3-4-1-32-12 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-32-12

Määruse kuupäev

11. aprill 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Lea

Laarmaa ja Ivo Pilving

Kohtuasi

1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud

riigilõivuseaduse § 56 lõike 1 koostoimes lisaga 1

põhiseaduslikkuse kontroll osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle

900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni tuli hagiavalduselt

tasuda riigilõivu 75 000 krooni

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2012. aasta määrus

tsiviilasjas nr 2-09-55000

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA RINGKONNAKOHTU MÄÄRUS

1. Tsiviilasjas nr 2-09-55000 esitas Rotermann City OÜ hagi OÜ Laesson&Partnerid ja T. Laessoni

vastu kahju hüvitamiseks. OÜ Laesson&Partnerid esitas vastuhagi Rotermann City OÜ vastu

tagatisraha tagastamiseks, leppetrahvi ja seda ületava kahju eest hüvitise ning intressi saamiseks.

945 471 krooni suuruselt vastuhagilt tasus OÜ Laesson&Partnerid 12. mail 2010 riigilõivu 75 000

krooni.

2. Harju Maakohus rahuldas 14. märtsi 2011. aasta otsusega Rotermann City OÜ hagi

OÜ Laesson&Partnerid vastu osaliselt ja jättis hagi T. Laessoni vastu rahuldamata. Kohus jättis

hageja menetluskuludest 78% OÜ Laesson&Partnerid kanda ning T. Laessoni menetluskulud hageja

kanda.

3. Apellatsioonkaebuses vaidlustas OÜ Laesson&Partnerid maakohtu otsuse 86 871 euro 97 sendi

ulatuses, millelt tasus 13. aprillil 2011 riigilõivu 5432 eurot 49 senti. Tallinna Ringkonnakohus jättis

15. novembri 2011. aasta otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse ning

Rotermann City OÜ vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskuludest jäi

95% OÜ Laesson&Partnerid kanda ja 5% Rotermann City OÜ kanda. Riigikohus jättis 5. märtsi

2012. aasta määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, millega jõustusid maakohtu ja

ringkonnakohtu otsused.

4. OÜ Laesson&Partnerid esitas 13. novembril 2012 taotluse tagastada vastuhagilt ja

apellatsioonkaebuselt tasutud põhiseadusvastane riigilõiv. OÜ Laesson&Partnerid viitas seejuures

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. aprilli 2012. aasta otsusele asjas nr 3-2-1-37-12 (punkt 12), mille

kohaselt, kui makstud riigilõiv on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks, saab selle tagastamist

nõuda väljaspool põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 150 lõike 1 punkti 1 ja lõike 6 kohaselt saab põhiseadusega vastuolus oleva riigilõivu tagastamist

nõuda kahe aasta jooksul selle aasta lõppemisest, mil riigilõiv tasuti.

5. OÜ Laesson&Partnerid palus määrata vastuhagilt ja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulnud

põhiseaduspärane riigilõiv alates 1. juulist 2012 kehtiva riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 alusel ja

tagastada seda ületav, OÜ Laesson&Partnerid tasutud riigilõiv.

6. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 20. detsembri 2012. aasta määrusega põhiseadusega vastuolus

olevaks ja jättis kohaldamata 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud RLS § 56 lõike 1

koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 900 000 krooni kuni 1 000 000 krooni tuli

hagiavalduselt tasuda riigilõivu 75 000 krooni.

7. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et vastuhagiavalduselt tasutud riigilõiv 75 000 krooni on sedavõrd

suur, et takistab juba iseenesest ja olenemata isiku võimalusest lõivu tasuda isikuid oma õiguste

teostamiseks kohtusse pöördumast. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30.

oktoobri 2012. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-14-12 on tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks

1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud, apellatsioonkaebuselt tasuda tulnud riigilõiv

suurusega 4793 eurot 37 senti (75 000 krooni). Sarnaselt on ülemäärane ka hagiavalduselt samas

ulatuses riigilõivu nõudmine.

8. Ringkonnakohtu arvates ei ole vaja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu osas. Nimelt on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-7-12 juba tunnistatud põhiseadusega vastuolus

olevaks 1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud, apellatsioonkaebuselt hinnaga üle

63 911 euro 64 sendi kuni 95 867 eurot 47 senti tasuda tulnud riigilõiv suurusega 5432 eurot 49 senti.

9. Lähtudes Riigikohtu üldkogu 29. novembri 2011. aasta otsusest asjas nr 3-3-1-22-11, määras

ringkonnakohus vastuhagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivud enne 1.

jaanuari

2009

kehtinud

riigilõivuseaduse

alusel.

Ringkonnakohus

rahuldas

osaliselt

OÜ Laesson&Partnerid taotluse tagastada enamtasutud riigilõiv ja tagastas vastuhagiavalduselt ja

apellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõivu.

10. Tallinna Ringkonnakohtu määrus jõudis Riigikohtusse 21. detsembril 2012.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

11. Riigikogu arvamuse on esitanud põhiseaduskomisjon, kes leiab, et RLS § 56 lõike 1 ja lisa 1

sätted, mis koostoimes näevad ette kohustuse tasuda vaidlustatud määras lõivu, on põhiseadusega

vastuolus.

12. Kuivõrd hageja ei ole menetluse kestel taotlenud tasutud riigilõivu määra põhiseaduse vastaseks

tunnistamist ega keeldunud sel põhjusel lõivu maksmisest, leiab komisjon, et isikul ei peaks olema

võimalik pärast menetluse lõppemist tagasiulatuvalt taotleda enammaksutud lõivu tagastamist,

tuginedes lõivu võimalikule põhiseadusvastasusele. Arvestada tuleb õiguse üldprintsiipi, mille

kohaselt on õigusakt jõus niikaua, kuni ta selleks ettenähtud korras kas muudetakse või tühistatakse.

13. Õiguskantsler leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlus ei ole lubatav. Kuna kostja ei esitanud riigilõivu suurust ettenägeva õigusnormi

põhiseadusele vastavuse vaidlustamise taotlust selleks ettenähtud tähtaja jooksul, ei ole tema

sellekohase hiljem esitatud taotluse läbivaatamine muus menetlusstaadiumis lubatav. Kohus on selle

küsimuse lõplikult lahendanud ja menetlustähtaja ennistamine on võimalik vaid mõjuval põhjusel.

14. Riigilõivu suurus on enne põhivaidluse arutama asumist lahendada tulev ehk eelmenetluse

küsimus (vt TsMS § 147 lõige 3 ja § 423 lõike 1 punkt 11). Kohtusse pöörduja võib põhiseaduse

(PS) § 15 lõike 1 teise lause alusel taotleda kohtult asjassepuutuva seaduse põhiseadusvastaseks

tunnistamist. See toimuks kas kohe hagi esitamisel või TsMS § 427 alusel riigilõivu tähtajaks

tasumata jätmisel kohtu koostatud hagi läbi vaatamata jätmise määruse vaidlustamisel

ringkonnakohtus (TsMS § 661 lõige 2; vt ka erand TsMS § 329 lõike 1 teises lauses). Lisaks on ka

kohtul endal PS § 15 lõikest 2 ja § 152 lõikest 1 tulenevalt õigus ja kohustus tunnistada asjassepuutuv

seadus, muu õigusakt või toiming põhiseadusvastaseks ning see kohustus on kohtul ka siis, kui

menetlusosalised ise sellist nõuet oma kohtuasja arutamisel ei esita.

15. Õiguskantsler leiab, et TsMS § 150 lõikes 6 ettenähtud riigilõivu tagastamise nõude esitamise

tähtaeg laieneb üksnes lõikes 1 nimetatud aluste esinemisel ning selle punkti 1 puhul saab kohus

üksnes tuvastada, kas riigilõivu tasuti ettenähtust rohkem, arvestades sellel hetkel kehtinud

määramise aluseks olnud korda, mille põhiseaduspärasuses konkreetses normikontrollis ei ole enam

tagastamise otsustamise hetkel põhjust kahelda.

16. Praegusel juhul esitas kostja väidetavalt enammakstud riigilõivu tagastamise taotluse pärast

kohtumenetluse lõppu. Kostja tasus vastuhagi esitamisel riigilõivu toona kehtinud seadusega

ettenähtud määras ega kasutanud seadusega ettenähtud võimalust vaidlustada lõivu ette nägevate

riigilõivuseaduse sätete põhiseaduspärasust. Ka kohus ei algatanud toona riigilõivu põhiseaduslikkuse

kontrolli.

17. Juhuks, kui Riigikohus loeb vaidlustatud riigilõivuseaduse sätted asjassepuutuvateks, leiab

õiguskantsler, et need olid põhiseadusega vastuolus.

18. Justiitsminister on seisukohal, et RLS § 56 lõige 1 ja lisa 1 olid asjassepuutuvas osas

põhiseadusega kooskõlas. PS § 15 lõike 1 riivet õigustab menetlusökonoomia eesmärgi kaalukus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Riigikohus saab põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tunnistada kohtu taotlusel kehtetuks

või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv

(põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimene lause). Säte on

asjassepuutuv siis, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle

põhiseadusele mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu

üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10; 28. oktoobri 2002. aasta

otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

20. Riigikohtu üldkogu leidis 2. aprilli 2013. aasta määruses asjas nr 3-2-1-140-12 (punkt 20), et

TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 ja lõiget 6 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et enam tasutud

riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda vaid kuni menetluse

jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Hiljem

esitatud taotlust lahendades, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus enne menetluse jõustunud

lahendiga lõppemist, ei saa ka kohus lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasust

hinnata.

21. Vastuhagi esitaja ei taotlenud tsiviilasja nr 2-09-55000 menetluse kestel tasutud riigilõivu määra

põhiseaduse vastaseks tunnistamist ega sel alusel lõivu tagastamist. Samuti ei ole ta keeldunud sel

põhjusel lõivu maksmisest. Ka ei ole kohus OÜ Laesson&Partnerid vastuhagi menetledes alustanud

tasumisele kuuluva lõivu põhiseaduspärasuse kontrollimiseks põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetlust.

22. Samas oli OÜ-l Laesson&Partnerid vastuhagiavalduselt lõivu tasumise järel mitu võimalust

esitada riigilõivu põhiseadusvastasuse väide nii menetluse jooksul maa- ja ringkonnakohtus kui ka sel

ajal enamtasutud riigilõivu tagastamise taotlust esitades (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 28. veebruari 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-13-12, punktid 36-37; vt ka

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 11. detsembri 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-

23-12, punkt 13) või lõivu tagastamisest keeldumise korral määruskaebust esitades (TsMS § 150

lõige 8). Seega oli vastuhagi esitajale menetluse kestel tagatud tõhus võimalus vaidlustada

riigilõivuseaduse sätete põhiseaduspärasust.

23. Eelnevast lähtudes ei olnud Tallinna Ringkonnakohtul kohtuasja jõustunud lahendiga lõppemise

järel OÜ Laesson&Partnerid taotlust vastuhagilt tasutud põhiseadusvastase riigilõivu tagastamiseks

lahendades võimalik vastuhagilt riigilõivu tasumise ette näinud RLS § 56 lõiget 1 ja lisa 1 vastavas

osas põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada ja kohaldamata jätta. Vastuhagiavalduse esitamisel

kohaldatud riigilõivuseaduse sätted ei ole seega ka Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluses PSJKS § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuvad.

24. Seetõttu tuleb Tallinna Ringkonnakohtu taotlus tsiviilasjas nr 2-09-55000 1. jaanuarist 2009 kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud RLS § 56 lõike 1 ja lisa 1 osas põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse algatamiseks jätta PSJKS § 11 lõike 2 alusel läbi vaatamata.

Märt Rask, Tõnu Anton, Lea Kivi, Lea Laarmaa, Ivo Pilving