3-2-1-46-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-46-13

Määruse kuupäev

Tartu, 17. aprill 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Larissa Gluškova avaldus enda pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. detsembri 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-11-45703

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Larissa Gluškova määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik Larissa Gluškova (isikukood 48102090248), esindaja

vandeadvokaat Urmas Ustav

Puudutatud isik pankrotihaldur Rein Vaiksaar

Asja läbivaatamise kuupäev

1. aprill 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 4. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-45703 osas, millega

jäeti rahuldamata Larissa Gluškova avaldus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamiseks (määruse resolutsiooni p 5). Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata.

Tallinna Ringkonnakohtu 3. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-45703 tühistada täies

ulatuses. Saata asi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Larissa Gluškova määruskaebuselt 19. detsembril 2012 tasutud kautsjon

50 (viiskümmend) eurot Tamara Jakimova pangakontole nr 17000483872 (Nordea Bank Finland

Plc Eesti filiaal).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Larissa Gluškova (võlgnik) esitas 26. septembril 2011 Harju Maakohtule avalduse enda kui

füüsilisest isikust võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. 7. novembril 2011 kuulutas maakohus

võlgniku pankroti välja ja nimetas pankrotihalduriks Rein Vaiksaare (pankrotihaldur). 18. jaanuaril

2012 esitas võlgnik kohtule avalduse, milles taotles enda kohustustest vabastamise menetluse

algatamist.

4. septembril 2012 esitas pankrotihaldur kohtule kinnitamiseks võlgniku pankrotimenetluse

lõpparuande, palus pankrotimenetluse lõpetada ja jätta rahuldamata võlgniku avalduse algatada

kohustustest vabastamise menetlus. 17. septembril 2012 kohtule esitatud selgituse kohaselt ei ole

võlgnik ega ka tema pankrotis abikaasa kogu pankrotimenetluse vältel asunud tööle ega teinud midagi

selleks, et rahuldada võlausaldajate nõudeid. Võlgniku sugulased on võlgniku abikaasa Aleksei

Gluškovi (võlgniku abikaasa) pankrotihalduri, pangatöötajate ja kohtutäituri informatsiooni kohaselt

korraldanud võlgniku ja tema abikaasa elukohaks olnud paarismajakorteri (korter) sisustuse müügi.

Koos vallasasjadest sisustusega on täitemenetluse ajal korterist eemaldatud ka mitmed ehitise olulised

osad: küttesüsteem, trepp, uksed, kaminasüdamik, saunakeris, sanitaartehnika ja pistikupesad. Samuti

on rikutud elektrijuhtmestikku. Kuna korteri olulised osad on eemaldatud võlgniku korraldusel ja

teadmisel pankrotiseaduse (PankrS) § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaja kestel ja see on takistanud

kinnisasja müüki täitemenetluses ning raskendanud seda ka pankrotimenetluses, siis tuleb võlgadest

vabastamise menetlus jätta PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel algatamata.

2. Harju Maakohus kinnitas 4. oktoobri 2012. a määrusega võlgniku pankrotimenetluse lõpparuande ja

lõpetas pankrotimenetluse. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jättis kohus PankrS § 171

lg 2 p 4 alusel algatamata.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib kohus PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel jätta võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise

halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete

rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist. Kuna

PankrS § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaja kestel või pärast seda on võlgniku korraldusel ja teadmisel

eemaldatud võlgniku korterist olulised osad ja rikutud elektrijuhtmestikku ning see on takistanud

kinnisasja müüki täite- ja pankrotimenetluses ning võlausaldajate nõuete rahuldamist, siis tuleb

võlgniku kohustustest vabastamise avaldus jätta rahuldamata ja võlgniku kohustustest vabastamise

menetlus algatamata.

3. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti

rahuldamata tema avaldus algatada kohustustest vabastamise menetlus (määruse resolutsiooni p 5), ja

teha selles osas uus määrus, millega algatada tema kohustustest vabastamise menetlus.

4. Puudutatud isik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 3. detsembri 2012. a määrusega võlgniku määruskaebuse

rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus võlgniku kohustustest vabastamise

avalduse PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel õigesti rahuldamata.

Asjakohased ei ole võlgniku väited, et ehitise osad eemaldati hädaseisundis. Võlgnik on esitanud

vastuolulisi väiteid. Esmalt on võlgnik väitnud, et sugulased ei müünud vallasvara võlgniku ja tema

abikaasa teadmisel ja korraldusel, seejärel aga õigustanud müüki hädaseisundiga. Maakohus võis

võlgniku abikaasa pankrotihalduri ettekande alusel tuvastada, et koos vallasasjadest sisustusega

eemaldati ehitiste olulised osad võlgniku korraldusel ja teadmisel. Asjakohatu on võlgniku väide, et

eelnimetatud esemed ei pruukinud kuuluda talle, sest küttesüsteem, trepp, uksed, saunakeris,

sanitaartehnika, pistikupesad ja kaminasüdamik on ehitise olulised osad. Korteri omandiõiguse üle ei

vaielda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses palub võlgnik ringkonnakohtu määruse tühistada ja algatada enda kohustustest

vabastamise menetlus.

Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t 8, § 436 lg-t 1 ja lg-t 2

(koostoimes TsMS § 463 lg-ga 2), sest määrusest ei nähtu, millistele tõenditele on rajatud

ringkonnakohtu järeldused, et korteri olulised osad eemaldati võlgniku korraldusel ja teadmisel, et see

toimus PankrS § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaja kestel ja et see takistas korteri müüki täitemenetluses

ning raskendas seda pankrotimenetluses. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta ei

arvestanud võlgniku abikaasa kinnitust, et korteri sisustus eemaldati ja võõrandati võlgniku abikaasa

teadmisel selleks, et toita ja ülal pidada võlgniku ja tema abikaasa alaealisi lapsi. Võlgniku

pankrotihalduri ettekandest ei nähtu, et ehitise olulised osad oleksid eemaldatud võlgniku korraldusel

ja teadmisel.

Ringkonnakohus ei ole tuvastanud võlgniku oletatava süü vormi. Seega on ebaselge, kas võlgnik on

väidetava rikkumise pannud toime tahtlikult või raskest hooletusest ja millistest asjaoludest see

järeldub.

Võlgnik vahistati Harju Maakohtu 8. septembri 2010. a määruse alusel kriminaalasjas

nr 10230112915/1-10-11396 kahtlustatavana ja vabastati vahi alt 2. veebruaril 2011. Ajal, mil võlgnik

viibis vahi all, oli vahi alla võetud ka tema abikaasa, kes vabastati vahi alt 17. detsembril 2010.

Sisustuse eemaldamine ja müük oli väljaspool võlgniku mõjusfääri, sest võlgnik viibis vahi all, ja

seega ei olnud tal võimalik kellegagi suhelda ega vara eemaldamist või müüki korraldada. Võlgnik ei

saanud takistada võlausaldajate nõuete rahuldamist tahtlikult ega raske hooletuse tõttu.

Pärast võlgniku ja tema abikaasa vahi alla võtmist arestiti ka nende 9-aastase tütre pangakonto ja

26. oktoobril 2010 ka võlgniku ja tema abikaasa vara. Võlgniku perekond oli väga raskes olukorras,

kuna vara arestimise tõttu ei olnud võimalik ülal pidada pere alaealisi lapsi (9-aastast tütart ja 7-aastast

poega). Tekkinud väljapääsmatus olukorras andis võlgniku abikaasa nõusoleku vara müügiks, kuid

ekslik on kohtute seisukoht, et vara eemaldati võlgniku korraldusel ja teadmisel.

Isegi kui vallasasjad oleksid eemaldatud ja võõrandatud võlgniku korraldusel, oleks tegemist olnud

hädaseisundiga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 141 lg 1 mõttes. Viidatud sätte kohaselt ei

tegutse isik, kes tekitab kahju ennast või teist isikut ähvardava ohu tõrjumiseks, õigusvastaselt kui

kahju tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult

suur. Kui võlausaldajate huve kahjustatakse hädaseisundis, siis ei ole alust kohaldada PankrS § 171

lg 2 p 4.

7. Pankrotihaldur ei ole võlgniku määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel tühistada osas,

millega jäeti võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata. Ringkonnakohtu määrus tuleb

tühistada täies ulatuses. Avaldus tuleb saata maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamise uueks otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

9. Võlgnik taotles maakohtule esitatud avalduses enda kui füüsilisest isikust võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse algatamist pankrotimenetluses. PankrS § 170 lg 1 esimese lause järgi võib

võlgnik enda kohustustest vabastamise avalduse esitada hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku

toimumise ajaks või koos lõpparuandega. Võlgnik on esitanud kohustustest vabastamise avalduse

18. jaanuaril 2012, pankrotimenetluse lõpparuande esitas pankrotihaldur 4. septembril 2012. Seega on

avaldus esitatud õigel ajal.

Maakohus jättis võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel,

mille kohaselt võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik

on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse

tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Viidatud sätte järgi loetakse võlausaldajate huvide

kahjustamiseks muu hulgas vara raiskamist. Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata.

10. Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas kohustustest vabastamise

menetlus algatada või mitte. Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad

menetluse algatamata jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171

lg 2 p-des 1–5 sätestatud asjaoludele. Samuti saab kohus hinnata seda, kas vaatamata viidatud sätetes

ettenähtud aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse

algatamist.

Kolleegium leiab, et kohtud ei ole praeguses menetluses võlgadest vabastamise menetluse algatamata

jätmisel PankrS § 171 lg 2 p 4 eeldusi piisavalt analüüsinud ja hinnanud. PankrS § 171 lg 2 p 4 järgi

võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kui võlgnik on viimase

aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu

takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu

hulgas vara raiskamist. Nimetatud säte eeldab seega võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele

suunatud tegevust. Samuti eeldab PankrS § 171 lg 2 p 4 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas

tahtlust või rasket hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes

vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje

soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

11. Eelnevast tulenevalt on PankrS § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud eeldus võlgniku pahatahtlikkust

iseloomustav asjaolu. Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle

majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue

majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks.

Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast

parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja

kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (PankrS § 173 lg 1). Samuti ei tohi võlgnik varjata oma

sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta.

Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu

nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud

isikutele teatama (PankrS § 173 lg 3). Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile

võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele.

Kui võlgniku käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise

tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust

algatamata jätta (vt ka Riigikohtu 14. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12).

12. Kohtud on praeguses asjas leidnud, et kuna PankrS § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaja kestel või

pärast seda on võlgniku korraldusel ja teadmisel eemaldatud võlgniku korteri olulised osad ja rikutud

elektrijuhtmestikku ning see on takistanud kinnisasja müüki täite- ja pankrotimenetluses ning

võlausaldajate nõuete rahuldamist, siis esineb alus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus

PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel algatamata. Seejuures ei ole kohtud aga tuvastanud, millal täpselt on

võlgniku korteri olulised osad eemaldatud ja kas võlgnikul oli sel ajal kontroll oma vara üle ning

seega võimalus sündmuste käiku mõjutada. Samuti jättis ringkonnakohus analüüsimata, kas vara

kahjustamise pahatahtlikkuse oleks saanud välistada võlgniku väljatoodud asjaolu tema pere raske

olukorra kohta.

13. PankrS § 3 lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Vaidlused nõuete üle, muu hulgas nõuete

tunnustamise ja vara tagasivõitmise üle, ning võlausaldaja üldkoosoleku otsuste vaidlustamine

toimuvad hagimenetluses. Ajutise halduri nimetamine, pankroti väljakuulutamine ja muud

pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need

lahendatakse hagimenetluses. Seega kohalduvad võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamise otsustamisel hagita menetluse põhimõtted.

Kolleegium leiab, et kohtud rikkusid praeguses asjas TsMS § 5 lg-s 3 ning § 477 lg-tes 5 ja 7

sätestatud asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustust hagita asjades. TsMS § 477 lg 5 järgi

ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende

hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi 7. lõike kohaselt peab kohus

kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole

esitatud vastuväiteid. Vajadusel võib kohus nõuda avaldajalt tõendite esitamist või koguda neid omal

algatusel. Ka TsMS § 5 lg 3 kohaselt selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud

tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Eelnimetatud sätetes väljendub hagita menetlusele

omane uurimispõhimõte, mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks

välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada

täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

45-09, p 14).

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus tuvastama, millal eemaldati korterist selle olulised osad ja

sisustus, kas võlgnikul oli võimalus sündmuste käiku kontrollida, kas võlgniku käitumises esinevad

võlausaldajate tahtliku või raskelt hooletu kahjustamise tunnused (vt määruse p 11) ja milles need

seisnevad. Samuti peab maakohus asja uuel läbivaatamisel analüüsima võlgniku väiteid pere raske

majandusliku olukorra kohta kui vara rikkumise võimalikku põhjust ja hindama, kas see võib välistada

PankrS § 171 lg 2 p 4 kohaldamise vaatamata vara süülisele rikkumisele.

14. Kassatsiooniastme menetluskulud kannab TsMS § 172 lg 1 järgi kaebuse esitaja.

15. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt

tasutud kautsjon võlgnikule tagastada.

Ants Kull ,Villu Kõve ,Lea Laarmaa