

olla.

3.3. Maakohus tuvastas KarS § 3161 koosseisupärase tagajärje saabumise lubamatute tõendite − M.

S.-i ütluste ja tema poolt koostatud jälitustoimingute kokkuvõtete − alusel. M. S.-i ütlustele ei saa

tugineda põhjusel, et M. S. oli kriminaalasjas nr 10250100378 jälitustegevuse initsiaatoriks ja

käesoleva kriminaalasja tulemustest seetõttu isiklikult huvitatud. Jälitustoimingu kokkuvõtted on

tõenditena lubamatud põhjusel, et jälitustoiminguga kogutud teave tuleb KrMS § 113 lg 1 kohaselt

vormistada jälitusprotokollis. Samuti kajastavad nimetatud kokkuvõtted üksnes M. S.-i subjektiivseid

hinnanguid kriminaalmenetluse käigu kohta ja kujutavad endast ettekandeid kõrgemalseisvale

politseiametnikule. Kokkuvõttes ei tugine kohtuotsuse järeldused nii selle kohta, et enne 4. veebruari

2011 eksisteeris kriminaalasjas nr 10250100378 reaalne perspektiiv isikute kinnipidamiseni jõuda,

kui ka selle kohta, et pärast 4. veebruari 2011 K. M.-i käitumine muutus, maakohtu arutluskäigule,

vaid M. S.-i hinnangutele.

3.4. Arvestades, et 4. veebruariks 2011 oli kriminaalasja nr 10250100378 menetlus kestnud

tulemusteta ligi aasta aega, ei kahjustanud H. Koolmeister selle kriminaalasja menetlust. Väide, et

kriminaalasja menetlus tuli lõpetada H. Koolmeistri tegevuse tõttu, on paljasõnaline.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2012. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu 18. juuni 2012. a

otsus lisakaristuse kohaldamise osas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon

jäeti rahuldamata. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu põhjendused järgmised.

4.1. Maakohtu otsuses on näidatud ära nii asjaolud, millised tõendatuks loeti, kui ka tõendid,

millistele seejuures tugineti. Muuhulgas on maakohus hinnanud kaitseväidet, et K. M.-i suhtes

jälitustoimingute teostamisest rääkides H. Koolmeister vaid bluffis, ja selle kriminaalasjas kogutud

tõenditele tuginedes kummutanud. Maakohtu otsuse põhistused on veenvad ja H. Koolmeistri

süüditunnistamiseni viinud mõttekäik jälgitav. Isegi juhul, kui H. Koolmeister püüdis K. M.-ilt

alkoholi käitlemise korra rikkumise kohta teavet saada, puudus tal õigus kriminaalasja

nr 10250100378 kohtueelse menetluse andmeid avaldada.

4.2. Asjaolu, et H. Koolmeister tutvus andmebaasis KAIRI kriminaalasja nr 10250100378 kohtueelse

menetluse andmetega, on maakohtu otsusest nähtuvalt tõendatud 14. novembri 2011. a

vaatlusprotokolliga, millise kohaselt vaatas H. Koolmeister 28. septembril 2010 varjatud jälgimisega

ning 3. ja 7. jaanuaril 2011 salajase pealtkuulamisega seotud materjale. Samuti kinnitas

H. Koolmeister maakohtu istungil ise, et ta vaatas nimetatud kuupäevadel kriminaalasja

nr 10250100378 andmeid. 14. novembri 2011. a vaatlusprotokolli lisadest 2, 3 ja 4 nähtub

H. Koolmeistri poolt vaadatud teadete sisu. Maakohus on nimetatud teadete sisuga tutvunud ja

kontrollinud, kuidas ning mil viisil haakus KAIRI-st vaadatud teave K. M.-ile avaldatud

informatsiooniga.

4.3. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud ka KarS § 3161 koosseisupärase tagajärje saabumise.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et andmete ebaseadusliku avaldamise ajal teostati

kriminaalasjas nr 10250100378 aktiivselt jälitustoiminguid, millistega olid seotud erinevates riikides

asuvad isikud. Tegemist oli laiahaardelise menetlusega. Asjaolu, et H. Koolmeister raskendas

kriminaalasja

kohtueelse

menetluse

andmete

ebaseadusliku

avaldamisega

oluliselt

nii

jälitustoimingute eesmärgi saavutamist kui ka kuriteona karistatava teo olemasolu tuvastamist, on

tõendatud M. S.-i ütlustega. M. S. organiseeris kriminaalasjas nr 10250100378 jälitustoimingute

läbiviimist ja sai seega anda tunnistajana ütlusi tõendite kogumise võimalikkuse kohta pärast

4. veebruari 2011. M. S.-i ütlused on tõendina lubatavad.

4.4. Võttes H. Koolmeistrilt lisakaristusena ära riigisaladusele ja salastatud välisteabele juurdepääsu

õiguse, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust. KarS §-s 521 sätestatud lisakaristust on

võimalik kohaldada üksnes riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse nõuete rikkumisega seotud

väärteo eest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2012. a otsuse peale esitas kassatsiooni H. Koolmeistri

kaitsja P. Järve, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Kaitsja põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1. Kohtud tunnistasid H. Koolmeistri süüdi jälitusmenetluse andmete ebaseaduslikus avaldamises,

kuid ei tuvastanud, millisel eesmärgil K. M.-i suhtes jälitustegevust teostati. Kuna H. Koolmeistrile

pole kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete ebaseaduslikku avaldamist süüks arvatud ja

KarS § 3161 järgi on karistatav üksnes kuriteo ärahoidmisele või tõkestamisele suunatud

jälitusmenetluse andmete ebaseaduslik avaldamine, tuleb H. Koolmeister õigeks mõista.

5.2. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsused on nõuetekohaselt põhjendamata, sest neist ei nähtu,

milliseid andmebaasist KAIRI nähtud andmeid H. Koolmeister kriminaalasja nr 10250100378

kohtueelse menetluse kohta 4. veebruaril 2011 K. M.-ile avaldas. Kaitsja hinnangul ei avaldanud

H. Koolmeister K. M.-ile kriminaalasja kohtueelse menetluse andmeid, vaid püüdis temalt bluffimise

abil üksnes alkoholi käitlemise korra rikkumise kohta infot saada. Kuna H. Koolmeister ei vaadanud

andmebaasist KAIRI telefonikõnede salajastest pealtkuulamistest tehtud stenogramme, oli

väljamõeldis näiteks jutt nende lugemise kohta. KAIRI-st vaadatud andmetega kattub küll K. M.-ile

avaldatud teave varjatud jälgimise kohta, kuid ilma selle informatsiooni avaldamiseta poleks

H. Koolmeister K. M.-ilt alkoholi käitlemise korra rikkumise kohta teavet saanud. Liiati kinnitas

K. M. maakohtu istungil, et ta oli varjatud jälgimisest juba varem teadlik. H. Koolmeister ei

hoiatanud K. M.-i telefoni teel suhtlemise eest seoses kriminaalasja nr 10250100378 kohtueelse

menetlusega.

5.3. Kohtud tuvastasid KarS § 3161 koosseisupärase tagajärje saabumise lubamatute tõendite - M. S.-

i ütluste ja tema poolt koostatud jälitustoimingute kokkuvõtete - alusel. M. S.-i ütlused pole

usaldusväärsed, sest ta on käesoleva kriminaalasja tulemustest isiklikult huvitatud. Samuti on tema

ütlused vastuolus kriminaalasja nr 10250100378 materjalidega, milliste kohaselt polnud ligi aasta

aega väldanud jälitustoimingute käigus õnnestunud koguda tõendeid, millistest nähtuks asja lõplik

lahendus. Kuna kriminaalasja nr 10250100378 menetlemise käigus kogutud teave on ebapiisav

selleks, et seostada antud uurimisega K. M.-i, on alusetu seisukoht, et H. Koolmeister kahjustas oma

tegevusega kriminaalasja nr 10250100378 menetlust. Puudub alus arvata, et H. Koolmeistri

sekkumiseta oleks menetlejal õnnestunud edasiste jälitustoimingutega täiendavaid tõendeid koguda.

5.4. M. S.-i poolt koostatud jälitustoimingute kokkuvõtted pole tõenditena lubatavad põhjusel, et need

kujutavad endast sisuliselt ühe politseiametniku ettekandeid kõrgemalseisvale politseiametnikule.

Jälitustoimingute kokkuvõtted pole tõenditena lubatavad ka seetõttu, et KrMS § 113 lg 1 kohaselt

tuleb jälitustoiminguga kogutud teave vormistada jälitusprotokollis.

6. Kassatsioonile esitas vastuse riigiprokurör Helga Aadamsoo, kelle hinnangul tuleb ringkonnakohtu

otsus muutmata jätta. Kokkuvõtlikult on prokuröri seisukohad järgimised.

6.1. H. Koolmeistri süüditunnistamiseks tuli kohtutel esmalt tuvastada, et kriminaalasja

nr 10250100378 kohtueelse menetluse andmed said süüdistatavale teatavaks seoses tema

ametiülesannete täitmisega. Teiseks eeldas H. Koolmeistri süüditunnistamine, et ta avaldas need

andmed ebaseaduslikult K. M.-ile, ja kolmandaks seda, et ta raskendas andmete ebaseadusliku

avaldamisega oluliselt kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise tuvastamist ning

jälitustoimingu eesmärkide saavutamist. KarS § 3161 koosseisupärase tagajärje omistamisel pole

oluline, millises staadiumis kriminaalmenetlust kahjustati või see, kas kriminaalmenetluses koguti

süüstavaid või õigustavaid tõendeid. Oluline on, et menetlus ei tohi saada kahjustatud. Eelnevast

tulenevalt on asjakohatu kaitsja seisukoht, et kriminaalasja nr 10250100378 käigus kogutud

tõenditest oleks pidanud nähtuma asja lõplik lahendus. KarS § 3161 kohaldamine ei eelda, et

kriminaalasjas peaks olema kogutud juba mingit teatud tõendamislävendit ületav tõendite kogum.

6.2. Käesolevas kriminaalasjas tehtud kohtuotsused on nõuetekohaselt põhjendatud. Maakohtu

otsuses on näidatud ära nii asjaolud, millised tõendatuks loeti, kui ka tõendid, millistele seejuures

tugineti. Ringkonnakohus on vastanud kõikidele apellatsiooni väidetele ja need põhjendatult

kummutanud. H. Koolmeistri süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine on kohtuotsuse

lugejale jälgitav. Kohtud on võrrelnud KAIRI-st vaadatud andmeid K. M.-ile avaldatud infoga ja

jõudnud õigustatult järeldusele, et H. Koolmeister avaldas K. M.-ile ebaseaduslikult kriminaalasja

nr 10250100378 kohtueelse menetluse andmeid.

6.3. Kuna 14. novembri 2011. a vaatlusprotokolli lisade 2 ja 4 kohaselt vaatas H. Koolmeister

KAIRI-st telefonikõnede salajastest pealtkuulamistest tehtud stenogramme, on vastupidine väide

eksitav. Samuti on käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsusetu asjaolu, et K. M.

teadis tema suhtes varasemalt teostatud jälitustoimingutest. Kriminaalasja nr 10250100378 raames

läbi viidavatest jälitustoimingutest polnud K. M. enne H. Koolmeistriga vestlemist teadlik.

6.4. Väide, et pole välja toodud konkreetseid tagajärgi, mida H. Koolmeister andmete avaldamisega

põhjustas, on ekslik. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud nii kriminaalasja nr 10250100378

menetluseesmärgid,

menetlusstaadium

andmete

ebaseadusliku

avaldamise

hetkel

kui

ka

jälitustoimingule allutatud isikute käitumise muutumine pärast andmete avaldamist. H. Koolmeister

kahjustas kriminaalmenetlust niivõrd, et menetlus lõpetati.

6.5. M. S.-i ütlused ja tema poolt koostatud jälitustoimingute kokkuvõtted on lubatavad tõendid.

M. S. juhtis kriminaalasjas nr 10250100378 jälitustoimingute läbiviimist ja sai seetõttu anda ütlusi

kriminaalasja

nr

10250100378

menetluse

käigu,

jälitustoimingute

kokkuvõtete

sisu

ja

kriminaalmenetluse lõpetamise asjaolude kohta. Praegust kriminaalasja pole M. S. menetlenud.

M. S.-i tunnistajana ülekuulamise seaduslikkust toetab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli

2011. a otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-31-11 p-s 19.4 väljendatud seisukoht, et lisaks

kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana

ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema

menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Arvestades, et

praeguse kriminaalasja esemeks on politseiametnikupoolne rikkumine, saabki selles tõendeid koguda

teiste kriminaalasjade ja menetlejate kaudu.

6.6. Kriminaalasja nr 10250100378 menetlemise käigus koostatud jälitustoimingute kokkuvõtete

kasutamine tõendina on seaduslik, sest selles menetluses ei kogutud tõendeid mitte H. Koolmeistri

tegevuse, vaid valeraha ja alkoholi käitlemise korra rikkumisega seotud kuritegude kohta. Kuna

kriminaalasja nr 10250100378 menetlus lõpetati, polnud jälitusprotokolli koostamine vajalik.

H. Koolmeistri ja K. M.-i 4. veebruari 2011. a vestluse salajase pealtkuulamisega saadud teave on

jälitusprotokollis vormistatud. Jälitustoimingu kokkuvõtte näol on tegemist KrMS § 63 lg-s 1

nimetatud muu dokumendiga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Karistusseadustiku § 3161 dispositsioonis sätestatu kohaselt võib tegu selle kuriteo objektiivse

koosseisu esimese elemendina seisneda kas kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete

ebaseaduslikus

avaldamises

või

kuriteo

ärahoidmiseks

või

tõkestamiseks

toimetatava

jälitusmenetluse (seega kriminaalmenetluse välise jälitustegevuse) andmete ebaseaduslikus

avaldamises. Kuid lisaks kriminaalmenetluse välisele jälitustegevusele võidakse jälitustoiminguid

teha ka kriminaalmenetluse raames tagaotsitavaks kuulutamise määruse täitmiseks, konfiskeerimiseks

vajaliku teabe kogumiseks ning kuriteo kohta teabe kogumiseks (KrMS § 1262 lg 1 p-d 2-4). Seega

on koosseisupärase teoga KarS § 3161 mõttes tegemist ka siis, kui avaldatakse ebaseaduslikult

kriminaalmenetluse raames kulgeva jälitustegevuse andmeid. Erinevalt kassaatorist leiab kolleegium,

et nii süüdistuses (I kd, tl 7) kui maakohtu otsuses (II kd, tl 14-15 ja tl 16 viimane lõik) on

H. Koolmeistrile ette heidetud nimelt kriminaalmenetluse raames toimetatud jälitustegevuse andmete

ja seega kokkuvõtvalt kohtueelse menetluse andmete ebaseaduslikku avaldamist.

8. Puutuvalt H. Koolmeistrile süüks arvatud tegu on kassaator seisukohal, et esiteks H. Koolmeister

mitte ei avaldanud K. M.-ile kriminaalasja kohtueelse menetluse andmeid, vaid tegemist oli hoopis

nn bluffimisega saamaks K. M.-ilt alkoholi käitlemise korra rikkumisega seonduvat teavet. Teiseks

leiab kassaator, et H. Koolmeistrile süüdistuses etteheidetud tegu, s.o kohtueelse menetluse andmete

ebaseaduslik avaldamine, on tõendamata.

8.1. Võõrsõnade leksikonis märgitu kohaselt tähendab bluffimine eksiteele juhtimist. Eksiteele

juhtimisena oleks H. Koolmeistri tegu saanud olla käsitatav siis, kui ta oleks kinnitanud K. M.-ile, et

viimase suhtes ei toimetata jälitustegevust, või kui ta oleks teavitanud K. M.-i viimase suhtes

kulgevast jälitustegevusest olukorras, kus tegelikult poleks seda jälitustegevust toimetatud. H.

Koolmeister ei juhtinud K. M.-i eksiteele, kui edastas talle tõele vastavat teavet tema suhtes kulgeva

jälitusmenetluse kohta.

8.2. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga ka selles, et H. Koolmeistrile süüdistuses etteheidetud tegu,

s.o kohtueelse menetluse andmete ebaseaduslik avaldamine, on tõendamata. Maakohtu otsuse

põhjenduste kohaselt tõendab H. Koolmeistri poolt KAIRI-st vaadatud andmete sisu 14. novembri

2011. a vaatlusprotokoll koos nelja lisaga. Vaatlusprotokolli lisad 2, 3 ja 4 on seejuures piiratud

tasemel riigisaladused. Nimetatud vaatlusprotokollile ja selle lisale 1 tuginevalt luges maakohus

tuvastatuks, et H. Koolmeister sisenes 28. septembril 2010, 3. jaanuaril 2011 ja 7. jaanuaril 2011

andmebaasi KAIRI, teostas seal K. M.-i nime põhiselt päringuid ja tutvus kriminaalasja

nr 10250100378 kohtueelse menetluse raames teostatud jälitustoimingute tulemina K. M.-i kohta

kogutud teabega. Seejärel tõdes maakohus, et 4. veebruaril 2011 H. Koolmeistri ja K. M.-i vahelise

vestluse salajase pealtkuulamise protokollist nähtuvalt teavitas H. Koolmeister K. M.-i sellest, et ta

on lugenud K. M.-i telefonikõnede pealtkuulamiste stenogramme ja et KAIRI-sse kantud teave

sisaldas ka lätlaste telefoninumbreid ning nimesid. Arvestades, et 14. novembri 2011. a

vaatlusprotokolli lisade kohaselt oli KAIRI-sse sisestatud teabes K. M.-i salajase pealtkuulamise

kohta muuhulgas juttu ka lätlastest, asus maakohus seisukohale, et K. M.-ile avaldatud teave haakub

kriminaalasja nr 10250100378 kohtueelse menetluse raames KAIRI-sse kantud teabega. Eeltoodut

arvestades on maakohus kolleegiumi arvates põhjendatult ja jälgitavalt jõudnud järelduseni, et

H. Koolmeistri ja K. M.-i vahel toimunud vestluse sisu kajastab KAIRI-sse K.M.-i kohta kantud

teavet.

II

10. Lugedes H. Koolmeistri koosseisupärase teo nõuetekohaselt tuvastatuks, tuleb järgnevalt silmas

pidada, et KarS §-s 3161 ettenähtud kuriteokoosseisu puhul ei ole tegemist teodeliktiga, vaid

materiaalse- ehk tagajärjedeliktiga. Karistusseadustiku § 12 lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või

tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad

tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

27. septembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-72-10, p 12).

11. Senises kohtupraktikas on KarS §-s 3161 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu elemendi −

tagajärje − kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-

54-11, p-s 7.4 märgitud: "kas ja mil määral on kohtueelse menetluse andmete avaldamine

tõendamiseseme asjaolude tuvastamist raskendanud või võimatuks muutnud, on faktiküsimus".

Karistusseadustiku kõnealuse paragrahvi ühetaoliseks kohaldamiseks tuleb selle faktiküsimuse

lahendamisel kolleegiumi arvates muu hulgas silmas pidada ka järgnevat.

11.1. Koosseisupärast tagajärge kirjeldatakse KarS §-s 3161 sõnadega "kui sellega on tehtud

võimatuks või oluliselt raskendatud kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või

muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamine või jälitustoimingu eesmärgi saavutamine

jälitusmenetluses". Tagamaks loogilist seost teo kirjeldusega (vt eelnevalt p-s 7 märgitut) tuleb ka

KarS §-s 3161 ettenähtud kuriteo tagajärjena käsitada kas kohtueelse menetluse kui terviku eesmärgi

(KrMS § 211) saavutamise võimatust või olulist raskendatust või teise alternatiivina

kriminaalmenetluse välise jälitusmenetluse eesmärgi saavutamise võimatust või olulist raskendatust.

Käesolevas kriminaalmenetluses heideti H. Koolmeistrile ette nimelt kohtueelse menetluse raames

kulgenud

jälitustegevuse

andmete

ebaseaduslikku

avaldamist.

Järelikult

tuleb

selles

kriminaalmenetluses nõutava tagajärjena tuvastada kohtueelse menetluse kui terviku eesmärgi

saavutamise võimatus või selle oluline raskendatus. Pelgalt vaid jälitustegevuse eesmärgi

saavutamatus ei olnud antud juhul asjakohane. Teisisõnu tähendab eelöeldu, et lugemaks tuvastatuks

H. Koolmeistrile etteheidetud teo koosseisulise tagajärjena kohtueelse menetluse eesmärgi

saavutamise võimatust või selle olulist raskendatust, ei piisa tõdemusest, et kohtueelse menetluse

raames kulgenud edasine jälitustegevus on välistatud või oluliselt raskendatud. Tõendada tuleb, et

välistatud või oluliselt raskendatud on lisaks kõnealusele jälitustegevusele ka igasugused muud

kriminaalmenetluse seadustikus lubatud tõendusteabe kogumise võimalused (menetlustoimingud).

11.2. Tagajärjedelikt erineb teodeliktist eeskätt selle poolest, et tagajärjedelikti puhul näebki

seadusandja karistamisväärset ebaõigust põhiliselt just tagajärje saabumises. Tagajärjedelikti

loomisega soovib seadusandja osutada mingi kahju saabumise võimalikkusele ja taotleb sellise kahju

saabumise ärahoidmist. Tõendusteabe edasise kogumise välistatust või olulist raskendatust ei saa

käsitada ei varalise, mittevaralise ega füüsilise kahjuna, samuti ka mitte ohu põhjustamisena või

teatud õiguste või huvide kahjustamisena. Pigem tuleb kõnealusel juhul loobuda õiguslikult

relevantse kahju liigitamise kriteeriumidest ja asuda seisukohale, et seadusandja on pidanud

karistamisväärseks nn valdkonnakahju põhjustamist, mille kriteeriumide kujundamine on jäetud

kohtu pädevusse. Nende kriteeriumide kujundamisel tuleb kolleegiumi arvates muuhulgas silmas

pidada, et kõnealuse tagajärje liiga kergekäeline tuvastatuks lugemine (eriti tõendusteabe edasise

kogumise täieliku välistatuse liiga kergekäeline tuvastatuks lugemine) võib kohtueelse menetluse

praktikas tingida seda, et kohtueelse menetluse mis tahes andmete ebaseaduslikku avaldamist

võidakse kasutada ettekäändena kriminaalmenetluse põhjendamatuks lõpetamiseks. Selline

lähenemine aga võib omakorda alusetult piirata kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte

toimet. Nii viimati kirjeldatud kaalutlustel kui ka karistusõiguse dogmaatikas koosseisulisele

tagajärjele esitatud nõudeid arvestades ei saa nõustuda prokuröri poolt kassatsioonivastuses avaldatud

seisukohaga, mille kohaselt kohtueelse menetluse andmete igasugune avaldamine kahjustab

kriminaalmenetlust ja selline kahjustamine ongi kahju (tagajärg). Selline arusaam tähendabki

sisuliselt teo ja tagajärje samastamist.

11.3. Tuleb silmas pidada, et kohtueelses menetluses kehtiva menetluse vaba kujundamise põhimõtte

kohaselt võivad uurimisasutus ja prokuratuur kasutada teabe kogumiseks kõiki seadusega lubatud

toiminguid. Kui konkreetse tõendi kogumist on kohtueelse menetluse andmete ebaseadusliku

avaldamisega takistatud või oluliselt raskendatud, siis tuleb tõendusteabe edasise kogumise

välistatuse kui tagajärje tuvastamiseks üheselt ära näidata, et tõendeid on üritatud koguda ka muul

viisil, kuid see on osutunud võimatuks ja sellise võimatuse on tinginud just kõnealune tegu. Eriti

taunitavaks tuleb pidada seda, kui tõendusteabe kogumise olulisele raskendatusele reageeritakse

kriminaalmenetluse lõpetamisega, ilma et püütaks olulistele raskustele vaatamata siiski

teabekogumist jätkata. Raskendatus ei tähenda võimatust.

12. Käesoleva kriminaalasja puhul tuleb analüüsida, kas KarS §-s 3161 ettenähtud kuriteo tagajärg

võib üldjuhtumist erinevalt saabuda siis, kui ebaseaduslikult avaldati kriminaalmenetluse raames

toimetatud jälitustegevuse andmeid. Jaatavat vastust sellele küsimusele võiks kaaluda siis, kui

jälitustegevus oleks tõendite kogumiseks lubatav eranditult vaid tõendite muude kogumisvõimaluste

välistatuse korral. Kohtueelse menetluse ajal kehtinud KrMS § 110 lg 1 kohaselt aga oli lubatud

kasutada tõendite kogumiseks jälitustoiminguid mitte üksnes siis, kui see oli muude

menetlustoimingutega välistatud, vaid ka juhul, mil see oli oluliselt raskendatud. Seadusest ei tulene,

et jälitustoiminguks loa andmisel tuleks täpselt piiritleda seda, kas luba antakse tõendite kogumise

muude võimaluste välistatuse või selliste võimaluste olulise raskendatuse tõttu. Järelikult tuleb asuda

seisukohale, et ka kriminaalmenetluses jälitustegevuse andmete ebaseaduslik avaldamine võib

tähendada küll tõendite kogumise muude võimaluste raskendatust, kuid ei saa tähendada võimaluste

puudumist.

13. Lõpuleviidud tagajärjedeliktist saab rääkida siis, kui lisaks koosseisupärastele teole ja tagajärjele

on nõuetekohaselt tuvastatud ka põhjuslik seos teo ning tagajärje vahel. Teisisõnu saab isik

karistusõiguslikult vastutada lõpuleviidud tagajärjedelikti eest vaid siis, kui tagajärg on just talle

omistatav. Põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb esmalt läbida naturalistlik põhjuslikkuse test conditio

sine qua non kriteeriumi alusel ja selgitada, kas tagajärg langeks kindlasti ära siis, kui tegu mõtteliselt

kõrvaldada. Nimetatud testi positiivne läbimine ei tähenda siiski mitte karistusõiguslikus mõttes

põhjuslikkuse tõestamist, vaid üksnes selle eeldamist. Kuidas nimetatud eeldamise juurest jõuda

karistusõiguslikult relevantse põhjuslikkuse küsimuses võimalikult maksimaalse tõese teadmiseni −

see eeldab omakorda antud valdkonnas kasutatavatest erinevatest karistusõiguslikest teooriatest

lähtumist.

III

14. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et käesolevas kriminaalasjas ei ole KarS §-s 3161 ettenähtud

kuriteo tagajärje tuvastamisel nõuetekohaselt järgitud ei menetlus- ega materiaalõigusliku sisuga

nõudeid.

15. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus koosseisupärase tagajärje saabumise lugenud tuvastatuks

tuginevalt M. S.-i ütlustele ja nõndanimetatud jälitustegevuse kokkuvõtetele, mida maakohtu otsuses

(tl 18) nimetatakse kirjalikeks tõenditeks.

15.1. Kassatsioonivastuses märgib prokurör õigesti, et kohtupraktikas ei ole välistatud endise

kohtueelse menetleja ülekuulamine tunnistajana lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavate

asjaolude osas ka kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema

menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. M. S. ei ole aga olnud

käesolevas

kriminaalasjas

endiseks

menetlejaks,

kelle

puhul

on

alust

eeldada

selles

kriminaalmenetluses tajutu objektiivset ja erapooletut hinnangut. Pigem tuleb nõustuda kassaatoriga,

et M. S.-i on alust käesolevas kriminaalmenetluses käsitada asjast huvitatud isikuna. Seda mõistetaval

psühholoogilisel põhjusel, et hinnangust sellele, kas H. Koolmeistri käitumine täitis KarS §-s 3161

ettenähtud kuriteo koosseisu, sõltub vältimatult ka hinnang kriminaalasja nr 10250100378 lõpetamise

põhjendatusele.

15.2. Kohtuotsustes on jäänud täpsustamata, millise tõendiliigi alla KrMS § 63 lg 1 mõttes

paigutuvad jälitustegevuse kokkuvõtted kui nõndanimetatud kirjalikud tõendid. Kriminaalmenetluse

seadustikus sisalduvas jälitustegevuse regulatsioonis lähtutakse arusaamast, et jälitustegevuse

tulemina saadud teave saab tõenduslikul tasandil olla olemas vaid vormistatuna jälitustegevuse

protokollis (vt kõnealuste jälitustoimingute ajal kehtinud KrMS § 113 ja käesoleval ajal kehtiv

KrMS § 12612 ). Jälitustegevuse protokollile kehtestatud nõuete järgimine peab muuhulgas tagama, et

jälgitavalt võetakse kokku, milline on jälitustegevusega saadud teave ja kuivõrd see on kohtueelse

menetluse eesmärgi saavutamiseks kasutatav. Kolleegiumi arvates ei ole võimalik KrMS § 1261 lg-

s 4 (kõnealuste jälitustoimingute ajal kehtinud KrMS § 111) sätestatud rangeid nõudeid arvestades

aktsepteerida jälitustegevusega saadud teabe tõenduslikku vormivabadust.

15.3. Tuleb nõustuda prokuröriga, et kui kriminaalmenetlus lõpetatakse, ei ole iseenesest nõutav

asetleidnud jälitustegevuse tulemuste jälitustegevuse protokollis vormistamine. Seda oleks aga

sellegipoolest vaja olnud teha käesolevat kriminaalmenetlust silmas pidades, st soovides kasutada

käesolevas kriminaalmenetluses tõendina teavet, mida koguti teises kriminaalmenetluses

jälitustegevusega. Kolleegium märgib siinjuures, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. juuni

2010. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-23-10, p-s 10.1. märgitu kohaselt ei ole kriminaalmenetluse

seadustikus sätestatud ajalist piirangut jälitustoimingu protokolli koostamisele.

16. Maakohtu otsusest ei nähtu piisava selgusega, mida täpselt loetakse tagajärjena tuvastatuks.

Kohtu sellekohane seisukohavõtt taandub vaid tunnistaja M. S.-i poolt öeldu ülekordamisele. Kõige

enam viitab tagajärje tuvastatusele kohtuotsuse järgmine osa: " Kuni 04.02. 2011. a oli võimalik

fikseerida tõenduslikku teavet vaatamata sellele, et omavahelistes vestlustes nimetati ka võimalikke

pealtkuulamisi, mis aga ei takistanud konspireeritult vestluste jätkamist. Samas peale 04. 02. 2011. a

Henn Koolmeistri väga tungivate hoiatuste ja selgituste järel ei rääkinud K. M. telefonis enam sellist

juttu, mille suhtes oleks olnud võimalik seda hinnata jälitusmenetluses eesmärkidesse puutuvaks.

Kokkuvõtte leheküljel 5.6 on näha, et selles jälitusmenetluses on toimunud leke, millega on seostatud

kriminaalpolitsei töötajaid Henn Koolmeistrit ja R. R.-i ning tekkinud kahju tõttu tuleb

jälitusmenetlus lõpetada. Seega on alust kinnitada, et tõendite kogumine kriminaalmenetluses

jälitustoimingutega ebaõnnestus just toimunud lekke tõttu. Kokkuvõtte kohaselt kriminaalasja raames

teostatud jälitusmenetlus sai oluliselt kahjustatud, kuna võimalik seotud isik, K. M., oskas sihipäraselt

hoiduda võimalikest telefonikõnedest, kuna tema oli Eestis üheks teadaolnud isikuks, kelle kaudu

oleks olnud võimalik tuvastada ja koguda tõendeid nii Eestis kui ka teistes riikides viibivate ja

võltsitud raha sissevedavate isikute suhtes, sealhulgas ka vedamise täpseid aegu ja kohti, mis oleks

võimaldanud isikute kinnipidamist" (II kd, tl 17-18). Sisuliselt juba öeldut üle kordavalt on

kohtuotsuses edasiselt märgitud järgnevat: " Kuna leke oli oluliselt kahjustanud jälitusmenetlust, mis

omakorda kahjustab kuriteo ja karistatava teo tuvastamist, puudus võimalus koguda avalike

menetlustoimingutega tõendeid rahvusvahelise kuriteo kohta, kus isikud tegutsevad kitsas isikute

ringis, ja kohtumispaikade kohta ja aegade kohta, ei ole võimalik ka isikuid kinni pidada. Seetõttu

polnud võimalik teha ka täiendavaid menetlus- ja uurimistoiminguid KarS § 334 lg 1 tunnustega teo

tõendamiseks ning kriminaalmenetlus lõpetati" (II kd, tl 18).

17. Eelkirjeldatud viisil KarS §-s 3161 ettenähtud kuriteo koosseisulise tagajärje tuvastamine ei ole

maakohtu poolt toimunud neid materiaalõiguslikke nõudeid arvestades, mida on kajastatud eelnevalt

otsuse punktides 10-13. Tõendusteabe edasise kogumise välistatus või oluline raskendatus

koosseisulise tagajärjena on jäänud nõuetekohaselt tuvastamata. Maakohtu otsuse vastuolulisus

koosseisupärase tagajärje tuvastamisel seisneb kolleegiumi arvates selles, et kui ühelt poolt koguti K.

M.-i suhtes ligikaudu aasta väldanud jälitustegevusega juba piisavalt teavet, siis teiselt poolt jääb

arusaamatuks, miks sellest „juba piisavast“ lähtuvalt ei saanud kohtueelset menetlust jätkata pärast

seda, kui jälitustegevusega tõendite edasine kogumine osutus välistatuks. Vastuolu seisneb

kolleegiumi arvates aga selleski, et kui ühelt poolt on kriminaalmenetluse alustamist ja erandlikult

pikaajalist kestvust põhjendatud ka nn rahvusvahelise mõõtmega, siis teiselt poolt jääb arusaamatuks,

miks

seesama

rahvusvaheline

mõõde

ei

tinginud

kriminaalmenetluse

jätkamist

pärast

jälitustegevusega tõendite edasise kogumise välistatust Eestis.

18. Täielikult on aga maakohtu otsuses jäänud analüüsimata põhjusliku seose küsimus. Maakohtu

otsusest on põhjusliku seose kohta võimalik leida vaid järgmine lause: "On olemas põhjuslik seos

Henn Koolmeistri käitumise ja kriminaalasjale lekkinud (ilmselt peaks olema "tekkinud") kahjuliku

tagajärje suhtes" (II kd, tl 18). Ringkonnakohtu otsuses ei ole koosseisupärast tagajärge ja

põhjuslikku seost puudutavas osas maakohtu otsusele midagi juurde lisatud. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. oktoobri 2012. a otsuse nr 3-1-1-68-12 p-s 9 on aga nenditud, et põhjuslik

seos toimepandud teo ja saabunud tagajärje vahel on tagajärje toimepanijale omistamise minimaalne

eeldus.

IV

19. Vaatamata eeltoodule, puudub alus kassatsiooni täielikuks rahuldamiseks ja H. Koolmeistri

õigeksmõistmiseks. KarS § 25 lg-s 1 sätestatu kohaselt ei ole ka tagajärjedeliktide puhul karistatav

mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka teo toimepanemise vahetu alustamine ehk süüteokatse.

See tähendab, et juhtudel, mil isiku süüditunnistamine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, peab

kohus muu hulgas otsustama, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis

kirjeldatud kuriteo katsena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 2012. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-30-12, p 22). Nähtuvalt käesoleva otsuse punktidest 8 ja 9 tuvastasid kohtud

kriminaalasja nr 10250100378 kohtueelse menetluse andmete ebaseadusliku avaldamise

H. Koolmeistri poolt nõuetekohaselt. Subjektiivse koosseisuga seoses märkisid kohtud, et

H. Koolmeister sai K. M.-i kohta KAIRI-sse kantud andmetega tutvudes aru, et tegemist on kestva

kriminaalmenetluse käigus tehtud jälitustoimingute tulemina kogutud teabega, kuid avaldas need

siiski K. M.-ile, et viimane oskaks hoiduda telefoni kasutamisest ja et ta jälgiks oma liikumisi.

Kolleegiumi hinnangul asusid kohtud eelneva pinnalt õigustatult seisukohale, et H. Koolmeistril oli

kriminaalasja nr 10250100378 kohtueelse menetluse andmete avaldamise ajal tahtlus nimetatud

kriminaalasja kohtueelse menetluse eesmärki kahjustada. Eeltoodu tõttu tuleb H. Koolmeistri tegu

kvalifitseerida ümber KarS § 3161 − § 25 lg 2 järgi. H. Koolmeistri karistus jääb muutmata, sest see

vastab endiselt tema süü suurusele ja on kooskõlas karistuse kohaldamise alustega.

20. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 339 lg-st 2,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2012. a ja Pärnu

Maakohtu 18. juuni 2012. a otsused H. Koolmeistri süüditunnistamises KarS § 3161 järgi

lõpuleviidud kuriteos ja kvalifitseerib H. Koolmeistrile süüks arvatud teo ümber KarS § 3161 −

§ 25 lg 2 järgi. Muus osas jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2012. a otsuse

muutmata. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe