3-4-1-8-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-8-13

Määruse kuupäev

11. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Eerik Kergandberg, Lea Kivi,

Jaak Luik ja Jüri Põld

Kohtuasi

Aktsiaseltsi VINNAL (pankrotis) juhatuse liikme Ingvar

Tšižikovi

8. märtsi

2013.

aasta

taotlus

tunnistada

pankrotiseaduse §-d 180 ja 181 vastuolus olevaks põhiseaduse

§ 13 lõikes 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tagastada taotlus läbivaatamatult.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus kuulutas 2. juuli 2010. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-10-12213 välja

aktsiaseltsi VINNAL pankroti ja nimetas pankrotihalduriks vandeadvokaat Anne Tammeri.

2. Aktsiaseltsi VINNAL (pankrotis) juhatuse liige I. Tšižikov esitas 8. aprillil 2011 pankrotihaldurile

kompromissettepaneku koos majandustegevuse jätkamise ja ettevõtte tervendamise kavaga.

Võlausaldajate 25. aprilli 2011. aasta üldkoosolek jättis kompromissettepaneku vastu võtmata ja

kompromissotsuse tegemata.

3. Aktsiaseltsi VINNAL (pankrotis) juhatuse liige I. Tšižikov (hageja) esitas 6. mail 2011 Tartu

Maakohtule aktsiaseltsi VINNAL (pankrotis) (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus tunnistada

kehtetuks võlausaldajate 25. aprilli 2011. aasta üldkoosoleku otsuse ning anda hagejale õigus

lõpetada pankrotimenetlus kompromissiga.

4. Hagiavalduse kohaselt andis pankrotihaldur kostja võlausaldajate üldkoosolekul hääletamise

õiguse võlausaldajale, kelle nõue oli pandiga täielikult tagatud. Pankrotiseaduse (PankrS) § 181

kohaselt saab võlausaldaja, kelle nõue on pandiga tagatud, hääletada kompromissi tegemisel üksnes

juhul, kui tema nõue ei ole pandiga täielikult tagatud. Pankrotiseaduse rikkumise tulemusena jäi

sõlmimata kompromiss, mille järgi oleks võlausaldaja, kelle nõue oli pandiga tagatud, pidanud oma

nõudest osaliselt loobuma.

5. Tartu Maakohus rahuldas 18. novembri 2011. aasta otsusega tsiviilasjas nr 2-11-21339 hagi ja

tunnistas kehtetuks kostja võlausaldajate 25. aprilli 2011. aasta üldkoosoleku otsuse, millega lükati

kompromissettepanek tagasi. Maakohus leidis, et kompromissi ei oleks saanud kinnitada ka siis, kui

pandiga tagatud nõudega võlausaldaja ei oleks kompromissi hääletamisel osalenud. Võlausaldaja

nõude suurus ei oleks võimaldanud saavutada PankrS § 180 lõikes 3 sätestatud häälteenamust

(kompromissi tegemiseks on vajalik, et selle poolt hääletab vähemalt pool kohalviibivatest

võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast). Siiski otsustas

maakohus, et kompromissi üle hääletamisel rikuti PankrS § 180 lõiget 2, kuna hääletamisel sai

osaleda ka võlausaldaja, kelle nõue oli pandiga täielikult tagatud.

6. Kostja pankrotitoimkonna esimees esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 28. mai 2012. aasta otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et PankrS § 181 tuleb tõlgendada

nii, et pandiga tagatud nõudega võlausaldaja ei võta pandiga tagatud nõude ulatuses hääletamisest osa

juhul, kui tema õigusi kompromissettepanekuga üldse ei piirata või piiratakse pandiõigusest tuleneva

nõude maksmapanekut vähem kui 90 päevaks. PankrS §-dest 181 ja 182 tuleneb, et pandiga tagatud

nõuet ei ole võimalik ilma pandipidaja nõusolekuta kompromissiga vähendada. PankrS § 181 lõige 1

piirab pandipidaja õigust osaleda hääletamisel just seetõttu, et teiste võlausaldajate hääletamise

tulemused ei saa mõjutada oluliselt tema nõuet. PankrS § 181 lõike 2 ja § 182 kohaselt niipea, kui

kompromissettepanekuga soovitakse oluliselt piirata pandipidaja nõudeõiguse maksmapanekut, on

pandipidajal kompromissi tegemisel hääleõigus. Seetõttu leidis pankrotihaldur õigesti, et kui

kompromissiga soovitakse pandipidaja nõuet vähendada, on pandipidajal õigus hääletada. Seega ei

rikutud kostja võlausaldajate üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisel seadust. Lisaks märkis

ringkonnakohus, et täidetud ei olnud ka kompromissi tegemise otsustamiseks vajalikud PankrS § 180

lõikes 3 sätestatud miinimumnõuded.

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kaebuses leidis hageja muu

hulgas, et PankrS § 180 ja § 181, mis piiravad kompromissi tegemist ja seega võlgniku õigusi, on

vastuolus põhiseaduse (PS) § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Vastuolu

õigusselgusega kinnitab asjaolu, et Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus asusid nende sätete

tõlgendamisel vastandlikele seisukohtadele.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegium jättis 15. oktoobri 2012. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata.

10. Aktsiaselts VINNAL (pankrotis) juhatuse liige I. Tšižikov esitas 8. märtsil 2013 Riigikohtule

taotluse tunnistada PankrS § 180 ja § 181 põhiseaduslikkuse järelevalve korras vastuolus olevaks

PS § 13 lõikes 2 sätestatud õigusselguse nõudega. Taotlus saabus Riigikohtusse 11. märtsil 2013.

TAOTLUSE ESITAJA PÕHJENDUSED

11. Taotluse esitaja märgib, et kuna Riigikohus jättis tema kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata,

siis jäi läbi vaatamata ka põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus, mille ta selles kohtuasjas oli esitanud.

Ka ei ole tal enam muid võimalusi oma põhiõigusi kaitsta.

12. PankrS § 180 ja § 181, mis piiravad võlgniku õigusi sellega, et piiravad kompromissi tegemist, on

vastuolus PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Vastuolu õigusselgusega kinnitab

asjaolu, et Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus asusid nende sätete tõlgendamisel vastandlikele

seisukohtadele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei sätesta otsesõnu võimalust esitada

Riigikohtule individuaalset põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust. Erandjuhul saab isik siiski –

tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

kohaldamispraktikast – pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes

juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada

kohtulikku kaitset. See tähendab olukorda, kus riik ei ole taganud põhiõiguste kaitse võimalust

korralises kohtumenetluses, mis oleks õiglane ja kaitseks tõhusalt isiku õigusi. Sellest tulenevalt on

juhul, kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus

on lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku

kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, st jätnud õigel ajal

kasutamata. Eeltoodust lähtudes on Riigikohus pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul,

kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset

põhiõiguste rikkumise eest (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. märtsi

2011. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-15-10, punkt 12).

14. Lisaks on Riigikohus selgitanud, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest

kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi

lahendite peale (vt selle kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. märtsi

2009. aasta määrus kohtuasjas nr 3-4-1-19-08, punkt 14). Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaline ei

nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema

põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele

(alates Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. aasta määrusest kohtuasjas

nr 3-4-1-4-06, punkt 12).

15. Kolleegiumi hinnangul oli aktsiaseltsi VINNAL (pankrotis) juhatuse liikmel I. Tšižikovil

piisavalt tõhus võimalus oma põhiõigusi kaitsta juba toimunud ja jõustunud otsusega lõppenud

tsiviilkohtumenetluses. Esitatud individuaalne põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on sisu poolest

kaebus Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määruse peale, millega jäeti

kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. Kuigi taotluse esitaja leiab, et PankrS § 180 ja § 181 on

vastuolus põhiseadusliku õigusselguse põhimõttega, on eelnevast menetlusest ja esitatud taotlusest

näha, et sisuliselt ei ole ta rahul, et ringkonnakohus andis nendele sätetele teistsuguse tõlgenduse kui

maakohus ja tühistas seetõttu taotluse esitaja jaoks soodsa maakohtu otsuse.

16. Seoses taotluse esitaja väitega, et kassatsioonkaebuses esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve

taotlus jäi läbi vaatamata, kuna Riigikohus jättis tema kassatsiooni menetlusse võtmata, juhib

kolleegium tähelepanu oma 1. novembri 2011. aasta määruse asjas nr 3-4-1-21-11 punktile 13.

Kolleegium selgitas seal, et PS § 152 lõikest 1 tulenev kohustus jätta õigusakt kohaldamata, kui see

on vastuolus põhiseadusega, hõlmab ka Riigikohut. Ka kassatsioonis võib esitada taotluse tunnistada

regulatsioon või selle puudumine põhiseaduse vastaseks. Kassatsiooni menetlusse võtmise

otsustamisel hindab Riigikohus muu hulgas ka põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlust.

Sellest, et Riigikohus määruses põhjendusi ei esita, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki

kassatsioonkaebuses esitatud väiteid.

17. Kolleegiumi hinnangul oli aktsiaseltsi VINNAL (pankrotis) juhatuse liikmele I. Tšižikovile

tagatud piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtulikku kaitset põhiõiguste võimaliku rikkumise eest.

Seetõttu ei ole Riigikohus pädev läbi vaatama taotlust tema õiguste rikkumise tuvastamiseks.

18. Lähtudes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 11 lõikest 2, tuleb taotlus jätta

läbi vaatamata ja tagastada esitajale.

Märt Rask, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Jaak Luik, Jüri Põld