3-3-1-3-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-3-13

Määruse kuupäev

18. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Ivo

Pilving

Kohtuasi

Evely Kaschi ja Väino Viili kaebused Tallinna Linna-

planeerimise Ameti 21. oktoobri 2005. a kasutusloa nr 4448 ja

6. septembri 2006. a kasutusloa nr 5481 tühistamiseks või

õigusvastasuse tuvastamiseks või tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2012. a määrus haldus-

asjas nr 3-09-1289

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti määruskaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2012. a määrus ja jätta jõusse Tallinna

Halduskohtu 28. juuni 2012. a määrus haldusasjas nr 3-09-1289.

3. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu 24. augusti 2000. a otsusega nr 266 kehtestati F. R. Faehlmanni tn 6 ja 8

detailplaneering. 27. aprillil 2004 andis Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (TLPA) õiguseellane

Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet (TSAPA) välja ehitusloa nr 3419 korterelamu püsti-

tamiseks F. R. Faehlmanni tn 8. Ehitustegevust ehitusloa alusel alustati 21. juulil 2004. Kasutusluba

ehitisele on väljastatud 21. oktoobril 2005 (nr 4448) ja uuesti 6. septembril 2006 (nr 5481).

2. Evely Kasch ja Väino Viil esitasid 22. novembril 2004 halduskohtule kaebused, milles pärast

täpsustusi ja muudatusi taotleti TSAPA tegevuse õigusvastaseks tunnistamist detailplaneeringu ja

selle alusel koostatud ehitusprojekti ning toimuva ehitustegevuse üle järelevalve teostamata jätmisel

ning ehitusloa nr 3419 tühisuse tuvastamist või alternatiivnõudena õigusvastasuse tuvastamist

(haldusasi nr 3-04-382). 24. septembril 2008 esitasid kaebajad kohtule haldusasjas nr 3-04-382

kaebuse täpsustuse, mis sisaldas muu hulgas taotlust tuvastada kasutuslubade nr 4448 ja nr 5481

õigusvastasus põhjendusega, et need on vastuolus detailplaneeringuga.

3. Halduskohus võttis 20. märtsi 2009. a määrusega menetlusse ehitusloa nr 3419 peale esitatud

kaebuse ning märkis kasutuslubade osas, et tuvastusnõue on küll tähtaegne, kuid välja toomata on

põhjendatud huvi sellise nõude esitamiseks.

4. Kaebajad esitasid 6. aprillil 2009 kaebuse täpsustuse, milles märkisid, et põhjendatud huviks

kasutuslubade tühisuse tuvastamisel on kahju hüvitamine (tagajärgede kõrvaldamine, mis seisneb

detailplaneeringule mittevastavas osas ehitiste lammutamises), mille täitmist kehtivad kasutusload

võivad takistada.

21. mai 2009. a kohtuistungil haldusasjas nr 3-04-382 esitasid kaebajad kasutuslubade tühistamise

nõude ning taotlesid kaebetähtaja ennistamist, sest neile ei selgitatud kasutuslubade tühistamise

vajadust. Kohus otsustas protokollilise määrusega eraldada kasutuslubade peale esitatud kaebused

(tuvastusnõuded ja tühistamistaotluse) eraldi haldusasjaks nr 3-09-1289, et haldusasja nr 3-04-382

menetlemine oleks võimalik mõistliku ajaga lõpule viia.

5. Halduskohus jättis 12. juuni 2009. a määrusega kasutuslubade peale esitatud kaebused käiguta.

Kaebajad leidsid kohtule esitatud vastuses, et kasutuslubade tühistamise taotlused on kohtu poolt juba

menetlusse võetud ja 21. mail 2009 eraldi menetlemiseks eraldatud, mistõttu ei saa tõusetuda nende

tähtaegsuse küsimust. Kaebajad taotlesid siiski ka tähtaja ennistamist juhul, kui see ei ole enne

kaebuste menetlusse võtmist ennistatud. Kaebajad olid veendunud, et 28. detsembri 2004. a kaebuse

täiendusega on kõik haldusaktid, sh ka tulevikus antavad haldusaktid vaidlustatud kogumina.

Vastustaja märkis 18. oktoobri 2005. a kohtuistungil, et kasutusluba pole antud, sest ehitis ei ole

valmis. Kasutusloa taotlus esitati 20. oktoobril 2005 ja kasutusluba väljastati järgmisel päeval. Samal

ajal oli halduskohtus vaidlustatud muu hulgas TSAPA tegevusetus järelevalvetoimingute tegemisel ja

esitatud ka kohustamiskaebus ehitise vastavusse viimiseks kehtiva detailplaneeringuga.

Kasutuslubade väljastamise ajal polnud ehitis valmis. Kaebajatele ei selgitatud, et nad peavad kõik

detailplaneeringule mittevastavad haldusaktid eraldi vaidlustama, ja seda veel olukorras, kus kaeba-

jaid niisuguste aktide andmisest ei teavitatud. Kaebajad täpsustasid 10. mail 2010, et tühistamis-

kaebuse tähtaja möödalaskmine ei olnud neile arusaadav. Halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab

kohustust juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusaima taotluse esitamise

võimalusele. Selgitamiskohustuse rikkumine võib kujutada endast mõjuvat põhjust kohtumenetluse

ajal antud haldusakti vaidlustamise tähtaja ennistamiseks.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 10. juuni 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-04-382 kaebuse,

tunnistades 27. aprilli 2004. a ehitusloa nr 3419 ning TSAPA tegevusetuse ehitusjärelevalves õigus-

vastaseks. Taotlust ehitusloa tühisuse tuvastamiseks kohus ei rahuldanud.

Halduskohus peatas 22. aprilli 2010. a määrusega haldusasja nr 3-09-1289 menetluse kuni haldus-

asjas nr 3-04-382 lahendi jõustumiseni, märkides, et kohus ei ole kasutuslubade peale esitatud

kaebusi menetlusse võtnud ega saanuks seda teha enne riigilõivu tasumist; kuigi kasutuslubade peale

esitatud kaebusi pole veel menetlusse võetud, ei ole otstarbekas neid uuesti ka käiguta jätta ning

kohus teeb seda pärast asjas nr 3-04-382 tehtud otsuse jõustumist.

Tallinna Ringkonnakohtu 22. augusti 2011. a otsusega jäeti haldusasjas nr 3-04-382 kaebajate

apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus märkis otsuses, et apellatsioonkaebuste esita-

mise ajaks oli vastustaja väljastanud ehitisele kasutusload. Seetõttu polnud enam võimalik esitada

taotlust ehitusloa tühistamiseks. Kasutuslubade tühistamist kaebajad ei taotlenud. 24. septembril 2008

esitasid kaebajad alternatiivnõudena mh kasutuslubade tühisuse tuvastamise taotluse. Halduskohus

märkis kasutuslubade olemasolu 15. oktoobri 2007. a määruses, kuid kaebajate tähelepanu

kasutuslubade tühistamise taotluste esitamise vajadusele kaebajate eesmärgi saavutamiseks ei selgi-

tanud. 21. mail 2009 toimunud istungil eraldas kohus kasutuslubade peale esitatud kaebuse eraldi

menetlemiseks. Kaebuse nõuete sellise eraldamise korral tuleb just selles kohtuasjas (3-09-1289)

kontrollida, kas kohus täitis (õigeaegselt) selgitamiskohustust ja juhtis kaebajate tähelepanu pärast

kasutuslubade andmist efektiivsete nõuete esitamise vajadusele.

Riigikohus jättis 15. detsembri 2011. a määrusega kaebajate kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

7. Tallinna Halduskohus uuendas 1. märtsi 2012. a määrusega menetluse, võttis kaebuse menetlusse,

kaasas menetlusse kolmandad isikud ning küsis menetlusosaliste seisukohta kasutuslubade

tühistamise nõude tähtaegsuse osas.

8. Kaebajad selgitasid, et kasutuslubade vaidlus oli juba menetluses ning määrus varasemat menet-

luses olekut ei tühista. Kohus ei täitnud õigeaegselt selgitamiskohustust ega juhtinud kaebajate

tähelepanu pärast kasutuslubade andmist efektiivsete nõuete esitamise vajadusele. Halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 49 kohaselt loetakse kaebetähtaja kontrollimisel uus nõue esitatuks

esialgse kaebuse ajal, mis antud juhul esitati aastaid tagasi.

9. TLPA leidis, et tühisuse tuvastamise ja tühistamiskaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ning

puudub alus tähtaja ennistamiseks. Kuivõrd kasutusload on väljastatud 2005. ja 2006. aastal, siis

kaebajad ei saanud neid 2004. aastal vaidlustada. Kaebajate esindaja (õigusteadmistega isik) pidanuks

protsessitähtaegadest teadlik olema. HKMS § 46 lg 1 kohaselt võib tühistamiskaebuse esitada

30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest alates. Juba 2005. ja 2006. aastal pidid kaebajad

teadma, et kasutusload on väljastatud, mistõttu pole lubatud esitada kaebust ligi neli aastat hiljem.

10. Tallinna Halduskohus jättis 28. juuni 2012. a määrusega haldusasjas nr 3-09-1289 kasutus-

lubade tühistamise kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja lõpetas selles osas menetluse (p 1), tühi-

suse tuvastamise nõuet pidas kohus tähtaegseks ja jättis vastustaja taotluse menetluse lõpetamiseks

selles osas rahuldamata (p 2). Halduskohtu põhjendused on järgmised:

1) kaebuse esitamise ajal oli võimatu vaidlustada kasutuslubasid, mida sel ajal olemas polnud;

2) menetlusseadustik ei näinud ega näe praegugi ette taotluse n-ö vaikimisi menetlusse võtmist.

Menetluses on võimalik taotluste lisamine, kuid iga uue taotluse menetlusse võtmine tuleb otsustada

määrusega. Kohtuasja materjalide hulgas sellist määrust pole. Seega on ekslik kaebajate arvamus, et

kaebus kasutuslubade peale oli enne 1. märtsi 2012 menetlusse võetud;

3) halduskohtu 11. juuli 2007. a määrusest haldusasjas nr 3-04-382 nähtub, et eksperdilt on küsitud,

kas hoone kasutusloa väljastamise aluseks olev projekt vastab detailplaneeringule. Alates 15. augus-

tist 2007 on kasutusload haldusasja nr 3-04-382 toimikus. Halduskohus märkis kasutuslubade

olemasolu ka 15. oktoobri 2007. a määruses. Samas haldusasjas on 25. veebruari 2008. a ekspertiisi-

aktis märgitud, et ehitisele on väljastatud kasutusload. Ekspert on 10. septembril 2008 kohtuistungil

vastanud kasutuslube puudutavatele küsimustele ning istungi protokollis on kajastatud E. Kaschi

seisukoht, et kasutusloa andmisega loetakse ehitis valminuks. Kaebajad pidid seega kasutuslubade

olemasolust olema teadlikud hiljemalt 11. juulil 2007;

4) kaebajate viide HKMS §-le 49 on asjakohatu, kuna tühistamistaotlus oli esitatud eelmise HKMS

kehtivuse ajal. Kaebajate viidatud säte reguleerib tähtaja küsimust kaebuse muutmise korral;

5) halduskohus märkis 24. novembri 2004. a määruses, millega jäeti käiguta TSAPA tegevusetuse

peale esitatud kaebus, et kaebajad ei ole esitanud tähtaegselt tühistamiskaebust ehitusloa peale.

Kohus selgitas viidatud määruses ka asjaolu, et ehitusjärelevalve ei lõppe ehitise valmimisega ning

ehitise nõuetele mittevastavuse korral ei saa anda ehitisele kasutusluba enne puuduste kõrvaldamist;

kui kasutusluba antakse, on kaebajatel võimalik seda vaidlustada. Seega on kohus juba menetluse

algstaadiumis kaebajatele selgitanud, et neil on võimalik kasutusload vaidlustada;

6) kaebajad olid käimasoleva kohtumenetluse ja oma elukoha tõttu kursis sellega, millises järgus on

ehitustegevus, ning neil ei olnud takistusi jälgida, kas kasutusload on väljastatud. Kaebajad ei saa

eeldada, et kohus jälgib menetluses oleva asjaga seoses kaebajate eest täiendavate haldusaktide välja-

andmist ja soovitab siis koheselt esitada kaebuse. Alates 19. oktoobrist 2005 (volikirjast nähtuv

kuupäev) on kaebajatel olnud õigusteadmistega esindaja;

7) kuna kasutuslubade vaidlustamise võimalus pidi kaebajatele ja nende esindajale olema teada juba

24. novembri 2004. a kohtumääruses antud selgitustest lähtuvalt, siis ei anna kohtu selgitamis-

kohustuse täitmata jätmine pärast kasutuslubade väljastamist ja kohtu poolt nendest teadasaamist

alust tähtaja ennistamiseks. See, et tühistamistaotlus on tõhusaim õiguskaitsevahend, pidi olema

kaebajate õigusteadmistega esindajale selge ilma kohtupoolsete selgitusteta ja ka kaebajad pidid

sellest aru saama, arvestades nende kohtumenetluses osalemist, kus on mitmetes menetlus-

dokumentides (nt kolmanda isiku vastused) selgitatud, et kohus ei peaks peatama ehitustegevust,

kuna kaebajad on jätnud õigeaegselt kasutamata võimaluse esitada ehitusloa peale tühistamiskaebus;

8) ka juhul, kui kohus oleks kasutuslubade õigusvastasuse tuvastamise taotluse saamisel selgitanud

võimalust esitada tühistamistaotlus ja kaebajad oleks seda viivitamatult teinud, ei oleks tühistamis-

taotlus olnud tähtaegne. Tähtaja ennistamiseks puudub alus.

11. Kaebajad esitasid määruskaebuse halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 tühistamiseks,

milles paluvad lugeda kasutuslubade tühistamiseks esitatud kaebuse tähtaegseks või ennistada

tühistamisnõude esitamise tähtaeg, sest see on mööda lastud kohtu selgitamiskohustuse rikkumise

tõttu. Määruskaebuse põhjendused:

1) 24. novembri 2004. a esialgse õiguskaitse rahuldamata jätmise määruses sisaldunud selgitus pole

samastatav kohtu selgitamiskohustuse täitmisega efektiivsete nõuete esitamiseks. Kohus ei juhtinud

ka pärast kasutuslubade õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamist kaebajate tähelepanu kasutus-

lubade tühistamise taotluse esitamise vajadusele kaebuse eesmärgi saavutamiseks;

2) kaebajad ei ole väitnud, et tühistamis- ja tühisuse tuvastamise taotlus olid juba menetlusse võetud,

vaid et kuigi määrust taotluste menetlussevõtmiseks polnud, neid menetleti. Kohus eraldas 21. mai

2009. a kohtuistungil kasutuslubasid puudutava nõude eraldi haldusasjaks. Eraldada ei saa nõuet, mis

pole menetluses;

3) HKMS §-s 49 sätestatu kohaselt loetakse kaebetähtaja kontrollimisel uus nõue esitatuks esialgse

kaebuse ajal. Esialgne kaebus esitati 2004. aastal ning kaebuse eesmärgi saavutamiseks ja esialgu

nõutud kaebuse eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme nõudmist ei loeta kaebuse

muutmiseks;

4) Tallinna Ringkonnakohus on 22. augusti 2011. a otsuses nr 3-04-382 märkinud, et halduskohus

viitas kasutuslubade olemasolule 15. oktoobri 2007. a määruses, kuid ei juhtinud kaebajate tähele-

panu nende vaidlustamise vajadusele. Riigikohus on kohtu selgituskohustust asjakohase taotluse

valikul rõhutanud haldusasjas nr 3-3-1-50-09, milles on asunud seisukohale, et selgituskohustuse

rikkumine võib kujutada endast mõjuvat põhjust kaebetähtaja ennistamiseks. Antud juhul pole kohus

selgitamiskohustust (õigeaegselt) täitnud. Kaebajate õigusi rikub ka kaebuste menetlusse võtmisega

viivitamine ebamõistlikult pika aja jooksul.

12. TLPA vaidles määruskaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Vastustaja nõustus

halduskohtu seisukohaga, et kuna kasutusload on väljastatud 2005. ja 2006. aastal, siis ei saanud

kaebajad neid kogumina 2004. aastal vaidlustada. Halduskohus on kaebajatele juba 24. novembri

2004. a määruses selgitanud, et kaebajatel on võimalik vaidlustada kasutusluba, kui see ehitisele

antakse. Alates 19. oktoobrist 2005 on kaebajatel olnud õigusteadmistega esindaja, kes pidanuks

protsessitähtaegadest igal juhul teadlik olema. Asjas on tuvastatud, et kaebajad pidid kasutuslubade

olemasolust teadlikud olema hiljemalt 11. juulil 2007, mistõttu 2009. aastal esitatud tühistamiskaebus

on ilmselgelt mittetähtaegne. Vastustaja nõustus halduskohtuga ka selles, et kaebajate viide HKMS

§-le 49 on asjakohatu, kuna tühistamiskaebus oli esitatud eelmise HKMS redaktsiooni kehtivuse ajal.

Samuti reguleerib kaebajate viidatud säte tähtaja küsimust kaebuse muutmise korral.

13. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18. oktoobri 2012. a määrusega haldusasjas

nr 3-09-1289 kaebajate määruskaebuse, tühistas halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 ning

ennistas kasutuslubade tühistamise nõude esitamise tähtaja. Määrust põhjendati järgnevalt:

1) haldusasja nr 3-04-382 materjalidest ei nähtu kasutusloa tühistamise nõude esitamist enne

21. maid 2009. Nõuet, mida esitatud pole, ei saa menetlusse võtta. Õige on kaebajate seisukoht, et

menetluse peatamine ei ole võimalik enne nõude menetlusse võtmist, mistõttu 22. aprilli 2010. a

määrus menetluse peatamise kohta ei ole menetlusseadustikuga kooskõlas. See ei anna siiski alust

vaidlustatud määruse tühistamiseks;

2) HKMS § 283 lg-st 1 tulenevalt tuleb käesolevas asjas kaebetähtajast kinnipidamine kindlaks teha

halduskohtumenetluse seadustiku 31. detsembrini 2011 kehtinud redaktsiooni (HKMS v.r) alusel.

HKMS v.r § 9 nägi ette, et tühistamisnõue esitatakse halduskohtule 30 päeva jooksul haldusakti

teatavakstegemisest arvates (lg 1) ning et kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on

haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse

kaebetähtaeg möödunuks (lg 9). Riigikohtu praktika kohaselt tuleb isikule teatavaks tegemata haldus-

akti puhul eristada kõigepealt aega, mis isikul kulub pärast haldusaktist teadasaamist selle välja-

nõudmiseks; pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist tuleb isikul pöörduda 30 päeva jooksul

kohtusse. Kaebajad pidid kasutuslubade olemasolust teada saama hiljemalt 11. juuli 2007. a

määrusest ning alates 15. augustist 2007 olid need olemas ka haldusasja nr 3-04-382 toimikus.

Soovi vaidlustada kasutusload avaldasid kaebajad esmakordselt 24. septembril 2008 – enam kui aasta

pärast haldusaktide olemasolust teadasaamist, seega on tühistamisnõude esitamise tähtaeg mööda

lastud;

3) kohus nõustub kaebajate seisukohaga, et halduskohus ei ole selgitamiskohustust nõuetekohaselt

täitnud. Riigikohtu praktikast tulenevalt (nt 3-3-1-41-02, 3-3-1-50-09, 3-3-1-90-09) on uurimis-

printsiibi eesmärk kaitsta isikute subjektiivseid avalikke õigusi ja avalikku huvi sõltumata protsessi-

osaliste õiguslikest teadmistest ja materiaalsetest võimalustest õigusabi hankimisel ning halduskohtul

on kohustus nõustada kaebajat asjakohase taotluse valikul. Seda kohustust ei ole alust eirata ka juhul,

kui kaebajat esindab kohtus õigusteadmistega isik, sest vastasel korral võivad kaebaja õigused jääda

kohtus kaitseta tema esindaja vähestest teadmistest ja oskustest sõltuvalt. Kohtutel lasub

selgitamiskohustus ka siis, kui kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu pole esialgne nõue

enam tulemuslik (3-3-1-77-09, 3-3-1-30-09). Halduskohtu 24. novembri 2004. a määruses on üksnes

viidatud võimaliku kasutusloa vaidlustamisele, kuid ei ole selgitatud, et pärast kasutusloa andmist ei

vii ehitusloa tühistamise nõue enam sihile (3-3-1-63-10). On mõistetav, et kaebajad, olles ehitusloa

detailplaneeringule mittevastavuse tõttu kohtusse pöördunud, eeldasid, et on detailplaneeringule

mittevastava ehitisega seonduva vaidlustanud tervikuna ja enne ehitusloa üle käiva vaidluse lõppu

neil täiendavaid nõudeid esitada ei tule. Ehitusloa ja kasutusloa vaidlustamise temaatika on keerukas

ja peidab endas juriidilisi nüansse, mida kohus pidanuks kaebajatele selgitama.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Tallinna Linnaplaneerimise Amet esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu määruse ning jätta jõusse halduskohtu määruse resolutsiooni p 1. Määruskaebuse

kohaselt ei tugine õigusnormidele ega tõenditele ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks kaebajad

saanud eeldada, et esialgse kaebusega on vaidlustatud ka tulevikus väljastatavad haldusaktid.

Kaebajaid esindas õigusteadmistega isik; lisaks on ka haldusasja nr 3-04-382 menetluse käigus

korduvalt kaebuse nõudeid täpsustatud ja muudetud. Kuna kasutuslubade vaidlustamise võimalus pidi

kaebajatele ja nende esindajale olema teada juba 24. novembri 2004. a määruses antud selgitustest

lähtuvalt, ei anna kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmine pärast kasutuslubade väljastamist alust

tähtaja ennistamiseks. See, et tühistamistaotlus on kõige efektiivsem õiguskaitsevahend, pidi olema

ilmselge kaebajate esindajale ning ka kaebajad pidid kohtumenetluse käigus selgitatut arvestades seda

mõistma. Asjakohane ei ole ringkonnakohtu viide Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-63-10 –

haldusasjas nr 3-04-382 ei olnud menetluses ehitusloa tühistamise, vaid õigusvastasuse tuvastamise

nõue. Arvestades, et haldusasjas nr 3-04-382 on tuvastatud ehitusloa ja ehitusjärelevalve

õigusvastasus, esineb ka kasutuslube vaidlustamata alus kahju hüvitamiseks, mistõttu kasutuslubade

tühistamine ei ole kaebajate eesmärgi saavutamiseks vajalik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Vaidlusalused kasutusload on antud 21. oktoobril 2005 ja 6. septembril 2006. Kolleegium

nõustub kohtute seisukohaga, et kaebajad pidid kasutuslubade olemasolust teada saama hiljemalt

11. juuli 2007. a määrusest haldusasjas nr 3-04-382.

16. HKMS v.r § 9 lg 1 alusel võis kaebuse haldusakti tühistamiseks halduskohtule esitada 30 päeva

jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätesta teisiti. HKMS v.r § 9 lg 9

sätestas, et kui haldusakti ei ole kaebuse esitajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil

teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg

möödunuks.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, kuid talle on

muul viisil selgunud, et on olemas teda puudutav haldusakt, siis peab ta mõistliku aja jooksul astuma

vajalikke samme akti saamiseks. Teatavaks tegemata haldusakti puhul tuleb eristada kõigepealt aega,

mis kulub isikul pärast haldusaktist teadasaamist haldusakti väljanõudmiseks, sellele järgneb aeg, mil

haldusorgan isikule haldusakti esitab, ning pärast haldusakti saamist ja sellega tutvumist tuleb isikul

pöörduda kohtusse. Ajavahemik pärast haldusakti saamist kohtusse pöördumiseks ei või olla pikem

kui 30 päeva, nagu on HKMS v.r § 9 lg-te 1–2 järgi tavapärane kaebetähtaeg (Riigikohtu haldus-

kolleegiumi lahendid kohtuasjades nr 3-3-1-23-07 (p 10) ja 3-3-1-82-07 (p 15)).

Hinnates, kas kaebaja on tühistamisnõude esitamisega ebamõistlikult viivitanud, ei arvesta kohus

üksnes möödunud aega, vaid ka küsimust, kas kaebajal oli mõjuv põhjus kaebuse esitamisega viivi-

tamiseks. Juhul kui kohaldamisele kuulub HKMS v.r § 9 lg 9 ning kaebajal on haldusakti välja-

nõudmiseni või kohtusse pöördumiseni kulunud ajavahemiku õigustamiseks mõjuv põhjus, ei ole

tegemist ebamõistliku viivitusega ning kaebus on tähtaegne.

17. Haldusasjas nr 3-3-1-62-10 olid ehitusluba ja kasutusluba kaebaja esindajale saadetud

planeeringu üle käiva kohtuvaidluse raames ühena menetlusdokumendi lisadest. Kolleegium nõustus

viidatud asjas ringkonnakohtu seisukohtadega kaebuse tähtaegsuse kohta (määruse p 10). Ringkonna-

kohus oli muu hulgas leidnud (Riigikohtu määruse p 6 alapunkt 3), et ei saa anda ühest vastust

küsimusele, kas haldusakti edastamine teise kohtuasja raames on käsitatav haldusakti

teatavakstegemisena. Olukorras, kus üleantav haldusakt sisaldub teise kohtuasja arvukate materjalide

hulgas ühe väheolulise dokumendina, ei pruugi ka kogenuim jurist koheselt tajuda, et temani on

jõudnud haldusakt, mille vaidlustamise tähtaeg hakkab kulgema. Vaidlusalusel juhul ei olnud

ehitusluba ja kasutusluba teises haldusasjas teisejärgulised – asjas käis vaidlus detailplaneeringu

suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise üle. Kaebaja oli esialgse õiguskaitse kohaldamist taotlenud

just seoses kartusega, et detailplaneeringu alusel antakse välja ehitusluba. Järelikult pidi kaebaja

esindaja määruskaebusega tutvudes mõistma, et tegemist on oluliste haldusaktidega.

Ka käesolevas asjas ei tehtud kasutuslube kaebajatele teatavaks, vaid nende olemasolu pidi selguma

ehitusluba puudutava kohtumenetluse käigus. Nagu haldusasjas nr 3-3-1-62-10, oli ka siin tegemist

oluliste haldusaktidega, mis puudutasid otseselt vaidlusalust ehitist.

18. Kolleegium on pidanud võimalikuks tähtaja ennistamise aluseks selgitamiskohustuse rikkumist

kohtu poolt (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid kohtuasjades nr 3-3-1-14-02 (p-d 25–26),

3-3-1-77-09 (p 12), 3-3-1-30-09 (p 21) ja 3-3-1-5-10 (p 15)). Kolleegium on rõhutanud, et

selgitamiskohustuse täitmine kohtu poolt on eriti oluline juhul, kui kaebaja ei kasuta kvalifitseeritud

õigusabi (Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid kohtuasjades nr 3-3-1-87-06 (p 12) ja 3-3-1-87-11

(p 14)).

Ka HKMS v.r § 9 lg 9 alusel otsustamisel, kas tühistamisnõude esitamisega on ebamõistlikult

viivitatud, võib asjakohane olla küsimus, kas kohus on rikkunud selgitamiskohustust. Kolleegium on

siiski seisukohal, et käesoleval juhul on kaebajad sõltumata kohtu selgitamiskohustusest viivitanud

tühistamisnõude esitamisega ebamõistlikult. Halduskohus on tuvastanud, et kaebajatel oli alates

19. oktoobrist 2005 õigusteadmistega esindaja. Kuigi õigusteadmistega esindaja olemasolu ei välista

kolleegiumi hinnangul kohtu selgitamiskohustust, omab selgitamiskohustuse täitmata jätmine sellises

olukorras väiksemat kaalu viivituse ebamõistlikkuse üle otsustamisel. Kasutuslubadest teada-

saamisest oli tühistamisnõude esitamise ajaks möödunud üle pooleteise aasta. Sellist viivitust kaeba-

jate poolt olukorras, kus neil oli kohtumenetluses õigusteadmistega esindaja, ei saa pidada mõistli-

kuks. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et tühistamisnõuete esitamise tähtaeg on mööda lastud.

19. HKMS v.r § 12 lg 3 sätestas, et halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb

tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Kui kohus on HKMS v.r § 9 lg 9 alusel leidnud, et kaebaja

viivitas kaebuse esitamisega ebamõistlikult, ei saa kohus kaebetähtaja ennistamise taotluse lahenda-

misel lugeda kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseid mõjuvaks.

20. Eeltoodud põhjustel rahuldab Riigikohus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti määruskaebuse,

tühistab Tallinna Ringkonnakohtu määruse ja jätab jõusse Tallinna Halduskohtu määruse, millega

lõpetati kasutuslubade tühistamise nõude osas menetlus. Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon

tuleb HKMS § 107 lg 4 alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Ivo Pilving