3-1-1-47-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-47-13

Otsuse kuupäev

11. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit

Pikamäe

Kohtuasi

Väärteoasi D. G. karistamises liiklusseaduse § 259 lg 2 p 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju

Maakohtu

30. novembri

2012.

a

kohtuotsus

väärteoasjas nr 4-12-5709

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. G. kaitsja vandeadvokaat Meelis Masso, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Prefektuuri prefekt Elmar Vaher

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

10. aprill 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. novembri 2012. a otsus D. G. karistamises

liiklusseaduse § 259 lg 2 p 1 järgi ja saata väärteoasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt D. G. kasuks välja 378 (kolmsada seitsekümmend kaheksa) eurot

valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Prefektuuri 26. oktoobri 2012. a otsusega karistati D. G.-d liiklusseaduse (edaspidi LS)

§ 259 lg 2 p 1 järgi rahatrahviga 25 trahviühikut ehk 100 eurot selle eest, et ta osales 28. juulil 2012

kella 02.03 ajal Tallinnas Pärnu mnt mahasõidul A. H. Tammsaare tee suunas alkoholijoobes olles

jalgratturina liikluses. Oma tegevusega rikkus D. G. LS § 69 lg 1, mille kohaselt ei tohi juht olla

joobeseisundis.

2. D. G. esitas kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale kaebuse, milles taotles määratud karistuse

kergendamist. Menetlusalune isik tunnistas alkoholijoobes jalgratturina liikluses osalemist, kuid

selgitas, et ta sõitis 28. juulil 2012 Pärnu mnt mahasõidule ja kukkus seal mäest laskumisel näoga

asfaldile, misjärel hospitaliseeriti ta raske näohaavaga. Kinnitades, et ta oli saadud vigastuste tõttu

kaks nädalat töövõimetu, et tema näole jäävad püsivad verevalumid ja et tal esinevad sagedased

peavalud, leidis menetlusalune isik, et ta sai väärteo tagajärjel raskelt kannatada ning taotles

vigastuste saamise arvestamist karistust kergendava asjaoluna. Samuti märkis D. G., et see on tema

esimene õigusrikkumine. Menetlusalune isik taotles kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses.

3. Harju Maakohtu 30. novembri 2012. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja karistusotsus muutmata

ja D. G. kaebus rahuldamata. Tuginedes KarS § 66 lg-tele 2 ja 3, määras maakohus rahatrahvi

tasumise ositi 7 kuu jooksul nii, et igas kuus tuleb tasuda vähemalt 15 eurot. Maakohus tuvastas, et

menetlusalune isik sõitis 28. juulil kella 02.03 ajal alkoholijoobes olles jalgrattaga kõnniteel ja põrkas

ebaõige kiirusevaliku tõttu vastu tänavavalgustusposti. Kuna D. G. teadis, et alkoholijoobes on

jalgrattaga liikluses osalemine keelatud, ja kuna teda on varasemalt väärteokorras korduvalt

karistatud, polnud maakohtu hinnangul alust kohtuvälise menetleja määratud karistust vähendada.

Arvestades menetlusaluse isiku majanduslikku olukorda, määras maakohus rahatrahvi tasumisele

ositi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu 30. novembri 2012. a otsuse peale esitas kassatsiooni D. G. kaitsja vandeadvokaat

Meelis Masso, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist maakohtule uueks

arutamiseks. Kokkuvõtlikult on kaitsja seisukohad järgmised.

4.1. Maakohus ei teatanud menetlusalusele isikule kohtuistungi toimumise aega ega kohta ja rikkus

sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 3 mõttes.

4.2. Maakohtu otsusest ei nähtu, milline tõend andis kohtule aluse asuda seisukohale, et menetlusalust

isikut on varasemalt karistatud. Jättes märkimata, millisele tõendile kohtuotsuse tegemisel tugineti,

rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Maakohtu otsuse

kohaselt väitis kohtuvälise menetleja esindaja kohtuistungil, et D. G.-d on varasemalt 26-l korral

väärteokorras karistatud. Kuna kohtuvälise menetleja esindaja ütlused pole KrMS § 63 lg 1 kohaselt

tõendiks, rikkus maakohus kohtuotsuse tegemisel lubamatule tõendile tuginedes oluliselt

väärteomenetlusõigust ka VTMS § 150 lg 2 mõttes.

4.3. Maakohus jättis karistust kergendavate asjaoludena alusetult arvestamata menetlusaluse isiku

puhtsüdamliku kahetsuse ja väärteo tagajärjel kannatada saamise. Kuna karistust raskendavad

asjaolud puuduvad ja tegelikkuses pole D. G.-d varasemalt kordagi karistatud, oleks karistuse

mõistmise eesmärke täitnud ka väiksem rahatrahv. Kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv

on LS § 259 lg 2 p 1 sanktsiooni alammäärast tunduvalt suurem ega vasta menetlusaluse isiku süü

suurusele.

5. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Prefektuuri prefekt Elmar Vaher, kes nõustub D. G. kaitsja

seisukohaga, et maakohus tugines menetlusaluse isiku varasema karistatuse tuvastamisel lubamatule

tõendile ja rikkus sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust

VTMS § 150 lg 1 p 3 mõttes. Käesoleva väärteoasja materjalist nähtuvalt taotles menetlusalune isik

maakohtult kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses. Harju Maakohtu 13. novembri 2012. a

määrusega määrati väärteoasi, vaatamata kaebaja taotlusele, arutamisele avalikul kohtuistungil

27. novembril 2012. Märkides, et menetlusalune isik loobub kohtuistungil osalemisest, kutsus

maakohus istungile üksnes kohtuvälise menetleja esindaja ja arutas väärteoasja menetlusaluse isiku

osavõtuta. Kuna D. G. taotles maakohtult oma kaebuse lahendamist kirjalikus menetluses, polnud

maakohtul kolleegiumi hinnangul alust selle pinnalt järeldada, et menetlusalune isik ei soovi

kohtuistungi korraldamise puhul sellest osa võtta. Eelnevast tulenevalt oleks maakohus, määrates

väärteoasja arutamisele avalikul kohtuistungil, pidanud VTMS § 122 kohaselt kutsuma kohtusse

mõlemad pooled. Kolleegium juhib tähelepanu, et Riigikohtu varasema praktika kohaselt on

menetlusaluse isiku teavitamine kohtuistungi toimumise ajast ja kohast vajalik ka juhul, kui isik on

avaldanud, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi

2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-8-08, p 10).

7. Kolleegium nõustub kassaatoriga selleski, et maakohus rikkus oluliselt väärteomenetlusõigust ka

VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas korduvalt

selgitanud, et tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo),

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Muuhulgas lahendab kohus VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja

kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see,

millised asjaolud tõendatuks loeti ning millele otsuse tegemisel tugineti, s.t et kohtuotsus peab olema

põhistatud. Kohtu mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud

kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega (vt nt Riigikohtu kriminaalikolleegiumi 22. märtsi

2013. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-28-13, p 5). Maakohtu otsus neile nõuetele ei vasta, kuna on

tervikuna jälgimatu ja arusaadavalt põhistamata. Esmalt ei selgu maakohtu otsusest, millises

süüdistuses kohus menetlusaluse isiku kaebust arutas. Otsusest ei nähtu ka väärteo toimepanemise

koht ega tõendid, millistele tuginedes on kohus tuvastanud, et D. G. sõitis alkoholijoobes viibides

28. juulil kell 02.03 jalgrattaga kõnniteel ja põrkas ebaõige kiirusevaliku tõttu vastu

tänavavalgustusposti. Samuti pole arusaadav, milline tõend andis kohtule aluse asuda seisukohale, et

menetlusalust isikut on varasemalt väärteokorras karistatud: ainus väärteotoimikusse lisatud tõend,

millest nähtub 26-l korral väärteokorras karistamine, toimiku lehekülgedel 14-19 asuv karistusregistri

väljavõte, mis käib aga I. T. mitte D. G. kohta. Kuna väärteoasja toimiku pinnalt jääb selgusetuks,

millal ja mil viisil see tõend kohtuni jõudis, rikkus maakohus kolleegiumi hinnangul oluliselt

väärteomenetlusõigust ka VTMS § 150 lg 2 mõttes. Lisaks eeltoodule pole maakohus vastanud ka

kaebuse esitaja kesksele taotlusele kergendada kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust väärteo

tagajärjel kannatada saamise tõttu.

8. Kolleegium märgib veel, et maakohtu otsuse resolutsioon on vastuoluline. Nii on maakohus jätnud

esmalt Põhja Prefektuuri 26. oktoobri 2012. a otsuse muutmata, kuid otsustanud seejärel, et D. G.-l

tuleb rahatrahv tasuda ositi. Arvestades, et kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt tuli rahatrahv tasuda

tervikuna, on maakohus kohtuvälise menetleja otsust siiski muutnud. Soovides määrata rahatrahvi

tasumisele ositi, tulnuks maakohtul kohtuvälise menetleja otsus eelnevalt selles osas tühistada.

9. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 2, § 150 lg 1 p-dest 3 ja 7 ning

lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 30. novembri 2012. a otsuse D. G.

karistamises LS § 259 lg 2 p 1 järgi ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Riigikohus rahuldab kaitsja kassatsiooni. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb maakohtul

VTMS § 123 lg 2 kohaselt kontrollida ka kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

õiguslikke asjaolusid ja otsustada, kas kohtuvälise menetleja seisukoht, et D. G. pani lisaks

joobeseisundis viibimisele toime LS § 259 lg-s 1 sätestatud põhidelikti, s.o liiklusnõuete muu

rikkumise, on põhjendatud.

10. D. G. kaitsja M. Masso taotleb kassatsioonis D. G.-le seoses kassatsiooni-menetlusega valitud

kaitsjale makstud tasu hüvitamist summas 378 eurot. Kassatsioonile lisatud dokumentide kohaselt

kulutas kaitsja väärteoasja materjalidega tutvumiseks, menetlusaluse isiku nõustamiseks ja

kassatsiooni koostamiseks kokku kolm tundi. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse

väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja

§ 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kaitsja loetletud toimingud D. G. kaitseõiguse

teostamiseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku

suurusega. Kuna Riigikohus tühistab maakohtu otsuse, süüdistatav on aga kohustatud hüvitama

üksnes sellise apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse kulu, mis on tingitud tema põhjendamatust

kaebusest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. mai 2012. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-42-12,

p 11), tuleb riigil D. G.-le tekkinud kassatsioonimenetluse kulu hüvitada.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe