3-2-1-4-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-4-13

Määruse kuupäev

Tartu, 17. aprill 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

E.D.M kaebus täiteasjas nr 026/2010/447 kohtutäitur M.R

3. veebruaril 2012 sunniraha määramise hoiatuse ja

2. märtsi 2012. a sunniraha määramise kohta tehtud

otsuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 2-12-6527

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.D.M määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja E.D.M, esindaja vandeadvokaat Ene Ahas

Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur M.R

Puudutatud isik S.N.A, esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin

Asja läbivaatamise kuupäev

11. märts 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.D.M (avaldaja, lapse ema) esitas 14. veebruaril 2012 täiteasjas nr 026/2010/447 sunniraha

määramise hoiatuse kohta kohtutäiturile esitatud kaebuse alusel kohtutäitur M.R 3. veebruaril 2012

tehtud otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse. 12. märtsil 2012 esitas avaldaja kaebuse samas

täiteasjas sama kohtutäituri 2. märtsil 2012 sunniraha määramise otsuse kohta, millega kohtutäitur

jättis avaldaja kaebuse rahuldamata, ja palus liita kaebused ühte menetlusse. Harju Maakohus liitis

2. aprilli 2012. a määrusega kaebused ühte menetlusse.

Kaebuste põhjenduste kohaselt alustas kohtutäitur sissenõudja S.N.A (puudutatud isik, lapse isa)

avalduse alusel tsiviilasjas nr 2-08-16627 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2010. a määruse

täitmist ning jätkas täitemenetlust tsiviilasjas nr 2-10-50766 tehtud Harju Maakohtu 21. septembri

2011. a määruse täitmiseks (täiteasi nr 026/2010/447). Esimese kohtulahendiga oli määratud isa ja

lapse suhtlemise kord pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist ja teise lahendiga muutis maakohus

esialgse õiguskaitse korras isa ja lapse suhtlemise korda käimasoleva kohtumenetluse ajaks.

1. detsembril 2011 tegi kohtutäitur avaldajale sunniraha määramise hoiatuse ja teatas, et kui avaldaja

ei ole kohtulahendeid 13. jaanuariks 2012 täitma asunud, määrab kohtutäitur avaldajale sunniraha.

Enne seda oli kohtutäitur edastanud 1. novembril 2011 avaldajale täitmisteate, mille kohaselt pidi

4. novembril 2011 kell 16.30 toimuma lasteaias Harju Maakohtu 21. septembri 2011. a määruse

resolutsiooni p 2 täitmise kontroll. Sel kuupäeval ei olnud kohtlahendi järgi puudutatud isiku ja lapse

suhtlemise päev. Laps viibis sel päeval SA Tallinna Lastehaiglas ravil ja uuringutel, kus osales ka

lapse isa.

Avaldajale edastatud 9. novembri 2011. a täitmisteate kohaselt pidi järgmine täitmise kontroll

toimuma lasteaias 11. novembril 2011 kell 16.30. Sel päeval viis ema lapse lasteaeda, kuid laps

keeldus kategooriliselt lasteaeda jäämast ja lapsel ilmnesid diagnoositud käitumis- ja psüühikahäirete

sümptomid. Kuna kohtulahendi järgi pidi ema lasteaia territooriumilt hiljemalt kell 9.00 lahkuma ja

laps keeldus lasteaeda jäämast, lahkus ema koos lapsega. Laps ei olnud nõus lasteaeda naasma.

Avaldaja on kõigil täitedokumentides nimetatud kuupäevadel ja õigeks ajaks lapse lasteaeda viinud,

v.a juhul, kui laps on haigestunud või viibinud haiglas uuringutel. Avaldaja on alati teatanud, kui laps

on haige või viibib haiglas, ja esitanud tõendid lapse haiguse kohta. Kohtutäitur keeldus dokumente

vastu võtmast.

Kuna avaldaja ei nõustunud sunniraha määramise hoiatusega, esitas ta 13. jaanuaril 2012

kohtutäiturile kaebuse sunniraha määramise hoiatuse kohta. Ühtlasi esitas avaldaja täitemenetluse

lõpetamise taotluse, sest kohtulahendi täitmine kahjustab lapse huve. Kohtutäitur jättis 3. veebruari

2012. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Samal kuupäeval tegi kohtutäitur avaldajale sunniraha määramise otsuse, millega nõudis avaldajalt

Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrusest tuleneva kohustuse täitmata jätmise eest

sunniraha 192 eurot.

Avaldaja esitas 13. veebruaril 2012 kohtutäituri otsuse peale kohtutäiturile kaebuse ja palus sunniraha

määramise ja sissenõudmise otsuse tühistada, sest avaldaja ei ole takistanud kohtulahendite

sundtäitmist. Avaldaja on teinud endast oleneva, et kohtulahendeid täita, kuid kohtulahendit ei saa

täita lapse huvide vastaselt, sh sundida last vägivaldselt või haiguse ajal lasteaeda jääma või

tahtevastaselt isaga kohtuma.

2. märtsi 2012. a otsusega jättis kohtutäitur kaebuse rahuldamata, sest avaldaja on korduvalt hoidnud

kõrvale nii Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2010. a kui ka Harju Maakohtu 21. septembri 2011. a

määruse täitmisest, sh jättis lapse nende määruste alusel kuus korda, s.o 18. mail 2010, 1. juunil 2010,

6. juulil 2010, 3. augustil 2010, 4. novembril 2011 ja 11. novembril 2011 kohtumistele toomata.

Avaldaja hinnangul ei saa kohtutäitur lähtuda kohtulahendi sundtäitmisel üksnes sissenõudja huvidest

ja täitedokumentidest, vaid peab arvestama ka lapse õiguste ja huvidega. Hindamaks, kas avaldaja

jättis täitmata kohtumäärused, tuleb rikkumise tuvastamisel lähtuda lapse huvidest. Avaldaja ei

takistanud kohtumääruste täitmist ja avaldaja ei vastuta selle eest, et laps kasutab oma põhiseadusest

tulenevat õigust keelduda vanemaga suhtlemast ning keeldub kategooriliselt jääma lasteaeda nendel

päevadel, mil kohus on määranud lapse ja isa kohtumised ilma ema ja kõrvaliste isikute

juuresolekuta. Sunniraha määramine on põhjendatud juhul, kui täitedokument jääb täitmata

kohustatud isiku tahtliku või raskelt hooletu käitumise tõttu. Üksnes sel juhul motiveerib sunniraha

määramine isikut kohtulahendit täitma. Praegusel juhul on kohtumääruste täitmine raskendatud nii

lapse tervisliku seisundi kui ka isa puudulike vanemlike oskuste, vägivaldsuse ning keeleprobleemi

tõttu. Kohtutäitur jättis täitemenetluses lapse huvid arvestamata ja lähtus eeskätt sissenõudja huvidest.

Avaldajale sunniraha määrates rikkus kohtutäitur proportsionaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtet,

sest praeguse täiteasja eripära arvestades ei ole avaldajalt sunniraha nõudmine kohane ega vajalik

abinõu kohtulahendi täitmiseks ja sundtäitmise eesmärgi saavutamiseks.

Mh tuleb sunniraha määrates arvestada, et isa käitus täitemenetluses hea usu põhimõtte vastaselt, kui

nõudis 2010. aastal kohtulahendi täitmist kohtutäituri vahendusel. Sel ajal viibis avaldaja lapsega

Itaalias ega saanud terviseseisundi tõttu Eestisse naasta, sest viibis haiglas ja kodus voodirežiimil. Isa

oli sellest teadlik, kuid sellest hoolimata nõudis kohtutäituri vahenduselt lapsega kohtumisi Eestis.

Sunniraha määramisel ei saa 2010. aastal ärajäänud kohtumistega arvestada.

2. Puudutatud isik vaidles kaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata.

Avaldaja on enam kui neli aastat kestnud kohtuvaidluste ajal tõestanud, et ta ei täida vabatahtlikult isa

ja lapse suhtlemist reguleerivaid kohtulahendeid. Kohtud on korduvalt isa ja lapse suhtlemist

arutanud ning kontrollinud, et suhtlemise kord vastab lapse huvidele. Tsiviilasja nr 2-10-50766

materjalidest nähtub lapse esindaja ja lastekaitsetöötajate korduvalt väljendatud mure, et avaldaja

töötleb intensiivselt 4-aastast last, kultiveerib temas hirmu teise vanema vastu ja kasutab lapse hirmu

argumendina kohtulahendi täitmata jätmiseks. 3–4-aastane laps ei tee iseseisvalt otsustusi, vaid käitub

vaistlikult nii, nagu käitub temaga kooselav vanem.

Õige ei ole avaldaja arusaam, et ta täidab suhtlemiskorra määrust korrektselt, kui jalutab määratud

päevadel lapsega lasteaiani ja siis tagasi koju. Avaldajal ei ole õigust jätta lahend täitmata

põhjendusel, et laps ei soovivat lasteaeda jääda.

Kohtutäituri võimalused sundida suhtlemiskorra määrust ignoreerivat vanemat seda täitma on

suhteliselt piiratud. Kohtutäitur on avaldajale korduvalt selgitanud, et kohtumäärust tuleb täita

vabatahtlikult ning heas usus. Asjas on tegemist avaldaja pikaajalise ja süstemaatilise tegevusega,

mille eesmärgiks on last kõlbeliselt rikkuda ja välistada lapse kontaktid isaga. Seaduses sätestatud

sunnimeetmete kasutamine on ainuke võimalus mõjutada avaldajat jõustunud kohtulahendeid täitma.

Harju Maakohtu 9. veebruari 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2011. a määrusega

tsiviilasjas nr 2-08-16627 määrati, et laps võib Eesti Vabariigist lahkuda üksnes vanemate ühisel

nõusolekul. Sellest hoolimata lahkus avaldaja puudutatud isikule teatamata Itaaliasse, mistõttu algatas

puudutatud isik Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi vahendusel menetluse lapse tagastamiseks Haagi

1980. aasta konventsiooni alusel ning Milano kohus otsustas lapse Eestisse tagasi saata. Lapse

Itaalias viibimise ajal rikkus avaldaja Eesti kohtute määratud suhtlemiskorda ning keeldus ärajäänud

kohtumisi asendamast. Avaldaja on vanema õigusi korduvalt kuritarvitanud, millele on korduvalt

juhtinud tähelepanu nii suhtlemiskorra määramise asja lahendanud kohus kui ka avalikku huvi

kaitsma määratud menetlusosalised.

Kohtutäitur tegi avaldajale korduvalt kirjalikke ettepanekuid täita kohtumäärust vabatahtlikult ja käis

kohtumääruse täitmist kontrollimas.

Avaldaja kaebuste rahuldamine tähendaks seda, et avaldaja taktika viib sihile ja muudab isa ja lapse

suhtlemise korra määruste täitmise võimatuks.

Arvestades kujunenud olukorda, toimis kohtutäitur talle antud õiguste piires ning määras

miinimumsuuruses sunniraha.

3. Kohtutäitur vaidles kaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata.

Kohtutäitur kontrollis kohtulahendite täitmist 18. mail 2010, 1. juunil 2010, 6. juulil 2010, 3. augustil

2010, 4. novembril 2011 ja 11. novembril 2011. Ühelgi nimetatud päeval ei ilmunud avaldaja koos

lapsega kohtumisele. 1. detsembril 2011 saatis kohtutäitur avaldajale sunniraha määramise hoiatuse.

3. veebruaril 2012 tegi kohtutäitur sunniraha määramise otsuse, sest hoolimata hoiatusest ei asunud

avaldaja kohtulahendeid täitma. Kuna avaldaja jättis pidevalt kohtumääruse täitmata, oli kohtutäitur

sunnitud kohtumääruste täitmiseks võtma kasutusele kõik seaduses lubatud sunnimeetmed.

4. Harju Maakohus jättis kaebused rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt juhindub kohtutäitur täitetoimingute tegemisel eelkõige

sissenõudja esitatud täitedokumendist ja formaliseerituse põhimõtte kohaselt ei saa täitur lahendada

kohtulahendi sisulisi küsimusi. Seega peab kohtutäitur lähtuma kohtulahendist. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 536 lg 7 järgi võib lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise

tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks teha täitemenetluse toiminguid üksnes määruse alusel,

millega kohus kohaldab lepitusmenetluse ebaõnnestumise tõttu vanema suhtes sunnivahendeid. Seega

saab täitetoiminguid teha üksnes juhul, kui vanem on algatanud kohtus lepitusmenetluse ja see ei ole

tulemusi andnud. Tsiviilasjas nr 2-08-16627 toimus lepitusmenetlus, mis ebaõnnestus, ja kohus tegi

isa ja lapse suhtlemise kohta uue määruse, mida kohtutäitur saab täita. Täitemenetluse seadustikus ei

ole enam sätestatud kohtu võimalust määrata trahvi. Senine regulatsioon on asendunud kohtutäituri

määratava sunniraha instituudiga, mille eesmärgiks on sundida võlgnikku talle pandud kohustusi

täitma.

Kohtutäitur tegi avaldajale põhjendatult sunniraha määramise hoiatuse, sest avaldaja hoidis korduvalt

kõrvale nii tsiviilasjas nr 2-10-50766 Harju Maakohtu 21. septembril 2011 tehtud määruse kui ka

tsiviilasjas nr 2-08-16627 Tallinna Ringkonnakohtu 31. mail 2010 tehtud määruse nõuetekohasest

täitmisest. Hoolimata 1. detsembril 2011 tehtud sunniraha määramise hoiatusest ei ole avaldaja

kohtumäärusi täitma asunud. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 26¹ lg 7 kohaselt on sunniraha

lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks kehtiv otsus ja seda ei ole hoiatuses märgitud

täitaja jooksul täidetud. Kohtumääruste pideva täitmata jätmise tõttu oli kohtutäitur sunnitud

kohtumääruste täitmiseks kasutusele võtma kõik seaduses lubatud sunnimeetmed. Kuna avaldaja ei

asunud sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul kohtulahendeid täitma, oli

kohtutäitur sunnitud määrama avaldajale sunniraha.

Avaldajal on võimalik pöörduda kohtu poole suhtlemiskorra muutmiseks, kui Harju Maakohtu

21. septembri 2011. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-50766 ja Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai

2010. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-16627 määratud suhtlemiskord on avaldaja arvates poolte ja

lapse huvidega vastuolus.

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega kaebused rahuldada või saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palus

avaldaja jätta kohtutäituri kanda.

6. Puudutatud isik ja kohtutäitur palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.

7. Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ning edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. juuli 2012. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata, kordamata maakohtu põhjendusi.

Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud asjaolude tuvastamisel

ja tõendite hindamisel menetlusõiguse normi.

Maakohus kohaldas õigesti täitemenetluses kehtivat formaliseerituse põhimõtet. Kohtutäitur peab

täitemenetluses lähtuma täitmisele pööratud täitedokumendist. Määruskaebuses on esitatud

hulgaliselt väiteid selle kohta, et täitmisele pööratud maakohtu määrus on vale, ebaõiglane ja

kahjustab lapse huve. Need väited ei ole praeguses asjas asjakohased ja tuli esitada lapsega

suhtlemise korra vaidluse lahendamisel. Kohtutäitur ega kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebust

läbivaatav kohus ei saa hakata hindama jõustunud kohtulahendi põhjendatust. Jõustunud

kohtulahendid on täitmiseks kohustuslikud. Praeguses menetluses kontrollib kohus üksnes seda, kas

kohtutäituri tehtud sunniraha hoiatus ja sunniraha määramine on õiguspärane.

Kohtutäitur peab seaduses sätestatud võimaluste piires tagama, et täitemenetlus oleks kiire ja

efektiivne ning et isikud, kes on oma õiguste kaitseks pöördunud kohtusse ja seejärel jõustunud

kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmiseks kohtutäituri poole, saaksid õiguskorras ka tegelikult

efektiivset abi. Üheks selliseks vahendiks on sunniraha instituut. Olukorras, kus täitemenetluse

võlgnik täitmisele pööratud kehtivat kohtulahendit ei täida, tuleb kohtutäituril kaaluda kõikide

võimalike meetmete rakendamist ning tagada seeläbi isikute õiguste tõhus kaitse. Seetõttu ei ole

sunniraha rakendamise võimalus mitte ainult kohtutäituri õigus, vaid see on viidatud olukordades ka

kohtutäituri kohustus.

Sunniraha rakendamisel tuleb kohtutäituril kontrollida üksnes TMS § 179 lg-s 2, §-s 183 ja §-s 26¹

sätestatud sunniraha rakendamise eeldusi. Õige ei ole avaldaja arusaam, et sunniraha rakendamise

eeldusena tuleb kohtutäituril tuvastada ja kontrollida veel teisigi, seaduses sätestamata eeldusi.

Seaduses sätestatud eeldusi on kohtutäitur ja maakohus kontrollinud ning ringkonnakohus nõustub

selles osas maakohtu järeldustega.

Kohtutäitur ja maakohus tuvastasid õigesti, et avaldaja ei ole täitnud täitedokumendist tulenevaid

kohustusi ning avaldaja esitatud väited ja tõendid ei anna alust jätta sunniraha kohaldamata.

Kohtutäitur ja maakohus tuvastasid õigesti, et avaldaja on rikkunud neid kohustusi, mida ta sai täita ja

mis tema suhtes täitedokumendist tulenevalt kehtivad. Ajal, mil laps on avaldaja vanemliku võimu

all, vastutab avaldaja lapse eest ja tal tuleb oma seadusest tuleneva vanemliku võimu realiseerimise

teel tagada, et ta täidaks neid kohustusi, milleks ta on kehtiva kohtulahendi järgi kohustatud. Oluline

on ka see, et lapse ja vanema suhtluskorra täitmisele peavad mõlemad vanemad kaasa aitama sellega,

et nad austavad vastastikku teist vanemat ning üritavad teha kõik võimaliku selleks, et suhtluskorra

määruse täitmine õnnestuks tõrgeteta ja et ka laps suhtuks suhtluskorda ja selle täitmisesse

positiivselt. Nelja-aastasel lapsel võib olla raske mõista, miks vanemad omavahel kokku ei lepi ja

miks peab suhtlemine toimuma kohtu määratud suhtluskorra alusel. Selleks, et sedavõrd väike laps

seda kõike mõistaks ja oleks emotsionaalselt valmis suhtluskorda täitma, peab lapsevanem sellesse

oluliselt positiivselt panustama. Ilma sellise toetuseta ja vanema panuseta võib suhtluskorra täitmine

tekitada probleeme. Samas ei ole sellised probleemid aluseks täitemenetluse peatamisele ega

täitemenetluse tagamise vahendite rakendamata jätmisele.

Maakohus märkis õigesti, et avaldaja saab taotleda kohtumenetluses suhtluskorra muutmist, kui tema

arvates esinevad alused kehtiva suhtluskorra muutmiseks. Lapse ema peab lapse eest igakülgselt

hoolitsema. Sellise hoolitsemise hulka kuulub ka kohtu määratud suhtluskorra täitmise eelduseks

oleva positiivse suhtumise loomine. Juhul kui tõepoolest peaks esinema olukord, et lapsele on tema

isaga kohtumine psühhiaatriliselt vastunäidustatud ja kahjulik, siis on kohane käitumisviis see, et

lapse ema esitab suhtlemiskorra muutmiseks avalduse ja taotleb seejuures esialgset õiguskaitset, mitte

aga see, et lapse ema keeldub seadusjõus kohtulahendit täitmast.

Asjas ei ole esitatud ega tõendatud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et sissenõudja oleks

käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Lapse kohtumine enda isaga ei ole inimväärikust alandav ega

kujuta mitte kellegi põhiõiguste lubamatut riivet. Ka see, kui vanem annab oma lapsele vanemliku

võimu teostamise käigus korraldusi ja kohustab teda mingeid asju tegema, ei ole iseenesest

inimväärikuse ega põhiõiguste vastane. Lapse arvamust ja lapse huvisid kaaluti ja arvestati

suhtluskorra kindlaksmääramise menetluses. Avaldaja väidetel, et maakohtu määruse jõussejäämise

korral juurduks praktika, mis kohustab vanemaid sunniraha määramise ähvardusel, vahendeid

valimata ja vägivalda kasutades sundima lapsi vägivaldse vanemaga suhtlema, sh suhtlema ka siis,

kui laps on haige, ei ole seost praeguse asjaga. Maakohtu viide, et lapsega suhtlemise korra muutmist

on võimalik vastavate aluste olemasolu korral taotleda kohases menetluses, on igati asjakohane. See,

et määruskaebuse esitaja on esitanud selliseid taotlusi, ei tähenda, et ta võiks enne taotluse

lahendamist või esialgse õiguskaitse saamist kehtiva kohtulahendi täitmisest hoiduda.

TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi tuleb menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda, sest ta esitas

alusetu kaebuse ja alusetu määruskaebuse ning sunniraha määramine on tingitud tema käitumisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus alama astme kohtute määrused tühistada

ja teha uue määruse, millega kaebused rahuldada ja tühistada kohtutäituri otsused (määruskaebuse p-

s 2.14 on vastuoluliselt nõutud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist).

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu määrus seaduslik ega põhjendatud, sest

selle tegemisel ei ole arvestatud lapse põhiõiguste ja huvidega, sh lapse õigusega keelduda vanemaga

suhtlemast. Selline lahend kohustab vanemat sunniraha ähvardusel kasutama kohtulahendi täitmisel

lapse suhtes vägivalda ja ignoreerima lapse tervislikku seisundit. Lapse tervislik seisund võib olla

objektiivne asjaolu, mis annab alust jätta kohtulahend täitmata. Lapse ja vanema suhtlemise korda

täites peab kohtutäitur mh tagama, et see toimuks lapse parimates huvides.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TMS § 179 lg-t 2. Selle sätte järgi võib kohtutäitur kohaldada

sunniraha, kuid ei pea seda tingimata tegema. Sunniraha määramine on kohtutäituri

diskretsiooniotsus ning sellist otsust tehes peab kohtutäitur kaaluma, kas sunniraha määramine

motiveerib kohustatud isikut kohtulahendit täitma. Selleks peab kohtutäitur andma hinnangu

asjaoludele, mis takistava kohtulahendi täitmist, ja arvestama lapse huve, tervislikku seisundit ning

vastuseisu vanemaga suhtlemisele.

Ka täitemenetluse toiminguid tehes tuleb arvestada lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtet ega saa

arvestada TMS §-s 8 sätestatud täitemenetluse eesmärgi sisustamisel üksnes sissenõudja ja

kohustatud isiku huvide ning täitedokumenti, vaid arvestada tuleb ka lapse kui õigussubjekti õiguste

ja huvidega, sh lapse õigusega keelduda vanemaga suhtlemast. Lapse huve täitemenetluses

arvestamata rikub kohtutäitur proportsionaalsuse ja täitemenetluse eesmärgipärasuse põhimõtet.

Kohtutäitur peab leidma huvides tasakaalu ning seadma esiplaanile lapse huvid. Ka ÜRO lapse

õiguste konventsiooni art 3, Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 24 ja lastekaitseseaduse § 3 järgi

tuleb last puudutava kohtulahendi täitmisel seada esikohale lapse huvid.

Sellistes asjades sunniraha määramine õhutab lapsega koos elavat vanemat kasutama kohtulahendi

täitmiseks lapse suhtes vägivalda, mis on vastuolus nii perekonnaseaduse (PKS) § 124 lg-s 2

sätestatud vanema hooldusõigusega kui ka lapse põhiõigustega.

Täiendavas vastuses leidis avaldaja, et TMS §-s 26¹ sätestatud kohtutäituri sunniraha määramise

õigus ei ole põhiseaduspärane.

10. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kohtutäitur peab täitma kohtulahendi tingimusteta ja lähtuma täitedokumendist. Formaliseerituse

põhimõttest tulenevalt ei ole kohtutäituril õigust lahendada kohtulahendi sisulisi küsimusi. Lahendi

täitmiseks peab kohtutäitur võtma tarvitusele kõik seaduses sätestatud abinõud. Seda, kas vanema ja

lapse suhtlemist tuleks lapse huvides takistada, saab hinnata kohus vanema ja lapse suhtlemise korda

määrates. Kuna avaldaja hoidus pidevalt kohtumääruse täitmisest kõrvale, oli kohtutäitur sunnitud

kohaldama sunnivahendeid.

11. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu

määruse muutmata, nõustudes kohtute põhjendustega. Kohtutäitur peab lähtuma formaliseerituse

põhimõttest. Lapse primaarseks huviks on säilitada suhted mõlema vanemaga. Sunniraha instituudi

mõtteks on hoiduda igal võimalikul juhul jõu kasutamisest suhtlemiskorra täitmisel ning mõjutada

seadusi ning lapse ja teise vanema huve eirava vanema käitumist. Avaldaja kaebuste rahuldamine

muudaks vanema ja lapse suhtlemist reguleerivate kohtulahendite täitmise võimatuks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 ning

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.

13. Kolleegiumil tekkis asja läbi vaadates kahtlus, et TMS § 179 lg-st 2 koosmõjus §-dega 183 ja 26¹

tulenev kohtutäituri õigus määrata lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale eelneva

hoiatuse tegemise korral sunniraha, võib olla vastuolus põhiseaduse §-dega 3, 10, 13, 14 ja 146 nende

koosmõjus.

14. PKS § 143 lg 1 järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal

on kohustus ja õigus isiklikult lapsega suhelda.

Kui vanemad vaidlevad lapsega suhtlemise korra üle, lahendab kohus lapsega suhtlemise

korraldamise TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses. Mh võib kohus TsMS § 551 lg 1 järgi

hagita perekonnaasja menetlemisel avalduse alusel või omal algatusel rakendada esialgse

õiguskaitsena hagi tagamise abinõusid, sh reguleerida menetluse ajaks vanema suhtlemist lapsega

(TsMS § 378 lg 3 p 2).

Tsiviilasjas jõustunud või viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtulahend on TMS § 1 lg 1 p 1 järgi

üldjuhul täitedokument, mida saab täitemenetluses täita. TMS §-s 179 on sätestatud lapsega

suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise erisused. Kui kohustatud isik takistab sellise

kohtulahendi sundtäitmist, võib kohtutäitur määrata kohustatud isikule TMS § 179 lg 2 ja § 183 järgi

sunniraha TMS §-s 26¹ sätestatud korras, s.o tehes kohustuse täitmiseks otsuse ja sunniraha

määramise kohta esmalt hoiatuse ning kui hoiatuses märgitud tähtaja jooksul ei ole täitmisotsust

täidetud, määrab kohtutäitur TMS § 26¹ lg-s 4 sätestatud suuruses sunniraha.

Enne 24. märtsi 2011 kehtinud TMS § 26¹ järgi võis kohtutäitur teha kohustatud isikule

trahvihoiatuse ning kui kohustatud isik ei asunud hoiatusest hoolimata oma kohustusi täitma, võis

kohtutäitur teha kohtule ettepaneku kohustatud isikut trahvida.

15. Kuna varem oli kohtutäituril õigus teha üksnes kohtule ettepanek kohustatud isikut trahvida, kuid

alates 24. märtsist 2011 kehtiva TMS § 26¹ redaktsiooni järgi on kohtu asemel antud kohtutäiturile

samasisulise otsustuse tegemise õigus, tekkis kolleegiumil kahtlus, et sellise pädevuse andmine

kohtutäiturile võib olla vastuolus põhiseadusega.

Kolleegiumil tekkis kahtlus, kuid puudub üksmeel, kas TMS §-s 26¹ sätestatud sunniraha saab

käsitada karistusliku abinõuna, st materiaalse karistusena. Karistusvõim kuulub riigi

nn tuumikfunktsioonide hulka ning nt süüteomenetluse ja sellega seostuva riigi karistusvõimu

delegeerimine eraõiguslikule juriidilisele isikule on vastuolus põhiseadusega (vt Riigikohtu üldkogu

16. mai 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-07). Sellest johtuvalt võib kolleegiumi enamuse

arvates olla ka kohtutäituri sunniraha määramise pädevus vastuolus põhiseadusega.

16. Kolleegium märgib, et kohtutäituri seaduse (KTS) § 2 lg 1 järgi peab kohtutäitur avalik-

õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. KTS § 2 lg 2 järgi seisneb kohtutäituri

ametitegevus ametitoimingute ja ametiteenuste osutamises. Kohtutäituri ametitoiminguks on KTS § 6

lg 1 p 1 järgi mh täitemenetluses tehtavad kohtutäituri toimingud.

Kohtud on asjas õigesti märkinud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt

peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele

(TMS § 23 lg 3), kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid ega saa tõlgendada

täitedokumendi sisu (vt Riigikohtu 7. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-04 ja 2. juuni

2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08).

Kohtutäituri põhifunktsioonide hulka ei kuulu karistusvõimu teostamine, kuid sellest hoolimata on

TMS §-s 26¹ sätestatud kohtutäituri õigus määrata sunniraha, kui kohustatud isik täitmisotsust ei

täida. Sunniraha määramine eeldab poolte huvide kaalumist ja asjaolude hindamist, mis sarnaneb

vähemalt lapsega suhtlemise korra rikkumise hindamise korral õigusemõistmisega. Seega kätkeb

sunniraha määramise õigus ulatuslikku kaalutlusotsustust, mis aga on vastuolus täitemenetluse

aluspõhimõtetega, kuna paneb kohtutäiturile kaalumisriski ja kulude kandmise kohustuse juhul, kui

tema otsus peaks hiljem kohtus tühistatama. Seetõttu kahtleb kolleegium mh selles, kas seadusandja

saab kohtutäiturile sellise pädevuse anda.

Kuna KTS §-s 7 ei ole sätestatud, et kohtutäitur peab sunniraha määramise toimingu tegema

isiklikult, võib KTS § 23 lg 3 teise lause järgi sunniraha määramise otsustada nii kohtutäitur ise kui

ka kohtutäituri abi. Seega on kolleegiumi hinnangul TMS §-s 26¹ sunniraha määramise õigus nii

kohtutäituril kui ka kohtutäituri abil. Kolleegium kahtleb, kas sellise karistusvõimu delegeerimine nii

kohtutäiturile kui ka kohtutäituri abile on põhiseaduspärane. Kolleegiumi enamuse hinnangul peaks

selline pädevus kuuluma kohtule.

17. Kolleegium märgib, et kuigi kohustatud isik ei täitnud tsiviilasjas nr 2-08-16627 tehtud Tallinna

Ringkonnakohtu 31. mai 2010. a määrust neljal korral ega tsiviilasjas nr 2-10-50766 tehtud Harju

Maakohtu 21. septembri 2011. a määrust kahel korral, ei saanud kohtutäitur kolleegiumi arvates

kohustada avaldajat täitma mõlemaid kohtulahendeid, kuna hilisema lahendiga määratud vanema ja

lapse suhtlemise kord asendas varem määratud suhtlemise korra. Seetõttu ei saanud kohtutäitur

kolleegiumi hinnangul määrata avaldajale ka sunniraha varem tehtud kohtulahendi täitmata jätmise

tõttu ning sunniraha määramise aluseks sai olla üksnes hilisema kohtulahendiga määratud vanema ja

lapse suhtlemise korra täitmata jätmine.

Eeltoodud põhjendustel peab kolleegium vajalikuks TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 26¹

põhiseaduspärasuse kontrolli tsiviilasjas nr 2-10-50766 tehtud Harju Maakohtu 21. septembri 2011. a

määruse täitmisel sunniraha määramise osas.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu