3-1-1-40-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-40-13

Otsuse kuupäev

16. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Viktor Lapšini süüditunnistamises KarS § 117

lg 1 ja § 118 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

19. oktoobri

2012.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-11-1565

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Sirje Merilo,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viktor Lapšini kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Argo

Küünemäe

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. märts 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2012. a otsus Viktor Lapšini süüdistusasjas

osaliselt, s.o osas millega tühistati Viru Maakohtu 5. juuli 2012. a otsus Viktor Lapšini süüdi

tunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi ja osas, millega Viktor Lapšin tunnistati süüdi ja

teda karistati KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi.

2. Jõustada Viru Maakohtu 5. juuli 2012. a otsus Viktor Lapšini süüdi tunnistamises ja

karistamises KarS § 113 järgi.

3. Menetluskulude osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2012. a otsus muutmata.

4. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viktor Lapšin tunnistati Viru Maakohtu 5. juuli 2012. a otsusega KarS § 113 järgi süüdi selles, et ta

lõi U. M.-i noaga kõhtu ja rindkeresse, põhjustades U. M.-ile pindmise haava vasaku labakäe teise

sõrme selgmisel pinnal, rinnaõõnde mittetungiva haava vasakul pool rindkerel ja kõhuõõnde ulatuva

maksa vigastava torke-lõikehaava kõhul, millele järgnenud verejooksu tagajärjel U. M. suri. V.

Lapšini karistati vangistusega kaheksaks aastaks. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg.

2. Kohtu hinnangul nähtub kannatanu kohtueelses menetluses ja kohtuistungil KrMS § 291 lg 1 p 1

alusel antud ütlustest, et just V. Lapšin lõi teda noaga. Kannatanu ütlusi kinnitas vahetult peale

kuriteosündmust sündmuskohale saabunud erapooletu politseiametnikust tunnistaja I. A., kelle sõnul

avaldasid talle sündmuskohal vahetult peale juhtunut nii U. M. ise, kes oli saanud eluohtliku

tervisekahjustuse ja keda ei olnud jõudnud kiirabi veel ära viia, kui ka A. V., et noaga lööjaks oli

V. Lapšin. Kohtu arvates ei olnud U. M.-il mingit põhjust V. Lapšini alusetult süüstada. Maakohus

märkis, et tunnistaja A. V.-i ütlustest nähtuvalt tekkis U. M.-i ja V. Lapšini vahel tüli, mille käigus

surus kannatanu nugadega vehkinud süüdistatava ahjuroobiga kaelapidi vastu ust ja tõstis tal jalad

maast lahti. Kui U. M. V. Lapšini lahti lasi ja ennast tunnistaja poole keeras, siis nägi tunnistaja, et U.

M.-il oli kõhu peal haav. Ka L. A. ütlused kinnitavad U. M.-i ja V. Lapšini vahelist tüli. Nende

tõendite alusel jõudis kohus järeldusele, et U. M.-i lõi noaga just V. Lapšin. Süüdistatava ütlused jättis

maakohus tõendite kogumist ebausaldusväärsetena välja, sest tema kohtuistungil ja kohtueelses

menetluses antud ütlused on vastuolulised ja ta ei ole osanud oma ütluste muutmist põhjendada.

Samal põhjusel jättis kohus tõendite kogumist välja tunnistaja N. L.-i kohtuistungil antud ütlused.

Tunnistaja N. L. ise vahetult sündmust pealt ei näinud, vaid on rääkinud seda, mida ta oma ema L. A.

ja venna V. Lapšini käest on hiljem kuulnud.

3. Maakohus leidis, et lüües kannatanut korduvalt noaga, sealhulgas kõhtu ja rindkeresse, s.o

elutähtsate organite piirkonda, oli V. Lapšinil alust eeldada, et ta põhjustab kannatanu surma. Seega

tegutses V. Lapšin tapmistahtlusega ja tema käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 113 järgi.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. Lapšini kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist ja V. Lapšini õigeks mõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja kvalifitseerida V. Lapšini

tegevuse KarS §-de 117 ja 118 järgi ning mõista talle kergem karistus.

4.1. Apellandi arvates on maakohus asunud ebaõigesti seisukohale, nagu oleks tõendatud, et

kannatanut lõi noaga V. Lapšin. Maakohus ei ole hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid

kogumis, on neid vääralt omavahel kõrvutanud ning on ebausaldusväärselt lükanud ümber nii

süüdistatava kaitseversiooni kui ka kaitsja asjassepuutuvad väited.

4.2. Kui ringkonnakohus siiski leiab, et V. Lapšini tegu on tõendatud, tuleks kuritegu kvalifitseerida

ideaalkogumis KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi, sest tõendatud ei ole tapmistahtlus. Kaitsja märkis,

et ka juhul, kui isik saab aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, nagu arvestanuks ta

võimaliku raske tagajärjega ja nõustus sellega sisimas. Iga tervist kahjustav käitumine võib kujutada

endast ohtu kõige raskema tagajärje saabumiseks, sellest ei saa aga teha automaatselt järeldust

toimepanijal esinenud tapmistahtluse kohta. Seega ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral

tuleb eraldi tõendada, et toimepanija sellise tagajärje heaks kiitis, s.t esines tahtluse voluntatiivne

element. Noaga ühe korra rindkerre ja kõhuõõne piirkonda löömise korral ei ole tegemist

ründeviisiga, mille tuvastamisel oleks tapmistahtlus ilmne. Tehiolusid arvestades võib asuda

seisukohale, et noaga vehkimise näol oli tegemist joobes isikute omavahelise spontaanse tüli ajel

tekkinud rüselusega, mille käigus lõi V. Lapšin kannatanut valimatult kahel korral kehasse, kuid mis

ei ole välisel vaatlusel hinnatav vahetult elu ohustava teona KarS § 113 mõttes. V. Lapšin ei näinud

seejuures ette ega pidanud võimalikuks, et noahaavade tõttu kannatanu sureb. V. Lapšini ja U. M.-i

suhted olid head. U. M.-i surmani viinud sündmuste käigus V. Lapšin sisuliselt põgenes kannatanu

eest pärast seda, kui kannatanu oli teda ahjuroobiga vastu seina pressinud, nagu kinnitab tunnistaja A.

V. Sellele asjaolule, mis ilmselgelt vastustab V. Lapšinil teo toimepanemise ajal esinenud

tapmistahtlust, ei ole maakohus tähelepanu pööranud.

5. Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2012. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. Lapšini

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi. Ringkonnakohus tunnistas V. Lapšini süüdi KarS

§ 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi ideaalkogumis ja karistas teda KarS § 63 lg 1 alusel vangistusega kuueks

aastaks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

5.1. Ringkonnakohus ei nõustunud apellandiga, nagu oleks tõendamata, et kannatanut lõi noaga just

V. Lapšin ning et U. M. surus V. Lapšini ahjuroobiga vastu seina temapoolse ründe tõrjumiseks.

Maakohtu sellekohased põhistused on asjakohased ja veenvad.

5.2. Küll aga nõustus ringkonnakohus, et V. Lapšini tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud tapmisena. V.

Lapšin, lüües joomingu käigus tekkinud tülis kannatanut noaga, ei saanud aru ega kujutanud ette, et

tema käitumine põhjustab kannatanu surma. Tapmistahtluse olemasolu ei kinnita ka kannatanu ega

tunnistajate ütlused. V. Lapšin põgenes kohe peale noalöökide sooritamist sündmuskohalt, ehkki

oleks võinud tapmisteo lõpule viia.

5.3. Kuna süüdistatav eitab süüd ja maakohus ei ole tema ütlusi tõendina arvestanud, tuleb

ringkonnakohtu arvates V. Lapšini teo subjektiivne külg tuvastada välise teopildi alusel. Seejuures

nõustus kohtukolleegium kaitsjaga, et arutatavas asjas ei saa välimise teopildi hindamise tulemusel

asuda vastuvaidlematule seisukohale, et V. Lapšinil oli kannatanut noaga lüües tapmistahtlus. Muud

tõendid tapmistahtluse kinnitamiseks aga puuduvad. Hinnates V. Lapšini käitumise subjektiivset

koosseisu, tuleb muu hulgas tähelepanu pöörata tema isiksust iseloomustavatele andmetele.

Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi kohaselt ei esinenud V. Lapšinil teo

toimepanemise ajal selliseid psüühikahäireid, mis oleks takistanud või piiranud tema võimet

ümbrusest ja oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest arusaamiseks ja oma käitumise

juhtimiseks. Küll aga ei olnud V. Lapšin ekspertiisiaktist nähtuvalt enda psüühilise eripära tõttu

(visuaal-ruumilise taju häirumine) kannatanut noaga lüües võimeline endale üldjoontes ja tavalise

elukogemuse tasemel ette kujutama, et selle tagajärjel võib tekkida maksa vigastav haav, millele

järgnev massiivne sisemine verejooks põhjustab kannatanu surma. Seetõttu ei ole V. Lapšin toime

pannud KarS §-s 113 sätestatud tegu.

5.4. Järgnevalt leidis ringkonnakohus, et kuna V. Lapšini löödud maksa vigastav noahaav põhjustas

kannatanul massiivse sisemise verejooksu ja põhjustas sellega ohu tema elule, täitis ta KarS § 118 p 1

koosseisu. Kuigi ekspertiisiakti kohaselt on V. Lapšin kerge vaimse alaarenguga, oli ta

ringkonnakohtu arvates siiski võimeline aru saama, et lüües teist isikut noaga kõhtu, võib see endaga

kaasa tuua eluohtliku tervisekahjustuse. Kogutud tõenditest nähtub, et V. Lapšini tahtlus ulatus

üksnes eluohtliku tervisekahjustuse, mitte aga surma kui tagajärje saabumise, põhjustamiseni.

Ringkonnakohus leiab, et kannatanu valimatu noaga löömine viitab ennekõike sellele, et V. Lapšin sai

aru, et selle käigus võib U. M.-ile tekkida eluohtlik tervisekahjustus, kuid tema tahtlus eluohtliku

tervisekahjustuse tekitamise osas ei hõlmanud sellele vahetult järgnenud ja surmani viinud

põhjuslikku ahelat. V. Lapšin lootis, et tema poolt toimepandud teo tagajärjel kannatanu ei sure. Ei

ole kogutud mingeid tõendeid, et V. Lapšin soovis U. M.-i surma. On tuvastatud, et selles perekonnas

olid alkoholi tarvitamise käigus tihti omavahelised tülid, kusjuures A. V. oli varasemalt U. M.-i noaga

löönud. Ka V. Lapšinil oli kombeks nuga kaasas kanda. Eeltoodust nähtub, et omavaheliste tülide

käigus oli ka varem nuge kasutatud ja väidetavalt ka kehavigastusi tekitatud, kuid sellele vaatamata

elati koos edasi. Sellisest aastatepikkusest taustast lähtudes ringkonnakohus leiab, et V. Lapšinil ei

olnud ka seekord alust arvata, et tema teo tagajärjeks võib olla U. M.-i surm. Seega tal võis olla

lootus, et tarvitatud vägivald ei põhjusta raskeid tagajärgi ning ettevaatamatusest ei näinud ette

kannatanu surma saabumise võimalikkust. Ta kergemeelselt lootis seda vältida. Kuna aga kannatanu

tekitatud kehavigastuse tagajärjel suri, siis tuleb V. Lapšini käitumine täiendavalt kvalifitseerida ka

KarS § 117 lg 1 järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kassatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör Sirje Merilo, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse

jõustamist. Prokurör leiab, et ringkonnakohus, muutes V. Lapšini teo kvalifikatsiooni KarS § 113

asemel KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 ideaalkogumiks, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning

kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Prokuröri hinnangul on ringkonnakohtu järeldused süüdistataval

tapmistahtluse puudumise kohta põhjendamatud ja vastuolulised. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu

järeldusega, nagu lootnuks V. Lapšin, et tekitatud noahaav ei põhjusta kannatanu surma. Lootus

tagajärje mittesaabumisele peab olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades

adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult

uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab

toetuma konkreetsetele asjaoludele ega või olla sõltuvuses süüdistatava poolt mittekontrollitavast

juhuslikkusest. Arutataval juhul see nii ei olnud. Ringkonnakohus põhjendas tapmistahtluse

puudumist muu hulgas süüdistatava kerge vaimse alaarenguga, kuid vastuoluliselt leidis siiski, et

vaatamata alaarengule oli V. Lapšin võimeline aru saama, et lüües teist inimest noaga kõhtu võib see

endaga kaasa tuua eluohtliku tervisekahjustuse. Asjakohatud on ringkonnakohtu põhistused, nagu

välistaks tapmistahtluse ka kannatanu ja süüdistatava varasemad suhted, kus alkoholi tarvitamise

käigus olid omavahelised tülid tavalised, V. Lapšini õde oli U. M.-i varem noaga löönud ja V.

Lapšinil oligi kombeks nuga kaasas kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. V. Lapšinile süüksarvatud tegu seisnes kannatanu kahel korral noaga löömises. Üks neist

noahoopidest tekitas kannatanule kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava koos maksa vigastusega ja

sellele järgneva verejooksuga, mis põhjustas kannatanu surma. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

kirjeldatud tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi raske tervisekahjustuse

tekitamise ja surma ettevaatamatu põhjustamisena ideaalkogumis. Kolleegium selle seisukohaga ei

nõustu ja leiab, et V. Lapšini tegu tuleb kvalifitseerida tahtliku tapmisena KarS § 113 järgi.

8. Arutatavas asjas tuvastatu - kannatanu kahel korral noaga löömine, vigastades seejuures ühe

noalöögiga tema maksa ja põhjustades kannatanu surma - võib olenevalt toimepanija käitumise

subjektiivsest koosseisust kvalifitseeruda tahtlikuks tapmiseks KarS § 113 järgi; raske

tervisekahjustuse tekitamiseks ideaalkogumis surma ettevaatamatu põhjustamisega KarS § 118 p 1 ja

§ 117 lg 1 järgi või ettevaatamatuks surma põhjustamiseks KarS § 117 lg 1 järgi. Objektiivsest küljest

on kõik need koosseisud suvalise teokirjeldusega. V. Lapšini noalöögid on sobivad teod

realiseerimaks ükskõik millist nimetatud koosseisudest. Seega taandub küsimus V. Lapšini teo

kvalifitseerimisest tema käitumise subjektiivse külje hindamisele.

9. Kvalifitseerimaks isiku käitumist KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ideaalkogumis tuleb tuvastada,

et süüdlase tahtlus on suunatud eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamisele ning et surma

saabumise suhtes käitus ta kergemeelsusega. Olukorras, kus toimepanijal puudub eluohtliku raske

tervisekahjustuse tekitamise suhtes minimaalselt kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist

tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust vaadelda ainuüksi surma

põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

27. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 7.3). Märgitud paragrahvi järgi tuleb senise

kohtupraktika kohaselt süüdlase tegevus kvalifitseerida ka juhul, kui tõendamist pole leidnud tema

tahtlus

tekitada

juba

löögiga

kannatanule

eluohtlik

tervisekahjustus

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-80-02, p 6.3). Kui aga toimepanija nägi

noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse

ükskõikselt), ja surm tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida

kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. oktoobri 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 7.3).

10. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega kehtestatud tervisekahjustuse

kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p-st 9 on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus.

Rääkimaks sellise haava tekitamise korral käitumisest mitte tahtlikult, vaid kergemeelsusega, peab

olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus,

et oht elule ei realiseeru, s.t kannatanu ei sure. Seejuures lootus tagajärje mittesaabumisele peab

tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud

oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab,

et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast

juhuslikkusest. Juhul kui loetletud tingimused ei ole täidetud, puudub alus rääkida kergemeelsusest

KarS § 18 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-128-06, p 10). V. Lapšini käitumisest ei nähtu aga mingeid samme, mille põhjal võinuks

asuda seisukohale, et ta lootis eelmärgitud tagajärje kujunemist vältida. Lüües kannatanut noaga

kõhtu, ei kontrollinud V. Lapšin sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis ta noaga

löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse

tahtlusega.

11. Kolleegium juhib tähelepanu veel sellele, et maakohtu silmis on V. Lapšinil tapmistahtluse

olemasolu kinnitust leidnud muuhulgas seetõttu, et süüdistatav lõi kannatanut noaga rindkeresse ja

kõhtu, s.o elutähtsate organite piirkonda kahel korral. Ringkonnakohus, asudes tapmistahtluse osas

maakohtust erinevale seisukohale, ei ole sellele asjaolule aga tähelepanu pööranud. Noaga korduvalt

elutähtsate organite piirkonda löömine annab kahtlemata tunnistust sellest, et lööja möönab igasuguse

tagajärje saabumise võimalust ja tegutseb seetõttu kaudse tapmistahtlusega.

12. Ringkonnakohus on V. Lapšinil tapmistahtluse puudumist põhjendanud muu hulgas tema kerge

vaimse alaarenguga. Samas oli ta ringkonnakohtu arvates siiski võimeline aru saama, et lüües teist

isikut noaga kõhtu, võib see endaga kaasa tuua eluohtliku tervisekahjustuse ning ei mõistnud üksnes

seda, et tekitatud eluohtlik haav võib ka tõepoolest kannatanu surma põhjustada. Kolleegiumi

hinnangul on ringkonnakohtu selline järeldus vastuoluline ja põhjendamatu ning oletuslik, sest see ei

põhine asjas kogutud tõenditele. Puuduvad igasugused mõistlikud põhjendused, miks V. Lapšin,

saades küll aru, et noaga kõhtu löömine on eluohtlik, ei saanud samas aru, et see oht võib ka

tõepoolest realiseeruda ja kannatanu noalöögi tõttu surra. Tõdemaks, et V. Lapšin, tekitades

kannatanule eluohtliku haava, lootis siiski vältida tema surma, peaks süüdistatava käitumises

nähtuma konkreetsed asjaolud, millele niisugune lootus rajaneb - nt kannatanule kohene abi

osutamine või abi kutsumine. Midagi sellist süüdistatava käitumises tuvastatud ei ole.

13. Asjakohane ei ole seejuures ringkonnakohtu seisukoht, et tõenditest nähtuvalt ei soovinud

V. Lapšin U. M.-i surma. Mingi tagajärje soovimine kui tahtluse voluntatiivne tunnus viitab

subjektiivses mõttes kavatsetusele, V. Lapšini puhul on küsimus aga selles, kas kannatanu noaga

löömisel võis ta tegutseda kaudse tapmistahtlusega, s.t tuleb tuvastada üksnes see, et V. Lapšin

voluntatiivses mõttes möönis surma saabumise võimalust. Samuti on ebaõige ringkonnakohtu

järeldus, nagu välistaks tapmistahtluse kannatanu ja süüdistatava ning nende pereliikmete varasemad

suhted. Varasemad võimalikud vägivallajuhtumid ei ole arutataval juhul kohtuliku arutamise objekt,

mistõttu ei ole võimalik teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, millele oli nendel kordadel

süüdistatava tahtlus suunatud. Seega ei saa neist juhtumitest järeldada midagi ka arutatava

kriminaalasja kohta.

14. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 5 tühistab Riigikohus

Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2012. a otsuse osas, millega tühistati Viru Maakohtu 5. juuli

2012. a otsus V. Lapšini süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi ja osas, millega

V. Lapšin tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 117 lg 1 ja § 118 p 1 järgi. Kolleegium jõustab Viru

Maakohtu 5. juuli 2012. a otsuse V. Lapšini süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 113 järgi.

Menetluskulude osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokuröri kassatsioon tuleb

rahuldada.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi