3-2-1-26-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-26-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. aprill 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) hagi

pankrotihaldur Rein Vaiksaare vastu 37 569 euro 20 sendi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 2-12-5485

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi (Harju Maavalitsuse kaudu) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

37 569 eurot 20 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu), esindaja

vandeadvokaat Paul Varul

Kostja pankrotihaldur Rein Vaiksaar, esindaja vandeadvokaat

Toivo Viilup

Asja läbivaatamise kuupäev

18. märts 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-5485 ja

Harju Maakohtu 27. aprilli 2012. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles kohtud jätsid

rahuldamata Eesti Vabariigi hagi pankrotihaldur Rein Vaiksaare vastu 5670 euro 18 sendi

saamiseks. Samuti tühistada kohtute otsused menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta

kohtute otsused muutmata.

2. Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Harju Maavalitsuse kaudu) (hageja) esitas 7. veebruaril 2012 Harju Maakohtule

pankrotihaldur Rein Vaiksaare (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt tekitatud kahju eest

välja hüvitise 37 569 eurot 20 senti.

Hagiavalduse kohaselt konfiskeeriti Harju Maakohtu 7. detsembri 2010. a otsusega kriminaalasjas

nr 1-10-15069 I. Zavizionilt (võlgnik) karistusseadustiku (KarS) § 831 lg 1 alusel Danske Bank A/S

Eesti filiaali (Danske Bank) arvelduskontol asuv 88 719 krooni (5670 eurot 18 senti). Sama

kohtuotsusega konfiskeeriti võlgnikult KarS § 832 lg 1 alusel Tallinnas ja Saue vallas asuvad

kinnistud ning väärtpaberikonto AS-s Swedbank koos väärtpaberitega väärtuses 5 297 100 krooni

(338 546 eurot 39 senti). Mõlemad kinnistud olid hüpoteekidega koormatud. Kohtuotsus jõustus

23. detsembril 2010 ning kohus saatis otsuse konfiskeerimise osas 4. jaanuaril 2011 täitmiseks Harju

Maavalitsusele. Maavanem pöördus 9. märtsil 2011 Danske Bank poole taotlusega kanda võlgnikult

konfiskeeritud raha üle Rahandusministeeriumi kontole. Danske Bank vastas 16. märtsil 2011, et

ülekannet ei saa teha, kuna võlgniku pankroti väljakuulutamisega 2. märtsil 2011 lõppes tema varale

seatud arest. AS Swedbank täitis maavanema nõude ja kandis konfiskeeritud väärtpaberid üle

Rahandusministeeriumile.

Võlgniku pankrotihaldur (kostja) vastas maavalitsusele 17. juunil 2011, et pankroti väljakuulutamise

hetkeks ei olnud võlgniku vara riigile üle läinud ja seega on tegemist pankrotivaraga, mille arvel

rahuldatakse võlausaldajate nõuded. Maavanem esitas 16. novembril 2011 kostjale pankrotiseaduse

(PankrS) § 123 alusel nõude võlgnikult konfiskeeritud vara välistamiseks pankrotivarast ja

võõrandatud vara eest hüvitise saamiseks. Kostja keeldus nõuet täitmast. Eeltoodust tulenevalt esitas

hageja PankrS § 123 lg 4 alusel kostja vastu kahju hüvitamise nõude.

Hagi põhjenduste kohaselt oli konfiskeeritud vara omandiõigus KarS § 85 lg 1 alusel riigile üle

läinud, mistõttu kostja rikkus vara võõrandades hageja omandiõigust. Kuna kostja võõrandas hagejale

kuuluva vara, võib hageja nõuda PankrS § 123 lg 4 alusel tekitatud kahju hüvitamist

(käsutustehingute tagasipööramist ei pea hageja mõistlikuks). Kostjal ei olnud alust käsutada hageja

vara. Kostja ei ole tõendanud süü puudumist. Kostja võõrandas hagejale kuulunud kinnistud

tahtlikult, teades, et vara ei kuulu võlgnikule. Kostja süül on alusetult arvatud pankrotivarasse riigile

kuulunud raha pangakontol. Saades teada, et kinnistutel on keelumärked Eesti Vabariigi kasuks ja

võlgniku pangakonto on arestitud, ei küsinud haldur nende asjaolude kohta hageja seisukohta, jättes

täitmata hoolsuskohustuse. Kostja teadis kriminaalasjas jõustunud süüdimõistvast otsusest juba

hiljemalt juunis 2011, kui ta saatis hagejale esimese keelduva kirja. Kostja tegevuse tulemusena

puudub karistusõiguslikul mõjutusvahendil oodatav mõju. On võimalik, et hüpoteegid oleksid ka

kinnistute müügi korral jäänud tagama nõudeid võlgniku vastu või oleks hageja jõudnud pangaga

kokkuleppele.

Hageja arvutas talle tekkinud kahju järgmiselt: 1) pangakontol olev raha 5670 eurot 18 senti; 2)

kinnistute võõrandamisest saadav summa − kinnistud võõrandati enampakkumisel kokku

251 000 euro eest, millest pangale oleks tasutud 209 692 eurot 80 senti. Kokku oleks hageja saanud

konfiskeeritud vara realiseerimisest 46 977 eurot 38 senti (251 000 + 5670,18 – 209 692,80). Kostja

tehtud kulutused (pankrotihalduri tasu jms) oleksid jäänud ära või oleksid olnud väiksemad, mistõttu

hindas hageja talle tekitatud kahju suuruseks 37 569 eurot 20 senti.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja ei nõustunud hagis sisalduva

KarS § 85 lg 1 tõlgendusega. Konfiskeerimise õiguslikuks tagajärjeks ei ole mitte omandiõiguse

tekkimine konfiskeeritud varale, vaid nõudeõiguse tekkimine selle vara suhtes ning alles

konfiskeerimisotsuse täitmisel omandab riik KarS § 85 lg 1 alusel konfiskeeritud vara.

Kostja märkis alternatiivselt, et konfiskeerimisotsuse esemeks oleva kinnisvara müümine ei ole

hagejale kahju tekitanud. Kuna võlgnikule kuulunud kinnistud olid koormatud hüpoteekidega,

oleksid hüpoteegid jäänud konfiskeeritud vara müümisel kehtima või oleks pidanud riik need

hüvitama. Kuna kinnistute hind ei ületanud hüpoteegipidaja nõuet, oleks hagejal tulnud anda kogu

konfiskeerimise tulem hüpoteegipidajale ehk riik ei oleks konfiskeerimisel mingit kasu saanud.

Võlgniku pangakontol oleva raha osas on nõue esitatud vale isiku vastu, kuna hagejale tekkis kahju

krediidiasutuse tegevuse tõttu, kes täitis konfiskeeritud nõude kostjale.

3. Harju Maakohus jättis 27. aprilli 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohus leidis, et vaidlustamata on allpool kirjeldatud asjaolud. Harju Maakohtu 7. detsembri

2010. a otsusega konfiskeeriti võlgnikult KarS § 831 lg 1 ja § 832 lg 1 alusel kinnistud, väärtpaberid

ja raha. Kohtuotsus jõustus 23. detsembril 2010 ja 4. jaanuaril 2011 saadeti otsus konfiskeerimise

osas Harju Maavalitsusele täitmiseks. Harju Maakohtu 9. veebruari 2011. a määrusega algatati

võlgniku pankotimenetlus ning 2. märtsil 2011 kuulutati võlgniku pankrot välja. 9. märtsil 2011 saatis

hageja kohtuotsuse täitmiseks Danske Bank´ile, 16. märtsi 2011. a kirjaga keeldus pank korralduse

täitmisest võlgniku pankrotimenetluse tõttu. AS Swedbank kandis konfiskeeritud väärtpaberid

30. märtsil 2011 üle Rahandusministeeriumi väärtpaberikontole. 17. juunil 2011 teavitas kostja

hagejat võlgniku pankrotimenetlusega seotud asjaoludest ning selgitas muu hulgas, et kuna võlgniku

pankroti väljakuulutamise ajaks ei olnud võlgniku vara 7. detsembri 2010 kohtuotsuse alusel riigile

üle läinud, siis moodustus sellest pankrotivara PankrS § 35 järgi. Võlgniku kinnistud võõrandati

25. augustil 2011 ja 2. novembril 2011 toimunud pankrotivara enampakkumistel ja tehti vastavad

kanded kinnistusraamatusse. 16. novembril 2011 koostatud kirjaga esitas hageja kostjale vara

väljaandmise nõude. Harju Maakohtu 19. detsembri 2011. a määrusega kinnitati võlgniku

pankrotimenetluses jaotusettepanek.

Praeguses vaidluses on asjakohaseks sätteks PankrS § 123, mille lg 1 kohaselt ei kuulu pankrotivara

hulka kolmandale isikule kuuluvad esemed. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme

väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole

välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. PankrS § 123 lg 2 kohaselt tagab haldur vara säilimise

kuni selle tagastamiseni, lg 3 kohaselt tuleb vara välistamise taotlus esitada haldurile, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Halduri vastutus eeltoodud sätetest tuleneva kohustuse rikkumise eest on

sätestatud PankrS § 123 lg-s 4, mille teise lause kohaselt, kui haldur võõrandas sama paragrahvi

lõikes 1 nimetatud vara, ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara

ei ole halduri süül säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt.

Tegemist on kahju hüvitamise erikoosseisuga, mille korral ei kohaldu võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1043 jj. Kahju hüvitamise erikoosseisude korral tuleb siiski kohaldada VÕS 7. peatüki

sätteid, mis reguleerivad kahjuhüvitisnõude ulatust. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas vaidlusalune

vara kuulus võlgnikule ning kas raha kasutamise ja kinnistute võõrandamise hetkel haldur teadis või

pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule. Vaidluse lahendamisel omab tähtsust KarS § 85 lg 1

tõlgendamine.

Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 3 tõlgendatakse seaduse sätet koos seaduse

teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb

konfiskeeritu riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus sätestatud juhtudel tagasi.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jäävad kolmanda isiku õigused konfiskeerimisel püsima. Riik

maksab kolmandale isikule hüvitist, välja arvatud KarS § 83 lg-tes 3 ja 4, § 831 lg-s 2 ning § 832 lg-

s 2 sätestatud juhtudel. KarS § 85 lg 3 kohaselt toimib kohtuvälise menetleja või kohtu lahend

konfiskeerimise kohta enne selle jõustumist võõrandamiskeeluna. Riigivaraseaduse (RVS) § 7 lg 5

kohaselt on kriminaalasjas kohtuotsuse või -määrusega, väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse või

määrusega või kohtuotsuse või -määrusega konfiskeeritud vara valitsejaks konfiskeeritud vara

asukohajärgne maavalitsus, kui õigusaktides ei ole sätestatud teisiti.

Selleks, et tuvastada kostja vastutuse eeldus, tuleb esmalt võtta seisukoht, kas enne võlgniku pankroti

väljakuulutamist oli konfiskeeritu läinud riigi omandisse. PankrS § 45 kohaselt lõpeb enne pankroti

väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest pankroti väljakuulutamisega ning PankrS § 35 lg-

te 1 ja 2 kohaselt moodustub pankroti väljakuulutamisega võlgniku varast pankrotivara ja läheb

haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus ning õigus osaleda võlgniku asemel kohtumenetluses.

Jõustunud konfiskeerimisotsuse alusel ei toimu konfiskeeritud vara omandiõiguse automaatset

üleminekut riigile, mida kinnitab ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-1-1-97-10, mille järgi saab riik

konfiskeerimise aluse olemasolul nõudeõiguse konfiskeeritavale varale või selle vara väärtusele

vastavale rahasummale (konfiskeerimisnõue). Konfiskeerimisotsustuse täitmisel omandab riik

konfiskeeritava vara. Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 651, mis

reguleerib kande parandamist kinnistusraamatuvälise ülemineku korral ja kus ei ole konfiskeerimist

asjaõiguse kinnistusraamatuvälise üleminekuna käsitletud. RVS §-s 10 on sätestatud riigivara

valitsemise eesmärk, mille lg 3 kohaselt omandab riik vara õigusakti ja tehingu alusel, kui see on

vajalik sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil või kui riigile vara omandamise kohustus

tuleneb seadusest. Teistsugust tõlgendamist ei tulene ka kriminaalmenetlust reguleerivatest

normidest. Täpsemini ei reguleeri küsimust ka Vabariigi Valitsuse 30. juuli 2004 määrus nr 263,

millega kehtestati konfiskeeritud vara võõrandamise kord.

Hageja pidi olema pankrotimenetlusest teadlik, kuna sellekohane info on kajastatud panga poolt

hagejale adresseeritud 16. märtsi 2011 kirjas, samuti saatis sellekohase infoga kirja hagejale

17. juunil 2011 haldur. Vaatamata sellele esitas hageja vara välistamise taotluse haldurile alles

16. novembril 2011. Kostjal ei olnud PankrS § 34 lg-st 1 tulenevat kohustust hagejat

pankrotimäärusest ega esimesest üldkoosolekust teavitada, kuna hageja ei olnud kostjale teadaolevalt

võlausaldaja. Konfiskeerimisotsuse saatis hageja pangale täitmiseks 9. märtsil 2011, s.o pärast

võlgniku pankroti väljakuulutamist. Pank keeldus raha Rahandusministeeriumi kontole kandmast

ning maksis selle 2. aprillil 2011 ja 19. mail 2011 välja kostja nõudel. Kui hageja leiab, et pank rikkus

sellega kohustust, siis võib ta esitada kahju hüvitamise nõude panga vastu. Kuna pärast vara

välistamise taotluse saamist oli kostja raha erinevate kohustuste katteks ära kasutanud, võiks hagejal

tekkida PankrS § 123 lg 4 esimese lause kohaselt rahalise hüvitise nõue pankrotivara arvel

PankrS § 146 lg 1 p-s 1 sätestatud korras. Kinnistute osas ei asunud hageja konfiskeerimisotsust

täitma, mistõttu on kostja vaidlusalused kinnistud pankrotivarana nõuetekohaselt müünud

(PankrS § 139).

Kuna kinnisasjade võõrandamise ajal kuulusid kinnistud võlgnikule, ei saa tekkida kostja vastutuse

küsimust, sest vara müümisel täitis kostja PankrS §-dest 541 ja 55 tulenevaid kohustusi. Oma

kohustusi täites ei rikkunud kostja TsÜS § 88 lg-t 1, kuna PankrS § 45 kohaselt lõpeb enne pankroti

väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest pankroti väljakuulutamisega.

Isegi kui nõustuda hagejaga KarS § 85 lg 1 tõlgenduse osas, ei ole hagejale kostja tegevuse tõttu

kahju tekkinud. Hagejal tulnuks KarS § 85 lg 2 alusel maksta kolmandale isikule hüvitist kinnistut

koormavate hüpoteekide eest. Hageja ei vaidlustanud, et kinnistutele seatud hüpoteekidega tagatud

panga nõude suuruseks võlgniku pankrotimenetluses oli 319 681 eurot 64 senti. Kinnistute

võõrandamisest laekus pankrotivarasse 251 000 eurot. Hageja ei ole seadnud kahtluse alla kinnistute

enampakkumise hinda ega ole tõendanud, et nende hind oleks võinud olla suurem. Paljasõnaline on

hageja väide, et pank oleks osa võlga kustutanud ning hagejal tulnuks maksta pangale hüvitist vähem

(209 682 eurot 82 senti) kui see, mis pankrotimenetluses pangale tasuti (251 000 eurot). Hageja oleks

pidanud kogu konfiskeerimise tulemi pangale üle andma, mistõttu ei saanud kostjale etteheidetavast

tegevusest hagejale varalist kahju tekkida.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. novembri 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et ei ole alust hinnata maakohtu käsitlust KarS § 85 lg 1 tõlgendamisel

ebaõigeks. Maakohus leidis põhjendatult, et jõustunud konfiskeerimisotsuse alusel ei toimu

konfiskeeritud vara omandiõiguse automaatset üleminekut riigile, vaid vastava otsustuse täitmisel

omandab riik konfiskeeritava vara. Tuginedes nii KRS §-le 651, RVS §-le 10, kriminaalmenetlust

reguleerivatele normidele kui ka Riigikohtu praktikale, märkis maakohus õigesti, et konfiskeerimise

aluse olemasolu korral tekib riigil nõudeõigus konfiskeeritavale varale või vara väärtusele vastavale

rahasummale. Seaduse loogikaga kooskõlas ei ole kaebuse käsitlus, nagu ei peaks omanik vara

eksliku konfiskeerimise korral hakkama sel juhul seda riigilt välja nõudma, vaid maavalitsuse

väljaandmisnõue tuleks jätta rahuldamata (apellatsioonkaebuse punkti 4.2.1 kolmas lõik). Kui

konfiskeerimisotsuse esemeks on ekslikult selle isiku vara, keda otsus ei puuduta, siis on sellel isikul

õigus, sõltumata sellest, kas konfiskeerimisotsuse alusel läks omand kohe riigile üle või mitte, esitada

oma vara suhtes nõudeid.

Kuigi KRS §-st 65¹ ei tulene, et riigi omand peab tingimata olema kinnistusraamatusse kantud, ei ole

hageja sellele normile tuginev tõlgendus kooskõlas muude õigusnormidega. See, et maavalitsusel ei

ole võimalik otsustada, kas konfiskeeritud vara riigile omandada või mitte, ei võimalda teha kaebuses

soovitud järeldust. Kaalutlusõiguse puudumine ei anna alust tuletada omandiõiguse üleminekuga

seotud asjaolusid. Ei karistusseadustik ega kriminaalmenetluse seadustik sätesta, et konfiskeerimisel

võiks omand mingist hetkest riigi omandisse üle minna ilma toiminguid tegemata. Normi

puudumisest ehk õiguslikust lüngast ei saa järeldada seadusandja tahet, et kriminaalmenetluses vara

konfiskeerimisel läheks omand riigile üle kinnistusraamatuväliselt. AÕS § 641 sätestab selgelt, et

erandid, sh omandi kinnistusraamatuväliseks üleminekuks peavad tulenema seadusest. Õigusselguse

põhimõttest lähtuvalt ei saa sellist erandit tuletada regulatsiooni puudumisest. Sel viisil omandile

õigusliku aluse tuletamine oleks vastuolus tugeva kinnistusraamatu põhimõttega.

Ka see, et konfiskeeritud kinnisvarale seatud keelumärked kustutatakse siis, kui varale on leitud uus

omanik, ei tähenda, et pankroti väljakuulutamisel ei tuleks järgida seadusest tulenevat korda.

Maakohus ei tõlgendanud PankrS §-s 45 sisalduvat normi ebaõigesti. Võlgniku vara, mis oli

konfiskeerimisotsuse esemeks, muutus pankrotivaraks, sest seda ei olnud riigi kasuks veel pööratud

(kohtuotsus oli täitmata). Kindlasti on siinkohal riigipoolsel viivitusel vara valitsemisele asumisel.

Kohtuotsuse jõustumisel oleks riigi kiire tegutsemine hoidnud ära edasised vaidlused. Küll ei võta

viivitus ära õigust esitada nõue pankrotimenetluses. Kohtu viide, nagu puudunuks kostjal PankrS § 34

lg-st 1 tulenev kohustus informeerida hagejat pankrotimäärusest ja esimese üldkoosoleku

toimumisest, ei ole korrektne. Kostja, olles teadlik võlgniku kinnistutele seatud keelumärgetest, pidi

olema teadlik ka riigi konfiskeerimisnõudest. Samas, kohtule on esitatud tõendid, et juba

märtsis 2011 oli ka hagejale teada, et on algatatud võlgniku pankrotimenetlus.

Õige on maakohtu järeldus, et kostja vastu esitatud hagi ei ole võimalik rahuldada. Kuna kinnisasjade

võõrandamise ajal kuulusid kinnistud võlgnikule, ei saa tekkida halduri vastutuse küsimust, sest vara

müümisel täitis haldur pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi. Kostja võõrandas vaidlusalused

kinnistud pankrotivarana nõuetekohaselt (PankrS § 139). Enne pankroti väljakuulutamist võlgniku

varale kohaldatud arest lõpeb pankroti väljakuulutamisega (PankrS § 45). Pealegi ei ole tsiviilasja

materjali põhjal võimalik teha järeldust, et võlgnikule kuulunud kinnistute pankrotimenetluses

võõrandamisega oleks riigile kahju tekitatud. Pankrotimenetluses tunnustati võlausaldajate nõudeid

kogusummas 460 658 eurot 75 senti, sh esimese rahuldamisjärgu nõudena Danske Bank nõuet

319 681 eurot 64 senti. Pankrotivara müügi käigus võõrandas haldur kinnistud 251 000 euro eest,

tehes väljamakseid kokku (sh tulevased kulud) 239 832 eurot 55 senti, sh pangale kui esimese

rahuldamisjärgu nõuet omavale võlausaldajale 209 692 eurot 80 senti (tl 69−70). Sellest nähtuvalt ei

suudetud täielikult rahuldada isegi esimese järgu nõuet.

KarS § 85 lg 2 järgi jäävad kolmanda isiku õigused konfiskeerimisel enamasti püsima ning riik

maksab kolmandale isikule hüvitist. Kui võlgniku vastu ei oleks algatatud pankrotimenetlust, oleks

konfiskeeritud vara võõrandamisel tulnud riigil Danske Bank´le tema 319 681 euro 64 sendi suurune

nõue võlgniku vastu hüvitada. Kinnistud müüdi hinnaga 251 000 eurot, kusjuures hageja ei ole

väitnud ega tõendanud, et kinnistuid oleks olnud võimalik võõrandada kõrgema hinnaga (pealegi

oleks see ebatõenäoline, sest kinnistute võõrandamiseks korraldati korduvalt enampakkumisi).

Konfiskeeritud vara võõrandamisel oleks tulnud pangale hüvitada tema nõuded (mis olid suuremad

kui kinnistute ja arvelduskontol olnud raha koguväärtus).

Konfiskeerimisotsuse saatis hageja pangale täitmiseks 9. märtsil 2011, s.o pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist. Pank keeldus raha Rahandusministeeriumi kontole kandmast ja maksis selle välja

kostja nõudel. Kui hageja leidis, et pank rikkus sellega kohustust, siis võis ta esitada kahju hüvitamise

nõude panga vastu. Ka võiks hagejal sel juhul tekkida nõue pankrotivõlgniku vastu, saamaks

PankrS § 123 lg 4 järgi rahalist hüvitist pankrotivara arvel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud KarS § 85 lg-t 1. Olukorras, mil riik ei saaks

konfiskeerimisotsuse jõustumisega vara omanikuks, tekiks küsimus, mis laadi nõude saab riik esitada

isiku vastu, kes vabatahtlikult vara riigile üle ei anna. AÕS § 80 järgset hagi ei saaks siis esitada, sest

riik poleks omanik. Seadusandja tahe polnud jätta kuriteo toimepanijale võimalust vabaneda vara

konfiskeerimisest enda pankrotimenetluse abil.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud ka KarS § 85 lg-t 2, põhjendades vääralt pankrotihalduri

käitumisega riigile kahju mittetekitamist. Hüvitist ei tule hüpoteegipidajale maksta, küll jäävad

hüpoteegid püsima ning hinnata tuleb olukorda, kus riik on kinnistute omanik koos seda koormavate

hüpoteekidega. Kohus on jätnud selle olukorra hindamata.

Ringkonnakohus on otsuses käsitlenud üksnes kinnisasjade konfiskeerimist ega ole pööranud

tähelepanu raha konfiskeerimisele, millele juhiti tähelepanu apellatsioonkaebuses. Samas on

vastuoluliselt leitud, et kui hageja leidis, et pank rikkus konfiskeeritud raha kostjale välja makstes

oma kohustusi, võis hageja esitada hagi panga vastu – sellega on kohus möönnud, et konfiskeeritud

raha on läinud riigi omandisse, küll aga on alusetult jäetud kohaldamata PankrS § 123 lg 4.

Lisaks on hageja juhtinud ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et AS-i Swedbank väärtpaberikontol

olnud konfiskeeritud väärtpaberite väärtus oli suurem kui kogu muu pankrotivara kokku –

pankrotihalduril aga puudusid panga tegevuse, s.o väärtpaberite/pankrotivara riigile loovutamise

suhtes igasugused pretensioonid.

8. Kostja leidis vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2

ja lg 5 teise lause alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti rahuldamata

Eesti Vabariigi hagi pankrotihaldur Rein Vaiksaare vastu 5670 euro 18 sendi saamiseks; samuti

menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas tuleb jätta kohtute otsused muutmata. TsMS § 691 p 4

järgi tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Tsiviilasjas tuleb lahendada õiguslik küsimus, kas vara konfiskeerimise otsuse jõustumisest läheb

konfiskeeritud vara omandiõigus riigile üle automaatselt või pärast omandamisele suunatud

toimingute tegemist. Samuti tuleb kohtute tuvastatud asjaolude alusel lahendada küsimus

konfiskeerimise tagajärgedest juhul, kui pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist kuulutatakse välja

konfiskeerimisotsuse adressaadi (võlgniku) pankrot.

11. Praeguses tsiviilasjas on tegemist juhtumiga, kus konfiskeerimisotsuse adressaat ja konfiskeeritud

vara omanik on üks ja sama isik. Konfiskeeritud vara hulka kuulusid mh võlgnikule kuuluvad

hüpoteekidega koormatud kinnistud ja võlgniku nõudeõigus panga vastu arvelduskontol oleva raha

käsutamiseks.

KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritu riigi omandisse või saadetakse rahvusvahelises lepingus

sätestatud juhtudel tagasi. Kolleegium leiab, et KarS § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse

jõustumisel konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile. Seega ei ole riigil vaja teha

pärast konfiskeerimisotsuse jõustumist mingeid toiminguid selleks, et riik saaks konfiskeeritud

esemete omanikuks. Kohtute teistsugused järeldused ei põhine KarS § 85 lg 1 õigel tõlgendamisel.

AÕS § 641 kohaselt on mh kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise poole

notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine

kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on võimalik ka olukord, mil seaduse kohaselt

läheb kinnisomand üle ilma sellekohase kandeta, st kinnistusraamatuväliselt (vt nt Riigikohtu

28. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-07, p 10). Eeltoodust tulenevalt, kui konfiskeeritud

vara hulka kuulub kinnisasi, muutub kinnistusraamatu kanne senise omaniku kohta

konfiskeerimisotsuse jõustumisest alates ebaõigeks. See tähendab, et praegusel juhul sai riik alates

konfiskeerimisotsuse jõustumisest võlgniku kinnisasjade omanikuks ning kinnistusraamatu kanded

võlgniku kõnealuste kinnistute omanikuks olemise kohta muutusid ebaõigeteks.

AÕS § 65 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud nõuda ebaõige kande

parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Õigus nõuda kande

parandamist on ka isikul, kelle õigust ei ole kinnistusraamatusse kantud. Vabariigi Valitsuse 30. juuli

2004. a määruses nr 263 „Konfiskeeritud vara võõrandamise, üleandmise ja hävitamise, vara

võõrandamisest saadud raha eelarvest seaduslikule valdajale tagastamise, asitõendite arvelevõtmise ja

hävitamise, arestitud vara hoidmise, hindamise ja võõrandamise ning kiiresti riknevate asitõendite

hindamise, võõrandamise ja hävitamise kord" on jäetud reguleerimata küsimus, kuidas tehakse

konfiskeeritud kinnisasja omanikukanne kinnistusraamatusse riigi kui kinnisasja uue omaniku kohta.

KRS § 651 lg 1 esimese lause kohaselt, kui kinnistusraamat on muutunud valeks asjaõiguse

kinnistusraamatuvälise ülemineku tõttu, parandab kinnistusosakond kande asjaõiguse uue omaja

kinnistamisavalduse alusel. Kolleegiumi arvates saab nimetatud sättest tulenevalt konfiskeeritud

kinnisasja kui riigile kuuluva vara valitseja (RVS § 7 lg 5 järgi maavalitsus) esitada

kinnistamisavalduse riigi omanikuna sissekandmiseks kinnistusraamatusse.

Seega kuulusid võlgniku kinnistud konfiskeerimisotsuse jõustumisest alates riigi omandisse ning

riigil oli õigus esitada avaldus enda kandmiseks kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse.

12. Järgmisena käsitleb kolleegium küsimust, kas kostja kui võlgniku pankrotihaldur tekitas riigile

kahju, kui ta võõrandas riigile kuuluvad kinnistud pankrotimenetluses. Kolleegium nõustub kohtute

seisukohtadega, et kinnistute võõrandamisega pankrotimenetluses ei ole hagejale kahju tekitatud.

Hageja on oma kahju arvestuses lähtunud sellest, et kui konfiskeeritud kinnistud oleks (omanikuna)

müünud riik, oleks müümiseks kantavad kulutused olnud väiksemad, võrreldes pankrotimenetluses

samade kinnistute müümise kuludega. Hageja ei väida, et ta oleks saanud kinnistud müüa kallima

hinna eest. Müügi odavama korraldamise tõttu kokku hoitud raha oleks hageja saanud tema väidete

kohaselt jätta endale, makstes pangale välja sama suure summa, kui maksti praeguses

pankrotimenetluses (kinnistute müügihind miinus PankrS § 146 lg 1 järgsed väljamaksed). Selline

hageja väide on kolleegiumi arvates ekslik. Kohtud on tuvastanud, et panga sissenõutavaks muutunud

nõude suurus oli 319 681 eurot ja 64 senti ning et kinnistute müügist saadi 251 000 eurot. Panga nõue

oli hüpoteegiga tagatud. Järelikult tuli see PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi rahuldada esimeses järjekorras,

pärast PankrS § 146 lg 1 järgsete väljamaksete tegemist. Seega ei jätkunuks müügist saadud rahast

hagejale jaotamiseks ning kogu kinnistute müügist saadud raha oleks ka väiksema müügikulu korral

tulnud üle anda pangale.

Juhul kui kinnistud ei oleks kuulunud pankrotivara hulka või riik oleks need pankrotivarast

omanikuna välja nõudnud, võinuks pank pöörduda hüpoteegist tuleneva nõude sundtäitmiseks

AÕS § 352 lg 1 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 19 alusel kohtutäituri poole (juhul kui

pank ja võlgnik olid sõlminud ja lasknud kinnistusraamatusse kanda kokkuleppe selle kohta, et

kinnistu igakordne omanik allub kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks)

või esitada kohtusse hüpoteegi realiseerimisele suunatud hagi (vt nt Riigikohtu 24. oktoobril 2006

tsiviilasjas nr 3-2-1-93-06 tehtud otsuse p 13). Kummalgi juhul ei oleks hagejal õigust kinnistute

müügist saadud raha arvel oma nõuet rahuldada enne panka, kelle hüpoteegiga tagatud nõue oleks

rahuldatud TMS § 174 alusel esmajärjekorras pärast täitekulude nõuet.

13. Kolleegium jõudis käesoleva otsuse p-s 11 järeldusele, et alates konfiskeerimisotsuse

jõustumisest läheb konfiskeeritud vara omandiõigus üle riigile. Öeldu kehtib ka võlgnikule panga

vastu kuulunud nõudeõiguse kohta käsutada arvelduskontol olnud raha (5670 eurot 18 senti). Nõude

konfiskeerimisega läheb nõudeõigus seaduse alusel (KarS § 85 lg 1) üle riigile (VÕS § 173 lg 3 p 4).

Riik astub seega konfiskeerimisotsuse jõustumise hetkest alates lepingulisse suhtesse, mis võlgnikul

oli pangaga. Seetõttu on hagejal praegusel juhul mh õigus nõuda pangalt, et see kannaks võlgniku

kontol oleva raha hageja või muu isiku kontole.

Kohtud tuvastasid, et pank keeldus hagejale võlgniku kontol olnud raha ülekandmisest hageja

kontole. Pank leidis, et konto käsutamist keelanud arest oli PankrS § 45 alusel pankroti

väljakuulutamisega lõppenud. Pank täitis seejärel kostja maksekäsundi. Selliselt tegutsedes täitis

pank aga sellise isiku maksekäsundi, kellel tegelikult ei olnud enam nõudeõigust panga vastu.

PankrS § 123 lg 4 teine lause sätestab, et kui haldur võõrandas pankrotivarasse mittekuuluva eseme,

ehkki ta teadis või pidi teadma, et vara ei kuulu võlgnikule, või kui see vara ei ole halduri süül

säilinud, võib õigustatud isik ühtlasi nõuda tekitatud kahju hüvitamist haldurilt. See säte võib

iseenesest olla kahju hüvitamise nõude aluseks juhul, kui pankrotihalduri süülise tegevuse tõttu on

võlgniku kontolt üle kantud raha teise isiku kontole olukorras, kus konto käsutamise õigus oli nõude

konfiskeerimise tõttu üle läinud riigile.

Kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks on aga mh kahju olemasolu. Kolleegium leiab, et

kuna hagejal on panga vastu jätkuvalt nõue lepingu täitmiseks (st et pank keeldus ebaõigesti täitmast

hageja maksekorraldust), siis ei ole hagejal eeldatavasti tekkinud kahju selle tõttu, et haldur andis

pangale maksekorralduse hagejale kuuluva nõude käsutamiseks ilma hageja nõusolekuta. Praeguses

asjas ei ole hageja väitnud, et tema nõue panga vastu on väärtusetu, nt panga maksejõuetuks

muutumise tõttu.

Samas on võimalik, et pank ei teadnud ega pidanud teadma sellest, et hageja on saanud kõnealuse

nõude omanikuks. Sellisel juhul võib VÕS § 169 lg 1 ja § 173 lg 2 järgi tekkida olukord, kus pank on

täitnud kohustuse õigele isikule. Sellisel juhul ei oleks hagejal panga vastu nõuet, kuid tal oleks

VÕS § 1037 lg 4 järgi alusetust rikastumisest tulenev hüvitisenõue võlgniku kui täitmise

vastuvõtmiseks õigustamata isiku vastu. Viimati nimetatud juhul võib hagejal olla halduri süülise

tegevuse tõttu tekkinud kahju ulatuses, milles ta ei saa eelnimetatud hüvitist võlgnikult. Sellisel juhul

ei oleks PankrS § 123 lg 4 teise lause kui kahju hüvitamise erikoosseisu ettenägeva sätte kohaldamine

iseenesest välistatud.

Kohtud on eeltoodud sätted jätnud ekslikult tähelepanuta. Maakohus oleks pidanud TsMS § 328 lg-

st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg-test 1 ja 2 tulenevalt juba eelmenetluses hagejale

selgitama, et kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks peab hageja tõendama, et tal ei ole võimalik

nõuda pangalt lepingu täitmist ega alusetust rikastumisest tulenevat hüvitist võlgnikult.

Praegusel juhul on otstarbekas saata asi tühistatud osas, st 5670 euro 18 sendi saamise nõude osas,

TsMS § 657 lg 1 p 4 järgi uueks läbivaatamiseks maakohtule, sest maakohus on olulisel määral

rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust.

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

15. Eesti Vabariik on kautsjoni tasumisest TsMS § 145 järgi vabastatud.

Jaak Luik ,Henn Jõks ,Tambet Tampuu